Täna tahan teiega jagada üht imelist ja liigutavat lugu šampanja ajaloost.
………………………………………………………………………………………………….
Charles- Henri Heidsieck oli nutikas mees, kellel tuli 1811. aastal kui Napoleoni armee lähenes Moskvale, idee jõuda Moskvasse enne Napoleoni armeed ning tähistada võitjate sisenemist. Kahekümne ühe aastane noormees ostis valge hobuse ning ratsustas sellel 2000 miili Reimsist Moskvasse. Tema saabumine oli tõeline sensatsioon, tekitades elanikes palju elevust ning konkurentides pahameelt.
Charles-Henri poeg Charles-Camille Heidsieck oli aga andekas ja veelgi hulljulgem mees kui tema isa. Aastal 1851, enne kolmekümneseks saamist, pani ta aluse omanimelisele šampanjamajale ning uskus võimalusse siseneda Ameerika turule. Ta saabus Bostonisse aastal 1852 ning oli esimene šampanjamaja omanik, kes isiklikult USA-d külastas. Charles vaimustus selle maa energiast ning ringi rännates tema vaimustus ainult kasvas. Targa mehena palkas ta endale kohaliku agendi ning lükkas müügi täie hooga käima. Viis aastat hiljem New Yorki saabudes tervitati teda kui naasvat kangelast, tema auks korraldati vastuvõtte ja temast kirjutasid ajalehed. Charles oli 190 cm pikk, moeka kitsehabeme ja vuntsidega, suurte, sügavate ja naeratavate silmadega. Teda hakati kutsuma Šampanja- Charlie´ks.
Ilus edulugu sai tõsise tagasilöögi kui 12.aprillil 1861. aastal algas Ameerika Ühendriikide kodusõda.
Heidsieck tormas uudist kuuldes esimese Ameerikasse suunduva laeva peale, kuna pool tema varast oli Ameerikasse investeeritud ja mitme tuhande pudeli eest oli raha veel saamata. New Yorki jõudnuna kuulis ta oma agendilt, et on vastu võetud uus seadus, mis vabastab võlgnikud nende kohustustest ning agent ei kavatsenudki talle raha maksta! Seadus oli vastu võetud Lõuna sissetulekute vähendamiseks, kuid nagu ikka, leidus kavalpäid, kes tõlgendasid seadust nii nagu neile vaja. Heidsieck otsustas minna Lõunasse ning raha tarnitud šampanja eest siiski kokku koguda. Kuna Lõunas raha ei olnud, otsustas Charles võtta raha asemel puuvilla, paigutas need kahele laevale ning saatis Prantsusmaa poole teele. Kahjuks kumbki neist sinna ei jõudnud…
New Orleansi naastes Charles arreteeriti ning kuna tema kotist leiti diplomaatilisi dokumente, siis süüdistati teda spionaažis ja heideti Fort Jacksoni vanglasse, mis asus Mississippi delta soisel saarekesel. Heidsiecki perekond ja sõbrad hakkasid võitlema tema vabastamise eest, läkitades palvekirju Napoleon III-le. Vanglas möllas kollapalavik, samuti tuli vangidel võidelda looduslike valvurite – alligaatoritega, kes üritasid ronida sisse kongide lahtistest akendest iga kord kui veetase jões tõusis.
16. novembril 1862 tasus võitlus end ära ning president Lincolni ettekirjutusega vabastati Charles vanglast. Kosumiseks ja taastumiseks kulus terve talv ning alles kevadel jõudis ta koju tagasi. Ta oli masenduses, kuna äri oli läinud pankrotti ja tema naine oli hakanud arvete maksmiseks nende vara müüma.
Ja siis juhtus ime….
Ühel talveõhtul koputati Heidsiecki uksele ning paluti tulla naaberkülla kohtuma sinna saabunud misjonäriga. Preester ulatas talle paki pabereid ja maakaardi. Tegemist oli Colorados asuva maatüki paberitega, kõik kirjutatud Heidsiecki nimele. Preester selgitas, et Heidsiecki endise agendi vend tundis sügavat kahetsust, et agent oli keeldunud Charlesile maksmast ning loodab, et maatükk katab vähemalt osaliselt võlgu oleva summa. Heidsieck oli sõnatu – maa hulka kuulus kolmandik Denveri linna territooriumist. Tillukesest külast oli saanud suur ja jõukas linn, maatükk oli väärt miljoneid! Heidsieck müüs maa maha ning maksis saadud rahaga ära kõik oma võlad, paari kuu pärast oli šampanjamaja uuesti jalul.
(Kirjalik allikas: Don & Petie Kladstrup “Champagne”)
Mullimaailm 