Suvine heietus

Valged klaarid kõlbavad juba süüa ja astrid õitsevad peenral, mis tähendab minu jaoks seda, et sügis on käes….

Siin blogis on viimastel kuudel olnud üsna vaikne, sest kuidagi kujunes nii, et viimased kuud on minu jaoks olnud elamuste talletamise aeg. On olnud fantastiline suvi, täis elamusi maal ja merel, mulliga ja ilma. Iga päikest täis pühapäev või mõnus sume õhtupoolik tundus nii eriline, et lausa nõudis õues istumist ja lihtsalt nautimist, kuidagi ei suutnud end arvuti taha istuma ajada. Tüüpilise palgatöölise traagika, mõtleb nüüd lugeja, ja ilmselt on sul õigus. See-eest on mu märkmik täis ülestähendusi ja telefon täis kaadreid mullidest, siltidest ja mõnusatest hetkedest ning küll sügisel on aega kõik muljed siia üles tähendada ning ilmarahvaga jagada.

Suvel sai Eestimaal üsna palju ringi rännatud ning siin on mida vaadata ja kohti, kust ei taha üldsegi mitte tagasi tulla. Aga alustan kodust ja meie šampanjateest. Jajaa, selline on olemas, ühendab Viimsi poolsaart Tallinnaga, mõnus uhiuus jalgratta/jooksutee Haabneemest Mäheni, mida mööda me siis Maritaga kordamööda rattaga väntasime, mullijook seljakotis loksumas. Varasuvel oli saatjaks linnulaul ja meelad lillearoomid põldudelt, hobused udulooris karjamaal. Hilisuvel lasi end kuulata ritsikate koor, vaatame mis saab sügis-talvisel hooajal. Mäed ja orud, ümberringi põllulapid – täiesti šampanjatee, hoolimata sest, et viinamarjapõlde polnud. Aga kõik on ju peas kinni, kas pole!?

Täiesti lummav ja fantastiline koht on Kalana küla Hiiumaal, kuhu sel suvel esmakordselt sattusin. Täiesti imeline koht, kus aeg kulgeb omasoodu, alati on ilus ilm ja kus lihtsalt ei saa muudmoodi, kui peab chillima ja elu nautima.

Hoolimata kõigest on elus ikka kõige olulisem sündmus lapse sünd ning sel suvel nägi ilmavalgust kaks vahvat poisipurakat: Oliver ja Oskar. Milline suur õnne vanematele ja rõõm ka kaasaelajatele! Mõlema põnni sündi sai vääriliselt šampanjaga tähistatud! Oliveri ühe kuu sünnipäeval jõime koos õnneliku ema Saalega eelmisel suvel Champangnest toodud Carol Noiset`i rosèd, mida Saale oli hoolsasti aastekese külmkapis hoidnud. Elagu poisid!

Mulle tundub, et kohalik šampanjamaastik on sel suvel tublisti elavnenud, „Kork“ teeb tugevat lobbytööd šampanja suunal, samuti WineWay ning hulk hakkajaid on pannud aluse Eesti Šampanjaklubile. Ise ma sinna klubisse veel ei kuulu, esialgu jälgin nende tegemisi sotsiaalmeedia vahendusel. Poeriiulitel on aina enam märgata uusi tootjaid, näiteks Paul Goerg ja Drappier, ühel kenal õhtupoolikul sattusin ka Goergi šampanjade degustatsioonile Pirita WineWaysse, millest kindlasti varsti pikemalt kirjutan.

See suvi tõi minu klaasi esimest korda ka Krugi Grande Cuveè ning pean kurvastusega nentima, et selle veini lugu ja ootus osutusid suuremaks kui vein ise….. Me kuidagi ei suutnud seda Krugi ikkagi lõplikult lahti hammustada… Aga eks siis tuleb veel proovida kui esimese hooga pihta ei saanud. Mitte, et ta hea ei olnud ja juua poleks sündinud, kuid wow efekti ei tekkinud. Ootuste juhtimise küsimus või äkki hoopis see pärlite ja sigade teema – võta sa nüüd kinni 🙂

Selline suvi oli, on teist ju veelgi järel ja lubatakse sooja septembrit, nii et nautigem elu!

Lisan siia lõpetuseks ühe vahva mõttetera:

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s