Firma asutas 1971. aastal Prantsuse-Ameerika päritolu ärimees Nicolas Feuillatte, kes müüs brändi 1986. aastal Centre Vinicole de la Champagne-le. Täna on majas veinimeistriks andekas Jean-Pierre Vincent, veinitehas on ultramoodne ning seda kasutab ühtekokku 85 kooperatiivi. Tehases on 200 hiigelsuurt roostevabast terasest mahutit ning aastane kogutoodang ca 16 miljonit pudelit. Viinamarjad tulevad 130-st külast, kuid kahjuks segatakse need kõik kokku neis hiigelsuurtes tsisternides. Kogu tootmisprotsess on automatiseeritud ning keldrites on valmimas 33 miljonit pudelit. Veinid, milliseid müüakse Nicolas Feuillatte nime all, sisaldavad vaid Premier ja Grand Cru aedadest pärit viinamarju.
Juhlini hinnangul on suur osa šampanjasid isikupäratu masstoodang ning seda võin ka oma kogemusest kinnitada. Kuna turundusse suunatakse suuri summasid, siis kauneid pakendeid ja erikujundusega karpe on suurtel turgudel päris mitmeid. Minu kaks pudelit pärinevad mõlemad Moskvast, erinevas pakendis, kuid sisuks oli mõlemal Réserve Particuliére.
Koostis: 50% PN, 30% PM, 20% CH
Aroom: happeline, kerge röst, kerge puuviljasus.
Maitse: esimene mulje oli täiesti ebašampanjalik, ei ühtegi iseloomulikku maitset. Hiljem tuli õun, küll aga domineeris jõuline kuivus, ümarust ja küpsust ei hoomanud. Pimetestil mina seda märjukest küll šampanjaks esimese hooga ei kuulutaks.
Juhlin tundis maitses kurgupastilli (!) ning hindas heaks värskust ja puuviljasust, mida on siiski suudetud veinis luua ka selliste mahtude juures. Üldhinnang 53, arenedes 54.
Eestis olen lettidel märganud ka Feuillatte roséd ja ka Millésime, kuid neid ma maitsnud ei ole.
Mullimaailm 