Bollingeri šampanjamajale pandi ametlikult alus 6. veebruaril 1829 saksa päritolu Joseph Bollingeri ning kohaliku mehe Paul Renaudini poolt, kes lõid ühisfirma Renaudin-Bollinger & Cie. Josephi ülesandeks oli tegeleda müügiga, Pauli vastutusalaks oli veini valmistamine. Aastal 1918 võttis mõisa juhtimise üle Josephi pojapoeg Jacques, kes kahjuks suri üsna noorelt Saksa okupatsiooni ajal.
Seejärel jäi mõisa juhtimine tema noore šoti juurtega lese Elizabeth (Lily) Bollingeri ülesandeks, kellest sai maja ajaloo kõige värvikam kuju. Hakkaja naine pühendas kogu oma hinge ja südame šampanjale, maja arendamisele ja heale käekäigule. Ta oli tugev ärinaine, hea strateeg ning talle sobis kõiges ainult parim! Lilyl oli kombeks jalgrattaga viinamarja aedade vahel sõita ning ise kõigel silma peal hoida. Kui paljud šampanjamajad võtsid 1960ndatel kasutusele terasmahutid, tegi Madam Bollinger otsuse jääda tamme juurde ning just tänu sellele on maja suutnud läbi aastakümnete säilitada oma tugeva ja täidlase stiili.
Ka šampanja valmistusviis on Bollingeris eriline, kõik eri viinamarjaaiad ja sordid kääritatakse eraldi. Nn. “reserve” veine hoitakse 1,5 liitri suurustes (magnum) pudelites, eri aiad, eri aastad, eri sordid hoitakse erinevates pudelites ning see võimaldab kasutada kogu piirkonnas unikaalset nn. “raamatukogu” süsteemi, kus veini lõplikku segu on võimalik täiendada, lisades konkreetse aastakäigu või viinamarjaaia omadusi.
NB! Juhlini hinnang majale max 5 tärni!
Bollingeri armastavad inimesed üle kogu maailma, seda naudivad Inglise kuningakoja liikmed ning loomulikult ka James Bond.
Ka minul on Bollingeriga seotud oma lugu, millest kirjutan õige pea.
Mullimaailm 