Minu esimene šampanja

Kui olin laps, siis nii nagu tuhandetes nõukogude kodudes, nii ka meil, oli vahel pidulikemate sündmuste puhul laual sampus. Sovetskoje, mida magusam, seda parem. Riias toodetud poolmagus oli eriti hinnatud jook. Ülikooliaastad möödusid magusate Saksa veinide mekutamise tähe all, Liebfraumilch jt, millele järgnesid üksikud katsetused Hispaania punaveinide ja Uue-Maailma avastamisega. Mullijooki sai ka ikka pidulikumatel puhkudel tarvitatud, töö juures eriti, ning pruuni sildiga Törley oli kõige tegijam.

Kuni ühel päeval naases Prantsusmaalt Saale, külvas meid üle tarkustega erinevatest piirkondadest, viinamarjadest ning lükkas meid piltlikult öeldes Prantsusmaa ja Itaalia veinimaailma uksest sisse. Aitäh sulle selle eest! Samal perioodil sündis meie esimene veiniklubi, kellest enamusega joome veini veel tänagi üheskoos. Tekkis kogemusi, uusi maitseid ja sarnase mõttelaadiga sõpru.

Esimene teadlik šampanjajoomine on mul igavesti meeles ning see juhtus 2005. aasta 28. jaanuaril restoranis „Sisalik“ (nüüd siis teate, miks Kaljukitsed märkmeid teha armastavad).

Õhtu põhjuseks oli bravuurikate naiste poolt Toila Termides sõlmitud kihlvedu, mis tähendas võitjale (Inga) kaotajate poolt (mina ja Saale) austrite ja päris šampanja väljakäristamist. Nii me siis kolmekesi tol õhtul “Sisalikus” austreid proovisime ning neid Bollingeriga alla loputasime. Austrid ja Bollinger! Tuleb tunnistada, et mõlemad olid mulle tol ajal üsna tundmatud teemad. Aga mis ei tapa, see teeb ju tugevaks (mõtlesin siinkohal austreid)! Ei saa öelda, et maitsenüansid kõik täpselt mällu talletasime, kuid elevust oli küll tol õhtul palju.

Vahepealsel ajal ei ole mul Bollingeriga palju kokkupuudet olnud, kuid sel aastal on paar korda olnud õnne ja põhjust Bollingeri maitsta küll. Esiteks sündis Saalel Oliver ning Bollinger tundus sel puhul just õige jook olema! Teine kord oli hiljuti, kui sain kutse Balenilt minna kinno koos Bollingeriga uut Bondi filmi vaatama. Suur aitäh kutse eest!
Ei saa öelda, et ma olen Bondi filmide andunud fänn, kuid mõnda neist olen näinud küll. Seekordne film jättis mulle väga positiivse mulje, eriti meeldis M-i suurepärane roll. Vanadaami inglise huumor ja milline otsekohesus!? Üldse tundub, et tänapäeva Bondil on rohkem aega enda elu elada, mitte ainult tulistada, kiirete autodega kihutada ning kaunite näitsikutega aega veeta. Kuigi ka selleks jäi aega, oli kõik parajas balansis. Enne filmiseanssi pakuti Bollinger Specail Cuvéed ning see maitses väga hää. Mullitamiseni, Bollinger! 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s