Minu esimene kohtumine Lansoni šampanjaga leidis aset paar aastat tagasi, Black Label Brut jõudis minuni tookord Moskvast. Tänaseks on Lanson üle ujutanud kogu Eestimaa, valik on üsna lai Black Labelist kuni Extra Age valikuteni. Möödunud aastavahetuse aegu külastasin Omaani, selles range alkoholipoliitikaga riigis on mõned baarid ja restoranid, kus alkoholi müüakse ning veinikaartidelt võis peaaegu alati leida ka Lansoni šampanjat, Black Labeli hinnaks oli ca 150€ pudel.
Enne kui šampanjadega tõsisemalt tutvust teha, mõtlesin süübida veidi detailsemalt maja ajalukku ja mõned faktid kirja panna.
Maja asutas aastal 1760 François Delamotte ning see oli üks esimesi šampanjamaju. Françoise poeg Nicolas-Louis, kes oli Malta Ordu rüütel, võttis maja üle 1798. aastal ning just tema otsustas maja sümbolina hakata kasutama Malta Risti. Pärast Delamotte surma, aastal 1837, läks maja juhtimine Jean-Baptiste Lansoni käe alla ning võeti kasutusele nimi Lanson Pere&Fils. Aastal 1900 andis kuninganna Victoria Lansonile kuningliku volikirja kui ametlikule Inglise kohtu varustajale. Ilusad ja helged ajad XX sajandi alguses ning veidi enne II maailmasõda (1937) otsustas Victor Lanson pöörata oma tähelepanu just non vintage šampanja tootmisele ja tehnoloogiale ning just tema võttis kasutusele nime Black Label.
Aastani 1976 kuulus maja samale suguvõsale, esimene nn välisomanik oli Ricard, järgnes Moët&Chandon, kes oli Lansoni omanik väga lühikese perioodi jooksul, vaid 175 päeva. Müües jättis Moët&Chandon 208 ha väärtuslikke aedu enda omandusse, jättes Lansonile tühjad pihud. Üldse olid 1990ndad Lansonis rasked ajad, saadi nahutada nii kõikuva kvaliteedi kui viletsa stiili pärast, õnneks ei keeranud majale selga veinimeister Jean-Paul Gandon. Tänaseks on raske töö end ära tasunud, maja maine on kõvasti paranenud ning uute omanike abil (Boizel Chanoine Champagne Grupp) on Lanson tõusnud masstootjate liigas Moët&Chandoni ning Veuve Clicquoti rinnale.
Mullimaailm 