Uus aasta algas meeldiva üllatusega ning lõpuks jõudsid kohale juba sügisel tellitud uued raamatud, mille abil saan mullijookide kohta oma teoreetilisi teadmisi täiendada. Kõigepealt siis: Tom Stevenson “World Encyclopedia of champagne & sparkling wine”.
Raamat ilmus esimest korda aastal 1998, teine täiendatud variant aastal 2003 ja nüüd siis kümme aastat hiljem ilmus kolmas versioon. Soome esimene MW (Master of wine) Essi Avellan on raamatut toimetanud ja täiendanud.
Esmamuljed raamatust on positiivsed, tegemist on väga põhjaliku ülevaatega maailma vahuveinidest. Käsitletud on kõikide kontinentide veinimaid riikide kaupa, hinnang on antud 1600-le tootjale.
Esimeses osas on lühidalt kajastatud vahuveinide ajalugu, veini valmistamist, kasvualade erinevusi ja tingimusi, joogi stiile, erinevaid klaase jne. Järgnevad 150 lehekülge on loomulikult pühendatud šampanjale. Parasjagu on üldist infot, millele järgnevad majade detailsemad iseloomustused. Mulle sümpatiseerib raamatu otsene stiil, üleliigset vahtu ei ole, info on üldjoontes lühike ja konkreetne.
Euroopa riikidest on eraldi peatüki endale saanud lisaks Champagnele veel ka Prantsusmaa teised piirkonnad, Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Portugal ja Hispaania. Õige pea on mind ees ootamas reis Inglismaale ning tegelikult olen juba mitu aastat ihalenud proovida UK-s valmistatud vahuveini. Ei Eestist ega Soomest ei ole mul õnnestunud Suurbritannia vahuveini leida, ilmselt neid siia veel ei impordita. Küll aga olen lugenud, et tegemist on tõusva tähega vahuveini maailmas ning ootan põnevusega, mida kohalikud veiniriiulid mulle Inglismaal pakuvad.
Aafrika mandrilt on käsitletud põhjalikult Lõuna-Aafrika vabariiki ja paari sõnaga ka teisi vahuveine valmistavaid riike nagu Keenia, Madagaskar, Maroko, Tuneesia ja Zimbabwe. Vau! Kõlab tuttavalt?
Põhja-Ameerika peatükis räägitakse muidugi Kanadast, kust üks vahuvein on ka meie poelettidele jõudnud, USA-st ning Mehhikost, kus muide suurim vahuveinitootja on Hispaania cava gigant Freixenet. USA-s valmistati esimene vahuvein aastal 1842 Cincinnati osariigis. Tänaseks on mitmed tuntud šampanjamajad nagu nt Mumm, Moët, Piper ja Taittinger jõudnud endale USA-s valduse soetada, kus toodavad vahuveini. Paar aastat tagasi New Yorkis olles õnnestus ka minul proovida Domaine Carnerosis valmistatud vahuveini, tegemist on Taittingeri mõisaga, mis asub Kalifornias, aastane kogutoodang on ca 300 000 pudelit ning vahuveini valmistatakse Chardonnayst ja Pinot Noirist.
Oma peatüki on raamatus saanud ka Lõuna-Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa ning eksootiliseks lõppakordiks on Aasia peatükk, kus käsitletakse Hiinat ja Indiat. Esialgu on küll toodang Aasias väga väike ning tarbitakse kohapeal ära, kuid kes teab, mis mõnekümne aasta pärast toimub.
Kokkuvõttes ütlen, et tegemist on hästi koostatud sisuka entsüklopeediga, mis võiks iga vahuveinisõbra riiulis olla küll.
Teine raamat, mida ammu ootasin on Richard Juhlini “A scent of Champagne. 8000 champagnes tasted and rated”. Juhlini raamat “Champagne guide” (ilmunud 2008) oli minu esimene šampanjaraamat, sisukas teejuht ja hea kaaslane mullimaailmas rändamise teel. Tolleks hetkeks oli R.J maitsnud kokku 6500 erinevat šampanjat, nüüdseks on ta jõudnud numbrini 8000. Ka seekordsesse raamatusse on autor kirjutanud mõned isiklikku laadi artiklid oma perekonnast ning sama südamlikud on ka šampanja valmistamise ja olemuse kirjeldused. On tunda, et ta suhtub pinnasesse, viinamarjadesse, veinimeistritesse ja muidugi šampanjasse suure ja sügava lugupidamisega.
Eriti vahvad on sellised rubriigid nagu “The 1oo best champagnes of all time” ja “100 champagnes you should try before you die“. R. Juhlin ise tunnistab, et ta armastab nimekirjade ja edetabelite koostamist ning miks mitte neid siis ka oma raamatus kajastada.
“The 1oo best champagnes of all time” on nimekiri, mida on huvitav ja hariv lugeda, kuid enamikele šampanjasõpradele jäävad nimekirjas toodud šampanjad ilmselt kättesaamatuks. Kohal nr 1 on Juhlinilt 100 punkti saanud 1928 Pol Roger Grauves Vinothèque ja kohal nr 100 Juhlini skaala järgi 97,5 punkti saanud 1959 Paul Bara. Ülejäänud 98 maailma parimat siis jäävad nende vahele 🙂
Teine nimekiri “100 champagnes you should try before you die” on märksa põnevam ja mitte nii kättesaamatu, sellest nimekirjast olen mina proovinud 6 nimetatut. Vähe küll, aga meil on aega veel, meil on aega veel.
Autor soovitab jooke, millised võiksid maitsjale midagi õpetada ja meeldejääva elamuse tekitada. Nimekiri on ilmselgelt koostatud nii, et ka tavalugeja leiaks endale midagi tuttavat ja kättesaadavat. Sestap ei viita soovitused sugugi mitte alati konkreetsele aastakäigule, vaid majale või sordile näiteks Pol Roger Blanc de Blancs, Louis Roederer Vintage või William Rosé Deutz. Nii et on, mida proovida ning siis kas Juhlini arvamusega nõustuda või mitte.
Mullitavaid ja meeldejäävaid elamusi teile uuel aastal!!!
Mullimaailm 