Vahuveinimajad Ameerikas vol.1

Mullimaailm veetis sel soojal suvel paar nädalat Ameerika idarannikul, mis andis võimaluse proovida tuntud šampanja- ja vahuveinimajade poolt Ameerikas valmistatud toodangut. Kuigi olen siiani hoidnud joont ja kirjutanud ainult šampanjadest, siis erandid ju ainult kinnitavad reegleid, sest tahan oma muljeid ka teiega jagada.

Esimene mullivein valmistati Ameerikas aastal 1842 Nicholas Longworthi poolt Ohio jõe kallastel, Cincinnati lähistel. Viinamarja sort, mida tol ajal idarannikul peamiselt kasvatati ja millest veini valmistati oli kohalik sort Catawba (Labrusca hübriid) – valmistati nii valget, roosat, nii tavalist kui ka mulliveini. Veini iseloomustamiseks kasutatakse spetsiaalset väljendit “foxy” – äärmiselt omapärase, kergelt kopitanud maitsega veinid, mille maitse kaldub rohkem animaalsuse kui lillelisuse, puuviljade poole ning kus seguneb ka kommidele sarnane metsmaasikaid meenutav aroom. Ilmselt oli tegemist äärmiselt pikantse vahuveiniga.

Californias valmistati esimene vahuvein arvatavasti aastal 1855 San Gabrieli veinimõisas Benjamin Davis Wilsoni poolt. Moët & Chandon oli trendilooja Euroopa suurte veinimajade liikumises üle ookeani, nad ostsid esimestena aastal 1973 Napa Valleys 324ha maad. Esimene Chandoni vahuveini valmistati Ameerikas aastal 1976. Mina proovisin Chandon NV Brut Classic´i, milline oli üsna happeline, domineerisid sidrunid ja õunad, omas üsna lühikest maitsebuketti ja oli kokkuvõttes üsna ilmetu vahuvein. Tegemist on maja kõige lihtsama veiniga ka, nii et võib-olla ootuspärane tulemus, teisi kahjuks seekord proovida ei õnnestunud.

Meeldivaima ja maitseküllaseima elamuse valmistas kohapeal Gloria Ferreri vahuvein – tegemist ei ole šampanjamajaga, vaid Hispaania gigandi Freixeneti poolt 1982 asutatud majaga. Ferrer alustas veinitootmist tegelikult Ameerika idarannikul juba 1930ndatel, kuid alles 1980ndatel liiguti teiste eeskujul läänerannikule. Kuna Freixenet Cordon Negro oli tol ajal Ameerikas enimmüüdud mullivein ja müüdi eelkõige hinda, siis tegi José Ferrer väga targa otsuse ning andis majale oma naise nime – Gloria Ferrer. Tekkis uus ja kvaliteetsem bränd, mida saab kallima hinnaga müüa. Freixenetiga võrreldes on muidugi tegemist mikrotootmisega, millest 10% imporditakse ka USA-st välja.

Mina maitsesin Gloria Ferreri Blanc de Noirs`i, mille koostises on 92% Pinot Noir ja 8% Chardonnayd.
Värvus hallikas lõheroosa, selline tuhmi helgiga. Aroomis oli tunda maasikaid, küpseid virsikuid ja punaseid ploome, samuti kerget saiarösti. Maitse oli hästi terviklik ja kompleksne, aimatavad maasikad, natuke vaniljet ja järelmaitses pähklite mõrusus. Mullid olid pisitillukesed ja tihedates jugades. Kokkuvõttes suurepärane vahuvein, mis kindlasti teeb tuule alla nii mõnelegi keskpärasele šampanjale.

Vahuveinimajad Ameerikas vol.2 ilmub õige pea.

IMG_5110.JPG

Üks kommentaar “Vahuveinimajad Ameerikas vol.1

  1. When you discover the principles of the system,
    it would positively support managing the aforementioned.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s