Kenal reedeõhtul ei ole midagi paremat kui istuda uudishimuliku ja meeldiva veiniseltskonnaga imekaunis aias, ninad kord päikese, kord vihma poole, laual suupisted ning nautida imelisi šampanjasid. Just nii me hiljuti tegime, tutvusime Veuve Devauxi maja šampanjadega ning teejuhiks oli seekord Veinikeldri Georgi.
Devauxi majale panid XIX sajandil aluse kaks venda – Jules ja Auguste Devaux. Saatus tahtis aga nii, et pärast asutajaid jäi maja juhtimine pikaks ajaks lesknaiste ülesandeks, saatus ei olnud suguvõsa meesesindajate suhtes just väga armuline. Aastal 1843 jäi maja juhtimine noore, kõigest 39-aastase, lese Claude-Joseph Devauxi ja tema poja François-Auguste õlgadele. Nemad lisasid aastal 1846 maja nimele ette veuve. Järjekorras teine lesk, Augusta-Maria, asus maja juhtima pärast oma abikaasa François-Auguste surma 1879 ning tegi seda kuni aastani 1895. Maja sai kiiresti üsna tuntuks, müük läks kenasti ning XIX sajandi lõpuks eksporditi 75% kogutoodangust. Kolmas lesk maja ajaloos oli Augusta-Maria minia, kes juhtis maja kokku 31 aastat kuni oma surmani aastal 1951. Aastal 1987 andis perekonna viimane esindaja, Jean-Pol Auguste Devaux, kellel kahjuks ei olnud järeltulijaid, brändi juhtimise üle Laurent Gilletile, Union Auboise presidendile.
Majal on täna kaks sarja: Classiques ja Collection D. Klassikaline sari küpseb pudelites minimaalselt 3 aastat ja D-sari minimaalselt 5 aastat. D-sarja puhul kasutatakse ainult esimese pressi mahla ning segudes alati 4 erineva aastakäigu veine.
Nüüd siis jookidest lähemalt, esimesena avasime Grande Réserve koostises 70% PN ja 30% CH, helekollase värvusega.
Aroomis oli tunda virsikuid, kerget mesisut ja lillelisust.
Maitse palju sirgjoonelisem kui aroom lubanuks arvata, keskel parasjagu hapet ning lõpus mõrudad noodid. Maitse peavoolu kandjad on luuviljalised, eelkõige virsikud. Šampanja sai palju kiita ning meeldis enamikule meie seltskonnast. Tegemist on nauditava joogiga, mis tingimata ei nõua enda kõrvale rooga, vaid pigem head seltskonda.
Järgmisena avasime Millésime 2005 mille koostises on 90% CH ja 10% PN.
Värvus kahvatu kollane. Aroom röstine, kakaone, pärm ja palju küpseid noote.
Maitse hästi omapäraste nootidega, mina kribasin üles järgmised märksõnad: ohakas, suitsusus, õunaseeme mõrusus. Kui peaks ühe omadussõna valima, siis vast “kirbe”. Ääretult põnev šampanja, mis kindlasti ei ole veel oma elu parimas vormis. Paari aastaga võib sest arendada väga lahe vein, nii et tasub keldrisse küpsema panna. Praegu vajab ta kindlasti enda kõrvale head toitu.
Kolmas šampanja oli Collection D sarjast Cuvée D mille koostises on 60% PN ja 40% CH. Värvus kuldkollane.
Aroom kõige küpsem, tunda küpsiseid, röstisust ja õunakooki.
Maitse alguses küpsed leivanoodid, brioche, lõpus tuleb esile just parasjagu hapet. Hästi täidlane ja röstine üldmulje, meie seltskonna absoluutne lemmik!
Õhtu lõpetas Collection D sarjast Ultra D, koostises samuti 60% PN ja 40% CH. Lisatud suhkruhulk on minimaalne, 2g/l kohta.
Aroomid värsked ja mineraalsed, õrnalt oli aimata on valgeid lilli.
Maitse oli hästi pikk ja heas tasaaalus, tunda õunasust ja mineraalsust. Oleks arvanud, et extra brut on veelgi kuivem, kuid pudelis oli parajas tasakaalus šampanja. Järgmine kord tuleb seda koos austritega proovida, soolakas auster ja joogi mineraalsus peaksid üksteisega hästi klappima.
Tublid lesknaised olid need Devauxi perekonna naised, hea et nad omal ajal saatusele alla ei vandunud ja majal ikka elu sees hoidsid. Tänu neile on meil täna võimalus nautida neid imelisi ühtlaselt hea tasemega šampanjasid. Meil oli kaks magnumpudelit ning teised tavalised, magnumites peaksid olema parimad küpsemistingimused šampanjadele. Nii et kui ise proovima hakkate, siis võimaluse korral ostke magnum, nauding kestab kauem 🙂
Rõõmsa taaskohtumiseni Champagne Devaux!
Mullimaailm 