Meie šampanjahuviliste seltsing ehk teisisõnu “mulliklubi” pidas ka sel aastal oma seltsingu suvepäevi Läänemaa kalurikülas. Tavapäraselt oli lisaks aktiivsele liikumisele ning hea toidu ja joogi nautimisele plaanis ka ühe majaga lähemalt tuttavaks saamine. Seekord valisime tutvumiseks Besserat de Bellefoni šampanjad. Tutvumine ei ole vist päris õige sõna sest tegemist on ikkagi tuntud headuses majaga, millega on meil olnud au mitu korda eelnevatel aastatel tutvust teha. Muljed on kõik õnneks talletatud siinsamas mulliblogis.
Kuigi ilm absoluutselt ei soosinud meie kogunemist ja ei pakkunud hetkekski hilissuvist päikesepaistet, siis nii nagu öeldakse ilma ja riiete kohta, saab öelda ka jookide kohta. Kui laual on parajas koguses sobivaid suupisteid ja šampanjasid, siis ei heiduta meid ka pilves ilm või tasahilju tibutav vihm.
Esimesena proovisime Cuvée des Moines Bruti:
Värvus oli šampanjal helekollane.
Koostises 35% Chardonnay, 20% Pinot Noir, 45% Meunier.
Aroomis olid küpsed aroomid, ploomid ja virsikud ning kerge röstisus.
Maitse algusfaas üllatas põneva kirsiga – täiesti ootamatult ilmus (must)kirss ja üldsegi mitte kirsikivi, vaid just viljaliha. Kirsile järgnes karamell ja lõppmaitses tugev sidrun.
Hästi selged ja puhtad maitsekomponendid olid ses joogis ning see oli igati naudiv avalöök meie ilusale päevale.
Pärast paaritunnist jalutuskäiku rannaniitudel ja võlumetsas ootas meid ees järgmine šampanja – Brut Blanc de Noirs.
Värvus oli beežikas, lausa tuhmjaskollane.
Koostises 100% Pinot Noir.
Aroomis domineerisid küpsed ploomid.
Maitses tuli esmalt parajalt jõulise sammuga barbarisskomm, lisaks veel küpsed ja röstised noodid. Lõppmaitse oli üsna happeline, esile tuli sidruni koore all oleva valge sisekoore mekk, mis on parajalt mõrkjas. Klapitasime seda imelist jooki puuviljaleiva/pardipasteedi suupistetega ning erinevate juustudega. Kusjuures eriti hästi klappis see šampanja Inglismaalt pärit vana juustuga, tasakaal juustu ja šampanja vahel oli väga hästi paigas.
Järgmisena avasine Millésime 2006, mis rabas meid kõiki oma küpsuse ja iseloomuga.
Värvus oli õrn kollane, koostises 54% CH, 15% PN, 31% Meunier.
Aroomis tuli esimesena esile kergelt kõrbenud röstisus, seejärel lisandusid kuivanud puuviljad ja ürtide puudutus.
Maitses oli tunda röstitud pähkleid, lapsepõlvest siiani mälupildis püsivaid pirniseid klaaskomme ja mõnusalt siirupist, marjast ja ploomist alatooni. Lõppmaitse oli pikk ja vähese happesusega. Maitsekooslus oli suurepärane, laua taga valitses ühtlane arvamus, et just see jook oli selle päeva parim! Nautisime pikalt ja mõnuga šampanja kooskõla ja küpsust.
Brut Blanc de Blancs’i me laupäeval oma degustatioonimenüüsse ei liitnud, sest hetk, ilm ja toit ei tundunud õiged. Proovisime BdB ära järgmisel päeval, päikesepaistelises Viimsi pargis, kus šampanja kaaslaseks kutsusime vana Roterdami juustu. Vana, kergelt ühe jalaga lonkva, aga mitte täiskristalse soolanoodiga juust, sobis tegelikult väga hästi selle noore ja karge šampanjaga.
Koostises 100% CH, aroom oli mineraalne ja tunda oli sidrunit.
Maitse oli alguses terav, aga lühikese lõppmaitsega. Tunda oli aprikoose ja sidrunit, kohati oli tunda ka siirupist puudust ja kerget karamelli siirupis.
Taaskord oli nauditav kohtumine Besserat de Bellefoni majaga – järgmise korrani!
Mullimaailm 