Louis Roedereri šampanjamaja asutati juba aastal 1776 aga kuni aastani 1833 kandis maja nime Dubois Père & Fils. Louis oli tubli ärimees ning tal õnnestus oma maja šampanjat müüa mitmele välisturule. Roedereri tõeline edulugu sai alguse Venemaa turult, just samamoodi kui Veuve Clicquotil. Vene tsaar Aleksander II soovis oma külalisi üllatada erilise šampanjaga ning aastal 1876 jõudsid Venemaale esimesed Christali pudelid. Kusjuures pudelid olidki valmistatud päris kristallist. Jook pudelites oli aga magus, milline teistel turgudel enam tol ajal ei müünud, kuid Venemaal armastati. Valusa hoobi andis magus šampanja Roedererile pärast revolutsiooni, kui raha jäi Venemaalt saamata ning olemasolevat šampanjat oli raske teistel turgudel realiseerida.
Maja uus tõus algas 1930ndatel kui tüüri juurde sai Camille Olry-Roederer, kes juhtis maja 42 aastat. Nutika ärinaisena ostis ta kasumi eest kokku viinamarjaaedu grand cru ja premier cru külades. Tänapäevalgi elab maja hästi selle nutika otsuse peal, 70% vajalikest viinamarjadest tulevad oma aedadest. Maja juhib täna Frédéric Rouzaud ning veinimeister on Jean-Baptiste Lécaillon. Veinid fermenteeritakse külade kaupa eraldi, väikestes terasmahutites või tammevaatides. Reservveine hoitakse suurtes tammevaatides, sealt pärineb ka maja šampanjadele iseloomulik kerge vaniljepuudutus.
R.Juhlini hinnangul on tegemist Champagne maakonna TOP3 hulka kuuluva majaga, ta annab majale hinnangu 5/5-st ning soovitab osta ja proovida kõiki aastakäigu šampanjasid, milliseid õnnestub kätte saada.
Mina proovisin hiljuti kaasajastatud sildiga Brut Premier’i :
Koostises 40% PN, 20% Meunier, 40% CH. Reservveini kasutatakse ca 20%.
Värvus küpse tooniga kuldkollane.
Aroomis kerged tsitrused ja rohelised õunad.
Maitse oli alguses luuviljadest pungil, seejärel tõusis keskmaitses esile rohusus. Üsna lühike ja nõrk lõppmaitse oli seekord. Tekkis tunne, et šampanjat on lastud vist liialt lühikest aega keldrites küpseda, eelmised elu jooksul proovitud NV-d on olnud palju täidlasemad ja küpsemad. Aga üldmulje oli ikkagi positiivne ning ükski kohtumine nii Roedereri maja šampanjade kui ka Ameerikas toodetud vahuveinidega ei ole pettumust valmistanud. Nii et kui võimalus tekib, nautige!