Neli aastat tagasi jõudis põgusaks perioodiks Eesti turule Forget-Brimonti šampanjamaja ning siis õnnestus meil tutvuda mitme erineva šampanjaga sellest majast.
2004 aastakäigu šampanjaga tegin nii, et ühe pudeli maitsesin ära kohe ning teise panin veidikeseks seisma ning nüüd, neli aastat hiljem, tundus olema õige hetk seda šampanjat uuesti proovida. Põnev kogemus oli võrrelda kahte kirjeldust ning vaadata mismoodi šampanja vahepeal arenenud on.
Niisiis lubage esitleda – Forget-Brimont Millésime 2004 Premier cru:
Koostises 50% PN ja 50% CH.
Välimuse kirjeldus oli mõlemal korral täpselt sama: kuldkollane värvus, mullijoad klaasis olid väga tihedad.
Aroomis oli varasemas versioonis rohkem leiba, röstisust, pähkleid ja seeni, isegi kerget merelõhna ja soolasust. Röstisus, või ja küpsetised ei olnud kuhugi kadunud, seeni ja merehõngu ma enam klaasist üles ei leidnud, nende asemel tulid nüüd välja õunakoogised noodid.
2013. aastal oli maitses leiba ja mett, hapet oli piisavalt ja jook oli väga heas tasakaalus – oli piisavalt magusust ja ka piisavalt täidlust. Tunda oli tikreid, küpseid pirne ja kreemjaid pähkleid. Lõppmaitse oli pikk ja lõpus oli tunda mõrudaid noote.
Seekord nautisin šampanjat koos kergelt apelsiniga maitsestatud pardipasteediga. Hape oli endiselt heas konditsioonis ning šampanja oli jätkuvalt hästi kooskõlavas maitsete tasakaalus. Šampanja klaasis oli ikka veel värske ja piisavalt terav, samas röstine ja küps. Natuke mõrudaid noote viskas sisse, tunda oli küpseid luuvilju ja lõppmaitse oli pikk ja kergelt magusate nootidega. Igati hästi arenenud ja küpsenud šampanja, mis ei olnud nende aastatega kaotanud grammigi oma headest iseloomuomadustest. Kahju lausa, et ma omal ajal kolmandat pudelit ei ostnud, põnev oleks nelja aasta pärast veelkord kohtuda.
Mullimaailm 