Inglise õhtusöök

Jõuluaja ootuse ja alguse puhul korraldasime mulliklubiga inglise õhtusöögi, kus peaosaline oli Beef Wellington ning saatjateks Inglismaal toodetud vahuveinid. Kolm neist jõudsid kohale otse Londonist, ühe leidsime Tallinna veinipoest. Aga kõigest lähemalt järgemööda.

Laiemalt jõudis maailma veinisõprade teadvusesse Inglismaa kui vahuveini tootja aastal 2009 kui Itaalia Bollicine del Mondo vahuveini konkursil valiti maailma parimaks vahuveiniks Nyetimber Classic Cuvée 2003.

Vaadates tagasi ajalukku, siis näeme et Felsted ja Pilton Manor olid esimesed veinimajad, kes proovisid hakata Inglismaal vahuveini tootma aastal 1976. Esimese avaliku tunnustuse said inglise veinimajad kui Nyetimberi maja vahuveini pakuti 1997. aastal kuninganna kuldpulmade auks korraldatud lõunasöögil. Just selle veinimaja ameeriklastest omanikud Stuart ja Sandy Moss olid Inglismaa vahuveini tootmise pioneerid. Nende ambitsiooniks oli valmistada vahuveini Champagne piirkonna viinamarjadest. Veiniasjatundjad aga olid väga skeptilised selle plaani osas, öeldes, et Inglismaa kliimas ei saa Chardonnay eluski täiesti küpseks ja Pinot Noir läheb lihtsalt mädanema. Aga Mossid ei jätnud jonni, palkasid kogemusi Saksamaalt ja Prantsusmaalt ning pärast mitmeid tagasilööke hakkas 2000ndate alguses kohale jõudma arusaam, et Inglismaa vahuveinidel on vist tõepoolest potensiaali.

Aastal 2011 oli Inglismaal 419 veiniaeda ning viinamarjad kasvasid 1384 hektaril. Inglismaal on ideaalne pinnas viinamarjade kasvatamiseks ning tänu Golfi hoovusele ka suht head kliimaolud, kuid pidev vihmasadu on viinamarjade kasvatajate jaoks paras väljakutse.

Meie mekkisime 4 erineva maja vahuveini ning alustasime rosést, mille kõrvale nautisime krevetisalatit rukolapadjal.

Balfour Brut Rosé 2010 mille koostises on 48% PN, 44% CH ja 8% Meunieri. Värvus klaasis oli lõheroosa. Aroomis oli tunda rõõska koort, mett, piimhapet ja punaseid sõstraid. Hästi kompleksne ja mitmetahuline aroom. Maitses oli parasjagu hapet, esile tulid lime, sidrunid, punased marjad,”Kosmose” marmelaad ja veidike pärmiseid noote. Väga põnev rosé!

Tootjaks on Hush Heath Vineyard, mille omanik on Richard Balfour-Lynn, kes palkas endale nõuandjaks MW Stephen Skeltoni ning nad otsustasid üheskoos fokusseerida just roosa vahuveini valmistamisele. Esimene aastakäik mis pudelisse sai oli 2004.

Järgmine vahuvein mida maitsesime oli Ridgeview Blanc de Blancs 2013 – koostises 100% CH, värvus helekollane. Aroom oli rikkalik, puuviljane, tunda oli üleküpsenud melonit ja troopilisi puuvilju. Maitse oli alguses väga täidlane, täis valgeid luuvilju, siis ilmusid sidrunid ja lõppmaitse muutus kuivaks.

Kõik Ridgeview vahuveinid on märgitud tähisega “Cuvée Merret” ning iga erinev vahuveini stiil on nimetatud ühe Londoni piirkonna järgi, nt Grosvenor BdB või Knightsbridge BdN. Maja on tuntud ja kõrgelt hinnatud ning seda peetakse absoluutse tippmaja Nyetimberi lähimaks konkurendiks.

Vahepeal nautisime Kristeli valmistatud Beef Wellingtoni, mis lausa sulas suus. Ülimaitsev, hõrk ja väga mahlane, liha oli ideaalses küpsusastmes. Kristel käis seda kunsti õppimas Gordon Ramsey kokakoolis, kes oma kokasaadetes tihtilugu paneb võistlejad just seda rooga valmistama. Igatahes tasus õppimine end ära, sest sööjad lausa mõmisesid laua ääres suurest naudingust. Pearoa saatjaks oli soovijatele ka klaasike head punast Bordoo veini.

Vahuveinidest sobitasime liha kõrvale Henners Brut Reserve 2010 – koostises oli 70% CH ja 30% PN. Aroomis olid röstised noodid ja pärm, tunda oli tammevaadi puudutust ja vaniljet. Lisaks veel virsikud ja karamell, hästi šampanjalik aroom. Maitses olid karamell, röstisus, küpsised ja mesi, hape tuli ka üsna jõuliselt esile. Väga heas tasakaalus maitse.

Maja omanikul Lawrence Warril oli silmapaistev karjäär insenerina Vormel 1 süsteemis, kuid tema unistus oli valmistada vahuveini. Pärast pikki otsinguid õnnestus tal leida sobiv maatükk ning aastal 2007 istutas ta sinna Champagne piirkonna viinamarjad. Tegemist on üsna uue veinimajaga ja vähe vahuveini on nad jõudnud pudelisse villida, aga algus on igatahes paljutõotav. Hennersi veinimaja vahuveine on võimalik soetada ka Eestist, valikus on kas erinevat: vintage ja vintage reserve.

Viimasena maitsesime Digby Vintage Brut 2010 – värvus rohekaskollane. Aroomis oli kerge röst, rohusus, natuke mett ja alumiiniumi. Maitses oli karamelli, küpsetatud õunu ja brioche. Digby bränd on oma nime saanud Sir Kenelm Digby järgi, kes elas 17. sajandil ning oli ühtaegu nii filosoof kui kunsti patroon ning kes huvitus veiniteadusest ja toiduvalmistamisest. Teda peetakse tänapäeval kasutuseloleva veinipudeli loojaks. 1630ndatel omas ta klaasitööstust, milline valmistas suuri ümaraid veinipudeleid. Nad võtsid kasutusele kuumemad ahjud ning saavutasid seeläbi vastupidavama klaasi kvaliteedi ja hakkasid valmistama rohelist ja pruuni värvi pudeleid, millised kaitsesid veini valguse eest.

Meil oli põnev õhtupoolik inglise vahuveinidega, mis väärivad tutvumist ja tutvustamist. Veinimeistrid näevad vaeva ning tulemused on tegelikult suurepärased. Hinnaklass on hea šampanjaga samas klassis, ca 40€ pudel. Meie seltskond ühte lemmikut välja valida ei suutnud, ükski neist ei eristunud teistest peajagu, tase oli ühtlane. Samas ühtegi neist ei jätaks ka teist korda proovimata. Kel Inglismaale asja, siis otsige restorani veinikaardilt või poest üles inglise vahuvein ja nautige!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s