Kohtumine Veuve Clicquot šampanjamajaga

Madam Barbe-Nicole Clicquot-Ponsardin on šampanja ajaloo üks silmapaistvamaid naisi, kes vaid 27 aastaselt leseks jäädes otsustas äial mitte lubada šampanjamaja maha müüa ning sisenes julgelt valdavalt meeste pärusmaaks olnud šampanjamaailma. Ta julges võtta riske, oli töökas ja loominguline ning kindlasti mängis maja eduloos rolli kogu tema ümber olnud meeskond. Pikemalt maja ajaloost kirjutasin ka kunagi varem. 

Lähiajaloost veel niipalju, et aastal 1987 loodi LVMH Grupp, kuhu täna kuulub ka Veuve Clicquoti šampanjamaja. Maja NV rosé lansseeriti kirsipuude õitsemise ajal 2004. aasta kevadel Jaapanis, kuid kogu ülejäänud maailm pidi seda rosé’d veel 2 aastat ootama.

Soov teha Veuve Clicquoti majaga lähemalt tutvust oli meie peades juba ammu, aga alati kui klubiõhtuks maja valimine toimus, siis ikka tundus mõni teine maja palju põnevam või erilisem. Veuve Clicquoti turundus on maailmas ülitugev ja sisuliselt ükskõik kuhu pilgu pöörad, on ta kohal. Eks see aspekt ka veidi hoidis meid tagasi.

Mitte väga kaua aega tagasi võtsime kätte ja proovisime ühel kenal talvisel laupäeval Läänemaal nelja erinevat Veuve Clicquot šampanjat. Alustasime Veuve Clicquot Brut Yellow Label NV-st. See šampanja on maailmas tootmismahult (ca 13,5 miljonit pudelit aastas) teisel kohal pärast Moët&Chandoni Brut Impériali. Kui maja veinimeistriks sai Dominique Dermarville, siis ühe esimese otsusena tõi ta majja tagasi suured tammevaadid, milliseid polnud seal nähtud pärast 1960ndaid. Peamiselt kasutatakse neid aastakäigu šampanjade valmistamiseks, kuid kehvematel aastatel kui vintage šampanjat ei tehta, siis kasutatakse neid vaate Yellow Labeli valmistamisel. Kuigi see tammevaadi puudutus on kui piisake meres, on see siiski šampanja iseloomus tuntav. Lisaks kasutatakse kuni 35% reservveine. Yellow Label sünnib kohe juua, kuid ka säilitada 2-3 aastat, mille jooksul ta küpsust veel juurde kasvatab.

Koostises 50-55% Pinot Noir, 15-20% Meunier ja 28-33% Chardonnay. Suhkruid on lisatud 10g/l.

Värvus klaasis oli tumeda helgiga kuldkollane. Aroomis oli krõbedat ahjusooja röstisust ja kukekommi. Maitse oli alguses väga kreemine ja natuke röstine, keskmaitses ilmusid õunad ja lõpus ka kriidised noodid. Suhkruid on lisatud päris palju, nii et jook on hästi ümar ja kergelt joodav. Meie jaoks oli see Yellow Label tõeliselt positiivne üllatus, kõikidele meeldis ja ületas meie arvamusi ja ootusi.

Seejärel võtsime kaks aastakäigu šampanjat: Veuve Clicquot Vintage Brut 2008 ja Veuve Clicquot Vintage Rose 2008.

2008 oli viinamarjade valmimiseks väga heade tingimustega aasta, korje toimus hea ilmaga ning tegemist on väga suure potensiaaliga aastakäiguga. See aastakäik oli järjekorras 65, alates aastast 1810. Eelmised aastakäigu šampanjad pärinevad aastatest 2002 ja 2004, viimast nautisin mõned aastad tagasi jõuluõhtul.

2008 aastakäigu puhul on esmakordselt 5% veinist hoitud Kesk-Prantsusmaa tammedest valmistatud vaatides ning see lisab šampanjale rösti ja vaniljet.

Värvus oli Brutil helekollane, õrn särav toon. Rosé oli klaasis jõhvikatooni.

Maitse oli Brutil hästi värske ja ergas, hape oli jõuline ja julge. See šampanja vajab kindlasti aega, et küpseda ja rahuneda ning siis oma parimad iseloomuomadused välja tuua.

Rosé aroomis oli punaseid marju ja ka tsitruse noote. Maites tulid esile lisaks happele ka jõhvikad ja kirsid, lõppmaitse oli suhteliselt lühike.

lmselgelt olid mõlemad aastakäigu šampanjad liiga noored tarbimiseks. Veinimeister annab nii tavalisele kui rosé 2008 aastakäigule vananemispotensiaali kuni aastani 2030(!). Tasub panna paar pudelit keldrisse küpsema, mõned aastad oodata ja siis lasta šampanjadel uuesti rääkida. Mina igatahes võtsin soovitust kuulda.

Tolle päeva parim šampanja oli aga vaieldamatult La Grande Dame 2006. Esimest korda tehti seda šampanjat aastal 1969 ning šampanjasõbrad said seda maitsta aastal 1977. Segus kasutatakse eranditult ainult 8 grand cru aiast korjatud viinamarju, 2006. aastakäigu segus on 53% Pinot Noir ja 47% Chardonnay viinamarju.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, röstitud leiba, rikkalikku rosinakooki, aroom oli küps ja mõnusalt ümar. Maitse oli aga veelgi küpsem, täidlane ja täiuslikus tasakaalus, siidiselt pehme ja suud paitav. Ülim nauding ja imetlust vääriv veinimeistri kätetöö!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s