Sel suvel juunikuus puhkasime perega Ameerikas, üks meie väga hea sõber elab seal ning nii me vaheldumisi üksteisel siin- ja sealpool lompi külas käime. Viimaste jõulude ajal oli tema Eestis ning nüüd oli meie kord minna. Meie Ameerika piirdus seekord ainult idarannikuga, peamiselt veetsime aega suurtes linnades New Yorkis, Washingtonis ja Chicagos. Valisime minekuks juunikuu, kuna tappev kuumus saabub seal tavaliselt augustis. Sel aastal aga oli teisiti. Nii nagu Eestis algas suvi mai alguses, siis nii oli ka seal ning kõik kolm nädalat oli keskmine temperatuur 30C ringis. Mulle sobis, pigem mõnusalt soe suvine kuumus kui pintsakukraed kergitama sundiv külm põhjatuul. Nautisime igatahes täiel rinnal ning jagan siinkohal ka teiega oma mullitavaid elamusi.
Minu huvi reisides on alati maitsta kohalikke veine ja Ameerikas selleks võimalusi jagub. Hugh Johnson kirjutab oma 2018. aasta veiniteatmikus, et kuigi jätkuvalt toodetakse Californias 90% USA veinidest, siis teised osariigid on kasvamas, nt Washingtoni osariigis avatakse üks uus veinimaja lausa iga 15 päeva tagant! Veinipoodides ja söögikohtades on alati väga suur valik USA veine ning teisel kohal raudselt on Itaalia veinid. Newyorklased armastavad Itaalia veine, majaveinid on väga tihti Itaaliast, valgetest on suurim lemmik Prosecco kõrval Pinot Grigio.
Mis mind tõeliselt seekord üllatas võrreldes 4 aasta taguse mälestusega, oli tohutu suur valik “California Champange” sildiga vahuveine. Riiulite kaupa, erinevad tootjad ja pudeli hind alates 8 dollarist. Samal ajal algasid šampanjamajade tütarmajade poolt toodetud vahuveinide hinnad 20-25 dollarist. Californias toodetakse vahuveini juba alates 1860ndatest ning hoolimata Prantsusmaa pingutustest kaitsta champagne nime, pole see õnnestunud. Kuni need tooted EU-sse müüki ei jõua, on neil lubatud kasutada nimetust “California champagne”. Minu peamine huvi oli ikkagi tutvuda Vana Maailma suurte majade tegemistega Ameerikas, sain maitsta nii vanu tuttavaid kui uusi tegijaid ning “California champagnest” ma täna ei kirjuta.
Alustan vanast tuttavast majast Chandonist ning seekord maitsesin nende kaht erinevat vahuveini. Erilist vaimustust Chandon minus eelmine kord ei tekitanud ning paraku ka mitte seekord. Chandon Brut Classic värvus oli kuldkollane, hästi küps värvitoon. Aroomis oli pärmi ja tugevat röstisust ning maitses oli üleküpsenud õunu ja karamelli. Pimetestis ära ei petaks, üldmulje oli hea, röstine ja täidlane. Chandoni Blanc de Noirsi värvus oli tuhmblond, kergelt hallika tooniga beež. Aroomis olid kollased lilled, aga maitse oli suhtleliselt ilmetu. Kuigi poeriiulitel oli Chandoni vahuveine veelgi, siis otsustasin järgmistel kordadel teiste tootjate kasuks.
Järgmisena proovisime Hispaania gigandi Freixeneti poolt 1982. aastal asutatud Gloria Ferreri vahuveini, milline eelmine kord üllatas väga positiivselt, Seekord proovisime Sonoma Brut NV, mille koostises on 86,5% Pinot Noir ja 13,5% Chardonnayd, suhkruid on lisatud 12,4g/l kohta. Vahuveini värvus oli helekollane, valkja kuldse läikega. Aroomis olid röstised noodid ja maitse oli väga šampanjalik. Hape oli heas tasakaalus, tunda oli röstsaia, sidruneid ja hapusid rohelisi õunu. Väga hea vahuvein ning kui kunagi peaks tee viima läänerannikule, siis Ferreri veinimaja võiks külastada küll.
Järgmine kord kirjutan uutest kogetud maitseelamustest Gruetist ja Piper Sonomast. Seniks aga nautige kuldset sügist!
Mullimaailm 