Dom Pérignon P2 ja Vintage 2008

Bollingeri šampanjamaja oli esimene, kes tõi turule väga vana šampanja, mida lasti settel olla võimalikult kaua ning korgiti vahetult enne turuletoomist. Šampanja sai nimekujuks R.D (Récemment Dégorgé) ning 2002. aasta RD muljeid saate lugeda siit. Selline meetod annab veinimeistrile võimaluse maksimaalselt ära kasutada šampanja võimekust pikalt küpseda, mõnikord küpseb šampanja keldrites aastakümneid enne kui ta settelt eemaldatakse ja korgitakse.

Tänasel päeval valmistavad niinimetud hilja korgitud (inglise keeles late-disgorged) šampanjasid lisaks Bollingerile ka mitmed teised šampanjamajad, nt Jacquesson, Veuve Clicquot, Philipponnat, Lanson, Deutz ja Dom Pérignon.

Viimane on turuletoonud P2 ja P3 (Plénitude) versioonid väga vanadest šampanjadest ning veinimeister Richard Geoffroy on suurendanud nende šampanjade osakaalu kogutoodangust. Varem kandis nn hilja korgitud Dom Pérignoni šampanja nimetust Oenothèque. Richard Geoffroy on öelnud, et kui võrrelda P2 sama aastakäigu Dom Pérignonoga, siis P2 on nagu DP ruudus (astmel kaks), kuna pikalt pärmisettel olemine on andnud veinile sügavust juurde ja samas hiline korkimine toonud kaasa särtsu ja nooruslikkust. Ja kuigi mõlemad on sama aastakäigu šampanjad, siis nad on aastatega väga erinevaks küpsenud.

Mul õnnestus sügisel leida poeriiulilt P2 2000 ning šampanjaklubiga maitsesime kõrvuti Dom Pérignon Vintage 2008 ja P2 2000.

Alustan vanemast ja väärikamast P2 2000.
Toda aastat iseloomustatakse kui väga kontrastirohkete tingimustega aastat, kus külmad ja vihmased perioodid vaheldusid soojema ja tormisema ilmaga. Suvi oli üsna heitlik, ilmad paranesid alles augusti lõpus ning saagikoristus algas 11. septembril Pinot Noiri korjega.

Aroom oli küps, elav ja külluslik, esimesena jõudis ninna mesisus. Seejärel oli tunda briochi ja küpsete viinamarjade suhkrust aroomi, natuke lagritsat ja kuivatatud puuvilju.

Maitse esimene akord oli väga elav, siis hakkas väikeste sammudega tasahaaval esile tulema täidlus ja küpsus, tunda oli linnaseid ja rösti. Hästi nn valmis šampanja, täiuslikuks vormunud ja avanes suus tasahilju väga võimsaks ja täidlaseks joogiks, lõppmaitse oli väga pikk. Erakordne elamus oli see igal juhul.

Dom Pérignon 2008 oli muidugi selles ebavõrdses võrdluses noorem ja veidi kahvatum, kuid siiski pärit erakordselt heast aastast ning kindlasti tasuks temal veel lasta küpseda mõned aastad.

Aroomis oli veidi hapupiima, Belgia õlut, põhku ja kergelt oli tunda ka tsitrusviljade hõngu.

Maitse vajas klaasis veidi aega, et avaneda. Tegemist oli puhta, sihvaka kehandiga ja natuke minimalistliku iseloomuga joogiga. Kerge vesisus oli maitses, mis voolas hästi pikalt suus. Keskmaitse oli happeline, lõppmaitses oli hästi pikalt sidrunit.  Igati nauditavad joogid olid mõlemad.

Olge terved!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s