Nicolas Feuillatte šampanjade degusteerimine

Sel nädalal sattusin esimest korda Tallinnas Aia tänaval asuvasse salongi Biblioteq, kus peamiselt korraldatakse erinevaid üritusi ja kuhu saab vist ka niisama dringile minna. Tol õhtul toimus seal Nicolas Feuillatte šampanjade degustatsioon ning suupisted šampanjade kõrvale valmistas Põhjala catering.

Nicolas Feuillatte asutas oma maja aastal 1971 ning 1986. aastal müüs ta maja CVC-le (Centre Vinicole de Champagne), kuhu kuulub ca 80 kooperatiivi enam kui 5000 viinamarja kasvatajaga ning nad toodavad 7% kogu Champagne maakonna toodangust. Nicolas Feuillatte on enimmüüdud šampanjabränd Prantsusmaal ning maailmas ollakse 5. kohal.

Tervitusjoogiks pakuti Réserve Exclusive Bruti normaalsuurusest pudelist ning esimese käiguna sama šampanjat magnumpudelist. See oli hea õpikunäide sellest, kuidas sama šampanja areneb erinevas tempos erineva suurusega pudelites. Tavapudeli rüübe oli hästi täidlane, röstine ja üleküpsenud puuviljade maiguline. Magnumist välja valatud šampanja aroom oli värskem, elavam, puuviljad olid erksad ja tunda oli apelsinikoort. Maitses oli hape elavam, kergelt karamelline ja tunda oli punaseid marju. Lõppmaitse oli lühike ja klaasis seistes vajus jook üsna kiirelt ära. Šampanja kõrvale pakuti sous vide maisikana, punase sibula tšatni ja kuskusi suupistet. Kokk oli tabanud naelapea pihta, suupiste töötas selle šampanjaga suurepäraselt.

Teine käik oli Grande Réserve Rose Brut koos tuunikala tartari, tomatikonsomee ja avokaadokreemiga. Sellel šampanjal oli jõhvika värvus, aroomis oli tunda barbarissi ja pohli. Maitse oli võrreldes esimese šampanjaga palju otsekohesem, sirgjoonelisem ja vähem nüansirohke. Keskmaitses kerkis esile mõnus jõhvikas ning lõpus jäi suhu kerge tolmumaitse. Tuunikala tartar oli kergelt suitsuse puudutusega ning sobis šampanjaga taaskord väga hästi.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs Collection Vintage 2014 koos graavikoha, valge redise, kapsamahla ja ürtidega. Aroom oli hästi sametine, pehme, kergelt magusa noodiga ja ka hapukapsane kergelt. Graavikoha suupiste oli üsna jõuline ja ürtidest rohune, kuid suupiste lõppmaitse ja šampanja mängisid hästi kokku. Ma arvan, et kapsamahl oli selle kokkumängu võti. Šampanja lõppmaitse oli mõnusalt õunane, ka kergelt kirbe õunakoorene. Meie seltskonna hinnangul oli see õhtu parim šampanja.

Õhtu lõpetuseks oli Grand Cru Blanc de Noir 2010 kokku sobitatud lõhe tartari, mango panna cotta ja kaaviariga. Šampanja aroomis oli tunda sügislilli ja üleküpsenud õunu. Maitse oli alguses kergelt idamaine, aasiapärane, hiljem rohkem koorene. Üldmulje oli kahvatu, duett suupiste ja joogi vahel ei kõlanud nii hästi kui eelmistes käikudes. 2010. aasta iseenesest oli ka väga keeruline aasta just Pinot Noirile ja paras väljakutse veinimeistritele. Mõned aastad tagasi maitsesin BdB 2006 ja tookordsed muljed olid väga positiivsed. Ühtegi fotot ma tol õhtul ei teinud, nii et fotosid näha ja eelmiste kordade muljeid saate lugeda siit.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s