Põneva ajalooga Piper-Heidsiecki maja šampanjasid oleme aeg-ajalt siin ja seal maitsta saanud ning paari šampanja kohta olen varem ka siin blogis oma muljeid jaganud. Mõned nädalad tagasi võtsime oma seltskonnaga asja tõsisemalt ette ning korraldasime Piper-Heidsiecki šampanjadega õhtusöögi. Esimese kolme šampanja kõrvale nautisime erinevaid kalasuupisteid ja mereande, pearoaks oli vasikaliha koos selleri-kartuli püreega ning joogiks vasika kõrvale Rare 2006. Aga kõigest nüüd järjekorras.
Esimene šampanja, mille aperitiiviks avasime oli Essentiel Blanc de Blancs Extra Brut. Koostises 100% CH ning valmistamisel on kasutatud 2013. aasta saaki ning 35% ulatuses vanemaid reservveine. Korgitud oli nimetatud pudel oktoobris 2017. Seega on see šampanja keldris küpsenud õige mitu head aastat ning seda oli maitses ka kohe tunda.
Aroom oli väga täidlane ja küps, tunda oli röstitud leiba ja mandleid, üllatava leiuna avastasime aroomist peterselli. Küllaltki mineraalne jook, suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Maitses oli piisavalt rösti, piisavalt hapet, nautisime seda koos kraavilõhe ja soolasiiaga, austrid oleksid kindlasti olnud match made in heaven selle joogiga, aga austreid meil tol õhtul paraku polnud. Veinimeister Emilien Boutillat annab BdB-le säilituspotensiaaliks 15 ja enamgi aastat!
Olime kõik müüdud esimesest sõõmust alates, armusime sellesse šampanjasse hetkega, sest tegemist on üliheas tasakaalus suurepärase šampanjaga, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli lausa üllatav. Tolle pudeli ostsime suvel Viking Line laevalt ning kahjuks ei ole ma seda Eestis poeriiulitel näinud. Kui keegi teab, kus seda Eestis saab, siis palun andke teada!
Teine šampanja oli Cuvée Brut, kindlasti üks tuntumaid maja šampanjade rivis ning väidevalt oli just see Marilyn Monroe lemmikšampanja. Aastal 1953 teatas Marilyn: “Alustan igat päeva klaasikese Piper-Heidsieckiga, sest see soojendab mind üles”. Vot selline elu! Aga nüüd tagasi šampanja juurde – koostises 50% PN, 30% CH ja 20% Meunieri, reservveine on kasutatud minimaalselt 25% ja suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Aroomis oli tunda virsikuid ja kerget röstisust, maitses rohkem pirni, röstitud leiba ja samuti virsikuid. Hape oli särtsakas ja kalamarjaga moodustasid nad kena koosluse.
Kolmas jook järjekorras oli Vintage 2012, mille koostises on 48% CH ja 52% PN, suhkruid on lisatud 8g/l kohta. Aroom oli segu küpsetest nootidest, kus segunesid raba, metsaalune, röstisus ja küpsed luuviljad. Maitse tundus esimese hooga lõhnaga võrreldes veidi toores ning oli pungil troopilisi puuvilju, virsikuid, ka mandariine ja röstitud pähkleid. Hape oli võimas ja tuntav, jook tundub olevat oma arengus tõusukõveral ning kümne aasta pärast võib pudelis olla väga võimas jook. Veinimeister annab selle joogi säilituspotensiaaliks 20 ja enam aastat! Mõned aastad tagasi maitsesin Vintage 2006 ning neid muljeid saab lugeda siit.
Juba vintage kõrvale serveerisime vasikaliha ning lõpuks oligi aeg avada õhtu täht – Rare Millésime 2006. See oli minul esimene kord Rare maitsta ning tasus oodata 🙂 Koostises 70% CH ja 30% PN. Aroom oli delikaatne ja tulvil õunakoogi aroome, tunda oli ka mesisust ja troopilisi puuvilju. Maitses oli tunda veidi tamme ja mahedaid iiriseid, kuivatatud aprikoose, küpsetisi ja idamaiseid magusaid vürtse. Järelmaitses oli tugev kõrvetatud karamell. Üldmulje oli väga positiivne, tegemist oli hästi täidlase ja sügava joogiga ning vasikalihaga sobisid nad ideaalselt! Veinimeister soovitab Rare 2006 juua kuni aastani 2035.
Oli ülimaitsev ja maitsemeeli avardav õhtu, järgmise korrani!
Mullimaailm 