Klaasike roséd

Veuve Clicquot šampanjamaja peetakse roosa šampanja valmistamise teerajajaks, nende esimene rosé valmis juba aastal 1775. XIX sajandi alguses sattusid romantilise hingega venelased ja inglased roosast suurde vaimustusse, kuid suurem võidukäik jäi tulemata ning paar sajandit ei võetud roosat šampanjat väga tõsiselt. Värvuse tõttu peeti roséd eelkõige feminiinseks joogiks ning isegi veinivalmistatajad ise ei pidanud joogist väga lugu. Alates 1970ndatest algas rosé uus tõus, jook kogub aasta aastalt aina enam populaarsust ning täna on enamike šampanjamajade sortimendis NV rosé olemas, aastakäigu roséde valmistajaid on muidugi vähem.

Champagne on ainus piirkond Prantsusmaal, kus lisaks klassikalisele veinivalmistamise meetodile, kus roosa värvuse intensiivsus sõltub värskes mahlas punase viinamarja kestade leotamise ajast, on lubatud roosa värvus saavutada ka selliselt, et valgele veinile lisatakse punast veini (8-20%).

Klassikalise meetodi järgi värvi saavutamine on keerulisem ja riskantsem ning lõpptulemuseks võib olla liialt tanniinine lõppmaitse. Klassikalise meetodi suurimaks meistriks peetakse Laurent-Perrieri, kelle rosé on tõesti suurepärane. Punase veini lisamine varjutab šampanja happesust ja teeb veini küpsemaks, mis tähendab, et roosad šampanjad ei säili pudelis nii kaua ning neid tuleb noorelt tarbida. Loomulikult ei kehti see soovitus aastakäigu šampanjade kohta, mis kindlasti kannatavad oodata oma aega keldrites, näiteks Dom Ruinart, Bollinger, Roederer Cristal, Veuve Clicquot Grande Dame, Deutz, Perrier-Joudet Belle Epoque jpt.

Roosa värvigamma on väga lai: õrn mannavahu roosa, jõhvikatoonid, päikesekuldsed pihlakad või lõheroosad varjundid. Lisaks veel punakad telliskivid, päikeseloojangu oranž või merevaik, kuni päris intensiivse punase veini toonini välja. Sama laial skaalal kui on roosade šampanjade värvus, on ka nende maitsebukett ja iseloom, mis omakorda annab võimaluse roséd nautida nii eel-, pea- kui magusroa juurde. Räägitakse, et roosa šampanja on iga sommeljee unistus, sest kui toiduvalik on väga keeruline ja eritahuline, siis rosé sobib kõigega ja on alati nauditav.

Minu lahedamad ja säravamad roosad hetked on olnud Reimsi katedraali ees päikesepaistelisel hommikul sõpradega jagatud Bollingeri rosé, Billecart-Salmon Brut Rosé õhtusöögi kaaslasena, Laurent-Perrier Cuvée Rosé ning Chigny-les-Roses külas J.Lassalle majas roséd degusteerides.

Eriti meeldejäävad elamused on muidugi olnud aastakäigu šampanjad: Cuvée William Deutz Rosé 2002 ja Charles Heidsieck Rosé Millesime 1999.

Roosad šampanjad on tõeliselt eripalgelised, nii et tasub proovida ja uusi elamusi koguda. Palun mulle üks klaasike roséd!


Kevadel Champagnes osa 3

Suur suvi, pisike puhkus ja kiired tööajad on hõivanud kogu minu aja ning sestap on siin blogis valitsenud hapukurgihooajale iseloomulik vaikus. Täna lõpuks tõmban meie kevadisele reisile joone alla ning järgmine kord siis jätkan uute maitsete ja elamustega.

Oma reisi kolmandal päeval võtsime suuna Épernayle ning esimese peatuse tegime Eestis hästi teada Charles Mignoni šampanjamajas. Tegemist on moodsa sisustusega uuemat sorti majaga, mida juhib täna Bruno Mignon. Vaatasime veidi ringi ning mekkisime Premium Reserve Bruti.

Seejärel jalutasime linnas veidi ringi ning kuna oli saabunud lõuna aeg, siis otsustasime pargis korraldada pikniku. Ostsime krabiliha salatiga täidetud poolikud greipfruudid, erinevaid pasteete, juustu ja pikka saia. Joogiks muidugi šampanjat, millised pandi poes jää ja külma veega täidetud kottidesse, et joogid ikka külmad püsiksid. Pärast kerget kehakinnitust tegime jalutuskäigu mööda Avenue de Champagnet, sealhulgas toimus kohustuslik pildistamine Dom Perignoni kuju ees. Épernays on kaks väga laia valikuga šampanjapoodi, kus on hinnad paari euro võrra madalamad kui Reimsis. Meie tutvusime Cave Salvatori (11 rue Flodoard) poega, mille perenaine on veiniäriga tegelenud juba 50 aastat. Pood on  seestpoolt muhedasti veidike segamini ning sortimendiga tutvumiseks ulatas perenaine klade nimetuste ja hindadega. Aastakäigu šampanjasid oli väga suur valik ning ühtteist sai ka kaasa ostetud sh Alfred Gratien Brut Millesimé 2000. Tegemist oli hästi täidlase ja küpse šampanjaga, mille aroomis oli tunda pähkleid, röstitud küpsiseid, kaneeli ja kohvinoote. Maitse oli samuti rikkalik ja ümar, hape oli tagasihoidlik ja püsis tagaplaanil. Saime suurepärase elamuse ja veel millise hinnaga (48€)!

Päev jätkus Reimsiga tutvudes, külastasime turuhoone taga asuvat Club Tresors de Champagne kauplust, kus on müügil kõikide ühendusse kuuluvate majade šampanjad. Õhtusööki nautisime ehedas brasseriis Le Boulingrin kus mina sõin imemaitsvaid seajalgu ja julgemad maitsesid veelkord kohalikku rupskivorsti Andouillette. 

Reisi viimane päev tervitas meid imelise päikesepaistega ning sättisime end katedraali vastas asuva šampanjapoe laudade ümber. Nad ise pakuvad kohapeal joomiseks vaid kahte sorti šampanjat, kuid tegelikult saab väikese korgimaksuga kohapeal tarbida kogu poe valikut. Me otsustasime tol hommikul roosade kasuks ning degusteerisime Charles Heidsiecki Rosé Réserve, Bollinger Rosé ning Deutz Rosé 2009. Bollinger rabas meid kõiki jalust oma punaste metsamarjade maitsega -tugev jõhvikas esireas domineerimas ning samas oli tunda ka kerget vürtsikust. Kindlasti oli see šampanja reisi TOP3 kuuluv elamus.

Oli ilus ja maitseid täis reis, statistika ütleb, et seitse inimest maitsesid ühtekokku 43 erinevat šampanjat. Õppisime ka ühtteist ning järgmine kord ajastame oma reisi paremini, et mitte sattuda Prantsusmaale riigipühade nädalavahetusel ning kindlasti tahaks jõuda Cote des Blancsi küladesse, kuhu paraku seekord ajapuuduse tõttu ei jõudnud. Hetkel siis naudime suve ja sügisel hakkame järgmist reisi planeerima. Mullitavaid elamusi kõikidele!

Kevadel Champagnes osa 2

Meie teine päev Reimsis algas maitsva hommikusöögiga ja pärast kehakinnitamist rentisime endile kaheks päevaks auto. Esimene sihtkoht oli Chigny-les-Roses külas asuv J. Lassalle šampanjamaja, milline asutati aastal 1942 ning täna juhivad seda kolme põlvkonna naised. Vanim proua on üle 80 aasta vana, kuid armastab endiselt nii veini kui šampanjat (meie giidi sõnul) ning osaleb igapäevaselt veinimaja töös. Neile kuulub 16 ha viinamarjaaedu seitsmes erinevas külas. J. Lassalle maja kuulub ühendusse Club Tresors de Champagne, milline asutati 1971. aastal ja kuhu ühtekokku kuulub 28 erinevat maja, kes ise kasvatavad oma viinamarjad ja ise valmistavad šampanja. Klubisse kuuluvad majad jagavad samu väärtusi ja põhimõtteid ning igal majal on oma Special Club nime kandev šampanja, millist valmistatakse vaid väga headel aastatel. Varem on mul olnud õnne maitsta ühendusse kuuluva Paul Bara maja šampanjasid.

Tulles tagasi J.Lassalle juurde, siis sattusime nende juurde õnneks ennelõunasel ajal ning tänu sellele õnnestus näha ka šampanjavalmistamise erinevaid etappe. Parasjagu toimus magnumpudelite discorgement, s.t eemaldati pärmisete, lisati veidi veini ja suhkrulahust ning pudel sai peale uue korgi, videot (autor K.R) vaata siit:

Pärast ringkäiku majas ja keldrites õnnestus meil maitsta kaht erinevat šampanjat: Préférence ja Rosé. Mõlemad olid suurepärased šampanjad, kuid rosé meeldis meile tibake enam. Tegemist on hästi elegantsete, kergete ja peene mulliga šampanjadega, mis lausa sulasid suus ja jätsid sametise mulje.

Préférence koostises 1/3 PN, 1/3 CH ja 1/3 Meunieri, Rosé koostises 65% PN, 15% Meunieri ja 20% CH. Nautisime imelist päikselist päeva ning lahkusime kaasas kastitäis “suveniire”. Eestisse sai toodud nii Special Club 2007, BdB 2007  kui ka vanaisa poolt tütretütrele valmistatud Angéline 2008. Aga nendest lähemalt kunagi tulevikus.

Edasi kulges tee Hautvillersi külla, kus võtsime kerge lõunaeine ning vaatasime üle munk Dom Pérignoni haua külas asuvas kloostris. Seejärel võtsime suuna Aÿ külla, sest seal ootas meid ees H. Goutorbe maja külastus.

See maja kuulub samutiühendusse Club Tresors de Champagne. Emile Goutorbe (1890-1956) pühendas kogu oma elu viinapuude kasvatamisele, ta oli nn taimekooli pidaja.
Šampanjamaja visooni kujundas ja viis ellu tema poeg Henri (1922-2009) ning täna toimetab majas tema poeg René koos abikaasa ja kolme täiskasvanud lapsega. Meil õnnestus seal õdusas majas jahutavate võlvide all maitsta kolme erinevat šampanjat:

Cuvée Tradition Brut (koostises 70% PN, 5% Meunier, 25%CH)

Cuvée Prestige Brut Premier Cru (koostises 7o% PN, 5% Meunier, 25%CH)

Special Club Grand Cru 2005 (koostises 70% N, 30%CH).

Kõik olid väga nauditavad šampanjad, esimene neist lihtsam igapäevašampanja, teine juba veidi elegantsem ning Special Club oli küps, täidlane ja täis jõudu.

Kes Champagne piirkonda plaanib reisida, siis Aÿ ja naaberküla Mareuil-sur-Aÿ tasub kindlasti kavva võtta, sest seal on lisaks H. Goutorbele väga palju toredaid šampanjamaju: Bollinger, Ayala, Billecart-Salmon, Philipponnat, Deutz, Marc Hébrart jpt. mida kindlasti tasub võimaluse korral külastada.

Teise päeva lõpetasime õhtusöögiga Reimsi populaarses söögikohas Les Crayeres Brasserie “Les Jardin”, milline asub pargipuude alla peidetuna otse 5* hotelli taga. Kel soovi, võib õhtustada ka hotelli peenemas restoranis, meie otsustasime seekord brasserie kasuks. Teenindus oli super ja toidud söögikoha taseme kinnitajaks. Kõige eredama elamuse said need, kes julgesid tellida vasika harknääret. Liinale lähevad siinkohal teele tänusõnad meie reisi söögikohtade soovituste eest!

Pärast õhtusööki jalutasime veel linnas ning saime osa ka katedraali peal toimunud valgusshow’st.

Kevadel Champagnes

Champagnesse minek koos väikese mullisõprade seltskonnaga mõlkus meie meeles juba pikka aega ningn lõpuks maikuu alguses tegime oma plaani teoks. Tallinnast Reimsi saada on imelihtne, lennukid lendavad kas otse Tallinnast Pariisi või siis põgusa vahepeatusega Riias. Lennujaamast saab hüpata rongile, mis 25 minuti pärast sind Reimsis maha paneb. Lihtne, kiire ja mugav!

Reims tervitas meid päikesepaistelise, küll veidi tuulise, kuid siiski mõnusalt kevadise ilmaga. Esimene päev oli meil planeeritud Reimsi päevaks: kõigepealt lõunasöök, siis korteri üürimine ja linnatuur. Esimene šampanja, mida Champagne pealinnas maitsesime, oli de Castellane šampanja Brut Croix Rouge.

Reimsi katedraal seisis oma täies hiilguses, vitraažide renoveerimise tõttu olid püsti pandud ka mõned tellinguid, kuid suursugust üldmuljet see ei kõigutanud. Reimsi katedraalis on kroonitud enamus Prantsusmaa kuningaid ning välimuselt meenutab ta üsna palju Pariisi Jumalaema kirikut. Reimsi katedraali ehitust alustati 1210. aastal, I maailmasõja ajal tehti see peaaegu maatasa ning taastati endises hiilguses aastaks 1937. Altari kohal kõrguva vitraaži autoriks on Marc Chagall (valmimisaasta 1974).

Täpselt katedraali vastas, koos miljonieurose vaatega, on toredad šampanjapoed, kus hinnad väga demokraatlikud. Kohapeal saab osta klaasiga šampanjat (Deutz või Cattier) või siis pisikese korgitasu eest tarbida poevalikust mida hing ihkab.

Meie saabumisepäev oli Prantsusmaal riigipüha ning esimesel õhtul külastasime vaid G.H.Marteli šampanjamaja. Turistidele näidati lühikest videofilmi šampanja valmistamisest, millele järgnes ekskursioon maja keldrites. Keldrilaed on kaetud erinevat värvi samblike laikudega, mis moodustavad vaatajaile põnevaid värvimustreid. Ringkäik lõppes ootuspäraselt šampanja maitsmisega, valida sai kahe erineva paketi vahel. Meie valisime “de lux” paketi, mis sisaldas kolme erinevat Victoire sarja šampanjat, millest parim oli Brut Fut de Chêne koostises 50%CH ja 50% PN.

Õhtusöögiks sõime kevadisi spargleid ja julgemad proovisid kohalikku rupskivorsti (Andouillette), mis oli intensiivne, üllatav ja eriline maitseelamus. See ei jäänud meie viimaseks kogemuseks rupskivorstiga ning ühel hilisõhtul pidasime isegi maha ägeda debati teemal “olla või mitte olla”, mida nimetasime isekeskis vorstisõjaks 🙂

Järgmisel päeval üürisime auto, sest Montagne de Reims ootas avastamist. Sellest juba pikemalt õige pea.


 

 

Kolmas viinamari Meunier

Pinot Meunier, Meunier, Müllerrebe (Saksamaal) – heal lapsel mitu nime. Šampanjapudeli siltidel kasutatakse mõlemat nimekuju, sest päris ühel meelel ikkagi ei olda Meunieri päritolu osas. 1990ndal avaldas California ülikooli teadlane Carol Meredith DNA analüüsidele toetudes, et Meunier üks esivanem on pärit iidsest Pinot viinamarjade sugupuust ja teine on lõpuni läbiuurimata viinamari Gouais Blanc. Mõned aastad tagasi ilmusid aga teised teadusarvamused, et Meunier ei ole üldse Pinot perekonnaga seotud. Võta nüüd kinni, kust see mari täpselt pärineb, aga üks on kindel, et Chardonnay ja Pinot Noiri kõrval on just Meunier kolmas mari, mida šampanja valmistamisel kasutatakse.

Meunier tähendab prantsuse keeles möldrit ning kui vaadata Meunieri viinapuu lehti altpoolt, siis tundub justkui on need kaetud kergelt tolmja jahukorraga. Esimest korda on Meunieri kirjalikult mainitud 1500ndatel. Viinamari on väga vastupidav ning valmib ka külmadel aastatel. Ta on külma suhtes vastupidav ning suurim kasvuala Champagnes on ilmselt just seetõttu jahedas Marne jõe oru piirkonnas. Veel üks põhjus, miks Meunieri populaarsus viinamarjakasvatajate seas kasvab, on ilmselt ka see, et Meunier saagikus on 10-15% kõrgem kui Pinot Noiril.

Meunierile vaadati pikka aega nn ülevalt alla ning teda peeti väheoluliseks mahuviinamarjaks Champagnes. Mõttemaailm muutus siis kui mõned majad (ennekõike Krug) hakkasid Meuniri julgemalt kasutama ning tulemused olid väga head. Šampanjad, millised sisaldavad suures proportsioonis Meunieri, küpsevad kiiresti ning reeglina ei oma väga pikka vananemispotensiaali (R.Juhlini hinnangul välja arvatud Krug ja José Michel&Fils). Šampanjades võib leida tugevaid röstiseid noote, karamelli, vaarikaid, punaseid ja musti marju ning maalähedust.

Lisaks Champagnele kasvatatakse ja valmistatakse Meunierist roosat ja punast veini ka Loire orus, Cotes de Toul’s, samuti Saksamaal, Šveitsis ja isegi Austraalias. Meunieris on vähem pigmente kui Pinot Noiris ning värvuse kirjeldamisel kasutatakse väljendit gris (tuhmjas, hallika varjundiga roosa toon).

Minul on õnnestunud maitsta ka mõnd ainult 100% Meunierist valmistatud šampanjat ning need on olnud ääretult põnevad kogemused! Soovitan kindlasti proovida kui mõni selline ette satub. Minu kogemustest saate lugeda siit:

Champagne José Michel & Fils Brut Pinot Meunier

Egly-Ouriet Les Vignes de Vrigny

 

image.introvisual.largeFoto pärineb lehelt mondovino.ch

Blanc de Noirs õhtusöök

Lõpuks ometi õnnestus mul täita oma ammune unistus ning degusteerida erinevaid Blanc de Noirs (edaspidi BdN) šampanjasid imelise õhtusöögi käigus. Ootused olid kõrged ja need said täidetud, kuid kõigest aga järjekorras.

Esimene käik oli André Clouet Grande Réserve BdN Brut koos keedetud soovähkidega. Sulatatud soovähid olid tõelised iludused, tumeda tulipunase värvusega, kuid suhteliselt maitsetud ning suviste Soome või Eesti vähkidega võrdlust ei kannata. Kuid tühja sest, koos šampanjaga maitsesid nad ikkagi hästi.

André Clouet Grande Réserve valmistatakse 100% PN-st, viinamarjad on korjatud Bouzy ja Ambonnay küla grand cru aedadest. Värvus virsikukarva, kergelt hallika varjundiga. Maitse oli väga küps ja täidlane, hapet oli üsna vähe, tunda oli punaseid marju. Lõppmaitses oli tunda mõrudat šokolaadi. Täidlane ja küpsenud šampanja.

Teine käik  olid värsked austrid ja Joseph Perrier Cuvée Royale BdN Brut Nature 2008. Tegemist on vana tuttava veinimajaga ning BdN kinnitas taaskord maja kõrget taset. Värvus kergelt oranžikas kollane. Aroom mineraalne, tunda oli mustõstraid ja mett. Maitse oluliselt teravam kui aroom, tunda oli suitsuseid nüansse ja küpseid virsikuid, samuti tsitrusvilju. Austrite meresus ja šampanja mineraalsus mängisid kenasti kokku. 

Kolmas käik oli kordus paar nädalat tagasi proovitud kooslusest: foie gras ja Pierre Paillard BdN. Seekord andis maitsekooslusele erilise krutski juurde  Muhu Leib pagarikojast päeval ostetud must leib šokolaadi ja aprikoosidega. Kergelt magusa alatooniga tumedast kakaost tulvil leib sobis ideaalselt foie grasiga. Ja šampanja ainult täiendas seda paari.

Järgmisena ilutses meie taldrikuil kergelt praetud imeõrn kanamaks rohelisel salatipadjal. Saatjaks sedakorda Champagne P.Louis Martin Bouzy Brut BdN. Aroom oli sarnaselt eelmisele korrale hästi röstine, lausa kõrbenud nootidega. Maksaga koos tulid maitses esile mustad ploomid, šokolaadi puudutus ning järelmaitses piprased noodid. Kokku sobisid nad igatahes hästi ning maitsebukett oli nauditav.

Meie õhtusöögi pearoaks oli mooritud jänes ahjus röstitud köögiviljadega, mille kõrvale avasime Egly-Ouriet Grand Cru BdN Vieilles Vignes. Tegemist on maja tippveiniga, kõik viinamarjad pärinevad ühest, grand cru külas Ambonnays asuvast Les Crayèresi nimelisest aiast. Viinapuud on istutatud aastal 1946 ning kuna mullapind on üsna õhuke, siis see võimaldab viinapuude juurtel minna sügavale kriidikihini ning tulemuseks on mineraalne, võimas, rikkalik ja küps vein. Suhkrut on lisatud minimaalselt 2g/l.

Värvus oli oranžikas kollane, kergelt isegi roosaka varjundiga. Aroom oli väga täidlane, domineerisid küpsed röstised noodid ja mustsõstar, meenutas dessertveini aroomibuketti. Maitses oli tunda tammenoote, küpseid tumedaid marju, metskirsse ja mineraalsust. Hästi tammine, kompleksne ja väga heas tasakaalus vein, väga pika lõppmaitsega. Uskumatu elamus, ohhetasime ja ahhetasime päris pikalt, jänes pakkus šampanjale kenasti seltsi, kuid minu jaoks jäi toit ikkagi veini varju.

Tegemist oli vapustava šampanjaga, minu jaoks kõikidest senini kogetuist vägevaim ja huvitavaim šampanjaelamus. Absoluutne lemmik! Majast ja ükskord varem maitstud 100% Meunierist valmistatud šampanjast saab lugeda siit.

Õhtusöögi lõpetas Gonet-Medeville BdN ning tõstsime toosti kõikide tublide ja andekate veinimeistrite auks. Kogu õhtu oli üks suur nauding!

 

Pinot Noir

Pinot Noir (edaspidi PN) on Burgundiast pärit viinamari ning PN näol on tegemist ülimalt mitmetahulise viinamarjaga, milline kasvab hästi ka külmemas kliimas ning pigem mitte kuumas kliimas.

PN on väga vana viinamari ning tõenäoliselt kasvatati seda juba paar tuhat aastat tagasi. On tõendeid, et PN kasvatati Burgundias juba 4.sajandil AD. Morillon Noir oli PN iidne nimi, Pinot Noiri mainiti esmakordselt Burgundiast leitud 14.sajandi ürikutes. PN kasvatati rikastes ja võimsates Burgundia ja Saksamaa kloostrites.

PN on Chardonnay, Pinot Blanci ja Pinot Grisi esivanem, varem arvati, et ka Pinot Meunier kuulub Noirien´i perekonda, kuid teadlased on selle väite viimasel ajal ümber lükanud. Just selle pärast ei kasutata enam Meunieri ees täiendust „pinot”. PN-st on aretatud palju erinevaid kloone, millised on levinud ka Prantsusmaal, nt kloonid nr 375 ja 386 on laialt levinud Champagnes.

Parimaid veine saab paekivi pinnasel, suhteliselt jahedas kliimas kasvanud PN-st. Marjad on üsna varase valmimisega, aromaatsed ja parajalt happelised. Võrreldes chardonnayga on PN keerulisem kasvatada, kuna ta vajab pidevat jälgimist ja monitoorimist.

PN peamised kasvualad on Prantsusmaa idaosas, Cote d`Or oli pikalt suurim PN kasvuala, kuid Champagne piirkonna kiire kasv 1980ndal viis Champagne piirkonna suurimaks PN kasvualaks Prantsusmaal. Burgundias segatakse PN harva mõne teise viinamarjaga, kui siis vahel Gamayga. Viinamarja aedades võivad PN viinamarjad kasvada koos Pinot Grisiga. PN

Burgundiast tulevad maailma parimad, hinnatuimad ja elegantseimad PN veinid, millised vahel maksavad terve varanduse. Parimad veinid pärinevad Cote d´Or-st, mis tõlkes tähendab „kuldne kallas”. Jaguneb veel omakorda põhja pool asuvaks Cote de Nuits´ks ja lõunapoolseks Cote de Beauneks. Hinnatuim ja kalleim piirkond on põhjapoolne Cote de Nuits.

PN karakterid varieeruvad tumepunastest, tanniinest tulvil, maasikaste-vaarikaste aroomidega, tammevaadi laagerdusega sügavamaitselistest veinidest happeliste, tumeroosade, noorelt joodavate veinideni.

Loire jõe orus valmistatakse PN-st roosat ja punast Sancerre, samuti kasvatatakse PN Jura, Savoie, Limouxi ja Alsace piirkondades. Sakslased kasutavad PN puhul nime Spätburgunder ning austerlased ütlevad Blauburgunder. Euroopas on PN üldse üsna laialt levinud seda kasvatatakse Horvaatias, Ungaris, Slovakkias,samuti Itaalias, Hispaanias, Šveitsis jpt riikides.

Uue Maailma veinivalmistajad pöörasid pilgu PN poole 1980ndatel ja varastel 1990ndatel, Ameerikast tulevad väga head PN Vaikse ookeani äärsest Oregonist, suurimad PN kasvualad USA-s on muidugi Californias. Loomulikult viljelevad PN kasvatust ka Argentiina ja Tšiili ning üle mere LAV-s kasvatakse PN ja Cinsauti ristamisel saadud Pinotage viinamarju. Tšiili ja USA veinid on vürtsisemad ja piprasemad, neis on vihjeid tumedatele üleküpsenud marjadele. Enim pakuvad burgundlastele konkurentsi Uus-Meremaa PN, kuid samale tasemele need muidugi ei küüni.

Teine kuulus kasvuala Prantsusmaal on Champagne piirkond, mille kasvualast on 39% PN all. Isegi kui PN-st valmistatud šampanja ei saavuta sellist sügavust ja jõulisust kui Burgundia veinid, siis ometi võib neis leida sarnaseid iselooomujooni. Šampanjameistrid kasutavad PN eelkõige cuveedes šampanjale selgroo andmiseks. PN-st valmistatakse ka Blanc de Noirs šampanjat, mõnikord segatuna Meunieriga, vahel mitte. BdN nõuab kindlasti enda kõrvale head toitu, ninna jõuavad animaalsed noodid, aedviljad, küpsed puuviljad, vahel ka mee, suitsu, karamelli või isegi seente aroomid. Mulle isiklikult väga meeldivad PN põhised šampanjad, nende jõulisus, röstised noodid ja selgroog, kohe nähe, et joogil on iseloomu!

Foto pärineb internetist: http://www.socialcooking.no/blog/2015/4/23/pinot-noir-wines-wine-and-food-pairing

Jacquart šampanja õhtusöök

Eelmisel neljapäeval oli mul suur rõõm osaleda Umami restoranis Jacquarti šampanjaõhtusöögil, kus šampanjasid tutvustas maja esindaja Laurence Alamanos ning iga šampanja kõrvale olid Umami ja Leib, Resto ja Aed kokad valmistanud erilise roa. Õhtu oli akna taga päikseline ja kevadine, aegamisi täitus Umami saal  rõõmsate ja värvikirevais rõivais mullisõprade ja hea toidu austajatega ning nauding võis alata!

MAAPIRN & HOMAAR / Brut Mosaique
Brut Mosaique aroomis oli tunda tsitruseid, mandleid ja pirne. Maapirnist oli vormitud efektsed poolikud “kuusekäbid” ning asetatud täidetuna kivile, lapikule põllukivile. Maapirni suitsune magus maitse oli julge ja domineeriv, šampanja lisas maitsebuketile parajalt hapet. Huvitav amps ning nauditav šampanja! 

JUURSELLER & BEEMSTER ROYAL / 2006 Vintage
Eriti huvitavalt  valmistatud ja presenteeritud roog, juursellerit oli töödeldud heintes, kuivatatud, taaselustatud. Ei suutnud kogu seda protsessi meelde jättagi. Juustust oli valmistatud hapukas kaste ning kõige tipuks oli roog kergelt üleraputatud kohvipuruga. Kõlab ulmelisena, kuid maitses imeliselt (vt vasakult esimest fotot). Kohvipuru tõi eredalt esile šampanja maitsenüansid ning šampanja omakorda tõmbas oodatult alla kastme happesuse.

Šampanja koostis 50% CH ja 50% PN, küpsenud 6 aastat pudelites. Aroomis oli tunda pähkleid, küpsiseid, valgeid lilli, piimhapet ja kerget pärmi. Maitses oli hapet enam kui aroomi järgi võinuks arvata, mõnusalt täidlane ja ühtne maitsebukett. Minu hinnangul oli see õhtu üks huvitavaim toidukäik, mida saatis õhtu parim šampanja.

TURSK & KARULAUK / 2006 Blanc de Blancs
BdB sädeles klaasis kirka kollase tooniga, aroomis oli tunda võisaia, röstisust ja värskeid ürte. Maitse kergelt rohune ja ürdisegune, lõpp hästi kuiv. Kindasti nõtkem ja õrnem kui eelmine šampanja, kuid ka veidi kahvatum. Tursa õrna tekstuuriga aga sobis šampanja suurepäraselt, kala oli õrn ja maitsev, karulaugukreem tasakaalukalt kõrval assisteerimas.

JÄNES & TRÜHVEL / 2006 Cuvée Prestige Alpha
Suurepärane roog, jäneseliha oli äärmiselt hõrk ja lausa sulas suus, lisandid juures täiendamas nii silmailu kui ka maitsenüansse. Šampanja näol on tegemist maja lipulaevaga, milline toodi turule aastal 2013. Koostises on viinamarjad 50-50 vahekorras, aroom väga küpsete nootidega, võine, isegi juustused noodid koos seentega. Maitse mineraalne, tsitruse nootidega, tundsime isegi rabarberit suus vilksatamas. Jäneseliha ja võise alatooniga  šampanja väärisid üksteise seltskonda.

JOGURT & KIRSS / Brut Rosé
Õhtusöögi lõppakord tekitas meie lauas elevust oma kompositsiooni ja teostuse tõttu ning ka kõige väiksemad magustoidu sõbrad tunnistasid, et sellist magustoitu võiks süüa iga õhtusöögi lõpetuseks. Lühidalt võiks magustoidu kokku võtta nii, et hapuka alatooniga jogurti keskel oli tasakaalukas kirsimaius  ning peal ilutses riivitud muna. Hästi mitmekülgsed maitsed ning iga komponent oli võimeline särama eraldi, kuid üheskoos moodustasid nad tõelise maitsepommi. Roséle on lisatud 15-18% punast veini, mille tulemuseks on punastest marjadest pakatav mullijook, aroomis ja maitses tunda punaseid sõstraid, metsmaasikaid ja ploome.

Tõeliselt põnev ja meeldejääv lõpp säravale maitserännakule Umamis. Aitäh Veinisõbrale ja Umamile ning loodetavasti kuuleme uuest üritusest juba õige pea!

Ilus roosa päev

Ühel laupäeval võtsime mulliklubiga nõuks maitsta erinevaid rosésid ning neid omavahel võrrelda. Varem kui oleme majapõhiselt lähenenud, siis roséd on reeglina alati vähem tähelepanu saanud ning sageli ka hinnangutes viimaste sekka jäänud. Osad meist on suured rosé armastajad, teised vastupidiselt ei pea neist palju, sestap tuligi idee maitsta ainult rosésid ning neid omavahel võrrelda.

Lähenesin lähteülesandele piirkonnapõhiselt ning otsisin välja 7 erinevat roséd kolmest erinevast piirkonnast.  Roséde saatjateks panin lauale erinevad suupisted: lõhetartar, hanepasteet, seentega seapasteet, külmad liha- ja singilõigud ning värsked maasikad. Taoline lähenemine võimaldas meil erinevaid suupisteid jookidega sobitada ning otsida just parimat kooskõla.

Alustasime Montagne de Reimsi piirkonnast pärit šampanjamajadega, esimene käik oli Michel Arnould Brut Rosé. Valmistatud 100% Pinot Noir viinamarjadest, värvus imekaunis mannavahu roosa. Aroomis oli tunda punaseid sõstraid ja vaarikaid. Maitses samuti punased sõstrad ja karamellinoodid, järelmaitses ilmus silme ette lapsepõlvest meeles Põltsamaal toodetud “Kosmose” tuubimarmelaad. Väga heas tasakaalus šampanja, meeldivalt kooskõlas maitse ja aroom ning valisime selle üksmeelselt üheks tolle õhtu lemmikuks. Kindlasti kuuleme sellest Verzenays asuvast šampanjamajast veel!

Järgmisena voolas klaasidesse Veuve Clicquot Rosé. Koostises 50%-55% Pinot Noir, 28%-33% Chardonnay ja 15%-20% Meunier. Värvus oranžikas, aroomis oli tunda röstiseid noote ja vaarikaid. Maitse oli mineraalne ja väga tugeva happega, lausa metalsed noodid jäid keelele püsima. Terav ja tugev, lõppmaitses mõrudad noodid.

Kolmas rosé oli maitsmisjärjekorras G.H.Mumm Le Rosé. Esimene rosé “Royal Rosé” valmistati Mummis juba 1860ndatel. Koostises 60% Pinot Noir, 22% Chardonnay, 18% Meunier. Jõhvikapunane värvus, aroom oli üsna nõrk, ainult kergelt oli tunda maasikaid ja vaniljenoote. Maitse oli nõrk ja iseloomutu, kindlasti jäi teistele rosédele sel õhtul kõvasti alla.

Edasi liikusime Vallée de la Marne majade juurde ning sealt piirkonnast oli meil kaks esindajat. Esimesena korkisime lahti Billecart-Salmon Rosé. Ma olen Billecart-Salmoni šampanjasid maitsnud ja kiitnud ka varem ning pettuma ei pidanud me ka seekord. Kvaliteet on alati garanteeritud!

Koostises võrdsetes osades PN ja CH ning 20% Meunieri. Kollakas lõheroosa värvus. Hästi mitmekihilised aroom ja maitse, tunda küpsiseid, punaseid marju ja melonit. Heas tasakaalus šampanja, mille lõppmaitses domineerib mesisus. Suurepärane šampanja, enamike testijate jaoks tollel õhtul nr.1 šampanja.

Järgmisena Laurent-Perrier Cuvée Rosé, taaskord vana tuttav. Šampanja on valmistatud 100% Pinot Noir viinamarjadest, kauni vaarikaroosa värvusega. Aroomis oli tunda punaseid sõstraid, vaarikaid ja kirsse. Nii aroomis kui maitses oli tunda kerget metalset puudutust, aga seda oli täpselt parasjagu ja see nüanss mõjus tervikule hästi. Heas tasakaalus šampanja, oli parajalt hapet ja marjasust ning lisaks veel lõppmaitses paras ports karamelli. Väga hea šampanja ning ka kindlasti meie üks lemmikutest tol õhtul.

Edasi liikusime Èpernaysse ning maitsesime Charles Mignoni Cuvée Comte de Marne Roséd. Koostises on 45% CH, 55% PN ning 15% Bouzy punaveini. Värvus on hallika alatooniga oranž. Aroomis oli tunda kirsse ja vaarikakompotti, osad ninad tundsid ka lillelisi aroome. Maitse oli vähehappeline, samas parajalt röstine ja pähkline, tunda oli ka virsikuid. Heas balansis šampanja, igati nauditav!

Last but not least, oli Michel Arnould Cuvée Fleur de Rose nii et õhtu esimene ja viimane rosé pärinesid samast majast. Koostis 100% Pinot Noir, aroomis oli tunda arooniaid ja  metsmaasikaid. Maitses klaaskommid ja siirupised omadused, mõnusas tasakaalus tagasihoidlik rosé, väga lihtsalt nauditav šampanja. 

Roosa laupäev lõppes igati positiivsete emotsioonidega, saime targemaks ning arendasime oma maitsemeelt. Kui peaksime täieliku pingerea avaldama, siis viimaste seas on kaks suurtootjat, nende roséd olid iseloomutud ja üheülbalised. Õnneks siiski enamus maitstud šampanjadest olid äärmiselt nauditavad, nii et elagu roséd! Tundub nii, et roséde mittearmastajad õnnestus ka selle degustatiooniga ehk armastajate leeri pöörata. Head nautimist head mullisõbrad!

The world is a ball, the world is a bubble!

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mul on mitu suurt armastust, üks neist on jalgpall ja teine šampanja, mõned on muidugi veel, aga nendest ma täna ei räägi. Jalgpall tuli minu ellu varem, palju varem kui šampanja, jalgpalli jälgisin juba lapsena koos isaga Kesktelevisioonist või Spordilehest. Esimest jalgpalliga seotud kihlvedu mäletan kristalselgelt, aasta siis oli 1988 ja panuseid tegime mängule NSVL-Itaalia. Ilus päikseline õhtu oli kui käed lõime… ja mina võitsin koos NSVL-ga.

Täpselt 10 aastat hiljem peeti jalgpalli MM-i Prantsusmaal ja tookord ilmus Eestis poelettidele triblavat jalgpallurit kujutava sildiga Bordeauxi punavein. Ostsin ja jõin ning sellest ajast sai alguse traditsioon, et pärast võitja selgumist ostan riiulisse võitjamaa veini ja hoian seda järgmise finaalturniirini. Finaaliõhtul hea juua. Lõbus traditsioon minu jaoks ning siiani on suht lihtsasti läinud, kapis ja riiulis on hetkel küpsemas Hispaania ja Saksamaa veinid, eks paistab mis tulevik toob. Sel suvel, viimase jalgpalli MM ajal märkasin aga poelettidel kahe suure armastuse ühinemist – jalgpalliMM ametlik šampanja! Nooooo, miks ka mitte! Rõõm oli seda suurem, et tegemist oli Taittingeri šampanjaga, esimene maja, kuhu Champagnes sattusime, M lemmikmaja siiani.

IMG_5184.JPG

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Official champagne of the 2014 FIFA World Cup pudeli sisu on tegelikult Taittingeri Brut Réserve. Turundajatele ning sildikujundatele tuleb au anda – imekaunis jalgpalli hologrammidega silti ja karp, midagi glamuursemat oleks jalgpalli sõpradele olnud juba liig. The world is a ball, the world is a bubble! 

Koostis: 40% Chardonnay, 60% Pinot Noir ja Meunier. Kelderites on see šampanja küpsenud minimaalselt 3 aastat.

Aroomis oli tunda õunu ja saiaröstisust, samuti virsikuid ja valgeid suviselt lõhnavaid lilli.

Maitse hästi värske ja elav, tunda apteegitill ja rohusust. Järelmaitse mahedalt mesine ja hästi sujuvalt lõppev.

Mina igatahes tunnen headmeelt, et jalgpalli juurde ka šampanjat pakutakse! Elagu jalgpall ja šampanja!

IMG_5442.JPG

Champagne Joseph Perrier degustatsioon

Suvel tegime algust koduste šampanjadegustatsioonidega, möödunud laupäeval sai maitseklubi jälle kokku ning seekord tutvusime üheskoos Joseph Perrieri šampanjadega. Maja asub imekaunis Châlons-en-Champagnes, maja ajalugu ei hakka ma siinkohal ümber kirjutama, kirjas on see ühes minu varasemas postituses.

Laupäeval maitsesime kuut erinevat J.Perrieri mullijooki koos spetsiaalselt just selle joogi juurde valmistatud suupistega. Kuna istusime küünlavalges sumeda valgusega toas, siis värvuse kirjeldamise jätsime seekord ära.

Õhtu avalöök – Cuvée Royale Brut Blanc de blancs koos kammkarbi carpaccioga. Koostis 100% Chardonnay ja segust 15% on reservveini. Jooki on lastud keldrites küpseda minimaalselt 5 aastat. Aroomis oli röstist teravilja, aprikoose ja ploomisust. Maitses oli tunda sidrunikoort ja tsitrusvilju, üsna happeline ja äkiline, samas lõppmaitse oli magusa alatooniga. Kammkarbi magusus ja BdB kõlasid koos imeliselt! 

IMG_5419.JPG

Teine käik Cuvée Royale Brut suitsetatud meriahvena määrdega krõbeleival. Koostis: 35% CH, 35% PN, 30% Meunier. Segus on 20% reservveini ja viinamarjad pärinevad enam kui 20 erinevast külast. Aroom hästi röstine ja õunane. Maitse heas tasakaalus, esile tükivad küpsed mahlased pirnid ja kerge karamelli puudutus ka.

Esimene aastakäigu šampanja oli Cuvée Royale Brut Vintage 2002 saatjaks forellimari pisikesel kuivikul. Koostis: 50% CH, 41% PN, 9% Meunier. Vein on keldrisügavustes küpsenud 6 aastat. Aroomis virsikud ja küdoonia. Maitse oli külluslik ja ümar, tundsime ingverit ja virsikumoosi. Forellimari oli merehõnguline ja väga maitsev, jook ja suupiste täiendasid üksteist kenasti.

IMG_5397.JPGÕhtu ülekaalukas lemmik oli Cuvée Speciale Brut Blanc de blancs Vintage 2006.

Koostis 100% CH. Aroomis oli tunda suitsust röstisust, väga põnev oli see suitsune puudutus. Samuti oli tunda tsitrusvilju. Maitse oli väga heas tasakaalus, rikkalik, saiaröstine, kerge happega ja paraja mulliga. Teistega võrreldes oli see BdB selgelt eristuva iseloomuga ja see meeldis meile väga! Ja kõrvale pakutud soolasiig sobis joogiga ideaalselt oma võrratu puhta ja klaari maitsega.

Maja lipulaev on Cuvée Joséphine seekord õnnestus meil maitsa 2004 aastakäiku, kõrvale pakkusin faasanipasteedi suupisteid. Koostis: 52% CH ja 48% PN. Aroomis oli tunda idamaiseid vürtse ja kuivatatud aprikoose. Maitse oli üllatavalt vaoshoitud, kergelt karamelline. Eelnenud BdB tõstis lati nii kõrgele, et nende kahe võrdluses pidi Joséphine alla vanduma. Vähemalt meie arvates. 

Õhtu lõpetas Cuvée Royale Brut Rosé, koostises 25% CH, 75% PN ja Meunieri. See oli vaieldamatult kõige tagasihoidlikum šampanja tol õhtul. Aroomis oli tunda punaseid marju ning maitses kerge leivasus ja vihjeid punastele marjadele. Üldmulje väga kesine, eks võimsate valgete tagant oli tal ka raske esile tulla. Olen korra ka varem J. Perrieri roséd joonud ning pean ütlema, et tookordne elamus oli muljetavaldavam.

Oli meeleolukas ja maitsev õhtu, maja stiil on äratuntav ja veinimeistri käekiri nauditav. NV šampanjade stiili peetakse lihtsasti mõistetavaks, joogid on pigem pehmed ja ümarad, kui rasked ja tugevad. Blanc de blancsi (BdB) peetakse teiste majade BdB-ga võrreldes mehelikuma stiili esindajaks. Saime pikalt selle üle arutleda, et kas ikka saab ühte jooki iseloomustada sõnaga “mehelik” kui erinevatel inimestel on erinev arusaamine mehelikkusest. Olgu kuidas on, aga Joseph Perrieri tasub teinekordki nautida!

Champagne Maurice Philippart degustatsioon

Ühel ilusal maikuu laupäeval korraldasime Maurice Philipparti degustatsiooni, šampanjad tellisime postiga Prantsusmaalt ning mullisõbrad leidsime kodumaalt. Mullijookide kõrvale valmistasime erinevaid mereandidega suupisteid, kalamarja ampse ning värskelt suitsetatud linaskit, mis muide maitses imeliselt koos roséga. Aga enne kui jookideni jõuan, paar sõna maja tutvustuseks.

Maurice Philipparti maja asub pisikeses imekaunis, veidi enam kui 500 püsielanikuga, linnakeses Chigny-les-Roses. Viinamarjadest kasvatatakse piirkonnas enim Meunieri, tootjaid on nii suuri kooperatiive kui väikseid maju, tuntumatest omab sealkandis aedu näiteks Cattier. Philipparti perekond kasvatab sealkandis viinamarju aastast 1827, täna toimetab majas juba kaheksas põlvkond. Tegemist on iseseisva väikese pereettevõttega, kes valmistavad lisaks šampanjale ka Coteaux Champenois apellatsiooni punaveini.

Nüüd aga proovitud šampanjadest maitsmise järjekorras:

IMG_4376

M. Philippart Blanc de Blancs – 100% Chardonnay. Aroom oli hästi röstine ja pähklinootidega. Maitse oli pehme, sametine, hästi täidlane ja küps. Enim tükkisid esile vast pirnikaramell ja mesisus. BdB sai kõikidelt degusteerijatelt väga kõrge hinnangu, tõeliselt nauditav ja hea balansiga šampanja.

 

 

IMG_4380

M. Philippart Carte d´Or Brut –  lihtsakoelisem kui BdB. Aroomis oli tunda varaküpseid aprikoose ja vaarikaid, maitses õunakook ja luuviljad. Esimene mulje oli üsna keskpärane, klaasis seistes ja avanedes tuli iseloomukus rohkem esile.

Degusteerijate maitsemeele ja mulje rikastamiseks oli meil ka üks “must hobune” ühest teisest väikesest majast – Champagne Abel Jobart Blanc de Noirs. See šampanja oli valmistatud 100% Meunierist. Aroomis oli tunda õunakoort ja värsket rohusust. Maitse oli üllatavalt täidlane, kergelt kirbe alatooniga.

IMG_4379M. Philippart Millésime 2004 – aroom oli tõeliselt õunane, maitse ümar ja küpselt tummine. Ilmselt piisavalt kaua küpsenud ja iseloomu kasvatanud, heas tasakaalus, mis üheski faasis, ei alguses ega lõpus ära ei vajunud. Tõeliselt nauditav šampanja, kindlasti tolle õhtu parim!

Õhtu üllataja oli aga M. Philippart Rosé mis koosluses suitsetatud linaskiga valmistas meile tõelise maitseelamuse. Turult ostetud vastpüütud linaskid said suitsuse meki meie aias ning värskelt suitsune linask koos roséga oli midagi, mida meist keegi enne polnud kogenud. Rosé plahvatavad punased marjad ja linaski magus alatoon töötasid täielikus omavahelises harmoonias.

Õhtu lõpetas M. Philippart Carte d´Or Demi-Sec, mis oli õige magus jook. Üldmulje jäi imal ja liialt suhkrune, isegi esimeste maasikate vesine hape ei muutnud midagi muuta.

Šampanjad igatahes õilistasid meie laupäeva, üheskoos oli tore maitsta ja elamusi jagada, targutada ja hinnata. Jagatud rõõm ja sõõm on ikka mitmekordsed!

Chardonnay

Chardonnay (edaspidi CH) on Burgundiast pärit viinamarjasort, California Ülikooli teadlased väidavad DNA analüüsile toetudes, et CH vanemad on Pinot Noir ja Gouais Blanc, viimase tõid roomlased kaasa praegustelt Horvaatia aladelt.

chardonnay

CH on vastuoluline viinamari, teda nii armastatakse kui vihatakse samal ajal. Ühel ajaperioodil oli ta maailma suurepäraseim valge viinamari, CH võidukäik toimus XX sajandi teisel poolel ning populaarsuse (või isegi hulluse) tipphetk oli 1980ndate lõpus. Tolleks hetkeks oli CH-st saanud paljude inimeste jaoks valge veini sünonüüm. Samal ajal tekkis osadel inimestel CH-st täielik tüdimus, kasvualade laienemine üle kontinentide ja tohutu populaarsus tõi veinisõprade seas kaasa uue termini “ABC – anything but Chardonnay” kasutuselevõtu.
Kindlasti on CH ebapopulaarsuse kasvule kaasa aidanud madala kvaliteediga masstoodangu veinid, mida on toodetud tonnide kaupa. Tänapäeval õnneks leidub aina enam tammevaba CH, kus on rõhk kvaliteedil, kuid odav masstoodang ei ole muidugi veel täielikult kadunud.

CH tugevuseks on kindlasti see, et temast suudetakse valmistada erinevate huvitavate nüanssidega veine nii külmas kui ka soojemas kliimas. Kuulsaim ja kalleim kasvuala on Burgundia, paljude veinisõprade arvates pärinevad maailma parimad valged veinid just Burgundiast ja Chablist. Täna tuleb suurepäraseid ja taskukohaste hindadega CH veine muuhulgas ka Lõuna-Prantsusmaalt, samuti Uuest Maailmast ning tippveinid on tõeliselt elegantsed ja vastupandamatud. Uues Maailmas kasvatakse CH-d enim Austraalias, Uus-Meremaal, Lõuna-Aafrikas, Tšiilis ja Californias.

Aga maailmas on veel üks CH tipp-piirkond ning selleks on loomulikult Champagne! Klaasikesest šampanjast ei suuda ka suurim CH vastane ära öelda, see on kindel! CH on kasvuala suuruse poolest šampanja viinamarjade kolmikust viimasel kohal – CH katab ainult 28% Champagne piirkonna aedadest, Pinot Noir 39% ja Meunier 33%. CH peamised kasvualad Champagnes on Cote des Blancs, Sézanne, Vitry-le-Francois ja  Montgueux.

Champagnes on CH reeglina kerge kehandiga, kõrge happesuse ja kooskõlava maitsebuketiga. Noores eas on CH šampanjas reeglina nõrgema aroomiga, kergelt metalse nüansiga, domineerimas lillelisus, sidrun, kerge õun ja mineraalsus. Veini küpsedes muutuvad tsitrusearoomid troopilisteks puuviljadeks, tunda on ananassi ja mangot. Aroomis on tunda röstisust ja pähkleid. Kuna hapet on piisavalt, siis on CH veinidel pikk eluiga ning neid võib säilitada keldrites aastakümneid.

Blanc de Blancs on šampanja, mille valmistamisel kasutatakse ainult CH viinamarju ning need joogid on j.u.m.a.l.i.k.u.d ! Muidugi mitte kõik, olen olnud pettunud noores ja toores BdB-s, kuid mul on olnud õnn ka nautida imelisi BdB-sid: küpsed ja kaunid, iseloomukad ja juba täidlaseks küpsenud veinid. Need veinid on täis iseloomu, särtsu ja emotsiooni, klaasitäis naudingut!

Vahuveinimajad Ameerikas vol.3

Parimast elamusest kirjutamise jätsin viimaseks, tegelikult jõingi seda vahuveini juba kodus olles, üks pudel õnnestus kohvris tervena kodumaale ka toimetada. Aga enne veel kui parimani jõuan peatun põgusalt Mummi Napa orus paikneva maja juuures. IMG_5116.JPGMumm Napa avati pidulikult aastal 1987, täna on veinimeistriks prantslane Ludovic Dervin, kes on enne tegutsenud Charles Heidsieckis ja GH Mummis. Mumm Napa tegutseb iseseisvalt, kuid vahuveinid on oma stiililt nii siin- kui sealpool ookeani sarnaselt üsna kerge ja õhulise karakteriga. Brut Prestige NV peetakse valikust kõige elegantsemaks, iseloomult oli see üsna värske ja vaevuaimatava röstinüansiga. Koostises 45% PN, 45% CH ning 10% Pinot Grisi ja Meunieri. Üldmulje jäi üsna keskpärane, ei midagi erilist, lihtne vahuvein.

 

IMG_5090.JPGNüüd aga parima Ameerika vahuveini elamuse juurde ning see oli selgelt Domaine Carneros Brut Cuveé 2008.  Claude Taittinger alustas endale Californias valduste otsinguid sarnastelt teistele šampanjamajadele 1970ndatel ning jagas oma mõtteid ka Ameerika edasimüüja Kobrandiga. 1982. aastal osteti ühiselt 56 hektari suurune maavaldus ning pandi alus 50/50 partnerlusele. Veinimeistriks palgati Eileen Crane, kes oli varem töötanud Chandoni ja Gloria Ferreri juures. Täna tegutseb Eileen nii veinimeistri kui CEO-na. Domaine Carnerosi viinamarjaaiad said orgaaniliste aedade sertifikaadid aastal 2007.

Koostises 40% PN, 60% CH. Stiililt hästi elegantne ja värske, hape oli heas tasakaalus. Aroomis oli tunda pähkleid, hästi selge ja konkreetse lõhnaga. Maitse oli väga šampanjalik, tsitruseline, lõppmaitse keskmise pikkusega ja parajas tasakaalus happega. Eelmine kord Ameerikas olles maitsesime 2006 aastakäiku, aga 2008 oli selgelt parem, küpsem, täidlasem ja elegantsem. Seda vahuveini jooks hea meelega veel, hind oli ka igati normaalne, 24 dollarit, mis teeb 18,70€.

Sellised siis olid Ameerika vahuveinide muljed, kokkuvõttes võin öelda, et Ameerika veinid on ülekohtuselt alahinnatud Euroopas. Ilmselt on üheks põhjuseks see, et Euroopasse jõuavad tihti odavad mahuveinid ning need annavad USA-st kui veinimaast vale pildi. Kohapeal aga on võimalik maitsta tõeliselt häid veine. Järgmine kord siis tuleb minna Californiasse, oma silmaga kaema ja maitsma.

Vahuveinimajad Ameerikas vol.2

Roedereri šampanjamaja esindajad analüüsisid 2 aastat 1970ndate lõpus võimalust asutada  Andersoni orus veinimaja. Tol ajal oli seal orus ainult 4 veinimõisa ning ükski neist ei valmistanud vahuveini. Aastatel 1981-1982 ostis Roederer 4 erinevat viinamarja kasvandust ning neile anti ühine nimi “Quartet”. Tänaseks on nende valduses 240 ha seitsmes erinevas asukohas, aastane kogutoodang on 125 000 kasti. Roederer Estate tugevuseks peetakse reservveinide oskuslikku kasutamist vahuveinide valmistamisel. Täna on veinimeistriks kogenud Alsace päritolu Arnaud Weyrich.

IMG_5117.JPG

Minul õnnestus maitsta Roederer Estate Bruti, mille valmistamisel kasutatakse ca 15% reservveini. Koostises ca 60% Chardonnay, 40% Pinot Noir. Aroomi- ja maitsebukett oli karge, kompleksne, domineerisid pirnid ja mandlid. Kerge vürtsikas nüanss, segamini röstiste nootidega. Väga heas tasakaalus vein, nauditav algusest lõpuni.

 

Vahuveinimajad Ameerikas vol.1

Mullimaailm veetis sel soojal suvel paar nädalat Ameerika idarannikul, mis andis võimaluse proovida tuntud šampanja- ja vahuveinimajade poolt Ameerikas valmistatud toodangut. Kuigi olen siiani hoidnud joont ja kirjutanud ainult šampanjadest, siis erandid ju ainult kinnitavad reegleid, sest tahan oma muljeid ka teiega jagada.

Esimene mullivein valmistati Ameerikas aastal 1842 Nicholas Longworthi poolt Ohio jõe kallastel, Cincinnati lähistel. Viinamarja sort, mida tol ajal idarannikul peamiselt kasvatati ja millest veini valmistati oli kohalik sort Catawba (Labrusca hübriid) – valmistati nii valget, roosat, nii tavalist kui ka mulliveini. Veini iseloomustamiseks kasutatakse spetsiaalset väljendit “foxy” – äärmiselt omapärase, kergelt kopitanud maitsega veinid, mille maitse kaldub rohkem animaalsuse kui lillelisuse, puuviljade poole ning kus seguneb ka kommidele sarnane metsmaasikaid meenutav aroom. Ilmselt oli tegemist äärmiselt pikantse vahuveiniga.

Californias valmistati esimene vahuvein arvatavasti aastal 1855 San Gabrieli veinimõisas Benjamin Davis Wilsoni poolt. Moët & Chandon oli trendilooja Euroopa suurte veinimajade liikumises üle ookeani, nad ostsid esimestena aastal 1973 Napa Valleys 324ha maad. Esimene Chandoni vahuveini valmistati Ameerikas aastal 1976. Mina proovisin Chandon NV Brut Classic´i, milline oli üsna happeline, domineerisid sidrunid ja õunad, omas üsna lühikest maitsebuketti ja oli kokkuvõttes üsna ilmetu vahuvein. Tegemist on maja kõige lihtsama veiniga ka, nii et võib-olla ootuspärane tulemus, teisi kahjuks seekord proovida ei õnnestunud.

Meeldivaima ja maitseküllaseima elamuse valmistas kohapeal Gloria Ferreri vahuvein – tegemist ei ole šampanjamajaga, vaid Hispaania gigandi Freixeneti poolt 1982 asutatud majaga. Ferrer alustas veinitootmist tegelikult Ameerika idarannikul juba 1930ndatel, kuid alles 1980ndatel liiguti teiste eeskujul läänerannikule. Kuna Freixenet Cordon Negro oli tol ajal Ameerikas enimmüüdud mullivein ja müüdi eelkõige hinda, siis tegi José Ferrer väga targa otsuse ning andis majale oma naise nime – Gloria Ferrer. Tekkis uus ja kvaliteetsem bränd, mida saab kallima hinnaga müüa. Freixenetiga võrreldes on muidugi tegemist mikrotootmisega, millest 10% imporditakse ka USA-st välja.

Mina maitsesin Gloria Ferreri Blanc de Noirs`i, mille koostises on 92% Pinot Noir ja 8% Chardonnayd.
Värvus hallikas lõheroosa, selline tuhmi helgiga. Aroomis oli tunda maasikaid, küpseid virsikuid ja punaseid ploome, samuti kerget saiarösti. Maitse oli hästi terviklik ja kompleksne, aimatavad maasikad, natuke vaniljet ja järelmaitses pähklite mõrusus. Mullid olid pisitillukesed ja tihedates jugades. Kokkuvõttes suurepärane vahuvein, mis kindlasti teeb tuule alla nii mõnelegi keskpärasele šampanjale.

Vahuveinimajad Ameerikas vol.2 ilmub õige pea.

IMG_5110.JPG

Taaskohtumine Besserat de Bellefoniga

Paar nädalat tagasi väisas Eestit Besserat de Bellefon maja esindajaga Godefroy Baijot ning mul õnnestus temaga kohtuda Kadrioru hubases “Kukk ja konn” bistroos. Eelmise aasta kohtumine Glorias oli meelel ja keelel suurepäraselt meeles, sestap polnud kahtlustki, et ka seekord maitsemeeled hellitatud saavad.

Kõigepealt tutvustas Godefroy lühidalt meile veinimaja. Aastane kogutoodang on 800 000 pdl, keldrites küpseb 3 miljonit pudelit. 60% toodangust tarbitakse ära Prantsusmaal, 40% imporditakse seitsekümnesse erinevasse riiki ning ühtekokku pakutakse Besserat de Bellefoni šampanjat pea 250 Michelini tärniga pärjatud restoranis. Veinimeistriks on Cédric Thiébault, kes liitus majaga aastal 1999 ning veinimeistriks sai aastal 2006. Teda peetakse nooreks andekaks veinimeistriks, keda loodetavasti ootavad ees huvitavad ja edukad aastad. Godefroy sõnul on nende maja edukuse aluseks “low pressure”, mis lihtsalt öelduna tähendab, et suhkrut lisatakse minimaalselt ning pudelites on seetõttu väiksem rõhk, mis loob paremad eeldused sobitada šampanjat toitudega.

20140423-222646.jpg

Esimesena valati klaasidesse Brut Blanc de Blancs – 100% Chardonnay. Väga tihe mull, aroomis ja maitses oli tunda tsitruseid, virsikut. Ideaalne aperitiiv, mis ilmselgelt kõnetab kõiki joojaid, kelle klaas kord selle joogiga täidetakse.

Bruti ja Extra Bruti koostised on identsed: 35% Chardonnay, 20% Pinot Noir, 45% Meunieri. Kuivuse vahe tekib lisatava suhkrukoguse erinevusest. Mõlemal lastakse küpseda keldrites 3 aastat. Brut oli robustsem ja lihtsakoelisem, kindlasti annab ta oma tõelisest olemusest paremini aimu kui teda tarbida koos toiduga. Extra Brut oli siidisem ja peenem, nii mõnedki meie seltskonnast valisid just Extra Bruti oma lemmikuks tol õhtul. Ideaalne oleks teda kindlasti nautida austritega ja teiste mereandidega.

Brut Millésime 2002 oli minu tolle õhtu lemmik, koostis 54% Chardonnay, 15% Pinot Noir, 31% Meunier. Küpseda lastakse sel minimaalselt 5 aastat! Aroomis oli tunda pirni ja mõnusalt küpset röstisust, kergelt lasid end aimata ka idamaised vürtsid. Maitse oli terviklik ja täidlane, mõnusas tasakaalus ja tuntava iseloomuga. Selline selgrooga vein. Godefroy ütles, et Blanc de Blancsi naudi sõpradega, aga Millésime joo üksinda! Ma täitsa kujutan end ette Millésimega kahekesi 🙂

Sel õhtul oli meil võimalus maitsta ka esimest korda 2013. aastal veinimaja 170. aastapäeva puhul valmistatud B de B šampanjat, millist valmistatakse vaid 7000 pdl aastas. Koostises on pooleks Chardonnay ja Pinot Noir. Väga tiheda mulliga šampanja, aroomis oli tunda sidrunit, tsitruseviljade koort, röstisust ja karamelli. Maitse üldmulje oli natuke kreemisem ja pehmekoelisem kui eelnevalt kirjeldatud šampanjadel.

Pika degustatsioonirea lõpetasid magusad suupisted ja Brut rosé mille koostises on 30% CH, 30% PN ja 40% Meunieri. Viimase tulijana sai rosé paratamatult kõige vähem tähelepanu ning eks tal oli eelnevatega ka raske võistelda. Maitses ja aroomis domineerisid punased marjad ning kaunil päikeselisel suvepäeval sobib see rosé ideaalselt aperitiiviks. 

Kokkuvõtteks saan öelda, et oli maitsev ja jutukas õhtu, lahkusime kõik tänutunde ning suurepärase meeleoluga. Aitäh “Kukka ja konn”, järgmise korrani!

20140423-222620.jpg

 

Champagne Bollinger õhtusöök

09. aprillil oli mul võimalus osaleda Bollingeri õhtusöögil restoranis Dominic. Ürituse korraldasid Bollingeri maaletooja Eestis OÜ Balen ja restoran Dominic, veine esitles Bollingeri maja esindaja hr. Karl-Frédéric Reuter ja toitu valmistas chef Allar Oeselg. Balen on ennegi Bollingeri üritusi korraldanud, viimati vaatasime koos James Bondi viimast filmi. Seekord siis galaõhtusöök, ootused olid kõrged ja ütlen kohe ära, et pettuma me igatahes ei pidanud. Enne üritust tegin linnas aega parajaks ning leidsin Tallinna vanalinnast ühe superlaheda šampanjabaari, aga sellest kirjutan mõnel järgmisel korral.

20140413-181439.jpgEsimene käik oli Dominicis Champagne Ayala Brut Nature koos värske austriga. Klassikaline kooslus, mis maitses imehea! Täpselt paraja happega ning austriga ideaalselt sobiv šampanja.

hr. Reuter tutvustas lühidalt maja ajalugu ja arenguid ning muidugi tsiteeris ta ka Lily Bollingeri legendaarset ütlust šampanja tarbimise kohta:
“I drink it when I’m happy and when I’m sad. Sometimes I drink it when I’m alone. When I have company I consider it obligatory. I trifle with it if I’m not hungry and I drink it when I am. Otherwise I never touch it, unless I’m thirsty.”

(Madam Jacques Bollinger, London Daily Mail, October 12th 1961)

Teine käik oli Champagne Bollinger Special Cuvée koos kammkarbi, krabi ja siiamarjaga brioššil koos suitsujogurtiga.

Kammkarp koos suitsuse jogurtiga oli väga huvitav ning kuna ka šampanjal on kergelt suitsune alatoon, siis minu arvates sobisid need omavahel ideaalselt.

20140413-181452.jpg

 

Kolmas käik oli Champagne Bollinger Rosé koos pastinaagikreemi, külmsuitsulõhe ja vaarikaga.

Koostis: 62% Pinot Noir, 24% CH, 14% Meunier. Lisatud on 5%-6% punast veini.

Värvus vaarikaroosa ja suhteliselt hele.

Aroomis oli tunda punaseid sõstraid ja vaarikaid.

Maitses domineerisid punased sõstrad ja õunaseemne mõrudus, keskmaitses üllatas teravate äärtega hape, mis oli küll üsna üürike. Lõppmaitse oli tasakaalukalt mõru.
Pastinaagikreemiga sobis rosé perfektselt, mind tegelikult üllatas niivõrd täpne sobivus pastinaagi iseloomuliku maitse ja rosé vahel.

 

20140413-181511.jpgPearoaks oli seekord röstitud vutt hanemaksaga ning sinna juurde serveeriti Champagne Bollinger La Grande Année 2004 

Koostises 66% Pinot Noir, 34% CH. Kõik viinamarjad on korjatud grand cru ja 1er cru aedadest ning vein on küpsenud ainult vaatides.

Aroomis olid küpsed, röstised noodid, tunda oli idamaiseid vürtse, minu jaoks eelkõige kaneeli.

Maitse oli väga heas tasakaalus, joogil oli võimas selgroog ja maitsetäidlus oli imetlusväärne. Tõepoolest erakordne ja suurepärane šampanja!

See konkreetne šampanja oli pudelisse villitud jaanuaris 2013, enne seda hoiti teda 8 aastat keldris 30-40 aasta vanustes vaatides.

Kui nimest rääkida, siis aastal 1976 sai Bollingeri Vintage’st Grande Année ning aastal 2004 “La” Grande Année. R.Juhlini nimekirjas ” 100 šampanjat, mida peaksid proovima enne surma” 🙂 on sees ka Bollinger La Grande Année ning ma nõustun R.J-ga, et tasub proovida, on mida hiljem meenutada!

Aitäh korraldajatele, järgmise korrani Bollinger!

Šampanjaõhtu Veinisõbras

Eile õhtul toimus Veinisõbras šampanjaõhtu, kus maitsmisele tuli viis erinevat mullijooki. Kolm neist olid pärit Tribaut Schloesseri majast, üks Mullimaailmas ka varem kajastust leidnud Jacquart Brut Mosaique ning viies Dosnon&Lepage Récolte Noir. 

Ürituse avalöök oli Tribaut Schloesser Brut Rosé:

20140118-133513.jpgKoostis 40% PN, 30% Meunier, 30%CH.
Värvus lõheroosa, aroomis tunda maasikaid, punast sõstart, kerget mesisust ja pähkleid.
Maitses samuti maasikas, õhkõrn röstisus, lõppmaitse üsna pikk ja kuiv.
Veini on keldris hoitud 48 kuud.

Roséle järgnes Jacquarti Brut Mosaique, eile õhtul tungis ninna eelkõige õuna aroom, hästi värske ja rohune aroom. Maitse kergelt röstine, tunda pärminoote, algmaitses tunda täidlust ja ümarust, aga lõpp tõmbas ikka kuivaks.

Kolmas käik oli Tribaut Schloesser Brut Premier Cru: 

20140118-133520.jpgKoostis 60%PN, 20%CH, 20% Meunier. Veinil on keldrites lastud valmida 36 kuud.

Aroomis eristusid õunad, tsitrusviljad ja õrnad pärminoodid.

Maitses oli tunda pirne, luuvilju, üsna ümar ja keskmaitses jäi kohati isegi kergelt magusa alatooni mulje. Järelmaitse oli pikk ja hästi mineraalne. Kuna koostises domineerib Pinot Noir, siis on tugev kehand olemas ning üldmulje on hästi kompleksne. Nimetatud šampanja võitis eelmise aasta lõpus toimunud EE Gurmee pimedegustatsioonil I koha, edestades õige napilt isegi oma suuremat ja võimsamat venda L’Authentique’d, millest hiljem juttu tuleb.

Neljas mullijook, mis klaasidesse valati oli 100% Dosnon&Lepage Récolte Noire:

20140118-133526.jpgKoostises 100% Pinot Noir.

Aroom võine ja täidlane, hästi jõuline üldmulje.

Maitse jäi aroomile isegi veidi alla oma võimsuse ja täidluse poolest, kuid ikkagi oli tegemist suurepärase joogiga. Kergelt oli lisaks võinootidele tunda ka õunasust, lõppmaitse oli üllatavalt lühike ja mõruda tooniga.

Dosnon&Lepage on kahe mehe: Simon-Charles Lepage ja Davy Donson ühisettevõtmine. R.Juhlin hindab nende šampanjasid väga kõrgelt, ta annab majale 3 tärni ja temal hinnangul on tegemist ühtede Aube parimate tegijatega. Récolte Noire on saanud Juhlinilt maja šampanjadest kõrgeima hinnangu 82/100.

Viimane maitseelamus oli oodatult kõige võimsam ja uhkem – Tribaut Schloesser Brut L’Authentique. Veinil lastakse 2 aastat tammevaadis laagerduda ning üldse kokku valmib ta keldris 6 aastat. Veinisõbra perenaise Kaidi sõnul on neil võimalik seda Eestisse importida väga piiratud koguses, seda enam oli hea meel see ära proovida.

20140118-133458.jpgKoostises 60% PN ja 40% CH.
Aroom  täidlane ja või nootidega, tunda oli nii röstsaia kui ka pärminoote. Räägiti midagi ka pähklitest ja mandlist, mina isiklikult neid aroome nii jõuliselt ei tundnud.

Maitse oli heas tasakaalus, ühtlane, täidlane ja ümar, kus oli tunda õuna, karamelli ja röstisust.

Selgelt õhtu väärikaim ja suursuguseim jook, meie laudkonna üks lemmikutest.

Tänan Veinisõpra meeleoluka ürituse eest ning ootame huviga järgmist korda!

Uued raamatud

Uus aasta algas meeldiva üllatusega ning lõpuks jõudsid kohale juba sügisel tellitud uued raamatud, mille abil saan mullijookide kohta oma teoreetilisi teadmisi täiendada. Kõigepealt siis: Tom Stevenson “World Encyclopedia of champagne & sparkling wine”.

20140114-220216.jpg

Raamat ilmus esimest korda aastal 1998, teine täiendatud variant aastal 2003 ja nüüd siis kümme aastat hiljem ilmus kolmas versioon. Soome esimene MW (Master of wine) Essi Avellan on raamatut toimetanud ja täiendanud. 

Esmamuljed raamatust on positiivsed, tegemist on väga põhjaliku ülevaatega maailma vahuveinidest. Käsitletud on kõikide kontinentide veinimaid riikide kaupa, hinnang on antud 1600-le tootjale.
Esimeses osas on lühidalt kajastatud vahuveinide ajalugu, veini valmistamist, kasvualade erinevusi ja tingimusi, joogi stiile, erinevaid klaase jne. Järgnevad 150 lehekülge on loomulikult pühendatud šampanjale. Parasjagu on üldist infot, millele järgnevad majade detailsemad iseloomustused. Mulle sümpatiseerib raamatu otsene stiil, üleliigset vahtu ei ole, info on üldjoontes lühike ja konkreetne.

Euroopa riikidest on eraldi peatüki endale saanud lisaks Champagnele veel ka Prantsusmaa teised piirkonnad, Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Portugal ja Hispaania. Õige pea on mind ees ootamas reis Inglismaale ning tegelikult olen juba mitu aastat ihalenud proovida UK-s valmistatud vahuveini. Ei Eestist ega Soomest ei ole mul õnnestunud Suurbritannia vahuveini leida, ilmselt neid siia veel ei impordita. Küll aga olen lugenud, et tegemist on tõusva tähega vahuveini maailmas ning ootan põnevusega, mida kohalikud veiniriiulid mulle Inglismaal pakuvad.

Aafrika mandrilt on käsitletud põhjalikult Lõuna-Aafrika vabariiki ja paari sõnaga ka teisi vahuveine valmistavaid riike nagu Keenia, Madagaskar, Maroko, Tuneesia ja Zimbabwe. Vau! Kõlab tuttavalt? 

DSCN3028

Põhja-Ameerika peatükis räägitakse muidugi Kanadast, kust üks vahuvein on ka meie poelettidele jõudnud, USA-st ning Mehhikost, kus muide suurim vahuveinitootja on Hispaania cava gigant Freixenet. USA-s valmistati esimene vahuvein aastal 1842 Cincinnati osariigis. Tänaseks on mitmed tuntud šampanjamajad nagu nt Mumm, Moët, Piper ja Taittinger jõudnud endale USA-s valduse soetada, kus toodavad vahuveini. Paar aastat tagasi New Yorkis olles õnnestus ka minul proovida Domaine Carnerosis valmistatud vahuveini, tegemist on Taittingeri mõisaga, mis asub Kalifornias, aastane  kogutoodang on ca 300 000 pudelit ning vahuveini valmistatakse Chardonnayst ja Pinot Noirist.

Oma peatüki on raamatus saanud ka Lõuna-Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa ning eksootiliseks lõppakordiks on Aasia peatükk, kus käsitletakse Hiinat ja Indiat. Esialgu on küll toodang Aasias väga väike ning tarbitakse kohapeal ära, kuid kes teab, mis mõnekümne aasta pärast toimub.
Kokkuvõttes ütlen, et tegemist on hästi koostatud sisuka entsüklopeediga, mis võiks iga vahuveinisõbra riiulis olla küll. 

Teine raamat, mida ammu ootasin on Richard Juhlini “A scent of Champagne. 8000 champagnes tasted and rated”. Juhlini raamat Champagne guide” (ilmunud 2008) oli minu esimene šampanjaraamat, sisukas teejuht ja hea kaaslane mullimaailmas rändamise teel. Tolleks hetkeks oli R.J maitsnud kokku 6500 erinevat šampanjat, nüüdseks on ta jõudnud numbrini 8000. Ka seekordsesse raamatusse on autor kirjutanud mõned isiklikku laadi artiklid oma perekonnast ning sama südamlikud on ka šampanja valmistamise ja olemuse kirjeldused. On tunda, et ta suhtub pinnasesse, viinamarjadesse, veinimeistritesse ja muidugi šampanjasse suure ja sügava lugupidamisega.

Eriti vahvad on sellised rubriigid nagu “The 1oo best champagnes of all time” ja “100 champagnes you should try before you die“. R. Juhlin ise tunnistab, et ta armastab nimekirjade ja edetabelite koostamist ning miks mitte neid siis ka oma raamatus kajastada. 

20140114-220150.jpgThe 1oo best champagnes of all time” on nimekiri, mida on huvitav ja hariv lugeda, kuid enamikele šampanjasõpradele jäävad nimekirjas toodud šampanjad ilmselt kättesaamatuks. Kohal nr 1 on Juhlinilt 100 punkti saanud 1928 Pol Roger Grauves Vinothèque ja kohal nr 100 Juhlini skaala järgi 97,5 punkti saanud 1959 Paul Bara. Ülejäänud 98 maailma parimat siis jäävad nende vahele 🙂

Teine nimekiri  “100 champagnes you should try before you die” on märksa põnevam ja mitte nii kättesaamatu, sellest nimekirjast olen mina proovinud 6 nimetatut. Vähe küll, aga meil on aega veel, meil on aega veel.
Autor soovitab jooke, millised võiksid maitsjale midagi õpetada ja meeldejääva elamuse tekitada. Nimekiri on ilmselgelt koostatud nii, et ka tavalugeja leiaks endale midagi tuttavat ja kättesaadavat. Sestap ei viita soovitused sugugi mitte alati konkreetsele aastakäigule, vaid majale või sordile näiteks Pol Roger Blanc de Blancs, Louis Roederer Vintage või William Rosé Deutz. Nii et on, mida proovida ning siis kas Juhlini arvamusega nõustuda või mitte.

Mullitavaid ja meeldejäävaid elamusi teile uuel aastal!!!