Paul Goerg Premier Cru Vintage 2009

Ühel soojal suveõhtul istusime sõpradega Telliskivi loomelinnakus ning nautisime sumedas õhtus Paul Goergi šampanjat. Maja on Eestis esindatud mitu head aastat ning esimese kohtumise muljeid ning brändi loomise lugu saab lugeda siit.

Kolm aastat tagasi otsustasid nad muuta lähenemist ning hakkasid eraldama erinevate aedade marju. Igale maatükile määratakse kindel korjepäev, just selleks hetkeks kui viinamarjad on ideaalselt valminud ning erinevatelt maatükkidelt korjatud viinamarjad pressitakse eraldi. Kokku on selliselt eraldatud 15 hektarit aedu ja kõik viinapuud on vanemad kui 35 aastat.

Tookord Telliskivis nautisime Paul Goerg Premier Cru Vintage 2009

 

Koostises 85% CH, 15% PN, suhkruid on lisatud 5g/l kohta.

Värvus kuldkollane, mull klaasis oli keskmiselt tihe.

Aroomis oli tunda mineraalseid nooted, tsitrusvilju (eelkõige sidrunit) ja õrnalt piimhapet. Hiljem lisandusid röstised noodid ja pähklid.

Maitses oli esimese hooga tunda kuivatatud õunte koori, siis pirne ja barbarissi (kukerpuu). Särtsaka iseloomuga ja heas tasakaalus šampanja, millel oli mõnusalt pikk sidrunine lõppmaitse ning päris lõpus ilmus maitsesse tuhk. Väga põnev jook igatahes!

 

Champagne Tribaut Schloesser

Tribaut Schloesser šampanjamaja kuulub Veinisõbra portfelli ja aastate jooksul oleme selle maja šampanjasid nautinud nii erinevatel pop-up üritustel kui ka kodustel õhtusöökidel, kuid majast ja tema ajaloost ei olegi ma varem pikemalt kirjutanud. Nüüd on aeg see tühimik täita.

Tribaut Schloesser maja lugu algas 20. sajandi alguses kui Luksemburgist pärit noor talumees René Schloesser otsustas minna Champagne maakonda paremat elu otsima. Seal kohtas ta Lucie Coutelast, kelle perekond tegeles viinamarjade kasvatamisega ning noored abiellusid aastal 1927. Kaks aastat hiljem saabus Prantsusmaale majanduskriis ning veinitootjad ei ostnud enam kasvatajatelt kogu viinamarjasaaki ära. Sel hetkel tegid René ja Lucie elumuutva otsuse hakata oma viinamarjadest ise šampanjat tootma ning šampanjamaja oligi sündinud! Esimestel aastatel toodeti ca 1000 pudelit aastas ning pereliikmed, kes elasid Pariisis, aitasid šampanjat müüa. Pärast teise maailmasõja lõppu hakkas šampanja tarbimine vaikselt taas kasvama ning maja toodang suurenes 5000 pudelini aastas.

Aastal 1950 abiellus René ja Lucie tütar Suzanne Jean Tribautiga ning kahe perekonna ühinemise tulemusena sündis uus bränd CHAMPAGNE TRIBAUT-SCHLOESSER. Jean ja Suzanne jätkasid äri arendamist, investeerisid tootmistehnikasse ning ostsid juurde ka viinamarjaaedu. Perekonnale kuulub täna 40 hektarit viinamarjaaedu.

Aastal 1967 asus oma vanematele appi poeg Jean-Marie, kes keskendus äri laiendamisele ja turundusele. 1980. aastal ehitasid nad uue tootmishoone ning soetasid ka 600 liitrised tammevaadid, milles hoitakse reservveine. 1986. aastal alustati šampanja eksporti Saksamaale, Belgiasse, UK-sse, Šveitsi ja USA-sse. 1990ndatel viisid Jean-Marie koos vennaga šampanjamaja järgmisele tasemele, nad hakkasid tootmiseks viinamarju kokku ostma ka teistelt kasvatajatelt ning soetasid uued pressid.

Täna toimetavad majas perekonna 4. põlvkonna esindajad Sébastien ja Valentin (Jean-Marie pojad) ning nende šampanjat müüakse 25 riigis üle maailma, õnneks ka Eestis. Alates 2020. aastast on maja viinamarjaistandused klassifitseeritud HEV (High Environmental Value) kategooriasse. See akrediteering tunnustab omanike pühendumust keskkonda säästvale kasvatamisele, et kaitsta bioloogilist mitmekesisust ja veeressursse. Selle saavutamiseks kasutatakse vähe väetisi ja enamik töötlemisviise on orgaanilised.

Aga nüüd ka lähemalt kahest Tribaut Schloesseri maja šampanjast:

Tribaut Schloesser Blanc de Chardonnay

Koostises 100% CH, suhkruid on lisatud 6g/l ning reservveine on segus kasutatud 20%. Viinamarjad on kasvanud Romery, Fleury la Rivière, Aÿ ja Bassuet külades.

Šampanjal on lastud settel küpseda enne korkimist 42 kuud.

Aroomis on tunda küpseid mahlast kohe plahvatavaid valgeid sõstraid ning rohusust, mida tunned, kui jalutad suvel veel niitmata heinamaal. Samuti on äratuntav mineraalsus ning aimatav mõningane õrn lillelisus.

Maitse on tulvil rohususest ja värskusest, aga maitsemeeleni jõuavad ka õrnad röstised noodid. Hape ei ole väga intensiivne, pigem tagasihoidlik ja tasakaalukas. Šampanja sobib hästi mereandide ja valge kalaga, mina soovitan seda jooki nautida oma vaieldamatu lemmiku – värskelt soolatud siiakalaga.

Tribaut Schloesser Brut Origine

Koostises 30% CH, 20% PN ja 50% Meunier, suhkruid on lisatud 8g/l ning reservveine on segus kasutatud 10%.

Aroomis on tunda kuivatatud puuvilju, õunasust, küpseid aprikoose ja kergelt leiva röstisust.

Maitse on värske ja puuviljane, hape on keskmiselt intensiivne ja järelmaitse keskmise pikkusega. Šampanjal on lastud settel küpseda enne korkimist 30 kuud. Jook sobib hästi aperitiiviks või niisama sõbraga päikselisel päeval nautimiseks.

 

 

 

Cuvée Mémory Brut Millésime 2007

Cuvée Mémory on Veuve Doussot šampanjamaja tippšampanja, mis on loodud brändi asutaja Guy Joly mälestuseks. Pika kogemusega viinamarjakasvataja lõi koos poegadega oma brändi 1970ndatel, täna on tooteportfellis 10 erinevat šampanjat. Cuvée Mémoryt toodetakse aastas 6000 pudelit.

Koostises 60% CH ja 40% PN, suhkruid on lisatud 6-8g/l kohta.

Aroomis oli tunda piimhapet, küpseid õunu ja sulanud klaaskomme.

Maitses oli hape väga tugev ja ergas, täpselt parajalt sirgjooneline ja hape hoidis kogu maitsebuketti koos. Lisaks oli tunda suitsuseid noote ja täidlust, tunda on, et vein on küpsenud tammevaatides. Šampanja võlus joojaid ühtaegu nii oma magususe kui intensiivsusega, äärmiselt hea gastronoomiline vein.

Meie nautisime seda imelist jooki sügisel koos heade sõprade, pardiliha ning pardimaksast ja seentest valmistatud suupistetega. Šampanja hape ja pardipasteedi magusus tulid teineteisega suurepäraselt toime.

Ilus päikseline hetk ja imelised maitsed! Proosit!

 

Pol Roger Blanc de Blancs 2009

Taaskord on põhjust kirjutada Pol Rogeri Blanc de Blancs‘st, tuntud maja üliheast stiilinäitest, millist on mul olnud juhust ja põhjust ka varem maitsta. Esimene kord maitsesin 2002. aastakäiku, selleks hetkeks oli korjest möödas 11 aastat. Tookordne BdB jättis mulle erakordselt vägeva mulje, jook oli täiuslik ja tookord õhtu parim šampanja.

Teine kohtumine Pol Rogeri BdB-ga toimus aastal 2018 ja aastakäik oli tookord 2008. Korjest oli möödas 10 aastat ning tolleks hetkeks oli šampanja saavutanud täiusliku tasakaalu, oli aroomi- ja maitsenüansse, mida avastada ja nautida, pikemalt kirjeldatud muljed on siin.

Eelmisel aastal maitsesin 2009. aastakäiku, jälle oli möödunud 10 aastat ning minu jaoks oli põnev võrrelda just neid järjestikuseid aastakäike. Jah, samal ajahetkel ma neid küll maitsta ei saanud, aga muljeid võrrelda võib ikka.

Koostises 100% CH, värvus oli kuldkollane, sügav toon.

Aroomis oli õrnalt tunda sõnnikut ja käärivat silo, lillelisust ja täidlaseid magusamaid tsitrusvilju.

Maitses oli tunda veidi karamelli, hapet ja värskust oli vähe, hape oli üsna tagasihoidlik. Suhu jõudsid kerged suitsused noodid ja kuivatatud puuviljad. Heas tasakaalus ja igati nauditav šampanja. Võrreldes kahe varemmaitstud aastakäiguga (2002 ja 2008) oli 2009 veidi tagasihoidlikum, väiksema happega ning vähem mineraalsem.

Eelmise aasta aprillis tõi Pol Roger välja BdB 2012 aastakäigu ning esmaesitlusel seda maitsnud veiniasjatundjad peavad 2012. aastakäiku Pol Rogeri paremuselt teiseks BdB aastakäiguks 2002 järel. Nii et kui satute 2012 nägema, siis soovitan kindlasti proovida ja nautida. Ma ise jään ka seda kohtumist igatahes suure põnevusega ootama!

Ilusat kevadet!

 

André Robert AURI TRIA

Henri Robert alustas viinamarjade kasvatamist pärast esimest maailmasõda, 1930ndatel lõid nad koos teiste veinivalmistajatega ühistu, sest üheskoos oli odavam toimetada, nt omavahel veinivalmistamise seadmeid jagada. Teise maailmasõja alguses asus isale appi poeg André Robert (sündinud aastal 1925). Aastal 1960 ostis André veinimõisa ning muutumatuna on see säilinud tänapäevani, koos oma kriidikivi keldritega. Omanimelise šampanja müügiga alustas ta aastal 1962.

Täna toimetab šampanjamajas perekonna 5. põlvkonna esindaja Claire Robert, kes ühines pereäriga aastal 2013.  Majal on kokku 14h viinamarjaaedu ja kasvatatakse kõiki kolme viinamarja. Aga maja number 1 viinamari on ikkagi Chardonnay, mida kasvatatakse kõige enam ja mis mängib peaosa paljudes šampanjades. See on loogiline valik, sest Le Mesnil sur Ogeri küla asub Côte des Blancs piirkonnas ning seal on ideaalsed tingimused Chardonnay kasvatamiseks. Šampanjade valmistamisel kasutatakse tammevaate, kus joogil lastakse 7 kuud küpseda, pärast pudeldamist püsivad pudelid keldrites veel 3-6 aastat.

Enne jõule korraldas L’Aventure šampanjatuba degustatsiooni, kus sai maitsta kolme erinevat André Roberti šampanjat, kõik üheaia šampanjad ja valmistatud ühest viinamarjast. Kollektsiooni nimi on Auri Tria, kõiki šampanjasid on valmistatud veidi enam kui 700 pudelit.

Auri Tria Chardonnay 100% CH, viinamarjad pärit Le Mesnil-sur-Oger külast. Värvus klaasis oli kuldkollane ja särav, aroom oli täidlane, kreemine ja vahukoorene. Maitses oli hapet piisavalt, hästi delikaatne ja hape kandis lõppmaitses päris pikalt. Klaasis seistes muutus maitse veel täidlasemaks. Suhkruid on lisatud 6,5g/l, pudel korgitud 04/2016.

Auri Tria Pinot Noir – 100% Pinot Noir, viinamarjad on pärit külast nimega Vertus. Aroom hästi täidlane, tunda oli küpseid õunu. Maitse samuti väga küps, karamelline ja pontsakas. Suhkruid on lisatud 7g/l, pudel korgitud 01/2016.

Auri Tria Meunier – 100% Meunier, viinamarjad kasvanud Montigny-Sous-Châtillon külas. Aroomis oli tunda kergelt oksüdatsiooni, kapsa aroomi. Maitse oli ka sellel šampanjal väga täidlane, tulvil küpseid puuvilju. Suhkruid on Meunierile kõige enam lisatud, 8g/l, pudel korgitud 01/2016.

Väga rikastav kogemus oli maitsta neid rariteetseid üheaia šampanjasid. Kõik kolm olid piisavalt iseseisvad, kuid samas veinimeistri käekiri kumas kõikidest läbi ja oli äratuntav. Hiljem olen tutvunud ka maja BdB 2006 aastakäiguga, aga sellest muljetan kunagi hiljem.

Imelisi kevadpühi ja püsige terved!

Beaumont des Crayères Grande Réserve

Koduses karantiinis olles on aega vanu märkmeid sirvida ja avastada, et kõik mekutamised ei olegi blogisse jõudnud. On aega puudujääke likvideerida ning vabastada märkmik ja telefonimälu uute elamuste tarbeks. Küll tulevad uued elamused, iga asi omal ajal nagu öeldakse, ning seda magusamad need esimesed põnevad kohtumised saavad olema. Seniks aga sobrame minevikus.

Beaumont des Crayères nimelise tootjate ühenduse šampanjat nägin nii esimest kui teist korda just Stockholmi poelettidel. Esimene kord maitsesime 2004. aastakäigu šampanjat, muljeid saate lugeda siit.

Teine kord, täpselt aasta tagasi aprillis Stockholmi kruiisil olles, haarasin poeletilt kaasa sama tootja Grande Réserve. Poolpudeleid on Eestis poelettidel üsna vähe näha, ilmselt ei ole nõudlust nende järele, aga Stockholmis ikka valikut oli. Pildi tegemise ajaks sättisime linnamüürile ritta kolm erinevat, tänane päevakangelane on keskmine, vt foto allpool.

Niisiis Beaumont des Crayères Grande Réserve:

Koostises 60% Meunieri, 25% Chardonnay, 15% Pinot Noir. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus oli kuldkollane, särav toon.

Aroomis olid tunda leiba, suitsu, küpseid pirne ja sügislillede lõhnu.

Maitse esmamulje oli täidlane, suu oli täis küpseid virsikuid, samas kui hape oli suhteliselt märkamatu. Keskmaitse oli ümar ja sarnaselt aroomile täis röstisust ja suitsunoote. Lõppmaitse oli mahe ja lühike. Natuke liiga aeglane ja loid jook minu jaoks, särtsust ja elavaloomulisusest jäi puudu, hapet nappis. Võib-olla oli viga minus või väikeses pudelis, ei tea, aga tookordne mulje selline jäi. Usun et suuremast pudelist saab joogist täielikuma pildi ette ja iseloomuomadusi paremini tunda. Nii et tuleb uuesti Stockholmi minna.

 

H.Goutorbe Cuvée Blanc de Blancs Brut Premier Cru

Oleks aasta tagasi keegi öelnud, et kevad 2020 tuleb nii teistmoodi ja erilistes tingimustes, ei oleks uskunud. Paar kuud tagasigi veel ei osanud sellist reaalsust ette kujutada, aga tänaseks on 4 nädalat kodukontorit seljataga ja ilmselt teist samapalju veel ees. Kes teab. Püüan mitte liialt palju muretseda nende asjade pärast, mis minust ei sõltu, püsin kodus ja teen oma plaanides ja elus korrektuure, nagu ilmselt enamus inimesi hetkel.

Meil oli plaanis juuni alguses väikese seltskonnaga Champagnesse minna, maja ja buss olid üüritud ja mõned degustatsioonidki kokku lepitud. Aga inimene võib ju plaane teha, elu muudab need, tuleb reisid edasi lükata ning senikaua šampanjat kodus juua või lihtsalt unistada. Reedel muide osalesin elu esimesel Instagrammi e-degustatsioonil, Billecart-Salmoni majast Mathieu Roland-Billecart tutvustas nende Brut Sous Boisi. Päris äge kogemus, uus (ajutine) reaalsus. Kahjuks olin halvasti ettevalmistunud ja mul ei olnud kodus külmas seda pudelit, nii et praktiline osa jäi mul ka paraku vaid teoreetiliseks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis vanast tuttavast H.Goutorbe šampanjamajast, kus esimest korda 2016. aasta kevadel käisime. Varasematest kohtumistest H.Goutorbe šampanjadega saate lugeda siitÜhel päeval avastasin L`Aventure šampanjavalikust H.Goutorbe Blanc de Blancsi, mida ei olegi olnud juhust varem proovida.

Koostises 100% Chardonnay.

Värvus klaasis oli roheka varjundiga helkiv särav toon.

Aroomis oli tunda piimamannergut, võikreemi, võiküpsiseid ja mesiseid noote.

Maitse oli algfaasis üllatavalt röstine ja täidlane, metspähkline. Keskmaitses ilmus hape, lõpp oli pikk, sidrunid püsisid suus päris kaua ja mõjusalt. Hape oli pigem tasakaalukas kui terav, selline soosiv ja kehandit hoidev. Hästi mõnus segu röstisusest ja sidrunite värskusest, mulle jättis šampanja väga positiivse mulje.

Hoiame üksteist! Püsige terved!

Dom Pérignon P2 ja Vintage 2008

Bollingeri šampanjamaja oli esimene, kes tõi turule väga vana šampanja, mida lasti settel olla võimalikult kaua ning korgiti vahetult enne turuletoomist. Šampanja sai nimekujuks R.D (Récemment Dégorgé) ning 2002. aasta RD muljeid saate lugeda siit. Selline meetod annab veinimeistrile võimaluse maksimaalselt ära kasutada šampanja võimekust pikalt küpseda, mõnikord küpseb šampanja keldrites aastakümneid enne kui ta settelt eemaldatakse ja korgitakse.

Tänasel päeval valmistavad niinimetud hilja korgitud (inglise keeles late-disgorged) šampanjasid lisaks Bollingerile ka mitmed teised šampanjamajad, nt Jacquesson, Veuve Clicquot, Philipponnat, Lanson, Deutz ja Dom Pérignon.

Viimane on turuletoonud P2 ja P3 (Plénitude) versioonid väga vanadest šampanjadest ning veinimeister Richard Geoffroy on suurendanud nende šampanjade osakaalu kogutoodangust. Varem kandis nn hilja korgitud Dom Pérignoni šampanja nimetust Oenothèque. Richard Geoffroy on öelnud, et kui võrrelda P2 sama aastakäigu Dom Pérignonoga, siis P2 on nagu DP ruudus (astmel kaks), kuna pikalt pärmisettel olemine on andnud veinile sügavust juurde ja samas hiline korkimine toonud kaasa särtsu ja nooruslikkust. Ja kuigi mõlemad on sama aastakäigu šampanjad, siis nad on aastatega väga erinevaks küpsenud.

Mul õnnestus sügisel leida poeriiulilt P2 2000 ning šampanjaklubiga maitsesime kõrvuti Dom Pérignon Vintage 2008 ja P2 2000.

Alustan vanemast ja väärikamast P2 2000.
Toda aastat iseloomustatakse kui väga kontrastirohkete tingimustega aastat, kus külmad ja vihmased perioodid vaheldusid soojema ja tormisema ilmaga. Suvi oli üsna heitlik, ilmad paranesid alles augusti lõpus ning saagikoristus algas 11. septembril Pinot Noiri korjega.

Aroom oli küps, elav ja külluslik, esimesena jõudis ninna mesisus. Seejärel oli tunda briochi ja küpsete viinamarjade suhkrust aroomi, natuke lagritsat ja kuivatatud puuvilju.

Maitse esimene akord oli väga elav, siis hakkas väikeste sammudega tasahaaval esile tulema täidlus ja küpsus, tunda oli linnaseid ja rösti. Hästi nn valmis šampanja, täiuslikuks vormunud ja avanes suus tasahilju väga võimsaks ja täidlaseks joogiks, lõppmaitse oli väga pikk. Erakordne elamus oli see igal juhul.

Dom Pérignon 2008 oli muidugi selles ebavõrdses võrdluses noorem ja veidi kahvatum, kuid siiski pärit erakordselt heast aastast ning kindlasti tasuks temal veel lasta küpseda mõned aastad.

Aroomis oli veidi hapupiima, Belgia õlut, põhku ja kergelt oli tunda ka tsitrusviljade hõngu.

Maitse vajas klaasis veidi aega, et avaneda. Tegemist oli puhta, sihvaka kehandiga ja natuke minimalistliku iseloomuga joogiga. Kerge vesisus oli maitses, mis voolas hästi pikalt suus. Keskmaitse oli happeline, lõppmaitses oli hästi pikalt sidrunit.  Igati nauditavad joogid olid mõlemad.

Olge terved!

Champagne TH Petit Brut

TH Petit šampanjamajas on veini valmistatud juba enam kui 150 aastat, täna toimetab majas perekonna neljas põlvkond ning nende kodukülaks on lillerohke Ambonnay küla. Maja valikus on BdB, Brut, Rosé, Demi-Sec ning ka paar aastakäigu šampanjat. Mina tegin tutvust maja visiitkaardiga –  Cuvée Brut Grand Cru:

Koostises 78% PN ja 22% CH,  2012. aasta reservveine on segus kasutatud 66%. Suhkruid on lisatud 8g/l kohta.

Värvus tumekollane, mull klaasis oli tihe ja peen.

Aroomis oli tunda mädanenud õunu ja röstist saia.

Maitses olid õunad, kukekommi natuke, hapet oli parasjagu piisavalt ning keskmaitses oli veidike kirssi. Lõppmaitses kerkis esile õunaseemne mõrudus. Jook oli parajalt täidlane ja ümar, lõppmaitse sidus joogi kenasti ühtlaseks tervikuks. Kindlasti on tegemist hea gastronoomilise joogiga, mida sobib paaritada külmade suupistete või nt vasikalihast roogade juurde.

Ilusat kevadet kõikidele, püsige kodus ja olge terved!

 

Rémy Massin&Fils Rosé

Rémy Massin&Fils maja ühest stiilinäitest kirjutasin ka oma viimases blogipostituses, kuid sõbrapäeva paiku oli võimalus avada Rémy Massin&Filsi rosé ning täna jagan teiega roosaid muljeid.

Värvus oli väga intensiivne, üllatavalt tugeva punaka varjundiga roosa toon.

Koostises 85% Pinot Noir ja 15% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda punaseid marju, ennekõike just metsvaarikaid ja metsmaasikaid, aga teise nurga alt oli tunda ka kerget lillelisust.

Šampanjat nautides tulid esimesena pähe sellised omadussõnad nagu: krõmps, krõbe ja karge. Jook klaasis oli väga värske, hape oli härrasmehelikult tagaplaanil ja esile ei tükkinud, samas aga kargust kiirgas igast piisast. Lõppmaitse oli väga pikk ja kirsine.

Šampanja oli väga mitmekihiline ja iga lonksuga tuli esile erinev maitsenüanss: korraks maasikas, siis kerged ürdid, krõmpsuv mineraalsus. Selline kihilisus lisas šampanjale põnevust ning veidike ka salapära, iga klaasike andis võimaluse tunda natuke midagi uut. Kokkuvõttes saan öelda, et veinimeister on suutnud valmistada hästi põneva ja üllatava joogi, mis külmaks kedagi ilmselt ei jäta. Soovitan proovida ning lasta šampanjal teie maitsemeeled kõnelema panna!

Püsige terved ja võtke ikka aega vahepeal, et klaasike šampanjat nautida!

No added sugar tasting

Mõnest üritusest muljete avaldamine jääb vahel pikaks ajaks märkmikusse oma aega ootama, nii juhtus ka degustatsiooniga, millest täna muljetan. Konkreetset põhjust sel viivitusel polegi, ilmselgelt on vahel põhjuseks laiskus ja ilus ilm või siis “mure” rubriigist, et töö segab isiklikku elu. Igatahes olen selle õhtu muljeid mitmeid kordi üle lugenud ja meenutanud ning täna jagan teiega ka.

Eelmisel kevadel korraldas L`Aventure šampanjabaar maitsmise, kus soovijad said degusteerida šampanjasid, millistele pole suhkruid juurde lisatud. Ürituse nimi oli: “No added sugar champagne tasting”.

Zero dosage elik Brut Nature mõiste tähendab seda, et šampanja valmistamise käigus ei ole lisatud suhkruid. See stiil sai hoo sisse 1980ndatel, kuigi peab ütlema, et Laurent-Perrier müüs oma Grand Vin Sans Sucre Sauvage juba aastal 1889. Selle stiili šampanjade nimetamisel kasutatakse erinevaid termineid: Brut Nature, Non-Dosé, Brut Zéro, Ultra Brut ja Sans Sucre. XX sajandi lõpus said selle stiili šampanjad väga populaarseks, sest tarbijad otsisid aina enam kergemaid, naturaalsemaid, kuivemaid jooke. Üks eesmineja sel alal oli Laurent-Perrier, kelle Ultra-Brut lansseeriti aastal 1981. Ja sellest ajast saadik on nature stiili viljelejaid veinimeistried tulnud juurde suure hooga. Selline lähenemine annab veinimeistrile võimaluse oma toodangut eksponeerida võimalikult loomulikul moel.

Tol õhtul saime maitsta kolme erineva väiketootja zero dosage šampanjasid ning muljeid jagan maitsmise järjekorras. Esimene käik oli

Champagne Guy Charlemagne Brut Nature

Koostises 70% CH, 30% PN, kolm aastat on jook settel küpsenud. Aroomis olid päevalille seemned, kergelt röstiseid noote, sammalt ja õunaveini. Mull oli klaasis üsna intensiivne ja värvus kuldkollane. Maitses oli hape keskmise tugevusega, õunasus domineeris, värskus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja natuke röstine.

Guy Charlemagne šampanjamaja asub Côte des Blancsi südames, väikeses külakeses Mesnil sur Oger. Isalt pojale on veinitarkust edasi antud aastast 1892 ning nad kasutavad tootmiseks ainult enda aedades kasvanud viinamarju. Aastane kogutoodang on 130 000 pudelit ning 70% šampanjast eksporditakse.

Champagne AR LENOBLE Brut Nature Dosage Zero

Koostises 30% CH, 35% PN, 35% Meunier, reservveine on kasutatud 35%.

Värvus klaasis oli tumekollane, üllatavalt intensiivne toon. Aroom oli rikkalik ja pirnine, maitse oli jõuline, karamelline, koos austriga lõid nad üllatavalt eriilmelise kombinatsiooni. Väga intensiivne šampanja.

Täna toimetavad AR Lenoble majas õde-venda Anne ja Antoine Malassagne, kelle vaarisa Armand-Raphaël Graser asutas AR Lenoble aastal 1920. Chardonnayd (10 hektaril) kasvatavad nad Grand Cru külas Chouillys, Pinot Noir (6 hektaril) kasvab 1er cru külas Bisseuil ning Meunieri (2 hektaril) kasvukoht on Damery küla. Šampanja valmistamisel kasutavad nad vähesel määral ka Burgundia tammevaate ning erilist tähelepanu pööravad nad reservveinide säilitamisele magnumpudelites.

AR Lenoble Brut Nature Dosage Zéro valmistati esimest korda aastal 1998.

Ja viimasena maitsesime Champagne Rémy Massin&Fils Blanc de Noirs Nature

Koostises 100% PN, joogil klaasis oli kergelt hallika varjundiga kollane värvus. Aroom oli suitsune, pirnine ja kergete vihjetega vürtsidele (kardemon?). Maitse oli karamelline, veidi õunane, tunda oli punaseid marju ja lõppmaitses ka apelsinikoort. Põnev jook ning maja valik on päris lai ning kindlasti sobivad need kulinaarsed šampanjad saatjateks erinevate roogade kõrvale.

Rémy Massin&Fils maja šampanjasid olen ka varem mekkinud ning maja ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.

Õhtu oli huvitav ja šampanjad kõik eriilmelised, ma arvan, et veel põnevam oleks võrrelda ühe stiili zero dosage šampanjasid. Näiteks BdN või BdB šampanjasid, siis tekiks sarnasem võrdlusmoment. Aga igatahes oli see õhtu väärt kogemus ikkagi!

Michel Genet Brut Rosé

Maja tootmine ja keldrid asuvad Chouilly külas ning maja ajalugu ulatub tagasi 1900ndate algusesse. Täna toimetavad majas Antoine, Vincent ja Agnès Genet, nende isa ja asutaja järgi on maja oma nime saanud. Nad lähenevad viinamarjakasvatusele ja šampanjatootmisele võimalikult naturaalselt ja orgaaniliselt. Kõik viinamarjad korjatakse käsitsi ning erinevatest aedadest korjatud viinamarjadest valmistatud veinid küpsevad eraldi vaatides.

Mõned kuud tagasi proovisime nende Brut Roséd:

Koostises 92% CH ja 8% PN-st valmistatud punaveini.

Värvus klaasis oli aprikoosikarva oranž. Suhkruid lisatud 8g/l kohta.

Aroomis oli tunda lambic-tüüpi õlut ja hapukapsast, piimhape oli tugev, üldmuljelt väga täidlane ja suhteliselt jõuline aroom. Veidi oli tunda ka punaseid marju, eelkõige sõstraid ja veidike võimsate südasuviste lillede aroomi.

Maitses domineerisid kuivatatud aprikoosid, tunda oli ka sidrunit. Hape oli lõpus väga ergas, lisaks oli tunda apelsinikoore mõrusust ja veidike marjasust. See rosé sobiks kokku punastest marjadest valmistatud magustoitudega või miks mitte ka meloni ja singi saatjaks.

 

 

Cuvée William Deutz Millésime 2002

Deutzi šampanjamaja asutasid Aÿ külas 1838. aastal kaks sakslast – William Deutz ja Pierre Gelderman. Deutz oli ärimees, aga Geldermannil oli ka veinivalmistamise kogemusi naabruses asuvast Bollingeri majast. Tänase tasemeni on Deutz jõudnud tänu Roedererile, kes 1993. aastal omandas majast enamusosaluse ning kes on hulga raha Deutzi maja arengusse investeerinud.

Cuvée William Deutzi valmistatakse 1959. aastast alates ning maja esindusšampanjaks on Amour de Deutz, millist valmistatakse nii BdB-d kui roséd.

Paar aastat tagasi Deutzi degustatsiooni raames maitsesime William Deutzi 2002 aastakäigu roséd, tookordsed muljed leiate siit. Seekord siis Cuvée William Deutzi muljed, soetasin selle paar aastat tagasi Liviko poest ja panin ta kappi jõule ootama.

Koostises 55% PN, 35% CH ja 10% Meunieri.

Värvus õlekollane, selline kuldne toon.

Aroomis oli tunda kukekommi, rohelisi õunu ja briochi.

Maitse oli täidlane, pungil küpseid ploome ja samal ajal oli tunda ka suitsuseid noote ja mineraalsust. Täidlane ja ümar, hästi elegantne jook! Lõppmaitse oli pikk ja hape püsis ärksana päris kaua. Äärmiselt nauditav jook, asjatundjad soovitavad 2002 aastakäiku tarbida ajaaknas 2017-2037. Nii et potensiaali on sel joogil kõvasti ning tasub huvi korral pudel või paar keldrisse küpsema panna.

Moët&Chandon Grand Vintage Rosé 2012

Moët & Chandon valmistas esimest korda aastakäigu šampanjat aastal 1842 ning valmistamise ajendiks oli soov pakkuda nõudlikele ameeriklastele ja brittidele küpsemat šampanjat.
Aastakäik 2012 on järjekorras juba 43. aastakäigu rosé. Aastal 2012 esitas ilm viinamarjakasvatajatele tõsiseid väljakutseid. Talvekülmad tulid varakult ja kevadel jagus öökülmi kauemaks kui tavaliselt. Augustikuu osutus saagi päästjaks – august oli soe ja kuiv, kuid saak ise jäi kümne aasta keskmisest 40% madalamaks (9000 kg/ha kohta). Viinamarjad olid magusamad ja suurema happesisaldusega kui eelmistel aastatel. Selline tasakaal meenutab aastakäike 2002, 1989 ja 1966, millal toodeti tippkvaliteetseid šampanjasid ja need aastad olid ka suure vananemispotensiaaliga.

Koostis: 42% PN (millest 13% on punane vein), 23% Meunieri ja 35% CH. Koostises domineerivad punased marjad ning seda on tunda ka veini iseloomus. Suhkruid on lisatud 5g/l.

Värvus oli väga punane, küpsete punaste sõstrate toon.

Aroomis oli tunda pohlamoosi, klaasis jooki liigutades ilmusid vaniljenoodid ja kodused vahvlid, võid oli tunda ja ka veidike metalsus. Hästi küps aroom oli.

Maitse oli aroomiga võrreldes oluliset toorem, happeline ja täis rohusust. Tunda oli greipi, tooreid punaseid sõstraid, kreeke ja ploome. Punastest viljadest pungil jook. See šampanja vajab aega, et areneda ja küpseda, aastat 5 kindlasti ja miks mitte ka kauem.  Oma pudeli avasime liiga vara, tegemist oli ulja noorukiga, täis hapet ja kirge, toorust ja tormakust. Aga ikkagi ka nüüd, oli ta tegelikult juba vägagi nauditav, eriti hästi passis ta kokku kanafilee ja päiksekuivatud tomatitest valmistatud hummuse suupistega.

Charles Heidsieck Millésime 2006 Brut

Enne kui jõuame 2006. aastakäigu šampanja muljeteni, siis soovitan lugemist alustada hoopiski vapra Charles-Camille Heidsiecki eluloost.

Mõned aastad tagasi tegime sügavamat tutvust maja šampanjadega ning tookord maitsesime 2005. aastakäiku. Aga samal õhtul mekkisime ka Blanc des Millénaires 1995 Vintage ja Rosé Millésime 1999. Tookordsetest muljetest saate täpsemalt lugeda siit.

Õnneliku juhuse läbi jõudis sel kevadel minuni aastakäik 2006 ning oli äärmiselt meeldiv järgmise aastakäiguga tutvust teha. Aasta 2006 oli Champagnes väga vastuoluline – talv oli lumine ja maikuus olid sagedased tormid. Juuli oli kuum, august see-eest vihmane ning sellisele ilmastikuolude vaheldumisele järgnes viinamarjadele soodsate valmimistingimustega kuiv ja päikseline september.

Koostises 60% PN ja 40% CH.

Värvus oli roheka varjundiga kuldkollane toon.

Aroomis oli tunda piimhapet, röstitud pähkleid ja suviseid lilli. Samuti puuviljade aroome: virsikud ja ploome.

Maitses oli tunda küpseid luuvilju (aprikoose ennekõike), küpset melonit, võikreemi ja nougatit. Maitses põimusid tihedalt soolasus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli väga jõuline, hape oli väga pikk ja kandis hästi. Kulinaarne jook, mis kohati tundus nii “paks”, et seda võiks lausa lõigata kui saaks. Põnev ja jõuline jook! Taaskord ühe minu lemmikmaja super stiilinäide.

 

 

SOUTIRAN Grand Cru Blanc de Blancs

Maja ajalugu on üsna tüüpiline paljudele Champagne piirkonna perekondadele. Erinevad põlvkonnad toimetavad koos, maja juhtimine ja veinivalmistamise tarkus liigub põlvest põlve edasi ning on auasi jätkata esivanemate poolt alustatut.

Gérard Soutiran naases nooruses õpitud veinivalmistamise juurde pärast sõjaväelase karjääri lõpetamist aastal 1936. Ta võttis üle oma endise juhendaja viinapuuaiad, lisaks omas viinapuuaedu ka tema abikaasa Solange. 1950ndatel said šampanjapudelid esimest korda sildi, kus seisis uhkelt nimi SOUTIRAN. Aastal 1969 võttis maja juhtimise üle Alain, Gérardi neljast lapsest vanim, kes koos abikaasa Roselynega tegi uuenduslikke muudatusi tootmises ja äristruktuuris ning nad võtsid kasutusele nime SOUTIRAN PELLETIER. Aastal 1989 liitus pereäri tegemistega Valérie, Alaini vanim tütar, kes keskendus müügitegevustele ning eksporditurgudele siseneti uuesti SOUTIRAN nime alt. Kümme aastat hiljem sai meeskond täiendust Valérie abikaasa Patrick Renaux näol, kes alguses keskendus müügile, kuid täna juhib ta tootmist ja vastutab veinivalmistamise eest.

Soutirani maja omab 6 hektarit viinapuuaedu, millised paiknevad peamiselt Ambonnays. On mõned aiad ka premier cru külades Trépail, Chigny the Roses, Ludes ja Chamerys. Maja on tuntud ka selle poolest, et nad müüsid oma parima aia Krugile – Clos d`Ambonnay!

Viinamarju korjatakse käsitsi ning šampanjad küpsevad keldrites enne ümberkorkimist keskmiselt 5-8 aastat. Enne müüki lastakse šampanjadel rahuneda keldrites keskmiselt 6 kuud.

 

Abel Jobart Brut Millésime 2008

Viis aastat tagasi kevadel tellisime Prantsusmaalt kahe väikese maja šampanjasid ning nende kodusest degusteerimisest sündis üks väga vahva mulliklubi, kellega koos oleme nende aastate jooksul paljude šampanjamajadega tuttavaks saanud ja erinevaid šampanjasid degusteerinud. Ka paljuski tänu sellele klubile Mullimaailm õigupoolest eksisteeribki, sest blogipidaja üksi ei jõuaks kõiki neid šampanjasid osta ega ammugi üksinda ära juua.

Pöördun nüüd tagasi aastasse 2014, kui postipakiga saabusid Prantsusmaalt šampanjad ning ühe neist panin keldrisse küpsema – Champagne Abel Jobart Brut Millésime 2008. Kuna 2008 on väga suure potensiaaliga aastakäik, siis lasin šampanjal 5 aastat küpseda ning sel sügisel proovisime ta ära.

Abel Jobart asutas oma šampanjamaja aastal 1975 ning aastal 2002 võtsid tema 3 poega maja juhtimise isalt üle. Laurent vastutab viinapuuaedade eest, Thierry šampanja valmistamise ja Vincent turunduse eest. Aastane kogutoodang on 60 000 pudelit ning nende šampanjat juuakse lisaks Prantsusmaale ka Jaapanis, Belgias, Inglismaal, Itaalias, Šveitsis ja Saksamaal. Majale kuulub kokku 13 hektarit viinapuuaedu ning neis kasvab 80% Meunier, 10% Pinot Noir ja 10% Chardonnay. Viinamarju korjatakse käsitsi ning šampanja valmistamiseks kasutatakse ainult oma aedadest pärit viinamarju.

Ja nüüd siis šampanjast lähemalt:

Koostises 70% Meunier, 30% CH, värvus klaasis oli tumekollane.

Aroomist kerkisid esimese hooga ninna küpsed õunad, sügisehõng, silo ja koorene jogurt. Klaasis seistes võimendus õunasus veelgi, ilmusid röstised noodid ja aprikoosid.

Maitse oli hästi küps, alguses domineerisid kuivatatud ploomid. Hapet oli keskmaitses üsna tagasihoidlikult, lõpus ilmusid maitsesse aga sidrunid ja järelmaitse oli päris pikk ja happeline. Huvitaval kombel tundsin ma selles šampanjas saepuru maitset, mitte et ma seda kunagi söönud oleksin, aga õigem on vist öelda, et puutolmu tundsin. Just sellist, mis tekib, kui saagida puid ja sae alla tekib hunnik õrna tolmu. Üldmulje oli täidlane ja ümar, maitsekomponendid olid väga hästi paigas. Olen rahul, et lasin sel šampanjal küpseda ning usun, et tabasin õige hetke selle avamiseks. Väga nauditav kohtumine oli!

 

Champagne E.Jamart Tentation Extra Brut

Pagari ametit pidavast Emilien Jamartist sai viinapuuaedade ja nende juurde kuuluvate ehitiste omanik aastal 1930. Tema isa töötas Moet & Chandoni veinikeldris ning ta oli kirglik ja kogenud veinimaailmas tegutseja. Juhuste kokkulangemise tõttu asutas Emilien 6 aastat hiljem omanimelise šampanjamaja ning temast sai viinamarjakasvataja ja veinimeister. Tema poeg Robert võttis maja juhtimise üle aastal 1954. Maja asub Saint Martin d’Ablois külakeses, majas toimetab täna perekonna neljas põlvkond ja aastane kogutoodang on ca 70 000 pudelit. Šampanjasid turundatakse kolme erineva kollektsiooni alt, minul õnnestus maitsta Exceptional collection sarja stiilinäidet Tentation Extra-Brut.

Koostises 50% PN ja 50% Meunier, suhkruid on lisatud 3,5g/l kohta. Šampanja on settel küpsenud minimaalselt 5 aaastat.

Joogi värvus klaasis oli kuldkollane, särava helgiga.

Aroomis olid küpsed õunad, natuke oli tunda rösti ja õrnalt sidrunikoort.

Maitse oli suitsune, rustikaalne, natuke kirbe ja kõige enam domineerisid küpsed (aga mitte väga magusad) luuviljad. Maitses oli piisavas koguses värskust ja ümarat hapet, lõppmaitse oli päris pikk. Nautisime seda šampanjat koos vasikakarbonaadiga ning nad täiendasid üksteist hästi. Vasikaliha kerge magusus ja šampanja õrn suitsune nüanss moodustasid põneva duo.

PERTOIS-MORISET Cuvée ROS&BLANC Grand Cru Brut NV

Sel kevadel tutvusin Club Trésors de Champagne ühendusse kuuluva šampanjamajaga Petrois-Moriset, lähemalt saab sellest kohtumisest ja majast lugeda siit. Riiast tõin kaasa nende ROS&BLANC šampanja ning kohtumine oli väga maitsev ja elamusterohke.

Koostises 92% CH ja 8% PN, suhkruid on lisatud 3g/l kohta.

Tegemist on 2014. aasta korjega (70% ulatuses, ülejäänud on reservveinid) ning pudeldatud on vein 29.07.2015.

Aroom meenutas esimese hooga vanast ajast mälusopis olevat kodust punasesõstraveini, mis oli tüünelt täis punaseid küpsed marju, rohttaimi, roosilehti ja lillelisust. Väga mitmetahuline aroom!

Maitse oli kreemine ja tuntavalt mineraalne, esile kerkisid pähklid ja virsikud. Lõppmaitse oli väga pikk, mõru ja täis tooreid pihlakamarju.

Nautisime seda šampanjat koos vana cheddar juustuga ning nad sobisid ülihästi. Juustu kreemisus tõi varjust välja maasikad ja pohlad. Šampanja sobib lisaks koos juustuga nautimisele ka partneriks külmadele lihalõikudele, valgest lihast roogadele või magustoitudele nt maasikakoogile.

Bollinger Rosé 2006

Eile oli Global Champagne Day 2019 ning kui keegi on võtnud vaevaks ja kalendrisse välja mõelnud sellise tähtsa päeva, siis tuleb seda loomulikult ka vääriliselt tähistada.

Meie avasime Kievist Eestisse jõudnud Bollinger Rosé 2006, mis oli oma aega ja väärilist sündmust mõnda aega juba oodanud. Juba ainuüksi selle joogi pakend äratab tähelepanu ja imetlust, õnneks nii vorm kui sisu osutusid mõlemad maailmaklassi kuuluvaks. Tegemist on limited editioniga ning see aastakäik on maja ja veinimeistri poolt pühendatud Bollingeri rosé šampanjade auks.

Koostises 72% Pinot Noir, 28% Chardonnay, sh 7% on lisatud punast veini. Kasutatud on ainult 9 erineva aia viinamarju, millest 84% pärineb Grands cru aedadest ja 16% Premier cru aedadest. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta ning šampanja on keldris küpsenud enam kui 10 aastat.

Värvus oli särav oranž, hele apelsinikoore toon.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, kohviube, kergelt röstiseid noote ning ka kuivatatud taimi ja lilli. Natuke isegi kriiti ja tolmu. Kui lasime šampanjal klaasis seista ja soojeneda, siis ilmus selgesti tuntav küpse juustu lõhn.

Maitse oli väga heas tasakaalus ja täiuslik, täis küpseid maitseid ja erinevaid nüansse.  Natuke oli tunda mett ja küpseid puuvilju, samal ajal olid kohal ka mandariinid ja kuivatatud tsitrusviljakoorte täidlus. Hape oli viisakalt tagasihoidlik ja tagaplaanil, lõppmaitses eristusid selgelt kibuvitsamarjad.

Ülihea šampanja, kõik oli täpselt balansis ning kooskõlas, super elamus!