Drappieri šampanjamaja vaiksed veinid

Eelmise aasta mais tõi Drappieri šampanjamaja turule paketi kolmest vaiksest veinist – Pinot Noirist valmistatud valge ja punane vein ning orgaaniline valge vein, milline on valmistatud Pinot Gris viinamarjast. Michel Drappier ütles, et vaiksete veinide turuletoomine on perekonna traditsioonide jätkamine, sest mullita veine on majas toodetud kohalikuks tarbimiseks juba alates 1808. aastast.

Meil õnnestus üks vaiksete veinide pakett ja pudel šampanjat Mulligaleriist eelmisel suvel soetada ning ühel kenal õhtul tegime selle eripärase degustatsiooni teoks. Aga enne veel veidi viinamarjadest.

Pinot Gris viinamarja kohalik nimetus on Fromenteau ning Drappier on üks väheseid maju, kelle aedades kasvavad kõik 7 šampanja viinamarja (kolmele suurele lisaks Arbanne, Petit Meslier, Pinot Blanc ja Pinot Gris). Fromenteau viinamarjad kasvavad Urville küla ümbruses ning Drappieri maja valmistab alates 2015. aastast šampanjat, mille koostises on 100% Fromenteau. Veini kääritamiseks kasutatakse looduslikke pärme, alkoholisisaldus on päris kõrge – kuni 13,2% ning suhkruid ei lisata, tegemist on zero dosage šampanjaga. Selle šampanja avasimegi kõigepealt:

Drappier Fromenteau Zero Dosage – lõhn oli mesine, täidlane, siirupine ja tunda oli karamelli. Maitses oli hape heas tasakaalus, taas tikkus esile mesisus, küpsed puuviljad ja kreemisus, hästi kompleksne jook. Veinimeistri sõnul ongi nende eesmärk toota Fromenteaust rikkalikku, täidlast ja külluslikku jooki.

Teisena avasime samast viinamarjast valmistatud vaikse veini – Coteaux Champenois Fromenteau Zero Dosage. Veini valmistamiseks on kasutatud 2017 ja 2018 korje veini. Veini värvus oli kuldkollane, aroom oli ka kergelt mesine, kuid palju kargem ja metalsem. Maitses oli õuna, rohusust, hapet ja metalsust, oluliselt õhem jook kui samast viinamarjast valmistatud šampanja.

Kolmas jook Coteaux Champenois Blanc de Pinot Noir oli väga põnev jook! Aroomis tundsime lehmapiima, pähkleid ja pärmisust. Maitse esmamulje oli natuke üllatavalt vesine, rohune ja kirbe, hape oli selline keskmise tugevusega.

Ja õhtu lõpetasime punase veiniga – Coteaux Champenois Rouge de Pinot Noir. Selles joogis olid kõik Pinot Noir punaveinile omased iseloomuomadused olemas. Aroom oli pungil punastest marjadest, küpsed ja külluslikud kirsid tulid esile. Maitse oli ootuspäraselt õhuke, marjane ja elegantne, hape kandis väga hästi.

Kokkuvõttes võin öelda, et oli maitsemeeli arendav põnev õhtu, sest šampanjat mekutame küll sageli, kuid samadest aedadest pärit vaikset veini väga tihti maitsta ei saa. Mullisõbrad jäid aga lemmiku valikul endale kindlaks – Fromenteaust valmistatud šampanja oli parim ning seda jooks teinekordki!

B de BOËRL & KROFF Brut Vintage 2005

Eelmise aasta detsembris õnnestus mul ootamatult maitsta üht eriti põnevat šampanjat, millest ei olnud ma enne mitte midagi kuulnud ega ammugi näinud. Osalesin ühel õhtusöögil, kus ma joogikaarti ise ei uurinud ega olnud ka tellija rollis. Õhtusöögi erinevate käikude juurde pakuti erinevaid jooke, kuid ühel hetkel valati klaasidesse midagi sellist, mis maitses väga põnevalt, oli minu jaoks täiesti uus ja teistsugune maitsekogemus. Joogi maitsekontsentratsioon üllatas mind tõsiselt, tundus väga huvitav kogemus, seda enam et bränd oli mulle täiesti tundmatu. Õnneks taipasin oma muljed vaikselt laua all telefoni salvestada ning kodus hakkasin siis asja uurima. Internetist vaatas mulle esimese hooga vastu Baleni koduleht (www.balen.ee), sealt edasi viis link ajakirja “Fine Wine International” March 2017 ilmunud artiklile ning nendest allikatest on suures osas pärit ka siinses postituses kasutatud informatsioon.

Tuleb välja, et Boërl & Kroff on üks šampanjamaailma väga hästi hoitud saladus! Lappasin kõik kodusolevad šampanjaraamatud läbi ning ainus, kust selle šampanja kohta infot leidsin, oli R.Juhlini “A scent of champagne”. Juhlin hindab brändi 4* vääriliseks ning ta kirjutab, et tegemist on maailma ühe kalleima šampanjaga, mis tuleb tibatillukesest aiast ning et seda jooki on vähesed saanud maitsta, kuid paljud räägivad sellest.

Brändi loomise hetk oli aastal 1994 kui Michel Drappier rääkis lõunalauas oma sõpradele Patrick Sabatéle ja Stéphane Séséle eksklusiivsest šampanjast, millist valmistas tema isa 1960ndatel president Charles de Gaulli tarbeks. Valmistamiseks kasutati viinamarju kolmest kõrvuti asuvast väikesest aiast – Les Égrillées, Le Montouillet ja La Belle Haie. Pärast presidendi surma lõpetas Drappier selle šampanja tootmise. Sõpradel tekkis lugu kuulates idee selle erilise šampanja tootmine taaselustada, seda enam, et aiad olid endiselt Drappieri perekonna omanduses. Esimene kord valmistati šampanjat juba järgmisel aastal, 1995, šampanjat villitakse ainult magnum pudelitesse ning jäetakse keldrisse küpsema 12 aastaks. Esimest korda said huvilised Boërl&Kroff šampanjat osta aastal 2007. Šampanjat valmistatakse vaid väga headel aastatel. Kui tingimused ei ole ideaalsed ning vein on stiililt hoopis teistsugune, siis valmistatakse “B de Boërl & Kroff“ nimelist šampanjat (tavasuuruses pudelitesse). Ja kui on väga vilets ja keeruline aasta, siis ei valmistata kumbagi šampanjat.

Minul õnnestus siis juhuse tahtel maitsta B de Boërl & Kroff 2005:

Koostises 80% PN, 10% CH, 10% Meunier. Suhkruid on lisatud 6,5g/l kohta ning osaliselt on veini kääritatud tammevaatides.

Värvus klaasis oli tumedam kollane, sügav toon. Aroom ja maitse olid väga rikkalikud ja kontsentreeritud – siidine ja pehme, samas jõuline šampanja. Tunda oli mett, mandleid, pähkleid ja punased marju (vaarikad), veidi ka mineraalsust ja soolakust. Lõppmaitse oli rikkalik ja väga pikk. Väga omapärane ja eripalgeline šampanja, selle joogi sügavus üllatas mind ja jättis võimsa mulje.

André Robert Les Jardins du Mesnil BdB

Jõulud veetsime sel aastal Pariisis ning üheks päevaks põikasime ka Reimsi, et imetleda jõuluehtes linna ning muidugi nautida ka šampanjat ja head toitu. Varahommikune Reims oli suhteliselt inimtühi, jalutasime ringi, külastasime katedraali ning väisasime muidugi ka kohalikke šampanjapoode. Poodide väljapanekus on suuri ja kalleid brände muidugi ka, kuid väga suur valik on väiksemate ja vähetuntud majade šampanjasid hinnaklassis 25€-60€/pdl. Üks, mille kaasa tõime, oli André Robert šampanjamaja Blanc de Blancs. Majaga sain mõned aastad tagasi tuttavaks Tallinnas kui õnnestus maitsta nende kolme erinevat üheaia šampanjat sarjast Auri Tria. Tookordseid muljeid ja fakte maja ajaloost saate lugeda siit.

Maja asub Côte des Blancs piirkonnas, täpsemalt Le Mesnil sur Ogeri külas ning seal on ideaalsed tingimused Chardonnay kasvatamiseks. See viinamari on maja staar!

Koostises 100% Chardonnay, baasvein on 2015. aasta korjest ning 50% veinist on lastud küpseda väikestes tammevaatides. Suhkruid ei ole lisatud (Brut Nature) ning pudel oli korgitud 04/2021.

Joogi värvus oli kuldne ja särav, mullijoad klaasis olid väga tihedad.

Aroomis oli tunda luuvilju, mineraalsust, tolmu ja veidike tsitrusvilju.

Maitse oli üllatavalt rohune, keskmaitses oli tugev hape, lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja sidruni nüansiga. Joogist jäi klaar ja värske üldmulje, tegemist oli mineraalse ja särtsaka joogiga.

Veuve Fourney&Fils BdB Grand Millésime 2000

Minu (suure) juubeli puhul kinkisid minu armsad mulle seekord hästi põneva šampanja. Aastaarv on minu jaoks väga sümboolne, sest aastal 2000 sündis minu tütar. Kujutan ette, et minu sünniaasta numbriga šampanjat tuleb tikutulega otsida ja ilmselt ka pool kuningriiki selle eest välja käia.

Otsustasin selle šampanja kohe oma sünnipäevaõhtul koos kinkijatega ära juua, sest mis siin ikka oodata! Järgmised 50 aastat saavad loodetavasti olema täis erinevaid üllatusi ja meeldivaid šampanjakohtumisi.

Ütlen ausalt, et olin veidi kõhkleval seisukohal selle šampanja suhtes. Meie eelmised kohtumised Veuve Fourney&Fils majaga on olnud pigem tagasihoidlikud, kuigi tegemist on hea kvaliteediga, aga suhteliselt selliste nn igapäevaste šampanjadega. Sestap siis kerge eelarvamus minu peas, aga nagu öeldakse, siis viska eelarvamused minema ja lase end üllatada!

Seda ma tegin ning see šampanja tõesti üllatas mind väga positiivselt! Tegemist on premier cru BdB, aasta 2000 ning iseloomu oli sellel šampanjal oi-oi kui palju!

Värvus klaasis oli hallikas-roheka tooniga tuhm kollane.

Aroomis oli suitsu, natuke rohtu ja natuke karamelli. Maitses üllatas kõigepealt takjas – vot ei tea, kust sellise südasuvise kirbe taime maitse ja aroom tuleb, aga tuli! Hape joogi kehandis oli 21 aasta kohta väga ägedalt püss, mis kandis jooki pikalt ja seisis sirgelt nagu sõdurpoiss. Lõpp oli ootuspäraselt lühike. Maitses oli veel tunda plombiirijäätist ja veidike pipart, keskmaitses ilmusid magusad noodid, suhu jäi vahune ja õhuline mulje. Väga kihvt jook!

Tutvus Gaston Chiquet šampanjadega

Novembris korraldasime sõpradele Gaston Chiquet šampanjadega õhtusöögi ning proovisime ära kõik Eestis saadaolevad selle maja šampanjad. Maja kuulub šampanjatootjate ühendusse Club Tresors. Nicolas Chiquet istutas esimesed viinapuud 1746. aastal ning 8 sugupõlve pärast teda on viinamarju kasvatanud Dizy külas. Aastal 1919 lõid vennad Fernand ja Gaston Chiquet oma maja ning panid sellele nimeks “Chiquet Frères (vennad)”. Nad olid tol ajal viinamarjakasvajate seas ühed esimestest, kes otsustasid kasvatatud viinamarjad endale jätta ning ise veini valmistada, mitte müüa neid suurtele šampanjamajadele. Gaston otsustas aastal 1935 vennast eraldi tegutsema hakata ning lõi omanimelise brändi. 1950ndatel tegutses ta koos oma poja Claudega ning nad ostsid juurde viinapuid Aÿ ja Hautvillers külades. Gaston Chiquet on üks väheseid maju, kes valmistab Blanc de Blancs šampanjat Pinot Noir kantsis Aÿ külas. Täna toimetavad majas Claude kaks poega ja pojatütar ning kokku omavad nad 23 hektarit viinapuuaedu.

Aga nüüd lähemalt šampanjadest. Aperitiiviks avasime selle erilise Aÿ külas kasvanud viinamarjadest valmistatud Blanc de Blancs d’Aÿ. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli tunda tsitrusvilju ning ka vihjeid ananassile. Maitses olid magusad noodid, vaniljet, üldpilt oli tugev, intensiivne, küps ja täidlane, domineerisid valged sõstrad.

Eelroaks serveerisime soolasiiga ja marineeritud angerjat ning kõrvale pakkusime Tradition Premier Cru. Koostises 40% Meunieri, 25% PN ja 35% CH. Suhkruid lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli kuivatatud aprikoose ja punaseid marju. Maitse poolest oli jook robustsem ja tahulisem, tunda oli malolaktilist fermentatsiooni, hapet oli eelmisega võrreldes palju vähem. Maitses domineerisid punased marjad, aprikoosid ning tunda oli ka küpseid õunu ja veidike vürtse. Hästi aromaatne jook.

Kolmas käik oli Rosé Premier Cru koos külmsuitsuforelliga. Koostises 30% Meunieri, 30% PN ja 40% CH, on lisatud mingi kogus ka punast veini, mis annab joogile üsna intensiivse värvuse. Suhkruid on lisatud 9,6g/l. Šampanja oli igas mõttes tulvil punastest marjadest, nii maitses kui aroomis oli tunda maasikaid, punaseid metsamarju, ka mustikaid ja kirsse. Hapet oli parajasti, hästi värske maitse ja samas oli tunda ka marjatanniine. Jook täiendas väga hästi rose pipraga maitsestatud suitsuforelli.

Pearoaks valmistasime vasikafilee, kuid enne pearoa juurde asumist avasime maja tippjoogi Special Club 2013. Koostises 70% CH ja 30% PN. Esmapilgul oli tegu üllatavalt õhukese ja kerge joogiga. Klaasis seistes jook avanes, veidi ka soojenes ning muutus rikkalikumaks, täidlasemaks. Tunda oli kuivatatud lilli ja mandleid, mineraalsus oli kohal, aga niisamuti ka tsitrusviljad ja sidrunikoor. Hästi elegantne ja võib öelda, et isegi natuke suursugune jook. Vasikaliha on õrn ja pehme maitsega, seega sobisid nad kokku väga kenasti.

Viimase joogina avasime pearoa lõpuks šampanja nimega Insolent, mis viis meid tippveini juurest tagasi algusesse. Koostises vaid 15% CH, ülejäänud punased marjad. Julge ja otsekohene jook, aroom oli väga jõuline, natuke metalne ja kriidine. Tundsime küpseid pirne ja pirnikooki. Lõppmaitse oli pikk ja sõstrane. Veinimeistri sarnast käekirja oli tunda kõigis viies joogis, selgelt eristus Special Club, aga see ongi eesmärk. Tegemist on kvaliteetseid šampanjasid tootva majaga, millised kindlasti pakuvad suuremat naudingut hea toidu seltsis. Richard Juhlin annab majale 3* ning soovitab otsida vanemate aastakäikude magnumeid.

Krug Grande Cuvée

Head uut aastat kõikidele šampanjasõpradele!!!

Toogu uus aasta meile põnevaid avastusi, maitsvaid elamusi ja imelisi hetki meeldivas seltskonnas!!!

Lõpuks ometi, pärast kõiki neid aastaid, on mul põhjust siin blogis kirjutada pikemalt ühest maailma eksklusiivseimast ja erilisemast šampanjamajast KRUG.

Maja asutas Reimsis aastal 1843 Johann-Joseph Krug, kes oli visionäär ja filosoof ning kes uskus, et šampanja kui joogi olemuse suurim väärtus on nauding iseenesest. Šampanja valmistamist oli ta õppinud Jacquessoni šampanjamajas. Krugi esimene viinamarjasaak korjati aastal 1844 ning sündis Krug Grande Cuvée. Josephi unistuseks ja visiooniks oli igal aastal, hoolimata ilmastikutingimustest, valmistada sama kvaliteediga parimat šampanjat. Ja see ongi õnnestunud nüüd juba kuue inimpõlve jooksul. Üheks edu võtmeks on see, et Joseph pani aluse reservveinide kogule, mida on igal aastal täiendatud ning kus täna on sadu erinevaid veine erinevatest aastakäikudest, mida segudes kasutada.

Krug kuulub LVMH grupi omandusse, majas valmistatakse täna kuut erinevat šampanjat, maja juhib Olivier Krug ning veinimeistriks on Julie Cavil. Mõned aastad tagasi tegi bränd läbi uuenduskuuri tollase juhi Margareth Henriquezi käe all ning üheks muudatuseks oli uus ametlik punane värv. Täpselt sama värvi olla olnud šeifist leitud Johann-Joseph Krugi päevaraamatu kaaned.

Uuendusena hakati šampanjapudelite tagumisele sildile printima unikaalset ID koodi ja esisildile valmistamise aasta järjekorranumbrit. Minu Grande Cuvée pudeli esiküljel oli number 166, mis tähendab, et see on valmistatud 2010. aastal, segus on kasutatud 13 erineva aasta 140 erinevat veini, vanim vein pärines aastast 1998 ning noorim aastast 2010. Just sellise erinevate aastate ja kümnete erinevate veinide segamisega suudab veinimeister tagada sama kvaliteedi igal aastal. Šampanjapudel küpses keldris 7 aastat ning korgiti 2017. aasta kevadel.

Koostises 45% PN, 39% CH, 16% Meunier.

Värvus klaasis on beežikas kollane.

Aroom oli täidlane, kus tunda oli vahvleid, mett ning klaasis avanedes läks jook sügavamaks ja tugevamalt tuli esile röstisus.

Maitse täitsid küpsed aprikoosid, virsikumoos, röstitud metspähklid ja mandlid, kergelt suitsune ja täidlane jook. Hape oli keskmaitses päris tugev ning kui jook klaasis seisis ja veidi soojenes ilmus aroomi jood. Hästi sügav ja mitmetahuline, samas filigraanselt stiilipuhas jook. Iseloom säilis lõpuni ja maitsed pakkusid tõepoolest meeldejääva elamuse.

Henri Giraud Esprit Nature

Henri Giraud sinist värvi šampanjamaja Aÿ külas paistab kaugele ning suguvõsa alguseks loetakse aastat 1625 kui sündis Francois Henmart. Henri Giraud tootis esimese šampanja 1950ndatel, sel ajal müüdi šampanjat Giraud-Henmarti nime all. Henri soov oli mitte kasvada väga suureks ning müüa šampanjat ainult Prantsusmaa eraklientidele. Aastast 1982 juhib maja Claude Giraud, kes otsustas aastal 1990 maja haaret laiendada ning alustas viinamarjade ostmist ka teiste viinamarjakasvatajate käest. Tema käe all on šampanjade kvaliteet suure hüppe teinud, seda suuresti tänu sellele, et viimase 25 aasta jooksul on kasutatud Argonne metsast pärit tamme ning veinimeister proovib, kuidas vein ja tamm koos mängivad ja millise lõpptulemuse saavutavad.

Esprit Nature kannab endas Giraudi šampanjamaja püüet säästa võimalikult palju loodust ja inimeste tervist, nad olid ühed esimesed, kas otsustasid oma aedades pestitsiide enam mitte kasutada ning ütlesid selle ka kõva häälega välja. Pudeli sildil kujutatud paberist puu sümboliseerib elu ja looduse haprust. Veinimeister on öelnud, et maitse seda jooki ning ta hakkab sinuga rääkima. Nii see tõesti oli.

Koostises 80% Pinot Noir ja 20% Chardonnay.

Võimsa ja jõulise aroomiga, väga üllatav lõhnabukett, kus tundsime sõnnikut, ananassikonservi, tubakat ja õunakooki, samuti veidi röstitud saia ja kohviube. Klaasis soojenedes lisandus sidrunikoogi aroom.

Maitse oli sügav ja täidlane, tunda oli punaseid marju (vaarikad ja põldmarjad), veidike mandleid ja tubakat. Lõppmaitse oli pikk ja jõuline. Üliäge šampanja, väga erilise karakteriga ning nii aroom kui maitse olid täis üllatusi.

Quenardel & Fils Blanc de Blancs

Selle Montagne de Reimsi piirkonnas asuva maja ajalugu sai alguse 19. sajandil, veinikeldrid on ehitatud 1820ndatel ning aastal 1863 valmistas Alfred Ravez maja esimese šampanja. Üks Ravezi suguvõsa tüdrukutest abiellus Quenardeli nimelise mehega ning neile sündis poeg Francis Quenardel. Aastal 1956 otsustas Francis isale appi asuda ning seda loetakse brändi Champagne Quenardel&Fils algushetkeks. Isa andis pojale maja juhtimise täielikult üle 1965. aastal ning Francise käe all suurenes valdus jõudsasti. Ta ostis viinapuuaedu Reimsi ümbruses ning kasvatas valduse 7 hektari suuruseks. Aastal 2012 müüdi valdus koos kõige juurdekuuluvaga Labruyère perekonna käsutusse. Sellest šampanjamajast kirjutasin alles hiljuti siin.

Quenardel & Filsi Blanc de Blancs jõudis minuni Lätist, kuid teadaolevat müüakse seda brändi ka Eestis.

Koostises 100% Chardonnay, suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus klaasis oli kuldkollane ja mullijoad tihedad. Hästi elav ja värske jook, ninna jõudsid mineraalsed noodid ja natuke brioche. Maitse oli samuti röstine, võine ja kergelt pähkline, hapet oli parasjagu. Lihtne ja selge käekirjaga jook, sobib hästi aperitiiviks.

Laurent-Perrier Brut Millésime 2008

Paar aastat tagasi osalesin Helsinki šampanjaürituse masterclassis, kus avanes võimalus maitsta Laurent-Perrieri erinevate aastakäikude magnumeid.

Sel sügisel ühel tähistamist väärival päeval septembri lõpus avasime tavapudelis Laurent-Perrieri 2008. aastakäigu šampanja ning maitseelamus oli väga hea. Tookord Helsinkis oli 2008 kõige noorem aastakäik ning teistega võrreldes tundus ta tookord ka kõige värskem, rohusem, terava happega ja elavam. Seekordne jook on saanud paar aastat kauem pudelis küpseda ning jook on selle aja jooksul väärikalt küpsenud ja täidlasemaks muutunud.

Koostises 50% PN ja 50% CH.

Joogi värvus klaasis meenutas valget kulda, ilus särav toon.

Aroom oli väga puhas ja klaar, tunda oli valgeid sõstraid ja mineraalsust.

Maitse oli kreemine, võine, tunda oli brioche ja küpseid magusaid õunu. Hape oli olemas, kuid püsis viisakalt tagaplaanil. Šampanja oli maitse ja aroomi vaatest heas tasakaalus ning küpsusaste oli väga hea. Jook oli juba praegu väga väga nauditav, kuid kuna aasta 2008 oli väga hea aasta, siis usun, et sellel šampanjal on kindlasti veel kümmekond aastat vananemispotensiaali.

Kohtumine Piper-Heidsieckiga

Põneva ajalooga Piper-Heidsiecki maja šampanjasid oleme aeg-ajalt siin ja seal maitsta saanud ning paari šampanja kohta olen varem ka siin blogis oma muljeid jaganud. Mõned nädalad tagasi võtsime oma seltskonnaga asja tõsisemalt ette ning korraldasime Piper-Heidsiecki šampanjadega õhtusöögi. Esimese kolme šampanja kõrvale nautisime erinevaid kalasuupisteid ja mereande, pearoaks oli vasikaliha koos selleri-kartuli püreega ning joogiks vasika kõrvale Rare 2006. Aga kõigest nüüd järjekorras.

Esimene šampanja, mille aperitiiviks avasime oli Essentiel Blanc de Blancs Extra Brut. Koostises 100% CH ning valmistamisel on kasutatud 2013. aasta saaki ning 35% ulatuses vanemaid reservveine. Korgitud oli nimetatud pudel oktoobris 2017. Seega on see šampanja keldris küpsenud õige mitu head aastat ning seda oli maitses ka kohe tunda.

Aroom oli väga täidlane ja küps, tunda oli röstitud leiba ja mandleid, üllatava leiuna avastasime aroomist peterselli. Küllaltki mineraalne jook, suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Maitses oli piisavalt rösti, piisavalt hapet, nautisime seda koos kraavilõhe ja soolasiiaga, austrid oleksid kindlasti olnud match made in heaven selle joogiga, aga austreid meil tol õhtul paraku polnud. Veinimeister Emilien Boutillat annab BdB-le säilituspotensiaaliks 15 ja enamgi aastat!

Olime kõik müüdud esimesest sõõmust alates, armusime sellesse šampanjasse hetkega, sest tegemist on üliheas tasakaalus suurepärase šampanjaga, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli lausa üllatav. Tolle pudeli ostsime suvel Viking Line laevalt ning kahjuks ei ole ma seda Eestis poeriiulitel näinud. Kui keegi teab, kus seda Eestis saab, siis palun andke teada!

Teine šampanja oli Cuvée Brut, kindlasti üks tuntumaid maja šampanjade rivis ning väidevalt oli just see Marilyn Monroe lemmikšampanja. Aastal 1953 teatas Marilyn: “Alustan igat päeva klaasikese Piper-Heidsieckiga, sest see soojendab mind üles”. Vot selline elu! Aga nüüd tagasi šampanja juurde – koostises 50% PN, 30% CH ja 20% Meunieri, reservveine on kasutatud minimaalselt 25% ja suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Aroomis oli tunda virsikuid ja kerget röstisust, maitses rohkem pirni, röstitud leiba ja samuti virsikuid. Hape oli särtsakas ja kalamarjaga moodustasid nad kena koosluse.

Kolmas jook järjekorras oli Vintage 2012, mille koostises on 48% CH ja 52% PN, suhkruid on lisatud 8g/l kohta. Aroom oli segu küpsetest nootidest, kus segunesid raba, metsaalune, röstisus ja küpsed luuviljad. Maitse tundus esimese hooga lõhnaga võrreldes veidi toores ning oli pungil troopilisi puuvilju, virsikuid, ka mandariine ja röstitud pähkleid. Hape oli võimas ja tuntav, jook tundub olevat oma arengus tõusukõveral ning kümne aasta pärast võib pudelis olla väga võimas jook. Veinimeister annab selle joogi säilituspotensiaaliks 20 ja enam aastat! Mõned aastad tagasi maitsesin Vintage 2006 ning neid muljeid saab lugeda siit.

Juba vintage kõrvale serveerisime vasikaliha ning lõpuks oligi aeg avada õhtu täht – Rare Millésime 2006. See oli minul esimene kord Rare maitsta ning tasus oodata 🙂 Koostises 70% CH ja 30% PN. Aroom oli delikaatne ja tulvil õunakoogi aroome, tunda oli ka mesisust ja troopilisi puuvilju. Maitses oli tunda veidi tamme ja mahedaid iiriseid, kuivatatud aprikoose, küpsetisi ja idamaiseid magusaid vürtse. Järelmaitses oli tugev kõrvetatud karamell. Üldmulje oli väga positiivne, tegemist oli hästi täidlase ja sügava joogiga ning vasikalihaga sobisid nad ideaalselt! Veinimeister soovitab Rare 2006 juua kuni aastani 2035.

Oli ülimaitsev ja maitsemeeli avardav õhtu, järgmise korrani!

Alfred Gratien Brut

Alfred Gratieni šampanjad on lõpuks leidnud tee Eestisse ning loodetavasti näeb neid varsti ka poeriiulitel rohkem. Mulle sattusid seekord näppu NV ning 2009. aastakäigu šampanja, kuid kuuldavasti jõuavad varsti siia ka maja tippveinid Cuvée Paradis.

Maja ise asub Épernays ning ajalugu algab aastast 1864, Richard Juhlini sõnul on tegemist 4 tärni majaga ning ka minu senised kogemused kinnitavad maja šampanjade kvaliteeti ja headust. Mõned aastat tagasi Épernays õnnestus maitsta 2000. aastakäigu šampanjat ja veidi hiljem kodumaal BdB aastast 2007.

Täna peatun pikemalt maja visiitkaardil ehk nn entry level šampanjal – Brut NV

Värvus klaasis oli kuldkollane ja mullijoad tihedad.

Aroom oli üsna intensiivne, kus ilmusid lagedale sidrunid, värske või, veidike lillelisust ja küpsised.

Maitse oli puhas ja klaar, mineraalne ja siidine jook. Esile trügisid õunad ja õunaseemned, hape oli päris intensiivne ning tuntavalt kohal ka lõppmaitses, milline oli pikk ja karge.

Kokkuvõtvalt on tegu oma klassis pretensioonitu ja lihtsalt nauditava joogiga, mille nooruslik särtsakus ja hea tasakaal lubavad seda nautida nii aperitiiviks kui ka näiteks külmade kalasuupistetega.

Moussé Fils “L’Or d’Eugène”

Moussé perekond kasvatab Marne jõe orus peamiselt Meunieri viinamarju juba alates aastast 1629, aiad paiknevad kolmes erinevas külas. Viinamarjade kasvatamise teadmist ja kogemust on edasi antud isalt pojale 12 inimpõlve jooksul ning veini valmistama hakati 3 inimpõlve tagasi. Eugène Moussé, kes sündis aastal 1896, otsustas 1920ndatel lisaks viinamarjade kasvatamisele ka ise veini valmistama hakata. Esimene šampanja valmis 1923, esimene pudel müüdi aastal 1926 ning tootmine ja kauplemine kestis teise maailmasõja alguseni. Kahjuks karm sõda nõudis oma ning Eugène ja tema poeg Edmond viidi Saksamaale Neuengamme koonduslaagrisse, kus Eugène aastal 1945 suri. Pojal õnnestus ellu jääda ning ta naases koju, kus seni tegeles maja juhtimisega tema ema Suzanne. Edmond võttis maja juhtimise emalt üle ning pühendus täielikult veinimaja arendamisele, ta oli tohutu veinientusiast ning veini kvaliteedi tõstmine oli tema jaoks väga oluline. Edmond suri aastal 1990 ning andis teatepulga üle oma pojale Jean Marcile. Täna juhib maja Edmondi pojapoeg Cédric, kes töötas enne perekonna ärisse astumist aastaid erinevates veiniregioonides ja -majades. Ta on väga uuendusmeelne ning tema juhtimisel lõpetati aastal 2014 Moussé Filsi majas täielikult sünteetiliste pestitsiidide kasutamine. Moussé Fils šampanjamaja kuulub Club Tresoirs de Champagne ühendusse ning Special Club šampanjat toodavad nad ühena vähestest 100% Meunierist.

Nüüd aga maitstud šampanja juurde, Bottlescoutsi poest ma selle leidsin –

Moussé Fils “L’Or d’Eugène Perpetuelle” Blanc de Noirs

Koostises 80% Meunier, 20% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 3,5g/l kohta. Reservveinid pärinevad aastatest 2013-2018, pudeldatud on šampanja aprillis 2019 ja korgitud 11/06/2020.

Joogi värvus oli tumekollane, oranžika alatooniga.

Aroom oli intensiivne, jõuline, ümar, eksootiline, tunda oli ploome ja veidike röstisust.

Maitse tundus esimese hooga veidi vesine, meenus lapsepõlves joodud suhkruvesi, veidi hiljem lisandusid õunakook, ploomid, natuke vürtsi ja punaseid marju. Hape oli hästi tagaplaanil ning üldmulje jäi hästi malbe. Aroomi järgi oleks oodanud intensiivsemat maitserünnakut ja iseloomu, väga üllatav BdN.

Champagne J.M.Labryère PARADOXE Blanc de Noirs

Labruyère perekonna ajalugu algab Burgundia piirkonnas aastal 1850 kui Jean-Marie jäi paikseks Les Thorinsis ning nende veiniistandus sai aastal 1924 osaks Moulin-à-Vent apellatsioonist. Mõned põlvkonnad hiljem, aastal 1988, võttis Jean-Pierre Labruyère koos teiste investoritega üle Burgundia tuntud veinimaja Domaine Jacques Prieuri ning aastal 1992 sai temast esimene Burgundia veiniistanduse omanik, kes investeeris raha Bordeaux piirkonda, ostes 18 hektarit veiniaedu Pomerolis (Château Rouget). Aastal 2008 andis ta teatepulga üle oma pojale Edouardile, kes soetas aastatel 2012-2014 kokku 6 hektarit viinapuuaedu Montagne de Reimsi piirkonda ning aastatel 2016-2017 pani aluse šampanjamajale J.M.Labruyère. Nii et kokku on perekonnal 4 erinevat veinimõisa kolmes erinevas piirkonnas.

Nadine Gublin on Domaine Jacques Prieur veinimeister aastast 1990 ja Domaine Labruyère’s alates 2009. Ta on sündinud Champagne maakonnas ning aastal 2012 sai ta pöörduda tagasi oma juurte juurde, asuda tööle Champagne piirkonna viinamarjadega ning luua Champagne J.M. Labruyère. Ta oli esimene naine Prantsusmaal, kes sai 1998 “Aasta veinimeister” (Winemaker of the Year 1998) tiitli.

J.M.Labruère šampanjamajale kuulub kokku 6 hektari Grand Cru viinapuuaedu Verzenay ja Verzy külades. Aedades kasvab 70% Pinot Noir ja 30% Chardonnay. 

Eesti turule on J.M.Labruère šampanjamaja jõudnud üsna hiljuti ning poelettidelt võib leida kolm erinevat šampanjat. Tänu armsale sõbrannale Kairele õnnestus mul eelmisel nädalal maitsta J.M. Labryère PARADOXE Blanc de Noir. Tegemist on šampanjamaja portfelli kõige uuema šampanjaga.

Koostises 100% Pinot Noir, 2014. aasta korje, 20% on kasutatud 2013 aasta reservveine. Pudelisse on jook villitud 01. septembril 2015 ning korgitud 18. juulil 2018. Suhkruid on lisatud 1,6g/l kohta. Kogu see info on kirjas pudeli tagumisel sildil ning see on äärmiselt teretulnud tava, mis annab šampanjasõpradele väga kasulikku informatsiooni.

Värvus klaasis oli kuldkollane justnagu päikesepaistes kõrbeliiv.

Aroom oli hästi täidlane, tunda oli lilli ja kuivatatud puuvilju, nahka, küpseid aprikoose, röstiseid noote ja küpse ploomi aroome. Ääretult sügav ja nüansirohke aroom, mis tõstis ootuse maitse osas päris kõrgele.

Maitse ei petnud meie lootusi. Maitse oli samaaegselt kergelt mineraalne ja soolakas, aga ka kergelt röstine ja tunda oli punaseid metsamarju ning kirsse. Keskmaitses tundsime küpsetatud sidruneid ja parasjagu hapet, samas lõppmaitse oli huvitavalt suitsune. Üliäge ja külluslik šampanja, mis kindlasti ei jäta külmaks kedagi, kes seda proovib.

Blanc de Noirs austajatele võin soovitada ainult üht – kui soovite seda imelist šampanjat proovida, siis peate kiirelt poodi lippama, sest maja andmetel on kogutoodang ainult 3000 pdl.

Kohtumine Salmoni šampanjamajaga

Erakordselt kuum suvi on minu kirjutamise ja muljetejagamise tuhinale veidike pärssivalt mõjunud, kuid mida samm sügise poole, seda enam luban olla aktiivsem ning kogetud muljed kõik siia kirja panna. Sest šampanja nautimisele ning uute muljete otsimisele ja avastamisele mõjuvad soojad ja päikeselised ilmad jällegi suurepäraselt. Eesti on küll väike riik, kuid kui avatud silmadega ringi vaadata, siis leiab šampanjariiulitelt pidevalt midagi uut ja põnevat.

Maikuu alguses kogunes meie pisike mullinaiskond Pelgulinnas ning maitsesime Salmoni šampanjamaja toodangut. See maja on mulle ja paljudele teistelegi ilmselt vana tuttav, vahepeal on vahetunud maaletooja ning Salmoni šampanjat leiab nüüd Mulligaleeri riiulitelt (mulligalerii.ee).

Paari stiilinäidet maja toodangust olen ka varem maitsnud ning tookordsetest muljetest ning vahva maja ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Millest ma eelmine kord ei kirjutanud, on see, et šampanjamaja sümboliks on kuumaõhupall ning selle kujutis ilutseb ka paljudel šampanjapudeli etikettidel. Nii õrn sõiduriist, mille juhtimisega igaüks hakkama ei saa ning sama lugu on ju ka šampanja valmistamisega, et teps mitte igaüks ei oska seda imelist jooki teha. Kuna ca 85%-l maja aedadest kasvab Meunieri viinamari, siis ongi nad oma missiooniks võtnud selle viinamarja hea maine taastamise ning veinimeister valmistab julgelt mitut erinevat ainult Meunierist valmistatud šampanjat.

Degustatsiooni avalöögiks oli Cuvèe Sélection Montgolfière Brut, mille koostis on kolme viinamarja segu. Värvus klaasis oli kergelt oranžikas ja tumekollase helgiga. Aroomis oli tunda õunasust ja küpseid noote. Maitses oli lisaks õuntele ka pirne ja luuvilju, hape oli särtsakas ja elav, järelmaitses oli kõvasti särtsu ja sidrunikoort. Heas tasakaalus elava loomuga šampanja!

Teise joogina valasime klaasidesse „Les Catherines“ Millésime 2014 Zero Dosage. Sa püha püss – see šampanja lõi meid oma eripärasusega jalust nõrgaks ning imestust ja kiidusõnu jagus pikalt. Koostises 100% Meunieri, suhkruid lisatud ei ole. Aroom oli mineraalne, mahlane, tunda oli üleküpsenud melonit ja küpseid pirne. Värvus klaasis oli tumekollane. Esmamulje tegi kergelt nõutuks, sest kontrast aroomi ja maitse vahel oli suur, kuid kui jook sai klaasis aega avaneda, siis ühinesid aroom ja maitse üheks täiuslikuks tervikuks. Maitses oli hapet parasjagu, küpseid noote ja kerge vihje ka männipuule. Värske ja mineraalne jook, suurepärane näide veinimeistri oskusest Meunierist imelist jooki valmistada!

Kolmandana avasime maja lipulaeva Spécial Club Millésime 2013 Zero Dosage. Koostises 60% Chardonnay, 40% Pinot Noir, suhkruid lisatud ei ole. Värvus klaasis oli helekollane, aroom oli delikaatne ja peen. Nii aroomis kui maitses oli tunda õuna, mineraalsust, virsikuid ja lilli. Hästi mitmekihiline šampanja, mis on nii nauditav, et mõtted lähevad rändama ja ühtäkki avastad end hoopiski Champagne maakonnast…. Special Club oli kindlasti meie õhtu üks lemmikuid, väga heas tasakaalus, peen ja elegantne šampanja!

Järgmine šampanja oli taas midagi väga erilist, Cuvée A.S. (A. Salmon ) Brut. Koostises 50% Chardonnayd ja 50% Pinot Noir, suhkruid lisatud 7g/l kohta. Mõlemat baasveini on hoitud tammevaatides vastavalt 20 ja 8 kuud. Aroomis oli tunda lillelisust ja aprikoose, maitse oli röstine, koorene, küps, rikkalik ja võine, tunda oli küpsiseid ja pähkleid. Hästi kompleksne ja keeruka struktuuriga šampanja, mis sobib hästi tummisemate ja võiste/kooreste roogade kaaslaseks.

Õhtu lõpetasime kahe 100% Meunierist valmistatud šampanjaga. Kõigepealt Cuvée 100% Meunier Brut ja seejärel Cuvée Rosé 100% Meunier Brut. Niisiis mõlemad on valmistatud 100% Meunierist ja suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Brut oli aroomilt õunane ja tulvil erinevaid puuvilju sh ka ananassi, lisaks oli tunda ka kukekommi noote. Maitses oli mandleid ja karamelli, veidike mett, mineraalseid noote ja luuvilju. Hape oli läbivalt tuntav ja heas tasakaalus.

Rosés oli ootuspäraselt tunda rohkesti mahlaseid punaseid marju – maasikaid ja punaseid sõstraid, aga ka sidrunikoort õrnalt ja lillelisust. Maitses olid samuti punased marjad, veidike rösti, kuid ka tsitrusvilju ja üleküpsenud pirne.

Mõlemad šampanjad olid taaskord head näited veinimeistri kutsemeisterlikkusest, mida kõike võib Meunierist hea tahtmise ja lihvitud oskustega valmistada. Salmoni maja on väärikas ja hästi eripalgelise šampanjavalikuga, nii et šampanjasõpradel tasub proovida ning oma lemmik välja valida!

Bérêche & Fils Brut Réserve

Bérêche perekonna viinamarjakasvatusele panid aluse aastal 1847 vennad Leon ja Albert. Esialgu müüdi suurem osa viinamarjade saagist teistele majadel ning vaid väike osa jäeti enda tarbeks. Täna tegutsevad majas vennad Raphael ja Vincent, kes mõlemad on õppinud koolis veinivalmistamise teadust ning töötanud teistes šampanjamajades õpipoistena. Vennad lõpetasid ametisse asudes kohe umbrohutõrjevahendite ja pestitsiidide kasutamise ning pöörasid maja ökoloogilisele teele viinamarja kasvatamises ning veinivalmistamises. Maja šampanjade stiil on veidi eksootiline ja puuviljane, suhkruid lisatakse minimaalselt, ei kasutata malolaktilist fermentatsiooni ning julgelt kasutatakse tammevaate. R.Juhlini hinnangul on tegemist 4 tärni majaga (max 5).

Koostises on kasutatud Chardonnay, Pinot Noir ja Meunier viinamarju võrdses koguses.

Pudel oli korgitud 07/2019 ning suhkruid lisatud 7g/l kohta.

Värvus klaasis oli tumekollane, kergelt hallika varjundiga kuldne toon.

Aroom oli täidlane, väga küps, tunda oli röstitud saia, küpseid õunu ja virsikuid.

Maitsebuketi alguses oli tunda hapet ja õunu, hästi elava ja nobeda iseloomuga jook, keskmaitses ilmusid küpsed noodid. Šampanja oli külluslikult võikreemine, tulvil puuvilju ja rikkalikult koorene. Suhu jäi kauaks kreemine ümar maitse, hape oli tagasihoidlik, kuid siiski olemas. Jook oli lopsakas ja suurepärases tasakaalus, kus iga maitse- ja lõhnanüanss oli täpselt paigas. Ülimaitsev ja igati nauditav šampanja!

Laurent Lequart Millésime 2008

Laurent Lequart maja asub Marne oru südames, Passy-Grigny külas, täna toimetab majas perekonna neljas põlvkond. Alates 2019. aastast on maja viinamarjaaiad klassifitseeritud HEV (High Environmental Value) kategooriasse. See akrediteering tunnustab omanike pühendumust keskkonda säästvale kasvatamisele, et kaitsta bioloogilist mitmekesisust ja veeressursse. Selle saavutamiseks kasutatakse vähe väetisi ja enamik töötlemisviise on orgaanilised. Aedu on neil kokku 11 hektarit ning enamikus aedadest kasvab Meunier. Viinamarju pressitakse kohalikus kooperatiivis Dom Caudron, mille liikmeteks on enam kui 60 väikest viinamarjakasvatajat. Laurent Lequarti aastane toodang on kokku 80 000 pudelit.

Šampanjad jaotuvad 4 erinevasse sarja: “Découverte”, “Gourmande”, “Exception by LL” ja “Vintage”. Esimest kolme sarja olen Eesti poelettidel näinud, aastakäikude sarja veel mitte. Mina sain sünnipäevaks “Exception by LL” sarjast 2008. aastakäigu šampanja ning sellest sai meie esimene tutvus Laurent Lequartiga.

Koostises 50% Meunier, 50% Chardonnay, suhkruid on lisatud 5g/l.

Värvus klaasis oli tumekollane (nagu tumedama tooniga merevaik), lausa pruunikas toon.

Aroomis oli tunda õunaveini ja ahjus küpsetatud õunu ning õunakooki.

Maitses tundsime kukekommi ja kuivatatud puuvilju, hästi täidlane ja küps maitsekooslus, hape oli pigem tagasihoidlik ja lõppmaitse oli lühike. Erksust puudus, jook jättis sügava ja täidlase üldmulje ning tundub, et šampanja oli oma parimas konditsioonis. Paljud maja veinid on eelkõige gastronoomilised, mida annab sobitada erinevate roogadega, nii ka see šampanja lausa nõudis oma kõrvale suupisteid pasteedi või külmade lihalõikudega.

Ayala Brut Majeur Extra Age

Tallink on valinud oma laevade ametlikuks šampanjaks Ayala šampanjamaja Brut Majeur Extra Age. Šampanja on valmistatud kolmest viinamarjast, segus on 40% PN, 40% CH ja 20% Meunieri, suhkruid on lisatud 7g/l. Segus on kasutatud 65 erineval põllulapikesel kasvanud viinamarju ning kõik on eraldi vaatides küpsenud viinamarjade ja aastakäikude kaupa.

Värvus oli klaasis kuldkollane särav toon.

Aroom oli kergelt tolmune, mineraalne, aimatava õunasusega ning viigimarjane.

Maitses domineerisid õunad ja aprikoosid, maitse oli võine ja siidine, hape oli tagasihoidlik ja tasakaalukas. Lõppmaitse oli pikk ja kreemine, natuke oli tunda ka kirbeid noote. Šampanja sobib suurepäraselt aperitiiviks või mereandide ja kalaroogade paariliseks.

Eelmistest kogemustest Ayala šampanjadega ning maja ajaloost saate pikemalt lugeda siit.

IMELIST NAISTEPÄEVA!!!

André Clouet “Un jour de 1911…”

André Clouet šampanjamaja tippvein kannab nime Un jour de 1911. Šampanja looja inspiratsiooniks oli vanatädi Jenny poolt keldrisse pea 80-ks aastaks küpsema jäetud šampanjapudelid ning veinimeister andis tolle kuldse ajastu auks šampanjale nimeks “Ühel päeval 1911”. See šampanja on segu erinevatest aastakäikudest, mille vanus on vähemalt 8 aastat, iga kord valmistatakse korraga ainult 1911 pudelit. 

Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid lisatud 5g/l. Värvus klaasis oli kuldkollane.

Aroomis oli tunda küpseid puuvilju ja õunu, kuivatatud ploome ja aprikoose, ka väheke suitsuseid noote.

Maitse oli heas tasakaalus, hape kandis väga hästi, hoidis nö selja sirge. Rikkalik maitse, hästi sügav jook täis rosinaid ning lõpus oli tunda ka kergelt mineraalsust.

Herbert Beaufort BdB

Tänasel pidupäeval tutvustan teile vana tuttava Herbert Beauforti šampanjamaja Blanc de Blancs`i Cuvée du Mélomane:

Koostises 100% Chardonnay.

Värvus klaasis oli kuldkollane, hele toon.

Aroomis tundsime sidrunikooki ja sidrunikoort, samuti suvelilli.

Maitses domineeris sidrun, hape oli päris tugev ja otsekohene. Väga värske ja elav jook. Tunda oli rohelisi õunu (Granny Smith), greipfruuti ja vaevuaimatavaid mandleid. Järelmaitse oli pikk ja mineraalne.

Väga hästi sobib see šampanja austrite kaaslaseks või aperitiiviks.

Head vabariigi aastapäeva!!!

Piot-Sévillano BdB Rebelle

Algselt tegeles Piot perekond viinamarjade ja kirsside kasvatamisega, viinamarjad müüdi kõik kokkuostjatele ning kirsid Pariisi turgudele. Emile Piot (1880-1969) otsustas keskenduda ainult viinamarjade kasvatamisele ning tema poeg Alexis (1921-2008) koos oma abikaasa Jeanninega (1923-1967) alustasid šampanja tootmist aastal 1954. Esimesel aastal valmis 500 pudelit Brut Traditioni, millised õnnestus kõik ka ära müüa.

Aasta 1975 abiellus nende tütar Isabelle Nicolas Sévillanoga ning tol ajal oli maja aastane toodang juba 9000 pudelit. Nicolasel puudus viinamarjade kasvatamise ja veinivalmistamise taust ja kogemus, kuid ta läbis mitmeid kursusi ja koolitusi ning õppis äialt šampanjavalmistamise tarkust. Rosé šampanjat toodeti esmakordselt aastal 1978, esimene aastakäigu šampanja nägi ilmavalgust 1982 ja maja lipulaev Prestige toodi turule 1984. Alexi ajal oli aedu kokku 3 hektari, 25 aasta pärast aga oli aedu kokku juba 7,5 hektaril.
Aastal 2007 andsid Nicolas ja Isabelle pereäri üle tütar Christine ja tema abikaasa Vincentile, kes loobusid ajakirjaniku ja veebidisaineri tööst ning õppisid veini valmistama. Noored investeerisid uutesse ja kaasaegsetesse seadmetesse ning see avas võimaluse toota rohkem šampanjat ja laieneda välisturgudele. Aastane kogutoodang on 60000 pudelit, aedu on kokku 8 hektaril, kus 70% kasvab Meunier, 15% Pinot Noir ja 15% Chardonnay ning portfellis on 11 erinevat šampanjat.

Mina maitsesin mõni aeg tagasi Blanc de Blancs Rebelle:

Koostises 100% CH, 10% veinist on hoitud 12 kuud tammevaadis, suhkruid on lisatud 7,2g/l.

Värvus klaasis oli säravalt kuldkollane, aroomis oli tunda nurmenukke ja teisi suviseid lilli, samuti õrnalt mesisust ja metalseid noote.

Maitse poolest oli pigem tegemist täidlasema BdB-ga, hape oli tugev ja kandis hästi läbi maitse, lõpus oli eriti intensiivne. Maitsemeeli hellitasid röstitud sai, aprikoosid ja virsikud. Lõppmaitse oli väga pikk ja kõige kauem on tunda röstiseid nüansse.