Champagne TH Petit Brut

TH Petit šampanjamajas on veini valmistatud juba enam kui 150 aastat, täna toimetab majas perekonna neljas põlvkond ning nende kodukülaks on lillerohke Ambonnay küla. Maja valikus on BdB, Brut, Rosé, Demi-Sec ning ka paar aastakäigu šampanjat. Mina tegin tutvust maja visiitkaardiga –  Cuvée Brut Grand Cru:

Koostises 78% PN ja 22% CH,  2012. aasta reservveine on segus kasutatud 66%. Suhkruid on lisatud 8g/l kohta.

Värvus tumekollane, mull klaasis oli tihe ja peen.

Aroomis oli tunda mädanenud õunu ja röstist saia.

Maitses olid õunad, kukekommi natuke, hapet oli parasjagu piisavalt ning keskmaitses oli veidike kirssi. Lõppmaitses kerkis esile õunaseemne mõrudus. Jook oli parajalt täidlane ja ümar, lõppmaitse sidus joogi kenasti ühtlaseks tervikuks. Kindlasti on tegemist hea gastronoomilise joogiga, mida sobib paaritada külmade suupistete või nt vasikalihast roogade juurde.

Ilusat kevadet kõikidele, püsige kodus ja olge terved!

 

Rémy Massin&Fils Rosé

Rémy Massin&Fils maja ühest stiilinäitest kirjutasin ka oma viimases blogipostituses, kuid sõbrapäeva paiku oli võimalus avada Rémy Massin&Filsi rosé ning täna jagan teiega roosaid muljeid.

Värvus oli väga intensiivne, üllatavalt tugeva punaka varjundiga roosa toon.

Koostises 85% Pinot Noir ja 15% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda punaseid marju, ennekõike just metsvaarikaid ja metsmaasikaid, aga teise nurga alt oli tunda ka kerget lillelisust.

Šampanjat nautides tulid esimesena pähe sellised omadussõnad nagu: krõmps, krõbe ja karge. Jook klaasis oli väga värske, hape oli härrasmehelikult tagaplaanil ja esile ei tükkinud, samas aga kargust kiirgas igast piisast. Lõppmaitse oli väga pikk ja kirsine.

Šampanja oli väga mitmekihiline ja iga lonksuga tuli esile erinev maitsenüanss: korraks maasikas, siis kerged ürdid, krõmpsuv mineraalsus. Selline kihilisus lisas šampanjale põnevust ning veidike ka salapära, iga klaasike andis võimaluse tunda natuke midagi uut. Kokkuvõttes saan öelda, et veinimeister on suutnud valmistada hästi põneva ja üllatava joogi, mis külmaks kedagi ilmselt ei jäta. Soovitan proovida ning lasta šampanjal teie maitsemeeled kõnelema panna!

Püsige terved ja võtke ikka aega vahepeal, et klaasike šampanjat nautida!

No added sugar tasting

Mõnest üritusest muljete avaldamine jääb vahel pikaks ajaks märkmikusse oma aega ootama, nii juhtus ka degustatsiooniga, millest täna muljetan. Konkreetset põhjust sel viivitusel polegi, ilmselgelt on vahel põhjuseks laiskus ja ilus ilm või siis “mure” rubriigist, et töö segab isiklikku elu. Igatahes olen selle õhtu muljeid mitmeid kordi üle lugenud ja meenutanud ning täna jagan teiega ka.

Eelmisel kevadel korraldas L`Aventure šampanjabaar maitsmise, kus soovijad said degusteerida šampanjasid, millistele pole suhkruid juurde lisatud. Ürituse nimi oli: “No added sugar champagne tasting”.

Zero dosage elik Brut Nature mõiste tähendab seda, et šampanja valmistamise käigus ei ole lisatud suhkruid. See stiil sai hoo sisse 1980ndatel, kuigi peab ütlema, et Laurent-Perrier müüs oma Grand Vin Sans Sucre Sauvage juba aastal 1889. Selle stiili šampanjade nimetamisel kasutatakse erinevaid termineid: Brut Nature, Non-Dosé, Brut Zéro, Ultra Brut ja Sans Sucre. XX sajandi lõpus said selle stiili šampanjad väga populaarseks, sest tarbijad otsisid aina enam kergemaid, naturaalsemaid, kuivemaid jooke. Üks eesmineja sel alal oli Laurent-Perrier, kelle Ultra-Brut lansseeriti aastal 1981. Ja sellest ajast saadik on nature stiili viljelejaid veinimeistried tulnud juurde suure hooga. Selline lähenemine annab veinimeistrile võimaluse oma toodangut eksponeerida võimalikult loomulikul moel.

Tol õhtul saime maitsta kolme erineva väiketootja zero dosage šampanjasid ning muljeid jagan maitsmise järjekorras. Esimene käik oli

Champagne Guy Charlemagne Brut Nature

Koostises 70% CH, 30% PN, kolm aastat on jook settel küpsenud. Aroomis olid päevalille seemned, kergelt röstiseid noote, sammalt ja õunaveini. Mull oli klaasis üsna intensiivne ja värvus kuldkollane. Maitses oli hape keskmise tugevusega, õunasus domineeris, värskus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja natuke röstine.

Guy Charlemagne šampanjamaja asub Côte des Blancsi südames, väikeses külakeses Mesnil sur Oger. Isalt pojale on veinitarkust edasi antud aastast 1892 ning nad kasutavad tootmiseks ainult enda aedades kasvanud viinamarju. Aastane kogutoodang on 130 000 pudelit ning 70% šampanjast eksporditakse.

Champagne AR LENOBLE Brut Nature Dosage Zero

Koostises 30% CH, 35% PN, 35% Meunier, reservveine on kasutatud 35%.

Värvus klaasis oli tumekollane, üllatavalt intensiivne toon. Aroom oli rikkalik ja pirnine, maitse oli jõuline, karamelline, koos austriga lõid nad üllatavalt eriilmelise kombinatsiooni. Väga intensiivne šampanja.

Täna toimetavad AR Lenoble majas õde-venda Anne ja Antoine Malassagne, kelle vaarisa Armand-Raphaël Graser asutas AR Lenoble aastal 1920. Chardonnayd (10 hektaril) kasvatavad nad Grand Cru külas Chouillys, Pinot Noir (6 hektaril) kasvab 1er cru külas Bisseuil ning Meunieri (2 hektaril) kasvukoht on Damery küla. Šampanja valmistamisel kasutavad nad vähesel määral ka Burgundia tammevaate ning erilist tähelepanu pööravad nad reservveinide säilitamisele magnumpudelites.

AR Lenoble Brut Nature Dosage Zéro valmistati esimest korda aastal 1998.

Ja viimasena maitsesime Champagne Rémy Massin&Fils Blanc de Noirs Nature

Koostises 100% PN, joogil klaasis oli kergelt hallika varjundiga kollane värvus. Aroom oli suitsune, pirnine ja kergete vihjetega vürtsidele (kardemon?). Maitse oli karamelline, veidi õunane, tunda oli punaseid marju ja lõppmaitses ka apelsinikoort. Põnev jook ning maja valik on päris lai ning kindlasti sobivad need kulinaarsed šampanjad saatjateks erinevate roogade kõrvale.

Rémy Massin&Fils maja šampanjasid olen ka varem mekkinud ning maja ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.

Õhtu oli huvitav ja šampanjad kõik eriilmelised, ma arvan, et veel põnevam oleks võrrelda ühe stiili zero dosage šampanjasid. Näiteks BdN või BdB šampanjasid, siis tekiks sarnasem võrdlusmoment. Aga igatahes oli see õhtu väärt kogemus ikkagi!

Michel Genet Brut Rosé

Maja tootmine ja keldrid asuvad Chouilly külas ning maja ajalugu ulatub tagasi 1900ndate algusesse. Täna toimetavad majas Antoine, Vincent ja Agnès Genet, nende isa ja asutaja järgi on maja oma nime saanud. Nad lähenevad viinamarjakasvatusele ja šampanjatootmisele võimalikult naturaalselt ja orgaaniliselt. Kõik viinamarjad korjatakse käsitsi ning erinevatest aedadest korjatud viinamarjadest valmistatud veinid küpsevad eraldi vaatides.

Mõned kuud tagasi proovisime nende Brut Roséd:

Koostises 92% CH ja 8% PN-st valmistatud punaveini.

Värvus klaasis oli aprikoosikarva oranž. Suhkruid lisatud 8g/l kohta.

Aroomis oli tunda lambic-tüüpi õlut ja hapukapsast, piimhape oli tugev, üldmuljelt väga täidlane ja suhteliselt jõuline aroom. Veidi oli tunda ka punaseid marju, eelkõige sõstraid ja veidike võimsate südasuviste lillede aroomi.

Maitses domineerisid kuivatatud aprikoosid, tunda oli ka sidrunit. Hape oli lõpus väga ergas, lisaks oli tunda apelsinikoore mõrusust ja veidike marjasust. See rosé sobiks kokku punastest marjadest valmistatud magustoitudega või miks mitte ka meloni ja singi saatjaks.

 

 

Cuvée William Deutz Millésime 2002

Deutzi šampanjamaja asutasid Aÿ külas 1838. aastal kaks sakslast – William Deutz ja Pierre Gelderman. Deutz oli ärimees, aga Geldermannil oli ka veinivalmistamise kogemusi naabruses asuvast Bollingeri majast. Tänase tasemeni on Deutz jõudnud tänu Roedererile, kes 1993. aastal omandas majast enamusosaluse ning kes on hulga raha Deutzi maja arengusse investeerinud.

Cuvée William Deutzi valmistatakse 1959. aastast alates ning maja esindusšampanjaks on Amour de Deutz, millist valmistatakse nii BdB-d kui roséd.

Paar aastat tagasi Deutzi degustatsiooni raames maitsesime William Deutzi 2002 aastakäigu roséd, tookordsed muljed leiate siit. Seekord siis Cuvée William Deutzi muljed, soetasin selle paar aastat tagasi Liviko poest ja panin ta kappi jõule ootama.

Koostises 55% PN, 35% CH ja 10% Meunieri.

Värvus õlekollane, selline kuldne toon.

Aroomis oli tunda kukekommi, rohelisi õunu ja briochi.

Maitse oli täidlane, pungil küpseid ploome ja samal ajal oli tunda ka suitsuseid noote ja mineraalsust. Täidlane ja ümar, hästi elegantne jook! Lõppmaitse oli pikk ja hape püsis ärksana päris kaua. Äärmiselt nauditav jook, asjatundjad soovitavad 2002 aastakäiku tarbida ajaaknas 2017-2037. Nii et potensiaali on sel joogil kõvasti ning tasub huvi korral pudel või paar keldrisse küpsema panna.

Moët&Chandon Grand Vintage Rosé 2012

Moët & Chandon valmistas esimest korda aastakäigu šampanjat aastal 1842 ning valmistamise ajendiks oli soov pakkuda nõudlikele ameeriklastele ja brittidele küpsemat šampanjat.
Aastakäik 2012 on järjekorras juba 43. aastakäigu rosé. Aastal 2012 esitas ilm viinamarjakasvatajatele tõsiseid väljakutseid. Talvekülmad tulid varakult ja kevadel jagus öökülmi kauemaks kui tavaliselt. Augustikuu osutus saagi päästjaks – august oli soe ja kuiv, kuid saak ise jäi kümne aasta keskmisest 40% madalamaks (9000 kg/ha kohta). Viinamarjad olid magusamad ja suurema happesisaldusega kui eelmistel aastatel. Selline tasakaal meenutab aastakäike 2002, 1989 ja 1966, millal toodeti tippkvaliteetseid šampanjasid ja need aastad olid ka suure vananemispotensiaaliga.

Koostis: 42% PN (millest 13% on punane vein), 23% Meunieri ja 35% CH. Koostises domineerivad punased marjad ning seda on tunda ka veini iseloomus. Suhkruid on lisatud 5g/l.

Värvus oli väga punane, küpsete punaste sõstrate toon.

Aroomis oli tunda pohlamoosi, klaasis jooki liigutades ilmusid vaniljenoodid ja kodused vahvlid, võid oli tunda ja ka veidike metalsus. Hästi küps aroom oli.

Maitse oli aroomiga võrreldes oluliset toorem, happeline ja täis rohusust. Tunda oli greipi, tooreid punaseid sõstraid, kreeke ja ploome. Punastest viljadest pungil jook. See šampanja vajab aega, et areneda ja küpseda, aastat 5 kindlasti ja miks mitte ka kauem.  Oma pudeli avasime liiga vara, tegemist oli ulja noorukiga, täis hapet ja kirge, toorust ja tormakust. Aga ikkagi ka nüüd, oli ta tegelikult juba vägagi nauditav, eriti hästi passis ta kokku kanafilee ja päiksekuivatud tomatitest valmistatud hummuse suupistega.

Charles Heidsieck Millésime 2006 Brut

Enne kui jõuame 2006. aastakäigu šampanja muljeteni, siis soovitan lugemist alustada hoopiski vapra Charles-Camille Heidsiecki eluloost.

Mõned aastad tagasi tegime sügavamat tutvust maja šampanjadega ning tookord maitsesime 2005. aastakäiku. Aga samal õhtul mekkisime ka Blanc des Millénaires 1995 Vintage ja Rosé Millésime 1999. Tookordsetest muljetest saate täpsemalt lugeda siit.

Õnneliku juhuse läbi jõudis sel kevadel minuni aastakäik 2006 ning oli äärmiselt meeldiv järgmise aastakäiguga tutvust teha. Aasta 2006 oli Champagnes väga vastuoluline – talv oli lumine ja maikuus olid sagedased tormid. Juuli oli kuum, august see-eest vihmane ning sellisele ilmastikuolude vaheldumisele järgnes viinamarjadele soodsate valmimistingimustega kuiv ja päikseline september.

Koostises 60% PN ja 40% CH.

Värvus oli roheka varjundiga kuldkollane toon.

Aroomis oli tunda piimhapet, röstitud pähkleid ja suviseid lilli. Samuti puuviljade aroome: virsikud ja ploome.

Maitses oli tunda küpseid luuvilju (aprikoose ennekõike), küpset melonit, võikreemi ja nougatit. Maitses põimusid tihedalt soolasus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli väga jõuline, hape oli väga pikk ja kandis hästi. Kulinaarne jook, mis kohati tundus nii “paks”, et seda võiks lausa lõigata kui saaks. Põnev ja jõuline jook! Taaskord ühe minu lemmikmaja super stiilinäide.

 

 

SOUTIRAN Grand Cru Blanc de Blancs

Maja ajalugu on üsna tüüpiline paljudele Champagne piirkonna perekondadele. Erinevad põlvkonnad toimetavad koos, maja juhtimine ja veinivalmistamise tarkus liigub põlvest põlve edasi ning on auasi jätkata esivanemate poolt alustatut.

Gérard Soutiran naases nooruses õpitud veinivalmistamise juurde pärast sõjaväelase karjääri lõpetamist aastal 1936. Ta võttis üle oma endise juhendaja viinapuuaiad, lisaks omas viinapuuaedu ka tema abikaasa Solange. 1950ndatel said šampanjapudelid esimest korda sildi, kus seisis uhkelt nimi SOUTIRAN. Aastal 1969 võttis maja juhtimise üle Alain, Gérardi neljast lapsest vanim, kes koos abikaasa Roselynega tegi uuenduslikke muudatusi tootmises ja äristruktuuris ning nad võtsid kasutusele nime SOUTIRAN PELLETIER. Aastal 1989 liitus pereäri tegemistega Valérie, Alaini vanim tütar, kes keskendus müügitegevustele ning eksporditurgudele siseneti uuesti SOUTIRAN nime alt. Kümme aastat hiljem sai meeskond täiendust Valérie abikaasa Patrick Renaux näol, kes alguses keskendus müügile, kuid täna juhib ta tootmist ja vastutab veinivalmistamise eest.

Soutirani maja omab 6 hektarit viinapuuaedu, millised paiknevad peamiselt Ambonnays. On mõned aiad ka premier cru külades Trépail, Chigny the Roses, Ludes ja Chamerys. Maja on tuntud ka selle poolest, et nad müüsid oma parima aia Krugile – Clos d`Ambonnay!

Viinamarju korjatakse käsitsi ning šampanjad küpsevad keldrites enne ümberkorkimist keskmiselt 5-8 aastat. Enne müüki lastakse šampanjadel rahuneda keldrites keskmiselt 6 kuud.

 

Abel Jobart Brut Millésime 2008

Viis aastat tagasi kevadel tellisime Prantsusmaalt kahe väikese maja šampanjasid ning nende kodusest degusteerimisest sündis üks väga vahva mulliklubi, kellega koos oleme nende aastate jooksul paljude šampanjamajadega tuttavaks saanud ja erinevaid šampanjasid degusteerinud. Ka paljuski tänu sellele klubile Mullimaailm õigupoolest eksisteeribki, sest blogipidaja üksi ei jõuaks kõiki neid šampanjasid osta ega ammugi üksinda ära juua.

Pöördun nüüd tagasi aastasse 2014, kui postipakiga saabusid Prantsusmaalt šampanjad ning ühe neist panin keldrisse küpsema – Champagne Abel Jobart Brut Millésime 2008. Kuna 2008 on väga suure potensiaaliga aastakäik, siis lasin šampanjal 5 aastat küpseda ning sel sügisel proovisime ta ära.

Abel Jobart asutas oma šampanjamaja aastal 1975 ning aastal 2002 võtsid tema 3 poega maja juhtimise isalt üle. Laurent vastutab viinapuuaedade eest, Thierry šampanja valmistamise ja Vincent turunduse eest. Aastane kogutoodang on 60 000 pudelit ning nende šampanjat juuakse lisaks Prantsusmaale ka Jaapanis, Belgias, Inglismaal, Itaalias, Šveitsis ja Saksamaal. Majale kuulub kokku 13 hektarit viinapuuaedu ning neis kasvab 80% Meunier, 10% Pinot Noir ja 10% Chardonnay. Viinamarju korjatakse käsitsi ning šampanja valmistamiseks kasutatakse ainult oma aedadest pärit viinamarju.

Ja nüüd siis šampanjast lähemalt:

Koostises 70% Meunier, 30% CH, värvus klaasis oli tumekollane.

Aroomist kerkisid esimese hooga ninna küpsed õunad, sügisehõng, silo ja koorene jogurt. Klaasis seistes võimendus õunasus veelgi, ilmusid röstised noodid ja aprikoosid.

Maitse oli hästi küps, alguses domineerisid kuivatatud ploomid. Hapet oli keskmaitses üsna tagasihoidlikult, lõpus ilmusid maitsesse aga sidrunid ja järelmaitse oli päris pikk ja happeline. Huvitaval kombel tundsin ma selles šampanjas saepuru maitset, mitte et ma seda kunagi söönud oleksin, aga õigem on vist öelda, et puutolmu tundsin. Just sellist, mis tekib, kui saagida puid ja sae alla tekib hunnik õrna tolmu. Üldmulje oli täidlane ja ümar, maitsekomponendid olid väga hästi paigas. Olen rahul, et lasin sel šampanjal küpseda ning usun, et tabasin õige hetke selle avamiseks. Väga nauditav kohtumine oli!

 

Champagne E.Jamart Tentation Extra Brut

Pagari ametit pidavast Emilien Jamartist sai viinapuuaedade ja nende juurde kuuluvate ehitiste omanik aastal 1930. Tema isa töötas Moet & Chandoni veinikeldris ning ta oli kirglik ja kogenud veinimaailmas tegutseja. Juhuste kokkulangemise tõttu asutas Emilien 6 aastat hiljem omanimelise šampanjamaja ning temast sai viinamarjakasvataja ja veinimeister. Tema poeg Robert võttis maja juhtimise üle aastal 1954. Maja asub Saint Martin d’Ablois külakeses, majas toimetab täna perekonna neljas põlvkond ja aastane kogutoodang on ca 70 000 pudelit. Šampanjasid turundatakse kolme erineva kollektsiooni alt, minul õnnestus maitsta Exceptional collection sarja stiilinäidet Tentation Extra-Brut.

Koostises 50% PN ja 50% Meunier, suhkruid on lisatud 3,5g/l kohta. Šampanja on settel küpsenud minimaalselt 5 aaastat.

Joogi värvus klaasis oli kuldkollane, särava helgiga.

Aroomis olid küpsed õunad, natuke oli tunda rösti ja õrnalt sidrunikoort.

Maitse oli suitsune, rustikaalne, natuke kirbe ja kõige enam domineerisid küpsed (aga mitte väga magusad) luuviljad. Maitses oli piisavas koguses värskust ja ümarat hapet, lõppmaitse oli päris pikk. Nautisime seda šampanjat koos vasikakarbonaadiga ning nad täiendasid üksteist hästi. Vasikaliha kerge magusus ja šampanja õrn suitsune nüanss moodustasid põneva duo.

PERTOIS-MORISET Cuvée ROS&BLANC Grand Cru Brut NV

Sel kevadel tutvusin Club Trésors de Champagne ühendusse kuuluva šampanjamajaga Petrois-Moriset, lähemalt saab sellest kohtumisest ja majast lugeda siit. Riiast tõin kaasa nende ROS&BLANC šampanja ning kohtumine oli väga maitsev ja elamusterohke.

Koostises 92% CH ja 8% PN, suhkruid on lisatud 3g/l kohta.

Tegemist on 2014. aasta korjega (70% ulatuses, ülejäänud on reservveinid) ning pudeldatud on vein 29.07.2015.

Aroom meenutas esimese hooga vanast ajast mälusopis olevat kodust punasesõstraveini, mis oli tüünelt täis punaseid küpsed marju, rohttaimi, roosilehti ja lillelisust. Väga mitmetahuline aroom!

Maitse oli kreemine ja tuntavalt mineraalne, esile kerkisid pähklid ja virsikud. Lõppmaitse oli väga pikk, mõru ja täis tooreid pihlakamarju.

Nautisime seda šampanjat koos vana cheddar juustuga ning nad sobisid ülihästi. Juustu kreemisus tõi varjust välja maasikad ja pohlad. Šampanja sobib lisaks koos juustuga nautimisele ka partneriks külmadele lihalõikudele, valgest lihast roogadele või magustoitudele nt maasikakoogile.

Bollinger Rosé 2006

Eile oli Global Champagne Day 2019 ning kui keegi on võtnud vaevaks ja kalendrisse välja mõelnud sellise tähtsa päeva, siis tuleb seda loomulikult ka vääriliselt tähistada.

Meie avasime Kievist Eestisse jõudnud Bollinger Rosé 2006, mis oli oma aega ja väärilist sündmust mõnda aega juba oodanud. Juba ainuüksi selle joogi pakend äratab tähelepanu ja imetlust, õnneks nii vorm kui sisu osutusid mõlemad maailmaklassi kuuluvaks. Tegemist on limited editioniga ning see aastakäik on maja ja veinimeistri poolt pühendatud Bollingeri rosé šampanjade auks.

Koostises 72% Pinot Noir, 28% Chardonnay, sh 7% on lisatud punast veini. Kasutatud on ainult 9 erineva aia viinamarju, millest 84% pärineb Grands cru aedadest ja 16% Premier cru aedadest. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta ning šampanja on keldris küpsenud enam kui 10 aastat.

Värvus oli särav oranž, hele apelsinikoore toon.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, kohviube, kergelt röstiseid noote ning ka kuivatatud taimi ja lilli. Natuke isegi kriiti ja tolmu. Kui lasime šampanjal klaasis seista ja soojeneda, siis ilmus selgesti tuntav küpse juustu lõhn.

Maitse oli väga heas tasakaalus ja täiuslik, täis küpseid maitseid ja erinevaid nüansse.  Natuke oli tunda mett ja küpseid puuvilju, samal ajal olid kohal ka mandariinid ja kuivatatud tsitrusviljakoorte täidlus. Hape oli viisakalt tagasihoidlik ja tagaplaanil, lõppmaitses eristusid selgelt kibuvitsamarjad.

Ülihea šampanja, kõik oli täpselt balansis ning kooskõlas, super elamus!

 

Kohtumine Bruno Paillardi šampanjadega

Bruno Paillard sündis 1953. aastal Reimsis, tema esivanemad oli viinamarjakasvatajad ja kauplejad ning perekonna ajalugu ulatub aastani 1704. Esiisade eeskujul alustas ka Bruno viinamarjakaupmehena, kuid aastal 1981 tekkis tal soov ise šampanjat valmistama hakata. Ta müüs oma vana Jaguari maha ning asutas ettevõtte. Aastal 1994 ostis Bruno Paillard oma esimese, 3 hektari suuruse viinamarjaaia Oger külakeses Côte des Blancsis. Täna on majal kokku 32 hektarit viinapuuaedu, millest 12 hektarit paiknevad grand cru alal. Oma aedadest saadakse 50-60% vajalikust viinamarjakogusest, ülejäänud ostetakse kokku maja pikaajalistelt partneritelt. Aastal 1983 oli Bruno Paillard esimene, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile märkima ümberkorkimise (disgorgement) kuupäeva. Pärast ümberkorkimist lähevad pudelid tagasi keldritesse, kus nad küpsevad veel 5-18 kuud.

Aastal 2007 liitus pere ettevõtmisega ka Bruno tütar Alice Paillard ning täna juhivad nad maja isaga kahasse. Kogutoodangust 75% eksporditakse 30-sse erinevasse riiki ning on suur rõõm, et nende riikide seas on nüüd ka tilluke Eesti!

Bruno Paillardi šampanjad on oma stiililt väga puhta ja klaari maitsega, mineraalsed ja  heas tasakaalus. Šampanjade valmistamisel kasutatakse ainult esimese pressi mahla, iga “cru” käärib eraldi mahutis või vaatides, reservveine lisatakse 25-50%  ning eriti sümpaatne on see, suhkrut lisatakse minimaalselt ning kõik šampanjad on extra brut.

Meie degusteerisime 4 erinevat šampanjat ning nüüd siis nendest ja meie emotsioonidest lähemalt.

Esimene käik oli Blanc de Blancs Grand Cru. Nagu nimigi viitab, siis on koostises ainult Chardonnay viinamarjad, millised kõik on kasvanud grand cru alal. Segus on kasutatud 25 erineva aastakäigu reservveine. Settel on šampanja olnud 4 aastat ja pärast ümberkorkimist veel 10 kuud keldris rahunenud. Värvus klaasis oli hästi hele, valkjaskollane võiks selle tooni kohta öelda. Aroomis oli tunda luuvilju, kergelt sidruneid ja lilli. Maitses tundsime estragoni, aprikoosikivi, mineraalsust ja veidike tsitrusvilju. Hape oli hästi delikaatne, hoidis end varjus, lõppmaitse oli keskmise pikkusega ning kergelt jäi suhu toomingamarja mekk. Väga heas tasakaalus šampanja!

Teisena valasime klaasidesse Dosage Zero, kuhu pole üldse suhkruid juurde lisatud. Jook on settel olnud 3-4 aastat ja hiljem pudelis veel 6 kuud. Selle joogi värvus oli helekollane koos kerge roheka varjundiga. Aroom oli suhteliselt nõrk, veidike kukekommine. Maitse oli alguses üsna äkiline, tunda oli mahlaseid punaseid sõstraid ja hiljem lisandus kreeka pähkel.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs 2006. Šampanja on settel olnud 9 (!) aastat ja hiljem veel aasta pudelis küpsenud. Imekauni etiketi on kujundanud Rootsi kunstnik Jockum Nordström. Värvus klaasis oli kuldkollane ning mullijoad olid imepeened. Aroomis oli kuivatatud ploome ja kuivatatud apelsinikoort. Maitse oli erakordne ja äärmiselt huvitav, luuviljane ja üleküpsenud viinamarjad tulid silme ette. Kohati meenutas dessertveini maitset, hästi mineraalne ja kompleksne. Väga kihvt ja eriline šampanja!

Õhtul lõpetasime traditsiooniliselt roosas toonis, Rosé Premiere Cuvée. Koostises peamiselt Pinot Noir, aga veidi on lisatud ka Chardonnayd. Settel on šampanja olnud 3 aastat ja hiljem pudelis veel 5 kuud. Värvus oli õrnalt oranž, aroomis tulid esile pihlakamarjad, punased sõstrad ja õrn sidrun. Maitse oli hästi värske, täis punaseid marju ja mõrudaid noote.

Kohtumine Bruno Paillardi šampanjadega oli tõeliselt nauditav ja elamusterohke ning kindlasti ei jää see meie viimaseks kohtumiseks.

Lanson Extra Age Brut

Lansoni maja ajalugu sai alguse aastal 1760 ning kuni aastani 1976 oli maja sama perekonna kätes. Pikemalt saab ajaloost ja maja arengust lugeda siit. Täna on veinimeistri ametis Hervé Dantan, kes ametisse asudes võttis hoogsamalt kasutusele tammevaadid ja malolaktilist kääritamist kasutab aina vähem.

Lanson Extra Age NV toodi turule aastal 2009 ning segu sisaldab alati kolme erineva aastakäigu veine. Hetkel müügilolev Extra Age koosneb 2004, 2005 ja 2006 aastakäigu veinidest.

Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 7g/l.

Värvus oli tumeda helgiga kuldkollane.

Aroom oli pärmine ja mesine, tunda oli pärmitainast, küpseid õunud ja mõnusalt küpseid ja mahlaseid pohli.

Maitses oli tunda meekooki, suvist esimest meekärge, hape oli tugev ja stoiline. Lõppmaitse oli väga pikk, lõpus ilmus tugev marjasus. Rühikas ja elav, kergelt kreemise puudutusega, kuid siiski pigem sirgjooneline, marjane ja happest tulvil. Igati nauditav šampanja!

 

 

Gosset Grand Rosé Brut

Gosset maja müüs punast veini juba aastal 1584, tegemist on vanima teadaoleva veinimajaga Champagne piirkonnas. Aastast 1994 kuulub maja Cointreau grupile ning maja tegevust juhib Béatrice Cointreau. Tema juhtimise all kasvas maja kogutoodang 20 aastaga  kahekordseks ning pärast 16 inimpõlve ja 400 aastat Aÿ külas kolis Gosset oma keldrid aastal 2010 Épernaysse. Gosseti šampanjade valmistamisel ei kasutata malolaktilist fermentatsiooni ning noored šampanjad võivad vahel olla väga otsekohased ja teravad ning ei pruugi kõikidele meeldida. Majal on kolm erinevat sarja: Antique, Héritage ja Celebris, meie tegime tutvust esimesse sarja kuuluva Grand Rosé Brutiga:

Koostises 50% CH ja 50% PN, millest 8% on punavein.

Suhkruid on lisatud 8g/l.

Värvus oli väga intensiivne! Lausa võiks öelda, et erkoranž – lõhe ja virsiku segu.

Aroomis domineerisid maasikad, kuid oli tunda ka mõningast lillelisust, punaseid sõstraid ja rohusust.

Maitses tulid esile punased sõstrad ja maasikad. Keskmaitsesse ilmusid pihlakamarjad, hapet oli piisavalt ning lõppmaitse oli pikk ja mahlane. Maitses tervikuna oli heas tasakaalus värskus ja punaste marjade jõulisus, iga maitsenüanss täiendas teist ja ei mänginud üle. Seda šampanjat saab nautida punase kala või grillitud vasikalihaga või hoopiski koos marjamagustoitudega (maasikas, vaarikas). Meie nautiseme seda jooki koos värskete maasikatega ning maitses imehästi!

Mõned aastad tagasi oli mul juhust proovida ka Gosset Grand Millésime 1999, täpsemalt saate tookordsest elamusest lugeda siit.

 

 

H.BLIN Millésime 2006

Talvel Riias leidsin ühes vinoteegis H.Blin nime kandva šampanjamaja 2006. aastakäigu šampanja ning otsustasime kolleegidega selle joogi ära proovida. Maja asub Vincelles külakeses, Marne orus ning 70% aedades kasvavad Meunieri viinamarjad ja 30%-l PN ja CH. Viinamarjaaiad paiknevad kõik lõuna või kagu suunal ning see tagab rohke päikesevalguse, pinnas on lubjakivine ning see annab viinamarjadele rafineeritust ja delikaatsust. Mõned ütlevad, et Meunier on Vincelles sama kui Pinot Noir Aÿ’ s.

Pärast II maailmasõda, aastal 1947, oli Vincelles viinamarjakasvatajatel rasked ajad, sest marjad kippusid kätte jääma ning ellujäämise nimel otsustasid 28 viinamarjakasvatajat osta vajalikud seadmed ning hakata ise šampanjat tegema. Nende vaprate seas oli ka Henri Blin. Tänapäeval on H.Blin brändi taga 110 viinamarjakasvatajat ning viimased 25 aastat on maja juhtinud Tony Rasselet. Maja asutaja Henri lapselaps Simon tegutseb alates 2009. aastast firma presidendina.

Nüüd aga veidike maitstud šampanjast H.BLIN Millésime 2006.

Koostises 50% Meunier, 50% CH, suhkrut lisatud 8g/l. Värvus kuldkollane.

Aroomis oli sügise hõngu ja mädanenud õunu.

Maitses tundsime kukekommi, täidlast karamelli, röstleiba, kuid samas ka sidrunihapet ja õunu. Lõppmaitse oli ülipikk, rohune ja mõrudate nootidega. Väga intensiivse maitsega šampanja, mida võiks nautida koos mõne tugevama juustuga näiteks.

Kohtumine Louis Roedereriga

Kui veebruaris 2019 avaldati nimekiri The Most Admired Champagne Brand 2019, siis Roederer oli selles nimekirjas auväärsel kolmandal kohal. Keda huvitab maja ajalugu, siis pikemalt saate lugeda siit.

Täna on õnneks põhjust pikemalt peatuda maja lipulaeval Christalil, varem ei ole meil olnud võimalust seda kultusšampanjat maitsta.
Vene tsaar Aleksander II oli suur Roedereri maja toodangu austaja ning aastal 1876 valmistati tsaarile eriline šampanja – Christal. Šampanja villiti läbipaistvasse kristallist valmistatud pudelitesse ning väidetavalt oli selleks kaks põhjust: esiteks nägid siis kõik, et tsaar joob hinnalist jooki, teiseks kartis Aleksander II mürgitamist ning uskus, et läbipaistvast pudelist on mürk paremini näha. Kristallist pudelid ei olnud väga vastupidavad ning neid kasutati vaid paar aastat.
Aastatel 1917-1927 Cristali ei valmistatud, kuna pärast revolutsiooni kadus ostujõuline Venemaa turg. Aastal 1928 otsustas madame Olry-Roederer Christali uuesti valmistama hakata. Läbipaistev pudel sai patenteeritud ning tänapäeval müüakse seda kollasesse tsellofaani mähituna. Paber pole mitte ainult ilu pärast, vaid kaitseb jooki ka UV kiirguse eest.

Maitsesime tol õhtul 4 erinevat Louis Roedereri šampanjat ning nüüd kõikidest järjekorras:

Brut Premier koostises 40% CH, 40% PN ja 20% Meunieri. Šampanja on küpsenud keldrites 3 aastat ning jäetud pärast korkimist rahunema veel minimaalselt 6 kuuks. Värvus klaasis oli kuldkollane, aroomis oli tunda õunasust. Maitses domineerisid samuti õunad, hapu sügisene Antonovka, hape oli ilus tugev ja kandis läbi terve maitse. Üldmuljelt oli tegemist värske ja heas tasakaalus joogiga, piisavalt elav, parajalt rikas ja jõuline. 

Järgmisena avasime Vintage 2012 – koostises 70% PN ja 30% CH. Segust 30% on küpsenud tammevaatides ning pärmisettel on jook küpsenud reeglina 4 aastat. Aroom oli röstine ja ahjuõunane, tunda oli ka kerget metalsust. Maitses oli küpsed õunad, lõppmaitses küpsed ploomid, järelmaitse oli hästi pikk. Piisavalt magusust ja hapet, mis olid heas balansis.

Kindlasti võiks anda mõlemale aastakäigu šampanjale aega küpsemiseks, kuigi nad olid juba praegugi väga nauditavad. Aga noored ja vihased veel, aastatega tuleb ilmselt ümarust ja küpsust juurde.

Eriti palju ootaks seda Rosé Vintage 2013-lt, sest tegemist on suurepärase aastakäiguga, millel on piisavalt palju vananemispotensiaali. Koostises 65% PN ja 35% CH. Aroomis oli tunda fenkolit ja kergelt aniisi, lillelisust ja kuivatatud luuvilju. Maitses oli jõuliselt tunda punaseid marju, samas oli piisavalt mineraalsust ja särtsakat hapet.
Meie nautisime roséd koos grillitud nektariini ja krevettidega ning maitsekooslus oli imemaitsev!

Ja õhtu lõpuks siis kauaoodatud kohtumine Christal 2006-ga! Koostises 40% CH ja 60% PN, pärast 5-6 aastat pudelis, lisatakse Christalile 10-11g/l suhkruid ning 8-10 aasta vanuseid CH ja PN reservveine. Värvus oli kuldkollane ja helkiv, aroomis oli tunda vaniljet, rosinaid ja meekärge. Maitse oli siidine ja pehme, tunda oli mesisust, piisavalt mineraalsust ja luuvilju. Christalil on vananemispotensiaali 20 aastat, ilma et ta kaotaks happes või oma iseloomus. Head säilitamist ja nautimist!

Rémy Massin & Fils L’INTÉGRALE

Champagne Rémy Massin & Fils majas toimetab täna perekonna viies põlvkond ning veinivalmistamise tarkusi on põlvest põlve edasi antud.

Louis-Aristide sündis aastal 1865 ning viinamarjakasvatajana tuli ka temal üle elada Phylloxera kriis aastal 1894 Ville-sur-Arce külas. Louis-Aristidel oli poeg Marius, kes hoolimata keerulisest ärikeskkonnast ja segastest aegadest, julges võtta laenu viinamarjaaedade laiendamiseks ning see otsus tasus end ära. Mariuselt võttis äri üle tema poeg Rémy, kes otsustas ise oma viinamarjadest šampanjat tegema hakata ehk majast sai “Récoltant Manipulant” (grower-producer).

Rémy töötas välja brändi “Champagne Rémy Massin & Fils” aastal 1974. Hiljem liitusid tema lapsed Sylvère, kes õppis önoloogiks ja Florence, kelle vastutada on äritegevuse administreeriv pool, eksport ja tellimused.

Cedric, Sylvère poeg, ühines pereäriga 2002. aastal. Tema õppis önoloogiat Avizes ning hiljem praktiseeris veinitegemist Californias. Viimasena ühines aastal 2017 Marion, Florence tütar, kes samuti õppis önoloogiat Dijonis ja kes käis veinitegemist praktiseerimas Uus-Meremaal Waipara Valleys ja Central Otagos.

Maja omab kokku 22 hektarit viinapuuaedu, nendes kasvab 75% Pinot Noir, 20% Chardonnay ja 5% Pinot Blanc. Keskmine viinapuude vanus on ca 30 aastat. Maja kuulub Club Tresors ühendusse.

Tallinnas leiab Rémy Massin & Fils šampanjasid Maakri tänava L’Aventure šampanjabaarist.

Rémy Massin & Fils L’INTÉGRALE:

Koostises 100% PN, värvus kuldkollane, kuid kergelt tumeda helgiga.

Aroomis oli tunda küpseid ploome ja alõtšat, aga ka üllataval kombel atsetooni.

Maitses oli alguses tunda punaseid sõstraid ja metsamarju, kergelt magus ja moosine šampanja, millel oli täidlane ja suhteliselt ümar kehand. Keskmaitses oli tunda tugevat  hapet ning lõppmaitse oli kergelt õline ja imal. Järelmaitses oli tugevalt tunda viinamarjaseemneid ning järelmaitse jäi pikalt suhu kestma. Šampanja sobib ideaalselt koos kõlama kalaroogadega, kuid nende puudusel sobib kenasti ka aperitiiviks.

Head nautimist ning järgmiste kohtumisteni!!!

 

Louis de Sacy ORIGINEL

Originel jõudis Eestisse Ukrainast, sealne šampanjaturg on teistsuguse valikuga kui Eesti turg ning vahelduseks on võimalus leida uusi põnevaid maju ja veel proovimata šampanjasid. Louis de Sacy maja ajalugu ulatub kaugele minevikku, lähemalt kirjutasin sellest paar aastat tagasi ning  lugeda saate siit.

Koostises PN 57%, CH 36% ja Meunieri 7%. Viinamarjad on kasvanud Bligny, Cernay ja Tresloni külades.

Värvus oli beežikas ja kreemiselt kollane.

Aroomis oli tunda mandariine, pirne ja metalsust.

Maitse oli väga tugev, isegi vänge, mõruda rohususe nootidega. Hästi jõuline šampanja, tõeline toiduvein, kus oli aimata suitsuseid noote, küpseid ploome ja rosinaid. Lõpp oli tugevalt alkohoolne ja kandva happega. Kindlasti tasub seda šampanjat nautida koos maitsva toiduga, nt valgest lihast või punasest kalast valmistatud roogadega.

 

 

J.Lassalle Cuvée ANGELINE 2009

Lõpuks ometi jõudis kätte see päev, mil avasime J.Lassalle majast kaasa toodud šampanja Cuvée Angeline 2009. Kinkisin selle pudeli oma armsale tütrele põhikooli lõpu puhul ning tema otsustas seda hoida gümnaasiumi lõpuni. Fair enough!

Paar päeva tagasi sai ta lõputunnistuse kätte ning koduaias oli põhjust Angelinel kork pealt võtta. Lapsed on eluõied, nii ka Angeline, kelle auks vanaisa aastal 1973 valmistatud šampanja tõi turule just Angeline sünniaastal – 1978.

Meie pudel kandis järjekorranumbrit 1944 ning iseloomustamiseks kasutan täna selliseid sõnu:

Värvus kuldkollane.

Aroom oli väga mitmekülgne, kus oli tunda oli mineraalsust, piimhapet, alumiiniumi, astelpaju ja kreeka pähkleid. Astelpaju oli üllatav, aga samas väga selgelt eristuv.

Maitses oli väga tugevalt tunda kreeka pähkleid, veidike tsitrusvilju ja küpseid aprikoose. Lõppmaitses on tunda soolasust ja üsna tugevat hapet, tegemist on keskmisest jõulisema šampanjaga.

Imelise hetke imeliseks tunnistajaks sobis see oma looga šampanja ideaalselt. C’est la vie!