Sume suveõhtu Ayalaga

Suvi lasi end sel aastal küll liiga kaua oodata, aga lõpuks ometi on ta päral ning laseb pikalt väljas istuda ning ilma ja seltskonda nautida. Seekord tegime tutvust Bollingeri omandusse kuuluva Ayala majaga, kõik mis Eestis saada, proovisime ära ning lisaks veel minu poolt väike vimka šampanjade vahele. Aga kõigest järjekorras.

Ayala on Eestis üsna tuntud maja, maaletoojaks Balen ning Ayala šampanjadest on ka enne juttu olnud. Sildi disainiga on Ayala jõudnud valgest läbi musta nüüd pärlmutter hõbedaste siltideni. Minule isiklikult tundub, et liigutakse aina nooruslikumas ja ka visuaalselt võluvamas suunas. Šampanjade koostises ja kvaliteedis nii suuri muutusi õnneks ei toimu, need on endiselt kvaliteetsed ja hästi nauditavad. Tänu Saale ennastsalgavale pingutusele köögis oli meie suupiste laud seekord väga rikkalik ning šampanja ja suupistete sobitamine mõnusalt intrigeeriv väljakutse.

Õhtu avalöögiks valisime Ayala Brut Majeuri ja kammkarbi carpaccio. Oh küll maitses magus see, kammkarbi magusus kippus kohati šampanja hapet pisut varjutama, kuid kokkuvõttes oli kooslus meeliülendav ja maitsev. Šampanja koostises 40% PN, 40% CH ja 20% Meunieri, värvus õrnkollane ja mull üsna hoogne. Suhkrut on lisatud 7 g/l kohta, aroomis tunda tugevat sidrunikoort ja heledaid luuvilju. Maitse heas tasakaalus, samuti tunda tsitruseid ja suhteliselt pikas lõppmaitses sidrunikooki. Majeur oli üks meie selle õhtu lemmikuid, kindel esikolmiku koht.

IMG_6643
Õhtu oli väga kuum ja jook soojenes klaasis mitte veetleva vaid hoopis  tohutu kiirusega ning kindlasti on sel omad mõjud meie tundmustele tol õhtul.

Teisena avasime Ayala Brut Nature ning suupisteteks küpsetatud imeõhukesed ja krõbedad lavašši sektorid koos baklažaanipasta, hummuse ja väikese köögiviljadest valmistatud külmsupi lonksuga.

Üllatav kui hästi töötas zero dosage hape koos baklažaani mahedusega! Koostises 40% PN, 40% CH, 20% Meunieri, värvus õrnkollane. Aroomis tunda sidruneid, maitse hästi mineraalne, sidrunile lisaks  ilmusid greibi nüansid. 

Kolmas käik oli minu poolt pimesi ettesöödetud üllatus, avasin ja valasin klaasidesse Inglismaal valmistatud vahuveini. Gusbourne on tuntud ja hinnatud veinimaja Inglismaal, asub see Kagu-Inglismaal Kenti krahvkonnas. Kasvatatakse Champagne maakonnale omaseid viinamarju ning valmistatakse kolme erinevat vahuveini.

 

Meie maitsesime Gusbourne Blanc de Blancs 2009, koostises 100% CH.
Aroomis tugevad röstised ja küpsed noodid koos kerge õunasuse ja tsitrusviljadega. Hästi täidlane ja külluslik aroom! 

Maitses oli kreemisust ja koort, õunakooki ja pähkleid.
Tegemist oli tõeliselt positiivse üllatusega, mina ei ole nii head šampanjameetodil valmistatud vahuveini enne maitsnud. Midagi nii sarnast šampanjale on raske luua, kuid õnneks väga kerge nautida. Pole ime, et Inglismaa vahuveine peetakse veinimaailma tõusvateks tähedeks, kui nad kõik suudavad nii head vahuveini valmistada kui Gusbourne. Tõe huvides tuleb mainida, et hinnatase on sel vahuveinil šampanjaga samal tasemel või isegi suts kõrgem.

Kuulates ära etteheited ja nöökamised oma salakavaluse ja pettuse aadressil, et niimoodi šampanjasõpru alt tõmbasin, avasime järgmisena Ayala Blanc de Blancs 2005.

Koostises 100% CH, värvus säravalt kuldkollane. Veini on lastud 6 aastat keldrites küpseda, mille tulemuseks on suurepärases tasakaalus vein. Aroomis oli tunda virsikuid, lillelisust ja tsitruseid. Maitse oli rikkalik, täidlane ja ümar. Heas tasakaalus vein, meie üks lemmikuid tol õhtul.

Ja viimase käiguna avasime Ayala Rosé Majeur Brut, koostises 50% CH, 40% PN, 10% Meunier, värvus lõheroosa. Aroom rohune, kus oli tunda maasikaid, aniisi ja õhkõrnalt tubakanoote, maitses domineerisid punased marjad.

Ilus lõpp meie ilusale degustatsioonile!