Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

  • 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
  • 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
  • 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
  • NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
  • NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
  • 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
  • MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  • NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
  • 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
  • 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Charles Heidsieck Millésime 2006 Brut

Enne kui jõuame 2006. aastakäigu šampanja muljeteni, siis soovitan lugemist alustada hoopiski vapra Charles-Camille Heidsiecki eluloost.

Mõned aastad tagasi tegime sügavamat tutvust maja šampanjadega ning tookord maitsesime 2005. aastakäiku. Aga samal õhtul mekkisime ka Blanc des Millénaires 1995 Vintage ja Rosé Millésime 1999. Tookordsetest muljetest saate täpsemalt lugeda siit.

Õnneliku juhuse läbi jõudis sel kevadel minuni aastakäik 2006 ning oli äärmiselt meeldiv järgmise aastakäiguga tutvust teha. Aasta 2006 oli Champagnes väga vastuoluline – talv oli lumine ja maikuus olid sagedased tormid. Juuli oli kuum, august see-eest vihmane ning sellisele ilmastikuolude vaheldumisele järgnes viinamarjadele soodsate valmimistingimustega kuiv ja päikseline september.

Koostises 60% PN ja 40% CH.

Värvus oli roheka varjundiga kuldkollane toon.

Aroomis oli tunda piimhapet, röstitud pähkleid ja suviseid lilli. Samuti puuviljade aroome: virsikud ja ploome.

Maitses oli tunda küpseid luuvilju (aprikoose ennekõike), küpset melonit, võikreemi ja nougatit. Maitses põimusid tihedalt soolasus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli väga jõuline, hape oli väga pikk ja kandis hästi. Kulinaarne jook, mis kohati tundus nii “paks”, et seda võiks lausa lõigata kui saaks. Põnev ja jõuline jook! Taaskord ühe minu lemmikmaja super stiilinäide.

 

 

Charles Heidsieck Rosé Réserve

Sellest ajast kui Charles Heidsiecki veinimajast esimest korda kirjutasin on palju vett merre voolanud, tänaseks on majas ühtteist juba muutunud ning tasub end taas maja arengutega kurssi viia.

Aastal 1985 sai Charles Heidsiecki veinimeistriks andekas Daniel Thibault, kes hakkas Brut Réserve puhul kasutama ca 40% ulatuses reservveine ning see uuendus viis NV šampanja järgmisele tasemele. Tegemist on kindlasti ühe parima NV šampanjaga! Ambitsiooni jagus tal aga veel enamakski ning ta töötas välja “Mis en Cave” kontseptsiooni, kus NV sildile märgitakse šampanja valmistamiseks kasutatud baasveini  aastanumber. See on väga väärtuslik info lõpptarbijale hindamaks konkreetse veini küpsust ja iseloomu, sest suur osa veinist on pärit just sellest konkreetsest aastakäigust. Thibaulti järel asus veinimeistri kohale Régis Camus, kes suutis kontseptsiooni säilitada ning Charles Heidsiecki šampanjapudelite sildid on tänagi inforikkaimad omasuguste seas.

Aastal 2012 sai maja veinimeistriks Thierry Roset, kelle arendusplaan nägi ette vähendada 120 erineva cru viinamarjade kasutamist 60 parimani ning ta eriline fookus läks Ambonnay Pinot Noirile, Ogeris kasvanud Chardonnayle ning Verneuili Meunierile. Paraku on saatus karm ning 2014. aasta korje ajal sai Roset õnnetul kombel hukka. Aastal 2015 sai veinimeistriks 15 aastat Veuve Clicquotis kogemusi omandanud Cyril Brun.

Maja omanik Rémy Cointreau loobus Charles ja Piper-Heidsiecki majade omamisest aastal 2011 ning uueks omanikuks sai Prantsuse luksbrändide omanikfirma EPI. Kui eelmine omanik Rémy Cointreau fokusseeris peamiselt Piper-Heidsiecki arendamisele, siis uue omaniku fookus on just Charles Heidsiecki brändil. Igal aastal suurendatakse kogutoodangu mahtu ning eesmärgiks on jõuda 35 aasta tagusele tasemele, kus Charles Heidsiecki toodang oli võrreldav Veuve Clicquoti mahuga.

Heidsiecki roséd on mul õnn olnud maitsta erinevatel aegadel, nii Eestis kui Reimsis, aga eraldi kirjatükki polegi siiani õnnestunud roséle pühendada. Maja degustatsioonil nautisime aastakäigu rośed, NV rosé jäi tookord välja. Essi Avellanin kiidab oma viimases raamatus kogu Charles Heidsiecki maja valikut, kuid erilist kiitust väärivad tema sõnul just roosad šampanjad. Mul ei jää üle muud kui temaga nõustuda, ma tunnistan, et tegemist on ühe minu lemmikmajaga.

Aga nüüd parandan vea ning muljetan oma viimasest roosast kogemusest. Pudeli etiketil oli kirjas baasveini aastakäik 2009 ning korkimise aastaks märgitud 2016.

Värvus oli heleda tooniga virsikukarva oranž.

Aroomis olid tunda karamell, virsikud ja veidike ka potipõhja kõrbenud maasikamoosi.

Maitses oli rösti ja vaniljenoote, punaseid sõstraid, isegi aimatavaid pihlakaid ja peotäis pähkleid. Hape oli üsna jõuline, keskel päris terav, lõppmaitse see-eest pikk ja mahenev. Imeliselt puhta ja mitmetahulise maitsega jook, mida kindlasti tasub soetada ja nautida!

Klaasike roséd

Veuve Clicquot šampanjamaja peetakse roosa šampanja valmistamise teerajajaks, nende esimene rosé valmis juba aastal 1775. XIX sajandi alguses sattusid romantilise hingega venelased ja inglased roosast suurde vaimustusse, kuid suurem võidukäik jäi tulemata ning paar sajandit ei võetud roosat šampanjat väga tõsiselt. Värvuse tõttu peeti roséd eelkõige feminiinseks joogiks ning isegi veinivalmistatajad ise ei pidanud joogist väga lugu. Alates 1970ndatest algas rosé uus tõus, jook kogub aasta aastalt aina enam populaarsust ning täna on enamike šampanjamajade sortimendis NV rosé olemas, aastakäigu roséde valmistajaid on muidugi vähem.

Champagne on ainus piirkond Prantsusmaal, kus lisaks klassikalisele veinivalmistamise meetodile, kus roosa värvuse intensiivsus sõltub värskes mahlas punase viinamarja kestade leotamise ajast, on lubatud roosa värvus saavutada ka selliselt, et valgele veinile lisatakse punast veini (8-20%).

Klassikalise meetodi järgi värvi saavutamine on keerulisem ja riskantsem ning lõpptulemuseks võib olla liialt tanniinine lõppmaitse. Klassikalise meetodi suurimaks meistriks peetakse Laurent-Perrieri, kelle rosé on tõesti suurepärane. Punase veini lisamine varjutab šampanja happesust ja teeb veini küpsemaks, mis tähendab, et roosad šampanjad ei säili pudelis nii kaua ning neid tuleb noorelt tarbida. Loomulikult ei kehti see soovitus aastakäigu šampanjade kohta, mis kindlasti kannatavad oodata oma aega keldrites, näiteks Dom Ruinart, Bollinger, Roederer Cristal, Veuve Clicquot Grande Dame, Deutz, Perrier-Joudet Belle Epoque jpt.

Roosa värvigamma on väga lai: õrn mannavahu roosa, jõhvikatoonid, päikesekuldsed pihlakad või lõheroosad varjundid. Lisaks veel punakad telliskivid, päikeseloojangu oranž või merevaik, kuni päris intensiivse punase veini toonini välja. Sama laial skaalal kui on roosade šampanjade värvus, on ka nende maitsebukett ja iseloom, mis omakorda annab võimaluse roséd nautida nii eel-, pea- kui magusroa juurde. Räägitakse, et roosa šampanja on iga sommeljee unistus, sest kui toiduvalik on väga keeruline ja eritahuline, siis rosé sobib kõigega ja on alati nauditav.

Minu lahedamad ja säravamad roosad hetked on olnud Reimsi katedraali ees päikesepaistelisel hommikul sõpradega jagatud Bollingeri rosé, Billecart-Salmon Brut Rosé õhtusöögi kaaslasena, Laurent-Perrier Cuvée Rosé ning Chigny-les-Roses külas J.Lassalle majas roséd degusteerides.

Eriti meeldejäävad elamused on muidugi olnud aastakäigu šampanjad: Cuvée William Deutz Rosé 2002 ja Charles Heidsieck Rosé Millesime 1999.

Roosad šampanjad on tõeliselt eripalgelised, nii et tasub proovida ja uusi elamusi koguda. Palun mulle üks klaasike roséd!


Kevadel Champagnes osa 3

Suur suvi, pisike puhkus ja kiired tööajad on hõivanud kogu minu aja ning sestap on siin blogis valitsenud hapukurgihooajale iseloomulik vaikus. Täna lõpuks tõmban meie kevadisele reisile joone alla ning järgmine kord siis jätkan uute maitsete ja elamustega.

Oma reisi kolmandal päeval võtsime suuna Épernayle ning esimese peatuse tegime Eestis hästi teada Charles Mignoni šampanjamajas. Tegemist on moodsa sisustusega uuemat sorti majaga, mida juhib täna Bruno Mignon. Vaatasime veidi ringi ning mekkisime Premium Reserve Bruti.

Seejärel jalutasime linnas veidi ringi ning kuna oli saabunud lõuna aeg, siis otsustasime pargis korraldada pikniku. Ostsime krabiliha salatiga täidetud poolikud greipfruudid, erinevaid pasteete, juustu ja pikka saia. Joogiks muidugi šampanjat, millised pandi poes jää ja külma veega täidetud kottidesse, et joogid ikka külmad püsiksid. Pärast kerget kehakinnitust tegime jalutuskäigu mööda Avenue de Champagnet, sealhulgas toimus kohustuslik pildistamine Dom Perignoni kuju ees. Épernays on kaks väga laia valikuga šampanjapoodi, kus on hinnad paari euro võrra madalamad kui Reimsis. Meie tutvusime Cave Salvatori (11 rue Flodoard) poega, mille perenaine on veiniäriga tegelenud juba 50 aastat. Pood on  seestpoolt muhedasti veidike segamini ning sortimendiga tutvumiseks ulatas perenaine klade nimetuste ja hindadega. Aastakäigu šampanjasid oli väga suur valik ning ühtteist sai ka kaasa ostetud sh Alfred Gratien Brut Millesimé 2000. Tegemist oli hästi täidlase ja küpse šampanjaga, mille aroomis oli tunda pähkleid, röstitud küpsiseid, kaneeli ja kohvinoote. Maitse oli samuti rikkalik ja ümar, hape oli tagasihoidlik ja püsis tagaplaanil. Saime suurepärase elamuse ja veel millise hinnaga (48€)!

Päev jätkus Reimsiga tutvudes, külastasime turuhoone taga asuvat Club Tresors de Champagne kauplust, kus on müügil kõikide ühendusse kuuluvate majade šampanjad. Õhtusööki nautisime ehedas brasseriis Le Boulingrin kus mina sõin imemaitsvaid seajalgu ja julgemad maitsesid veelkord kohalikku rupskivorsti Andouillette. 

Reisi viimane päev tervitas meid imelise päikesepaistega ning sättisime end katedraali vastas asuva šampanjapoe laudade ümber. Nad ise pakuvad kohapeal joomiseks vaid kahte sorti šampanjat, kuid tegelikult saab väikese korgimaksuga kohapeal tarbida kogu poe valikut. Me otsustasime tol hommikul roosade kasuks ning degusteerisime Charles Heidsiecki Rosé Réserve, Bollinger Rosé ning Deutz Rosé 2009. Bollinger rabas meid kõiki jalust oma punaste metsamarjade maitsega -tugev jõhvikas esireas domineerimas ning samas oli tunda ka kerget vürtsikust. Kindlasti oli see šampanja reisi TOP3 kuuluv elamus.

Oli ilus ja maitseid täis reis, statistika ütleb, et seitse inimest maitsesid ühtekokku 43 erinevat šampanjat. Õppisime ka ühtteist ning järgmine kord ajastame oma reisi paremini, et mitte sattuda Prantsusmaale riigipühade nädalavahetusel ning kindlasti tahaks jõuda Cote des Blancsi küladesse, kuhu paraku seekord ajapuuduse tõttu ei jõudnud. Hetkel siis naudime suve ja sügisel hakkame järgmist reisi planeerima. Mullitavaid elamusi kõikidele!

Champagne Piper-Heidsieck Brut

Mind paelub ajalugu ja vanad sugupuud ning lapsena tahtsin vahepeal isegi ajalooõpetajaks saada. Aga läks teisiti ning nüüd saan tänu armastusest šampanja vastu uurida Prantsusmaa perekondade ajalugu. Põnev, kuidas on kulgenud läbi sajandite ühe või teise perekonna ja veinimaja lugu, mõni neist on traagilisem, teine õnnelikum, kuid haarav ja kaasakiskuv igal juhul. See annab klaasis loksuvale šampanjale ka veidike varjundit juurde, tore on ju mõelda, kuidas võis see jook maitsta sada aastat tagasi või mis veinimeister just seda cuveéd segades mõtles.

Täna heidan pilgu Piper-Heidsiecki veinimajja, kus kõik sai alguse Florens-Louis Heidsieck`st, kes armus kõigepealt Champagne maakonnast pärit tüdrukusse ning seejärel armus ta veini. Ta oli iseõppinud veinimeister ning tema unistuseks oli valmistada vein, millist sobiks juua ka kuningannadel. 1785. aastal lõi ta riiete ja veiniga kaupleva ettevõtte Heidsieck&Co ning peaaegu kohe andis sama nime ka šampanjale, millisest sai kiiresti väga populaarne jook ning seda mitte ainult Champagne maakonnas.

Pärast Florens-Louisi surma aastal 1828 ühendasid maja edendamiseks jõud tema vennapoeg Christian Heidsieck ning andekas ja suurte ärikogemustega Henri-Guillaume Piper. Majast sai 14 kuningliku perekonna ja õukonna ametlik varustaja ning see tagas majale piisava tarne ning klientide hulga. Kogu kõrgseltskond soovis juua vaid Piperi ja Heidsiecki toodangut. Aasta 1835 suri ootamatult Christian Heidsieck ning kolm aastat hiljem abiellus tema lesk äripartner Henri-Guillaume Piperiga ning bränd PIPER-HEIDSIECK oligi loodud!

Aastal 1870 asus maja juhtima Jacques-Charles Théodore Kunkelmann, hiljem pärisid maja tema poeg ja pojatütar Yolande. Viimase abikaasa, Marquis Jean de Suarez d’Aulan, oli lennunduse entusiast, kes II maailmasõja ajal varjas relvi šampanjakeldrites ning õhtul, mis Gestapo tuli teda arreteerima, põgenes Põhja-Aafrikasse ning ühines kuulsa Lafayette eskadrilliga. Ta hukkus lahingus aastal 1944.

Pärast Prantsusmaa vabastamist ja sõja lõppu oleks maja äärepealt pankrotistunud, kuid vapper naine Yolande suutis maja kriisist välja tuua ning abiks talle oli kindral d’Alès, kellega nad abiellusid 1945. Yolane ja Marquis Jean de Suarez d’Aulan`i vanim poeg François d’Aulan võttis äri üle 1957 ning ta juhtis maja järgmised 33 aastat.

1990. aastal müüdi maja Rémy Cointreau grupile, kes tollal juba omas Charles Heidsiecki. Kaks brändi toodi ühise katuse ja veinimeistri käe alla, kuid brändide stiili ja sõnumid püüti hoida võimalikult lahus ning erinevad. Essi Avellani sõnul oli tegemist justkui kahe vennaga: Charles on tõsine, kogenud ja šarmantne härrasmees, Piper on noorem, tormakam ja pidutseda armastav poissmees. Piperi turundus suunati rohkem Ameerika turule ning Piper leidis oma kliendid Hollywoodi pidutsejate ja kuulsuste seast.

Isegi kui paljud šampanjasõbrad vanade kogemuste baasil Piperi peale kulmu kortsutavad, siis asjatundjad igatahes leiavad, et viimase 15 aasta jooksul on toimunud suur arenguhüpe. Ja kuigi veinimeister Régis Camus kasutab Piperi valmistamisel rohkem õhemaid ja puuviljasemaid baasveine, siis tänane Piper ei olevat enam nii lihtne ja üheülbaline kui varem.

Aastal 2011 sai brändide omanikuks EPI (Societe Europeenne de Participations Industrielles), kes ei ole Piperi osas veel tänaseni märkimisväärseid muudatusi ette võtnud, vastupidiselt Charles Heidsieckiga, aga muutused ilmselt tulevad.

IMG_4278Seekord avaldan mõned märksõnad veidi aega tagasi proovitud Piper-Heidsieck Bruti kohta.

Koostises: 55% PN, 30% Meunier, 15% CH.

Värvus kuldkollane, mull väga tihe ja peenike.

Aroom valdavalt õunane ja pirnine, hästi kergelt on tunda ka tsitruseid.

Maitses oli tunda küpseid õunu, natuke karamelli ja valminud pirne. Üldmulje suhteliselt õhuke ja lendlev, täpselt selline reedeõhtune peomeeleolu šampanja, mida on lihtne juua seltskonnas ringi hõljudes. Hea, kerge, noortepärane ja iseloomutu, selline kergelt joodav seltskonnašampanja, milliseid peab ju ka olema. Glamuuri ja nime on sel brändil ju küll.

Aga mina jään ootama Piperi uut tulemist, sest Charles Heidsieck on täna suurepärases vormis ning loodetavasti toimub samasuunaline (total) makeover ka Piperiga. Elame ja näeme!

Charles Heidsiecki õhtusöök

Lõpuks ometi õnnestus meie šampanjaklubil teha teoks oma ammune unistus ning degusteerida ühel õhtul kõiki Eestis saadaolevaid Charles Heidsiecki šampanjasid. Legendaarse maja šampanjade auks korraldasime laupäeval õhtusöögi ning iga šampanja kõrvale püüdsin valida sobivaima roa, mis aitaks esile tulla šampanja parimatel maitsenüanssidel. Ja teisalt pidi roog olema piisavalt neutraalne, et šampanjat mitte varju jätta. Tulemus oli suurepärane, aga kõigest juba järjekorras.

Esimene käik olid austrid ja Brut Réserve.

Šampanja valmistamiseks on kasutatud 40% reservveine, mõned neist vanemad kui 10 aastat. Ilmselt on nii suure koguse reservveinide kasutamine ongi üks selle šampanja suurepärasuse saladus. Koostises 40% PN, 35% Meunier, 25% CH. Värvus kuldkollane, kerge rohelise läikega, hästi särav toon. Aroomis oli tunda röstiseid noote ja pähkleid. Samuti oli tunda sügises aias ringihõljuvat üleküpsenud õunade ja ploomide lõhna, kergelt mädanevate puuviljade lõhna. Maitses oli tunda mineraalsust, kriiti, leivasust ja ploome. Šampanja oli heas tasakaalus, kõik oli täpselt paigas. Suurepärane šampanja, mis võlus meie seltskonna esimesest sõõmust. Charles Heidsiecki Brut Réserve on mitu korda valitud maailma parimaks NV-ks ning täiesti õigustatult! Austrid selle joogi kõrvale olid täpselt tasakaalukad ning hästi passivad saatjad.

Teine käik – kanamaks, ploomid ja Brut Millésime 2005.

Koostises 60% PN ja 40% CH. Värvus tumedam kuldkollane võrreldes Brut Réservega. Aroomis domineeris õunakook koos maitsvate röstitud metspähklitega. Samuti oli tunda küpse meloni aroomi, küpseid aprikoose ja ploome. Maitse oli täidlane ja küps, magusa röstitud leiva maitsega. Kergelt konjakiga flambeeritud kanamaksa ning ahjus küpsetatud ploomidega oli maitsekooslus vägev. Erinevus Brut Réservega ei olnud nii suur kui oleks arvanud, loomulikult oli sügavuses ja küpsuses vahe sees, kuid mõlemad šampanjad võib julgelt liigitada superkvaliteedi sarja.

Kolmas šampanja Rosé Millésime 1999 ja saatjateks vasikas, peet ja vaarikas.

Kuuldused selle veini suurepärasusest käivad mööda Eestit juba mitu kuud, tegemist on maailma ühe suurima roséga. Vein on küpsenud keldris 12(!) aastat, koostises 70% PN, 30% CH, lisatud on 7% punast veini. Värvus terrakota punane, Aseri telliste värvi. Aroomis oli tunda vaarikaid ja õrnalt pipart. Maitse oli hästi täidlane ja heas balansis, tunda oli õunamoosi. Keskmaitse läks magusate nootide poole, kuid ainult korraks, sest lõpus oli tunda pipart, calvadost ja mis peamine – särtsakust. Vasikakarbonaad koos ahjupeedi ja õrna vaarikakastmega kaunistasid seda imelist šampanjat. See šampanja on väga mitmekihiline ning ma arvan, et esimese korraga me päris viimase kihini ei jõudnudki. Selles joogis oli veel midagi salapärast, millele me esimese hooga pihta ei saanud. Paar kihti saime lahti, kuid tegelikult tahaks seda roséd võrrelda teiste rosédega. Niivõrd huvitav ja eriline tundus see.

Viimane šampanja oli legendaarne Blanc des Millénaires 1995 Vintage ja selle kõrvale pakkusime vaid õhukese viilu Juustukuningate trühvlijuustu.

Maja endine lipulaev Champagne Charlie otsustati ühel hetkel asendada Blanc des Millénairesiga ning see otsus on kutsunud esile vastakaid tundeid ja arvamusi. Kui Champagne Charlie cuveé oli valmistatud peamiselt punastest marjadest, siis Blanc des Millénairesi koostises on 100% CH mis tähendab hoopis teise karakteriga veini. Aga meie minevikku ei tunne, sestap hindasime tänast lipulaeva.

Nagu öeldud siis koostises 100% CH, värvus kuldkollane. Vein on arenenud settel ja keldrites 17 pikka aastat. Aroom oli hästi mesine, tunda oli küpseid kollaseid ploome, äsjakeedetud moosi aroomi ja vaniljet. Maitse oli mitmekülgne, tunda oli parajalt hapet, pärmi ja võiküpsiseid. Tõeline superšampanja, mis klaasis end avab, elujõudu ja särtsakust on tal väga palju. Tõeline pärl, mis enda kõrvale ei vajagi toitu, viiluke trühvlist nüanssi oli täpselt täpp i tähe peal. Suur šampanja!

R. Juhlin on oma viimases raamatus ära toonud loetelu šampanjadest, milliseid peaks enne surma kindlasti proovima ning nimekirjas sees on ka 1995 Blanc de Millénaires. Toon siinkohal ära ka autori kaassõnad selle veini juurde: “A wine that symbolizes the super polished and roasted era with Daniel Thibault, legendary winemaker at Charles Heidsieck, who passed away much too early in 2002. Today, the wine is an ultra-sophisticated tidbit, which is among the most inviting and difficult to pinpoint”.

On suur rõõm, et Charles Heidsieck on Eesti turule jõudnud ning igal juhul tasub neid šampanjasid proovida. Iga sõõm on oma hinda väärt ning elamus on garanteeritud!

 

Piper-Heidsieck Rosé Sauvage NV

Kõigi kolme šampanjamaailma Heidsiecki: Charles Heidsieck, Piper-Heidsieck ja Heidsieck Co&Monopole juured algavad Florens Louis Heidsieckist, kes pani aluse oma firmale juba aastal 1785. Pärast tema surma jätkas äri tema vennapoeg Christian Heidsieck ning nime teine pool “Piper” lisandus tänu Henri-Guillaume Piperile, kes abiellus lõpuks Christiani lesega. Mõis kuulus perekonnale kuni aastani 1989, mil neist sai Rémy Cointreau osa.

Piper-Heidsiecki on läbi aegade hästi turundatud ning kuulsaim Piperi fänn oli kindlasti Hollywoodi staar Marilyn Monroe, kes väidetavalt alustas oma hommikuid klaasikese Piperi šampanjaga. Hoogne turundus toimus aga ka juba palju varem – firma 100ndaks (aastal 1885) juubeliks disainis Carl Fabergé šampanja tarbeks teemantide ja kullaga kaunistatud pudeli.

Esimesena tegin tutvust Piperi Rosé Sauvage NV-ga:

20130710-195643.jpgKoostis: 45% PN, 40% PM, 15% CH

Värvus tugev granaatpunane, meenutas toore liha värvust, nii sügav punane toon oli.

Aroom elav ja mahlane, tunda jõhvikaid ja pohli. Kerge röstine nüanss, kuid domineerib siiski marjasus.

Maitses on iseloomu, hästi sirgejooneline ja mahlane maik, kus tunda punaseid metsamarju, veidike barbarissi ja lõppmaitsesse hiilib kerge mõrusus. Mulle imponeeris selle šampanja iseloomukus ja selgroog, ta võiks olla hea kaaslane näiteks pardi kõrvale.

Juhlini hinnang 75, arenedes 80.

Charles Heidsieck Brut Rèserve NV

Charles Heidsiecki veinimajale pandi alus aastal 1851, maja nn. uus tõus algas aastal 1985 kui Rémy Cointreau (tol ajal Rémy Martin) ostis maja välja Henrioti suguvõsalt. Heidsieckidel õnnestus tookord kaasa kutsuda ka Henrioti tolleaegne veinimeister Daniel Thibault. Tänapäeval valmivad Charles ja Piper Heidsiecki šampanjad ühe katuse all, samade oskuslike veinimeistrite valvsa pilgu ja nõudliku suu abil. 

Essi Avallan kirjutab oma šampanjaraamatus, et tema on pimedegustatsioonidel mitmeid kordi just Charles Heidsiecki Brut Rèserve NV nimetanud parimaks mitteaastakäigu (NV) šampanjaks. Šampanja trumbiks peavad asjatundjad tema suurepärast oskust kooskõlada erinevate roogadega, nii et seda võib serveerida kogu õhtusöögi jooksul. Kui reeglina kasutatakse NV šampanjade puhul 20% reservveine, siis C.H Brut Réservi puhul on see number 40%, kusjuures kasutatavate reservveinide keskmine iga on päris kõrge-  ulatudes 4-5 aastani.

20130330-160108.jpg

Koostis: 33% PN, 33% CH, 33% PM. Värvus sidrunikollane.

Aroom: röstine, tunda mett ja brioshi, troopilisi puuvilju,  röstitud kohviubasid, mangot, aprikoosi, pistaatsiapähkleid, mandlit ja isegi põletatud tuletiku aroomi.

Maitse: kontsentreeritud ja tugev maitse, mahlane, pehmelt  sametine, tunda ploome, metskirsse ja lõpus vaniljet.

Vahva jook!