Delamotte šampanjamaja ja Blanc de Blancs 1999

Delamotte maja asutati Le Mesnilis aastal 1760 ning maja on vanuselt kuuendal kohal. Samast majast sai alguse ka Lanson, rist mis kaunistab Lansoni šampanjapudeleid oli Nicolas Louis Delamotte Malta ordu rüütlirist.

Aastal 1988 ostis Laurent-Perrier Delamotte maja ja aasta hiljem ka Saloni šampanjamaja ning sellest ajast saadik tegutsevad need kõrvutiasuvad majad käsikäes. Delamottel endal on 5 ha viinamarjaaedu, kuid lisaks on neil õigus ja võimalus kasutada Saloni aedade viinamarju neil aastatel kui Salon ise šampanjat ei tooda. Kahte maja juhib täna Didier Dupont, kellel juba emotsionaalsusest ja entusiasmist puudu ei jää. Maja stiil on puhas, värske ja elegantne, hinna ja kvaliteedi suhe on väga hästi paigas. Brut on kindla peale minek, kuid kõrgemad hinded saab Delamotte asjatundjate käest just blanc de blancs (BdB) šampanjade eest.

Delamotte on nüüd õnneks jõudnud ka Eestisse, kuid siinkohal jagan mõned aastad tagasi Prantsusmaal nauditud  Blanc de Blancs 1999 muljeid.

Koostis: 100% Chardonnay.

Mull harv ja hõre, kuid korrapärane.

Aroom oli lilleline, tunda tsitrusvilju ja puuvilju, röstisus ja teravili olid üsna vaevuaimatavad.

Maitse oli sügavam ja jõulisem, tunda oli mineraalseid noote, küpsiseid ja röstist leiba.

 Proovitud Pariisis 20. augustil 2011

Laurent-Perrier

Laurent-Perrieri ajaloos on suurt rolli mänginud naised, maja on juhtinud nii leskproua Mathilde Emilie Perrier kui ka Marie-Louise de Nonancourt.
Maja ajalugu algas aastal 1812 kui veini tootmist alustas Alphonse Pierlot. Aastal 1881 pärandas ta mõisa oma veinimeister Eugene Laurentile, kes hakkas majas toimetama koos abikaasa Mathilde Emiliega. Kahjuks sai Eugene õnnetult hukka ning aastal 1887 jäi  maja lesknaise juhtida. Mathilde ühendas enda ning kadunud abikaasa perekonna nimed ning lõi uue brändi: Veuve Laurent-Perrier & Cie.

Aastal 1914 ületati esmakordselt 50 000 kasti tootmismaht, mis oli tolle aja kohta tippsaavutus ühe maja poolt. Pärast ema surma 1925 võttis mõisa juhtimise üle tütar Eugenie, kes müüs aga mõisa maailmasõdade vahelisel perioodil Madame Louise Lanson de Nonancourt`le, šampanjatootjate Victor ja Henri Lansoni õele. Ülevõtmisel hetkel, 1939, olid maailmas ja majanduses keerulised ajad, mõis oli väga viletsas seisus ning Louise-Marie pühendas end täielikult mõisa ülesehitamisele, et kindlustada endale ning oma poegadale helge tulevik.
Kahjuks kaotas vanim poeg Maurice Teises Maailmasõjas oma elu, kuid noorem poeg Bernard de Nonancourt jõudis sõjast tagasi ning asus jõudsalt tegutsema. Ta alustas A-st ja B-st, oli õpipoisiks Lansoni ning Delamotte mõisades ning aastal 1949 oli valmis mõisa enda juhtida võtma.

Bernardi motiveeris armastus šampanja ning selle valmistamise vastu, tema moto oli: “with quality wine and people, you cannot fail”. Koos oma väikese meeskonnaga panid nad aluse Laurent-Perrieri kui innovaatilise tootja teekonnale, millest kasvas välja üks suurimaid šampanjatootjaid, täna aastane kogutoodang ca 8 mio pudelit.
1950 oli L-P üks esimesi tootjaid, kes kasutas roostevabast terase st mahuteid.

1958 toodeti esmakordselt mitme erineva aastakäigu veinidest prestige cuvée, Laurent-Perrier Grand Siècle. Seni oli prestige cuveè´sid valmistatud alati ühe aastakäigu veinidest.
1968 tutvustati maailmale esmakordselt mitme aastakäigu veinidest valmitatud Cuveè Rosè Brut, valmistatud 100% Pinot Noir`st.
1980 toodi turule brut nature (ei ole lisatud suhkrut) Laurent-Perrier Ultra Brut.

Täna kuulub L-P valdusfirmale, kelle omandusse kuuluvad ka Salon, Delamotte, Lemoine ja De Castellane šampanjamajad. Maja omab ca 150 ha viinamarjaaedu, mis katab 10% tootmiseks vajaliku mahu, ülejäänud marjad ostetakse kokku.

Veinimeistriks on Michel Fauconnet, kelle stiiliks on eriti puhas maitse ning selle nimel pingutab ta kõvasti. L-P on hinnatud oma puuviljase ja elegantse stiili poolest.
L-P šampanjadest kirjutan edaspidi täpsemalt, siis kui õnnestub neid maitsta, siiani on õnnestunud proovida vaid Brut NV-d.

Nauditavaid mullitavaid kogemusi teile!