Dom Pérignon P2 ja Vintage 2008

Bollingeri šampanjamaja oli esimene, kes tõi turule väga vana šampanja, mida lasti settel olla võimalikult kaua ning korgiti vahetult enne turuletoomist. Šampanja sai nimekujuks R.D (Récemment Dégorgé) ning 2002. aasta RD muljeid saate lugeda siit. Selline meetod annab veinimeistrile võimaluse maksimaalselt ära kasutada šampanja võimekust pikalt küpseda, mõnikord küpseb šampanja keldrites aastakümneid enne kui ta settelt eemaldatakse ja korgitakse.

Tänasel päeval valmistavad niinimetud hilja korgitud (inglise keeles late-disgorged) šampanjasid lisaks Bollingerile ka mitmed teised šampanjamajad, nt Jacquesson, Veuve Clicquot, Philipponnat, Lanson, Deutz ja Dom Pérignon.

Viimane on turuletoonud P2 ja P3 (Plénitude) versioonid väga vanadest šampanjadest ning veinimeister Richard Geoffroy on suurendanud nende šampanjade osakaalu kogutoodangust. Varem kandis nn hilja korgitud Dom Pérignoni šampanja nimetust Oenothèque. Richard Geoffroy on öelnud, et kui võrrelda P2 sama aastakäigu Dom Pérignonoga, siis P2 on nagu DP ruudus (astmel kaks), kuna pikalt pärmisettel olemine on andnud veinile sügavust juurde ja samas hiline korkimine toonud kaasa särtsu ja nooruslikkust. Ja kuigi mõlemad on sama aastakäigu šampanjad, siis nad on aastatega väga erinevaks küpsenud.

Mul õnnestus sügisel leida poeriiulilt P2 2000 ning šampanjaklubiga maitsesime kõrvuti Dom Pérignon Vintage 2008 ja P2 2000.

Alustan vanemast ja väärikamast P2 2000.
Toda aastat iseloomustatakse kui väga kontrastirohkete tingimustega aastat, kus külmad ja vihmased perioodid vaheldusid soojema ja tormisema ilmaga. Suvi oli üsna heitlik, ilmad paranesid alles augusti lõpus ning saagikoristus algas 11. septembril Pinot Noiri korjega.

Aroom oli küps, elav ja külluslik, esimesena jõudis ninna mesisus. Seejärel oli tunda briochi ja küpsete viinamarjade suhkrust aroomi, natuke lagritsat ja kuivatatud puuvilju.

Maitse esimene akord oli väga elav, siis hakkas väikeste sammudega tasahaaval esile tulema täidlus ja küpsus, tunda oli linnaseid ja rösti. Hästi nn valmis šampanja, täiuslikuks vormunud ja avanes suus tasahilju väga võimsaks ja täidlaseks joogiks, lõppmaitse oli väga pikk. Erakordne elamus oli see igal juhul.

Dom Pérignon 2008 oli muidugi selles ebavõrdses võrdluses noorem ja veidi kahvatum, kuid siiski pärit erakordselt heast aastast ning kindlasti tasuks temal veel lasta küpseda mõned aastad.

Aroomis oli veidi hapupiima, Belgia õlut, põhku ja kergelt oli tunda ka tsitrusviljade hõngu.

Maitse vajas klaasis veidi aega, et avaneda. Tegemist oli puhta, sihvaka kehandiga ja natuke minimalistliku iseloomuga joogiga. Kerge vesisus oli maitses, mis voolas hästi pikalt suus. Keskmaitse oli happeline, lõppmaitses oli hästi pikalt sidrunit.  Igati nauditavad joogid olid mõlemad.

Olge terved!

Dom Pérignon Vintage 2006

Esimene Dom Pérignoni šampanja oli vintage 1921, milline toodi turule aastal 1936. Special cuvée valmistamine oli tol ajal tundmatu nähtus, vaid Roedereri Christal oli varem ilmavalgust näinud, kuid Christali näol oli tegemist Vene tsaar Alexander II eritellimusega.

Aastani 1943 valmistati Dom Pérignoni aastakäigud Moët & Chandon aastakäigu šampanjadega samast veinisegust. 1921. aastakäiku peetakse läbi ajaloo maja parimaks, legendaarne oli 1976. aastakäik ning lähiminevikust peetakse parimaks, lausa erakordseks, 2003. aastakäiku.

Veinimeister Richard Geoffroy poolt loodud Dom Pérignonis kohtuvad kaks suurepärast ja äärmuslikku omadust – šampanja on koheselt valmis joomiseks ja samas omab ka väga pikka vananemispotensiaali. Viinamarjad korjatakse 9-st erinevast külast, millest vaid üks, Hautvillers, on premier cru küla, teised on grand cru külad. Hautvillersis asub Dom Pérignoni elukohaks olnud klooster ja tema viimane puhkepaik, meil oli au kevadise reisi ajal ka küla ja kloostriga lähemalt tutvuda.

Bränd “Dom Pérignon” kuulus algselt Mercier šampanjamajale, kus seda kunagi ei kasutatud ning Moët & Chandoni maja sai brändi kingituseks aastal 1927 kui abiellusid Francine Durand-Mercier ja Paul Chandon-Moët.

Peatsete abiellujatega on seotud ka minu esimene elamus Dom Pérignoniga, kui klaasides pärlendas vintage 2006 siis saime õnne soovida äsjakihlunud armsale paarile. Erakordsed sündmused väärivad erakordseid jooke!


Koostises ca 50%-50% CH ja PN (võimalikud väikesed kõikumised olenevalt aastakäigust).

Aroom oli kristallselge, puhas ja õhuline. Tunda oli lillelisust, südasuvist kuivanud heina, kuivatatud puuvilju ja röstiseid magusaid noote, küpseid ploome.

Maitse oli algfaasis hästi täidlane, ümar, täis tammeseid noote. Keskmaitse oli veidike kirbe, samas kreemine ja siidine. Maitse hääbus ühtlase ilusa joonena, lõpp oli üsna lühike ja maitse lõppes pehme vaniljenüansiga. Šampanja maitsed olid suurepärases tasakaalus.

2006. aastal olid ilmastikuolud Champagnes muutlikud, juuli oli erakordselt kuum ja august jahe ning vihmane. Erinevate aastakäikude võrdluses kukutavad eksperdid 2006. aastakäigu küpsete ja meelaste aastakäikudega samasse riiulisse, kuid tegemist ei ole nii küllusliku aastakäiguga kui oli 2002.

R.Juhlin on Dom Pérignoni pannud oma raamatus ka nimekirja “100 champagnes you should try before you die”:

The wine world’s strongest brand needs no introduction, and I can imagine that you have your own relationship with the curvy bottle with the beautiful olive green label. Unfortunately, far too many drink this gem in the wrong context. Devout enjoyment with a perfectly composed meal is my tip for maximum “Dom experience”!

Meie nautisime Domi koos siiakalaga ja ka niisama ning oli mõlemat moodi suurepärane. Elamuse saime igatahes meeldejääva ja vinge!