Ameerika vahuveinid aastal 2018, osa 1

Sel suvel juunikuus puhkasime perega Ameerikas, üks meie väga hea sõber elab seal ning nii me vaheldumisi üksteisel siin- ja sealpool lompi külas käime. Viimaste jõulude ajal oli tema Eestis ning nüüd oli meie kord minna. Meie Ameerika piirdus seekord ainult idarannikuga, peamiselt veetsime aega suurtes linnades New Yorkis, Washingtonis ja Chicagos. Valisime minekuks juunikuu, kuna tappev kuumus saabub seal tavaliselt augustis. Sel aastal aga oli teisiti. Nii nagu Eestis algas suvi mai alguses, siis nii oli ka seal ning kõik kolm nädalat oli keskmine temperatuur 30C ringis. Mulle sobis, pigem mõnusalt soe suvine kuumus kui pintsakukraed kergitama sundiv külm põhjatuul. Nautisime igatahes täiel rinnal ning jagan siinkohal ka teiega oma mullitavaid elamusi.

Minu huvi reisides on alati maitsta kohalikke veine ja Ameerikas selleks võimalusi jagub. Hugh Johnson kirjutab oma 2018. aasta veiniteatmikus, et kuigi jätkuvalt toodetakse Californias 90% USA veinidest, siis teised osariigid on kasvamas, nt Washingtoni osariigis avatakse üks uus veinimaja lausa iga 15 päeva tagant! Veinipoodides ja söögikohtades on alati väga suur valik USA veine ning teisel kohal raudselt on Itaalia veinid. Newyorklased armastavad Itaalia veine, majaveinid on väga tihti Itaaliast, valgetest on suurim lemmik Prosecco kõrval Pinot Grigio.

Mis mind tõeliselt seekord üllatas võrreldes 4 aasta taguse mälestusega, oli tohutu suur valik “California Champange” sildiga vahuveine. Riiulite kaupa, erinevad tootjad ja pudeli hind alates 8 dollarist. Samal ajal algasid šampanjamajade tütarmajade poolt toodetud vahuveinide hinnad 20-25 dollarist. Californias toodetakse vahuveini juba alates 1860ndatest ning hoolimata Prantsusmaa pingutustest kaitsta champagne nime, pole see õnnestunud. Kuni need tooted EU-sse müüki ei jõua, on neil lubatud kasutada nimetust “California champagne”. Minu peamine huvi oli ikkagi tutvuda Vana Maailma suurte majade tegemistega Ameerikas, sain maitsta nii vanu tuttavaid kui uusi tegijaid ning “California champagnest” ma täna ei kirjuta.

Alustan vanast tuttavast majast Chandonist ning seekord maitsesin nende kaht erinevat vahuveini. Erilist vaimustust Chandon minus eelmine kord ei tekitanud ning paraku ka mitte seekord. Chandon Brut Classic värvus oli kuldkollane, hästi küps värvitoon. Aroomis oli pärmi ja tugevat röstisust ning maitses oli üleküpsenud õunu ja karamelli. Pimetestis ära ei petaks, üldmulje oli hea, röstine ja täidlane. Chandoni Blanc de Noirsi värvus oli tuhmblond, kergelt hallika tooniga beež. Aroomis olid kollased lilled, aga maitse oli suhtleliselt ilmetu. Kuigi poeriiulitel oli Chandoni vahuveine veelgi, siis otsustasin järgmistel kordadel teiste tootjate kasuks.

Järgmisena proovisime Hispaania gigandi Freixeneti poolt 1982. aastal asutatud Gloria Ferreri vahuveini, milline eelmine kord üllatas väga positiivselt, Seekord proovisime Sonoma Brut NV, mille koostises on 86,5% Pinot Noir ja 13,5% Chardonnayd, suhkruid on lisatud 12,4g/l kohta. Vahuveini värvus oli helekollane, valkja kuldse läikega. Aroomis olid röstised noodid ja maitse oli väga šampanjalik. Hape oli heas tasakaalus, tunda oli röstsaia, sidruneid ja hapusid rohelisi õunu. Väga hea vahuvein ning kui kunagi peaks tee viima läänerannikule, siis Ferreri veinimaja võiks külastada küll.

Järgmine kord kirjutan uutest kogetud maitseelamustest Gruetist ja Piper Sonomast. Seniks aga nautige kuldset sügist!

Vahuveinimajad Ameerikas vol.1

Mullimaailm veetis sel soojal suvel paar nädalat Ameerika idarannikul, mis andis võimaluse proovida tuntud šampanja- ja vahuveinimajade poolt Ameerikas valmistatud toodangut. Kuigi olen siiani hoidnud joont ja kirjutanud ainult šampanjadest, siis erandid ju ainult kinnitavad reegleid, sest tahan oma muljeid ka teiega jagada.

Esimene mullivein valmistati Ameerikas aastal 1842 Nicholas Longworthi poolt Ohio jõe kallastel, Cincinnati lähistel. Viinamarja sort, mida tol ajal idarannikul peamiselt kasvatati ja millest veini valmistati oli kohalik sort Catawba (Labrusca hübriid) – valmistati nii valget, roosat, nii tavalist kui ka mulliveini. Veini iseloomustamiseks kasutatakse spetsiaalset väljendit “foxy” – äärmiselt omapärase, kergelt kopitanud maitsega veinid, mille maitse kaldub rohkem animaalsuse kui lillelisuse, puuviljade poole ning kus seguneb ka kommidele sarnane metsmaasikaid meenutav aroom. Ilmselt oli tegemist äärmiselt pikantse vahuveiniga.

Californias valmistati esimene vahuvein arvatavasti aastal 1855 San Gabrieli veinimõisas Benjamin Davis Wilsoni poolt. Moët & Chandon oli trendilooja Euroopa suurte veinimajade liikumises üle ookeani, nad ostsid esimestena aastal 1973 Napa Valleys 324ha maad. Esimene Chandoni vahuveini valmistati Ameerikas aastal 1976. Mina proovisin Chandon NV Brut Classic´i, milline oli üsna happeline, domineerisid sidrunid ja õunad, omas üsna lühikest maitsebuketti ja oli kokkuvõttes üsna ilmetu vahuvein. Tegemist on maja kõige lihtsama veiniga ka, nii et võib-olla ootuspärane tulemus, teisi kahjuks seekord proovida ei õnnestunud.

Meeldivaima ja maitseküllaseima elamuse valmistas kohapeal Gloria Ferreri vahuvein – tegemist ei ole šampanjamajaga, vaid Hispaania gigandi Freixeneti poolt 1982 asutatud majaga. Ferrer alustas veinitootmist tegelikult Ameerika idarannikul juba 1930ndatel, kuid alles 1980ndatel liiguti teiste eeskujul läänerannikule. Kuna Freixenet Cordon Negro oli tol ajal Ameerikas enimmüüdud mullivein ja müüdi eelkõige hinda, siis tegi José Ferrer väga targa otsuse ning andis majale oma naise nime – Gloria Ferrer. Tekkis uus ja kvaliteetsem bränd, mida saab kallima hinnaga müüa. Freixenetiga võrreldes on muidugi tegemist mikrotootmisega, millest 10% imporditakse ka USA-st välja.

Mina maitsesin Gloria Ferreri Blanc de Noirs`i, mille koostises on 92% Pinot Noir ja 8% Chardonnayd.
Värvus hallikas lõheroosa, selline tuhmi helgiga. Aroomis oli tunda maasikaid, küpseid virsikuid ja punaseid ploome, samuti kerget saiarösti. Maitse oli hästi terviklik ja kompleksne, aimatavad maasikad, natuke vaniljet ja järelmaitses pähklite mõrusus. Mullid olid pisitillukesed ja tihedates jugades. Kokkuvõttes suurepärane vahuvein, mis kindlasti teeb tuule alla nii mõnelegi keskpärasele šampanjale.

Vahuveinimajad Ameerikas vol.2 ilmub õige pea.

IMG_5110.JPG