Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

  • 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
  • 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
  • 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
  • NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
  • NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
  • 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
  • MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  • NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
  • 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
  • 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Grand Champagne Helsinki masterclassid

Helsinki üritusel osalesime mõlemal päeval ühel masterclassil ning jagan teiega siinkohal meie muljeid. Esimene masterclass oli:

Clovis Taittinger: Taittinger Magnum Battle

Maitsmiseks oli Clovis välja valinud kolm Taittingeri šampanjat: Brut Réserve, Brut Millésime 2013, Comtes de Champagne BdB 2007 ning võrdlemiseks valati ühte klaasi tavasuurusega pudelist ja teise klaasi magnumist. Seega said joojad võrrelda kuidas on sama šampanja arenenud erineva suurusega pudelites. Brut Réserve puhul oli tavalises pudelis küpsenud šampanja värv veidi tuhmim, aroom tolmusem ja maitse magusam. Magnum pudelis oli maitse oluliselt teravam, otsekohesem, hapet oli parasjagu ning tunda oli luuvilju. Lõppmaitse oli kergelt magus ja veidi kõrbenud.

Brut Millésime 2013 puhul oli väiksemas pudelis hape teravam, maitses oli küpseid ploome ja aprikoose, samuti kuivatatud luuvilju. Magnum pudel oli seevastu hoopis mahedam ja hapet oli vähem tunda.

Comtes de Champagne BdB 2007.
Aasta 2007 oli ilmastikuolude poolest väga heitlik ja keeruline. Pärast pehmet talve läks varakevadel äkki ebaharilikult soojaks, kuid mais pööras ilm ära ning suvi oli pigem külm.
Comtes de Champagne BdB 2007 segus on kasutatud 5 grand cru külast (Avize, Chouilly, Cramant, Oger, Mesnil-sur-Oger) korjatud viinamarju. 5% veinist hoitakse noortes tammevaatides lisamaks röstiseid noote šampanjasse. Ja seda oli tunda – maitses oli tunda tammevaati ja päris tugevaid vaniljenoote. Aroomis oli valgeid lilli ja mineraalsust, maitses sidruneid ja soolakust. Väga intensiivne ja täidlane šampanja. Magnum pudelis küpsenud jook oli täidlasem ja sügavam. Väga lahe kogemus, kahjuks ainult oli aeg limiteeritud ning pikalt ei saanud lasta jookidel klaasides avaneda ning maitsenüansse tabada.

Järgmisel päeval tutvusime lähemalt Laurent-Perrieri majaga:

Nicole Snozzi: Laurent-Perrier Vintages in Magnum

Masterclassis osalejatele pakuti nelja erineva aastakäigu šampanjat: 2004, 2006, 2007, 2008 ning kõik nad olid magnumpudelites. Nicole Snozzi on töötanud šampanjamajas enam kui 30 aastat ning ta rääkis päris palju ka maja ajaloost ja inimestest. Aastal 2010 suri Bernard de Nonancourt, kelle tütred Alexandra ja Stéphanie omavad täna 61% majast. Nicole sõnul on LP veinimeistri moto: no oxidation, no heaviness. Eesmärgiks on valmistada värkseid ja kergeid šampanjasid.

Aastakäigu šampanjade koostises on 50% CH ja 50% PN.

Aastakäik 2004 on joomiseks valmis juba täna, aroomis oli tunda kuivatatud luuvilju, mesisust ja röstinoote. Maitses oli ploome ja rösti, hapet oli parasjagu. Aastakäik 2006 aroomis olid mandlid, maitse oli tugevalt röstine ja vaniljenootidest pungil.

2007. aastakäik oli sutsu toores, hästi rohune ja värske, aroomis sidrunid ja maitses soolakus. 2008. aastakäik oli heas tasakaalus, röstise aroomiga, kus oli tunda ka greipfruuti. Elav šampanja, täis värskeid noote ja lõppmaitses sidruneid.
Oli põnev võimalus võrrelda erinevaid aastakäike, selliselt maitstes saab hästi aru kui erinevad on aastad ja kuidas samast aiast korjatud viinamarjadest arenevad erinevate maitseomaduste ja iseloomuga joogid.

The world is a ball, the world is a bubble!

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mul on mitu suurt armastust, üks neist on jalgpall ja teine šampanja, mõned on muidugi veel, aga nendest ma täna ei räägi. Jalgpall tuli minu ellu varem, palju varem kui šampanja, jalgpalli jälgisin juba lapsena koos isaga Kesktelevisioonist või Spordilehest. Esimest jalgpalliga seotud kihlvedu mäletan kristalselgelt, aasta siis oli 1988 ja panuseid tegime mängule NSVL-Itaalia. Ilus päikseline õhtu oli kui käed lõime… ja mina võitsin koos NSVL-ga.

Täpselt 10 aastat hiljem peeti jalgpalli MM-i Prantsusmaal ja tookord ilmus Eestis poelettidele triblavat jalgpallurit kujutava sildiga Bordeauxi punavein. Ostsin ja jõin ning sellest ajast sai alguse traditsioon, et pärast võitja selgumist ostan riiulisse võitjamaa veini ja hoian seda järgmise finaalturniirini. Finaaliõhtul hea juua. Lõbus traditsioon minu jaoks ning siiani on suht lihtsasti läinud, kapis ja riiulis on hetkel küpsemas Hispaania ja Saksamaa veinid, eks paistab mis tulevik toob. Sel suvel, viimase jalgpalli MM ajal märkasin aga poelettidel kahe suure armastuse ühinemist – jalgpalliMM ametlik šampanja! Nooooo, miks ka mitte! Rõõm oli seda suurem, et tegemist oli Taittingeri šampanjaga, esimene maja, kuhu Champagnes sattusime, M lemmikmaja siiani.

IMG_5184.JPG

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Official champagne of the 2014 FIFA World Cup pudeli sisu on tegelikult Taittingeri Brut Réserve. Turundajatele ning sildikujundatele tuleb au anda – imekaunis jalgpalli hologrammidega silti ja karp, midagi glamuursemat oleks jalgpalli sõpradele olnud juba liig. The world is a ball, the world is a bubble! 

Koostis: 40% Chardonnay, 60% Pinot Noir ja Meunier. Kelderites on see šampanja küpsenud minimaalselt 3 aastat.

Aroomis oli tunda õunu ja saiaröstisust, samuti virsikuid ja valgeid suviselt lõhnavaid lilli.

Maitse hästi värske ja elav, tunda apteegitill ja rohusust. Järelmaitse mahedalt mesine ja hästi sujuvalt lõppev.

Mina igatahes tunnen headmeelt, et jalgpalli juurde ka šampanjat pakutakse! Elagu jalgpall ja šampanja!

IMG_5442.JPG

Vahuveinimajad Ameerikas vol.3

Parimast elamusest kirjutamise jätsin viimaseks, tegelikult jõingi seda vahuveini juba kodus olles, üks pudel õnnestus kohvris tervena kodumaale ka toimetada. Aga enne veel kui parimani jõuan peatun põgusalt Mummi Napa orus paikneva maja juuures. IMG_5116.JPGMumm Napa avati pidulikult aastal 1987, täna on veinimeistriks prantslane Ludovic Dervin, kes on enne tegutsenud Charles Heidsieckis ja GH Mummis. Mumm Napa tegutseb iseseisvalt, kuid vahuveinid on oma stiililt nii siin- kui sealpool ookeani sarnaselt üsna kerge ja õhulise karakteriga. Brut Prestige NV peetakse valikust kõige elegantsemaks, iseloomult oli see üsna värske ja vaevuaimatava röstinüansiga. Koostises 45% PN, 45% CH ning 10% Pinot Grisi ja Meunieri. Üldmulje jäi üsna keskpärane, ei midagi erilist, lihtne vahuvein.

 

IMG_5090.JPGNüüd aga parima Ameerika vahuveini elamuse juurde ning see oli selgelt Domaine Carneros Brut Cuveé 2008.  Claude Taittinger alustas endale Californias valduste otsinguid sarnastelt teistele šampanjamajadele 1970ndatel ning jagas oma mõtteid ka Ameerika edasimüüja Kobrandiga. 1982. aastal osteti ühiselt 56 hektari suurune maavaldus ning pandi alus 50/50 partnerlusele. Veinimeistriks palgati Eileen Crane, kes oli varem töötanud Chandoni ja Gloria Ferreri juures. Täna tegutseb Eileen nii veinimeistri kui CEO-na. Domaine Carnerosi viinamarjaaiad said orgaaniliste aedade sertifikaadid aastal 2007.

Koostises 40% PN, 60% CH. Stiililt hästi elegantne ja värske, hape oli heas tasakaalus. Aroomis oli tunda pähkleid, hästi selge ja konkreetse lõhnaga. Maitse oli väga šampanjalik, tsitruseline, lõppmaitse keskmise pikkusega ja parajas tasakaalus happega. Eelmine kord Ameerikas olles maitsesime 2006 aastakäiku, aga 2008 oli selgelt parem, küpsem, täidlasem ja elegantsem. Seda vahuveini jooks hea meelega veel, hind oli ka igati normaalne, 24 dollarit, mis teeb 18,70€.

Sellised siis olid Ameerika vahuveinide muljed, kokkuvõttes võin öelda, et Ameerika veinid on ülekohtuselt alahinnatud Euroopas. Ilmselt on üheks põhjuseks see, et Euroopasse jõuavad tihti odavad mahuveinid ning need annavad USA-st kui veinimaast vale pildi. Kohapeal aga on võimalik maitsta tõeliselt häid veine. Järgmine kord siis tuleb minna Californiasse, oma silmaga kaema ja maitsma.

Folies de la Marquetterie, Champagne Taittinger

Oktoobrikuus käisime “Helsinki kulinaarialeksikon” Liinaga päevakruiisil Helsinkis ning lisaks muudele elamustele lasin end lummata ka Viking Line suurepärasest šampanjavalikust. Üks, mille tagasiteel koju kaasa ostsin, oli Taittingeri Les Folies de la Marquetterie.

Šampanja sündis Pierry küla veetleva väikeses veinimõisas Cháteau de la Marquetterie’s, mida ümbritsevad viinamarjaaiad, millised olid Pierre Taittingeri esimesed maavaldused. Viinamarjaaiad on rohkem kui 50 aastat vanad ning 10% veinist on 8 kuud laagerdunud uutes tammevaatides. Lõpptulemus küpseb pudelis 3 aastat ning sinna lisatakse suhkrut ca 8g/l kohta.

20121207-211251.jpg
Koostis: 55% Chardonnay, 45% Pinot Noir.

Aroom: mesine, õunamoosine, hästi elav, tunda sidrunit, banaani, india vürtse (!).

Maitse: täidlane, rikkalik, puuviljane. Samas parajalt värske, kuid lõppmaitse kindlalt rikas ja küps.

Juhlini hinnang 76, arenedes 83.

Üllatav Soome

Laupäeval võtsime üle mitme aasta ette ühepäevase reisi Helsingisse, eesmärgiks lihtsalt end tuulutada, ringi tallata ja Soome õhku hingata. Viking Line hommikune reis oli üsna rahvarohke, meiesuguseid tuuletallajaid oli teisigi. Lõime laevalehe lahti ning saime teada, et Viking Line pöörab nüüdsest rohkem tähelepanu šampanja valikule ning on oma riiuleid rohkesti täiendanud. Laevapoe riiulid üllatasid tõesti laia sortimendi ja hinnaskaalaga, suurimad üllatajad olid  kõrgema hinnaklassi šampanjad, kus nt Roedereri Cristal 2004 maksis 149€ ja Krug Grand Cuvée 125€. Lisaks veel hulk tuntud (Pol Roger, Charles Heidsieck, Taittinger) ja tundmatuid nimesid, milliste hinnad algasid 25 eurost ja lõppesid 100 juures. Laevašampanjaks on VL valinud Laurent Perrieri, seda müüdi mitmes suuruses nii kohvikutes kui poodides.

Suurim üllatus tabas mind aga poes tund pärast avamist kui Krugi riiul oli tühjaks ostetud, no seal oli vähemalt 6 karpi. Pidasin seda esialgu eksituseks või silmamoonduseks….aga tagasiteel sain selgust. Nimelt oli VL-l seekord šampanja nädalavahetus ning korraldati ka degustatsioone (ilmselt siis Soome pool reklaamides), mille käigus tutvustati väga häid ja ka kallima hinnaklassi jooke ning needsamad inimesed siis hommikul ostsidki poe tühjaks. Imekspandav, pole midagi öelda, niimoodi kasvatataksegi klientuuri ja levitatakse šampanjausku.

Helsinki oli ikka endine, nagu meil, nii ka neil kesklinnas kesklinna hinnad –  siiavõileiva eest pidi välja käima juba 3.50. Aga maitses hästi. Stockmanni toiduosakond on minu jaoks ikka endiselt klass omaette, vaata ja imesta kui ilus ja rikkalik väljapanek meist kõigest 75 km kaugusel. Kahju kohe, et autoga ei läinud, seljakotti kõike soovitut kahjuks ei mahutanud. Alkoholi osasto oli põnev, lisaks rikkalikule veinivalikule uudistasin muidugi ka šampanjaletti, hinnad algasid 20 eurost ning üllatav oli magnum pudelite lai valik. Muidugi, eks üle lahe on ostjaid rohkem, nõudlus suurem ja nende jaoks on ka valikuvõimalusi loodud. Ei tulnud ka meie sealt tühja kotiga ära ning nüüd ootame päikeselist sooja õhtut. Nii et kui järgmine kord üle lahe sõidate, hoidke silmad ja rahakotirauad lahti!

Mullitamiseni!

Champagne Ruffin & Fils

Ruffin & Fils La Cuvée de Roséanne

Tegemist on üsna noore majaga, umbes 60 aastat, maja loodi eelmise sajandi keskpaigas. Maja asutajaks oli Jean Ruffin, kellega 1965.aastal ühinesid temaga pojad Maurice, Raymond ja Dominique ning 1995.aastal pojapoeg Alex.

Koostis: 13% Pinot Noir, 50% Chardonnay, 37% Pinot Meunier

Intensiivne jõuline punane värvus, aroomis oli kergelt tunda maasikat ja punaseid marju.
Maitse oli aga täiesti ebašampanjalik ja elutu. Pimedegustatsioonil seda jooki küll šampanjaks ei pakuks, niivõrd tuim ja igav oli see maitse. Õigluse huvides tuleb siinkohal märkida, et tol õhtul oli meil kõrvale mekkida ka üks teine šampanja – Taittinger Prélude mis võrdlust ilmselt veelgi võimendas ja tõi esile Ruffini puudused. Mina isiklikult eelistan  järgmine kord mõnd teist šampanjat.

Taittinger Brut

Koostis: 60% Pinot Noir, 40% Chardonnay, korjatud 30-50 erinevast aiast. Vein on arenenud keldris 3-4 aastat.

Mull harv ja hõre, kuid korrapärane.

Aroomis õunad, mädanev “Valge klaar”, tunda ka virsikut ja lilli.

Maitse magus, pehme, veidi iseloomutu, veidi mesine.

Juhlini hinnang šampanjale 74, potensiaal arenendes 84.

Taittinger

Pühapäeval, 14.augustil, Reimsi jõudes tahtsime loomulikult kohe mõnd šampanjamaja külastada. Kuna oli pühapäev ning mitte kõik majad ei oota pikisilmi saabuvaid turiste, oli meie valik piiratud. Leidsime kaks suurt maja Reimsis, millised olid pühapäeval avatud – Pommery ja Taittinger, otsustasime viimase kasuks.

Ekskursioon maaalustesse käikudesse oli põnev, giid asjatundlik ja jutukas, aga maa all oli kohutavalt külm… lõdisesime ja kuulasime:

Taittinger’i eelkäija Forneaux oli üks esimesi maju, milline asutati 1734. aastal. Pierre Taittinger ostis maja 1936. aastal ning tema elutööks oli  Taittingeri viinamarjaaedade rajamine. Claude Taittinger võttis firma üle 1960. Maja omab tänasel päeval 288 hektarit aedu 34 külas ning need aiad annavad 45% vajalikust viinamarjakogusest.

1988.aastal alustasid nad eksperimente uue tamme vaatidega ning valmistavad sel viisil Comtes de Champagnet. Meie rahakott seda jooki veel seekord soetada ei lubanud ehk järgmine kord?

Täiesti muljetavaldav oli ühte kelderihoova laotud ca 72 000 pudelit, mis on kahe mehe viie päeva töö. Absoluutselt uskumatu!

Kuulasime ja vaatasime ning tuuri lõpetuseks saime ka klaasikese Taittinger Bruti. Oi see maitses hea, kuis siis muidu ning suures eufoorias ostsime kaasa ka ühe pudeli vahutavat ning cooleri. Viimane õnnestus isegi tervelt Eestisse toimetada, nüüd on, kus šampanjat külmana hoida.