Paul Goerg Premier Cru Vintage 2009

Ühel soojal suveõhtul istusime sõpradega Telliskivi loomelinnakus ning nautisime sumedas õhtus Paul Goergi šampanjat. Maja on Eestis esindatud mitu head aastat ning esimese kohtumise muljeid ning brändi loomise lugu saab lugeda siit.

Kolm aastat tagasi otsustasid nad muuta lähenemist ning hakkasid eraldama erinevate aedade marju. Igale maatükile määratakse kindel korjepäev, just selleks hetkeks kui viinamarjad on ideaalselt valminud ning erinevatelt maatükkidelt korjatud viinamarjad pressitakse eraldi. Kokku on selliselt eraldatud 15 hektarit aedu ja kõik viinapuud on vanemad kui 35 aastat.

Tookord Telliskivis nautisime Paul Goerg Premier Cru Vintage 2009

 

Koostises 85% CH, 15% PN, suhkruid on lisatud 5g/l kohta.

Värvus kuldkollane, mull klaasis oli keskmiselt tihe.

Aroomis oli tunda mineraalseid nooted, tsitrusvilju (eelkõige sidrunit) ja õrnalt piimhapet. Hiljem lisandusid röstised noodid ja pähklid.

Maitses oli esimese hooga tunda kuivatatud õunte koori, siis pirne ja barbarissi (kukerpuu). Särtsaka iseloomuga ja heas tasakaalus šampanja, millel oli mõnusalt pikk sidrunine lõppmaitse ning päris lõpus ilmus maitsesse tuhk. Väga põnev jook igatahes!

 

Pol Roger Blanc de Blancs 2009

Taaskord on põhjust kirjutada Pol Rogeri Blanc de Blancs‘st, tuntud maja üliheast stiilinäitest, millist on mul olnud juhust ja põhjust ka varem maitsta. Esimene kord maitsesin 2002. aastakäiku, selleks hetkeks oli korjest möödas 11 aastat. Tookordne BdB jättis mulle erakordselt vägeva mulje, jook oli täiuslik ja tookord õhtu parim šampanja.

Teine kohtumine Pol Rogeri BdB-ga toimus aastal 2018 ja aastakäik oli tookord 2008. Korjest oli möödas 10 aastat ning tolleks hetkeks oli šampanja saavutanud täiusliku tasakaalu, oli aroomi- ja maitsenüansse, mida avastada ja nautida, pikemalt kirjeldatud muljed on siin.

Eelmisel aastal maitsesin 2009. aastakäiku, jälle oli möödunud 10 aastat ning minu jaoks oli põnev võrrelda just neid järjestikuseid aastakäike. Jah, samal ajahetkel ma neid küll maitsta ei saanud, aga muljeid võrrelda võib ikka.

Koostises 100% CH, värvus oli kuldkollane, sügav toon.

Aroomis oli õrnalt tunda sõnnikut ja käärivat silo, lillelisust ja täidlaseid magusamaid tsitrusvilju.

Maitses oli tunda veidi karamelli, hapet ja värskust oli vähe, hape oli üsna tagasihoidlik. Suhu jõudsid kerged suitsused noodid ja kuivatatud puuviljad. Heas tasakaalus ja igati nauditav šampanja. Võrreldes kahe varemmaitstud aastakäiguga (2002 ja 2008) oli 2009 veidi tagasihoidlikum, väiksema happega ning vähem mineraalsem.

Eelmise aasta aprillis tõi Pol Roger välja BdB 2012 aastakäigu ning esmaesitlusel seda maitsnud veiniasjatundjad peavad 2012. aastakäiku Pol Rogeri paremuselt teiseks BdB aastakäiguks 2002 järel. Nii et kui satute 2012 nägema, siis soovitan kindlasti proovida ja nautida. Ma ise jään ka seda kohtumist igatahes suure põnevusega ootama!

Ilusat kevadet!

 

Agrapart & Fils

Maja asutas 1894. aastal Arthur Agrapart ning andis selle üle oma pojapojale 1950ndatel. Aastast 1984 toimetavad majas vennad Pascal ja Fabrice ning just nemad on viinud maja tipptasemele. Viinapuuaedu on neil kokku 12ha Côte des Blancsi südames, viinapuude keskmine vanus on 40 aastat, aga mõned puud on vanemad kui 65 aastat. Pascal Agrapart on veidi häbelik, sõbralik ja innovaatiline veinimeister, ta segab veine kokku mitte külade, vaid pinnase tüüpide kaupa. Šampanjat valmistatakse võimalikult naturaalsel moel, kuigi ametlikku orgaanilise tootja sertifikaati majal ei ole. 5 aasta vanuseid tammevaate ostetakse Burgundiast ning Loire orust. Üheaia šampanja Vénus viinamarjad kasvavad La Fosse nimelises aias ning šampanja  on oma nime saanud Pascali taevastele radadele lahkunud tööhobuse järgi. Sama aia viinamarjadest valmistatakse ka Complantée nimelist šampanjat.

Õnneks on ka Eesti turule jõudnud Agraparti šampanjad, meie proovisime kahte neist.

Maja šampanjavaliku esimene aste 7 Crus Brut NV, millise valmistamiseks kasutatakse seitsmest külast pärit viinamarju.

Koostises 90% Chardonnay ja 10% Pinot Noir. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta.

Värvus oli kuldkollane.

Aroomis olid küpsised ja ploomid, kerged vürtsid ja võised noodid.

Maitse oli karge, värske ja hästi maalähedane. Tunda oli kirsse, kirsinahka, hästi kreemine ja täidlane maitse, isegi kergelt magusa alatooniga. Väga põneva iseloomuga šampanja, iseseisev ja ääretult nauditav.

Teine šampanja, mida proovisime oli Minéral Extra Brut 2009

Värvus kuldkollane, kergelt tumedate varjunditega, koostises 100% Chardonnay kuhu suhkruid on lisatud 4g/l kohta.

Aroomis oli tunda rohelisi õunu, röstiseid ja mineraalseid noote.

Maitse oli hästi mesine, puuviljadest pungil ja üsna täidlane. Tunda oli küpsiseid ja kreemisust, lõppmaitses oli kerge hape ja lõpp oli üsna intensiivne.

Mõlemad šampanjad olid suurepärased, konkreetse iseloomuga ning väga põnevad.

André Clouet Millésime 2009

Seekord kohtusime André Cloueti šampanjaga Tallinna vanalinnas, täiesti juhuslikult, see oli juhtumisi ühe restorani külmkapis olev šampanja, mis meile hinna ja nime poolest sobis. Eestis kipub paraku nii olema, et külmkapis on alati Moët ja Veuve Clicquot, kuid meie otsime nagu kiuste midagi muud- väikest, tundmatut, põnevat ja eelkõige avastamata šampanjat. Lõpuks saime selle, mida soovisime ning olime rahul.

Eelmisest kohtumisest André Clouetiga oligi juba tükk aega möödas, tookord oli nende BdN meie õhtusöögi avalöök ning ootusärevas õhkkonnas saime positiivse elamuse osaliseks.

Jean-François Clouet, kes on sündinud ja kasvanud Bouzys, elab täna oma esivanemate poolt ehitatud, 17. sajandist pärit majas. Cloueti perekonna liikmed olid kuningas Louis XV ajal ametis riigikohtus. Täna omab perekond kokku 8ha viinamarjaaedu nii Bouzys kui Ambonnays. Maja tippšampanja on Cuvée 1911, millist valmistatakse 100% Pinot Noirist ning igal valmistamisaastal ainult 1911 pudelit.

Meie maitsesime seekord aga hoopis 2009 Brut Millésime, koostises 50% PN ja 50% CH.

Aroomis segunesid õunad ja pärminoodid ning kergelt mesised lõhnad. Värvus klaasis oli helekollane.

Maitse oli seevastu väga mitmekihiline, keskel oli ilus, aga mitte terav hape. Mesi ja meekärg olid maitses domineerivad – just selline maitse kui võetakse tarust värsket mett ja soovijad saavad maiustada värske meekärjega.

Väga põnev jook, mis sobib juua täna, siin ja kohe, kuid kindlasti on see jook veel valmis pudelis küpsema ja endas uusi põnevaid maitsenüansse arendama.

 

Louis Roederer Rosé 2009

Sel aastal avasime meie pere traditsioonilisel roosal päeval Roedereri 2009. aastakäigu rosé. Mõned aastad tagasi õnnestus maitsta Roederi 2004. aastakäiku ning tookord saime võimsa elamuse osaliseks. Palju vett on vahepeal merre voolanud, uued aastakäigud pudelitesse villitud ning isegi šampanjapudeli sildi kujundust on Roederer vahepeal uuendada jõudnud. Seekordne eksemplar jõudis Eestisse Londoni lennujaamast, aga kindlasti leiab seda ka lähemalt.

Kui enne veini juurde asumist veidi süübida sügavamalt 2009. aastasse, siis kuuldavasti oli talv tol aastal külm ja kuiv, kevad seevastu aga ebaühtlaste vihmahoogudega ja üsna soe. Alates juulist kuni korjeni septembri keskel oli kliima Champagne regioonis väga kuum, kontinentaalne ja kuiv. Roedereri maja on ülestähendanud isegi korjeajad tol aastal: Pinot Noiri korje Vallée de la Marnes ja Chardonnay korje Côte des Blancsis algas 10. septembril ning Pinot Noiri korje Montagne de Reimsis algas 15. septembril. Mitte et neil kuupäevadel šampanja maitsmisel ja hindamisel meie jaoks suur tähtsus oleks, mulle lihtsalt meeldib siin blogis ka numbreid jagada.

Nüüd aga siirdume loo peategelase juurde – Louis Roederer Rosé 2009:

Koostises 62% Pinot Noir ja 38% Chardonnay, veinist 7% on küpsenud tammevaatides malolaktilise fermentatsioonita.

Louis Roederer kasutab rosé šampanjade valmistamisel saignée meetodit, kus roosa värvus saadakse veinivirde hoidmisel koos viinamarjakestadega. Rosé 2009 on küpsenud 4 aastat settel ning pärast korkimist veel minimaalselt 6 kuud pudelist. Suhkrut on lisatud 9 g/ kohta.

Värvus klaasis oli tõeliselt särav, päikesepaistes sädelev lõhekala oranž.

Aroomis oli tunda punaseid marju ja kirsse, kergelt karamelli ja küpsetiste hõngu.

Maitses oli alguses mõrudaid tsitrusvilju ja sidrunikoort, keskmaitses tulid esile mõnusalt mahlased kirsid. Tõeliselt tugev ja domineeriv kirss oli seekord klaasis. Maitse oli mahlane, samas parajalt värske ja püsiva happega. Mõrudad noodid domineerisid, punased marjad ja ka kerged rohused ürdid. Hästi puhta maitsega šampanja, millel on koospüsiv maitsebukett, kus ükski detail ära ei kuku järgmises klaasis või järgmises sõõmus. Meie nautisime seda roséd koos sushiga, klassikaline kooslus, mis taaskord hästi kokku kõlas. Ilus vein oli!

 

Taaskohtumine Mailly šampanjamajaga

Kui me nüüdseks juba enam kui 5 aastat tagasi esimest korda Champagnes käisime, siis külastasime ka Mailly šampanjamaja. Ehitis oli väga moodne ja modernne ning nooruke müüjanna üllatas meid tõeliselt oma veinieelistustega, aga nii sellest reisist kui vahepealsetest kohtumisest Maillyga saate pikemalt lugeda siit.

Ühel peaaegu kevadisel laupäeval oli meil korraline klubiõhtu ning ürituse perenaine otsustas seekord teha sügavama sissevaate täna Eesti turul pakutavatesse Mailly šampanjadesse. Laua katsime erinevate suupistete ja eelroogadega: soolakalad, krevetid, avokaadosalat, marineeritud angerjas, erinevad pasteedid, lihalõigud, foie gras, erinevad käsitöö leivad-saiad ja juustud.

Mailly valmistab kõik oma šampanjad ainult grand cru alal kasvanud viinamarjadest, 70ha maad on jagunenud 280 põllulapiks, millest 75%-l kasvab Pinot Noir ja 25%-l Chardonnay. Mailly kooperatiivi kuulub täna ca 80 viinamarjakasvatajat ning kokku valmistatakse enam kui 10 erinevat šampanjat. Neid kõiki me muidugi maitsta ei jõudnud, aga osasid küll ja nüüd kõigest järjepanu.

Esimesena avasime Extra Brut šampanja, millist toodetakse juba aastast 1955.
Koostises 75% PN ja 25% CH, suhkrut  juurde lisatud ei ole.

Värvus oli kuldse läikega ning kergelt oranžika varjundiga. Aroomis oli tunda õunu ja viirpuu õisi, röstised noodid olid vaevuaimatavad.

Maitses domineeris õunasus, hästi karge šampanja, mille lõppmaitses tuli esile kreeka pähkli kirbe maitsetoon. Suurepärane kaaslane külmade kalaroogadega kõrvale. Kahjuks meil seekord austreid ei olnud, millega Extra Brut sobiks kindlasti imeliselt.

Teisena avasime maja prestige cuvée sarja kuuluva L’Intemporelle 2010. Šampanja lebas  imekaunis, kriiskavvalges karbis, mis tekitas meis mingil põhjusel kohe assotsiatsiooni pulmade ja piduliku vastuvõtuga. Jook ise oli ka väga trendikas ning eristus teistest šampanjadest oma stiili ja maitsekompositsiooni poolest.

Värvus kuldkollane, koostises 60% PN ja 40% CH. Suhkrut on lisatud 8g/L.

Aroomis mineraalsed, lillelised ja luuviljade aroomid: aprikoosid, valged lilled ja kevadine mullapind.

Maitse on limonaadine, kreemjas, kerge, õhuline, kus värsked noodid segunevad küpsete ploomidega. Esmakordselt valmistati seda jooki aastal 1990 ning veinimeister soovitab seda tarbida koos suupistetega, kammkarpide või kalaroogadega.

Kolmas šampanja oli Millésimé 2009, tõeliselt tugev ja jõuline šampanja.
Koostises 75% PN ja 25% CH, suhkruid on lisatud 6g/L, värvus kuldkollane.

Aroomis oli küpsed noodid, puuviljad, brioche, kerged vaniljenoodid. Maitse oli hästi täidlane, kreemjad ja võised noodid segunesid küpsete virsikute ja magusamaitseliste tsitrusviljadega. Mõnusalt jõulise kehandiga jook, mis kõva häälega nõudis enda kõrvale tõsisemaid suupisteid või lihast rooga. Lõppmaitse oli pikk ja nüansirikas, hape segunes soolaste nootidega ja jäi üsna pikalt kestma. 

Järgmisena avasime Les Échansons 2006, mille koostises on samuti 75% PN ja 25% CH. Klaasis väreles merevaigukollast tooni peene mulliga jook. Tegemist oli tolle õhtu kõige vanema šampanjaga, mille aroomis oli tunda sügavust ja küpsust, esile tulid (üle)küpsenud pirnid, kollased ploomid, pähklid ja karamell.

Maitse oli heas tasakaalus, hästi küps ja rahulik vein täis võiseid ja küpseid maitseid. Mesi, viigimarjad ja õrnad vürtsikad noodid, millised segunesid mineraalsete nootidega, hape oli nõrk, peaaegu mittetuntav.

Degustatsiooni viimane šampanja oli vana tuttav Brut Rosé mille koostises on 90% PN ja 10% CH. Joogi värvust oli särava läikega lõheroosa. Aroomis olid suvised marjanoodid: vaarikad, punased sõstrad ja maasikad. Maitses oli mineraalseid noote ja samuti punaseid marju, suhu jättis hästi siidise tunde ja lõppmaitses lisandus veidi mõrusust. See rosé sobib paari panna külmade lihalõikude ja sinkidega, kookide puudumisel jäi magustoiduga sobivus seekord proovimata.