Ayala Blanc de Blancs 2008

Paar aastat tagasi õnnestus mekkida Ayala BdB 2005 aastakäiku ning selle aasta alguses oli põhjust avada uuem aastakäik 2008. Šampanjal lastakse rahulikult keldrites küpseda 6 aastat, vein küpseb mõnusalt mineraalseks ja täidlaseks.

Koostises 100% CH, millised kõik on kasvanud grand cru aladel, 60% Chouillyst ja 40% Le Mesnil-sur-Ogerist. Suhkrut on lisatud 6g/l kohta.

Värvus klaasis oli särav helekollane, mull keskmise tihedusega.

Aroom klaasis oli intensiivne ja jõuline, tunda karamelli, magusaid küpseid luuvilju ploome ja aprikoose. Kergelt tunda ka piimhappe nüansse.

Maitses samuti domineerimas karamellised noodid, röstitud sai, samas on mineraalsed nüansid heas tasakaalus ja jätavad suhu täidlaselt ühtlase maitse. Maitse on selgelt röstisem kui aroomist aimata võis. Väga heas tasakaalus šampanja, mis on juba praegu juues väga hea buketiga kuid kindlasti omab potensiaali küpseda keldris veel vähemalt 5-10 aastat.

Sume suveõhtu Ayalaga

Suvi lasi end sel aastal küll liiga kaua oodata, aga lõpuks ometi on ta päral ning laseb pikalt väljas istuda ning ilma ja seltskonda nautida. Seekord tegime tutvust Bollingeri omandusse kuuluva Ayala majaga, kõik mis Eestis saada, proovisime ära ning lisaks veel minu poolt väike vimka šampanjade vahele. Aga kõigest järjekorras.

Ayala on Eestis üsna tuntud maja, maaletoojaks Balen ning Ayala šampanjadest on ka enne juttu olnud. Sildi disainiga on Ayala jõudnud valgest läbi musta nüüd pärlmutter hõbedaste siltideni. Minule isiklikult tundub, et liigutakse aina nooruslikumas ja ka visuaalselt võluvamas suunas. Šampanjade koostises ja kvaliteedis nii suuri muutusi õnneks ei toimu, need on endiselt kvaliteetsed ja hästi nauditavad. Tänu Saale ennastsalgavale pingutusele köögis oli meie suupiste laud seekord väga rikkalik ning šampanja ja suupistete sobitamine mõnusalt intrigeeriv väljakutse.

Õhtu avalöögiks valisime Ayala Brut Majeuri ja kammkarbi carpaccio. Oh küll maitses magus see, kammkarbi magusus kippus kohati šampanja hapet pisut varjutama, kuid kokkuvõttes oli kooslus meeliülendav ja maitsev. Šampanja koostises 40% PN, 40% CH ja 20% Meunieri, värvus õrnkollane ja mull üsna hoogne. Suhkrut on lisatud 7 g/l kohta, aroomis tunda tugevat sidrunikoort ja heledaid luuvilju. Maitse heas tasakaalus, samuti tunda tsitruseid ja suhteliselt pikas lõppmaitses sidrunikooki. Majeur oli üks meie selle õhtu lemmikuid, kindel esikolmiku koht.

IMG_6643
Õhtu oli väga kuum ja jook soojenes klaasis mitte veetleva vaid hoopis  tohutu kiirusega ning kindlasti on sel omad mõjud meie tundmustele tol õhtul.

Teisena avasime Ayala Brut Nature ning suupisteteks küpsetatud imeõhukesed ja krõbedad lavašši sektorid koos baklažaanipasta, hummuse ja väikese köögiviljadest valmistatud külmsupi lonksuga.

Üllatav kui hästi töötas zero dosage hape koos baklažaani mahedusega! Koostises 40% PN, 40% CH, 20% Meunieri, värvus õrnkollane. Aroomis tunda sidruneid, maitse hästi mineraalne, sidrunile lisaks  ilmusid greibi nüansid. 

Kolmas käik oli minu poolt pimesi ettesöödetud üllatus, avasin ja valasin klaasidesse Inglismaal valmistatud vahuveini. Gusbourne on tuntud ja hinnatud veinimaja Inglismaal, asub see Kagu-Inglismaal Kenti krahvkonnas. Kasvatatakse Champagne maakonnale omaseid viinamarju ning valmistatakse kolme erinevat vahuveini.

 

Meie maitsesime Gusbourne Blanc de Blancs 2009, koostises 100% CH.
Aroomis tugevad röstised ja küpsed noodid koos kerge õunasuse ja tsitrusviljadega. Hästi täidlane ja külluslik aroom! 

Maitses oli kreemisust ja koort, õunakooki ja pähkleid.
Tegemist oli tõeliselt positiivse üllatusega, mina ei ole nii head šampanjameetodil valmistatud vahuveini enne maitsnud. Midagi nii sarnast šampanjale on raske luua, kuid õnneks väga kerge nautida. Pole ime, et Inglismaa vahuveine peetakse veinimaailma tõusvateks tähedeks, kui nad kõik suudavad nii head vahuveini valmistada kui Gusbourne. Tõe huvides tuleb mainida, et hinnatase on sel vahuveinil šampanjaga samal tasemel või isegi suts kõrgem.

Kuulates ära etteheited ja nöökamised oma salakavaluse ja pettuse aadressil, et niimoodi šampanjasõpru alt tõmbasin, avasime järgmisena Ayala Blanc de Blancs 2005.

Koostises 100% CH, värvus säravalt kuldkollane. Veini on lastud 6 aastat keldrites küpseda, mille tulemuseks on suurepärases tasakaalus vein. Aroomis oli tunda virsikuid, lillelisust ja tsitruseid. Maitse oli rikkalik, täidlane ja ümar. Heas tasakaalus vein, meie üks lemmikuid tol õhtul.

Ja viimase käiguna avasime Ayala Rosé Majeur Brut, koostises 50% CH, 40% PN, 10% Meunier, värvus lõheroosa. Aroom rohune, kus oli tunda maasikaid, aniisi ja õhkõrnalt tubakanoote, maitses domineerisid punased marjad.

Ilus lõpp meie ilusale degustatsioonile!

Ayala Blanc de Blancs 2005

Märtsikuus võitis M koos oma võistkonnaga ootamatult riigiülesed võistlused ning uhkete vanematena oli meil sel puhul muidugi põhjust avada üks väga hea šampanja, seekord valisime Ayala Blanc de Blancs 2005.

See imeline jook on valmistatud Le Mesnil-sur-Ogeri, Cramanti ja Chouilly külade Grand Cru aedades kasvanud viinamarjadest. Hoolimata sellest, et 2005. aasta septembri alguses olid üsna viletsad ilmaolud, siis korje ajaks ilmaolud rahunesid ning korje sai toimuda normaalsetes tingimustes. Viinamarjade küpsusaste oli hea ning marjad oli keskmisest isegi veidi suuremad.

Blanc de Blancs küpseb settel 5 aastat ning selle aja jooksul muutub jook kompleksemaks, kasvatab iseloomu ja maitsebukett areneb ümaramaks. 2005. aastakäik oli esimene, milline küpses renoveeritud Ayala keldrites.IMG_4103

Kuldkollase värvusega, mullijoad klaasis olid väga tihedad.

Aroomis küpsed ja vallatud tsitrused (sidrun), ananass ja valged lilled. Tunda oli ka kerget ingveri aroomi ja õunasust.

Maitse oli värske ja intensiivne, hea balanss kreemisuse ja struktuursuse vahel, pika järelmaitsega. Tunda oli kooresust, meenus sulanud plombiir lapsepõlvemälestusest, samas oli kohe sealsamas teatud õunaseemne mõrusus. Hästi koorene ja täidlane, suurepärases tasakaalus ühtne maitsebukett.

Igati väärikas jook tähistamaks suursündmust joojate elus.

Lisan siia lõppu lõigu aastakäigu kohta, nii kirjeldab R.Juhlin oma raamatus 2005. aastakäiku (3*/5*-st):

Õitseajal oli väga head ilmad, millele järgnesid vihmad ja kuumad ilmad. Täpselt korjeajaks ilm rahunes, temperatuur langes ning oli kuiv ja päikseline ilm. Eriti just Chardonnay viinamarjad olid sel aastal täis värskust ja lillelisust. See on aastakäik, mis paljudele joojatele meelepärane on, neid võlub magus ja ümar küpsus.
R.J sõnul aga on neis veinides liiga palju magusaid kookose (!) nüansse, mis koos värskuse ja rohususe tekitab täieliku segapudru. Veinikeldris säilitamise potensiaal on üsna väike, kuid proovida võib.

Ayala Brut Nature

Ayala šampanjamaja valikust olen enne kirjutanud Brut Majeurist, seekord maitsesime Brut Nature. See jook on tuntud ka zero dosage nime all ning veidi enam kui aasta tagasi vahetus Brut Nature valge silt musta sildi vastu, sestap on allpool ka näha 2 erinevat silti.

Brut Nature koostises domineerib Pinot Noir, nagu enamikes Aÿ küla piirkonnast pärit šampanjades, kuna Aÿ küla on maakonna Pinot Noiri pealinn. Zero dosage tähendab seda, et šampanjale ei ole enne korkimist lisatud suhkrut ning kogu maitsebukett ja nüansid on nö puutumatud.

Koostis: 67% Pinot Noir, 26% Chardonnay, 7% Meunier.

Värvuselt kuldkollane, mull üsna õrnake.

Aroomis oli tunda pärmi, õunasust ja mineraalsust.

Maitse oli heas tasakaalus, tunda troopilisi puuvilju. Joogil oli mõnus täidlane kuivus, mitte väga terav happelisus, järelmaitse oli jõuline ja kestis keskmisest kauem. Parim kaaslane kindlasti mereandidele, näiteks austritele või kammkarpidele, samuti kalaroogadele.

Valge silt vahetus musta vastu umbes aasta tagasi, mulle isiklikult meeldib must rohkem.

Head nautimist šampanjasõbrad!

20140316-181218.jpgIMG_2255

Ayala Brut Majeur

Ayala veinimõis – Juhlini hinnang 3*, aastane kogutoodang 750 000 pdl.

Champagne Ayala asub Aÿ külakeses, Champagne maakonna Montage de Rheims veiniala südames. Kui Edmond de Ayala, kes oli Kolumbia diplomaadi poeg, liitus 1860 Aÿ kogukonnaga, pani ta aluse šampanjamajale, millest sai kiiresti üks piirkonna populaarseim. Enne Teist Maailmasõda varustas Ayala nii Suurbritannia kui ka Hispaania õukondasid oma veinidega.
2005.  aastal ostis Ayala veinimaja Societe Jacques Bollinger ning Ayala keldrimeister oli rohkem kui 25 aastat Nicolas Klym, kelle jaoks kõige olulisem suursuguse šampanja valmistamiseks on veinimarjade kõrgeim kvaliteet. Alates 2012 on Ayala uus keldrimeister noor ja andekas Caroline Latrive, kes on varasemalt töötanud nii Bollingeris kui ka Roedereri majas.

Tootja suurus ja personaalne lähenemine võimaldavad toota nn. “haute couture” veine, saades veinimarjad põhiliselt Grand Cru (17 aeda) ja Premier Cru veiniaedadest (44 aeda).

Oli aasta 2012 1. jaanuari õhtupoolik, oli uus aasta, olid sõbrad, oli õhtusöök, oli kaminatuli ja oli jääkülm Ayala Brut Majeur… kõik oli täiuslik ja ma avasin oma elu esimese Magnum pudeli.

Nüüd sain teada, mida õieti tunnevad kõik need ralli- ja vormelivõitjad, kes võitu tähistades suuri šampanjapudeleid raputavad ja vahujoa publikusse suunavad. Vahujoast sõbrad seekord pääsesid, sest nii väärt kraami ei saa mööda ilma laiali pritsida, ammugi siis veel oma elutoas.

Nüüd aga šampanja juurde:

Koostis: 67% Pinot Noir, 26% Chardonnay ja 7% Pinot Meunier.

Värvuselt päikseliselt kuldkollane, mull peen ja tihe.

Maitse: rikkalik ja täidlane, kergelt puuviljane, üsna pika järelmaitsega.

Meie nautisime seda aperitiiviks ja hiljem värske lõhe kõrvale.

Tootja soovitab Ayalat tänu oma unikaalsele karakterile  serveerida läbi terve lõuna- või õhtusöögi, nii eelroogade, põhiroogadega kui ka magustoitudega. Väga hästi sobib Ayala mereandide, kammkarbiga, homaariga, krabilihaga, värske või grillitud kalaga, lõhelõikude või loomaliha carpaccio’ga.  Samuti saab väga hea kombinatsiooni luua valge lihaga. Magustoitudest puuviljade baasil valmistatud dessertidega, küpsetatud õunte või pirnidega, virskutordiga, mandlikreemiga või lehttaignaküpsetistega.

Juhlini hinnang šampanjale 73 punkti, arenedes 79 punkti.