Lanson Extra Age Brut

Lansoni maja ajalugu sai alguse aastal 1760 ning kuni aastani 1976 oli maja sama perekonna kätes. Pikemalt saab ajaloost ja maja arengust lugeda siit. Täna on veinimeistri ametis Hervé Dantan, kes ametisse asudes võttis hoogsamalt kasutusele tammevaadid ja malolaktilist kääritamist kasutab aina vähem.

Lanson Extra Age NV toodi turule aastal 2009 ning segu sisaldab alati kolme erineva aastakäigu veine. Hetkel müügilolev Extra Age koosneb 2004, 2005 ja 2006 aastakäigu veinidest.

Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 7g/l.

Värvus oli tumeda helgiga kuldkollane.

Aroom oli pärmine ja mesine, tunda oli pärmitainast, küpseid õunud ja mõnusalt küpseid ja mahlaseid pohli.

Maitses oli tunda meekooki, suvist esimest meekärge, hape oli tugev ja stoiline. Lõppmaitse oli väga pikk, lõpus ilmus tugev marjasus. Rühikas ja elav, kergelt kreemise puudutusega, kuid siiski pigem sirgjooneline, marjane ja happest tulvil. Igati nauditav šampanja!

 

 

Grand Champagne Helsinki

Mullimaailm kutsus sõbrad kaasa ning külastas eelmisel nädalavahetusel üritust Grand Champagne Helsinki. Üritus toimus juba viiendat korda ning ürituse üks eestvedaja on põhjanaabrite Master of Wine Essi Avellan. Üritusel olid esindatud ca 80 erinevat šampanjamaja ning külalistel oli võimalus maitsta ca 400-450 erinevat šampanjat ning lisaks veel osaleda master class loengutel ja degustatsioonidel. Meie väisasime üritust kahel päeval ning mõlemal päeval võtsime kavva ka ühe masterclassi.

Šampanjamajadest olid väljas kõik tuntud nimed: Krug, Bollinger, Louis Roederer, Lanson, Piper-Heidsieck, Henriot, Pol Roger, Ruinart, Pommery, Taittinger, Laurent-Perrier jne.
Aga oli ka palju väiksemaid tegijaid: Bruno Paillard, Pierre Paillard, Paul Bara, Dumangin J.Fills, Leclerc Briant, Jacques Selosse, Chartogne-Taillet, Francis Orban jpt.

Väljapanek võttis silme eest kirjuks ning esimesel päeval keskendusime eelkõige vanade aastakäikude maitsmisele. Haruldasi ja erilisi šampanjasid avati vastavalt ajakavale kindlal kellaajal, nii et soovi korral sai end selleks ajaks leti ette sättida. Minu jaoks oli üllatav osalejate suur hulk – mõlemal päeval oli lõpuks ruum rahvast nii täis, et võimatu oli liikuda. Ilmselt said ka korraldajad aru, et viimane aeg on üritus vanast üliõpilasmajast (Vanha Ylioppilastalo) suuremale pinnale kolida.

Mõned šampanjad võtsid jalust nõrgaks, mõni jättis ka päris külmaks või lausa valmistas pettumuse ja vanade tuttavad ei vedanud alt. Siinkohal jagan teiega muljeid mõnedest eredamatest hetkedest.

Bruno Paillard N.P.U 2002 “Nec Plus Ultra”. Koostises on 50% PN ja 50% CH, suhkruid on lisatud 3g/l kohta, värvus kuldkollane. Aroomis oli üleküpsenud puuvilju ning kuna šampanja on küpsenud väikestes tammevaatides 10 kuud ja siis järgmised 10 aastat seisnud pärmisettel pudelis, siis on tegemist küpse ja sügava joogiga. Hape oli tagasihoidlik ja veidi oli tunda mineraalsust. Hästi omapärane šampanja, millist valmistatakse vaid erakordsetel aastatel, siiani on seda tehtud 6 korda, viimati aastal 2003.

Lanson 1979 – koostises 48% CH ja 52% PN. Korgitud on see šampanja alles eelmise aasta septembris! Tegemist oli magnum pudeliga ning šampanja on pudelis seisnud peaaegu 40 aastat. Maitse oli väga täidlane, täis küpseid puuvilju, oksüdatsiooni ja kergelt kummiseid noote. Värvus oli tumekollane, kusjuures klaasis olid mullijoad päris tihedad. Aroomis oli mädaõuna, veidike sõnnikut ja üllatav oli sellise vanuse kohta nii tugev hape. Ääretult põnev šampanja, vanim, mida ma siiani maitsnud olen ning see kogemus oli seda väärt! Ma läksin tol aastal esimesse klassi 🙂 ja keegi hea inimene valmistas samal aastal šampanja kellega kohtusime 40 aastat hiljem. Milline vedamine!

Bollinger La Grande Année Rosé 2007. Bollinger mu arm – kindlasti üks minu lemmikmaja, milles kunagi ei pettu. Samas letis sai maitsta ka La Grande Année 2008, millel on kindlasti suur potensiaal arenemiseks, kuid hetkel oli ta veel väga toores ja nooruke. Rosé oli küpsem ja juba praegu väga nauditav, kuigi ka sel joogil on veel potensiaali arenemiseks küll ja küll. Koostises 72% PN ja 28% CH, lisatud on 6% punast veini. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Värvus klaasis oli särav oranž, aroomis oli punaseid sõstraid ja kuivatatud lilli. Maitses domineerisid kirsid, maasikad ja veidike röstiseid noote.

 

de Venoge Millésime 2002. Aroom oli puuviljane, röstine ja tunda oli brioche. Maitse oli täidlane, heas tasakaalus, hape keskmine ja suu oli täis kuivatatud puuvilju. Küpsenud ja väärikas šampanja, põnev kohtumine oli! 

Need olidki mõned eredamad hetked neist kahest päevast, järgmine kord jagan teiega masterclassi muljeid.

De Venoge Cuvée des Princes

De Venoge perekond on pärit Šveitsist, sealt kus Venoge jõgi suubub Genfi järve. Kõigepealt maja ajaloost on lühidalt:

1825 lahkub Henri-Marc de Venoge kodumaalt ning asub elama Champagne maakonda. 1837 asutab ta Epernays ettevõtte “de Venoge & Cie”.
1838 loob Henri-Marc esimese illustreeritud šampanjapudeli sildi.
1845 võtab maja juhtimise üle Henri-Marci poeg Joseph de Venoge, kelle käe all aastatel 1845-1869 on maja hiigelaeg. Tema juurutas paljude kuningakodade noorte printside seas traditsiooni hakata käima jahipiknikel.
1851 lisatakse šampanjapudeli siltide kujundusele sinine pael (The Cordon Bleu), mis sümboliseerib Venoge jõge.
1864 tuuakse turule Cuvée des Princes sari Hollandi kuningakoja auks.
1866 asub isale appi Gaëtan de Venoge, kes hakkab tegelema müügi edendamisega ning peamiseks fookuseks saab USA turg.
1998 saab de Venogest Lanson-BCC grupi liige.
2005 lansseeritakse Cuvée “Louis XV”.

Ühel kenal sügispäeval korraldasime Cuvée de Princes sarja degustatsiooni, kus kokku maitsesime viit erinevat šampanjat. Šampanjad on pudeldatud dekantrikujulistesse pudelitesse. Veinimeistriks on Isabelle Tellier, naisveinimeistreid ei ole Champagnes just väga palju ning enne teda oli veinimeistriks Eric Lebel, kes täna toimetab Krugis.

Esimesena avasime Princes Extra Brut, koostises 35% PN, 30% Meunieri, 35% CH. Suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Aroomis oli tunda metalsus, mineraale ja ka kergelt magusaid noote. Lõhn meenutas sulanud plombiirijäätist. Maitse oli Extra Bruti kohta üllatavalt magus, maitses teises pooles tuli alles hape esile, alguses oli happe osas tühjus. Keskmaitses olid küpsed puuviljad. Joogi üldmulje oli veidi segadusttekitav, me ei suutnud seda jooki lõpuni lugeda ja kõiki nüansse mõista.

Teine käik – Princes Blanc de Blancs. Koostises 100% CH, värvus oli kuldkollane ja mullijoad klaasis olid väga tugevad. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroom oli mesine, tunda oli delikaatselt tsitrust, sidrunikoort ja mõrkjaid noote. Maitse algus oli mesine, lõpus tuli rohkem hapet ja rohusust. Iseloomus oli särtsu rohkem ja kehand oli ka tugevam kui esimesel šampanjal. Lõppmaitses oli tunda ka pajukoort ja askorbiinhapet.

Kolmandana avasime LOUIS XV Brut Rosé 2006. Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 4,6g/l kohta. Värvus oli õrn oranž, apelsinikoore toon. Aroomis oli tunda küpseid nektariine, õunu, õunakoort ja ebaküdooniat. Maitses oli arooniaid, veidi karamelli ja paradiisiõuntest valmistatud kompotti. Lõppmaitses oli pikk hape ja mõrusust. Üldmulje oli ülihea, väga kompleksne jook, hape oli heas tasakaalus.

Neljandana avasime maitsmiseks Princes Blanc de Noirs. Šampanja on valmistatud 100% PN viinamarjadest, suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli vahva tolmulõhn, lausa suvine kuiv kruusatee ja tunda oli ka mineraalsust. Maitse oli põnev, natuke magusa alatooniga, aga tunda oli raudnõgest ja ohakat. Ääretult huvitav maitse- ja aroomibukett!

Viimase käiguga pöördusime rosé juurde tagasi – Princes Rosé. Koostises 100% PN, suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis olid punased marjad, ennekõike jõhvikad, värvus oli tumeroosa. Maitses domineerisid punased marjad, jõhvikad ja pohlad, lõpp oli pikk ja mõru.

Meie hinnangul tulevad veinimeistril roséd paremini välja, neil oli rohkem iseloomu ja põnevaid nüansse. Aga otsustage ise!

Lanson Wimbledon Edition Rosé

Tänasel naistepäeval tundub mulle eriti paslik kirjutada rosé šampanjast. Nii umbes aasta tagasi kirjutasin erikujundusega Lansoni rosest, milline paisati sõbrapäevaks müüki UK-s ning paaris Euroopa lennujaamas. Tegemist oli turundusnipiga võitmaks juurde uusi šampanjasõpru ning tundub, et see töötab, inimestele meeldivad erikujundused!

Eelmisel suvel leidsin Amsterdami lennujaamas (hiljem nägin sama šampanjat ka Vilniuse lennujaamas) Wimbledoni tenniseturniiri auks loodud erišampanjad. Neid oli seal lausa kaks – Black Label ja Rosé, ühe tõin koju kaasa ning ära jõime selle koos sõpradega imeilusal õhtul Tallinna Botaanikaaias. Ütlen kohe ära, et tennist me ei mänginud, piirdusime lilleilu, muru ja imeliste šampanjade nautimisega.

Lanson Wimbledon Edition Rosé koostises on 32% CH, 53% PN ja 15% Meunieri. Veinimeister on lisanud tibakese ka punaveini Côteaux du Champenois Bouzy Rouge, milline on valmistatud PN viinamarjadest ja milline annab joogile imekauni kahvatu lõheroosa, minu meelest kergelt oranžika värvuse.

Aroomis domineerisid punased marjad ja suvelillede hõng. Maitse oli värske, õunane, tunda oli maasikaid ja lõppmaitses kirbeid noote. Üldmulje on õrn, värske ja parajalt ümar, heas tasakaalus sportliku iseloomuga rosé.

 

Imeliselt hästi sobis see rosé suveõhtusse ning kindlasti sobib see kaunistama ka tänast päeva. Imelist päeva Teile kaunid naised! 

 

 

Lansoni rosé

Eelmine kord rääkisime šampanjamüügi langusest UK-s ning tänane uudis räägib sellest, et šampanjatootjad ei jää ootama järgmist langust sellel aastal. Homme on aasta kõige roosam päev ning Lansoni šampanjamaja otsustas selle puhul turule tuua uue, erikujundusega Rosé Label Brut NV. Maja sõnul moodustab roosa šampanja läbimüük juba 17% maja koguläbimüügist.

Erikujunduse looja on inspiratsiooni ammutanud Londonis asuvalt Shoreditchi turult. Pudeli kujundus on roosa grafiti ning koosneb märksõnadest nagu “fresh”, “fruity” ja “elegant” mis iseloomustavad pudeli sees olevat jooki. Ilmselgelt on seekordne erikujundus suunatud kõnetama nooremat šampanjasõprade põlvkonda ning ma usun, et homsel valentinipäeval nii mõnigi šampanjasõber selle pudeli oma armsamale kingituseks ostab.

Lisaks UK-le tuleb erikujundusega šampanja müüki homme ka Brüsseli ja Frankfurti lennujaamades ning märtsis ka Pariisi lennujaamas. Nii et kes nüüd lähiajal Euroopas reisima juhtub, siis hoidke silmad lahti!

Imelist roosat sõbrapäeva kõikidele šampanjasõpradele!

Kasutatud allikas: thedrinkbusiness.com veebileht

 

Philipponnat Royale Réserve Rosé

Philipponnati degustatsioonil jätsid kõik neli erinevat šampanjat väga hea ja positiivse mulje ning suure huviga ootasime, et millega üllatab rosé.

Koostises 75% PN, 20% CH, 5% Meunieri. Reservveine, mida lisatakse segusse 25%-30%, säilitatakse tammevaatides solera meetodil.

Punast rahulikku Pinot Noirist valmistatud veini lisatakse 7%-8%, mõjutab see peamiselt muidugi värvi, kuid lisab ka maitsele põnevaid nüansse. Suhkrut on lisatud 9g/l ning jook on keldris küpsenud 3 aastat.

Värvus klaasis oli ilus särav telliskivi oranž, meenutas südasuvist küpse virsiku koort.

Aroomis oli tunda suviseid marju ja valmivaid vilju: virsikuid, kirsse ja maasikaid. Kuskil kaugel olid võib-olla ka vaevuaimatavad tsitrused ja nõrgad vihjed meele.

Maitse esimene mulje oli puhtus ja selgus, hästi klaar maitse, mis meenutas karget, puhast allikavett. Suhu jõudsid pigem vaoshoitult peenetundelised maitsenoodid: punased marjad, kergelt mõru klaaskomm ja mandlid, keskmaitses tulid välja ka happelised toonid. Maitsekooslus mängis hästi kokku ning jättis kokkuvõttes selge, värske ja marjase üldmulje.

See rosé sobiks hästi suitsukala või suitsusinkide paariliseks, samuti tasub seda proovida koos vasika- või tallelihaga. Aga miks mitte ka suvise marjakoogi või magustoiduga.

Champagne Philipponnat

Seekord otsustasime mulliklubiga degusteerida Philipponnati šampanjamaja esindajaid. Philipponnati maja oli üks esimeste seas, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile trükkima infot šampanja valmistamiseks peamiselt kasutatud baasveini aastat, korkimise kuupäeva ja lisatud suhkru kogust.

Šampanjamaja on Eestis kohal juba paar aastat, maaletooja käest saab otse osta neid brillare.eu veebipoest ning meie võtsime esimese hooga maitsmiseks neli erinevat šampanjat. Jookidele saatjaks ostsime sushit ning viimaseks käiguks foie gras koos Muhu leiva magusa puuviljasaiaga. Sushi oli imekaunis ja imemaitsev, anname 6 soovitushäält Viimsi vanas keskuses asuvale väikesele sushikohale!

Aga nüüd šampanjade juurde, esimesena avasime Royale Réserve Non Dosé. Tegemist on maja NV sarja esindajaga, baasveinile on lisatud 48% reservveine ning šampanja on küpsenud keldrisügavuses 12C juures pärmil 3 aastat.

Koostises 65% PN, 30% CH, 5% Meunier.

Värvus kahvatu kuldkollane.

Aroomis olid pärnaõied ja röstised noodid, hästi täidlane ja küps esimene mulje.

Maitse oli tugev ja puhas, kus oli tunda pirne, tsitruste puudutust, karamelli ja kergeid suitsuseid noote. Suurepärane avalöök, mis sai degusteerijatelt lõpuks 24 maksimumpunkti ja oli selle õhtu absoluutne lemmik. Veinimeister ütleb, et šampanja näitab oma jõulist intensiivsust kõige paremini 6-18 kuud pärast korkimist, kuid võib seista ka keldris mõned aastad.

Teine šampanja, mida maitsesime oli Royale Réserve Brut, milline on küpsenud keldrisügavuses 12C juures pärmil 3 aastat.

Koostis sama mis zero dosagel: 65% PN, 30% CH, 5% Meunier, suhkrut on lisatud 8g/l kohta.

Aroomis olid küpsised ja pirnid, meenoodid ja tsitrusviljad.

Maitse oli hästi õunane, veidike ka punaseid sõstraid ja vaarikaid, lõppmaitse hästi leivaröstine. Järelmaitses domineeris suhkur ning meie hinnangute skaalal sai see šampanja neljanda koha. Bruti võib keldris säilitada kuni 5 aastat, kus ta ajaga areneb ümaramaks. Šampanja sobib kenasti valge liha külmade lõikudega, linnulihaga, kala ja mereandidega.

Kolmas šampanja oli vana väärikas Grand Blanc Brut 2006. Viinamarjad on kasvanud kriidisel pinnasel, koostises 100% CH ning suhkrut on lisatud 4,25 g/l. Värvus kuldkollane. 

Aroomis oli tunda kõrbenud leivakoorikut, kääriva leivajuuretise hõngu ning pähkleid.

Maitse oli väga täidlane, rukkileivane. Lõpus tulid esile hape ja kirsid, lõppmaitse oli üsna pikk. Ideealne kaaslane homaarile või vähile, kuid värske tuunikala ja lõhe tõid ka kenasti selle šampanja parimad omadused esile. Meie järjestuses sai BdB napilt II koha.

Viimane käik oli Blanc de Noirs 2008 koos foie grasi ja magusa puuviljasaiaga. Kevadel Reimsis nautisime seda šampanjat õhtupäikesest täis tänavakohvikus, seekord süübisime jooki põhjalikumalt.

Koostises 100% Pinot Noir.

Värvus kuldkollane, mullijoad keskmise tihedusega.

Aroomis domineerisid mustad ploomid ja ploomikivid, meenoodid samuti.

Maitse oli mineraalne ja puuviljane, lõppmaitses tulid esile pipar ja erinevad vürtsid. Meie pingereas väärikas kolmas koht. Veinimeister soovitab seda šampanjat metslindudega, usun et pardiga oleks kooslus super.

Kokkuvõttes saame öelda, et maja ei ole asjata saanud R.Juhlinilt 4* tunnustust, kõik proovitud šampanjad olid suurepärased, ükski ei valmistanud pettumust. Ja me alustasime ju maja alumistest sarjadest, saab vaid oletada, mida maja tippsarjad pakuvad. Nii et soovitan kindlasti Philipponnatiga tutvust teha, uskuge, te ei pettu!

Ilusat Eesti Vabariigi 99. aastapäeva!!!!!

Kohtusime taas – Besserat de Bellefon

Meie šampanjahuviliste seltsing ehk teisisõnu “mulliklubi” pidas ka sel aastal oma seltsingu suvepäevi Läänemaa kalurikülas. Tavapäraselt oli lisaks aktiivsele liikumisele ning hea toidu ja joogi nautimisele plaanis ka ühe majaga lähemalt tuttavaks saamine. Seekord valisime tutvumiseks Besserat de Bellefoni šampanjad. Tutvumine ei ole vist päris õige sõna sest tegemist on ikkagi tuntud headuses majaga, millega on meil olnud au mitu korda eelnevatel aastatel tutvust teha. Muljed on kõik õnneks talletatud siinsamas mulliblogis. 

Kuigi ilm absoluutselt ei soosinud meie kogunemist ja ei pakkunud hetkekski hilissuvist päikesepaistet, siis nii nagu öeldakse ilma ja riiete kohta, saab öelda ka jookide kohta. Kui laual on parajas koguses sobivaid suupisteid ja šampanjasid, siis ei heiduta meid ka pilves  ilm või tasahilju tibutav vihm.

Esimesena proovisime Cuvée des Moines Bruti:

Värvus oli šampanjal helekollane.

Koostises 35% Chardonnay, 20% Pinot Noir, 45% Meunier.

Aroomis olid küpsed aroomid, ploomid ja virsikud ning kerge röstisus.

Maitse algusfaas üllatas põneva kirsiga – täiesti ootamatult ilmus (must)kirss ja üldsegi mitte kirsikivi, vaid just viljaliha. Kirsile järgnes karamell ja lõppmaitses tugev sidrun.

Hästi selged ja puhtad maitsekomponendid olid ses  joogis ning see oli igati naudiv avalöök meie ilusale päevale.

Pärast paaritunnist jalutuskäiku rannaniitudel ja võlumetsas ootas meid ees järgmine šampanja – Brut Blanc de Noirs.

Värvus oli beežikas, lausa tuhmjaskollane.

Koostises 100% Pinot Noir.

Aroomis domineerisid küpsed ploomid.

Maitses tuli esmalt parajalt jõulise sammuga barbarisskomm, lisaks veel küpsed ja röstised noodid. Lõppmaitse oli üsna happeline, esile tuli sidruni koore all oleva valge sisekoore mekk, mis on parajalt mõrkjas. Klapitasime seda imelist jooki puuviljaleiva/pardipasteedi suupistetega ning erinevate juustudega. Kusjuures eriti hästi klappis see šampanja Inglismaalt pärit vana juustuga, tasakaal juustu ja šampanja vahel oli väga hästi paigas.

Järgmisena avasine Millésime 2006, mis rabas meid kõiki oma küpsuse ja iseloomuga.

Värvus oli õrn kollane, koostises 54% CH, 15% PN, 31% Meunier.

Aroomis tuli esimesena esile kergelt kõrbenud röstisus, seejärel lisandusid kuivanud puuviljad ja ürtide puudutus.

Maitses oli tunda röstitud pähkleid, lapsepõlvest siiani mälupildis püsivaid pirniseid klaaskomme ja mõnusalt siirupist, marjast ja ploomist alatooni. Lõppmaitse oli pikk ja vähese happesusega. Maitsekooslus oli suurepärane, laua taga valitses ühtlane arvamus, et just see jook oli selle päeva parim! Nautisime pikalt ja mõnuga šampanja kooskõla ja küpsust.

Brut Blanc de Blancs’i me laupäeval oma degustatioonimenüüsse ei liitnud, sest hetk, ilm ja toit ei tundunud õiged. Proovisime BdB ära järgmisel päeval, päikesepaistelises Viimsi pargis, kus šampanja kaaslaseks kutsusime vana Roterdami juustu. Vana, kergelt ühe jalaga lonkva, aga mitte täiskristalse soolanoodiga juust, sobis tegelikult väga hästi selle noore ja karge šampanjaga.

Koostises 100% CH, aroom oli mineraalne ja tunda oli sidrunit.

Maitse oli alguses terav, aga lühikese lõppmaitsega. Tunda oli aprikoose ja sidrunit, kohati oli tunda ka siirupist puudust ja kerget karamelli siirupis.

Taaskord oli nauditav kohtumine Besserat de Bellefoni majaga – järgmise korrani!

Philipponnat Royale Réserve Brut

Philipponnati maja on lõpuks ka Eestisse jõudnud ning enam ei pea Soomes  või mujal selle šampanja järel käima. Tegemist on vana ja väärika majaga, millest esmakordselt juba paar aastat tagasi kirjutasin, kahjuks vahepeal ei ole meie teed ristunud. Seekord mekkisime Royale Réserve Bruti.

Royale Réserve sarjas on 3 erinevat šampajat: Brut, Non dosé ja Rosé ning sarja nimega viidatakse Philipponnati esiisadele, kes varustasid šampanjaga kuningas Louis XIV õukonda.

Šampanja on küpsenud keldrites 3 aastat, reservveini on kasutatud 25-30%. Reservveinide säilitamisel kasutatakse solera meetodit, mis seisneb erinevate aastakäikude veinide segamises tammevaatides.

Koostises 65% PN, 30% CH ja 5% Meunieri, värvus kuldkollane.

Aroomis oli õrnalt tunda röstitud leiba, klaasis avanedes lisandusid mesised noodid, kollased puuviljad ja vaevuaimatavad vihjed tsitrustele.

Maitse oli täidlane ja heas tasakaalus, täis südasuviseid küpseid vaarikaid ja sõstraid. Lõppmaitse oli üsna pikk ja selles domineerisid röstised noodid. Sobib niisama nautimiseks, aperitiiviks või siis valgete kalade kaaslaseks.

Kauneid ja maitserikkaid mullijooke teie klaasidesse kohe saabuval jõuluajal! 

 

 

 

 

 

 

 

Alfred Rothschild&Cie Brut Blanc de Blancs

Kallid sõbrad ja tuttavad, kes ringi rändavad ja Prantsusmaale satuvad, aitavad mul tublisti seda blogi mitmekesistada ning toovad tihti kaasa just nimelt selliseid šampanjasid, milliseid Eestis veel ei müüda. Olen neile südamest tänulik ning pakun omalt poolt vastu võimaluse koos neid jooke degusteerida. Täitsa win-win situatsioon! Just sellisel moel jõudis suvel minuni Alfred Rothschildi šampanja, ostetud lihtsast Pariisi supermarketist.

Täna kuulub Alfred Rothschildi šampanjabränd Maison Burtinile (endise nimega Marne et Champagne), kellest sai 2006. aastal Lanson-BCC grupi liige. Burtin on üks Prantsusmaa ja kogu Kesk-Euroopa juhtiv jaekaupluste varustaja ning neile kuulub ka meile tuttav Besserat de Bellefon šampanjamaja.

Rohkem, kui šampanjabrändist, oskan ma rääkida Alfred Rothschildist.

Alfred Charles Freiherr de Rothschild sündis 20. juulil 1842 ja suri 31. jaanuaril 1918, ta oli Lionel de Rothschildi ja Baroness Charlotte von Rothschildi teine poeg. Noormees õppis King’s kolledži koolis ja hiljem Trinity kolledžis, kus sai alguses tema elukestev sõprus Walesi printsi, hilisema kuningas Edward VII-ga.

Vaid 21 aastaselt asus noormees tööle isa õpipoisina suguvõsale kuuluvas NM Rothschild pangas Londonis. Aastal 1868 sai temast 26-aastasena Bank of London direktor ning seda positsiooni hoidis ta 20 aastat 1889 aastani. Alfred oli esimene juut, kellest sai Bank of England direktor. Pärast isa surma, aastal 1879, päris ta 5,7 km2 suuruse maatüki koos mõisaga Buckinghamshires, mille ta lasi 3 aasta jooksul ehitada Prantsuse maamõisa sarnaseks.

Härra Alfredil oli vallaslaps suhtest Mrs. Marie Boyer Wombwell-ga. Tütar Almina abiellus 19 aastasena Briti aristrokraadi George Herbert 5th Earl of Carnavoriga ning sai isalt kingituseks 500 000 naela suuruse toetuse, mis aitas neil säilitada ja üles ehitada Highclere Castle. Aastal 2010 sai see maja väga tuntuks tänu inglise sarjale Downtown Abbey.

Aga nüüd šampanja juurde:

Koostises 100% CH, värvus helekollane.

Aroomis oli tunda küpset melonit.

Šampanjal oli väga konkreetse iseloomuga maitsebukett, kus oli huvitavalt suitsune algus ja lõppmaitses oli tunda musta ploomi ja kirbust.

Hinnanguskaalal (minu sügavalt isiklik arvamus) annan 5-palli süsteemis 3+, sest tegemist oli hea, keskmise, lihtsalt joodava šampanjaga, kellest saab alati suurepärase maitsva toidu saatja. Ja oli ka piisavalt omapäraseid iseloomulikke noote, et eristuda samasse klaasi paigutuvate NV-dega.

Alfred Rothschildi brändi all on valik palju laiem kui see üks ja ainus esindaja siin, peab silmad lahti hoidma ja proovima. Minu teada neid Eestist veel leida ei ole, aga maailm on suur ja lai! Proosit!

Fotod: erakogu ja internet.

 

Lanson Gold Label Brut vintage 2002

Champagne Lansoni õilsatest jookidest olen kirjutanud varemgi, rosést ja Black Labelist, seekord siis kuldsest sildist. Pudeli Lansoni Gold Label 2002 sain sünnipäevaks eelmisel aastal, aga olin kärsitu ning lasin sel küpseda veel vaid aastakese. Liigne tormakus ei ole hea, tegelikult võiks lasta sel aastakäigul kauem küpseda ja täidlasemaks muutuda. Toidu kaaslasena pääseb tema iseloom paremini esile ning toidu täiustajana on ta hetkel kindlasti parem valik kui niisama nautimiseks.

Koostis; 47% Chardonnay, 53% Pinot Noir.

Aroom oli karamelline, tunda nõrka meearoomi, kuivatatud puuvilju ja valgeid lilli.

Mullijuga klaasis oli väga tihe, klaas oli täis peeni, tihedaid mullijugasid.

Maitses oli tunda virsikuid, viigimarju ja pirne. Mitte just väga täidlased ja sügiseselt küpsed puuviljad, vaid pigem kesksuvised ja poolküpsed. Lõppmaitse oli teravalt kuiv, täis noorust ja toorust, valmis veel küpsema mõned aastad.

Minu soovitus on, et kel see pudel on kapis oma aega ootamas, siis las ta küpseb veel. Kui aega on, siis miks mitte 3-5 aastat ning siis saate aimu kogu selle imelise joogi täiusest, nii maitses kui aroomis. Endal mul pudelit kapis küpsemas ei ole, aga kavatsen panna ning oodata, sest kes kannatab, see hiljem naudib.

Taaskohtumine Besserat de Bellefoniga

Paar nädalat tagasi väisas Eestit Besserat de Bellefon maja esindajaga Godefroy Baijot ning mul õnnestus temaga kohtuda Kadrioru hubases “Kukk ja konn” bistroos. Eelmise aasta kohtumine Glorias oli meelel ja keelel suurepäraselt meeles, sestap polnud kahtlustki, et ka seekord maitsemeeled hellitatud saavad.

Kõigepealt tutvustas Godefroy lühidalt meile veinimaja. Aastane kogutoodang on 800 000 pdl, keldrites küpseb 3 miljonit pudelit. 60% toodangust tarbitakse ära Prantsusmaal, 40% imporditakse seitsekümnesse erinevasse riiki ning ühtekokku pakutakse Besserat de Bellefoni šampanjat pea 250 Michelini tärniga pärjatud restoranis. Veinimeistriks on Cédric Thiébault, kes liitus majaga aastal 1999 ning veinimeistriks sai aastal 2006. Teda peetakse nooreks andekaks veinimeistriks, keda loodetavasti ootavad ees huvitavad ja edukad aastad. Godefroy sõnul on nende maja edukuse aluseks “low pressure”, mis lihtsalt öelduna tähendab, et suhkrut lisatakse minimaalselt ning pudelites on seetõttu väiksem rõhk, mis loob paremad eeldused sobitada šampanjat toitudega.

Esimesena valati klaasidesse Brut Blanc de Blancs – 100% Chardonnay. Väga tihe mull, aroomis ja maitses oli tunda tsitruseid, virsikut. Ideaalne aperitiiv, mis ilmselgelt kõnetab kõiki joojaid, kelle klaas kord selle joogiga täidetakse.

Bruti ja Extra Bruti koostised on identsed: 35% Chardonnay, 20% Pinot Noir, 45% Meunieri. Kuivuse vahe tekib lisatava suhkrukoguse erinevusest. Mõlemal lastakse küpseda keldrites 3 aastat. Brut oli robustsem ja lihtsakoelisem, kindlasti annab ta oma tõelisest olemusest paremini aimu kui teda tarbida koos toiduga. Extra Brut oli siidisem ja peenem, nii mõnedki meie seltskonnast valisid just Extra Bruti oma lemmikuks tol õhtul. Ideaalne oleks teda kindlasti nautida austritega ja teiste mereandidega.

Brut Millésime 2002 oli minu tolle õhtu lemmik, koostis 54% Chardonnay, 15% Pinot Noir, 31% Meunier. Küpseda lastakse sel minimaalselt 5 aastat! Aroomis oli tunda pirni ja mõnusalt küpset röstisust, kergelt lasid end aimata ka idamaised vürtsid. Maitse oli terviklik ja täidlane, mõnusas tasakaalus ja tuntava iseloomuga. Selline selgrooga vein. Godefroy ütles, et Blanc de Blancsi naudi sõpradega, aga Millésime joo üksinda! Ma täitsa kujutan end ette Millésimega kahekesi 🙂

Sel õhtul oli meil võimalus maitsta ka esimest korda 2013. aastal veinimaja 170. aastapäeva puhul valmistatud B de B šampanjat, millist valmistatakse vaid 7000 pdl aastas. Koostises on pooleks Chardonnay ja Pinot Noir. Väga tiheda mulliga šampanja, aroomis oli tunda sidrunit, tsitruseviljade koort, röstisust ja karamelli. Maitse üldmulje oli natuke kreemisem ja pehmekoelisem kui eelnevalt kirjeldatud šampanjadel.

Pika degustatsioonirea lõpetasid magusad suupisted ja Brut rosé mille koostises on 30% CH, 30% PN ja 40% Meunieri. Viimase tulijana sai rosé paratamatult kõige vähem tähelepanu ning eks tal oli eelnevatega ka raske võistelda. Maitses ja aroomis domineerisid punased marjad ning kaunil päikeselisel suvepäeval sobib see rosé ideaalselt aperitiiviks. 

Kokkuvõtteks saan öelda, et oli maitsev ja jutukas õhtu, lahkusime kõik tänutunde ning suurepärase meeleoluga. Aitäh “Kukka ja konn”, järgmise korrani!

 

Lanson Rosé Label NV

Räägime Lansoni rosést –  Fresh as a rose!

Lansonil on rosé valmistamise kogemust enam kui 50 aastat ning nende rosé on üle maailma üsna tuntud ja armastatud šampanjasõprade seas.

Koostises 32% Chardonnay, 53% Pinot Noir, 15% Meunier.

Värvus oli kirgas pojengiroosa toon, ilus, värske ja särav. Mullid olid väiksed ja sädelevad, tihedad ja elavad.

Aroomis oli tunda kibuvitsa noote ja punaste marjade kohalolekut ning kaugelt kumasid lõhnavad roosid.

Maitses domineerisid punane sõstar, õunamahl ja maasikad. Keskmaitse oli üllatavalt mõru, lõppmaitse päris pikk, kus täidlus ja hape olid üsna heas tasakaalus.

Essi Avellani hinnang sellele šampanjale 89/100.

Philipponnat Royale Réserve Non Dosé

Philipponnat perekonna esmamainimine pärineb aastast 1522, tegemist on vana ja väärika viinamarjakasvatajate suguvõsaga. Šampanjamaja lõi Pierre Philipponnat aastal 1910 Mareuil-sur-Aÿh’s, aastal 1935 ostis ta 5,5 hektari suuruse viinamarjaaia Clos des Goisses, millisest kujunes maja kroonijuveel.

1987. aastal sai Philipponnatist Marie-Brizardi grupi liige,  aastal 1997 müüdi maja Bruno Paillardi poolt juhitud BCC grupeeringule. Paar aastat hiljem kutsuti maja juhtima Moët & Chandoni juures töötanud Charles Philipponnat. Mehel on küll perfektselt sobiv perekonnanimi, kuid tegelikult tal puudub sugulusside Philipponnati šampanjamaja asutanud perekonnaga.

Maja on väike ja sümpaatne, väga hinnatud nn šampanjafriikide seas, maja tippaiast pärinevad Clos Des Goisses veinid on legendaardsed ning saavutanud teatud ringkondades kultusstaatuse. Juhlini hinnang majale 4*.

Koostises 65% PN, 5% Meunier, 30% CH.

Mull väga aktiivne, väike ja tihedas mullijoones.

Värvus helekollane, kergelt kuldse helgiga.

Aroomis oli tunda greipi ja rohelisi õunu, samuti pehmeid leivaröstisuse noote. Hästi kompleksne aroom, mõnusalt koosmängiv aroomibukett.

Maitses rohelised õunad ja ootuspäraselt keskmisest tugevam hape, kuid õnneks ei midagi üle piiri, ei mingit ülihappesust. Keskmaitses on tunda on huvitavat koorest karamelli ja mineraalsust, lõppmaitse aga oli põnevalt ja pikalt mõruda alatooniga.

Igati nautimist ja proovimist väärt märjuke, hea maja stiilinäide. Mina ostsin selle suvel Helsingist, Eestis ei ole veel Philipponnati kohanud. Võiks ju ühel päeval ka Eestisse tulla, sest käesolev šampanja on maja valikus esimesel trepiastmel,  eespool ootavad ilmselt veelgi põnevamaid elamused.

Lanson

Minu esimene kohtumine Lansoni šampanjaga leidis aset paar aastat tagasi, Black Label Brut jõudis minuni tookord Moskvast. Tänaseks on Lanson üle ujutanud kogu Eestimaa, valik on üsna lai Black Labelist kuni Extra Age valikuteni. Möödunud aastavahetuse aegu külastasin Omaani, selles range alkoholipoliitikaga riigis on mõned baarid ja restoranid, kus alkoholi müüakse ning veinikaartidelt võis peaaegu alati leida ka Lansoni šampanjat, Black Labeli hinnaks oli ca 150€ pudel.
Enne kui šampanjadega tõsisemalt tutvust teha, mõtlesin süübida veidi detailsemalt maja ajalukku ja mõned faktid kirja panna.

Maja asutas aastal 1760 François Delamotte ning see oli üks esimesi šampanjamaju. Françoise poeg Nicolas-Louis, kes oli Malta Ordu rüütel, võttis maja üle 1798. aastal ning just tema otsustas maja sümbolina hakata kasutama Malta Risti. Pärast Delamotte surma, aastal 1837, läks maja juhtimine Jean-Baptiste Lansoni käe alla ning võeti kasutusele nimi Lanson Pere&Fils. Aastal 1900 andis kuninganna Victoria Lansonile kuningliku volikirja kui ametlikule Inglise kohtu varustajale. Ilusad ja helged ajad XX sajandi alguses ning veidi enne II maailmasõda (1937) otsustas Victor Lanson pöörata oma tähelepanu just non vintage šampanja tootmisele ja tehnoloogiale ning just tema võttis kasutusele nime Black Label.

Aastani 1976 kuulus maja samale suguvõsale, esimene nn välisomanik oli Ricard, järgnes Moët&Chandon, kes oli Lansoni omanik väga lühikese perioodi jooksul, vaid 175 päeva. Müües jättis Moët&Chandon 208 ha väärtuslikke aedu enda omandusse, jättes Lansonile tühjad pihud. Üldse olid 1990ndad Lansonis rasked ajad, saadi nahutada nii kõikuva kvaliteedi kui viletsa stiili pärast, õnneks ei keeranud majale selga veinimeister Jean-Paul Gandon. Tänaseks on raske töö end ära tasunud, maja maine on kõvasti paranenud ning uute omanike abil (Boizel Chanoine Champagne Grupp) on Lanson tõusnud masstootjate liigas Moët&Chandoni ning Veuve Clicquoti rinnale.

Besserat de Bellefon õhtusöök Glorias

Besserat de Bellefoni šampanjat maitsesin esimest korda naistepäeval ning kuna tutvus oli maitsev ja paljulubav, siis haarasin rõõmuga kinni väljareklaamitud võimalusest osaleda šampanja õhtusöögil. Kutsusin Marita ja Kristeli endaga kaasa ning seadsime kolmapäeval sammud “Gloria” poole.

Külalisi tervitasid “Kukk ja Konn” pererahvas, hr. Godefroy Baijot Maison de Besserat de Bellefonist ning hr. Demjanov. Mina ei ole Glorias käinud aastaid, sestap juba koht ja eesootavad road tekitasid meis elevust, rääkimata kohtumistest šampanjadega. Aperitiiviks pakuti Besserat de Bellefon Blanc de Blancs´i.

Koostis 100% Chardonnay.
Värvuselt õrnkollane, väga hele.
Aroomis tunda lillelisust, tsitrusvilju ning vaevuaimatavat röstisust. Maitse üsna mineraalne, sirge, tunda kergelt  luuvilju ja mett. Jätkasime Blanc de Blancsiga ning värskete austritega. Ideaalne kooslus!

Teine käik oli kalatriloogia (suitsutursa salat, lõhe tartar ja angerja flan) ning triloogia kõrvale pakuti Besserat de Bellefon Extra Brut`i.

Koostis: 35% CH, 20% PN, 45% PM. Aroom täidlane, hästi röstine, tunda viljasust ja magusat varjundit. Maitse röstine, tunda pirni, kergelt magusat alatooni. Lõppmaitse hästi värske ja üsna pikk. Meile väga meeldis Extra Brut, tema iseloomukus ja tasakaal.

Vahepeal andis hr. Baijot meile mõisa ajaloost ning tänapäevast ülevaate. Ajaloost ma kirjutasin juba ka eelmisel korral, koostööd tehakse tipprestoranidega üle maailma, šampanjat saabki osta vaid restoranidest ja vinoteekidest, supermarketist Besserat de Bellefoni ei leia. Aastane kogutoodang on 1 miljon pudelit, 60% müüakse Prantsusmaal, ülejäänu eksporditakse, keldereid on kokku 15 km.

Pearoaks oli vutt, mille juurde serveeriti Besserat de Bellefon Brut`i.
Koostis: 35% CH, 20% PN, 45% PM. Mull väga väike ja tihe. Värvus äärmiselt huvitava halli varjundiga kollane, tuhm. Aroomis tunda lillelõhnu, heledaid luuvilju, kergelt pähklit ja karamelli. Taaskord kergelt magus alatoon. Maitse puuviljane, hästi pehme ja kreemine, keelt ja suud kergelt paitav. Vutiga sai Brut kenasti hakkamaga, aga võrreldes teistega jäi karakter ehk liiga pehmeks.

Vutile järgnes juustuvalik ning Besserat de Bellefoni Millésime 2002. 

Koostis: 54% CH, 15% PN, 31% PM. Minu klaasis oli üks tihe mullijuga, värvus kuldkollane. Tühja neist juustudest, see jook oli täielik elamus – juues jäi mõnusalt pikalt keelele mullitama. Aroomis tunda vürtse ja aniisi, küpseid puuvilju, metsmaasikaid ja punaseid sõstraid. Maitse värske, iseloomukas, külluslik ja rikkalik, tunda küpseid ploome. hr. Baijot teeb korra kuus ühe sigari ning sinna kõrvale naudib ta just sedasama Millèsime 2002.

Õhtu lõpetas magustoitude trioloogia Besserat de Bellefon rosèga. Päris lõppakordiks oli aga spontaanne tangonumber, esitatud tantsivate sommeljeede ja fotograafist klaverisaatja poolt. Jäime õhtusöögiga väga rahule, šampanjadest pälvisid minu suurima poolehoiu Millésime ja Extra Brut, kuid ka ülejäänud kolm olid vägagi nauditavad. Kindlasti ei jää see kohtumine Besserat de Bellefoniga viimaseks, aitäh “Kukk ja Konn“, peatse taaskohtumiseni!

Champagne Besserat de Bellefon

Edmond Besserat, kes oli pärit Hautvillersist asutas šampanjamaja Aÿ’s aastal 1843. Pärast teda võtsid äri üle tema lapselapsed Edmond ja Victor, kellest üks oli rohkem tehnikainimene ja teine hea maitsemeele ning ärivaistuga. Koos moodustasid nad eduka tandemi. Aastal 1920 abiellus Edmond Yvonne de Meric de Bellefon’ga ning sellest abielust sündis ka uus nimi majale – Besserat de Bellefon.

Aastal 1930 esitas Pariisi restoran la Samaritaine de Luxe majale väljakutse valmistada šampanja, mis sobiks ideaalselt kõikide roogadega. Sellest väljakutsest sündis “Crémant des Moines” – iseloomult kerge, ilusa mulliga, kahvatukollast värvi šampanja, millest sai õige pea Pariisi restoranide nõutuim šampanja. Täna tuntakse seda mullijooki Cuvée des Moines nime all.

Aastast 2006 kuulub Besserat de Bellefoni bränd Lanson-BCC grupi nn “selective retail” harusse ning neid šampanjasid müüakse eelkõige läbi restoranide ja vinoteekide. Veinimeister on Cédric Thiébault. 2009. aastal tutvustas maja maailmale oma uut imagot ning Cuvée des Moines ovaalne silt sai juurde pärlmutter tooni, mis muudab selle siidiselt läikivaks ning elegantseks.

Mina nägin Besserat de Bellefoni šampanjasid prantsuse kaupade poes Kukk ja konn. Mõnus väike ja hubane on see poeke Vilmsi tänaval, mõnus sisse astuda ning alati jääb ka kojuviimiseks midagi näppu. Naistepäeval tegin ise endale kingituse brut rosé näol.

Koostis: 30% PN, 40% PM, 30% CH.

Värvus tumeda varjundiga lõheroosa.

Aroomis tunda karamelli, lilli, mandlit, metsmaasikat, kohati meenutas aroom marjatarretise hõngu.

Maitses domineerisid punased sõstrad, marjasus, hape oli väga heas tasakaalus.

Lanson Black Label Brut

Lanson Black Label Brut jõudis minu juurde Moskva lennujaamast, kaugelt tulnud kaunikene.

Koostis: 35% Chardonnay, 50% Pinot Noir, 15% Pinot Meunier.

Värvuses domineerib helkiv merevaigu toon, taoline kollane noot viitab Pinot Noirile.

Mull oli väga tihe, noorsportlaslik 🙂 ja klaasis pulbitses väga aktiivne purskkaev. Nii aktiivset purskkaevu näeb klaasis harva, see oli ikka äärmiselt võimas.

Aroom elujõuline, tuntavad kevadised aroomid koos vihjetega röstsaiale ja lillelõhnale.

Maitses oli tunda küpseid puuvilju ja tsitruselisi, mis loovad üheskoos küllusliku ja täidlase mulje.

Richard Juhlini hinnang majale 4* ning konkreetsele šampanjale 70 punkti, arenedes 84.

Hääd vana-aasta lõppu !!!!!!!!!!!!!!!!!!

Chanoine Tsarine rosé

Chanoine maja asutati Reimsis 1730. aastal ning vaid üks maja on Chanoinest vanem. Veinimeistriks on Philippe Baijot, keda Richard Juhlin oma raamatus kirjeldab kui piirkonna üht pikimat ja tagasihoidlikumat meest. Ta valmistab väga head šampanjat, mida müüakse äärmiselt mõistliku hinnaga. Eriti tasub silma peal hoida Tsarine veinidel.

Kui esmakordselt Tallinnas ühes veinipoes Tsarine šampanjapudeleid riiulis nägin, siis pudeli kuju jättis kahtlase esmamulje ja kuna nimi tundus ka veidi kummaline, siis sinna see huvi tookord jäi. Nüüd kui olen Tsarine šampanjat maitsnud tuleb küll veinimeistrile au anda ning soovitan teistelgi proovida!

Tsarine Rosè
Koostis: 34% CH, 33% PN, 33% PM

Aroomis tunda sõstraid, metsmaasikat, pärmi, saia.
Mull väike ja tihe.

Maitses domineerib karamell, hästi rikkalik ja täidlane maitse, punased marjad ja mõnus täidlane kreemisus.

Sobitasime seda rosèd  suitsumakrelli pasteedi, külmsuitsu lõhe ja rohelise salatiga ning jook ja toit täiendasid  üksteist suurepäraselt. Täiuslik kooslus!

Tsarine Cuveè Premium

Olles mulliteekonna alguses tuleb tõdeda, et aeg-ajalt jääb kirjeldamisel sõnadest puudu, ikka ja  jälle tulevad keelele ja meelele samad sõnad:  vili, leib, maasikas, puuviljad jne. Sestap pöördusin abi saamiseks ka teiste kirjalike allikate poole ning need märksõnad märgin sulgudes.

Tsarine Cuveè Premium

Koostis: 34% CH, 33% PN, 33% PM

Aroomis tunda leiba ja mett (lime õied, sidrun, mõru apelsin)

Mull delikaatne, värvusel kerge vihje rohelisele.

Maitse: suhteliselt magus lõppmaitse, puuviljad (tsitruselised, virsikud, rosinad)

Juhlini hinnang 73, arenendes 75

Proovisime Tsarine Cuvèe Premiumi pärast pearooga ning esmamulje oli pikk magus järelmaitse. Ilmselt mõjutas meid veidi söödud lambahautis ja ahjuköögiviljad, mille rustikaalsed maitsed ei olnud veel suust kadunud, kuid võrdluses teiste mullitavatega oli Tsarine seekord magusam ja marjasem. Aga väga hea, just paras hellitus enne kooki ja koos koogiga.