Eelmise aasta detsembris otsisin jõulueelses saginas lõpuks üles Richard Juhlini šampanjabaari Stockholmis. Tal on neid Rootsis päris mitu tükki ning üks neist paikneb Stockholmis aadressil Regeringsgatan 48, MOOD keskuses. Baaris oli muljetavaldav nimekiri šampanjadest, milliseid sai kohapeal klaasiga nautida ning võtsin minagi siis klaasikese 2009 Pertois-Lebrun Millésime.
Lahke baarman tõi mulle lauda trükisooja Juhlini raamatu, milles autor kirjeldab oma rännakuid ühest maailma imelisest paigast teise ning rändamise käigus maitses ta kokku 100 eriti head šampanjat. Väga ilus raamat oli. Eestisse hr. Juhlin kahjuks šampanjat nautima ei ole jõudnud, lähim geograafiline punkt meile oli Soomes. Ta võib-olla lihtsalt ei tea, et meie väikeses riigis leiab vabalt 100 imelist paika, kus head šampanjat juua.
Raamatut sirvides jõudsin tõdemuseni, et kahetsusväärselt vähe oleme vabas looduses šampanjat nautinud. Kuid need harvad hetked, kui oleme seda teinud, on olnud imelised!
Eredamalt meenuvad näiteks maikuised istumised Haeska linnuparadiisis vasttärganud murul, tuhanded linnud lendamas üle pea ja kevadet tulvamas hinge nii soojast päikesest, soojenevast Matsalu lahest kui klaasis värelevast šampanjast.
Teine mälupilt meenub meretagusest paradiisist Kalanast, istusime soojal suvepäeval merre rajatud sillal, laine loksus meie all ja aega tundus olevat lõputult. Või linnaruumis piknikku pidades, sama hea feelingu saime nii Epernay linnapargist kui eelmisel suvel Botaanikaaia lamamistoolidel päikest püüdes. Ja muidugi Riio jõeäärses paradiisis kus tuules krudisevate kõrkjate heli taustal nautisime klaasikest rosed.
On olnud ilusaid hetki, aga ikkagi tekkis raamatut sirvides tunne, et peaksime rohkem metsa ja randa ja niidule minema, haarama kaasa sõbrad, pisikesed suupisted ja pudeli head šampanjat. Looduse hääled ja aroomid annavad šampanjale hoopis teistmoodi nüansid.
Ma ei mallanud kevadet ära oodata, olgem ausad, kevad pole ju veel praegugi päriselt kohal ning jaanuari lõpus läksime armsa sõbra ja pudeli šampanjaga metsa. Tol ajal ei olnud see päris käre talv ka veel saabunud, nii et metsaalune oli suht roheline ja leidsime okaspuude metsatuka, mis oli parajalt tihe ja sumeda valgusega. Vahva kogemus oli – pehkinud kännust sai laud ja rohelistest mustikavartest kaunistused.
Nautimiseks oli meil kaasa võetud Champagne Voirin-Jumel Brut Tradition.
Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Chardonnay.
Värvus oli kuldne kollane, kergelt beežika tooniga.
Aroomis oli tunda mandleid ja rohelisi õunu, kergelt ka leiba ja rösti.
Maitse oli üsna õunane ja röstine, tunda oli keskmiselt tugevat hapet ning mesisust. Igal juhul andis osoonirikas õhk lendlevatele aroomidele jõudu juurde ning see oli väga virgutav.
Minu soovitus igatahes on, et haarake järgmisel ilusal õhtul külmkapist pudel šampanjat ja minge loodusesse! Mina plaanin seda kohe kindlasti teha!
Mullimaailm 