Dom Pérignon P2 ja Vintage 2008

Bollingeri šampanjamaja oli esimene, kes tõi turule väga vana šampanja, mida lasti settel olla võimalikult kaua ning korgiti vahetult enne turuletoomist. Šampanja sai nimekujuks R.D (Récemment Dégorgé) ning 2002. aasta RD muljeid saate lugeda siit. Selline meetod annab veinimeistrile võimaluse maksimaalselt ära kasutada šampanja võimekust pikalt küpseda, mõnikord küpseb šampanja keldrites aastakümneid enne kui ta settelt eemaldatakse ja korgitakse.

Tänasel päeval valmistavad niinimetud hilja korgitud (inglise keeles late-disgorged) šampanjasid lisaks Bollingerile ka mitmed teised šampanjamajad, nt Jacquesson, Veuve Clicquot, Philipponnat, Lanson, Deutz ja Dom Pérignon.

Viimane on turuletoonud P2 ja P3 (Plénitude) versioonid väga vanadest šampanjadest ning veinimeister Richard Geoffroy on suurendanud nende šampanjade osakaalu kogutoodangust. Varem kandis nn hilja korgitud Dom Pérignoni šampanja nimetust Oenothèque. Richard Geoffroy on öelnud, et kui võrrelda P2 sama aastakäigu Dom Pérignonoga, siis P2 on nagu DP ruudus (astmel kaks), kuna pikalt pärmisettel olemine on andnud veinile sügavust juurde ja samas hiline korkimine toonud kaasa särtsu ja nooruslikkust. Ja kuigi mõlemad on sama aastakäigu šampanjad, siis nad on aastatega väga erinevaks küpsenud.

Mul õnnestus sügisel leida poeriiulilt P2 2000 ning šampanjaklubiga maitsesime kõrvuti Dom Pérignon Vintage 2008 ja P2 2000.

Alustan vanemast ja väärikamast P2 2000.
Toda aastat iseloomustatakse kui väga kontrastirohkete tingimustega aastat, kus külmad ja vihmased perioodid vaheldusid soojema ja tormisema ilmaga. Suvi oli üsna heitlik, ilmad paranesid alles augusti lõpus ning saagikoristus algas 11. septembril Pinot Noiri korjega.

Aroom oli küps, elav ja külluslik, esimesena jõudis ninna mesisus. Seejärel oli tunda briochi ja küpsete viinamarjade suhkrust aroomi, natuke lagritsat ja kuivatatud puuvilju.

Maitse esimene akord oli väga elav, siis hakkas väikeste sammudega tasahaaval esile tulema täidlus ja küpsus, tunda oli linnaseid ja rösti. Hästi nn valmis šampanja, täiuslikuks vormunud ja avanes suus tasahilju väga võimsaks ja täidlaseks joogiks, lõppmaitse oli väga pikk. Erakordne elamus oli see igal juhul.

Dom Pérignon 2008 oli muidugi selles ebavõrdses võrdluses noorem ja veidi kahvatum, kuid siiski pärit erakordselt heast aastast ning kindlasti tasuks temal veel lasta küpseda mõned aastad.

Aroomis oli veidi hapupiima, Belgia õlut, põhku ja kergelt oli tunda ka tsitrusviljade hõngu.

Maitse vajas klaasis veidi aega, et avaneda. Tegemist oli puhta, sihvaka kehandiga ja natuke minimalistliku iseloomuga joogiga. Kerge vesisus oli maitses, mis voolas hästi pikalt suus. Keskmaitse oli happeline, lõppmaitses oli hästi pikalt sidrunit.  Igati nauditavad joogid olid mõlemad.

Olge terved!

Fresnet-Juillet šampanjamaja

Fresnet-Juillet šampanjamaja praeguse omaniku Vincent Fresneti isa Gérard otsustas aastal 1952 alustada omanimelise šampanja tootmist ning ta võttis selleks kasutusele perekonna valduses oleva vana keldri. Aga ta vajas kohta, kus lasta šampanjal küpseda ning ajavahemikus 1955-1972 toimus kuni 12 meetri sügavusel keldrikäikude kaevamine. Aastal 1991 sai šampanjamaja pärast uuenduskuuri uusima tehnoloogiaga varustatud roostevabast terasest mahutid. Majal on viinamarjaaedu kokku 5,7ha ning asuvad need Verzys ja Bisseuilis, kasvuala jaguneb 20% CH ja 80% PN. Maja kuulub Club Tresors de Champagne ühendusse, aastas toodetakse 45ooo pudelit.

Minul on õnnestunud maitsta kaht erinevat selle maja šampanjat, esimesena tutvustan väärikamat Special Club 2000, mille avasime oma armsa tütre põhikooli lõpu puhul sel suvel. Joogil ja tüdrukul on sama sünniaasta, üks neist on nende aastate jooksul küpsenud täidlaseks ja joogikõlbulikuks, teine aga alles avamas uksi suurde maailma.

Koostises 60% CH ja 40% PN.

Värvus tumedam kollane, hilissuvine küps toon tuhmjate toonidega.

Aroomis oli tunda küpseid luuvilju, aprikoose ja virsikuid, samuti pärmiseid noote.

Maitses domineerisid pirnid ja karamell, hape oli üsna märkamatuks muutunud. Küps vein, valmis joomiseks ja joojate rõõmustamiseks.

Teine kord oli juhus maitsta Fresnet-Juilleti roséd Reimsis emadepäeva hommikul.

Koostises 65% PN, 2o% CH ja 15% punast veini.

Värvus mannavahu roosa.

Aroomis oli tunda punaseid marju,  sõstraid ja vaarikaid.

Maitses domineerisid maasikad, tunda oli jõhvikaid. Jook oli heas tasakaalus ja kergelt magusa alatooniga. Ilusa päeva ilus algus!

Kevadel Champagnes osa 3

Suur suvi, pisike puhkus ja kiired tööajad on hõivanud kogu minu aja ning sestap on siin blogis valitsenud hapukurgihooajale iseloomulik vaikus. Täna lõpuks tõmban meie kevadisele reisile joone alla ning järgmine kord siis jätkan uute maitsete ja elamustega.

Oma reisi kolmandal päeval võtsime suuna Épernayle ning esimese peatuse tegime Eestis hästi teada Charles Mignoni šampanjamajas. Tegemist on moodsa sisustusega uuemat sorti majaga, mida juhib täna Bruno Mignon. Vaatasime veidi ringi ning mekkisime Premium Reserve Bruti.

Seejärel jalutasime linnas veidi ringi ning kuna oli saabunud lõuna aeg, siis otsustasime pargis korraldada pikniku. Ostsime krabiliha salatiga täidetud poolikud greipfruudid, erinevaid pasteete, juustu ja pikka saia. Joogiks muidugi šampanjat, millised pandi poes jää ja külma veega täidetud kottidesse, et joogid ikka külmad püsiksid. Pärast kerget kehakinnitust tegime jalutuskäigu mööda Avenue de Champagnet, sealhulgas toimus kohustuslik pildistamine Dom Perignoni kuju ees. Épernays on kaks väga laia valikuga šampanjapoodi, kus on hinnad paari euro võrra madalamad kui Reimsis. Meie tutvusime Cave Salvatori (11 rue Flodoard) poega, mille perenaine on veiniäriga tegelenud juba 50 aastat. Pood on  seestpoolt muhedasti veidike segamini ning sortimendiga tutvumiseks ulatas perenaine klade nimetuste ja hindadega. Aastakäigu šampanjasid oli väga suur valik ning ühtteist sai ka kaasa ostetud sh Alfred Gratien Brut Millesimé 2000. Tegemist oli hästi täidlase ja küpse šampanjaga, mille aroomis oli tunda pähkleid, röstitud küpsiseid, kaneeli ja kohvinoote. Maitse oli samuti rikkalik ja ümar, hape oli tagasihoidlik ja püsis tagaplaanil. Saime suurepärase elamuse ja veel millise hinnaga (48€)!

Päev jätkus Reimsiga tutvudes, külastasime turuhoone taga asuvat Club Tresors de Champagne kauplust, kus on müügil kõikide ühendusse kuuluvate majade šampanjad. Õhtusööki nautisime ehedas brasseriis Le Boulingrin kus mina sõin imemaitsvaid seajalgu ja julgemad maitsesid veelkord kohalikku rupskivorsti Andouillette. 

Reisi viimane päev tervitas meid imelise päikesepaistega ning sättisime end katedraali vastas asuva šampanjapoe laudade ümber. Nad ise pakuvad kohapeal joomiseks vaid kahte sorti šampanjat, kuid tegelikult saab väikese korgimaksuga kohapeal tarbida kogu poe valikut. Me otsustasime tol hommikul roosade kasuks ning degusteerisime Charles Heidsiecki Rosé Réserve, Bollinger Rosé ning Deutz Rosé 2009. Bollinger rabas meid kõiki jalust oma punaste metsamarjade maitsega -tugev jõhvikas esireas domineerimas ning samas oli tunda ka kerget vürtsikust. Kindlasti oli see šampanja reisi TOP3 kuuluv elamus.

Oli ilus ja maitseid täis reis, statistika ütleb, et seitse inimest maitsesid ühtekokku 43 erinevat šampanjat. Õppisime ka ühtteist ning järgmine kord ajastame oma reisi paremini, et mitte sattuda Prantsusmaale riigipühade nädalavahetusel ning kindlasti tahaks jõuda Cote des Blancsi küladesse, kuhu paraku seekord ajapuuduse tõttu ei jõudnud. Hetkel siis naudime suve ja sügisel hakkame järgmist reisi planeerima. Mullitavaid elamusi kõikidele!