Bollinger Rosé 2006

Eile oli Global Champagne Day 2019 ning kui keegi on võtnud vaevaks ja kalendrisse välja mõelnud sellise tähtsa päeva, siis tuleb seda loomulikult ka vääriliselt tähistada.

Meie avasime Kievist Eestisse jõudnud Bollinger Rosé 2006, mis oli oma aega ja väärilist sündmust mõnda aega juba oodanud. Juba ainuüksi selle joogi pakend äratab tähelepanu ja imetlust, õnneks nii vorm kui sisu osutusid mõlemad maailmaklassi kuuluvaks. Tegemist on limited editioniga ning see aastakäik on maja ja veinimeistri poolt pühendatud Bollingeri rosé šampanjade auks.

Koostises 72% Pinot Noir, 28% Chardonnay, sh 7% on lisatud punast veini. Kasutatud on ainult 9 erineva aia viinamarju, millest 84% pärineb Grands cru aedadest ja 16% Premier cru aedadest. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta ning šampanja on keldris küpsenud enam kui 10 aastat.

Värvus oli särav oranž, hele apelsinikoore toon.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, kohviube, kergelt röstiseid noote ning ka kuivatatud taimi ja lilli. Natuke isegi kriiti ja tolmu. Kui lasime šampanjal klaasis seista ja soojeneda, siis ilmus selgesti tuntav küpse juustu lõhn.

Maitse oli väga heas tasakaalus ja täiuslik, täis küpseid maitseid ja erinevaid nüansse.  Natuke oli tunda mett ja küpseid puuvilju, samal ajal olid kohal ka mandariinid ja kuivatatud tsitrusviljakoorte täidlus. Hape oli viisakalt tagasihoidlik ja tagaplaanil, lõppmaitses eristusid selgelt kibuvitsamarjad.

Ülihea šampanja, kõik oli täpselt balansis ning kooskõlas, super elamus!

 

Grand Champagne Helsinki

Mullimaailm kutsus sõbrad kaasa ning külastas eelmisel nädalavahetusel üritust Grand Champagne Helsinki. Üritus toimus juba viiendat korda ning ürituse üks eestvedaja on põhjanaabrite Master of Wine Essi Avellan. Üritusel olid esindatud ca 80 erinevat šampanjamaja ning külalistel oli võimalus maitsta ca 400-450 erinevat šampanjat ning lisaks veel osaleda master class loengutel ja degustatsioonidel. Meie väisasime üritust kahel päeval ning mõlemal päeval võtsime kavva ka ühe masterclassi.

Šampanjamajadest olid väljas kõik tuntud nimed: Krug, Bollinger, Louis Roederer, Lanson, Piper-Heidsieck, Henriot, Pol Roger, Ruinart, Pommery, Taittinger, Laurent-Perrier jne.
Aga oli ka palju väiksemaid tegijaid: Bruno Paillard, Pierre Paillard, Paul Bara, Dumangin J.Fills, Leclerc Briant, Jacques Selosse, Chartogne-Taillet, Francis Orban jpt.

Väljapanek võttis silme eest kirjuks ning esimesel päeval keskendusime eelkõige vanade aastakäikude maitsmisele. Haruldasi ja erilisi šampanjasid avati vastavalt ajakavale kindlal kellaajal, nii et soovi korral sai end selleks ajaks leti ette sättida. Minu jaoks oli üllatav osalejate suur hulk – mõlemal päeval oli lõpuks ruum rahvast nii täis, et võimatu oli liikuda. Ilmselt said ka korraldajad aru, et viimane aeg on üritus vanast üliõpilasmajast (Vanha Ylioppilastalo) suuremale pinnale kolida.

Mõned šampanjad võtsid jalust nõrgaks, mõni jättis ka päris külmaks või lausa valmistas pettumuse ja vanade tuttavad ei vedanud alt. Siinkohal jagan teiega muljeid mõnedest eredamatest hetkedest.

Bruno Paillard N.P.U 2002 “Nec Plus Ultra”. Koostises on 50% PN ja 50% CH, suhkruid on lisatud 3g/l kohta, värvus kuldkollane. Aroomis oli üleküpsenud puuvilju ning kuna šampanja on küpsenud väikestes tammevaatides 10 kuud ja siis järgmised 10 aastat seisnud pärmisettel pudelis, siis on tegemist küpse ja sügava joogiga. Hape oli tagasihoidlik ja veidi oli tunda mineraalsust. Hästi omapärane šampanja, millist valmistatakse vaid erakordsetel aastatel, siiani on seda tehtud 6 korda, viimati aastal 2003.

Lanson 1979 – koostises 48% CH ja 52% PN. Korgitud on see šampanja alles eelmise aasta septembris! Tegemist oli magnum pudeliga ning šampanja on pudelis seisnud peaaegu 40 aastat. Maitse oli väga täidlane, täis küpseid puuvilju, oksüdatsiooni ja kergelt kummiseid noote. Värvus oli tumekollane, kusjuures klaasis olid mullijoad päris tihedad. Aroomis oli mädaõuna, veidike sõnnikut ja üllatav oli sellise vanuse kohta nii tugev hape. Ääretult põnev šampanja, vanim, mida ma siiani maitsnud olen ning see kogemus oli seda väärt! Ma läksin tol aastal esimesse klassi 🙂 ja keegi hea inimene valmistas samal aastal šampanja kellega kohtusime 40 aastat hiljem. Milline vedamine!

Bollinger La Grande Année Rosé 2007. Bollinger mu arm – kindlasti üks minu lemmikmaja, milles kunagi ei pettu. Samas letis sai maitsta ka La Grande Année 2008, millel on kindlasti suur potensiaal arenemiseks, kuid hetkel oli ta veel väga toores ja nooruke. Rosé oli küpsem ja juba praegu väga nauditav, kuigi ka sel joogil on veel potensiaali arenemiseks küll ja küll. Koostises 72% PN ja 28% CH, lisatud on 6% punast veini. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Värvus klaasis oli särav oranž, aroomis oli punaseid sõstraid ja kuivatatud lilli. Maitses domineerisid kirsid, maasikad ja veidike röstiseid noote.

 

de Venoge Millésime 2002. Aroom oli puuviljane, röstine ja tunda oli brioche. Maitse oli täidlane, heas tasakaalus, hape keskmine ja suu oli täis kuivatatud puuvilju. Küpsenud ja väärikas šampanja, põnev kohtumine oli! 

Need olidki mõned eredamad hetked neist kahest päevast, järgmine kord jagan teiega masterclassi muljeid.

Bollinger rosé

Kevadel, ilusal maikuu pühapäeval, nautisime koduaias Bollingeri roséd. Suvi oli veel ees ja loodus alles tärkas. Täna, soojal ja vihmasel septembri pühapäeval, ongi paras aeg see kevadine hetk blogisse talletada. Küllap läheb sügis mööda sama kiirelt kui suvi ning varsti hakkame üheskoos uut kevadet ootama.

Bollingeriga on mul seotud ainult positiivsed mälestused ja vaevalt, et kellelgi see teisiti on ja sel suvel meie pisikese mulliklubi suvepäevadel võrdlesime ka Bollingeri erinevaid aastakäigušampanjasid. Nüüd aga paar sõna NV rosé kohta:

Koostises 62% Pinot Noir, 24% Chardonnay, 14% Meunier, lisatud on ka 5-6% punast veini. Suhkruid lisatakse 8-9g/l kohta.

Värvus meenutas mannavahtu, klaasis helkisid kuldsed toonivarjundid ning mullijoad olid väga intensiivsed.

Aroomis eristusid selgelt punased sõstrad ja maasikad.

Maitses andsid samuti tooni punased marjad: jõhvikad ja maasikad. Tegemist oli hea struktuuri ja jõulise joogiga, kus hape oli keskmiselt tugev ja lõpus oli tunda tanniine. Järelmaitse oli pikk ja vaevuaimatavate mõrudate nootidega.

Ideaalselt sobib see šampanja koorikloomade kaaslaseks või punastest marjadest valmistatud magustoitude kõrvale. Aga muidugi ka niisama nautimiseks heas seltskonnas ja kasvõi ilma päikeseta. Veinimeister soovitab seda roséd proovida jaapani roogadega või mitte väga vürtsikate idamaiste roogadega. Tundub päris põnev!

Suvepäevad Bollingeriga

Kujutage nüüd korraks ette: on laupäev, imeliselt soe ja päikseline juulikuu pärastlõuna. Puhub kerge tuuleiil, päike särab ja paitab õrnalt seitsme graatsia paljaid õlgu kui nad istuvad soojale rannaliivale kaetud valge linaga laua taha. Meri loksub kergelt, liiv on soe ja meeleolu pidulik. Laual ootavad hõrgud suupisted ja kuuleris on jääs kolm pudelit Bollingeri. Seda päeva on kaua planeeritud ja oodatud.

Stop! Elame Eestis ja meil on Eesti suvi! Oli kauaoodatud laupäeva hommik ja vihma tuiskas. Tuuleiilid kihutasid mööda kodumaad ringi ja viisid rannamajakesest öösel elektri. Pealinnas jäeti halva ilma tõttu isegi tantsupeo etendus ära. Graatsiad otsustasid mere äärde mitte minna, suvepäevad koliti ümber pealinna ja päikese asemel paitas meie kaetud õlgu kaminasoojus.

Laud oli ikkagi kaetud maitsvate suupistetega ning külmkapis olid Bollingerid. Olime seda päeva kaua oodanud ja planeerinud ning ei ole halba ilma, vaid peavad olema sobilikud riided ja korralik ulualune.

Bollingeriga oli meie mulliklubil meeliülendav kohtumine eelmise aasta mais, kui olime oma klubiseltskonnaga väljasõidul Reimsis ning pühapäeva hommikul jõime katedraali imetledes Bollingeri roséd. Sestap tekkis ühisotsus suvepäevadel just seda maja põhjalikumalt tundma õppida. Valisime välja kolm aastakäigu šampanjat ning püüdsime leida jookidele väärilised toidud.

Esimene käik oli 2005 La Grande Année. Kõrvale sobitasime Parmesani ja baklažaanikreemi koos röstitud ciabattaga.

Koostises 70% Pinot Noir ja 30% Chardonnay, segus on kasutatud 13 erineva aia marju, 95% pärinevad grand cru aladelt ja 5% premier cru aedadest. Suhkrut on lisatud 6g/l kohta.

Värvus – tumedate toonidega helkiv kollane.

Aroomis oli tunda erivaid õunavarjundeid, röstitud kõrvitsat, veidi mesiseid noote ja pähkleid.

Maitses oli tunda õunakooki ja küpseid puuvilju, Põltsamaa kuldse õunaveini mekki. Parmesaniga sobisid nad kokku ülihästi, juustu magusus ja šampanja moodustasid hästi tervikliku koosluse. Tõdesime kõik, et tegelikult see jook enda kõrvale toitu üldse ei vajagi, väga nauditav on see jook ka üksinda. Suurepärane algus!

Teine käik oli 2005 La Grande Année Rosé koos pardi-rillette, Guandalupe meloni ja Serrano singiga.

Koostises 72% Pinot Noir ja 28% Chardonnay, viinamarjad pärinevad samuti 13 aiast ning lisatud on 5% La Côte aux Enfants punast veini. Suhkrut on lisatud 7g/l kohta.

Värvus oli porgandikarva oranž, peaaegu sama toon kui melonil.

Aroom oli röstine ja leivane, viited küpsetistele ja puidunootidele.

Maitses oli punaseid marju, tugevat hapet ja mõrkjaid noote. Part oli selle rosé jaoks liialt tugevasti maitsestatud, kuid see-eest Serrano singi ja meloniga oli maitsekooslus ülihea. Taaskord suurepärane etteaste Bollingerilt ning rosé armastajad panid selle oma elu edetabelis kindlasti Top3 hulka.

Kolmas šampanja oli Bollinger R.D 2002 mille kõrvale nautisime Old Comté juustu, vana Rotterdami juustu ning trühvlipastaga röstsaia.

Koostises 60% Pinot Noir ja 40% Chardonnay, koostises on 23 erineva aia viinamarju. Suhkrut on lisatud 3-4g/l kohta.

Aroomis oli karamelli, küpseid marju ja mõrudaid mandleid ning vürtse, hästi täidlane aroom.

Maitse oli hästi täidlane ja karamelline, võimas ja tugev, samas hape oli parajalt tagasihoidlik. Lõppmaitse oli mineraalne ja kergelt mõrudate nootidega. Old Comté sobis selle šampanjaga ülihästi, juust oli kergelt animaalse maitsega ning sobitus šampanjaga perfektselt!

R.D toodi turule esmakordselt aastal 1963. Madame Bollinger leppis oma New Yorki agendiga kokku, et Ameerika turul lastakse müüki spetsiaalne, limiteeritud hulk šampanjat “Réserve 1947”. Mõte oli tekitada konkurentsi turul pakutavate “special” ja “Prestige cuvées” šampanjadele.
Madame idee oli valida välja vana aastakäik, see võimalikult hilja settest vabastada ja lisada vähe suhkruid nagu Extra Bruti puhul. Aastal 1967 otsustati nimekuju Bollinger R.D kasuks, mis tähendabki Récemment Dégorgé, Recently Disgorged.
Hoolimata halvast ilmast oli meil suurepärane tutvumisõhtu Bollingeriga, kõik šampanjad olid tipptasemel ja ilmselt see teisiti olla ei saagi. Hea töö, Madame Bollinger!

Ayala Blanc de Blancs 2008

Paar aastat tagasi õnnestus mekkida Ayala BdB 2005 aastakäiku ning selle aasta alguses oli põhjust avada uuem aastakäik 2008. Šampanjal lastakse rahulikult keldrites küpseda 6 aastat, vein küpseb mõnusalt mineraalseks ja täidlaseks.

Koostises 100% CH, millised kõik on kasvanud grand cru aladel, 60% Chouillyst ja 40% Le Mesnil-sur-Ogerist. Suhkrut on lisatud 6g/l kohta.

Värvus klaasis oli särav helekollane, mull keskmise tihedusega.

Aroom klaasis oli intensiivne ja jõuline, tunda karamelli, magusaid küpseid luuvilju ploome ja aprikoose. Kergelt tunda ka piimhappe nüansse.

Maitses samuti domineerimas karamellised noodid, röstitud sai, samas on mineraalsed nüansid heas tasakaalus ja jätavad suhu täidlaselt ühtlase maitse. Maitse on selgelt röstisem kui aroomist aimata võis. Väga heas tasakaalus šampanja, mis on juba praegu juues väga hea buketiga kuid kindlasti omab potensiaali küpseda keldris veel vähemalt 5-10 aastat.

Sume suveõhtu Ayalaga

Suvi lasi end sel aastal küll liiga kaua oodata, aga lõpuks ometi on ta päral ning laseb pikalt väljas istuda ning ilma ja seltskonda nautida. Seekord tegime tutvust Bollingeri omandusse kuuluva Ayala majaga, kõik mis Eestis saada, proovisime ära ning lisaks veel minu poolt väike vimka šampanjade vahele. Aga kõigest järjekorras.

Ayala on Eestis üsna tuntud maja, maaletoojaks Balen ning Ayala šampanjadest on ka enne juttu olnud. Sildi disainiga on Ayala jõudnud valgest läbi musta nüüd pärlmutter hõbedaste siltideni. Minule isiklikult tundub, et liigutakse aina nooruslikumas ja ka visuaalselt võluvamas suunas. Šampanjade koostises ja kvaliteedis nii suuri muutusi õnneks ei toimu, need on endiselt kvaliteetsed ja hästi nauditavad. Tänu Saale ennastsalgavale pingutusele köögis oli meie suupiste laud seekord väga rikkalik ning šampanja ja suupistete sobitamine mõnusalt intrigeeriv väljakutse.

Õhtu avalöögiks valisime Ayala Brut Majeuri ja kammkarbi carpaccio. Oh küll maitses magus see, kammkarbi magusus kippus kohati šampanja hapet pisut varjutama, kuid kokkuvõttes oli kooslus meeliülendav ja maitsev. Šampanja koostises 40% PN, 40% CH ja 20% Meunieri, värvus õrnkollane ja mull üsna hoogne. Suhkrut on lisatud 7 g/l kohta, aroomis tunda tugevat sidrunikoort ja heledaid luuvilju. Maitse heas tasakaalus, samuti tunda tsitruseid ja suhteliselt pikas lõppmaitses sidrunikooki. Majeur oli üks meie selle õhtu lemmikuid, kindel esikolmiku koht.

IMG_6643
Õhtu oli väga kuum ja jook soojenes klaasis mitte veetleva vaid hoopis  tohutu kiirusega ning kindlasti on sel omad mõjud meie tundmustele tol õhtul.

Teisena avasime Ayala Brut Nature ning suupisteteks küpsetatud imeõhukesed ja krõbedad lavašši sektorid koos baklažaanipasta, hummuse ja väikese köögiviljadest valmistatud külmsupi lonksuga.

Üllatav kui hästi töötas zero dosage hape koos baklažaani mahedusega! Koostises 40% PN, 40% CH, 20% Meunieri, värvus õrnkollane. Aroomis tunda sidruneid, maitse hästi mineraalne, sidrunile lisaks  ilmusid greibi nüansid. 

Kolmas käik oli minu poolt pimesi ettesöödetud üllatus, avasin ja valasin klaasidesse Inglismaal valmistatud vahuveini. Gusbourne on tuntud ja hinnatud veinimaja Inglismaal, asub see Kagu-Inglismaal Kenti krahvkonnas. Kasvatatakse Champagne maakonnale omaseid viinamarju ning valmistatakse kolme erinevat vahuveini.

 

Meie maitsesime Gusbourne Blanc de Blancs 2009, koostises 100% CH.
Aroomis tugevad röstised ja küpsed noodid koos kerge õunasuse ja tsitrusviljadega. Hästi täidlane ja külluslik aroom! 

Maitses oli kreemisust ja koort, õunakooki ja pähkleid.
Tegemist oli tõeliselt positiivse üllatusega, mina ei ole nii head šampanjameetodil valmistatud vahuveini enne maitsnud. Midagi nii sarnast šampanjale on raske luua, kuid õnneks väga kerge nautida. Pole ime, et Inglismaa vahuveine peetakse veinimaailma tõusvateks tähedeks, kui nad kõik suudavad nii head vahuveini valmistada kui Gusbourne. Tõe huvides tuleb mainida, et hinnatase on sel vahuveinil šampanjaga samal tasemel või isegi suts kõrgem.

Kuulates ära etteheited ja nöökamised oma salakavaluse ja pettuse aadressil, et niimoodi šampanjasõpru alt tõmbasin, avasime järgmisena Ayala Blanc de Blancs 2005.

Koostises 100% CH, värvus säravalt kuldkollane. Veini on lastud 6 aastat keldrites küpseda, mille tulemuseks on suurepärases tasakaalus vein. Aroomis oli tunda virsikuid, lillelisust ja tsitruseid. Maitse oli rikkalik, täidlane ja ümar. Heas tasakaalus vein, meie üks lemmikuid tol õhtul.

Ja viimase käiguna avasime Ayala Rosé Majeur Brut, koostises 50% CH, 40% PN, 10% Meunier, värvus lõheroosa. Aroom rohune, kus oli tunda maasikaid, aniisi ja õhkõrnalt tubakanoote, maitses domineerisid punased marjad.

Ilus lõpp meie ilusale degustatsioonile!

Ayala Blanc de Blancs 2005

Märtsikuus võitis M koos oma võistkonnaga ootamatult riigiülesed võistlused ning uhkete vanematena oli meil sel puhul muidugi põhjust avada üks väga hea šampanja, seekord valisime Ayala Blanc de Blancs 2005.

See imeline jook on valmistatud Le Mesnil-sur-Ogeri, Cramanti ja Chouilly külade Grand Cru aedades kasvanud viinamarjadest. Hoolimata sellest, et 2005. aasta septembri alguses olid üsna viletsad ilmaolud, siis korje ajaks ilmaolud rahunesid ning korje sai toimuda normaalsetes tingimustes. Viinamarjade küpsusaste oli hea ning marjad oli keskmisest isegi veidi suuremad.

Blanc de Blancs küpseb settel 5 aastat ning selle aja jooksul muutub jook kompleksemaks, kasvatab iseloomu ja maitsebukett areneb ümaramaks. 2005. aastakäik oli esimene, milline küpses renoveeritud Ayala keldrites.IMG_4103

Kuldkollase värvusega, mullijoad klaasis olid väga tihedad.

Aroomis küpsed ja vallatud tsitrused (sidrun), ananass ja valged lilled. Tunda oli ka kerget ingveri aroomi ja õunasust.

Maitse oli värske ja intensiivne, hea balanss kreemisuse ja struktuursuse vahel, pika järelmaitsega. Tunda oli kooresust, meenus sulanud plombiir lapsepõlvemälestusest, samas oli kohe sealsamas teatud õunaseemne mõrusus. Hästi koorene ja täidlane, suurepärases tasakaalus ühtne maitsebukett.

Igati väärikas jook tähistamaks suursündmust joojate elus.

Lisan siia lõppu lõigu aastakäigu kohta, nii kirjeldab R.Juhlin oma raamatus 2005. aastakäiku (3*/5*-st):

Õitseajal oli väga head ilmad, millele järgnesid vihmad ja kuumad ilmad. Täpselt korjeajaks ilm rahunes, temperatuur langes ning oli kuiv ja päikseline ilm. Eriti just Chardonnay viinamarjad olid sel aastal täis värskust ja lillelisust. See on aastakäik, mis paljudele joojatele meelepärane on, neid võlub magus ja ümar küpsus.
R.J sõnul aga on neis veinides liiga palju magusaid kookose (!) nüansse, mis koos värskuse ja rohususe tekitab täieliku segapudru. Veinikeldris säilitamise potensiaal on üsna väike, kuid proovida võib.

Champagne Bollinger õhtusöök

09. aprillil oli mul võimalus osaleda Bollingeri õhtusöögil restoranis Dominic. Ürituse korraldasid Bollingeri maaletooja Eestis OÜ Balen ja restoran Dominic, veine esitles Bollingeri maja esindaja hr. Karl-Frédéric Reuter ja toitu valmistas chef Allar Oeselg. Balen on ennegi Bollingeri üritusi korraldanud, viimati vaatasime koos James Bondi viimast filmi. Seekord siis galaõhtusöök, ootused olid kõrged ja ütlen kohe ära, et pettuma me igatahes ei pidanud. Enne üritust tegin linnas aega parajaks ning leidsin Tallinna vanalinnast ühe superlaheda šampanjabaari, aga sellest kirjutan mõnel järgmisel korral.

20140413-181439.jpgEsimene käik oli Dominicis Champagne Ayala Brut Nature koos värske austriga. Klassikaline kooslus, mis maitses imehea! Täpselt paraja happega ning austriga ideaalselt sobiv šampanja.

hr. Reuter tutvustas lühidalt maja ajalugu ja arenguid ning muidugi tsiteeris ta ka Lily Bollingeri legendaarset ütlust šampanja tarbimise kohta:
“I drink it when I’m happy and when I’m sad. Sometimes I drink it when I’m alone. When I have company I consider it obligatory. I trifle with it if I’m not hungry and I drink it when I am. Otherwise I never touch it, unless I’m thirsty.”

(Madam Jacques Bollinger, London Daily Mail, October 12th 1961)

Teine käik oli Champagne Bollinger Special Cuvée koos kammkarbi, krabi ja siiamarjaga brioššil koos suitsujogurtiga.

Kammkarp koos suitsuse jogurtiga oli väga huvitav ning kuna ka šampanjal on kergelt suitsune alatoon, siis minu arvates sobisid need omavahel ideaalselt.

20140413-181452.jpg

 

Kolmas käik oli Champagne Bollinger Rosé koos pastinaagikreemi, külmsuitsulõhe ja vaarikaga.

Koostis: 62% Pinot Noir, 24% CH, 14% Meunier. Lisatud on 5%-6% punast veini.

Värvus vaarikaroosa ja suhteliselt hele.

Aroomis oli tunda punaseid sõstraid ja vaarikaid.

Maitses domineerisid punased sõstrad ja õunaseemne mõrudus, keskmaitses üllatas teravate äärtega hape, mis oli küll üsna üürike. Lõppmaitse oli tasakaalukalt mõru.
Pastinaagikreemiga sobis rosé perfektselt, mind tegelikult üllatas niivõrd täpne sobivus pastinaagi iseloomuliku maitse ja rosé vahel.

 

20140413-181511.jpgPearoaks oli seekord röstitud vutt hanemaksaga ning sinna juurde serveeriti Champagne Bollinger La Grande Année 2004 

Koostises 66% Pinot Noir, 34% CH. Kõik viinamarjad on korjatud grand cru ja 1er cru aedadest ning vein on küpsenud ainult vaatides.

Aroomis olid küpsed, röstised noodid, tunda oli idamaiseid vürtse, minu jaoks eelkõige kaneeli.

Maitse oli väga heas tasakaalus, joogil oli võimas selgroog ja maitsetäidlus oli imetlusväärne. Tõepoolest erakordne ja suurepärane šampanja!

See konkreetne šampanja oli pudelisse villitud jaanuaris 2013, enne seda hoiti teda 8 aastat keldris 30-40 aasta vanustes vaatides.

Kui nimest rääkida, siis aastal 1976 sai Bollingeri Vintage’st Grande Année ning aastal 2004 “La” Grande Année. R.Juhlini nimekirjas ” 100 šampanjat, mida peaksid proovima enne surma” 🙂 on sees ka Bollinger La Grande Année ning ma nõustun R.J-ga, et tasub proovida, on mida hiljem meenutada!

Aitäh korraldajatele, järgmise korrani Bollinger!

Ayala Brut Nature

Ayala šampanjamaja valikust olen enne kirjutanud Brut Majeurist, seekord maitsesime Brut Nature. See jook on tuntud ka zero dosage nime all ning veidi enam kui aasta tagasi vahetus Brut Nature valge silt musta sildi vastu, sestap on allpool ka näha 2 erinevat silti.

Brut Nature koostises domineerib Pinot Noir, nagu enamikes Aÿ küla piirkonnast pärit šampanjades, kuna Aÿ küla on maakonna Pinot Noiri pealinn. Zero dosage tähendab seda, et šampanjale ei ole enne korkimist lisatud suhkrut ning kogu maitsebukett ja nüansid on nö puutumatud.

Koostis: 67% Pinot Noir, 26% Chardonnay, 7% Meunier.

Värvuselt kuldkollane, mull üsna õrnake.

Aroomis oli tunda pärmi, õunasust ja mineraalsust.

Maitse oli heas tasakaalus, tunda troopilisi puuvilju. Joogil oli mõnus täidlane kuivus, mitte väga terav happelisus, järelmaitse oli jõuline ja kestis keskmisest kauem. Parim kaaslane kindlasti mereandidele, näiteks austritele või kammkarpidele, samuti kalaroogadele.

Valge silt vahetus musta vastu umbes aasta tagasi, mulle isiklikult meeldib must rohkem.

Head nautimist šampanjasõbrad!

20140316-181218.jpgIMG_2255

Bollinger Special Cuvée

Aastal 1911 andis Georges Bollingeri Briti saarte müügiagent talle idee hakata NV asemel kasutama nimetust Special Cuvée ning kirjutada “special” justnimelt inglisepäraselt, ilma rõhumärgita.

Special Cuvée valmistamiseks kasutatakse vaid esimese pressimise tulemust, kuhu lisatakse vähesel määral vanemaid reservveine. Just nende vanade veinide lisamine ja domineeriv Pinot Noir teevad Special Cuvée´st rikkaliku tugeva selgrooga veini. Pärast esimest villimist hoitakse Special Cuvée’d veinikeldrites minimaalselt 3 aastat, kinnitatuna ajutiste “seenkorkidega”, selle aja jooksul on vein kontaktis pärmisettega ning tema aroom võimendub, areneb struktuur ja komplekssus. Järgnevad pärmisette prundi eemaldamine ja spetsiaalse suhkrulahuse lisamine, lõplik villimine ning viimases etapis lastakse veinil veel 3 kuud pudelis küpseda, et suhkur saaks veiniga seguneda ja aroom ning maitse selgineda.

20121109-231700.jpgKoostis: 60% PN, 25% CH, 15% PM. Enam kui 85% viinamarju pärineb Premier ja Grand Cru aedadest.

Välimus: sidrunikollane, korralik ühtlane mull.

Aroom: värske õun, kaneel, õunakook, küpsed puuviljad, kerge pähklinüanss.

Maitse: esmamulje eriti kuiv, mis hiljem muutub sametisemaks. Tunda röstsaia, õuna, pähkleid, väga kompleksne ja tasakaalus maitse. Suurepärane mullijook!

Maja soovitab Special Cuvéed tarbida koos kalaroogade nt sushi ja sashimiga, koorikloomadega, valge liha, parmesani ja prosciuttoga.

Richard Juhlini sõnul on Special Cuvée üks tema absoluutsetest lemmikuteks NV šampanjade seas, hinnang 82, arenedes 87. Ka tema sõnul teevad just lisatud vanad reservveinid šampanjaga imet ning lubavad sel areneda kergelt suitsuseks, sügavaks ja suurepäraseks veiniks.

Minu esimene šampanja

Kui olin laps, siis nii nagu tuhandetes nõukogude kodudes, nii ka meil, oli vahel pidulikemate sündmuste puhul laual sampus. Sovetskoje, mida magusam, seda parem. Riias toodetud poolmagus oli eriti hinnatud jook. Ülikooliaastad möödusid magusate Saksa veinide mekutamise tähe all, Liebfraumilch jt, millele järgnesid üksikud katsetused Hispaania punaveinide ja Uue-Maailma avastamisega. Mullijooki sai ka ikka pidulikumatel puhkudel tarvitatud, töö juures eriti, ning pruuni sildiga Törley oli kõige tegijam.

Kuni ühel päeval naases Prantsusmaalt Saale, külvas meid üle tarkustega erinevatest piirkondadest, viinamarjadest ning lükkas meid piltlikult öeldes Prantsusmaa ja Itaalia veinimaailma uksest sisse. Aitäh sulle selle eest! Samal perioodil sündis meie esimene veiniklubi, kellest enamusega joome veini veel tänagi üheskoos. Tekkis kogemusi, uusi maitseid ja sarnase mõttelaadiga sõpru.

Esimene teadlik šampanjajoomine on mul igavesti meeles ning see juhtus 2005. aasta 28. jaanuaril restoranis „Sisalik“ (nüüd siis teate, miks Kaljukitsed märkmeid teha armastavad).

Õhtu põhjuseks oli bravuurikate naiste poolt Toila Termides sõlmitud kihlvedu, mis tähendas võitjale (Inga) kaotajate poolt (mina ja Saale) austrite ja päris šampanja väljakäristamist. Nii me siis kolmekesi tol õhtul “Sisalikus” austreid proovisime ning neid Bollingeriga alla loputasime. Austrid ja Bollinger! Tuleb tunnistada, et mõlemad olid mulle tol ajal üsna tundmatud teemad. Aga mis ei tapa, see teeb ju tugevaks (mõtlesin siinkohal austreid)! Ei saa öelda, et maitsenüansid kõik täpselt mällu talletasime, kuid elevust oli küll tol õhtul palju.

Vahepealsel ajal ei ole mul Bollingeriga palju kokkupuudet olnud, kuid sel aastal on paar korda olnud õnne ja põhjust Bollingeri maitsta küll. Esiteks sündis Saalel Oliver ning Bollinger tundus sel puhul just õige jook olema! Teine kord oli hiljuti, kui sain kutse Balenilt minna kinno koos Bollingeriga uut Bondi filmi vaatama. Suur aitäh kutse eest!
Ei saa öelda, et ma olen Bondi filmide andunud fänn, kuid mõnda neist olen näinud küll. Seekordne film jättis mulle väga positiivse mulje, eriti meeldis M-i suurepärane roll. Vanadaami inglise huumor ja milline otsekohesus!? Üldse tundub, et tänapäeva Bondil on rohkem aega enda elu elada, mitte ainult tulistada, kiirete autodega kihutada ning kaunite näitsikutega aega veeta. Kuigi ka selleks jäi aega, oli kõik parajas balansis. Enne filmiseanssi pakuti Bollinger Specail Cuvéed ning see maitses väga hää. Mullitamiseni, Bollinger! 

Champagne Bollinger

Bollingeri šampanjamajale pandi ametlikult alus 6. veebruaril 1829 saksa päritolu Joseph Bollingeri ning kohaliku mehe Paul Renaudini poolt, kes lõid ühisfirma Renaudin-Bollinger & Cie. Josephi ülesandeks oli tegeleda müügiga, Pauli vastutusalaks oli veini valmistamine. Aastal 1918 võttis mõisa juhtimise üle Josephi pojapoeg Jacques, kes kahjuks suri üsna noorelt Saksa okupatsiooni ajal.

Seejärel jäi mõisa juhtimine tema noore šoti juurtega lese Elizabeth (Lily) Bollingeri ülesandeks, kellest sai maja ajaloo kõige värvikam kuju. Hakkaja naine pühendas kogu oma hinge ja südame šampanjale, maja arendamisele ja heale käekäigule. Ta oli tugev ärinaine, hea strateeg ning talle sobis kõiges ainult parim! Lilyl oli kombeks jalgrattaga viinamarja aedade vahel sõita ning ise kõigel silma peal hoida. Kui paljud šampanjamajad võtsid 1960ndatel kasutusele terasmahutid, tegi Madam Bollinger otsuse jääda tamme juurde ning just tänu sellele on maja suutnud läbi aastakümnete säilitada oma tugeva ja täidlase stiili.

Ka šampanja valmistusviis on Bollingeris eriline, kõik eri viinamarjaaiad ja sordid kääritatakse eraldi. Nn. “reserve” veine hoitakse 1,5 liitri suurustes (magnum) pudelites, eri aiad, eri aastad, eri sordid hoitakse erinevates pudelites ning see võimaldab kasutada kogu piirkonnas unikaalset nn. “raamatukogu” süsteemi, kus veini lõplikku segu on võimalik täiendada, lisades konkreetse aastakäigu või viinamarjaaia omadusi.
NB! Juhlini hinnang majale max 5 tärni!

Bollingeri armastavad inimesed üle kogu maailma, seda naudivad Inglise kuningakoja liikmed ning loomulikult ka James Bond.
Ka minul on Bollingeriga seotud oma lugu, millest kirjutan õige pea.

Ayala Brut Majeur

Ayala veinimõis – Juhlini hinnang 3*, aastane kogutoodang 750 000 pdl.

Champagne Ayala asub Aÿ külakeses, Champagne maakonna Montage de Rheims veiniala südames. Kui Edmond de Ayala, kes oli Kolumbia diplomaadi poeg, liitus 1860 Aÿ kogukonnaga, pani ta aluse šampanjamajale, millest sai kiiresti üks piirkonna populaarseim. Enne Teist Maailmasõda varustas Ayala nii Suurbritannia kui ka Hispaania õukondasid oma veinidega.
2005.  aastal ostis Ayala veinimaja Societe Jacques Bollinger ning Ayala keldrimeister oli rohkem kui 25 aastat Nicolas Klym, kelle jaoks kõige olulisem suursuguse šampanja valmistamiseks on veinimarjade kõrgeim kvaliteet. Alates 2012 on Ayala uus keldrimeister noor ja andekas Caroline Latrive, kes on varasemalt töötanud nii Bollingeris kui ka Roedereri majas.

Tootja suurus ja personaalne lähenemine võimaldavad toota nn. “haute couture” veine, saades veinimarjad põhiliselt Grand Cru (17 aeda) ja Premier Cru veiniaedadest (44 aeda).

Oli aasta 2012 1. jaanuari õhtupoolik, oli uus aasta, olid sõbrad, oli õhtusöök, oli kaminatuli ja oli jääkülm Ayala Brut Majeur… kõik oli täiuslik ja ma avasin oma elu esimese Magnum pudeli.

Nüüd sain teada, mida õieti tunnevad kõik need ralli- ja vormelivõitjad, kes võitu tähistades suuri šampanjapudeleid raputavad ja vahujoa publikusse suunavad. Vahujoast sõbrad seekord pääsesid, sest nii väärt kraami ei saa mööda ilma laiali pritsida, ammugi siis veel oma elutoas.

Nüüd aga šampanja juurde:

Koostis: 67% Pinot Noir, 26% Chardonnay ja 7% Pinot Meunier.

Värvuselt päikseliselt kuldkollane, mull peen ja tihe.

Maitse: rikkalik ja täidlane, kergelt puuviljane, üsna pika järelmaitsega.

Meie nautisime seda aperitiiviks ja hiljem värske lõhe kõrvale.

Tootja soovitab Ayalat tänu oma unikaalsele karakterile  serveerida läbi terve lõuna- või õhtusöögi, nii eelroogade, põhiroogadega kui ka magustoitudega. Väga hästi sobib Ayala mereandide, kammkarbiga, homaariga, krabilihaga, värske või grillitud kalaga, lõhelõikude või loomaliha carpaccio’ga.  Samuti saab väga hea kombinatsiooni luua valge lihaga. Magustoitudest puuviljade baasil valmistatud dessertidega, küpsetatud õunte või pirnidega, virskutordiga, mandlikreemiga või lehttaignaküpsetistega.

Juhlini hinnang šampanjale 73 punkti, arenedes 79 punkti.