JEEPER šampanjade degustatsioon

Sulnil suvepäeval otsustasime teha väikese Jeeper šampanjade degustatsiooni. Mõned aastad tagasi hakati neid Eestisse importima ning valik aina täieneb. Jeeperi brändi ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Seekord oli meil menüüs 4 erinevat šampanjat, tegelikult on poeriiulil veel ka viies, aastakäigu šampanja, aga see jäi meil seekord proovimata.

Cuvée Blanc de Blancs Grande Réserve – koostises 100% Chardonnay, suhkruid on lisatud 7g/l. Värvus oli kuldkollane. Aroomis oli tunda mineraalsust ja õige natuke piimamannergut. Maitses oli hape keskmine, suus oli jook väga vahune ja kreemine, tunda oli tsitrusvilju ja karamelli.

Cuvée Blanc de Noirs koostises 65% Pinot Noir ja 35% Meunieri, suhkruid lisatud 5g/l. Jook oli küps, täidlane, mahe, kreemjas ja tulvil küpseid luuvilju. Aroomis oli täidlust ja alumiiniumi.

Cuvée Grand Rosé koostises 88% Chardonnay, 12% PInot Noir, suhkruid lisatud 6g/l. Maitse oli delikaatne ja külluslik, tunda oli kirsikive ning veidi meenutas maitse Belgia oude gueze kirsiõlut. Värvus oli Lõuna-Prantsusmaa rose veini värv, selline kirgas kergelt oranžikas roosa. Aroomis olid pojengid, roosid ja kirsid. Rosé on kindlasti minu vaieldamatu lemmik Jeeperi šampanjade seast!

Cuvée Grand Assemblage koostises 60% Chardonnay, 15% Pinot Noir, 25% Meunier. Suhkruid on lisatud 7g/l. Värvus kuldkollane, aroomis olid küpsed õunad ja brioche. Maitses oli hape päris jõuline, tunda oli sidrunite hapukust ja troopilisi puuvilju.

Oli maitsev pärastlõuna, tegemist on hea kvaliteedi ja hinna suhte šampanjadega.

Pertois-Moriset L’Année 2013

See väike perekonnale kuuluv šampanjamaja asub Le Mesnil-sur-Oger külas ning täna toimetab majas asutajate lapselaps Cécile koos oma abikaasa Vincentiga. Viinapuuaedu on neil kokku 20,7 hektarit, Côte de Blancsi aladel 13,4 hektaril kasvab Chardonnay ning Coteaux Sézannaises 7,30 hektaril 60% Pinot Noir ja 40% Chardonnay. Enamike šampanjade korral kasutavad nad teadlikult malolaktilise fermentatsiooni blokeerimist st et õunhappel ei lasta muutuda piimhappeks. Selle asemel lastakse veini pärmisettel olla võimalikult pikalt ning veinid pudeldatakse alati alles juunis-juulis.

Aastal 2015 liitus maja ühendusega Club Trésores de Champagne. Tooteportfell on neil väga mitmekülgne ja põnev – lisaks klassikalisele sarjale ja aastakäigu šampanjale on neil ka ainult ühes külas kasvanud viinamarjadest valmistatud šampanjad (Oger, Villeneuve), ühe aia šampanjad ning ka Special Club šampanja.

Jõulude ajal tõime Reimsist kaasa aastakäigu šampanja L’Année 2013, mille nüüd kenal suvepäeval laevajuhilubade tähistamiseks avasime.

Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 1g/l. Vein on pudeldatud juulis 2014, keldris küpsesid pudelid minimaalselt 72 kuud ning korgitud oli meie pudel aprillis 2021.

Aroomis oli värskust, kergelt sidrunit, veidike metalsust, alumiiniumi, tooreid õunu ja nektariine.

Maitse algfaasis oli tugev hape, õunasus ja natuke karamelli, maitse lõpp oli aga huvitavalt pärmine.

Austrite ja päikeselise õhtuga sobis šampanja ideaalselt!

Kui märkate poeletil Pertois-Moriset šampanjasid, siis mina soovitan kindlasti proovida! Minu muljeid eelmistest kordadest saate lugeda siit.

Õhtu Charles Heidsieckiga

Charles Heidsieck on üks šampanjamaja, milline avaldab pudeli tagumisel sildil korje ja korkimise aastaarvud. Eelmisel aastal hakkasin teadlikult poodides ning laevadel vaatama, millise aastakäigu Charles Heidsiecki Bruti siis müüakse. Kui leidsin suvel Promost üllatusega 2008 korjest ja 2014. aastal korgitud šampanja ja seda maitsesin, siis tekkis idee otsida kokku kõik erinevad aastakäigud ning teha horisontaalne degustatsioon. Lisaks 2008. aastakäigu korjele leidsin veel normaalsuuruses pudeli 2017/2020 ja magnumpudeli aastanumbritega 2015/2019.

Koostises 100% CH, viinamarjad pärinevad Côte des Blancs alalt, 10 erinevast aiast ning on korjatud 2016.

Aga enne kolme šampanja mõõduvõtmist ajasime maitsemeeled soojaks Lätist minu jõudnud Charles Heidsiecki Blanc de Blancs abiga. Majas valmistasti esimest BdB juba aastal 1949 ning taaslansseeriti see aastal 2018.

Värvus oli joogil heleroheline, aroomis oli tunda tooreid õunu, rohttaimi, mandleid ja sidruneid. Maitses domineerisid värsked noodid, keskmaitses oli hape päris tugev, kuid mitte ründav. Ilus ja pigem otsekohene jook, ainult hästi kergelt oli tunda võisust ja karamelli. Lõppmaitse oli kirbe ja mõrkjas, mineraalsete nootidega. Väga hea ja nauditav šampanja ning loodetavasti jõuab ta peatselt ka Eesti turule.

Seejärel valasime klaasidesse kolm erinevat Charles Heidsiecki Brut Réserve ning võrdlesime maitseomadusi ja aroome. Erinevused tulid selgelt välja ning olid üllatavalt suured.

2017/2020 jättis kõige toorema ja värskema mulje, eks ta oligi ju kõige noorem. Maitse oli lühike, kergelt röstine, üldmulje jäi vesine. Tunda oli tooreid õunu ja sidruneid.

2015/2019 oli esimesega võrreldes juba mõnusalt täidlane, külluslik ja küpsem. Tunda oli karamelli ja magusamaid noote.

2008/2014 oli kõige vanem ja ikka täitsa teisest ooperist. Tohutult küps, täidlane, aprikoosidest nõretav ja ümar šampanja. Kergelt suitsuste, röstiste ja leivaste nootidega, ploomikooki tundsime ka.

Selline võrdlemine annab võimaluse mõista, kuidas aeg mõjutab šampanja iseloomu arengut ning milliseks võib areneda hea maja NV šampanja. Ja kui erineva mulje võivad saada kaks inimest kui üks neist joob 2017 ja teine 2008 aasta korjest valmistatud šampanjat. Ometi saavad nad väita, et jõid täpselt sedasama šampajat.

Mina soovitan taolist degustatsiooni korraldada kui võimalus tekib, sest see on silmiavav ja põnev kogemus ning kuna aina enam maju kasutab võimalust tagumisele sildile aastaarve märkida, siis võimalusi tekib aina enam.

Ilusat saabuvat sõbrapäeva kõikidele šampanjasõpradele!!!

André Robert Les Jardins du Mesnil BdB

Jõulud veetsime sel aastal Pariisis ning üheks päevaks põikasime ka Reimsi, et imetleda jõuluehtes linna ning muidugi nautida ka šampanjat ja head toitu. Varahommikune Reims oli suhteliselt inimtühi, jalutasime ringi, külastasime katedraali ning väisasime muidugi ka kohalikke šampanjapoode. Poodide väljapanekus on suuri ja kalleid brände muidugi ka, kuid väga suur valik on väiksemate ja vähetuntud majade šampanjasid hinnaklassis 25€-60€/pdl. Üks, mille kaasa tõime, oli André Robert šampanjamaja Blanc de Blancs. Majaga sain mõned aastad tagasi tuttavaks Tallinnas kui õnnestus maitsta nende kolme erinevat üheaia šampanjat sarjast Auri Tria. Tookordseid muljeid ja fakte maja ajaloost saate lugeda siit.

Maja asub Côte des Blancs piirkonnas, täpsemalt Le Mesnil sur Ogeri külas ning seal on ideaalsed tingimused Chardonnay kasvatamiseks. See viinamari on maja staar!

Koostises 100% Chardonnay, baasvein on 2015. aasta korjest ning 50% veinist on lastud küpseda väikestes tammevaatides. Suhkruid ei ole lisatud (Brut Nature) ning pudel oli korgitud 04/2021.

Joogi värvus oli kuldne ja särav, mullijoad klaasis olid väga tihedad.

Aroomis oli tunda luuvilju, mineraalsust, tolmu ja veidike tsitrusvilju.

Maitse oli üllatavalt rohune, keskmaitses oli tugev hape, lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja sidruni nüansiga. Joogist jäi klaar ja värske üldmulje, tegemist oli mineraalse ja särtsaka joogiga.

Veuve Fourney&Fils BdB Grand Millésime 2000

Minu (suure) juubeli puhul kinkisid minu armsad mulle seekord hästi põneva šampanja. Aastaarv on minu jaoks väga sümboolne, sest aastal 2000 sündis minu tütar. Kujutan ette, et minu sünniaasta numbriga šampanjat tuleb tikutulega otsida ja ilmselt ka pool kuningriiki selle eest välja käia.

Otsustasin selle šampanja kohe oma sünnipäevaõhtul koos kinkijatega ära juua, sest mis siin ikka oodata! Järgmised 50 aastat saavad loodetavasti olema täis erinevaid üllatusi ja meeldivaid šampanjakohtumisi.

Ütlen ausalt, et olin veidi kõhkleval seisukohal selle šampanja suhtes. Meie eelmised kohtumised Veuve Fourney&Fils majaga on olnud pigem tagasihoidlikud, kuigi tegemist on hea kvaliteediga, aga suhteliselt selliste nn igapäevaste šampanjadega. Sestap siis kerge eelarvamus minu peas, aga nagu öeldakse, siis viska eelarvamused minema ja lase end üllatada!

Seda ma tegin ning see šampanja tõesti üllatas mind väga positiivselt! Tegemist on premier cru BdB, aasta 2000 ning iseloomu oli sellel šampanjal oi-oi kui palju!

Värvus klaasis oli hallikas-roheka tooniga tuhm kollane.

Aroomis oli suitsu, natuke rohtu ja natuke karamelli. Maitses üllatas kõigepealt takjas – vot ei tea, kust sellise südasuvise kirbe taime maitse ja aroom tuleb, aga tuli! Hape joogi kehandis oli 21 aasta kohta väga ägedalt püss, mis kandis jooki pikalt ja seisis sirgelt nagu sõdurpoiss. Lõpp oli ootuspäraselt lühike. Maitses oli veel tunda plombiirijäätist ja veidike pipart, keskmaitses ilmusid magusad noodid, suhu jäi vahune ja õhuline mulje. Väga kihvt jook!

Tutvus Gaston Chiquet šampanjadega

Novembris korraldasime sõpradele Gaston Chiquet šampanjadega õhtusöögi ning proovisime ära kõik Eestis saadaolevad selle maja šampanjad. Maja kuulub šampanjatootjate ühendusse Club Tresors. Nicolas Chiquet istutas esimesed viinapuud 1746. aastal ning 8 sugupõlve pärast teda on viinamarju kasvatanud Dizy külas. Aastal 1919 lõid vennad Fernand ja Gaston Chiquet oma maja ning panid sellele nimeks “Chiquet Frères (vennad)”. Nad olid tol ajal viinamarjakasvajate seas ühed esimestest, kes otsustasid kasvatatud viinamarjad endale jätta ning ise veini valmistada, mitte müüa neid suurtele šampanjamajadele. Gaston otsustas aastal 1935 vennast eraldi tegutsema hakata ning lõi omanimelise brändi. 1950ndatel tegutses ta koos oma poja Claudega ning nad ostsid juurde viinapuid Aÿ ja Hautvillers külades. Gaston Chiquet on üks väheseid maju, kes valmistab Blanc de Blancs šampanjat Pinot Noir kantsis Aÿ külas. Täna toimetavad majas Claude kaks poega ja pojatütar ning kokku omavad nad 23 hektarit viinapuuaedu.

Aga nüüd lähemalt šampanjadest. Aperitiiviks avasime selle erilise Aÿ külas kasvanud viinamarjadest valmistatud Blanc de Blancs d’Aÿ. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli tunda tsitrusvilju ning ka vihjeid ananassile. Maitses olid magusad noodid, vaniljet, üldpilt oli tugev, intensiivne, küps ja täidlane, domineerisid valged sõstrad.

Eelroaks serveerisime soolasiiga ja marineeritud angerjat ning kõrvale pakkusime Tradition Premier Cru. Koostises 40% Meunieri, 25% PN ja 35% CH. Suhkruid lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli kuivatatud aprikoose ja punaseid marju. Maitse poolest oli jook robustsem ja tahulisem, tunda oli malolaktilist fermentatsiooni, hapet oli eelmisega võrreldes palju vähem. Maitses domineerisid punased marjad, aprikoosid ning tunda oli ka küpseid õunu ja veidike vürtse. Hästi aromaatne jook.

Kolmas käik oli Rosé Premier Cru koos külmsuitsuforelliga. Koostises 30% Meunieri, 30% PN ja 40% CH, on lisatud mingi kogus ka punast veini, mis annab joogile üsna intensiivse värvuse. Suhkruid on lisatud 9,6g/l. Šampanja oli igas mõttes tulvil punastest marjadest, nii maitses kui aroomis oli tunda maasikaid, punaseid metsamarju, ka mustikaid ja kirsse. Hapet oli parajasti, hästi värske maitse ja samas oli tunda ka marjatanniine. Jook täiendas väga hästi rose pipraga maitsestatud suitsuforelli.

Pearoaks valmistasime vasikafilee, kuid enne pearoa juurde asumist avasime maja tippjoogi Special Club 2013. Koostises 70% CH ja 30% PN. Esmapilgul oli tegu üllatavalt õhukese ja kerge joogiga. Klaasis seistes jook avanes, veidi ka soojenes ning muutus rikkalikumaks, täidlasemaks. Tunda oli kuivatatud lilli ja mandleid, mineraalsus oli kohal, aga niisamuti ka tsitrusviljad ja sidrunikoor. Hästi elegantne ja võib öelda, et isegi natuke suursugune jook. Vasikaliha on õrn ja pehme maitsega, seega sobisid nad kokku väga kenasti.

Viimase joogina avasime pearoa lõpuks šampanja nimega Insolent, mis viis meid tippveini juurest tagasi algusesse. Koostises vaid 15% CH, ülejäänud punased marjad. Julge ja otsekohene jook, aroom oli väga jõuline, natuke metalne ja kriidine. Tundsime küpseid pirne ja pirnikooki. Lõppmaitse oli pikk ja sõstrane. Veinimeistri sarnast käekirja oli tunda kõigis viies joogis, selgelt eristus Special Club, aga see ongi eesmärk. Tegemist on kvaliteetseid šampanjasid tootva majaga, millised kindlasti pakuvad suuremat naudingut hea toidu seltsis. Richard Juhlin annab majale 3* ning soovitab otsida vanemate aastakäikude magnumeid.

Quenardel & Fils Blanc de Blancs

Selle Montagne de Reimsi piirkonnas asuva maja ajalugu sai alguse 19. sajandil, veinikeldrid on ehitatud 1820ndatel ning aastal 1863 valmistas Alfred Ravez maja esimese šampanja. Üks Ravezi suguvõsa tüdrukutest abiellus Quenardeli nimelise mehega ning neile sündis poeg Francis Quenardel. Aastal 1956 otsustas Francis isale appi asuda ning seda loetakse brändi Champagne Quenardel&Fils algushetkeks. Isa andis pojale maja juhtimise täielikult üle 1965. aastal ning Francise käe all suurenes valdus jõudsasti. Ta ostis viinapuuaedu Reimsi ümbruses ning kasvatas valduse 7 hektari suuruseks. Aastal 2012 müüdi valdus koos kõige juurdekuuluvaga Labruyère perekonna käsutusse. Sellest šampanjamajast kirjutasin alles hiljuti siin.

Quenardel & Filsi Blanc de Blancs jõudis minuni Lätist, kuid teadaolevat müüakse seda brändi ka Eestis.

Koostises 100% Chardonnay, suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus klaasis oli kuldkollane ja mullijoad tihedad. Hästi elav ja värske jook, ninna jõudsid mineraalsed noodid ja natuke brioche. Maitse oli samuti röstine, võine ja kergelt pähkline, hapet oli parasjagu. Lihtne ja selge käekirjaga jook, sobib hästi aperitiiviks.

Kohtumine Piper-Heidsieckiga

Põneva ajalooga Piper-Heidsiecki maja šampanjasid oleme aeg-ajalt siin ja seal maitsta saanud ning paari šampanja kohta olen varem ka siin blogis oma muljeid jaganud. Mõned nädalad tagasi võtsime oma seltskonnaga asja tõsisemalt ette ning korraldasime Piper-Heidsiecki šampanjadega õhtusöögi. Esimese kolme šampanja kõrvale nautisime erinevaid kalasuupisteid ja mereande, pearoaks oli vasikaliha koos selleri-kartuli püreega ning joogiks vasika kõrvale Rare 2006. Aga kõigest nüüd järjekorras.

Esimene šampanja, mille aperitiiviks avasime oli Essentiel Blanc de Blancs Extra Brut. Koostises 100% CH ning valmistamisel on kasutatud 2013. aasta saaki ning 35% ulatuses vanemaid reservveine. Korgitud oli nimetatud pudel oktoobris 2017. Seega on see šampanja keldris küpsenud õige mitu head aastat ning seda oli maitses ka kohe tunda.

Aroom oli väga täidlane ja küps, tunda oli röstitud leiba ja mandleid, üllatava leiuna avastasime aroomist peterselli. Küllaltki mineraalne jook, suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Maitses oli piisavalt rösti, piisavalt hapet, nautisime seda koos kraavilõhe ja soolasiiaga, austrid oleksid kindlasti olnud match made in heaven selle joogiga, aga austreid meil tol õhtul paraku polnud. Veinimeister Emilien Boutillat annab BdB-le säilituspotensiaaliks 15 ja enamgi aastat!

Olime kõik müüdud esimesest sõõmust alates, armusime sellesse šampanjasse hetkega, sest tegemist on üliheas tasakaalus suurepärase šampanjaga, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli lausa üllatav. Tolle pudeli ostsime suvel Viking Line laevalt ning kahjuks ei ole ma seda Eestis poeriiulitel näinud. Kui keegi teab, kus seda Eestis saab, siis palun andke teada!

Teine šampanja oli Cuvée Brut, kindlasti üks tuntumaid maja šampanjade rivis ning väidevalt oli just see Marilyn Monroe lemmikšampanja. Aastal 1953 teatas Marilyn: “Alustan igat päeva klaasikese Piper-Heidsieckiga, sest see soojendab mind üles”. Vot selline elu! Aga nüüd tagasi šampanja juurde – koostises 50% PN, 30% CH ja 20% Meunieri, reservveine on kasutatud minimaalselt 25% ja suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Aroomis oli tunda virsikuid ja kerget röstisust, maitses rohkem pirni, röstitud leiba ja samuti virsikuid. Hape oli särtsakas ja kalamarjaga moodustasid nad kena koosluse.

Kolmas jook järjekorras oli Vintage 2012, mille koostises on 48% CH ja 52% PN, suhkruid on lisatud 8g/l kohta. Aroom oli segu küpsetest nootidest, kus segunesid raba, metsaalune, röstisus ja küpsed luuviljad. Maitse tundus esimese hooga lõhnaga võrreldes veidi toores ning oli pungil troopilisi puuvilju, virsikuid, ka mandariine ja röstitud pähkleid. Hape oli võimas ja tuntav, jook tundub olevat oma arengus tõusukõveral ning kümne aasta pärast võib pudelis olla väga võimas jook. Veinimeister annab selle joogi säilituspotensiaaliks 20 ja enam aastat! Mõned aastad tagasi maitsesin Vintage 2006 ning neid muljeid saab lugeda siit.

Juba vintage kõrvale serveerisime vasikaliha ning lõpuks oligi aeg avada õhtu täht – Rare Millésime 2006. See oli minul esimene kord Rare maitsta ning tasus oodata 🙂 Koostises 70% CH ja 30% PN. Aroom oli delikaatne ja tulvil õunakoogi aroome, tunda oli ka mesisust ja troopilisi puuvilju. Maitses oli tunda veidi tamme ja mahedaid iiriseid, kuivatatud aprikoose, küpsetisi ja idamaiseid magusaid vürtse. Järelmaitses oli tugev kõrvetatud karamell. Üldmulje oli väga positiivne, tegemist oli hästi täidlase ja sügava joogiga ning vasikalihaga sobisid nad ideaalselt! Veinimeister soovitab Rare 2006 juua kuni aastani 2035.

Oli ülimaitsev ja maitsemeeli avardav õhtu, järgmise korrani!

Herbert Beaufort BdB

Tänasel pidupäeval tutvustan teile vana tuttava Herbert Beauforti šampanjamaja Blanc de Blancs`i Cuvée du Mélomane:

Koostises 100% Chardonnay.

Värvus klaasis oli kuldkollane, hele toon.

Aroomis tundsime sidrunikooki ja sidrunikoort, samuti suvelilli.

Maitses domineeris sidrun, hape oli päris tugev ja otsekohene. Väga värske ja elav jook. Tunda oli rohelisi õunu (Granny Smith), greipfruuti ja vaevuaimatavaid mandleid. Järelmaitse oli pikk ja mineraalne.

Väga hästi sobib see šampanja austrite kaaslaseks või aperitiiviks.

Head vabariigi aastapäeva!!!

Piot-Sévillano BdB Rebelle

Algselt tegeles Piot perekond viinamarjade ja kirsside kasvatamisega, viinamarjad müüdi kõik kokkuostjatele ning kirsid Pariisi turgudele. Emile Piot (1880-1969) otsustas keskenduda ainult viinamarjade kasvatamisele ning tema poeg Alexis (1921-2008) koos oma abikaasa Jeanninega (1923-1967) alustasid šampanja tootmist aastal 1954. Esimesel aastal valmis 500 pudelit Brut Traditioni, millised õnnestus kõik ka ära müüa.

Aasta 1975 abiellus nende tütar Isabelle Nicolas Sévillanoga ning tol ajal oli maja aastane toodang juba 9000 pudelit. Nicolasel puudus viinamarjade kasvatamise ja veinivalmistamise taust ja kogemus, kuid ta läbis mitmeid kursusi ja koolitusi ning õppis äialt šampanjavalmistamise tarkust. Rosé šampanjat toodeti esmakordselt aastal 1978, esimene aastakäigu šampanja nägi ilmavalgust 1982 ja maja lipulaev Prestige toodi turule 1984. Alexi ajal oli aedu kokku 3 hektari, 25 aasta pärast aga oli aedu kokku juba 7,5 hektaril.
Aastal 2007 andsid Nicolas ja Isabelle pereäri üle tütar Christine ja tema abikaasa Vincentile, kes loobusid ajakirjaniku ja veebidisaineri tööst ning õppisid veini valmistama. Noored investeerisid uutesse ja kaasaegsetesse seadmetesse ning see avas võimaluse toota rohkem šampanjat ja laieneda välisturgudele. Aastane kogutoodang on 60000 pudelit, aedu on kokku 8 hektaril, kus 70% kasvab Meunier, 15% Pinot Noir ja 15% Chardonnay ning portfellis on 11 erinevat šampanjat.

Mina maitsesin mõni aeg tagasi Blanc de Blancs Rebelle:

Koostises 100% CH, 10% veinist on hoitud 12 kuud tammevaadis, suhkruid on lisatud 7,2g/l.

Värvus klaasis oli säravalt kuldkollane, aroomis oli tunda nurmenukke ja teisi suviseid lilli, samuti õrnalt mesisust ja metalseid noote.

Maitse poolest oli pigem tegemist täidlasema BdB-ga, hape oli tugev ja kandis hästi läbi maitse, lõpus oli eriti intensiivne. Maitsemeeli hellitasid röstitud sai, aprikoosid ja virsikud. Lõppmaitse oli väga pikk ja kõige kauem on tunda röstiseid nüansse.

Kohtumine Diebolt-Vallois šampanjadega

Eelmisel keerulisel aastal juhtus meeldivaid asju tegelikult palju rohkem kui me mäletame ning üks hea uudis Eesti šampanjasõpradele oli kindlasti see, et Mulligalerii hakkas maale tooma Diebolt-Vallois šampanjamaja toodangut.

Minu esimene kohtumine Diebolt-Valloisi šampanjaga toimus mõned aastad tagasi ning tookord leidsime selle šampanja Soomest. Esmamuljed olid positiivsed ja jõudsime ära oodata nende saabumise Eestisse. Esimese korra muljeid ja maja ajaloost saate veidi pikemalt lugeda siit.

Mulliklubi kohtumisõhtule Diebolt-Valloisi šampanjadega eelmise aasta novembris valisime 4 erinevat jooki ning muljed olid igati meeldivad.

Kuna suur osa maja põldudest asuvad Cote de Blancs`i piirkonnas Cramant ja Cuis külades, siis kasvavad nendel põldudel Chardonnay viinamarjad ning suur osa toodangust ongi Blanc de Blancs šampanjad. Esimesena avasime Blanc de Blancs, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Aroom oli õunane ja õhuline, tunda oli kriiti ja mineraalseid noote. Maitses tundsime mõrudaid mandleid, õunu loomulikult, ka veidi suitsuseid aroome. Hästi nüansirikas maitse, mitmetahuline ja üllatav. Lõppmaitses oli magusat melonit tunda.

Teisena avasime järgmise Blanc de Blancs Prestige, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Aroomis oli tunda küpsemaid õunu kui eelmisel, palju sügavam ja küpsem aroom. Ka maitse oli küpsem, tundsime röstiseid noote ja ahjuõunu. Lõppmaitse oli veidi vesine, aga hape kandis piisavalt kaua.

Kolmandaks lasime Rosél end üllatada, koostises 63% PN, 27% CH ja 10% Meunier, suhkruid 3-5g/l. Aroom oli marjane, tunda oli jõhvikaid ja metsmaasikaid. Maitse oli suhteliselt happeline, aga rikkalikum komponentide poolest kui aroom. Aeg-ajalt tundsime suus toomingamarja tolmusust ja lõpus ka kirbeid pihlakaid. Heas tasakaalus jook, suhteliselt intensiivne, aga mineraalne ja põnev!

Viimasena valasime klaasidesse Millésime 2012 BdB Extra Brut, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Lõhn oli õunane, mahlane, tundsime ka küpseid kollaseid ploome. Maitse oli mitmetahuline ja kihiline, täis röstiseid päevalilleseemneid ja pähkleid. Hape oli väga heas tasakaalus ning kõik maitsed moodustasid kokku ühtse nauditava terviku. Aasta 2012 oli suurepärane aasta just Chardonnay viinamarjade jaoks, nii et tasub mõned pudelid koju varuda ja lasta küpseda ning mõne aasta pärast vaadata kui kaugele šampanja oma arenguga jõudnud on.

Loodetavasti ei jää see kohtumine Diebolt-Vallois šampanjadega viimaseks, sest Mulligalerii valikus on veel kolm võimsat Fleur de Passion aastakäigu šampanjat, nn maja kroonijuveeli, millega ka kindlasti tahaks tutvust teha.

Kokkuvõtteks ütlen, et Diebolt-Vallois veinimeister valmistab nauditavaid šampanjasid, mida on lihtne sobitada õhtusöögil erinevate käikude kõrvale ja siis end hea toidu ja joogiga hellitada. Sest sa oled seda väärt!

Taittinger Comtes de Champagne 2007

Umbes täpselt aasta tagasi sain sünnipäevaks Taittingeri Comtes de Champagne 2007 ning on viimane aeg need muljed paberile panna, sest uus aastakäik 2008 on alates eelmisest sügisest saadaval. Muide esimest korda toodeti Comtes de Champagne 1952. aastal. 2019. aasta mais Helsinki šampanjaüritusel osalesime degustatsioonil, kus pakuti Taittingeri Comtes de Champagne 2007 võrdluseks tavapudelist ja magnumist ning tookordseid muljeid saate lugeda siit.

Comtes de Champagne 2007 segus on kasutatud 5 grand cru külast (Avize, Chouilly, Cramant, Oger, Mesnil-sur-Oger) korjatud viinamarju, 5% veinist on hoitud 3-4 kuud noortes tammevaatides.

Koostises 100% Chardonnay.

Värvus oli helekollane ja mullijoad klaasis olid tihedad.

Aroom oli väga rikkalik ja mitmekülgne: tunda oli võiküpsiseid väga tugevalt, valgeid lilli, mineraalsust, rosinaid, küpseid pirne ja kergelt suitsu.

Maitse oli alguses keelel üllatavalt pehme, hape oli suhtelistelt nõrguke ja tagasihoidlik. Ka maitses oli meie meelest väga palju komponente ning need tekitasid suus kerge segaduse, väga kihvt nüanss oli soolase või maitse. Üldmulje oli täidlane, ümar ja väga rikkalik. Võimas jook ning jään huviga ootama kohtumist super aastakäik 2008-ga!

Minu varasematest kohtumistest Taittingeri šampanjadega ja maja ajaloost saate huvi korral lugeda siit.

Guy Charlemagne 2013 Cuvée Les Coulmets Grand Cru Blanc de Blancs Brut

Head uut aastat armsad šampanjasõbrad!!! Soovin teile südamest imelisi avastusi uuel aastal, maitsvaid elamusi ja head tervist!!!

Aasta esimese postituse teen Guy Charlemagne šampanjamajast, eelmisel sügisel maitsesime nende üheaia šampanjat Cuvée Les Coulmets.

Guy Charlemagne šampanjamaja asub Côte des Blancsi südames, väikeses külas Mesnil sur Oger. Isalt pojale on veinitarkust edasi antud aastast 1892 ning nad kasutavad tootmiseks ainult enda aedades kasvanud viinamarju. Aastane kogutoodang on 130 000 pudelit ning 70% šampanjast eksporditakse. Aedades kasvab 87% Chardonnay ja ülejäänud alal Pinot Noir. Grand Cru Cuvée valmistamiseks kasutatakse ainult parimate üheaia (single vineyard) viinamarju, aedade keskmine vanus on 42 aastat. Meil õnnestus maitsta:

Guy Charlemagne 2013 Cuvée Les Coulmets Grand Cru Blanc de Blancs Brut 

Koostises 100% Chardonnay, suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Värvus oli kuldkollane, kergelt tumedate varjunditega.

Aroomis oli tunda küpseid õunu, röstiseid noote, kuivatatud luuvilju, röstitud päevalilleseemneid ja küpseid ploome.

Maitse oli täidlane, hästi jõuline ja tulvil küpseid õunu. Samuti oli tunda küpsiseid ja kooresust. Šampanja sobis ideaalselt kokku kalamarjasaiadega, millele oli rohkelt võid määritud. Lõppmaitse oli pikk ja siidine, pehme, aga samas ka jätkuvalt täidlane. Veinimeister soovitab seda nautida lõhe või foie gras kõrvale, ma kordan, et ka kalamarjaga oli väga maitsev. Hästi eriline ja iseloomuga jook.

Ilusat uut aastat ja põnevaid šampanjaelamusi aastal 2021!

Champagne HENRIOT

Majale pani aluse Nicolas Henriot lesk Apolline aastal 1808 ning visa töö tulemusena oli Henriot šampanja õige pea armastatud märjuke mitmes erinevas Euroopa kuningakojas. Aastal 1880 abiellus Paul Henriot kauni nooriku Marie Marguetiga, kelle kaasavara hulka kuulusid ka mõned Chardonnay aiad Côte des Blancs piirkonnas. Sestpeale on perekonna erinevad põlvkonnad majas toimetanud ning oma oskusi lihvinud. 2020. aasta veebruaris asus maja juhi kohale Alice Tétienne, kelle oskused ja teadmised täiendavad Henrioti perekonna kogemusi ning üheskoos on plaanis maja filosoofiat ning nägemust šampanja olemusest ja elamusest edasi arendada.

Henriot šampanjasid oleme ennegi joonud ja kiitnud, mälu värskendamiseks maitsesime ja võrdlesime ühel õhtul erinevaid Signature Cuvée sarja kuuluvat šampanjat:

Blanc de Blancs – maja ise peab seda šampanjat Signature sarja nurgakiviks. Viinamarjad pärinevad nii grand cru kui premier cru aedadest ja segus kasutatakse vähemalt 40% reservveine. Suhkruid on lisatud 8g/l kohta ning väikeses koguses on segule lisatud ka maja tippšampanjat Cuve 38. Aroomis oli jõuliselt tunda hapukapsast, röstiseid noote ja mineraalsust. Joogi värvus klaasis oli tumekollane. Maitses domineeris tugev röstisus, väga tugev kohe, samuti oli tunda küpseid ahjuõunu. Kuigi jook oli jahutatud ja õigel temperatuuril, siis ta oli iseloomult nii tugev, et tundus klaasis veidike soe ja karamellkommine. Väga äge ja kihvt jook, lõi meid oma tugeva iseloomuga kujundlikult pikali. Šampanja kõrvale nautisime lõhe tartari sinepise kastme, hapusaia ja kornišonidega ning kooslus oli lihtsalt suurepärane! Olen ka enne BdB maitsnud ning tookordsega võrreldes oli seekordsele šampanjale oli antud rohkem aega pudelis küpseda ja toonust koguda. Ja see oli talle mõjunud hästi.

Brut Souverain – veinimeister iseloomustab seda jooki kui täpset ja tasakaalukat. Koostises 50% Chardonnay, 45% Pinot Noir ja 5% Meunieri. Segus kasutatakse enam kui 25 erineva aia viinamarju, koguni 30% segust on reservveinid ning ka siia segusse on lisatud veidike tippšampanjat Cuve 38. Kui suur kogus see on ja miks veinimeister seda teeb, ei oska ma täna öelda. Huvitav oleks küsida, et kas tõesti mikrokogus seda šampanjat muudab midagi olulist Souverian jt segus. Aroom oli kergelt jahune, lilleline ja mineraalsus tuli selles joogis palju paremini esile. Veidi oli ka röstisust ja vahvleid. Maitses olid magusad noodid, aprikoosimoos, küpsed aprikoosid ning lõpp oli pähkline. Võrdluses BdB-ga jäi Souverain seekord kaotajaks, ta tundus tagasihoidlikum ja väiksema ambitsiooniga.

Rosé – elegantne ja intensiivne nagu ütleb veinimeister. Koostises 50% Pinot Noir, 10% Meunier ja 40% Chardonnay, reservveine on segus vähemalt 35%. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Värvus klaasis oli oranž, aroomis oli tunda punaseid marju (vaarikaid ja maasikaid), natuke piimhapet, küpsiseid ja rösti. Maitses oli kergelt Põltsamaa Kosmose marmelaadi ehk siis punase sõstra marmelaadi ning üldiselt oli maitse ümar, täidlane ja külluslik. Hape oli lõppmaitses tuntav ja mõjus.

Kokkuvõttes võtame mütsi maha Henriot šampanjamaja ees, veinimeister teeb head tööd ning joogid on igati nauditavad! Salute!

André Jacquart Blanc de Blancs Brut Experience

André Jacquart oli maja tänase juhi ja veinimeistri Marie Doyardi emapoolne vanaisa. Marie mõlema vanema perekonnad tegelesid viinamarjakasvatusega: emapoolne suguvõsa tegutses Grand Cru alal paiknevas Mesnil-Sur Oger külas ja isapoolne suguvõsa tegutses Premier Cru alal paiknevas Vertus külas.

1958. aastal tootis André Jacquart oma Mesnil-sur-Ogeri külas paiknevas mõisas esimese pudeli šampanjat. Alates aastast 2004 koliti maja peakontor Vertusesse ning maja asus juhtima perekonna 5. põlvkonna esindaja Marie. Kokku kuulub majale 24 hektarit viinapuuaedu. Nüüd aga lähemalt šampanjast: EXPERIENCE Brut Blanc de Blancs Premier Cru

Koostises 100% Chardonnay, millest 60% on korjatud Vertuse külast ning mahl on käärinud roostevabast terasest mahutites. 40% viinamarjadest on korjatud Mesnil-sur-Ogerist ning mahl on küpsenud burgundia tammevaatides. Suhkruid on lisatud 3-4 g/l kohta.

Šampanja aroom oli võine ja kreemine, ninna jõudis ka röstsaia lõhna. Värvus klaasis oli tumekollane veidi tuhmi varjundiga.

Maitse oli mineraalne, kreemine ja samuti röstiste nootidega. Hape oli päris jõuline, lõppmaitse oli pikk ja tugevalt tammene. Nautisime šampanjat koos röstitud ja marineeritud silmuga ning kooslus oli põnev, sest joogi ja suupiste maitsekomponendid täiendasid üksteist. Silmu maitse iseenesest on paljude jaoks pikantne või üldse vastuvõetamatu, kuid kui silmud maitsevad, siis soovitan küll neid šampanjaga koos nautida.

Nicolas Feuillatte šampanjade degusteerimine

Sel nädalal sattusin esimest korda Tallinnas Aia tänaval asuvasse salongi Biblioteq, kus peamiselt korraldatakse erinevaid üritusi ja kuhu saab vist ka niisama dringile minna. Tol õhtul toimus seal Nicolas Feuillatte šampanjade degustatsioon ning suupisted šampanjade kõrvale valmistas Põhjala catering.

Nicolas Feuillatte asutas oma maja aastal 1971 ning 1986. aastal müüs ta maja CVC-le (Centre Vinicole de Champagne), kuhu kuulub ca 80 kooperatiivi enam kui 5000 viinamarja kasvatajaga ning nad toodavad 7% kogu Champagne maakonna toodangust. Nicolas Feuillatte on enimmüüdud šampanjabränd Prantsusmaal ning maailmas ollakse 5. kohal.

Tervitusjoogiks pakuti Réserve Exclusive Bruti normaalsuurusest pudelist ning esimese käiguna sama šampanjat magnumpudelist. See oli hea õpikunäide sellest, kuidas sama šampanja areneb erinevas tempos erineva suurusega pudelites. Tavapudeli rüübe oli hästi täidlane, röstine ja üleküpsenud puuviljade maiguline. Magnumist välja valatud šampanja aroom oli värskem, elavam, puuviljad olid erksad ja tunda oli apelsinikoort. Maitses oli hape elavam, kergelt karamelline ja tunda oli punaseid marju. Lõppmaitse oli lühike ja klaasis seistes vajus jook üsna kiirelt ära. Šampanja kõrvale pakuti sous vide maisikana, punase sibula tšatni ja kuskusi suupistet. Kokk oli tabanud naelapea pihta, suupiste töötas selle šampanjaga suurepäraselt.

Teine käik oli Grande Réserve Rose Brut koos tuunikala tartari, tomatikonsomee ja avokaadokreemiga. Sellel šampanjal oli jõhvika värvus, aroomis oli tunda barbarissi ja pohli. Maitse oli võrreldes esimese šampanjaga palju otsekohesem, sirgjoonelisem ja vähem nüansirohke. Keskmaitses kerkis esile mõnus jõhvikas ning lõpus jäi suhu kerge tolmumaitse. Tuunikala tartar oli kergelt suitsuse puudutusega ning sobis šampanjaga taaskord väga hästi.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs Collection Vintage 2014 koos graavikoha, valge redise, kapsamahla ja ürtidega. Aroom oli hästi sametine, pehme, kergelt magusa noodiga ja ka hapukapsane kergelt. Graavikoha suupiste oli üsna jõuline ja ürtidest rohune, kuid suupiste lõppmaitse ja šampanja mängisid hästi kokku. Ma arvan, et kapsamahl oli selle kokkumängu võti. Šampanja lõppmaitse oli mõnusalt õunane, ka kergelt kirbe õunakoorene. Meie seltskonna hinnangul oli see õhtu parim šampanja.

Õhtu lõpetuseks oli Grand Cru Blanc de Noir 2010 kokku sobitatud lõhe tartari, mango panna cotta ja kaaviariga. Šampanja aroomis oli tunda sügislilli ja üleküpsenud õunu. Maitse oli alguses kergelt idamaine, aasiapärane, hiljem rohkem koorene. Üldmulje oli kahvatu, duett suupiste ja joogi vahel ei kõlanud nii hästi kui eelmistes käikudes. 2010. aasta iseenesest oli ka väga keeruline aasta just Pinot Noirile ja paras väljakutse veinimeistritele. Mõned aastad tagasi maitsesin BdB 2006 ja tookordsed muljed olid väga positiivsed. Ühtegi fotot ma tol õhtul ei teinud, nii et fotosid näha ja eelmiste kordade muljeid saate lugeda siit.

Kohtumine Ruinartiga

Ruinart on vanim šampanjamaja, milline asutati juba aastal 1729 Nicolas Ruinarti poolt. Meie pisike mulliklubi on aastate jooksul mitmete majadega lähemalt tuttavaks saanud, kuid siiani ei olnud me Ruinarti degustatsiooni teemaks valinud. Sel sügisel sai see viga parandatud ning ühel kenal laupäevaõhtul nautisime ja hindasime Kadriorus Ruinarti šampanjamaja nelja erinevat šampanjat. Kõikidel meil tekib elu jooksul lemmikmaju ning huvitavalt kombel mitmel minu väga lähedasel inimesel on just Ruinart lemmik šampanjamaja. Ja paljudel sh ka mul endal on vägevaid ja unustamatuid elamusi seotud just selle majaga.

Seekordset degustatsiooni alustasime klassikaliselt Blanc de Blancsiga. Koostises 100% Chardonnay ja kuni 25% ulatuses kasutatakse 2 eelmise aasta reservveine. Värvus oli helekollane, kuldne toon. Ninna jõudsid esimesena värsked sidruninoodid, neile järgnesid lillelisus, valged luuviljad ja veidike pähkleid. Maitses tundsime pirne ja kergeid kirbeid toone, viinamarja puhast maitset ja hapet oli piisavalt. Lõppmaitses domineerisid magusad alatoonid.

Teisena valasime klaasidesse Dom Ruinart Blanc de Blancs 2007. Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 4,5g/l kohta. Aastal 2007 oli väga keerulised ilmaolud, kus soojale ja päikselisele kevadele järgnes jahe ja vihmarohke suvi ning korje algas juba augustis. Toon klaasis oli sügav kuldkollane, aroomis oli esimese hooga tunda mineraalsust ja suitsuseid noote. Mõnele meenutas aroom vana Chablisi ja tunda oli puidunüansse. Hästi mitmekülgse aroomiga jook, mille buketti ilmus aeg-ajalt väga erinevaid lõhnu: ploome, sidruneid, lagritsat, pähkleid ja lilli. Usun, et kui oleks olnud aega lasta joogil klaasis avaneda veelgi kauem, siis tulnuks kirjeldus veel pikem. Maitse oli samuti väga põneva ja jõulise iseloomuga. Hästi sügava struktuuriga ning piisavalt elava happega, õrnalt oli tunda tsitrusviljade noote tagaplaanil. Või, koor, pähklid, suitsusus, tamm… Veinimeister on teinud kõik, et Dom Ruinartis tuleksid esile Chardonnay parimad omadused. Väga üllatav jook, jõuline ja maskuliinne, iseteadlik ja põnevate varjunditega!

Kolmanda joogina nautisime “R” de Ruinart, paljude meelest parim NV šampanja. Koostises kuni 40% CH, 49% PN ja 11% Meunier, kuni 25% on reservveinid viimasest 2 aastast. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Jook klaasisi oli õrna kollase tooniga. Aroomis oli tunda õunasust ning pähkleid. Maitse oli ümar ja küps, täis küpseid mahlaseid luuvilju, samas hape oli heas tasakaalus ja lõppmaitse üsna pikk. Väga hästi nauditav (seltskonna) šampanja, sobib nii aperitiiviks kui näiteks austrite, mereandide või värskete juustude kõrvale.

Ja viimasena valasime klaasidesse Ruinart Rosé. Koostises 45% CH ja 55% PN (18-19% punase veinina). Värvus klaasis meenutas mannavahtu või heledama viljalihaga granaatõuna. Aroom oli tulvil punaseid marju (vaarikad, maasikad) ja värskust. Maitses oli samuti tunda värskeid punaseid marju kogu oma mahlasuse ja paraja hapukusega. Hea kerge ja marjane rosé.

Saidki kõik muljed kirja, üldmulje Ruinartist oli väga sümpaatne, tegemist on väärika majaga, mille šampanjadega tasub aeg-ajalt taastutvust teha. Minu eelmistest kohtumistest ja Ruinarti maja ajaloost saate soovi korral lähemalt lugeda siit. Kena sügise jätku!

Rémy Massin L’INATTENDUe

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime sõpradele külla, metsatukka, mille taga laiutab suur ja sinine meri. Hommikune kalaturg üllatas meid positiivselt ning meil õnnestus kaasa osta värskeid austreid. Kalakaupmehel oli pakkuda Iirimaalt ja Prantsusmaalt pärit austreid, meie otsustasime viimaste kasuks ning haarasime kodust kaasa ka pudeli Rémy Massin & Fils šampanjat – L’INATTENDUe.

Koostises 100% Chardonnay. Jook oli pudeldatud mais 2017.

Värvus klaasis oli valkjas kollane, hästi õrn värv.

Aroom oli õrnalt koorene ja veidike piimhappene, tugevamalt oli tunda värskeid õunu, rohusust ja natuke metalli.

Maitses domineerisid toored õunad ja rohttaimed, lõpus oli kiirelt ilmuv ja üsna ilmekas hape. Mineraalsus oli väga sümpaatne ning sobis ideaalselt kokku šampanja kõrvale serveeritud värskete austritega. Pärast suhteliselt pikka ja suitsust lõppmaitset jäid suhu kergelt magusad noodid. Ei tea kust see küll ilmus, aga ühel hetkel ma tundsin maitses ka selget jõhvikat. Ma arvan, et see ilmus mu klaasi märjast metsaalusest, aga kes teab.

Igatahes L’INATTENDUE ja austrid olid jumalikud partnerid üksteisele ning sobisid ideaalselt sellesse veidi vihmasesse sooja õhtupoolikusse. Imeline!

Minu varasematest kohtumistest Rémy Massin & Fils šampanjadega saate lugeda siit.

Šampanja ja austrid – match made in heaven!

Champagne Tribaut Schloesser

Tribaut Schloesser šampanjamaja kuulub Veinisõbra portfelli ja aastate jooksul oleme selle maja šampanjasid nautinud nii erinevatel pop-up üritustel kui ka kodustel õhtusöökidel, kuid majast ja tema ajaloost ei olegi ma varem pikemalt kirjutanud. Nüüd on aeg see tühimik täita.

Tribaut Schloesser maja lugu algas 20. sajandi alguses kui Luksemburgist pärit noor talumees René Schloesser otsustas minna Champagne maakonda paremat elu otsima. Seal kohtas ta Lucie Coutelast, kelle perekond tegeles viinamarjade kasvatamisega ning noored abiellusid aastal 1927. Kaks aastat hiljem saabus Prantsusmaale majanduskriis ning veinitootjad ei ostnud enam kasvatajatelt kogu viinamarjasaaki ära. Sel hetkel tegid René ja Lucie elumuutva otsuse hakata oma viinamarjadest ise šampanjat tootma ning šampanjamaja oligi sündinud! Esimestel aastatel toodeti ca 1000 pudelit aastas ning pereliikmed, kes elasid Pariisis, aitasid šampanjat müüa. Pärast teise maailmasõja lõppu hakkas šampanja tarbimine vaikselt taas kasvama ning maja toodang suurenes 5000 pudelini aastas.

Aastal 1950 abiellus René ja Lucie tütar Suzanne Jean Tribautiga ning kahe perekonna ühinemise tulemusena sündis uus bränd CHAMPAGNE TRIBAUT-SCHLOESSER. Jean ja Suzanne jätkasid äri arendamist, investeerisid tootmistehnikasse ning ostsid juurde ka viinamarjaaedu. Perekonnale kuulub täna 40 hektarit viinamarjaaedu.

Aastal 1967 asus oma vanematele appi poeg Jean-Marie, kes keskendus äri laiendamisele ja turundusele. 1980. aastal ehitasid nad uue tootmishoone ning soetasid ka 600 liitrised tammevaadid, milles hoitakse reservveine. 1986. aastal alustati šampanja eksporti Saksamaale, Belgiasse, UK-sse, Šveitsi ja USA-sse. 1990ndatel viisid Jean-Marie koos vennaga šampanjamaja järgmisele tasemele, nad hakkasid tootmiseks viinamarju kokku ostma ka teistelt kasvatajatelt ning soetasid uued pressid.

Täna toimetavad majas perekonna 4. põlvkonna esindajad Sébastien ja Valentin (Jean-Marie pojad) ning nende šampanjat müüakse 25 riigis üle maailma, õnneks ka Eestis. Alates 2020. aastast on maja viinamarjaistandused klassifitseeritud HEV (High Environmental Value) kategooriasse. See akrediteering tunnustab omanike pühendumust keskkonda säästvale kasvatamisele, et kaitsta bioloogilist mitmekesisust ja veeressursse. Selle saavutamiseks kasutatakse vähe väetisi ja enamik töötlemisviise on orgaanilised.

Aga nüüd ka lähemalt kahest Tribaut Schloesseri maja šampanjast:

Tribaut Schloesser Blanc de Chardonnay

Koostises 100% CH, suhkruid on lisatud 6g/l ning reservveine on segus kasutatud 20%. Viinamarjad on kasvanud Romery, Fleury la Rivière, Aÿ ja Bassuet külades.

Šampanjal on lastud settel küpseda enne korkimist 42 kuud.

Aroomis on tunda küpseid mahlast kohe plahvatavaid valgeid sõstraid ning rohusust, mida tunned, kui jalutad suvel veel niitmata heinamaal. Samuti on äratuntav mineraalsus ning aimatav mõningane õrn lillelisus.

Maitse on tulvil rohususest ja värskusest, aga maitsemeeleni jõuavad ka õrnad röstised noodid. Hape ei ole väga intensiivne, pigem tagasihoidlik ja tasakaalukas. Šampanja sobib hästi mereandide ja valge kalaga, mina soovitan seda jooki nautida oma vaieldamatu lemmiku – värskelt soolatud siiakalaga.

Tribaut Schloesser Brut Origine

Koostises 30% CH, 20% PN ja 50% Meunier, suhkruid on lisatud 8g/l ning reservveine on segus kasutatud 10%.

Aroomis on tunda kuivatatud puuvilju, õunasust, küpseid aprikoose ja kergelt leiva röstisust.

Maitse on värske ja puuviljane, hape on keskmiselt intensiivne ja järelmaitse keskmise pikkusega. Šampanjal on lastud settel küpseda enne korkimist 30 kuud. Jook sobib hästi aperitiiviks või niisama sõbraga päikselisel päeval nautimiseks.

 

 

 

Pol Roger Blanc de Blancs 2009

Taaskord on põhjust kirjutada Pol Rogeri Blanc de Blancs‘st, tuntud maja üliheast stiilinäitest, millist on mul olnud juhust ja põhjust ka varem maitsta. Esimene kord maitsesin 2002. aastakäiku, selleks hetkeks oli korjest möödas 11 aastat. Tookordne BdB jättis mulle erakordselt vägeva mulje, jook oli täiuslik ja tookord õhtu parim šampanja.

Teine kohtumine Pol Rogeri BdB-ga toimus aastal 2018 ja aastakäik oli tookord 2008. Korjest oli möödas 10 aastat ning tolleks hetkeks oli šampanja saavutanud täiusliku tasakaalu, oli aroomi- ja maitsenüansse, mida avastada ja nautida, pikemalt kirjeldatud muljed on siin.

Eelmisel aastal maitsesin 2009. aastakäiku, jälle oli möödunud 10 aastat ning minu jaoks oli põnev võrrelda just neid järjestikuseid aastakäike. Jah, samal ajahetkel ma neid küll maitsta ei saanud, aga muljeid võrrelda võib ikka.

Koostises 100% CH, värvus oli kuldkollane, sügav toon.

Aroomis oli õrnalt tunda sõnnikut ja käärivat silo, lillelisust ja täidlaseid magusamaid tsitrusvilju.

Maitses oli tunda veidi karamelli, hapet ja värskust oli vähe, hape oli üsna tagasihoidlik. Suhu jõudsid kerged suitsused noodid ja kuivatatud puuviljad. Heas tasakaalus ja igati nauditav šampanja. Võrreldes kahe varemmaitstud aastakäiguga (2002 ja 2008) oli 2009 veidi tagasihoidlikum, väiksema happega ning vähem mineraalsem.

Eelmise aasta aprillis tõi Pol Roger välja BdB 2012 aastakäigu ning esmaesitlusel seda maitsnud veiniasjatundjad peavad 2012. aastakäiku Pol Rogeri paremuselt teiseks BdB aastakäiguks 2002 järel. Nii et kui satute 2012 nägema, siis soovitan kindlasti proovida ja nautida. Ma ise jään ka seda kohtumist igatahes suure põnevusega ootama!

Ilusat kevadet!