Paul Bara šampanjamaja ja Grand Rosé

Mõni šampanjamaja poeb eriliselt hinge ning kohates seda brändi uuesti menüüs või poeriiulil, siis tuleb naeratus huulile ning meelde tulevad positiivsed mälestused. Nii on minul näiteks Paul Bara šampanjamajaga. Esimest korda maitsesin selle maja šampanjat oma esimesel reisil Champagne piirkonda ja esmakohtumisest jäi positiivne side meie vahele. Eestis on Paul Bara maaletooja mitu korda vahetunud ning praegu leiab Paul Barat nii Prisma poelettidelt kui ka restoraniriiulilt. Maja ajaloost polegi ma enne põhjalikult kirjutanud, nüüd on see hetk siis käes.

Bara perekonda mainiti esimest korda dokumentides 1600ndatel Bisseuil, Oiry ja Chauilly küladega seoses. Konkreetsem fakt perekonna ajaloost pärineb aastast 1833 mil Auguste Francois Bara saabus Bouzy külla ning asus seal tööle tündersepana. Kolm aastat hiljem abiellus ta Annonciade Robertiga, kelle perekonnale kuulusid ka mõned viinapuud. Bara perekonna valdus ehitati aastal 1860 ning peamiselt tegeleti karjakasvatusega. Paul Bara, kes on maja praeguse omaniku Chantale isa, oli esimene, kes hakkas tootma ja müüma šampanjat oma nime alt. See juhtus 1950ndatel. 1975. aastal oli Paul Bara üks esimesi, kes hakkas oma toodangut importima USA-sse. Tänaseni teevad nad koostööd sama partneriga, kellega tookord alustasid. Aastal 1980 otsustas Chantal isale appi asuda ning 1986 sai temast maja kaasomanik. Alates aastast 2021 juhib maja endine müügijuht Stéphanie Ducloux ning Chantalest sai maja president. Paul Bara kuulub ka Club Trésors de Champagne ühendusse ning veinimeistriks on Christian Forget.

Kokku kuulub majale 11 hektarit viinapuuaedu, millest 9,5 hektaril kasvab Pinot Noir ja 1,5 hektaril Chardonnay. Aastal 2020 omistati neile HVE “Haute valuer environnementale” ja VDC “Viticulture Durable en Champage” sertifikaadid, millised antakse majale tunnustuseks jätkusuutliku ning keskkonnasõbraliku viinamarjakasvatuse eest. Maja portfellis on 7 erinevat šampanjat, eelmistest muljetest saate lugeda siit.

Esimene kohtumine Paul Bara Grand Roséga oli ammu ning kohtumisi on vahepeal olnud mitmeid, aga hea joogi muljeid tasub ikka ka uuesti jagada.

Koostises 70% Pinot Noir, 18% Chardonnay, 12% Bouzy rouge.

Värv lõheroosa, aroomis domineerisid punased marjad, ennekõike maasikad ja kirsid.

Maitses küpsised, või, rohkelt maasikaid ja vaarikaid, lõpp veidi õline ja võine. Oli tunda ka kergelt karamelli. Hape oli heas tasakaalus, balanss oli igas mõttes paigas. See šampanja sobib kenasti punase liha kaaslaseks, proovige!

Pertois-Moriset L’Année 2013

See väike perekonnale kuuluv šampanjamaja asub Le Mesnil-sur-Oger külas ning täna toimetab majas asutajate lapselaps Cécile koos oma abikaasa Vincentiga. Viinapuuaedu on neil kokku 20,7 hektarit, Côte de Blancsi aladel 13,4 hektaril kasvab Chardonnay ning Coteaux Sézannaises 7,30 hektaril 60% Pinot Noir ja 40% Chardonnay. Enamike šampanjade korral kasutavad nad teadlikult malolaktilise fermentatsiooni blokeerimist st et õunhappel ei lasta muutuda piimhappeks. Selle asemel lastakse veini pärmisettel olla võimalikult pikalt ning veinid pudeldatakse alati alles juunis-juulis.

Aastal 2015 liitus maja ühendusega Club Trésores de Champagne. Tooteportfell on neil väga mitmekülgne ja põnev – lisaks klassikalisele sarjale ja aastakäigu šampanjale on neil ka ainult ühes külas kasvanud viinamarjadest valmistatud šampanjad (Oger, Villeneuve), ühe aia šampanjad ning ka Special Club šampanja.

Jõulude ajal tõime Reimsist kaasa aastakäigu šampanja L’Année 2013, mille nüüd kenal suvepäeval laevajuhilubade tähistamiseks avasime.

Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 1g/l. Vein on pudeldatud juulis 2014, keldris küpsesid pudelid minimaalselt 72 kuud ning korgitud oli meie pudel aprillis 2021.

Aroomis oli värskust, kergelt sidrunit, veidike metalsust, alumiiniumi, tooreid õunu ja nektariine.

Maitse algfaasis oli tugev hape, õunasus ja natuke karamelli, maitse lõpp oli aga huvitavalt pärmine.

Austrite ja päikeselise õhtuga sobis šampanja ideaalselt!

Kui märkate poeletil Pertois-Moriset šampanjasid, siis mina soovitan kindlasti proovida! Minu muljeid eelmistest kordadest saate lugeda siit.

Tutvus Gaston Chiquet šampanjadega

Novembris korraldasime sõpradele Gaston Chiquet šampanjadega õhtusöögi ning proovisime ära kõik Eestis saadaolevad selle maja šampanjad. Maja kuulub šampanjatootjate ühendusse Club Tresors. Nicolas Chiquet istutas esimesed viinapuud 1746. aastal ning 8 sugupõlve pärast teda on viinamarju kasvatanud Dizy külas. Aastal 1919 lõid vennad Fernand ja Gaston Chiquet oma maja ning panid sellele nimeks “Chiquet Frères (vennad)”. Nad olid tol ajal viinamarjakasvajate seas ühed esimestest, kes otsustasid kasvatatud viinamarjad endale jätta ning ise veini valmistada, mitte müüa neid suurtele šampanjamajadele. Gaston otsustas aastal 1935 vennast eraldi tegutsema hakata ning lõi omanimelise brändi. 1950ndatel tegutses ta koos oma poja Claudega ning nad ostsid juurde viinapuid Aÿ ja Hautvillers külades. Gaston Chiquet on üks väheseid maju, kes valmistab Blanc de Blancs šampanjat Pinot Noir kantsis Aÿ külas. Täna toimetavad majas Claude kaks poega ja pojatütar ning kokku omavad nad 23 hektarit viinapuuaedu.

Aga nüüd lähemalt šampanjadest. Aperitiiviks avasime selle erilise Aÿ külas kasvanud viinamarjadest valmistatud Blanc de Blancs d’Aÿ. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli tunda tsitrusvilju ning ka vihjeid ananassile. Maitses olid magusad noodid, vaniljet, üldpilt oli tugev, intensiivne, küps ja täidlane, domineerisid valged sõstrad.

Eelroaks serveerisime soolasiiga ja marineeritud angerjat ning kõrvale pakkusime Tradition Premier Cru. Koostises 40% Meunieri, 25% PN ja 35% CH. Suhkruid lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli kuivatatud aprikoose ja punaseid marju. Maitse poolest oli jook robustsem ja tahulisem, tunda oli malolaktilist fermentatsiooni, hapet oli eelmisega võrreldes palju vähem. Maitses domineerisid punased marjad, aprikoosid ning tunda oli ka küpseid õunu ja veidike vürtse. Hästi aromaatne jook.

Kolmas käik oli Rosé Premier Cru koos külmsuitsuforelliga. Koostises 30% Meunieri, 30% PN ja 40% CH, on lisatud mingi kogus ka punast veini, mis annab joogile üsna intensiivse värvuse. Suhkruid on lisatud 9,6g/l. Šampanja oli igas mõttes tulvil punastest marjadest, nii maitses kui aroomis oli tunda maasikaid, punaseid metsamarju, ka mustikaid ja kirsse. Hapet oli parajasti, hästi värske maitse ja samas oli tunda ka marjatanniine. Jook täiendas väga hästi rose pipraga maitsestatud suitsuforelli.

Pearoaks valmistasime vasikafilee, kuid enne pearoa juurde asumist avasime maja tippjoogi Special Club 2013. Koostises 70% CH ja 30% PN. Esmapilgul oli tegu üllatavalt õhukese ja kerge joogiga. Klaasis seistes jook avanes, veidi ka soojenes ning muutus rikkalikumaks, täidlasemaks. Tunda oli kuivatatud lilli ja mandleid, mineraalsus oli kohal, aga niisamuti ka tsitrusviljad ja sidrunikoor. Hästi elegantne ja võib öelda, et isegi natuke suursugune jook. Vasikaliha on õrn ja pehme maitsega, seega sobisid nad kokku väga kenasti.

Viimase joogina avasime pearoa lõpuks šampanja nimega Insolent, mis viis meid tippveini juurest tagasi algusesse. Koostises vaid 15% CH, ülejäänud punased marjad. Julge ja otsekohene jook, aroom oli väga jõuline, natuke metalne ja kriidine. Tundsime küpseid pirne ja pirnikooki. Lõppmaitse oli pikk ja sõstrane. Veinimeistri sarnast käekirja oli tunda kõigis viies joogis, selgelt eristus Special Club, aga see ongi eesmärk. Tegemist on kvaliteetseid šampanjasid tootva majaga, millised kindlasti pakuvad suuremat naudingut hea toidu seltsis. Richard Juhlin annab majale 3* ning soovitab otsida vanemate aastakäikude magnumeid.

Moussé Fils “L’Or d’Eugène”

Moussé perekond kasvatab Marne jõe orus peamiselt Meunieri viinamarju juba alates aastast 1629, aiad paiknevad kolmes erinevas külas. Viinamarjade kasvatamise teadmist ja kogemust on edasi antud isalt pojale 12 inimpõlve jooksul ning veini valmistama hakati 3 inimpõlve tagasi. Eugène Moussé, kes sündis aastal 1896, otsustas 1920ndatel lisaks viinamarjade kasvatamisele ka ise veini valmistama hakata. Esimene šampanja valmis 1923, esimene pudel müüdi aastal 1926 ning tootmine ja kauplemine kestis teise maailmasõja alguseni. Kahjuks karm sõda nõudis oma ning Eugène ja tema poeg Edmond viidi Saksamaale Neuengamme koonduslaagrisse, kus Eugène aastal 1945 suri. Pojal õnnestus ellu jääda ning ta naases koju, kus seni tegeles maja juhtimisega tema ema Suzanne. Edmond võttis maja juhtimise emalt üle ning pühendus täielikult veinimaja arendamisele, ta oli tohutu veinientusiast ning veini kvaliteedi tõstmine oli tema jaoks väga oluline. Edmond suri aastal 1990 ning andis teatepulga üle oma pojale Jean Marcile. Täna juhib maja Edmondi pojapoeg Cédric, kes töötas enne perekonna ärisse astumist aastaid erinevates veiniregioonides ja -majades. Ta on väga uuendusmeelne ning tema juhtimisel lõpetati aastal 2014 Moussé Filsi majas täielikult sünteetiliste pestitsiidide kasutamine. Moussé Fils šampanjamaja kuulub Club Tresoirs de Champagne ühendusse ning Special Club šampanjat toodavad nad ühena vähestest 100% Meunierist.

Nüüd aga maitstud šampanja juurde, Bottlescoutsi poest ma selle leidsin –

Moussé Fils “L’Or d’Eugène Perpetuelle” Blanc de Noirs

Koostises 80% Meunier, 20% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 3,5g/l kohta. Reservveinid pärinevad aastatest 2013-2018, pudeldatud on šampanja aprillis 2019 ja korgitud 11/06/2020.

Joogi värvus oli tumekollane, oranžika alatooniga.

Aroom oli intensiivne, jõuline, ümar, eksootiline, tunda oli ploome ja veidike röstisust.

Maitse tundus esimese hooga veidi vesine, meenus lapsepõlves joodud suhkruvesi, veidi hiljem lisandusid õunakook, ploomid, natuke vürtsi ja punaseid marju. Hape oli hästi tagaplaanil ning üldmulje jäi hästi malbe. Aroomi järgi oleks oodanud intensiivsemat maitserünnakut ja iseloomu, väga üllatav BdN.

Kohtumine Salmoni šampanjamajaga

Erakordselt kuum suvi on minu kirjutamise ja muljetejagamise tuhinale veidike pärssivalt mõjunud, kuid mida samm sügise poole, seda enam luban olla aktiivsem ning kogetud muljed kõik siia kirja panna. Sest šampanja nautimisele ning uute muljete otsimisele ja avastamisele mõjuvad soojad ja päikeselised ilmad jällegi suurepäraselt. Eesti on küll väike riik, kuid kui avatud silmadega ringi vaadata, siis leiab šampanjariiulitelt pidevalt midagi uut ja põnevat.

Maikuu alguses kogunes meie pisike mullinaiskond Pelgulinnas ning maitsesime Salmoni šampanjamaja toodangut. See maja on mulle ja paljudele teistelegi ilmselt vana tuttav, vahepeal on vahetunud maaletooja ning Salmoni šampanjat leiab nüüd Mulligaleeri riiulitelt (mulligalerii.ee).

Paari stiilinäidet maja toodangust olen ka varem maitsnud ning tookordsetest muljetest ning vahva maja ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Millest ma eelmine kord ei kirjutanud, on see, et šampanjamaja sümboliks on kuumaõhupall ning selle kujutis ilutseb ka paljudel šampanjapudeli etikettidel. Nii õrn sõiduriist, mille juhtimisega igaüks hakkama ei saa ning sama lugu on ju ka šampanja valmistamisega, et teps mitte igaüks ei oska seda imelist jooki teha. Kuna ca 85%-l maja aedadest kasvab Meunieri viinamari, siis ongi nad oma missiooniks võtnud selle viinamarja hea maine taastamise ning veinimeister valmistab julgelt mitut erinevat ainult Meunierist valmistatud šampanjat.

Degustatsiooni avalöögiks oli Cuvèe Sélection Montgolfière Brut, mille koostis on kolme viinamarja segu. Värvus klaasis oli kergelt oranžikas ja tumekollase helgiga. Aroomis oli tunda õunasust ja küpseid noote. Maitses oli lisaks õuntele ka pirne ja luuvilju, hape oli särtsakas ja elav, järelmaitses oli kõvasti särtsu ja sidrunikoort. Heas tasakaalus elava loomuga šampanja!

Teise joogina valasime klaasidesse „Les Catherines“ Millésime 2014 Zero Dosage. Sa püha püss – see šampanja lõi meid oma eripärasusega jalust nõrgaks ning imestust ja kiidusõnu jagus pikalt. Koostises 100% Meunieri, suhkruid lisatud ei ole. Aroom oli mineraalne, mahlane, tunda oli üleküpsenud melonit ja küpseid pirne. Värvus klaasis oli tumekollane. Esmamulje tegi kergelt nõutuks, sest kontrast aroomi ja maitse vahel oli suur, kuid kui jook sai klaasis aega avaneda, siis ühinesid aroom ja maitse üheks täiuslikuks tervikuks. Maitses oli hapet parasjagu, küpseid noote ja kerge vihje ka männipuule. Värske ja mineraalne jook, suurepärane näide veinimeistri oskusest Meunierist imelist jooki valmistada!

Kolmandana avasime maja lipulaeva Spécial Club Millésime 2013 Zero Dosage. Koostises 60% Chardonnay, 40% Pinot Noir, suhkruid lisatud ei ole. Värvus klaasis oli helekollane, aroom oli delikaatne ja peen. Nii aroomis kui maitses oli tunda õuna, mineraalsust, virsikuid ja lilli. Hästi mitmekihiline šampanja, mis on nii nauditav, et mõtted lähevad rändama ja ühtäkki avastad end hoopiski Champagne maakonnast…. Special Club oli kindlasti meie õhtu üks lemmikuid, väga heas tasakaalus, peen ja elegantne šampanja!

Järgmine šampanja oli taas midagi väga erilist, Cuvée A.S. (A. Salmon ) Brut. Koostises 50% Chardonnayd ja 50% Pinot Noir, suhkruid lisatud 7g/l kohta. Mõlemat baasveini on hoitud tammevaatides vastavalt 20 ja 8 kuud. Aroomis oli tunda lillelisust ja aprikoose, maitse oli röstine, koorene, küps, rikkalik ja võine, tunda oli küpsiseid ja pähkleid. Hästi kompleksne ja keeruka struktuuriga šampanja, mis sobib hästi tummisemate ja võiste/kooreste roogade kaaslaseks.

Õhtu lõpetasime kahe 100% Meunierist valmistatud šampanjaga. Kõigepealt Cuvée 100% Meunier Brut ja seejärel Cuvée Rosé 100% Meunier Brut. Niisiis mõlemad on valmistatud 100% Meunierist ja suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Brut oli aroomilt õunane ja tulvil erinevaid puuvilju sh ka ananassi, lisaks oli tunda ka kukekommi noote. Maitses oli mandleid ja karamelli, veidike mett, mineraalseid noote ja luuvilju. Hape oli läbivalt tuntav ja heas tasakaalus.

Rosés oli ootuspäraselt tunda rohkesti mahlaseid punaseid marju – maasikaid ja punaseid sõstraid, aga ka sidrunikoort õrnalt ja lillelisust. Maitses olid samuti punased marjad, veidike rösti, kuid ka tsitrusvilju ja üleküpsenud pirne.

Mõlemad šampanjad olid taaskord head näited veinimeistri kutsemeisterlikkusest, mida kõike võib Meunierist hea tahtmise ja lihvitud oskustega valmistada. Salmoni maja on väärikas ja hästi eripalgelise šampanjavalikuga, nii et šampanjasõpradel tasub proovida ning oma lemmik välja valida!

J.Lassalle Special Club 2008

Esimest korda maitsesime J.Lassale Special Club 2008 veidi enam kui 2 aastat tagasi, 2018. aasta sügisel. Šampanja näitas tookord oma põnevaid iseloomujooni ja omadusi, kuid oli veidi tahuline ja tundus, et vajaks arenemiseks veel veidi aega. Kuna 2008 aasta oli suurepärane aasta ning säilitus potentsiaali tundus joogil olevat, siis tundus mõistlik mõte panna üks pudel paariks aastaks seisma ning vaadata, millises suunas šampanja edasi areneb. Möödunud septembris olin väikesel puhkusel Haapsalus, ilmad olid tookord südasuviselt soojad ning ühel päikeselisel päeval korraldasime õues vana tamme all pikniku ja avasime suupistete kõrvale J.Lassalle Special Club 2008:

Klaasis oli kuldkollane intensiivne sädelev toon, aroomis oli tunda rosinaid ja küpseid aprikoose.

Maitse oli õunane, hape oli tuntav, kuid ei tunginud jõuliselt esile. Joogi keskmaitses oli tunda röstitud seemneid, brioche ja mesisust, maitse lõpp oli kuiv ja täis õunaseemneid. Võrreldes eelmise kogemusega oli jook ümaramaks arenenud, maitsed olid sügavamad ja intensiivsemad, hästi küps üldmulje. Suurepärases konditsioonis jook! Tean, et see veinipood on veel sadama juures alles, kust Lassalle tookord ostsin, aga kas seal ka veel Lassalle on, seda peab kontrollima.

Maja ajaloost ja eelmiste kordade muljetest saate lugeda siit.

Champagne Salmon

Maja asutajaks on Chaumuzy külas sündinud Michel Salmon, kes nooruses tegeles peamiselt viinamarjade kasvatamisega ning võimaluse korral muudkui aga suurendas oma aedade pindala, ostes kokku erinevaid põllulappe. Oma esimesed 500 pudelit šampanjat valmistas ta aastal 1958. Michel on veel tänagi majas ametist ning abiks on talle tema poeg Olivier (liitus 1980ndatel) ja pojapoeg. Viinamarjaaedu on majal kokku 10 hektaril, millest 85%-l kasvab Meunier. Aja jooksul on veinimeister õppinud aina paremi tundma seda imelist punast viinamarja ning tema iseloomujooni. Salmoni perekond on võtnud oma südameasjaks Meunieri hea maine taastamise ning uhkusega serveeritakse šampanjasõpradele ainult Meunierist valmistatud šampanjasid.

Maja kuulub koos 27 väikese šampanjamajaga ühendusse Club Trésors de Champagne ning Salmoni šampanjad on jaotatud kolme erineva sarja alla: Collection Montgolfier, Collection Meunier ja Collection Club.

Täna tutvustan kahte Salmoni šampanjat, esimesena Collection Montgolfiere Sélection Brut:

Koostises 50% Meunieri, 25% Chardonnay, 25% Pinot Noir. Suhkruid on lisatud päris palju, 9g/l kohta.

Värvus klaasis oli tumekollane küps toon. Pudel on korgitud 12/12/2019

Aroomis oli esimese hooga tunda pirne ja küpseid õunu, ka kergeid vürtsiseid noote. Avanedes ilmusid tugevamalt röstisus, kuivatatud aprikoosid ja kergelt üleküpsenud melon.

Maitse oli täidlane, ümar ja hästi mahedalt, aga parasjagu röstine. Tunda oli karamelli, õunakooki, melonit, hapet oli joogis tagasihoidlikult. Nautisime seda šampanjat Viljandis kohaliku juustumeistri poolt valmistatud lambapiima juustuga ning jook ja juust sobisid omavahel väga hästi! Meie arvates oli see jook tol hetkel ideaalses konditsioonis. Imemaitsev!

Teisena tutvustan Collection Meunieri sarjast 100% Meunier Brut:

Värvus tumekollane, kergelt isegi pruunikas. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta.

Aroomis oli tunda kõrvenõgest, küpseid õunu, aprikoose ja virsikuid. Kui šampanjale klaasis aega andsime, siis jõudsid ninna kuivatatud õunad, suitsused noodid ja karamelli. Päris tühjas klaasis ninaga lõhnu taga ajades tundsime silo ja röstitud leiba. Nii et väga mitmekihilise aroomibuketiga jook.

Maitse oli samuti rikkalik ja tugevalt röstine, alguses oli rohkem tunda luuvilju ja mineraale. Hape oli päris tugev ning püsis sellisena läbi kogu maitse pika ja kirbe alatooniga lõpuni välja.

Kokkuvõttes saan öelda, et veinimeistril on põnev käekiri ning ehk kunagi õnnestub maitsta ka nende Special Clubi šampanjasid, kolmest kahte valmistavad nad 100% Meunierist.

Paul Bara Extra Brut

Kevadise isolatsiooni ajal sattus minu postkasti pakkumine osta Paul Bara šampanjasid ning see üleskutse kõnetas mind, sest esiteks on tegemist väga vahva majaga ning teiseks tuleb maaletoojaid jõudumööda ikka toetada. Paul Baraga oleme kohtunud siin ja seal, tegemist on hinnatud väiketootjaga, kelle veinimeistril on hea vaist ning šampanjades ei ole siiani pidanud pettuma. Varasematest kogemustest saate lugeda siit, kevadel ostetud Extra Bruti võtsime paar nädalat tagasi kaasa Haapsalusse ning nautisime seda imelist jooki ja vananaiste suve ühel õhtul Väikse Viigi ääres. Kus siis veel, kui mitte seal, eks?

Koostises 80% Pinot Noir ja 20% Chardonnay. Suhkruid on lisatud minimaalselt, ainult 2g/l kohta.

Extra Bruti ja Réserve valmistatakse täpselt samast segust, kuid viinamarjad tulevad Extra Bruti jaoks vanematelt viinapuudelt ja parematest aedadest. Veinimeister kasutab segus kuni 50% reservveine.

Värvus klaasis oli kahvatu kollane.

Aroomis oli jõuliselt tunda tugevamaid lõhnakomponente nagu küpsed aprikoosid, ploomikompott ja õunakook, hästi küpsed noodid. Samuti sai aimu sidrunist, värsketest pirnidest ja pähklitest.

Maitse oli hästi värske ja nooruslikult jõuline, samas ka parasjagu kreemine ja piisavalt elav. Hästi puuviljane, mineraalsus oli eksimatult äratuntav, ka kergelt soolane nüanss. Lõppmaitse oli pikk ja heas tasakaalus. Austritest tundsime selle šampanja kõrvale puudust, koos oleksid nad maitsnud väga hästi. Aga ikkagi oli jook väga nauditav, Paul Bara oma tuntud headuses!

Rémy Massin L’INATTENDUe

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime sõpradele külla, metsatukka, mille taga laiutab suur ja sinine meri. Hommikune kalaturg üllatas meid positiivselt ning meil õnnestus kaasa osta värskeid austreid. Kalakaupmehel oli pakkuda Iirimaalt ja Prantsusmaalt pärit austreid, meie otsustasime viimaste kasuks ning haarasime kodust kaasa ka pudeli Rémy Massin & Fils šampanjat – L’INATTENDUe.

Koostises 100% Chardonnay. Jook oli pudeldatud mais 2017.

Värvus klaasis oli valkjas kollane, hästi õrn värv.

Aroom oli õrnalt koorene ja veidike piimhappene, tugevamalt oli tunda värskeid õunu, rohusust ja natuke metalli.

Maitses domineerisid toored õunad ja rohttaimed, lõpus oli kiirelt ilmuv ja üsna ilmekas hape. Mineraalsus oli väga sümpaatne ning sobis ideaalselt kokku šampanja kõrvale serveeritud värskete austritega. Pärast suhteliselt pikka ja suitsust lõppmaitset jäid suhu kergelt magusad noodid. Ei tea kust see küll ilmus, aga ühel hetkel ma tundsin maitses ka selget jõhvikat. Ma arvan, et see ilmus mu klaasi märjast metsaalusest, aga kes teab.

Igatahes L’INATTENDUE ja austrid olid jumalikud partnerid üksteisele ning sobisid ideaalselt sellesse veidi vihmasesse sooja õhtupoolikusse. Imeline!

Minu varasematest kohtumistest Rémy Massin & Fils šampanjadega saate lugeda siit.

Šampanja ja austrid – match made in heaven!

H. Goutorbe Rosé

Sel suvel sattusime esimest korda elus mõneks päevaks Vormsi saarele. Tegime saarele tiiru peale ning nautisime imeilusat ilma ja õhustikku ühes armsas suvemajakeses. Väga armas väike ja hajus saar oli, igas ilmakaares oli erinev rand ja maastik, saime matkata, ujuda ja metsmaasikauputust kogeda. Midagi sellist polnud minu silmad varem näinud – maasikaid oli raiesmikul lademes, ausalt, lihtsalt ole töökas ja korja ämbrid täis. Aga lisaks looduse nautimisele avasime ühel päeval värviküllases lebolas keset päikesepaistet ka šampanjapudeli – vana tuttav H.Goutorbe maja, seekord nende rosé.

Koostises 75% Pinot Noir (sh 12% punaveini) ja 25% Chardonnay.

Värvus klaasis oli tumeroosa, terrakota punane toon.

Aroomis oli tunda punaseid marju ja karamelli.

Maitse oli karamelline ja klaaskommine, esile tulid virsikud ja aprikoosid ning nendest keedetud moos. Ka maasikaid oli tunda ning meenus veneaegne maasikaliköör (kes mäletab, see mäletab) ja veidike potipõhja kõrbenud maasikamoos.

Küllaltki täidlane šampanja, aga mitte magus! Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja hape oli kogu aja väga tagasihoidlikult tagaplaanil. Rikkalik ja nüansirikas šampanja, pigem ikkagi magustoidu jook.

Varasematest kohtumistest H. Goutorbe šampanjadega saate lugeda siit. Tegemist on suurepärase väiketootjaga, kelle toodangut saab ainult kiita ning loota, et  neid imelisi jooke ka edaspidi Eestisse tuuakse.

 

H.Goutorbe Cuvée Blanc de Blancs Brut Premier Cru

Oleks aasta tagasi keegi öelnud, et kevad 2020 tuleb nii teistmoodi ja erilistes tingimustes, ei oleks uskunud. Paar kuud tagasigi veel ei osanud sellist reaalsust ette kujutada, aga tänaseks on 4 nädalat kodukontorit seljataga ja ilmselt teist samapalju veel ees. Kes teab. Püüan mitte liialt palju muretseda nende asjade pärast, mis minust ei sõltu, püsin kodus ja teen oma plaanides ja elus korrektuure, nagu ilmselt enamus inimesi hetkel.

Meil oli plaanis juuni alguses väikese seltskonnaga Champagnesse minna, maja ja buss olid üüritud ja mõned degustatsioonidki kokku lepitud. Aga inimene võib ju plaane teha, elu muudab need, tuleb reisid edasi lükata ning senikaua šampanjat kodus juua või lihtsalt unistada. Reedel muide osalesin elu esimesel Instagrammi e-degustatsioonil, Billecart-Salmoni majast Mathieu Roland-Billecart tutvustas nende Brut Sous Boisi. Päris äge kogemus, uus (ajutine) reaalsus. Kahjuks olin halvasti ettevalmistunud ja mul ei olnud kodus külmas seda pudelit, nii et praktiline osa jäi mul ka paraku vaid teoreetiliseks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis vanast tuttavast H.Goutorbe šampanjamajast, kus esimest korda 2016. aasta kevadel käisime. Varasematest kohtumistest H.Goutorbe šampanjadega saate lugeda siit. Ühel päeval avastasin L`Aventure šampanjavalikust H.Goutorbe Blanc de Blancsi, mida ei olegi olnud juhust varem proovida.

Koostises 100% Chardonnay.

Värvus klaasis oli roheka varjundiga helkiv särav toon.

Aroomis oli tunda piimamannergut, võikreemi, võiküpsiseid ja mesiseid noote.

Maitse oli algfaasis üllatavalt röstine ja täidlane, metspähkline. Keskmaitses ilmus hape, lõpp oli pikk, sidrunid püsisid suus päris kaua ja mõjusalt. Hape oli pigem tasakaalukas kui terav, selline soosiv ja kehandit hoidev. Hästi mõnus segu röstisusest ja sidrunite värskusest, mulle jättis šampanja väga positiivse mulje.

Hoiame üksteist! Püsige terved!

Rémy Massin&Fils Rosé

Rémy Massin&Fils maja ühest stiilinäitest kirjutasin ka oma viimases blogipostituses, kuid sõbrapäeva paiku oli võimalus avada Rémy Massin&Filsi rosé ning täna jagan teiega roosaid muljeid.

Värvus oli väga intensiivne, üllatavalt tugeva punaka varjundiga roosa toon.

Koostises 85% Pinot Noir ja 15% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda punaseid marju, ennekõike just metsvaarikaid ja metsmaasikaid, aga teise nurga alt oli tunda ka kerget lillelisust.

Šampanjat nautides tulid esimesena pähe sellised omadussõnad nagu: krõmps, krõbe ja karge. Jook klaasis oli väga värske, hape oli härrasmehelikult tagaplaanil ja esile ei tükkinud, samas aga kargust kiirgas igast piisast. Lõppmaitse oli väga pikk ja kirsine.

Šampanja oli väga mitmekihiline ja iga lonksuga tuli esile erinev maitsenüanss: korraks maasikas, siis kerged ürdid, krõmpsuv mineraalsus. Selline kihilisus lisas šampanjale põnevust ning veidike ka salapära, iga klaasike andis võimaluse tunda natuke midagi uut. Kokkuvõttes saan öelda, et veinimeister on suutnud valmistada hästi põneva ja üllatava joogi, mis külmaks kedagi ilmselt ei jäta. Soovitan proovida ning lasta šampanjal teie maitsemeeled kõnelema panna!

Püsige terved ja võtke ikka aega vahepeal, et klaasike šampanjat nautida!

No added sugar tasting

Mõnest üritusest muljete avaldamine jääb vahel pikaks ajaks märkmikusse oma aega ootama, nii juhtus ka degustatsiooniga, millest täna muljetan. Konkreetset põhjust sel viivitusel polegi, ilmselgelt on vahel põhjuseks laiskus ja ilus ilm või siis “mure” rubriigist, et töö segab isiklikku elu. Igatahes olen selle õhtu muljeid mitmeid kordi üle lugenud ja meenutanud ning täna jagan teiega ka.

Eelmisel kevadel korraldas L`Aventure šampanjabaar maitsmise, kus soovijad said degusteerida šampanjasid, millistele pole suhkruid juurde lisatud. Ürituse nimi oli: “No added sugar champagne tasting”.

Zero dosage elik Brut Nature mõiste tähendab seda, et šampanja valmistamise käigus ei ole lisatud suhkruid. See stiil sai hoo sisse 1980ndatel, kuigi peab ütlema, et Laurent-Perrier müüs oma Grand Vin Sans Sucre Sauvage juba aastal 1889. Selle stiili šampanjade nimetamisel kasutatakse erinevaid termineid: Brut Nature, Non-Dosé, Brut Zéro, Ultra Brut ja Sans Sucre. XX sajandi lõpus said selle stiili šampanjad väga populaarseks, sest tarbijad otsisid aina enam kergemaid, naturaalsemaid, kuivemaid jooke. Üks eesmineja sel alal oli Laurent-Perrier, kelle Ultra-Brut lansseeriti aastal 1981. Ja sellest ajast saadik on nature stiili viljelejaid veinimeistried tulnud juurde suure hooga. Selline lähenemine annab veinimeistrile võimaluse oma toodangut eksponeerida võimalikult loomulikul moel.

Tol õhtul saime maitsta kolme erineva väiketootja zero dosage šampanjasid ning muljeid jagan maitsmise järjekorras. Esimene käik oli

Champagne Guy Charlemagne Brut Nature

Koostises 70% CH, 30% PN, kolm aastat on jook settel küpsenud. Aroomis olid päevalille seemned, kergelt röstiseid noote, sammalt ja õunaveini. Mull oli klaasis üsna intensiivne ja värvus kuldkollane. Maitses oli hape keskmise tugevusega, õunasus domineeris, värskus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja natuke röstine.

Guy Charlemagne šampanjamaja asub Côte des Blancsi südames, väikeses külakeses Mesnil sur Oger. Isalt pojale on veinitarkust edasi antud aastast 1892 ning nad kasutavad tootmiseks ainult enda aedades kasvanud viinamarju. Aastane kogutoodang on 130 000 pudelit ning 70% šampanjast eksporditakse.

Champagne AR LENOBLE Brut Nature Dosage Zero

Koostises 30% CH, 35% PN, 35% Meunier, reservveine on kasutatud 35%.

Värvus klaasis oli tumekollane, üllatavalt intensiivne toon. Aroom oli rikkalik ja pirnine, maitse oli jõuline, karamelline, koos austriga lõid nad üllatavalt eriilmelise kombinatsiooni. Väga intensiivne šampanja.

Täna toimetavad AR Lenoble majas õde-venda Anne ja Antoine Malassagne, kelle vaarisa Armand-Raphaël Graser asutas AR Lenoble aastal 1920. Chardonnayd (10 hektaril) kasvatavad nad Grand Cru külas Chouillys, Pinot Noir (6 hektaril) kasvab 1er cru külas Bisseuil ning Meunieri (2 hektaril) kasvukoht on Damery küla. Šampanja valmistamisel kasutavad nad vähesel määral ka Burgundia tammevaate ning erilist tähelepanu pööravad nad reservveinide säilitamisele magnumpudelites.

AR Lenoble Brut Nature Dosage Zéro valmistati esimest korda aastal 1998.

Ja viimasena maitsesime Champagne Rémy Massin&Fils Blanc de Noirs Nature

Koostises 100% PN, joogil klaasis oli kergelt hallika varjundiga kollane värvus. Aroom oli suitsune, pirnine ja kergete vihjetega vürtsidele (kardemon?). Maitse oli karamelline, veidi õunane, tunda oli punaseid marju ja lõppmaitses ka apelsinikoort. Põnev jook ning maja valik on päris lai ning kindlasti sobivad need kulinaarsed šampanjad saatjateks erinevate roogade kõrvale.

Rémy Massin&Fils maja šampanjasid olen ka varem mekkinud ning maja ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.

Õhtu oli huvitav ja šampanjad kõik eriilmelised, ma arvan, et veel põnevam oleks võrrelda ühe stiili zero dosage šampanjasid. Näiteks BdN või BdB šampanjasid, siis tekiks sarnasem võrdlusmoment. Aga igatahes oli see õhtu väärt kogemus ikkagi!

PERTOIS-MORISET Cuvée ROS&BLANC Grand Cru Brut NV

Sel kevadel tutvusin Club Trésors de Champagne ühendusse kuuluva šampanjamajaga Petrois-Moriset, lähemalt saab sellest kohtumisest ja majast lugeda siit. Riiast tõin kaasa nende ROS&BLANC šampanja ning kohtumine oli väga maitsev ja elamusterohke.

Koostises 92% CH ja 8% PN, suhkruid on lisatud 3g/l kohta.

Tegemist on 2014. aasta korjega (70% ulatuses, ülejäänud on reservveinid) ning pudeldatud on vein 29.07.2015.

Aroom meenutas esimese hooga vanast ajast mälusopis olevat kodust punasesõstraveini, mis oli tüünelt täis punaseid küpsed marju, rohttaimi, roosilehti ja lillelisust. Väga mitmetahuline aroom!

Maitse oli kreemine ja tuntavalt mineraalne, esile kerkisid pähklid ja virsikud. Lõppmaitse oli väga pikk, mõru ja täis tooreid pihlakamarju.

Nautisime seda šampanjat koos vana cheddar juustuga ning nad sobisid ülihästi. Juustu kreemisus tõi varjust välja maasikad ja pohlad. Šampanja sobib lisaks koos juustuga nautimisele ka partneriks külmadele lihalõikudele, valgest lihast roogadele või magustoitudele nt maasikakoogile.

Rémy Massin & Fils L’INTÉGRALE

Champagne Rémy Massin & Fils majas toimetab täna perekonna viies põlvkond ning veinivalmistamise tarkusi on põlvest põlve edasi antud.

Louis-Aristide sündis aastal 1865 ning viinamarjakasvatajana tuli ka temal üle elada Phylloxera kriis aastal 1894 Ville-sur-Arce külas. Louis-Aristidel oli poeg Marius, kes hoolimata keerulisest ärikeskkonnast ja segastest aegadest, julges võtta laenu viinamarjaaedade laiendamiseks ning see otsus tasus end ära. Mariuselt võttis äri üle tema poeg Rémy, kes otsustas ise oma viinamarjadest šampanjat tegema hakata ehk majast sai “Récoltant Manipulant” (grower-producer).

Rémy töötas välja brändi “Champagne Rémy Massin & Fils” aastal 1974. Hiljem liitusid tema lapsed Sylvère, kes õppis önoloogiks ja Florence, kelle vastutada on äritegevuse administreeriv pool, eksport ja tellimused.

Cedric, Sylvère poeg, ühines pereäriga 2002. aastal. Tema õppis önoloogiat Avizes ning hiljem praktiseeris veinitegemist Californias. Viimasena ühines aastal 2017 Marion, Florence tütar, kes samuti õppis önoloogiat Dijonis ja kes käis veinitegemist praktiseerimas Uus-Meremaal Waipara Valleys ja Central Otagos.

Maja omab kokku 22 hektarit viinapuuaedu, nendes kasvab 75% Pinot Noir, 20% Chardonnay ja 5% Pinot Blanc. Keskmine viinapuude vanus on ca 30 aastat. Maja kuulub Club Tresors ühendusse.

Tallinnas leiab Rémy Massin & Fils šampanjasid Maakri tänava L’Aventure šampanjabaarist.

Rémy Massin & Fils L’INTÉGRALE:

Koostises 100% PN, värvus kuldkollane, kuid kergelt tumeda helgiga.

Aroomis oli tunda küpseid ploome ja alõtšat, aga ka üllataval kombel atsetooni.

Maitses oli alguses tunda punaseid sõstraid ja metsamarju, kergelt magus ja moosine šampanja, millel oli täidlane ja suhteliselt ümar kehand. Keskmaitses oli tunda tugevat  hapet ning lõppmaitse oli kergelt õline ja imal. Järelmaitses oli tugevalt tunda viinamarjaseemneid ning järelmaitse jäi pikalt suhu kestma. Šampanja sobib ideaalselt koos kõlama kalaroogadega, kuid nende puudusel sobib kenasti ka aperitiiviks.

Head nautimist ning järgmiste kohtumisteni!!!

 

J.Lassalle Cuvée ANGELINE 2009

Lõpuks ometi jõudis kätte see päev, mil avasime J.Lassalle majast kaasa toodud šampanja Cuvée Angeline 2009. Kinkisin selle pudeli oma armsale tütrele põhikooli lõpu puhul ning tema otsustas seda hoida gümnaasiumi lõpuni. Fair enough!

Paar päeva tagasi sai ta lõputunnistuse kätte ning koduaias oli põhjust Angelinel kork pealt võtta. Lapsed on eluõied, nii ka Angeline, kelle auks vanaisa aastal 1973 valmistatud šampanja tõi turule just Angeline sünniaastal – 1978.

Meie pudel kandis järjekorranumbrit 1944 ning iseloomustamiseks kasutan täna selliseid sõnu:

Värvus kuldkollane.

Aroom oli väga mitmekülgne, kus oli tunda oli mineraalsust, piimhapet, alumiiniumi, astelpaju ja kreeka pähkleid. Astelpaju oli üllatav, aga samas väga selgelt eristuv.

Maitses oli väga tugevalt tunda kreeka pähkleid, veidike tsitrusvilju ja küpseid aprikoose. Lõppmaitses on tunda soolasust ja üsna tugevat hapet, tegemist on keskmisest jõulisema šampanjaga.

Imelise hetke imeliseks tunnistajaks sobis see oma looga šampanja ideaalselt. C’est la vie!

PERTOIS-MORISET “Les Quatre Terroirs” Blanc de Blancs

Eelmisel nädalal viis töö mind Riga ning ühel õhtul oli õnneks isegi niipalju vaba aega, et õnnestus kolleegidega külastada Modernistsi šampanjabaari. Valik on neil jätkuvalt põnev, riiulitel võib leida kümneid erinevaid väiketootjate šampanjasid. Tol õhtul degusteerisime erinevaid rosésid sh Pertois-Moriseti roséd, kuid sellest kirjutan kunagi hiljem. Koju kaasa tõin hoopiski nende “Les Quatre Terroirs” Blanc de Blancs poolpudeli ning nädalavahetusel õnnestus see Läänemere kaldal pikniku pidades ära proovida.

Pertois-Moriset pereärile panid aluse 1951. aastal Yves Pertois ja Janine Moriset. Nende poeg Dominique abiellus kauni neiu Florence Launoisiga ning täna toimetab majas nende tütar Cécile koos oma abikaasa Vincentiga. Viinapuud on keskmiselt 30 aastat vanad, 2/3 aedadest asuvad Côte des Blancsis sh neljas grand cru külas: Cramant, Avize, Oger ja Mesnil. Ülejäänud aiad asuvad kaugemal lõunas, Sezannais piirkonnas. Pertois-Moriset maja kuulub ka Club Trésors de Champagne ühendusse.

Nüüd aga lähemalt “Les Quatre Terroirs” BdB:

Koostises 100% Chardonnay, suhkruid on lisatud 3g/l kohta. Viinamarjad pärinevad neljast erinevast külast: Le Mesnil sur Oger (60%), Oger (20%), Cramant (10%) ja Chouilly (10%).

70% šampanjast on 2014. aasta vein ning 30% on segus reservveine, pudeldatud on šampanja 29. juulil 2015 ning korgitud 2 aastat hiljem – 31. juulil 2017.

Aroomis õunad,  mineraalsust ja veidi kreemisust.

Maitses oli röstitud brioche õunamoosiga, hästi palju küpseid õunu, veidike ka sidrunit ja võid. Šampanjal oli võimas keha ning hea ja kandev hape. Lõppmaitse oli pikk ja veidike kirbete nootidega. Ülimaitsev šampanja, mis mõjus hästi terviklikult ja peaaegu et täiuslikult, joojatele igatahes meeldis väga.

R.Juhlin oma raamatus soovitab Pertois-Moriseti osas valvas olla ja silmad lahti hoida, Le Mesnili piirkonna kohta on nende šampanjad ebaharilikult rikkalikud ja võimsad. Neid šampanjasid võib tegelikult leida ka Eesti turult, ei peagi Lätti sõitma, vaadake Chocolate&Champagne riiulitelt.

 

 

Champagne Launois Pére&Fils degustatsioon

Seekordset postitust alustan rõõmsa tõdemusega, et Eesti šampanjamaastikule on lisandunud järjekordne uus tegija – Chocolate&Champagne. Ise tutvustavad nad end kui uus elamustele orienteeritud showroom-butiik, mille riiulitelt on leida 30 erineva maja 170 erinevat šampanjat. Kõlab nagu unes, mis? Ühel vihmasel õhtupoolikul otsustasin nad üles otsida ja tuleb tunnistada, et see oli võimas väljakutse. Tegin kvartalile paar tiiru peale ning olin juba meeleheitel, sest ei leidnud õiget ust üles. Õnneks lõpuks sain telefonitsi nad kätte ja leidsin õige ukse. See, mis ootas teisel pool ust, oligi selline nagu olin ette kujutanud – riiulitel majade kaupa erinevad šampanjad, uudistamist ja imestamist jätkuks seal tundideks. Jõudsin märgata mõnd väga tuntud maja, kuid oli ka palju väikseid maju, kes kindlasti pakuvad põnevat avastamist. Üht-teist haarasin riiulitelt kaasa ka, aga nendest järgmine kord, sest enne veel kui mul endal õnnestus seda butiiki külastada, osalesin nende poolt maaletoodava maja Launois Pére&Fils degustatsioonil. Ja sellest siis täna pikemalt.

Launois Pére&Fils maja šampanjat hakati müüma aastal 1872 Mesnil-sur-Oger külas, veinivalmistamise teadmisi on edasi antud 8 põlvkonna jooksul. Perekond on ehitanud väga huvitava veinivalmistamise muuseumi, kus on võimalik näha ajaloolisi veinivalmistamise vahendeid. Pudelite kuju ja disaini muudeti üsna hiljuti ning üks põhjusi selleks oli ka eristatavus samas külas tegutsevast Léon Launoisist. Täna toimetavad majas Séverine and Caroline LAUNOIS. Šampanjade valmistamisel kasutatakse tammevaati ning meie maitsesime tol õhtul 6 erinevat šampanjat:

Launois Mesnil-Quartz koostises 100% CH. Värvus kuldkollane, aroom oli üsna nõrk, tunda oli õunud. Maitse oli magus, kirsine, hape keskmise tugevusega, lõppmaitse oli lühike. Maitsest jäid meelde röstisus, kerge magusus ning tuntavalt aniisi ja apteegitilli.

Launois Veuve Clemence, samuti 100% CH ning värvus klaasis oli kuldkollane ja särav. Aroom oli koorene, aga üllatavalt tugevalt alkohoolne. Maitses oli hapet rohkem ja särtsakust ka, aga lõpp muutus paraku lamedaks. Maitse ja aroomi kooskõla jäi arusaamatuks.

Launois Dorine, koostises 100% CH, värvus särav kuldkollane ning šampanjat on hoitud 12 kuud tammevaadis. Maitse oli väga intensiivne ja tugev, hape oli jõuline ja terav, tunda oli mineraalsust ja mädaõunu. Heas tasakaalus ning selgete iseloomujoontega šampanja!

Neljandana avasime maja tippšampanja Special Club Brut Blanc de Blancs 2010, koostises 100% CH. Viinamarjad pärinevad vanadelt viinapuudelt, millised on istutatud juba enne aastat 1952. Värvus oli helekollane, aroomis oli karamelli, küpseid õunu ja isegi veidi sügisest mädaõunasust. Maitses domineerisid samuti õunad ja karamell, röstisus oli tuntav ja hape oli heas tasakaalus. Kindlasti õhtu parim šampanja!

Viies jook oli Launois Oeil de Perdrix, šampanja nimi tähendab tõlkes “põldpüü silmad”. Värvus oli tolmune, hallikaskollane, koostises 100% Pinot Noir. Aroomis oli veidi õunasust, maitse oli põnevalt suitsune ja lõppmaitses tõusid tugevalt esile aroonia ja pihlakas.

Launois Rosé Valentine, koostises 100% Pinot Noir. Värvus oli oranžikas, maitse marjane ja kirbe. Lõppmaitse oli lühike, hape madal ja tunda oli jõhvikaid.

Kokkuvõtteks saan öelda, et see maja ajas meid veidi segadusse. Kõikides šampanjades oli üks läbiv joon ja sarnasus, samas osad kõikusid väga laial skaalal. Pooled meist eelistasid BdB šampanjasid, osad aga vastupidi 100% PN valmistatud jooke. Üldmulje oli veidi kummastav ning julgen öelda, et meid see maja jalust ei löönud.

Chocolate&Champagne riiulitel on palju põnevamaid maju, nii et kes soovib, see proovib ja seab sammud Peterburi teele!

Paul Bara Special Club Brut Rosé 2006

See šampanja tuleb rubriigist “kaua hoitud kaunikene”, sest ostsin selle Special Clubi 6-7 aastat tagasi Eestist ning panin parimat hetke ootama, milline saabus eelmise aasta emadepäeval. Ilm oli kevade kohta üllatavalt soe ja päikseline ning aias istudes väikeste suupistetega ja heas seltskonnas tundus olevat õige hetk seda roséd proovida.

Paul Bara oli esimene Club Trésors de Champagne liikmetest, kes hakkas Special Club roséd valmistama ning esimest korda tegi ta seda aastal 2004.

Koostises 70% PN, 30% CH ja suhkruid lisatud 7-8g/l kohta. Ta lisab 8% punast veini Special Clubi segule ning ongi rosé valmis.

Värvus oli väga tume oranž, telliskivi toon, kergelt pruunikas.

Aroomis olid pihlakad ja jõhvikad.

Maitses domineerisid mõrudad marjad ning hapet oli täitsa piisavalt. Ma arvan, et hoidsin seda šampanjat liiga kaua ning oleks võinud ta paar aastat varem avada. Marjasust oli vähe, särts oli kadunud ja kuigi hape kandis, siis usun, et nooremana oleks ta püssim ja säravam olnud.

 

 

Kohtumine H.Goutorbega L’Aventures

Lõpuks ometi on Tallinna baarimaastikule (popima sõnaga vist skeenele) jõudnud täiselujõus, teotahteline ja sõbralik šampanjabaar L’Aventure Maakri tänaval. Sattusin sinna esimest korda vahetult enne jõule, riiulid olid täis põnevaid šampanjasid ja teenindaja ülisõbralik ja lahke. Ta oli meid oodanud! Rääkisime maast ja ilmast ja muidugi šampanjast, paljud majad riiulitel on nende endi maale toodud ja mis eriti tore – paljud tootjad kuuluvad ühendusse Club Tresors de Champagne. Kohtumine vanade tuttavatega soojendab südant ja meelt! L’Aventure kontseptsioon meeldis meile esimesest pilgust – koht kuhu tulla sõbraga, võtta klaasike ja lihtsalt lobiseda. Taolisi veinibaare on vanalinnas küll, kuid 100% šampanjabaare mitte. Õnneks nüüd on!

Jaanuaris korraldab L’Aventure kolmapäeviti erinevaid šampanjamajasid tutvustavaid õhtuid, hind on soodne ning soovijatel avaneb harukordne võimalus saada lähemalt tuttavaks ühe majaga. Eelmisel nädalal käisime kohtumas vana tuttava H.Goutorbe majaga, mida korra oma klubiga aastal 2016 väisasime. Korra kohtusime ka eelmisel kevadel ning seda enam tõmbas mind nendega uuesti kohtuma.

Degustatsiooniõhtul pakuti külalistele kolme erinevat H.Goutorbe šampanjat. Esimesena lendas kork Cuvée Prestige‘lt. Koostises 70% PN, 5% Meunier, 25% Chardonnay. Värvus oli tumekollane, kuldse helgiga. Aroom oli hästi täidlane, kergelt magusate nootidega, tunda oli karamelli ja praetud leiba. Maitse oli teravam kui lõhn, hapet oli alguses rohkem tunda, kuid see ei domineerinud. Üldmulje oli väga delikaatne, tunda oli küpseid õunu ja lõpus ka mesiseid noote. Igati nauditav šampanja!

Teisena valati klaasidesse Blanc de Noirs Grand Cru 2013. Koostises 100% PN, värvus oli küpsetes toonides kollane justnagu augustikuine viljapõld Virumaal.  Aroomis domineeris metall, tagaplaanil kergelt hõljus röstiseid noote, kuid väga õrnalt. Veidike oli tunda ka õunasust. Maitses oli hape veel teravam, õunhape, hästi sirgjooneline, justkui lööks käega vastu põske. Maitses oli tunda ka kukekommi ja veidike leiba. Kokkuvõttes on tegemist on noore ja potensiaalika šampanjaga, mis kindlasti vajab aega küpsemiseks, et näidata oma parimaid iseloomuomadusi. Soovitan osta ühe pudeli koju, panna keldrisse ja oodata mõned aastad, sest potensiaali on selles joogis oi-oi kui palju!

Kolmandana proovisime Special Club Grand Cru 2006. Koostises 70% PN, 30% CH, värvus kuldkollane. Aroomis oli samaaegselt nii metalli kui röstist karamelli, veidike ka mädanenud ploome. Maitse oli hästi mitmetahuline: rikkalik, kergelt suitsune ja hästi täidlane. Tunda oli jõhvikaid, tolmu, parkainet ning lõppmaitse oli kergelt kirbe ja hästi pikk. Imeline šampanja, mis sobib niisama nautida, kuid minu arvates oleks seda põnev sobitada mõne imelise roa nagu nt vasikaliha või (mets)linnu kõrvale.

Aga sellega minu H.Goutorbe nädal ei piirdunud, sest oma sünnipäeval avasin Champagnest kaasatoodud Cuvée Millesime 2006. Lihtsalt tundus olema õige päev ja õige hetk just selle šampanja avamiseks. Koostises 75% PN ja 25% CH. Värvus oli tumekollane ja mull klaasis oli väga tihe. Aroom oli täidlane, küps ja täis luuvilju: ploome, aprikoose, kreeke. Maitse oli küps, mõnusalt täidlane, täis küpseid luuvilju ja veidike ka pirne. Hästi küpsenud ja väljaarenenud šampanja!

 

Kokkuvõtteks ütlen, et mulle meeldib H.Goutorbe maja stiil, nende šampanjade täidlus ja maitsenüansid on mulle arusaadavad ja imeliselt nauditavad. Kel huvi proovida, siis seadke sammud Maakri tänavale ning hoidke silmad lahti, sest üritusi aina tuleb kalendrisse!