Ernest Rapeneau Brut

Ernest Rapeneau pani aluse oma veiniärile juba aastal 1901 Hautvillersi külas. Alates aastast 1927 keskendus ta šampanja tootmisele ja kauplemisele. Selleks ajaks kui aastal 1936 anti Champagne piirkonnale ametlik AOC staatus, oli Rapeneau end kenasti üles töötanud ning tema kvaliteetsed šampanjad olid tuntud ja nõutud. Äri sai ainult kasvada ja laieneda. Pärast 50 aastat rasket tööd otsustas Ernest pensionile minna ning maja võtsid isalt üle pojad François ja Bernard. Sarnaselt neile on kõik järgmised põlvkonnad omal ajal pereäriga liitunud.
Rapeneua võttis aastal 1979 üle G.H Marteli maja ning tänaseks kuulub G.H.Martel gruppi minu erinevat maja ja brändi. Mõned neist on ka Eestis müügil, nagu näiteks Charles de Cazanove ja P. Louis Martin. Christophe Rapeneau õppis Reimsi Ülikoolis veiniteadust ning liitus pereäriga kohe pärast ülikooli lõpetamist aastal 1983. Aastas toodab grupp 10 miljonit pudelit šampanjat ning Christophe hoiab täna silma peal kõikide brändide tootmisel.

Ernest Rapeneau Brut on Eestis tuntud šampanja ning eelkõige eelistatud oma soodsa hinna poolest.

Koostises 45% Pinot Noir, 35% Meunier ja 20% Chardonnayd.

Värvus klaasis oli helkiv kuldkollane ning mullijuga klaasis oli üsna tihe.

Aroomis oli tunda õrnalt röstiseid noote, sidrunit ja mineraalsust.

Maitses oli esimese hooga tunda sidrunit ja hapet, keskmaitses muutus maitse täidlasemaks ja suhu ilmusid võiküpsised. Jook oli elav ja terav. Nautisime seda jooki hiljem koos praetud pardifileega ning toit muidugi muutis šampanjat. Koos pardiga ilmusid magusamad ja mesisemad noodid, klaasis soojenedes lisandusid veel täidlased küpsised. Väga hea joodav šampanja, kes on omas hinnaklassis väga tubli tegija! Soovitan igal juhul proovida, kas siis toiduga või niisama nautida.

G.H.Martel&Co Cuvée VICTOIRE Brut Premier Cru

Kevadel külastasime G.H.Martel&Co šampanjamaja, mis asub Reimsi katedraalist ca 1,5km kaugusel rajoonis, kus on mitmeid šampanjamaju, näiteks Taittinger ja Drappier. Võtsime osa ekskursioonist majas ja keldrites ning esimesena üllatas meid niiskuse tagajärjel tekkinud ning nüüd šampanjakeldri lagedes ja seintel vohavad värvikirevad hallituslaigud. Taolist värvikirevust ei ole varem keldrites kohanudki, Eesti keldrites vaatab reeglina vastu paarkümmend erinevat halli hallitusevarjundit.

Fotodel on kaks näidet hallituse värvikirevusest ja valgusshow Reimsi katedraalil.

Kohapeal õnnestus meil mekutada mitut erinevat šampanjat, millest kirjutasin juba ükskord enne, ent parima mulje jättis proovitud Brut Fut de Chêne. Kaasa ostsime mõned ja maitsesime need ka Reimsis ära, kuid ei üllatanud need meid positiivselt. Järgmine maitseküllane kohtumine leidis aset hoopis koduses Eestis, sest õnneks üle lahe Soomes on selle maja šampanjad saadavalt ning minuni jõudis Cuvée Victoire Brut Premier Cru. See šampanja väärib eraldi sissekannet ning lähemalt tutvustamist. 

Koostises 60% CH ja 40% PN.

Värvus hele-helekollane, mullijoad klaasis olid väga tihedad.

Aroomis oli tunda tsitrusvilju: sidruneid ja lime ning tooreid luuvilju.

Maitse alguses tulid esile ploomid, millele lisandusid kergelt magusad noodid, karamellised sähvatused ja lapsepõlve meenutavad kukekommid. Hape oli päris tugev ja jõuline ning lõppmaitses pressis esile sidrun. Šampanja oli väga heas tasakaalus ning maitsete kokkumäng moodustas ühe hästi kooskõlava terviku. Suurepärane aperitiiv või siis valge liha kaaslane. Kokkuvõttes saan oma kogemuste pealt üldistada, et maja Cuvée Victoire sarja šampanjasid tasub poest otsida ja osta.

 

Kevadel Champagnes

Champagnesse minek koos väikese mullisõprade seltskonnaga mõlkus meie meeles juba pikka aega ningn lõpuks maikuu alguses tegime oma plaani teoks. Tallinnast Reimsi saada on imelihtne, lennukid lendavad kas otse Tallinnast Pariisi või siis põgusa vahepeatusega Riias. Lennujaamast saab hüpata rongile, mis 25 minuti pärast sind Reimsis maha paneb. Lihtne, kiire ja mugav!

Reims tervitas meid päikesepaistelise, küll veidi tuulise, kuid siiski mõnusalt kevadise ilmaga. Esimene päev oli meil planeeritud Reimsi päevaks: kõigepealt lõunasöök, siis korteri üürimine ja linnatuur. Esimene šampanja, mida Champagne pealinnas maitsesime, oli de Castellane šampanja Brut Croix Rouge.

Reimsi katedraal seisis oma täies hiilguses, vitraažide renoveerimise tõttu olid püsti pandud ka mõned tellinguid, kuid suursugust üldmuljet see ei kõigutanud. Reimsi katedraalis on kroonitud enamus Prantsusmaa kuningaid ning välimuselt meenutab ta üsna palju Pariisi Jumalaema kirikut. Reimsi katedraali ehitust alustati 1210. aastal, I maailmasõja ajal tehti see peaaegu maatasa ning taastati endises hiilguses aastaks 1937. Altari kohal kõrguva vitraaži autoriks on Marc Chagall (valmimisaasta 1974).

Täpselt katedraali vastas, koos miljonieurose vaatega, on toredad šampanjapoed, kus hinnad väga demokraatlikud. Kohapeal saab osta klaasiga šampanjat (Deutz või Cattier) või siis pisikese korgitasu eest tarbida poevalikust mida hing ihkab.

Meie saabumisepäev oli Prantsusmaal riigipüha ning esimesel õhtul külastasime vaid G.H.Marteli šampanjamaja. Turistidele näidati lühikest videofilmi šampanja valmistamisest, millele järgnes ekskursioon maja keldrites. Keldrilaed on kaetud erinevat värvi samblike laikudega, mis moodustavad vaatajaile põnevaid värvimustreid. Ringkäik lõppes ootuspäraselt šampanja maitsmisega, valida sai kahe erineva paketi vahel. Meie valisime “de lux” paketi, mis sisaldas kolme erinevat Victoire sarja šampanjat, millest parim oli Brut Fut de Chêne koostises 50%CH ja 50% PN.

Õhtusöögiks sõime kevadisi spargleid ja julgemad proovisid kohalikku rupskivorsti (Andouillette), mis oli intensiivne, üllatav ja eriline maitseelamus. See ei jäänud meie viimaseks kogemuseks rupskivorstiga ning ühel hilisõhtul pidasime isegi maha ägeda debati teemal “olla või mitte olla”, mida nimetasime isekeskis vorstisõjaks 🙂

Järgmisel päeval üürisime auto, sest Montagne de Reims ootas avastamist. Sellest juba pikemalt õige pea.

 

 

P.Louis Martin Bouzy Grand Cru Brut

Kohtumine Bouzys asuva P.Louis Martini šampanjamaja järgmise esindajaga oli väga meeldiv ja maitsev kogemus. Eile õhtul maitsesime seda koos värskete, mereveest ja aroomidest tiinete austritega. Õnneks jäi pudelisse paari klaasi jagu šampanjat ka täna nautimiseks ning päikesepaisteses talvepäevas soojast toast lumehangi täis koduaia vaatamise tegi see šampanja küll oluliselt helgemaks. Ehk kevad ei olegi enam nii kaugel? Just alanud lumesadu seda illusiooni kahjuks ei toeta…

Kuniks on šampanjat, häid sõpru ja suurepäraseid roogi, on elu nagu lill! Aga nüüd tagasi peategelase juurde:

Koostises 50% PN ja 50% CH, värvus kuldkollane.

Aroomis oli tunda küpseid röstinoote, lapsepõlve suvedest mälus istuvat viljakuivati tolmusust koos valminud teravilja aroomiga. Samuti jõudsid ninna pähklid, kuivatatud puuviljad, meekook ja karamell.

Maitses tundsime päikesepaistes küpsenud melonit ja virsikuid, lõppmaitse oli kergelt mõruda alatooniga, millele andis omapärase kurvi parajas doseeringus esiletulev metalne happesus. Üldmulje väga positiivne ja nauditav, see šampanja sobib hästi sõbraga jagamiseks kui kindlasti ka õhtusööki täiendama.

Blanc de Noirs õhtusöök

Lõpuks ometi õnnestus mul täita oma ammune unistus ning degusteerida erinevaid Blanc de Noirs (edaspidi BdN) šampanjasid imelise õhtusöögi käigus. Ootused olid kõrged ja need said täidetud, kuid kõigest aga järjekorras.

Esimene käik oli André Clouet Grande Réserve BdN Brut koos keedetud soovähkidega. Sulatatud soovähid olid tõelised iludused, tumeda tulipunase värvusega, kuid suhteliselt maitsetud ning suviste Soome või Eesti vähkidega võrdlust ei kannata. Kuid tühja sest, koos šampanjaga maitsesid nad ikkagi hästi.

André Clouet Grande Réserve valmistatakse 100% PN-st, viinamarjad on korjatud Bouzy ja Ambonnay küla grand cru aedadest. Värvus virsikukarva, kergelt hallika varjundiga. Maitse oli väga küps ja täidlane, hapet oli üsna vähe, tunda oli punaseid marju. Lõppmaitses oli tunda mõrudat šokolaadi. Täidlane ja küpsenud šampanja.

Teine käik  olid värsked austrid ja Joseph Perrier Cuvée Royale BdN Brut Nature 2008. Tegemist on vana tuttava veinimajaga ning BdN kinnitas taaskord maja kõrget taset. Värvus kergelt oranžikas kollane. Aroom mineraalne, tunda oli mustõstraid ja mett. Maitse oluliselt teravam kui aroom, tunda oli suitsuseid nüansse ja küpseid virsikuid, samuti tsitrusvilju. Austrite meresus ja šampanja mineraalsus mängisid kenasti kokku. 

Kolmas käik oli kordus paar nädalat tagasi proovitud kooslusest: foie gras ja Pierre Paillard BdN. Seekord andis maitsekooslusele erilise krutski juurde  Muhu Leib pagarikojast päeval ostetud must leib šokolaadi ja aprikoosidega. Kergelt magusa alatooniga tumedast kakaost tulvil leib sobis ideaalselt foie grasiga. Ja šampanja ainult täiendas seda paari.

Järgmisena ilutses meie taldrikuil kergelt praetud imeõrn kanamaks rohelisel salatipadjal. Saatjaks sedakorda Champagne P.Louis Martin Bouzy Brut BdN. Aroom oli sarnaselt eelmisele korrale hästi röstine, lausa kõrbenud nootidega. Maksaga koos tulid maitses esile mustad ploomid, šokolaadi puudutus ning järelmaitses piprased noodid. Kokku sobisid nad igatahes hästi ning maitsebukett oli nauditav.

Meie õhtusöögi pearoaks oli mooritud jänes ahjus röstitud köögiviljadega, mille kõrvale avasime Egly-Ouriet Grand Cru BdN Vieilles Vignes. Tegemist on maja tippveiniga, kõik viinamarjad pärinevad ühest, grand cru külas Ambonnays asuvast Les Crayèresi nimelisest aiast. Viinapuud on istutatud aastal 1946 ning kuna mullapind on üsna õhuke, siis see võimaldab viinapuude juurtel minna sügavale kriidikihini ning tulemuseks on mineraalne, võimas, rikkalik ja küps vein. Suhkrut on lisatud minimaalselt 2g/l.

Värvus oli oranžikas kollane, kergelt isegi roosaka varjundiga. Aroom oli väga täidlane, domineerisid küpsed röstised noodid ja mustsõstar, meenutas dessertveini aroomibuketti. Maitses oli tunda tammenoote, küpseid tumedaid marju, metskirsse ja mineraalsust. Hästi tammine, kompleksne ja väga heas tasakaalus vein, väga pika lõppmaitsega. Uskumatu elamus, ohhetasime ja ahhetasime päris pikalt, jänes pakkus šampanjale kenasti seltsi, kuid minu jaoks jäi toit ikkagi veini varju.

Tegemist oli vapustava šampanjaga, minu jaoks kõikidest senini kogetuist vägevaim ja huvitavaim šampanjaelamus. Absoluutne lemmik! Majast ja ükskord varem maitstud 100% Meunierist valmistatud šampanjast saab lugeda siit.

Õhtusöögi lõpetas Gonet-Medeville BdN ning tõstsime toosti kõikide tublide ja andekate veinimeistrite auks. Kogu õhtu oli üks suur nauding!

 

G.H.Martel & Co Premier Cru

G.H.Martel Grupi omandusse kuuluvad mitmed šampanjamajad ja brändid, milliseid on Eestis juba üsna palju saada, näiteks P Louis Martin ja Charles de Cazanove.

G.H.Marteli kollektsioonist olen paar aastat tagasi maitsnud tookord Leedust saabunud Victoire 1999 aastakäigu šampanjat, sel suvel saime mekkida ka lihtsama sarja Premier Crud.

Koostises 40% PN ja 60% CH.

Aroom oli üsna õhuke ja habras, tunda tooreid virsikuid ja valgeid varasuviseid lilli.

Maitse alguses oli tunda röstist leivasust ja kerget magusat puudutust. Lõppmaitses oli tunda õrna hapet. Kogu maitset läbiv ja domineerivaim maitsekomponent oli õunasus. Üldmulje nõrk ja üsna ilmetu, esimene klaas oli täiesti ebašampanjalik, teine klaas enam avanenuna ja soojemana tekitas rohkem maitseid. Teist korda seda šampanjat ei ostaks, eelistaksin maja Victoire sarja. Selle hankimiseks tuleb Helsinkisse sõita, Eestis ei ole G.H.Martel veel silma jäänud.

Charles de Cazanove/Vieille France 2004

Charles Gabriel De Cazanove, klaasimeistrite perest pärit noor mees, asutas omanimelise šampanjamaja aastal 1811 Côte des Blancs`i südames, Avizes. Isa elutööd jätkas 1818. aastal sündinud poeg Charles Nicolas, kes oli tubli ärimees, aktiivne kohaliku kogukonna liige ning kes kasutas oma botaanikaalaseid teadmisi võitluses phylloxera vastu. 1902. aastal maitses Ühendatud Kuningriigi pea Edward VII Pariisis Charles De Cazanove Brut´i ning lasi endale edaspidi privaatse sildi all just seda šampanjat tarnida.

Pärast Charles Nicolase surma liikus maja juhtimine tema poegadele ja nende järeltulijatele, kuni 1958 liikus maja Martini&Rossi ning 1983 Moet&Hennessy grupi alla. Aastast 2004 kuulub maja  SA Magenta – Epernayle. Täna toodab Champagne Charles de Cazanove aastas 3 miljonit pudelit šampanjat mitme erineva brändi alt. Reeglina kasutatakse terasmahuteid, mõningatel harvadel juhtudel kasutatakse ka tammevaate.

Eestis on Charles de Cazanove šampanjad poelettidel täiesti saadaval, esimesena tutvustan
Vieille France Millésime 2004

Koostises 40% CH ja 60% PN, värvus hele õlgkollane.

Aroomis tunda piimhapet ja maavanaema juures mällusööbinud tühja piimamannergu hõngu. Lastes joogil veidike klaasis avaneda ja harjuda oli tunda murakamoosi ja pärmiaroome.

Maitses tulid esile virsikumoos, mesisus ja röstitud päevalilleseemned. Hästi täidlane ja paraja happesusega maitsebukett.

Igati nauditav maitseelamus, mis meil isegi vihmase kevadpäeva pärlendama suutis panna. 

P. Louis Martin Bouzy Brut Blanc de Noirs

Montagne de Reimsi südamest, grand cru külast Bouzyst, pärit šampanjamaja asutati aastal 1864. Louis Martin osales aktiivselt Bouzy Kooperatiivi loomisel ning ta oli ka selle ühenduse esimene president. Tema poeg Paul oli tõeline rahvamees ning kogukonnas väga armastatud inimene. Ta arendas šampanjatootmist ning alustas ka punaveinide tootmist. Täna toimetavad majas Pauli tütar ja tütrepoeg ning portfellis on 7 erinevat šampanjat.

Eesti turule jõudsid P. Louisi Martini maja šampanjad üsna hiljuti ning mul on väga hea meel, et ikka jõudsid! Hinna ja kvaliteedi suhe tundub pärast esimest katsetust küll hästi paigas olevat. Mina alustasin proovimist Blanc de Noirsist.

Koostis 100% Pinot Noir.

Värvus tumekollane, mull üsna harv.

Aroom hästi mitmekülgne ja põnev. Esimene mulje täidlane, kus tunda küpseid virsikuid ja kodusküpsetatud vahvleid. Klaasis arenedes tulid aga esile hoopis hapukad aroomid: hapu leib, lambic õlule iseloomuliku nüansid  ja hapukapsas.

Maitses domineerisid hapud õunad, tsitrusviljad ja metsamarjad. Iseloomult mitte väga jõuline ja suruv, heas balansis korralik toiduvein. Lõppmaitse oli üsna lühike, kus domineerisid kerged vürtsid ja röstinüansid. Soovitan proovida ja nautida koos mõne imehea roaga!

G.H.Martel Victoire 1999

G.H. Martel & Cie maja asutati aastal 1869 Avenay viinamarja kasvataja poolt, aastal 1979 ostis enamuse osalusest ära Ernest Rapeneau maja. Täna on Martel Rapeneau esimene bränd ning maja juhivad kaks venda:  Christophe ja Jean-Francoise Rapeneau. Maja omab 110 ha viinamarju aedu ning pea 80% toodangust müüakse BOB labelite alt. BOB= buyer’s own brand, kus siis ostja nt supermarketi kett, tellib omale meelepärase sildi pudelile peale ning šampanja tootja on ära toodud pisikeses kirjas  pudeli tagaküljel. Kuna kogutoodangust on BOB-de osakaal niivõrd suur, siis pole Marteli  väga tihti vähemasti Eesti poelettidel näha olnud. Leedu kaubandusvõrgus üks siiski oli ning sealt see meie klaasidesse jõudis.

Koostis: 40% PN, 60% CH

Värvuselt küps kollane, mull väga peen ja tihe.

Aroomis tunda röstitud teravilja, värskelt küpsetatud leiba, hästi küpsed noodid.

Maitse igati aroomi vääriline: kergelt rustikaalne mulje, jõuline, hape parajas tasakaalus, pärmine, on tunda, et veinil on olnud pudelis aega valmida ja küpseda. Lõppmaitses  ilmus tagasihoidlik puuviljasus, mis kenasti täiendas maitsebuketti ning pani ilusa punkti. See oli tõeline nauding koos sõbrannaga kaunil rõdul suvises päikeselises õhtus!  Elu on ilus!