Kohtumised Nicolas Feuillatte šampanjadega

Nicolas Feuillatte bränd on viimastel aastatel Eesti turule sisenenud, valik poodides ja laevadel on suurenenud ning mul on õnnestunud proovida kolme erinevat šampanjat. Otsustasin kõik muljed ühte kirjatükki koondada, hea võrrelda ja järge pidada. Nicolas Feuillatte näol on tegemist suure kooperatiiviga, kus on ca 5000 liiget ning mõnede kirjalike allikate andmetel on tegemist lausa suuruselt viienda šampanjabrändiga. Kuigi kooperatiiv omab palju kvaliteetseid viinapuuaedu ja nad võiksid toota väga head šampanjat, siis potensiaali ei ole seda suudetud ära kasutada ning asjatundjate hinnangul toodetakse jätkuvalt suhteliselt keskpärast šampanjat. Kui entrylevel šampanja kohta võib nii öelda, siis minu meelest iga järgmise tasemega astutakse ikka samm kvaliteedis edasi ka.

Esmalt siis Nicolas Feuillatte Brut, mida esimest korda jõime Tartus Toomemäe sillal.

Koostises 10% CH, 50% Meunier ja 40% PN.

Aroomis oli tunda valgeid luuvilju, õunu ja vaarikaid. Maitse oli parajalt puuviljane, kerge ja ümara maitsebuketiga. Natuke ilmetu, keskpärane šampanja, mis meeleolu loomiseks sobis aga talvepäeva vägagi hästi.

Järgmine kohtumine leidis aset suvel Põlvas, Intsikurmu festivalil, kus leidsime lettidelt Nicolas Feuillatte Réserve Exclusive Bruti. Kui neli suve tagasi esimest korda Intsikurmus käisin, siis sai osta vaid õlut, viimane kord aga juba šampanjat, erinevatest veinidest rääkimata. Eks pakkumine areneb ikka vastu nõudlust, mis on ju väga tore! Igatahes seal me kohtusime ja hiljem olen leidnud seda šampanjat soodsa hinnaga nii Tallinki laevadelt kui Tallinna kauplustest.

 

Koostises 20% CH, 40% PN ja 40% Meunieri. Šampanja on küpsenud keldrites 4 aastat.

Aroomis oli tunda küpseid pirne ja aprikoose. Tegemist on kerge, värske ja elava šampanjaga, kus puuviljasus on päris jõuline ja iseloomukas. Heas tasakaalus nauditav šampanja, milline sobib imeliselt aperitiiviks ning niisama sõpradega nautimiseks. Veinimeister soovitab seda šampanjat nautida suitsulõhe, krevettide ja valgest kalast sashimiga või näiteks ka marineeritud kanalihaga.

 

Nicolas Feuillatte Brut Millésimé 2006 Blanc de Noirsi sain eelmisel aastal sünnipäevaks, aitäh Merike!

Koostises 100% Pinot Noir, värvus küps kuldkollane toon. Aroom oli hästi rikkalik, täis vaniljet, mesiseid noote, küpseid aprikoose. Hästi lopsakas ja täidlane lõhn, tunda oli ka õunakooki, brioche ja ahjust äsjavõetud keeksi. Maitse oli aroomist märksa sirgjoonelisem, värskem ja nurgelisem. Tunda oli veidi teravat, kuid samas parajas tasakaalus hapet, samuti aprikoose ja lõppmaitses tulid esile rohttaimed ja kirbed noodid. Igati nauditav ja elegantne šampanja!

 

 

 

Nicolas Feuillatte Brut Rosé

Brändile pani aluse 1970ndatel Nicolas Feuillatte nimeline ärimees, kes kogus oma varanduse Ameerikas kohviäris tegutsedes. 1986. aastal müüs ta brändi CVC-le (Centre Vinicole de la Champagne), kuhu kuulub 82 väikest ühistut, üle 5000 viinamarjakasvataja, kellele ühtkokku kuulub 2250 hektarit aedu. Nicolas Feuillatte tegutses kuni oma surmani aastal 2014 CVC esindusnäo ja eelkõnelejana. Suve alguses proovisime Belgias Nicolas Feuillatte roséd, mis kuulub brändi “The must-have” sarja:

Koostises 10% Chardonnay, 60% Pinot Noir ja 30% Meunieri.

Värvus meenutas punasesõstra morssi, väga intensiivne punane värv.

Aroomis oli tunda maasikaid, vaarikaid ja kirsse.

Maitses domineerisid punased sõstrad ja maasikad, moosised ja kergelt magusad noodid. Hape oli üsna tagasihoidlik ja tegelikult oli kogu üldmulje väga tagasihoidlik. Sarnaselt minu esimesele kogemusele Nicolas Feuillatte šampanjaga viis aastat tagasi, oli jook tagasihoidlik ja isikupäratu. Tegemist on brändi entrylevel sarjaga ning kes teab, äkki kolm kõrgemat levelit üllatavad positiivselt. Aga enne kui pole proovinud, ei tea öelda. Kes soovib, see proovib!

P. Desroches&Cie Brut

Ühe tõeliselt maitsva nädalavahetuse hommiku või päikselise pärastlõuna šampanja võib muuhulgas leida ka Marks & Spenceri letilt, 20cl pudelis Champagne P.Desroches&Cie Brut. M&S šampanjaletil on valdavalt private label`id, seekordne on toodetud koostöös  Nicolas Feuillatte´ga. Väike pudel tegelikult üllatas mind väga positiivselt kui selle märtsi lõpus ühel laupäeval avasin. Paar korda olen proovinud Feuillatte NV, mis ei olnud midagi erilist, aga see väike pudel oli päris tore. Arvestades pudeli väiksust, oli ses nii lõhna kui maitset enam kui oleks oodanud.

20130428-184531.jpg

Mullidega oli keskpäraselt – klaasis oli üks jäme mullijuga, mullid olid keskmise suurusega.

Värvus helekollane.

Aroomis tunda tugevat röstisust, võid, küpseid õunu, pirne ja värskelt pressitud õunamahla.

Maitses tunda tsitruseid, õuna, kreemisust ja täidlust. Lõppmaitse pikk ja kuiv.

Koostis: 40% Pinot Noir, 20% Pinot Meunier, 40% Chardonnay.

Nicolas Feuillatte Réserve Particuliére

Firma asutas 1971. aastal Prantsuse-Ameerika päritolu ärimees Nicolas Feuillatte, kes müüs brändi 1986. aastal Centre Vinicole de la Champagne-le. Täna on majas veinimeistriks  andekas Jean-Pierre Vincent, veinitehas on ultramoodne ning seda kasutab ühtekokku 85 kooperatiivi. Tehases on 200 hiigelsuurt roostevabast terasest mahutit ning aastane kogutoodang ca 16 miljonit pudelit. Viinamarjad tulevad 130-st külast, kuid kahjuks segatakse need kõik kokku neis hiigelsuurtes tsisternides. Kogu tootmisprotsess on automatiseeritud ning keldrites on valmimas 33 miljonit pudelit. Veinid, milliseid müüakse Nicolas Feuillatte nime all, sisaldavad vaid Premier ja Grand Cru aedadest pärit viinamarju.
Juhlini hinnangul on suur osa šampanjasid isikupäratu masstoodang ning seda võin ka oma kogemusest kinnitada. Kuna turundusse suunatakse suuri summasid, siis kauneid  pakendeid ja erikujundusega karpe on suurtel turgudel päris mitmeid. Minu kaks pudelit pärinevad mõlemad Moskvast, erinevas pakendis, kuid sisuks oli mõlemal Réserve Particuliére.

Koostis: 50% PN, 30% PM, 20% CH

Aroom: happeline, kerge röst, kerge puuviljasus.

Maitse: esimene mulje oli täiesti ebašampanjalik, ei ühtegi iseloomulikku maitset. Hiljem tuli õun, küll aga domineeris jõuline kuivus, ümarust ja küpsust ei hoomanud. Pimetestil mina seda märjukest küll šampanjaks esimese hooga ei kuulutaks.
Juhlin tundis maitses kurgupastilli (!) ning hindas heaks värskust ja puuviljasust, mida on siiski suudetud veinis luua ka selliste mahtude juures. Üldhinnang 53, arenedes 54.

Eestis olen lettidel märganud ka Feuillatte roséd ja ka Millésime, kuid neid ma maitsnud ei ole.