Nicolas Feuillatte šampanjade degusteerimine

Sel nädalal sattusin esimest korda Tallinnas Aia tänaval asuvasse salongi Biblioteq, kus peamiselt korraldatakse erinevaid üritusi ja kuhu saab vist ka niisama dringile minna. Tol õhtul toimus seal Nicolas Feuillatte šampanjade degustatsioon ning suupisted šampanjade kõrvale valmistas Põhjala catering.

Nicolas Feuillatte asutas oma maja aastal 1971 ning 1986. aastal müüs ta maja CVC-le (Centre Vinicole de Champagne), kuhu kuulub ca 80 kooperatiivi enam kui 5000 viinamarja kasvatajaga ning nad toodavad 7% kogu Champagne maakonna toodangust. Nicolas Feuillatte on enimmüüdud šampanjabränd Prantsusmaal ning maailmas ollakse 5. kohal.

Tervitusjoogiks pakuti Réserve Exclusive Bruti normaalsuurusest pudelist ning esimese käiguna sama šampanjat magnumpudelist. See oli hea õpikunäide sellest, kuidas sama šampanja areneb erinevas tempos erineva suurusega pudelites. Tavapudeli rüübe oli hästi täidlane, röstine ja üleküpsenud puuviljade maiguline. Magnumist välja valatud šampanja aroom oli värskem, elavam, puuviljad olid erksad ja tunda oli apelsinikoort. Maitses oli hape elavam, kergelt karamelline ja tunda oli punaseid marju. Lõppmaitse oli lühike ja klaasis seistes vajus jook üsna kiirelt ära. Šampanja kõrvale pakuti sous vide maisikana, punase sibula tšatni ja kuskusi suupistet. Kokk oli tabanud naelapea pihta, suupiste töötas selle šampanjaga suurepäraselt.

Teine käik oli Grande Réserve Rose Brut koos tuunikala tartari, tomatikonsomee ja avokaadokreemiga. Sellel šampanjal oli jõhvika värvus, aroomis oli tunda barbarissi ja pohli. Maitse oli võrreldes esimese šampanjaga palju otsekohesem, sirgjoonelisem ja vähem nüansirohke. Keskmaitses kerkis esile mõnus jõhvikas ning lõpus jäi suhu kerge tolmumaitse. Tuunikala tartar oli kergelt suitsuse puudutusega ning sobis šampanjaga taaskord väga hästi.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs Collection Vintage 2014 koos graavikoha, valge redise, kapsamahla ja ürtidega. Aroom oli hästi sametine, pehme, kergelt magusa noodiga ja ka hapukapsane kergelt. Graavikoha suupiste oli üsna jõuline ja ürtidest rohune, kuid suupiste lõppmaitse ja šampanja mängisid hästi kokku. Ma arvan, et kapsamahl oli selle kokkumängu võti. Šampanja lõppmaitse oli mõnusalt õunane, ka kergelt kirbe õunakoorene. Meie seltskonna hinnangul oli see õhtu parim šampanja.

Õhtu lõpetuseks oli Grand Cru Blanc de Noir 2010 kokku sobitatud lõhe tartari, mango panna cotta ja kaaviariga. Šampanja aroomis oli tunda sügislilli ja üleküpsenud õunu. Maitse oli alguses kergelt idamaine, aasiapärane, hiljem rohkem koorene. Üldmulje oli kahvatu, duett suupiste ja joogi vahel ei kõlanud nii hästi kui eelmistes käikudes. 2010. aasta iseenesest oli ka väga keeruline aasta just Pinot Noirile ja paras väljakutse veinimeistritele. Mõned aastad tagasi maitsesin BdB 2006 ja tookordsed muljed olid väga positiivsed. Ühtegi fotot ma tol õhtul ei teinud, nii et fotosid näha ja eelmiste kordade muljeid saate lugeda siit.

Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

  • 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
  • 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
  • 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
  • NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
  • NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
  • 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
  • MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  • NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
  • 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
  • 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Kohtumised Nicolas Feuillatte šampanjadega

Nicolas Feuillatte bränd on viimastel aastatel Eesti turule sisenenud, valik poodides ja laevadel on suurenenud ning mul on õnnestunud proovida kolme erinevat šampanjat. Otsustasin kõik muljed ühte kirjatükki koondada, hea võrrelda ja järge pidada. Nicolas Feuillatte näol on tegemist suure kooperatiiviga, kus on ca 5000 liiget ning mõnede kirjalike allikate andmetel on tegemist lausa suuruselt viienda šampanjabrändiga. Kuigi kooperatiiv omab palju kvaliteetseid viinapuuaedu ja nad võiksid toota väga head šampanjat, siis potensiaali ei ole seda suudetud ära kasutada ning asjatundjate hinnangul toodetakse jätkuvalt suhteliselt keskpärast šampanjat. Kui entrylevel šampanja kohta võib nii öelda, siis minu meelest iga järgmise tasemega astutakse ikka samm kvaliteedis edasi ka.

Esmalt siis Nicolas Feuillatte Brut, mida esimest korda jõime Tartus Toomemäe sillal.

Koostises 10% CH, 50% Meunier ja 40% PN.

Aroomis oli tunda valgeid luuvilju, õunu ja vaarikaid. Maitse oli parajalt puuviljane, kerge ja ümara maitsebuketiga. Natuke ilmetu, keskpärane šampanja, mis meeleolu loomiseks sobis aga talvepäeva vägagi hästi.

Järgmine kohtumine leidis aset suvel Põlvas, Intsikurmu festivalil, kus leidsime lettidelt Nicolas Feuillatte Réserve Exclusive Bruti. Kui neli suve tagasi esimest korda Intsikurmus käisin, siis sai osta vaid õlut, viimane kord aga juba šampanjat, erinevatest veinidest rääkimata. Eks pakkumine areneb ikka vastu nõudlust, mis on ju väga tore! Igatahes seal me kohtusime ja hiljem olen leidnud seda šampanjat soodsa hinnaga nii Tallinki laevadelt kui Tallinna kauplustest.

 

Koostises 20% CH, 40% PN ja 40% Meunieri. Šampanja on küpsenud keldrites 4 aastat.

Aroomis oli tunda küpseid pirne ja aprikoose. Tegemist on kerge, värske ja elava šampanjaga, kus puuviljasus on päris jõuline ja iseloomukas. Heas tasakaalus nauditav šampanja, milline sobib imeliselt aperitiiviks ning niisama sõpradega nautimiseks. Veinimeister soovitab seda šampanjat nautida suitsulõhe, krevettide ja valgest kalast sashimiga või näiteks ka marineeritud kanalihaga.

 

Nicolas Feuillatte Brut Millésimé 2006 Blanc de Noirsi sain eelmisel aastal sünnipäevaks, aitäh Merike!

Koostises 100% Pinot Noir, värvus küps kuldkollane toon. Aroom oli hästi rikkalik, täis vaniljet, mesiseid noote, küpseid aprikoose. Hästi lopsakas ja täidlane lõhn, tunda oli ka õunakooki, brioche ja ahjust äsjavõetud keeksi. Maitse oli aroomist märksa sirgjoonelisem, värskem ja nurgelisem. Tunda oli veidi teravat, kuid samas parajas tasakaalus hapet, samuti aprikoose ja lõppmaitses tulid esile rohttaimed ja kirbed noodid. Igati nauditav ja elegantne šampanja!

 

 

 

Nicolas Feuillatte Brut Rosé

Brändile pani aluse 1970ndatel Nicolas Feuillatte nimeline ärimees, kes kogus oma varanduse Ameerikas kohviäris tegutsedes. 1986. aastal müüs ta brändi CVC-le (Centre Vinicole de la Champagne), kuhu kuulub 82 väikest ühistut, üle 5000 viinamarjakasvataja, kellele ühtkokku kuulub 2250 hektarit aedu. Nicolas Feuillatte tegutses kuni oma surmani aastal 2014 CVC esindusnäo ja eelkõnelejana. Suve alguses proovisime Belgias Nicolas Feuillatte roséd, mis kuulub brändi “The must-have” sarja:

Koostises 10% Chardonnay, 60% Pinot Noir ja 30% Meunieri.

Värvus meenutas punasesõstra morssi, väga intensiivne punane värv.

Aroomis oli tunda maasikaid, vaarikaid ja kirsse.

Maitses domineerisid punased sõstrad ja maasikad, moosised ja kergelt magusad noodid. Hape oli üsna tagasihoidlik ja tegelikult oli kogu üldmulje väga tagasihoidlik. Sarnaselt minu esimesele kogemusele Nicolas Feuillatte šampanjaga viis aastat tagasi, oli jook tagasihoidlik ja isikupäratu. Tegemist on brändi entrylevel sarjaga ning kes teab, äkki kolm kõrgemat levelit üllatavad positiivselt. Aga enne kui pole proovinud, ei tea öelda. Kes soovib, see proovib!

P. Desroches&Cie Brut

Ühe tõeliselt maitsva nädalavahetuse hommiku või päikselise pärastlõuna šampanja võib muuhulgas leida ka Marks & Spenceri letilt, 20cl pudelis Champagne P.Desroches&Cie Brut. M&S šampanjaletil on valdavalt private label`id, seekordne on toodetud koostöös  Nicolas Feuillatte´ga. Väike pudel tegelikult üllatas mind väga positiivselt kui selle märtsi lõpus ühel laupäeval avasin. Paar korda olen proovinud Feuillatte NV, mis ei olnud midagi erilist, aga see väike pudel oli päris tore. Arvestades pudeli väiksust, oli ses nii lõhna kui maitset enam kui oleks oodanud.

20130428-184531.jpg

Mullidega oli keskpäraselt – klaasis oli üks jäme mullijuga, mullid olid keskmise suurusega.

Värvus helekollane.

Aroomis tunda tugevat röstisust, võid, küpseid õunu, pirne ja värskelt pressitud õunamahla.

Maitses tunda tsitruseid, õuna, kreemisust ja täidlust. Lõppmaitse pikk ja kuiv.

Koostis: 40% Pinot Noir, 20% Pinot Meunier, 40% Chardonnay.

Nicolas Feuillatte Réserve Particuliére

Firma asutas 1971. aastal Prantsuse-Ameerika päritolu ärimees Nicolas Feuillatte, kes müüs brändi 1986. aastal Centre Vinicole de la Champagne-le. Täna on majas veinimeistriks  andekas Jean-Pierre Vincent, veinitehas on ultramoodne ning seda kasutab ühtekokku 85 kooperatiivi. Tehases on 200 hiigelsuurt roostevabast terasest mahutit ning aastane kogutoodang ca 16 miljonit pudelit. Viinamarjad tulevad 130-st külast, kuid kahjuks segatakse need kõik kokku neis hiigelsuurtes tsisternides. Kogu tootmisprotsess on automatiseeritud ning keldrites on valmimas 33 miljonit pudelit. Veinid, milliseid müüakse Nicolas Feuillatte nime all, sisaldavad vaid Premier ja Grand Cru aedadest pärit viinamarju.
Juhlini hinnangul on suur osa šampanjasid isikupäratu masstoodang ning seda võin ka oma kogemusest kinnitada. Kuna turundusse suunatakse suuri summasid, siis kauneid  pakendeid ja erikujundusega karpe on suurtel turgudel päris mitmeid. Minu kaks pudelit pärinevad mõlemad Moskvast, erinevas pakendis, kuid sisuks oli mõlemal Réserve Particuliére.

Koostis: 50% PN, 30% PM, 20% CH

Aroom: happeline, kerge röst, kerge puuviljasus.

Maitse: esimene mulje oli täiesti ebašampanjalik, ei ühtegi iseloomulikku maitset. Hiljem tuli õun, küll aga domineeris jõuline kuivus, ümarust ja küpsust ei hoomanud. Pimetestil mina seda märjukest küll šampanjaks esimese hooga ei kuulutaks.
Juhlin tundis maitses kurgupastilli (!) ning hindas heaks värskust ja puuviljasust, mida on siiski suudetud veinis luua ka selliste mahtude juures. Üldhinnang 53, arenedes 54.

Eestis olen lettidel märganud ka Feuillatte roséd ja ka Millésime, kuid neid ma maitsnud ei ole.