Drappieri šampanjamaja vaiksed veinid

Eelmise aasta mais tõi Drappieri šampanjamaja turule paketi kolmest vaiksest veinist – Pinot Noirist valmistatud valge ja punane vein ning orgaaniline valge vein, milline on valmistatud Pinot Gris viinamarjast. Michel Drappier ütles, et vaiksete veinide turuletoomine on perekonna traditsioonide jätkamine, sest mullita veine on majas toodetud kohalikuks tarbimiseks juba alates 1808. aastast.

Meil õnnestus üks vaiksete veinide pakett ja pudel šampanjat Mulligaleriist eelmisel suvel soetada ning ühel kenal õhtul tegime selle eripärase degustatsiooni teoks. Aga enne veel veidi viinamarjadest.

Pinot Gris viinamarja kohalik nimetus on Fromenteau ning Drappier on üks väheseid maju, kelle aedades kasvavad kõik 7 šampanja viinamarja (kolmele suurele lisaks Arbanne, Petit Meslier, Pinot Blanc ja Pinot Gris). Fromenteau viinamarjad kasvavad Urville küla ümbruses ning Drappieri maja valmistab alates 2015. aastast šampanjat, mille koostises on 100% Fromenteau. Veini kääritamiseks kasutatakse looduslikke pärme, alkoholisisaldus on päris kõrge – kuni 13,2% ning suhkruid ei lisata, tegemist on zero dosage šampanjaga. Selle šampanja avasimegi kõigepealt:

Drappier Fromenteau Zero Dosage – lõhn oli mesine, täidlane, siirupine ja tunda oli karamelli. Maitses oli hape heas tasakaalus, taas tikkus esile mesisus, küpsed puuviljad ja kreemisus, hästi kompleksne jook. Veinimeistri sõnul ongi nende eesmärk toota Fromenteaust rikkalikku, täidlast ja külluslikku jooki.

Teisena avasime samast viinamarjast valmistatud vaikse veini – Coteaux Champenois Fromenteau Zero Dosage. Veini valmistamiseks on kasutatud 2017 ja 2018 korje veini. Veini värvus oli kuldkollane, aroom oli ka kergelt mesine, kuid palju kargem ja metalsem. Maitses oli õuna, rohusust, hapet ja metalsust, oluliselt õhem jook kui samast viinamarjast valmistatud šampanja.

Kolmas jook Coteaux Champenois Blanc de Pinot Noir oli väga põnev jook! Aroomis tundsime lehmapiima, pähkleid ja pärmisust. Maitse esmamulje oli natuke üllatavalt vesine, rohune ja kirbe, hape oli selline keskmise tugevusega.

Ja õhtu lõpetasime punase veiniga – Coteaux Champenois Rouge de Pinot Noir. Selles joogis olid kõik Pinot Noir punaveinile omased iseloomuomadused olemas. Aroom oli pungil punastest marjadest, küpsed ja külluslikud kirsid tulid esile. Maitse oli ootuspäraselt õhuke, marjane ja elegantne, hape kandis väga hästi.

Kokkuvõttes võin öelda, et oli maitsemeeli arendav põnev õhtu, sest šampanjat mekutame küll sageli, kuid samadest aedadest pärit vaikset veini väga tihti maitsta ei saa. Mullisõbrad jäid aga lemmiku valikul endale kindlaks – Fromenteaust valmistatud šampanja oli parim ning seda jooks teinekordki!

Kohtumine Drappieri šampanjamajaga

Suvi oli sel aastal pikk ja soe ning lisaks vabas õhus šampanja nautimisele üürisime üheks kenaks suveõhtuks Eduard Vilde muuseumi päiksepaistelise veranda. Tekkis tahtmine end korraks mõelda 1930ndatesse, nautida maja õhustikku ja imelist seltskonda.

E.Vilde majamuuseum asub Kadrioru pargis, endises lossi kastellaani majas. Oma suurelt jaolt tänaseni säilinud väljanägemise sai Kadrioru lossivalitsejale ehk kastellaanile ehitatud maja 1835-1836. aastal. 1881. aastal toimunud remondi käigus värviti peahoone roosaks. 1925. aastal otsustas Eesti Vabariigi valitsus kinkida kirjanik Eduard Vildele maja koos aiamaaga. Sobiva maja asemel leiti pärast pikki otsinguid 6-toaline korter Kadriorus endise kastellaanimaja esimesel korrusel. Riigi kulul teostati selles kapitaalremont ja sisustati populaarse A.M.Lutheri vabriku mööbliga. Vilde kolis majja 1927. aasta lõpus ja elas siin surmani 1933.

Meie valisime päiksepaistelise õhtu, tellisime suupisted Plus cateringist ning õhtu peakülaliseks oli seekord šampanjamaja Drappier. Vana tuttav šampanjamaja, mis sel suvel sai endale Eestis uue, särava ja aktiivse esindaja pr.Kristel Voltenbergi ja ChampChamber OÜ näol. Kui varem olid Eestis saadaval vaid mõned Drappieri maja šampanjad, siis õnneks on nüüd saadaval kõik 11 erinevat cuveed.

Drappieri suguvõsa alguseks loetakse aastat 1604 kui sündis Remy Drappier. Lisaks kolmele šampanja põhiviinamarjale kasvatatakse ka nelja vähemtuntut marja (Petit Meslier, Blanc Vrai, Arbane, Pinot Gris) ning valmistatakse nendest põnevaid šampanjasid. Drappier kasutab ainult esimese pressi mahla ning väävlit lisatakse minimaalselt. Aastane kogutoodang on 1,6 miljonit pudelit ning veinimeistriteks on Michel Drappier ning Yannick Desmarest.

Maaletoojal on huvilistele välja pakkuda põnev pakett “Kuus cuveed kell kuus”, millest meie maitsesime tol õhtul ära viis. Šampanjade kaaslasteks olid seekord  erinevad suupisted ning degustatsioon võis alata.

Esimesena valasime klaasidesse Brut Nature Zero Dosage. Zero dosage šampanjad on mõnede meie klubiliikmete absoluutsed lemmikud ning ootasime seda kohtumist suure põnevusega. Koostises on 100% Pinot Noir, suhkruid ei ole lisatud. Värvus oli kuldkollane, aroomis oli tunda tsitruseid, ürte ja õrnalt aimatavaid mandleid. Maitse oli luuviljane, õunane ja krõbe, väga kuiv ja mineraalne. Meile meeldis! Šampanja sobib ülihästi aperitiiviks ja mereandide kõrvale.

Teisena nautisime Blanc de Blancsi, mille koostises on 95% Chardonnay ja 5% Blanc Vray (teise nimega Pinot Blanc). Väga põnev koostis, mida tihti ei kohta. Suhkruid on lisatud 6,5g/l kohta. Aroomis tundsime rosinaid, küpsete pirnide aroome, õrnalt mett ja lillelisust (veinimeistri sõnul pojenge). Maitses oli tunda maapähkleid, küpsiseid, maitse üldmulje oli mõnusalt küps ja kreemine. Väga heas tasakaalus šampanja, mis sobib hästi suitsukala või valgest lihast roogade saatjaks.

Kolmandana tegime tagasipöörde zero dosage juurde ning nautisime Rosé Brut Nature Zero Dosage. Minu jaoks oli see lühikese aja jooksul juba teine kohtumine selle imelise šampanjaga, esimene kord kohtusime sel kevadel vabas looduses ööbikulaulu saatel Rosé Brut Nature Zero Dosage.Teine kohtumine ei jäänud esimesele karvavõrdki alla, rosé oli imeline! Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid lisatud ei ole. Lõhnas domineerisid punased marjad, eelkõige maasikad. Maitse oli samuti pungil täis punaseid marju, tundsime kibuvitsa ja aimata oli ka vihjeid mahedatele, küpsetele nektrariinidele. Tõeliselt ilus rosé…

Vahepeal tegime giidiga lühikese tuuri muuseumis ning muuhulgas saime ülevaate kirjanikuhärra põnevast (armu)elust. On ikka värvikaid kujusid meie kultuuriloos olnud!  Ma ei hakka siinkohal Vilde elulugu ümber kirjutama, huvilistel soovitan hoopis muuseumisse minna ning algallikast infot ammutada.

Kuulsate meestega ka jätkasime. Drappieri šampanjamaja oli Prantsuse kindrali ja riigimehe Charles de Gaulle lemmik ning tema nime kannab ka üks nende šampanja. Cuvee Charles de Gaulle koostises on 80% Pinot Noir ja 20% Chardonnayd. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Aroom oli jõuline, tundsime metspähkleid, muskaatpähklit, püssirohtu ja alumiiniumit. Maitse õrnalt metalsete nootidega, tunda oli sidrunit ja lõpus tuli (soola)karamell. Hape oli tugev ja heas tasakaalus, hästi kompleksne ja tunda, et  iseloomuga šampanja.

Meie õhtu lõpetas Rosé de Saignée, mis on valmistatud 100% Pinot Noirist, suhkruid on lisatud 6g/l. Värvus oli täpselt punane sõstar, mullijoad klaasis olid väga tihedad. Aroomis ja maitses oli tunda punaseid marju, vaarikaid ja mureleid. Hästi siidine ja lopsaka maitsega šampanja, mida võib nautida aperitiiviks või miks mitte hoopiski grillitud lambaliha kõrvale.

Kohtumine Drappieri šampanjamajaga oli igati maitsev ja meeleolukas, veinimeistrid teevad väga head tööd ning šampanjad on stiilipuhtad. Loodame, et kohtume õige pea uuesti, sest maja valikust 6 jäi järgmist korda ootama. Kaunist sügist kõikidele ja miks mitte kasutada võimalust Drappieri šampanjasid nautida!

Kasutatud allikad: Kadrioru pargi veebileht, http://www.kadriorupark.ee; Champchamber OÜ koduleht https://champchamber.com ; Mulligalerist http://mulligalerist.blogspot.com

Drappier Rosé Nature

Kevadel Stockholmis lugesin R.Juhlini raamatust soovitust võimaluse korral šampanjat vabas looduses nautida ja olen sellise võimaluse nüüd paar korda endale ekstra loonud. Maikuu oli Eestis ju haruldaselt soe, kus peaaegu terve kuu oli täis päikest ning lausa lust oli hommikul ärgata ja nukker õhtul magama minna. Kevad on minu lemmik aastaaeg ning üks põhjus on see, et peaaegu kogu öö vältel on võimalik kuulata akna taga laululindude koori. Millised meloodiad! Sel aastal oli metsast koduaeda kosta isegi kägu, keda pealinnas väga tihti ei kuule. Musträstad elavad meil naaberaias kase otsas ning ööbikud veidi kaugemal raba ääres, ikka seal kus on toomingad. Ja just ööbiku laulu läksimegi otsima ühel päikselisel reedeõhtul, kodust haarasime kaasa piknikukorvi juustu, puuviljade ja veebruarikuisest jäisest Pariisist kaasa toodud Drappier šampanjaga. Lisaks meile olid raba äärde kogunenud ka sajad sääsed ja kihulased ööbikulaulu nautima, kuid me ei lasknud end segada ning piknik sai peetud.

Drappieri šampanjamaja on Eestis juba mõned aastad kohal olnud ning eelmiste elamuste kohta saate lugeda siit. Viimasest kohtumisest on möödas hea mitu aastat ning sestap haarasingi suure rõõmuga Pariisi poeletilt kaasa Rosé Nature Zero Dosage.

Koostises 100% Pinot Noir ja suhkruid lisatud ei ole.

Aroom oli võimas ja marjadest pungil, tunda oli punaseid sõstraid, vaarikaid ja maasikaid.

Maitse oli mineraalne ja marjane, punastest marjadest pungil. Keskmaitse oli mahlane ja lõpuks oli keelel tunda ka aroonia jahusust. Maitse oli parasjagu mõru ja lõppmaitse krõbedalt kuiv, kergelt oli aimata ka sidruni puudutust. Meile väga meeldis see rose, sest kõik maitsed olid ilusasti paigas, heas tasakaalus jook.

Drappier Brut Rosé

Eestis saadaolevast Drappieri šampanjamaja valikust tutvustan täna roséd, varem on juttu olnud nende Brut Nature Sans Soufre ‘st ning ka Carte d´Or ja Carte Blanche‘st.

Värvuse oranžikas-roosa toon meenutas mulle kõige enam vast pihlaka värvust.

Aroomis oli tunda täidlasi üleküpsenud punaseid sõstraid ja pihlakamarjade mõrudat aroomi.

Maitse oli röstine, pähkline, tunda nõrga vaniljevarjundiga karamelli. Samuti punaste marjade mõrusust ja kerget ürdisust.

Huvitav ja eristuv rosé, sugugi mitte igav ja iseloomutu ning kindlasti Eesti turul väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega.

Drappieri esitleb: Carte d´Or & Carte Blanche

Drappieri šampanjasid on Eestis müügil päris mitu, Zero Dosagest kirjutasin ükskord varem, seekord tutvustan kaht järgmist  – Carte Blanche ja Carte d`Ori. Mõlemat maitsesin sellel suvel ning alustan endale enim meeldinud Carte Blanche`st:

Koostis: 75% PN, 15% PM,
10% CH

Värvus: kuldne, särava ja selge värviga.

Aroom: rikkalik röstsai, ürdised noodid, greipfruut, roheline õun, kerged pärminoodid ja mineraalsus.

Maitse: keskmine täidlus, pärmitoon, röstsai, kerge rohelise õuna puudutus. Keskmaitses parajalt hapet, ürte ja greipi, lõppmaitse üsna pikk, tunda õuna värskust ja pärminoote.

Minu meelest oli tegemist heas tasakaalus veiniga, hästi joodav ja meeldiva üldmuljega, parajas tasakaalus. Esimest korda nautisin seda koos Maritaga Kalana sadama paadisillal, teinekord õhtusöögil. Vein vajab aega avanemiseks, et näidata oma iseloomu ja südikust. Juhlin hinnang oli alla keskmise tagasihoidlik, vaid 62 punkti, aga mulle meeldis!

Teine tänane Drappieri šampanja on maja tunnusšampanjaks kujunenud Carte d`Or, mille kollase etiketi disaini mõtles 1952. aastal välja šampanjamaja praeguse juhi isa André Drappier.

Koostis: 90% PN, 5% PM,
5% CH

Aroomis tunda aprikoosi, punaseid marju, virsikut, kerget vürtsikust ja pähklite nüanssi.

Maitses kumab kergelt läbi magus toon, samas karge hape ja paras mõrusus. Elav šampanja, üsna pika ja kergelt kriidise järelmaitsega.
Juhlin hinnang 68, arenedes 73.

Mõlemad olid hästi joodavad ja kergelt nauditavad šampanjad, mis oma keskmise hinnatasemega kindlasti annavad põhjust need poest koju tuua ning külmkappi parajat hetke ootama panna. Sellised lahedad igapäevašampanjad.

Champagne Drappier

Sel suvel jõudsid minu vaatevälja Drappieri šampanjad, sildid hästi klassikalise disainiga ning otsekohesed, capid soliidsed, kus põhivärvus must ja lisandiks kuldsed ja hõbedased toonid. Enne kui jagan oma muljeid kohtumistest Drappieri šampanjadega, paar sõna maja ja perekonna kohta.

Drappier on Aube tootjatest suurim ja tuntuim, 45 ha aedu asub nende kodukülas Urvilles, Bar-sur-Aubes. Lisaks oma aedadele rendivad nad 40 ha aedu. Suguvõsa ajalugu ulatub tagasi aastasse 1604, mil sündis Remy Drappier, kellest sai Reimsi piirkonnas tuntud riidekaupmees. Tema lapselaps Nicolas oli kuningas Loius XIV piirkonna prokurör. 1808.aastal kolis perekond Urville ning just Drappierid olid need, kes tõid Aubesse Pinot Noiri, enne kasvatati seal piirkonnas peamiselt Gamay viinamarju. Georges Collot, tänase veinimõisa juhi Michel Drappieri vanaisa, oli mees, kes esimesena istutas Pinot Noiri viinapuid ning teenis endale seeläbi hüüdnime “Isa Pinot”. Tänaseks katavad Pinot Noir aiad 3/4 Aubest ning piirkond on tuntud eelkõige kui marjase ja täidlase Pinot Noiri kasvualana.
Kui Michel Drappier oli 15-aastane, tuli tal idee valmistada ühe aia marjadest veini. Tema isa André andis noormehele loa valmistada ühe aia veini alles siis kui Michel oli teatanud oma otsusest saada veinimeistriks ning pühendada oma elu veini valmistamisele. Nii sai alguse Grande Sendrèe, mida on aastast 1975 peetud üheks parimaks Aube šampanjaks. Minul ei ole olnud veel võimalust seda maja tippveini maitsta, kuid mõned Drappierid olen järele proovinud küll. Neist siis õige pea lähemalt, algatuseks üks foto Drappieri etiketist.