Comtes de Champagne rosé on segu, milles on 30% Chardonnay marju Côte des Blancs piirkonnast, 70% Pinot Noir viinamarju Montagne de Reims piirkonnast ning šampanjasegusse lisatakse alati ka 15% Bouzy piirkonna Pinot Noir viinamarjadest valmistatud punast veini. Tegemist on Taittingeri maja kõige erilisema šampanjaga, milline on arenenud enam kui 12 aastat enne turuletoomist. Tegemist on siidise ja erakordselt täiusliku joogiga, milles on delikaatsed mullid. Värvus oli joogil tumepunane ning ninna jõudsid noodid küpsetest punastest marjadest, maasikakompotist, kirssidest, üleküpsenud aprikoosidest ning kõik need aroomid olid palistatud mineraalsete nootidega.
Maitse oli esmajoones puuviljane ja rikkalik, mis hiljem andis teed värsketele ja siidistele tanniinidele. Keskmaitses oli tunda aniisi, fenkolit ja mineraalsust, lõppmaitsesse ilmusid maasikakompott ja siirup. Hape oli puhas ja mineraalne. Hästi sirgejooneline, kompaktne ja rikkaliku maitsebuketiga šampanja.
Legendaarne balletitantsija Rudolf Nurejev on öelnud: “Kui ma joon Comtes de Champagne roséd, siis ma mitte enam ei tantsi, vaid lausa lendan…”
Pierre Mignoni šampanjamaja asub Le Breuili külas ning šampanja valmistamise oskust on isalt pojale edasi antud juba viie põlvkonna vältel. Täna toimetavad majas Pierre ja Yveline Mignon koos oma laste Céline ja Jean-Charlesiga, tütre vastutus on eksport ja poeg hoolitseb viinapuude eest. Aedu on neil kokku 20 hektaril üle terve maakonna, 50% aedadest kasvab Meunier, 40% Chardonnay ja 10% Pinot Noir.
Tooteportfell on neil päris suur, erinevad šampanjad jaotuvad kolme sarja alla: Classical, Original, Sublime. Meie maitsesime Sublime sarjast Année de Madame Millésime Rosé2009.
Koostises 55% CH, 30% Meunier, 15% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 8g/l kohta.
Värvus oli sel joogil väga eriline oranž toon, selline küpse aprikoosi värv, õrn ja õhukese kuldkollase läikega.
Aroomis oli tunda metalsust, mineraalsust, üliküpseid luuvilju, veidi ka röstitud leiba.
Maitses oli mesisust ja punaseid marju. Tegemist on suhteliselt õhukese veiniga, jättis kergelt vesise mulje keskmaitses, samas suus oli hästi siidjas. Lõppmaitsesse ilmus kerge ja tagasihoidlik hape. Sobib kindlasti aperitiiviks ning näiteks sushi või toore tuunikala kõrvale.
Sellesuvine mulliklubi väljasõit toimus juuli keskel Andineeme ning seekord tegime lähemat tutvust Louis de Sacy šampanjadega. Maja toob Eestis maale Avallone ning nende valikus on kaheksa erinevat Louis de Sacy šampanjat. Majas alustati šampanjatootmist aastal 1962, ajaloost olen enne ka kirjutanud, lähemalt saate lugeda siit.
Louis de Sacy maja jaotab oma šampanjad kolme erinevasse sarjasse: great classic, grand cru ja vintage. Pudelite tagaküljel on kenasti olemas informatsioon baasveinide vanuse ja korkimise aja kohta ning üllatavalt pärinesid baasveinid vahemikust 2008-2016, mis tähendab, et neil on olnud piisavalt pikk aeg pudelis küpsemiseks. Aga nüüd jookidest veidi lähemalt.
Alustasime oma teekonda joogiga Cuvée Nue Brut Nature – koostises 75% PN ja 25% CH, baasvein aastast 2012 ja suhkruid lisatud ei ole. Pudeldatud on jook 05/2013. Joogi värvus klaasis oli kahvatu kollane, kergelt kuldse helgiga, mullijoad olid peened ja erksad. Aroomis oli tunda virsikuid, ploome ja mandleid, veidi aja pärast oli tunda ka kriiti, mett, küpseid aprikoose ja pirne. Maitse oli värske ja kreemine, kerge happesus ja apelsinid. Joogis olid heas tasakaalus värsked noodid ja küpsed luuviljad, samas oli tunda ka mineraalsust. Äärmiselt nauditav jook, millega meie oma õhtut alustasime, aga ta sobib suurepäraselt ka valge kala ja mereandide kaaslaseks.
Teisena avasime Andineeme päikesepaistes Rosé de Saignée Brut – koostises 60% PN ja 40% CH, baasvein pärineb aastast 2015 ja pudeldatud on jook 06/2016. Suhkruid on lisatud 3g/l kohta. Värvus oli jõhvikaroosa ning aroomis oli tunda punaseid marju, kuivatatud kirsse, metsmaasikaid ja vaarikaid. Maitses domineerisid maasikad ja vaarikad, samuti oli tunda toomingamarju ja veidike vaniljet. Kuiv ja paraja happega jook, lõppmaitse keskmisest pikem ja marjane. Sobib samuti aperitiiviks või külmade lihalõikude kaaslaseks.
Järjekorras kolmas oli Cuvée “Les Courtisols” Millésime 2014 Extra Brut – koostises 75% PN ja 25% CH, suhkruid lisatud 2g/l kohta. Viinapuud on istutatud aastal 1984 ja šampanja on pudeldatud 05/2015. Šampanjal oli kuldkollane toon, kerge roheka helgiga. Aroomis oli esimese hooga tunda ploome ja aprikoose, veidike sidrunit ja mandleid. Õhuga koostöös ilmusid aroomi veel ka lillelisus ja küpsed virsikud. Maitse oli kreemine ja pehme, samas värske. Üldmulje puuviljane koos kriidiste nootidega, isegi veidi soolasust oli tunda, eriti lõppmaitses. Sügav ja majesteetlik jook.
Inédite Blanc de Blancs Brut oli kõikidest teistest erineva iseloomuga ning üllatas meid kõiki. Koostises 100% CH, suhkruid lisatud 3g/l kohta. Baasvein pärineb aastast 2014 ja pudeldatud on jook 05/2015. Aroom oli täis piimhappe ja malolaktilise fermentatsiooniga seostatavaid lõhnu, ääretult tugev ja jõuline aroom, meenutas rääsunud võid. Maitse oli samuti väga täidlane, võine ja tugev, jõuline kombinatsioon puuviljadest ja võiküpsistest, hästi intensiivne. See šampanja eristus teistest oma iseloomuomaduste poolest väga, hoopis robustsem ja tahulisem jook. Üllatav!
Grand Cru Extra Brut – koostises 80% PN ja 20% CH, suhkruid lisatud 1,6g/l kohta. Baasvein pärineb aastast 2016, pudeldatud on jook 06/2017. Joogi värvus oli helkiv kuldkollane ja mull klaasis peenike. Aroomis domineerisid punased marjad, lisaks veel ka tsitrusviljad, vürtsid ja röstsai. Maitse oli delikaatne ja keskmise happega, röstised ja marjased maitsenüansid moodustasid suus ümara terviku. Suurepärane šampanja, üks meie tolle õhtu lemmikutest.
Õhtu lõpetas seekord Grand Soir Millésime 2008 – koostises 60% PN ja 40%CH, suhkruid oli lisatud 3g/l kohta. Joogi värvus klaasis on helekollane helkiv toon. Aroomis on tunda mineraalsust, veidike sidrunit, röstsaia, martsipani, kuivatatud puuvilju ja aimatavalt pähkleid. Maitse oli värske ja kreemine, siidjas, hape oli heas tasakaalus puuviljasusega. Elegantne ja põneva mineraalse alatooniga jook. Olen varem maitsnud Grand Soir 2003 ning tookordseid muljeid saate lugeda siit.
Oli meeleolukas ja väga maitsev õhtu. Tuleb tunnustada veinimeistri käekirja, mis oli seekord iga šampanja puhul veidi erinev, huvitavate alatoonide ja nüanssidega. Kindlasti mängis rolli ka see, et kõikide šampanjade puhul on kasutatud vanu baasveine ja pudeldamisest on tänaseks ka juba aastaid mööda läinud, sestap on olnud aega neil keldrite sügavuses küpseda. Meie jäime väga rahule ning igatahes julgeme küll soovitada selle maja toodanguga lähemalt tutvuda!
Eelmisel nädalavahetusel veetsime 3 päeva Pariisis, kindlasti ühes minu lemmiklinnas ning seekord käisime seal lihtsalt head toitu ja jooki, kunsti, imekaunist linnapilti ning veidi soojemat kliimat nautimas. Igavesti vahva oli, prantslased ikka oskavad elu nautida ning seal olles hakkad ise ka justkui vähem kiirustama, muretsema ning elu nautima. Reisides meeldib meile alati käia ka kohalikes toidu- ja veinipoodides ning šampanjaletiski ei saa ju külmalt ja midagi kaasa haaramata mööda jalutada. Esimesel õhtul haarasime kaasa Canard-Duchêne Rosé poolpudeli ning järgmisel päeval pärast pikka, ca 30 000 sammust koosnevat jalutuskäiku, oli seda kosutuseks just väga vaja.
Canard-Duchêne on tuttav maja, kuigi Eestis väga tihti selle brändi otsa ei satu, mõne restorani veinikaardil siiski võib neid kohata. Minevikus paar korda varem olen maitsnud nende šampanjasid ning maja ajaloost saate lugeda siit. Aastal 1968 tähistati maja sajandat aastapäeva ning selle puhul valmistati esimest korda Charles VII cuvéed. Täna jaotuvad maja šampanjad viie erineva kategooria alla, Rosé kuulub esimesse nn Requisite Collection-sse.
Koostises 30% PN, 40% Meunier ja 30% CH, reservveine on kasutatud 10% ja suhkruid on lisatud 8g/l kohta.
Värvus klaasis oli lõheroosa, selge oranžikas toon.
Aroom oli värske ja marjane, ennekõike oli tunda maasikaid ja vaarikaid.
Maitse oli parajalt värske, hästi julge ja otsekohene. Keskmaitses domineeris väga tugevalt kirsikompott, kirsid oli väga võimsad, hape ehitas tugeva selgroo. Tunda oli veidi ka maasikaid, metsmaasikaid ja lõpus ilmusid kerged suitsused noodid. Üldmulje oli delikaatne ja võiks öelda, et isegi täiuslik. Sellist roséd jooks veel!
Veinimeister iseloomustab seda jooki kui delikaatset ja suvist, otsustavalt elegantset ning soovitab nautida koos grillitud valge liha, Serrano singi või punaste marjadega panna cotta kõrvale. Meie nautisime seda aperitiiviks ning oli väga hea!
Lisaks kõikidele muudele toredustele, mis mind 2022. aasta jooksul tabas ning jookidele, mida sain maitsta, oli aasta 2022 minu jaoks eriline ka selle poolest, et maitsesime koos šampanjaklubi seltskonnaga Krugi Roséd. Olime seda hetke kaua oodanud ning lõpuks see õnnestus!
Igal Krugi pudelil on peal unikaalne ID kood ning meie pudeli koodi abil saime teada, et pudelis on Krug Rosé 20èmeÉdition, milline on valmistatud 2007. aasta korjest. Tegemist oli erakordselt keeruliste ilmastikuoludega aastaga, mis oli veinimeister Eric Lebelile tõsine väljakutse. Šampanja on segatud kokku 66 erinevast 5 erineva aastakäigu veinist, noorim vein pärineb aastast 2007 ja vanim aastast 2002. Šampanja on laagerdunud 7 aastat Krugi keldrites ning küpsedes on jook omandanud iseloomuliku elegantsi, sügavuse ja küpsuse.
Koostises 47% Pinot Noir, 37% Chardonnay, 16% Meunier. Tagamaks joogile kaunist tooni, struktuuri ja särtsakust on lisatud 10% punast veini.
Värvus oli veidi kahvatu telliskivi oranž.
Aroom oli marjane ja vürtsine, hästi sügav, tunda oli kibuvitsa, punaseid sõstraid, metspähkleid, leedriõisi ja üllataval kombel ka vinnutatud sinki.
Maitse esmamulje oli suhteliselt happeline, tunda oli sidruneid, mett ning osad maitsjad tundsid ka marineeritud kurgivedelikku. Keskel ilmusid maitsesse kuivatatud puuviljad ja pikka lõppmaitsesse tekkisid ka vaevuaimatavad metalsed nüansid. Täiesti müstiline maitsekooslus, me olime kõik pahviks löödud ja suures vaimustuses. See rosé oli lihtsalt vapustavalt hea!
Veinimeister soovitab roséd tarbida kindlasti koos soolaste roogadega ning mitte mingil juhul dessertidega! Parima koosoluse moodustab on see imeline jook lambaliha, metsloomaliha või hanemaksaga.
Mõni šampanjamaja poeb eriliselt hinge ning kohates seda brändi uuesti menüüs või poeriiulil, siis tuleb naeratus huulile ning meelde tulevad positiivsed mälestused. Nii on minul näiteks Paul Bara šampanjamajaga. Esimest korda maitsesin selle maja šampanjat oma esimesel reisil Champagne piirkonda ja esmakohtumisest jäi positiivne side meie vahele. Eestis on Paul Bara maaletooja mitu korda vahetunud ning praegu leiab Paul Barat nii Prisma poelettidelt kui ka restoraniriiulilt. Maja ajaloost polegi ma enne põhjalikult kirjutanud, nüüd on see hetk siis käes.
Bara perekonda mainiti esimest korda dokumentides 1600ndatel Bisseuil, Oiry ja Chauilly küladega seoses. Konkreetsem fakt perekonna ajaloost pärineb aastast 1833 mil Auguste Francois Bara saabus Bouzy külla ning asus seal tööle tündersepana. Kolm aastat hiljem abiellus ta Annonciade Robertiga, kelle perekonnale kuulusid ka mõned viinapuud. Bara perekonna valdus ehitati aastal 1860 ning peamiselt tegeleti karjakasvatusega. Paul Bara, kes on maja praeguse omaniku Chantale isa, oli esimene, kes hakkas tootma ja müüma šampanjat oma nime alt. See juhtus 1950ndatel. 1975. aastal oli Paul Bara üks esimesi, kes hakkas oma toodangut importima USA-sse. Tänaseni teevad nad koostööd sama partneriga, kellega tookord alustasid. Aastal 1980 otsustas Chantal isale appi asuda ning 1986 sai temast maja kaasomanik. Alates aastast 2021 juhib maja endine müügijuht Stéphanie Ducloux ning Chantalest sai maja president. Paul Bara kuulub ka Club Trésors de Champagne ühendusse ning veinimeistriks on Christian Forget.
Kokku kuulub majale 11 hektarit viinapuuaedu, millest 9,5 hektaril kasvab Pinot Noir ja 1,5 hektaril Chardonnay. Aastal 2020 omistati neile HVE “Haute valuer environnementale” ja VDC “Viticulture Durable en Champage” sertifikaadid, millised antakse majale tunnustuseks jätkusuutliku ning keskkonnasõbraliku viinamarjakasvatuse eest. Maja portfellis on 7 erinevat šampanjat, eelmistest muljetest saate lugeda siit.
Esimene kohtumine Paul Bara Grand Roséga oli ammu ning kohtumisi on vahepeal olnud mitmeid, aga hea joogi muljeid tasub ikka ka uuesti jagada.
Värv lõheroosa, aroomis domineerisid punased marjad, ennekõike maasikad ja kirsid.
Maitses küpsised, või, rohkelt maasikaid ja vaarikaid, lõpp veidi õline ja võine. Oli tunda ka kergelt karamelli. Hape oli heas tasakaalus, balanss oli igas mõttes paigas. See šampanja sobib kenasti punase liha kaaslaseks, proovige!
Leclerc Brianti maja alguseks loeb perekond aastat 1872 ning maja ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Mõned aastad tagasi leidsin Leclerc Brianti šampanjad Pagari tänava veinipoest, aga paraku seda poodi enam pole ning sellega koos kadusid ka šampanjad. Tookord jõudsin maitsta kahte erinevat, üheaia šampanja Les Crayères oli lihtsalt suurepärane jook ning seda elamust mäletan siiani. Leclerc Briant Brutoli veidi tagasihoidlikum, kuid siiski võrreldes teiste majade entry leveli šampanjadega oli selles karakterit küllaga. Igati äge maja on! Eelmiste jõulude ajal käisime korraks Pariisi õhku nuusutamas ning päevakese veetsime ka Reimsis. Külastasime seal veinipoode ning tõime koju kaasa ka mõned šampanjad. Ühe, mille kaasa tõime oli Leclerc Briant Rosé Extra Brut. Nüüd suvel avasime selle ning nentisime kahetsusega, et miks me küll ainult ühe pudeli seda kaasa tõime.
Koostises 93% Chardonnay ja 7% Pinot Noir punaveini, suhkruid on lisatud 3,5g/L kohta. Viinamarjad on korjatud aastal 2018 ning pudel on korgitud augustis 2021.
Värvus oli jõhvika roosa. Maitses olid punaseid marju, mineraalsust, kriiti, paekivi ja kirgast allikavett. Tundsime pohli, vahvleid ja lõppmaitses karamelli. Ülimaitsev rose, ülitäpne, stiilne, kirgas ja puhas. Super elamus!
Elamus oli nii võimas, et hakkasin internetist e-poode otsima ning loodan, et ehk õnnestub seda roséd ka Eestisse tellida.
Millalgi talvel tekkis sõpradega mõte soetada ja maitsta üheskoos Piper-Heidsiecki ja Charles Heidsiecki majade tippšampanjasid, milliseid just väga tihti niisama ei kohta. Mõeldud-tehtud ning panime šampanjad siis kannatlikult õiget aega ootama. Viimaks tekkis mõte ühel varakevadisel laupäeval korraldada õhtusöök, mille staariks pidi saama homaar ning tundus õige aeg ka need šampanjad siis avada. Polegi Eestis varem ise elusaid homaare ostnud ja küpsetanud, aga eks ükskord ole ikka esimene kord. Meie leidsime akvaariumi Kanadast pärit homaaridega Promost, neid oli seal müügil koguni kahes suuruses.
Homaarist üksi jääb ju väheks ning hakkasime siis nuputama, et mida eelroaks valmistada. Piper-Heidsieck on Rare tarbeks teinud eraldi veebilehe http://www.rare-champagne.com, kust leiab tippkokkade poolt koostatud menüüd iga konkreetse Rare aastakäigu juurde. Väga tänuväärne tegu, kodukokad ei peagi pead pooleks murdma kui töö on tippude poolt juba tehtud. Soovitan vaadata, ääretult huvitavad menüüd on seal!
Enne kui õhtusöögi juurde jõuame, siis jagan lühidalt Rare kohta mõned ajaloolised faktid. Esimest korda valmistati Piper-Heidsiecki majas limiteeritud kogus eksklusiivset La Cuvée du Centenaire Prantsusmaa kuninganna Marie-Antointette tarbeks aastal 1885 ning seda aastat peetakse Rare šampanja sünniaastaks. Erakordse sündmuse auks disainis Pierre-Karl Fabergé ka erakordse pudeli, kuid seda ei olnud võimalik suurtes kogustes toota ning tookord kujundati hoopis erilise kujundusega sildid.
Täpselt 100 aastat hiljem, aastal 1985, disainis Van Cleef & Arpels erakordse kujundusega pudeli, mida kaunistasid kuld ja teemandid, ning seda kasutati 20. sajandi esimese, Rare Millésime 1976, turuletoomiseks. Aastakümnete jooksul on pudeli kujunduse edasiarendamisega tööd tehtud ning täna ehib Rare pudelit imekaunis kuldne kroon.
Meie valisime esimeseks šampanjaks Rare Millésime 2006 ning sinna juurde valmistasime brokkoli hummuse. Ääretult lihtne roog ja üllatav kui hästi see šampanjaga sobis! Ulme! Šampanja koostises 70% CH ja 30% PN, värvus klaasis oli särav kuldkollane. Ninna tõusid troopiliste puuviljade aroomid, tunda oli ka kohvi, kakaod ja kergelt aimatavaid idamaiseid vürtse. Maitse oli kreemine, täidlane, pehmelt kohvine ja hästi pika järelmaitsega. Tunda oli mineraalsust ja kuivatatud puuvilju. Suursugune ja nauditav šampanja!
Teine käik oli Rare Rosé Millésime 2008, mille kõrvale serveerisime kreveti-redise ceviche. Koostises 70% CH ja 30% PN. Värvus klaasis oli selline tagasihoidlik, mahe roosa toon. Aroomis oli tunda musti sõstraid, mustikaid ja mandleid. Maitses oli mineraalsust, veidi sidrunit isegi, karamelli, kukekommi ja küpseid punaseid marju. Keskmaitses lisandusid kerged suitsused noodid. Võrreldes Rare 2006-ga jättis rosé 2008 meile tagasihoidlikuma mulje. Hiljem lugesin kodulehelt, et veinimeistri hinnangu kohaselt on sel šampanjal arengupotensiaali aastani 2050! Uskumatul! Mis tähendab, et see jook on alles oma arenemistee alguses ning võibki veidi kinni olla, aasta on ju alles 2022.
Enne homaari juurde asumist avasime vahepalaks Charles Heidsieck Millésime 2006. Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 10,8 g/l. Aroomis oli lillelisust ja puuvilju. Maitse oli kergelt rohune alguses, keskel oli hape päris tugev, suhkru kõrge sisaldus oli samuti tunda. Maitses oli ka küpseid luuvilju ja võisaia.
Homaari kõrvale avasime paralleelselt Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 1995 ja Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 2004. Aastakäik 1995 on legendaarne ning ka mina olen sellest varem kirjutanud. Vahepealsetel aastatel aga ei olegi muide Blanc des Millénairest valmistatud. Aasta 2004 oli väga hea aasta just Chardonnay jaoks ning see ilmselt julgustas veinimeistrit 2004 seda erilist šampanjat taas valmistama.
Koostis mõlemal 100% Chardonnay. Alustades vanemast, siis 1995 oli röstine, sügav, hästi ümar, hästi tugev šampanja, hape kandis kogu maitse jooksul, tunda oli küpseid õunu. Äärmiselt elegantne ja suursugune jook. Noorem vend aastast 2004 oli samuti õunane, aga palju värskem ja särtsakam, hape oli teravam ja nurgad oli nö veel maha lihvimata. Tunda oli mineraalsust ja sidrunit.
Homaariliha oli äärmiselt hõrk ja mahlane, nautisime šampanja ja homaari kooslust väga, road ja šampanjad täiendasid üksteist suurepäraselt!
Suures ärevuses jäid korralikud fotod ka tegemata, aga üldplaan on õnneks ikka näha.
Vollereauxi šampanjamaja alguspunktiks võib lugeda aastat 1805, mil perekond rajas Champagne piirkonda esimesed viinamarjaaiad. Suurem edulugu sai alguse pärast Esimest Maailmasõda kui aastal 1923 toodeti esimene šampanja Victor Vollereaux juhtimise all. Täna juhib maja perekonna kuuenda põlve esindaja Franck Vollereaux. Kui ta sai nelja aastaseks, siis kinkis vanaema Marguerite talle veinimeistri põlle ning täisealiseks saades ta selle ameti endale valiski. Lisaks Franckile toimetab majas tema õde Hélène, kelle vastutusala on veiniturism ja kõik sellega seonduv ning onu Jean-Marie, kes vastutab viinamarjakasvatuse eest.
Vollereauxi šampanjad on Eestis väga laialt levinud ning viimati maitsesin nende Cuvée Marguerite Rosé uusimat aastakäiku 2012. Mõned aastad tagasi maitsesime 2008. aastakäiku ning tookordseid muljeid saate lugeda siit.
Värvus oli aprikoosi oranži varjundiga roosa.
Koostises 75% Chardonnay, 25% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 6g/l kohta.
Aroom oli küllaltki suitsune ja kergelt röstine, tunda oli vaarikaid, punaseid sõstraid. Klaasis avanedes lisandusid tsitrusviljade aroomid.
Maitse oli tugevalt sõstrane, õunane, täidlane ja suhteliselt jõuline. Keskmaitses oli tugevalt tunda punaseid marju, rohu mõrkjust ning lõppmaitses lisandusid kõrvetatud ja veidike kirbed noodid. Maitse keskel oli ka magusaid noote, hape oli terve maitse vältel tuntavalt tagaplaanil.
Kuna karakterit on joogil piisavalt, siis hästi kõlaks ta kokku sobiva roaga (nt lõhest valmistatud road), kuid samas on see rosé väga nauditav ka üksinda. Kokkuvõttes oli tegemist heas tasakaalus, marjase, ümara ja nauditava roséga.
Sulnil suvepäeval otsustasime teha väikese Jeeper šampanjade degustatsiooni. Mõned aastad tagasi hakati neid Eestisse importima ning valik aina täieneb. Jeeperi brändi ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Seekord oli meil menüüs 4 erinevat šampanjat, tegelikult on poeriiulil veel ka viies, aastakäigu šampanja, aga see jäi meil seekord proovimata.
Cuvée Blanc de BlancsGrande Réserve – koostises 100% Chardonnay, suhkruid on lisatud 7g/l. Värvus oli kuldkollane. Aroomis oli tunda mineraalsust ja õige natuke piimamannergut. Maitses oli hape keskmine, suus oli jook väga vahune ja kreemine, tunda oli tsitrusvilju ja karamelli.
Cuvée Blanc de Noirs koostises 65% Pinot Noir ja 35% Meunieri, suhkruid lisatud 5g/l. Jook oli küps, täidlane, mahe, kreemjas ja tulvil küpseid luuvilju. Aroomis oli täidlust ja alumiiniumi.
Cuvée Grand Rosé koostises 88% Chardonnay, 12% PInot Noir, suhkruid lisatud 6g/l. Maitse oli delikaatne ja külluslik, tunda oli kirsikive ning veidi meenutas maitse Belgia oude gueze kirsiõlut. Värvus oli Lõuna-Prantsusmaa rose veini värv, selline kirgas kergelt oranžikas roosa. Aroomis olid pojengid, roosid ja kirsid. Rosé on kindlasti minu vaieldamatu lemmik Jeeperi šampanjade seast!
Cuvée Grand Assemblage koostises 60% Chardonnay, 15% Pinot Noir, 25% Meunier. Suhkruid on lisatud 7g/l. Värvus kuldkollane, aroomis olid küpsed õunad ja brioche. Maitses oli hape päris jõuline, tunda oli sidrunite hapukust ja troopilisi puuvilju.
Oli maitsev pärastlõuna, tegemist on hea kvaliteedi ja hinna suhte šampanjadega.
Kuulsale Rothschildide suguvõsale kuulub ka üks šampanjamaja – Champagne Barons de Rothschild, mis loodi aastal 2009 kui kolm perekonnale kuuluvat veinimõisa – Château Lafite Rothschild, Château Mouton Rothschild ja Château Clarke Edmond Rothschild selle ühiselt asutasid. Perekonna esiisaks loetakse Mayer Amschel Rothschildi, kes sündis Saksamaal aastal 1744 ning pere üheks sümboliks on viis kimpu ühendatud noolt, mis kujutavad Mayeri viit poega ning kimp sümboliseerib nende ühist jõudu.
Esimest korda tegin majaga tutvust aastal 2014 ning vahepeal möödunud aastate jooksul on portfell tublisti täienenud. Nüüdseks on turule jõudnud ka aastakäigu šampanjasid ning majal on isegi oma Rare aastakäigu šampanja. Minul õnnestus seekord maitsta roséd:
Koostises 85% Chardonnay ja 15% PN, reservveinide osakaal segus on 40%.
Värvus ere oranž, aprikoosi ja lõhe värvus.
Aroom oli tulvil punastest marjadest, ennekõike jõudsid ninna metsmaasikad ning veidike ka sidrunikoort.
Maitses domineerisid punased metsamarjad ja sõstrad. Maitse oli veidike kirbe, samas õhuline, kerge ja mineraalne. Keskmaitses ilmusid kirsikivid, lõppmaitse oli pikk ja täidlane, hästi rikkalik. Kerge, aga samas intensiivse üldmuljega ning hästi tugeva kehandiga, mis klaasis seistes aja jooksul ei lahtunud. Väärt kogemus ja meeldiv maitseelamus oli see igatahes!
Novembris korraldasime sõpradele Gaston Chiquet šampanjadega õhtusöögi ning proovisime ära kõik Eestis saadaolevad selle maja šampanjad. Maja kuulub šampanjatootjate ühendusse Club Tresors. Nicolas Chiquet istutas esimesed viinapuud 1746. aastal ning 8 sugupõlve pärast teda on viinamarju kasvatanud Dizy külas. Aastal 1919 lõid vennad Fernand ja Gaston Chiquet oma maja ning panid sellele nimeks “Chiquet Frères (vennad)”. Nad olid tol ajal viinamarjakasvajate seas ühed esimestest, kes otsustasid kasvatatud viinamarjad endale jätta ning ise veini valmistada, mitte müüa neid suurtele šampanjamajadele. Gaston otsustas aastal 1935 vennast eraldi tegutsema hakata ning lõi omanimelise brändi. 1950ndatel tegutses ta koos oma poja Claudega ning nad ostsid juurde viinapuid Aÿ ja Hautvillers külades. Gaston Chiquet on üks väheseid maju, kes valmistab Blanc de Blancs šampanjat Pinot Noir kantsis Aÿ külas. Täna toimetavad majas Claude kaks poega ja pojatütar ning kokku omavad nad 23 hektarit viinapuuaedu.
Aga nüüd lähemalt šampanjadest. Aperitiiviks avasime selle erilise Aÿ külas kasvanud viinamarjadest valmistatud Blanc de Blancs d’Aÿ. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli tunda tsitrusvilju ning ka vihjeid ananassile. Maitses olid magusad noodid, vaniljet, üldpilt oli tugev, intensiivne, küps ja täidlane, domineerisid valged sõstrad.
Eelroaks serveerisime soolasiiga ja marineeritud angerjat ning kõrvale pakkusime Tradition Premier Cru. Koostises 40% Meunieri, 25% PN ja 35% CH. Suhkruid lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli kuivatatud aprikoose ja punaseid marju. Maitse poolest oli jook robustsem ja tahulisem, tunda oli malolaktilist fermentatsiooni, hapet oli eelmisega võrreldes palju vähem. Maitses domineerisid punased marjad, aprikoosid ning tunda oli ka küpseid õunu ja veidike vürtse. Hästi aromaatne jook.
Kolmas käik oli Rosé Premier Cru koos külmsuitsuforelliga. Koostises 30% Meunieri, 30% PN ja 40% CH, on lisatud mingi kogus ka punast veini, mis annab joogile üsna intensiivse värvuse. Suhkruid on lisatud 9,6g/l. Šampanja oli igas mõttes tulvil punastest marjadest, nii maitses kui aroomis oli tunda maasikaid, punaseid metsamarju, ka mustikaid ja kirsse. Hapet oli parajasti, hästi värske maitse ja samas oli tunda ka marjatanniine. Jook täiendas väga hästi rose pipraga maitsestatud suitsuforelli.
Pearoaks valmistasime vasikafilee, kuid enne pearoa juurde asumist avasime maja tippjoogi Special Club 2013. Koostises 70% CH ja 30% PN. Esmapilgul oli tegu üllatavalt õhukese ja kerge joogiga. Klaasis seistes jook avanes, veidi ka soojenes ning muutus rikkalikumaks, täidlasemaks. Tunda oli kuivatatud lilli ja mandleid, mineraalsus oli kohal, aga niisamuti ka tsitrusviljad ja sidrunikoor. Hästi elegantne ja võib öelda, et isegi natuke suursugune jook. Vasikaliha on õrn ja pehme maitsega, seega sobisid nad kokku väga kenasti.
Viimase joogina avasime pearoa lõpuks šampanja nimega Insolent, mis viis meid tippveini juurest tagasi algusesse. Koostises vaid 15% CH, ülejäänud punased marjad. Julge ja otsekohene jook, aroom oli väga jõuline, natuke metalne ja kriidine. Tundsime küpseid pirne ja pirnikooki. Lõppmaitse oli pikk ja sõstrane. Veinimeistri sarnast käekirja oli tunda kõigis viies joogis, selgelt eristus Special Club, aga see ongi eesmärk. Tegemist on kvaliteetseid šampanjasid tootva majaga, millised kindlasti pakuvad suuremat naudingut hea toidu seltsis. Richard Juhlin annab majale 3* ning soovitab otsida vanemate aastakäikude magnumeid.
Erakordselt kuum suvi on minu kirjutamise ja muljetejagamise tuhinale veidike pärssivalt mõjunud, kuid mida samm sügise poole, seda enam luban olla aktiivsem ning kogetud muljed kõik siia kirja panna. Sest šampanja nautimisele ning uute muljete otsimisele ja avastamisele mõjuvad soojad ja päikeselised ilmad jällegi suurepäraselt. Eesti on küll väike riik, kuid kui avatud silmadega ringi vaadata, siis leiab šampanjariiulitelt pidevalt midagi uut ja põnevat.
Maikuu alguses kogunes meie pisike mullinaiskond Pelgulinnas ning maitsesime Salmoni šampanjamaja toodangut. See maja on mulle ja paljudele teistelegi ilmselt vana tuttav, vahepeal on vahetunud maaletooja ning Salmoni šampanjat leiab nüüd Mulligaleeri riiulitelt (mulligalerii.ee).
Paari stiilinäidet maja toodangust olen ka varem maitsnud ning tookordsetest muljetest ning vahva maja ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Millest ma eelmine kord ei kirjutanud, on see, et šampanjamaja sümboliks on kuumaõhupall ning selle kujutis ilutseb ka paljudel šampanjapudeli etikettidel. Nii õrn sõiduriist, mille juhtimisega igaüks hakkama ei saa ning sama lugu on ju ka šampanja valmistamisega, et teps mitte igaüks ei oska seda imelist jooki teha. Kuna ca 85%-l maja aedadest kasvab Meunieri viinamari, siis ongi nad oma missiooniks võtnud selle viinamarja hea maine taastamise ning veinimeister valmistab julgelt mitut erinevat ainult Meunierist valmistatud šampanjat.
Degustatsiooni avalöögiks oli Cuvèe Sélection Montgolfière Brut, mille koostis on kolme viinamarja segu. Värvus klaasis oli kergelt oranžikas ja tumekollase helgiga. Aroomis oli tunda õunasust ja küpseid noote. Maitses oli lisaks õuntele ka pirne ja luuvilju, hape oli särtsakas ja elav, järelmaitses oli kõvasti särtsu ja sidrunikoort. Heas tasakaalus elava loomuga šampanja!
Teise joogina valasime klaasidesse „Les Catherines“ Millésime 2014 Zero Dosage. Sa püha püss – see šampanja lõi meid oma eripärasusega jalust nõrgaks ning imestust ja kiidusõnu jagus pikalt. Koostises 100% Meunieri, suhkruid lisatud ei ole. Aroom oli mineraalne, mahlane, tunda oli üleküpsenud melonit ja küpseid pirne. Värvus klaasis oli tumekollane. Esmamulje tegi kergelt nõutuks, sest kontrast aroomi ja maitse vahel oli suur, kuid kui jook sai klaasis aega avaneda, siis ühinesid aroom ja maitse üheks täiuslikuks tervikuks. Maitses oli hapet parasjagu, küpseid noote ja kerge vihje ka männipuule. Värske ja mineraalne jook, suurepärane näide veinimeistri oskusest Meunierist imelist jooki valmistada!
Kolmandana avasime maja lipulaeva Spécial Club Millésime 2013 Zero Dosage. Koostises 60% Chardonnay, 40% Pinot Noir, suhkruid lisatud ei ole. Värvus klaasis oli helekollane, aroom oli delikaatne ja peen. Nii aroomis kui maitses oli tunda õuna, mineraalsust, virsikuid ja lilli. Hästi mitmekihiline šampanja, mis on nii nauditav, et mõtted lähevad rändama ja ühtäkki avastad end hoopiski Champagne maakonnast…. Special Club oli kindlasti meie õhtu üks lemmikuid, väga heas tasakaalus, peen ja elegantne šampanja!
Järgmine šampanja oli taas midagi väga erilist, Cuvée A.S. (A. Salmon ) Brut. Koostises 50% Chardonnayd ja 50% Pinot Noir, suhkruid lisatud 7g/l kohta. Mõlemat baasveini on hoitud tammevaatides vastavalt 20 ja 8 kuud. Aroomis oli tunda lillelisust ja aprikoose, maitse oli röstine, koorene, küps, rikkalik ja võine, tunda oli küpsiseid ja pähkleid. Hästi kompleksne ja keeruka struktuuriga šampanja, mis sobib hästi tummisemate ja võiste/kooreste roogade kaaslaseks.
Õhtu lõpetasime kahe 100% Meunierist valmistatud šampanjaga. Kõigepealt Cuvée 100% Meunier Brut ja seejärel Cuvée Rosé 100% Meunier Brut. Niisiis mõlemad on valmistatud 100% Meunierist ja suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Brut oli aroomilt õunane ja tulvil erinevaid puuvilju sh ka ananassi, lisaks oli tunda ka kukekommi noote. Maitses oli mandleid ja karamelli, veidike mett, mineraalseid noote ja luuvilju. Hape oli läbivalt tuntav ja heas tasakaalus.
Rosés oli ootuspäraselt tunda rohkesti mahlaseid punaseid marju – maasikaid ja punaseid sõstraid, aga ka sidrunikoort õrnalt ja lillelisust. Maitses olid samuti punased marjad, veidike rösti, kuid ka tsitrusvilju ja üleküpsenud pirne.
Mõlemad šampanjad olid taaskord head näited veinimeistri kutsemeisterlikkusest, mida kõike võib Meunierist hea tahtmise ja lihvitud oskustega valmistada. Salmoni maja on väärikas ja hästi eripalgelise šampanjavalikuga, nii et šampanjasõpradel tasub proovida ning oma lemmik välja valida!
Patrick Soutiran on väike šampanjamaja Ambonnay külas ning natuke pikemalt saate maja ajaloost ja esimesena maitstud aastakäigu šampanjast saate lugeda siit. Sõbrapäeval avasime sõbraga roosa šampanja, kuidagi tundus, et sel päeval peaks just roosat jooma.
Koostises 90% CH ja 10% punast veini. Suhkruid on lisatud 11-12g/l.
Värvus klaasis valmistas meile esimese üllatuse – see oli sama oranž kui mandariinikoor. Hästi intensiivne ja tugev toon.
Aroomis oli tunda piimhapet ja kollaseid ploome.
Maitse oli järgmine üllatus – nagu hüppaks ajas tagasi lapsepõlve ja jooks punase sõstra moosist tehtud moosivett. Lisaks sõstardele oli ka tunda küpseid ploome, eriti lõpus. Hape oli äärmiselt tagasihoidlik. Täiesti ebatüüpiline šampanja. Kui seda jooki oleks pakutud pimedegustatsioonil, siis mina oleksin küll läinud Champagne maakonnast hästi kaugele.
Eelmisel keerulisel aastal juhtus meeldivaid asju tegelikult palju rohkem kui me mäletame ning üks hea uudis Eesti šampanjasõpradele oli kindlasti see, et Mulligalerii hakkas maale tooma Diebolt-Vallois šampanjamaja toodangut.
Minu esimene kohtumine Diebolt-Valloisi šampanjaga toimus mõned aastad tagasi ning tookord leidsime selle šampanja Soomest. Esmamuljed olid positiivsed ja jõudsime ära oodata nende saabumise Eestisse. Esimese korra muljeid ja maja ajaloost saate veidi pikemalt lugeda siit.
Mulliklubi kohtumisõhtule Diebolt-Valloisi šampanjadega eelmise aasta novembris valisime 4 erinevat jooki ning muljed olid igati meeldivad.
Kuna suur osa maja põldudest asuvad Cote de Blancs`i piirkonnas Cramant ja Cuis külades, siis kasvavad nendel põldudel Chardonnay viinamarjad ning suur osa toodangust ongi Blanc de Blancs šampanjad. Esimesena avasime Blanc de Blancs, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Aroom oli õunane ja õhuline, tunda oli kriiti ja mineraalseid noote. Maitses tundsime mõrudaid mandleid, õunu loomulikult, ka veidi suitsuseid aroome. Hästi nüansirikas maitse, mitmetahuline ja üllatav. Lõppmaitses oli magusat melonit tunda.
Teisena avasime järgmise Blanc de Blancs Prestige, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Aroomis oli tunda küpsemaid õunu kui eelmisel, palju sügavam ja küpsem aroom. Ka maitse oli küpsem, tundsime röstiseid noote ja ahjuõunu. Lõppmaitse oli veidi vesine, aga hape kandis piisavalt kaua.
Kolmandaks lasimeRosélend üllatada, koostises 63% PN, 27% CH ja 10% Meunier, suhkruid 3-5g/l. Aroom oli marjane, tunda oli jõhvikaid ja metsmaasikaid. Maitse oli suhteliselt happeline, aga rikkalikum komponentide poolest kui aroom. Aeg-ajalt tundsime suus toomingamarja tolmusust ja lõpus ka kirbeid pihlakaid. Heas tasakaalus jook, suhteliselt intensiivne, aga mineraalne ja põnev!
Viimasena valasime klaasidesse Millésime 2012 BdB Extra Brut, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Lõhn oli õunane, mahlane, tundsime ka küpseid kollaseid ploome. Maitse oli mitmetahuline ja kihiline, täis röstiseid päevalilleseemneid ja pähkleid. Hape oli väga heas tasakaalus ning kõik maitsed moodustasid kokku ühtse nauditava terviku. Aasta 2012 oli suurepärane aasta just Chardonnay viinamarjade jaoks, nii et tasub mõned pudelid koju varuda ja lasta küpseda ning mõne aasta pärast vaadata kui kaugele šampanja oma arenguga jõudnud on.
Loodetavasti ei jää see kohtumine Diebolt-Vallois šampanjadega viimaseks, sest Mulligalerii valikus on veel kolm võimsat Fleur de Passion aastakäigu šampanjat, nn maja kroonijuveeli, millega ka kindlasti tahaks tutvust teha.
Kokkuvõtteks ütlen, et Diebolt-Vallois veinimeister valmistab nauditavaid šampanjasid, mida on lihtne sobitada õhtusöögil erinevate käikude kõrvale ja siis end hea toidu ja joogiga hellitada. Sest sa oled seda väärt!
Majale pani aluse Nicolas Henriot lesk Apolline aastal 1808 ning visa töö tulemusena oli Henriot šampanja õige pea armastatud märjuke mitmes erinevas Euroopa kuningakojas. Aastal 1880 abiellus Paul Henriot kauni nooriku Marie Marguetiga, kelle kaasavara hulka kuulusid ka mõned Chardonnay aiad Côte des Blancs piirkonnas. Sestpeale on perekonna erinevad põlvkonnad majas toimetanud ning oma oskusi lihvinud. 2020. aasta veebruaris asus maja juhi kohale Alice Tétienne, kelle oskused ja teadmised täiendavad Henrioti perekonna kogemusi ning üheskoos on plaanis maja filosoofiat ning nägemust šampanja olemusest ja elamusest edasi arendada.
Henriot šampanjasid oleme ennegi joonud ja kiitnud, mälu värskendamiseks maitsesime ja võrdlesime ühel õhtul erinevaid Signature Cuvée sarja kuuluvat šampanjat:
Blanc de Blancs – maja ise peab seda šampanjat Signature sarja nurgakiviks. Viinamarjad pärinevad nii grand cru kui premier cru aedadest ja segus kasutatakse vähemalt 40% reservveine. Suhkruid on lisatud 8g/l kohta ning väikeses koguses on segule lisatud ka maja tippšampanjat Cuve 38. Aroomis oli jõuliselt tunda hapukapsast, röstiseid noote ja mineraalsust. Joogi värvus klaasis oli tumekollane. Maitses domineeris tugev röstisus, väga tugev kohe, samuti oli tunda küpseid ahjuõunu. Kuigi jook oli jahutatud ja õigel temperatuuril, siis ta oli iseloomult nii tugev, et tundus klaasis veidike soe ja karamellkommine. Väga äge ja kihvt jook, lõi meid oma tugeva iseloomuga kujundlikult pikali. Šampanja kõrvale nautisime lõhe tartari sinepise kastme, hapusaia ja kornišonidega ning kooslus oli lihtsalt suurepärane! Olen ka enne BdB maitsnud ning tookordsega võrreldes oli seekordsele šampanjale oli antud rohkem aega pudelis küpseda ja toonust koguda. Ja see oli talle mõjunud hästi.
Brut Souverain – veinimeister iseloomustab seda jooki kui täpset ja tasakaalukat. Koostises 50% Chardonnay, 45% Pinot Noir ja 5% Meunieri. Segus kasutatakse enam kui 25 erineva aia viinamarju, koguni 30% segust on reservveinid ning ka siia segusse on lisatud veidike tippšampanjat Cuve 38. Kui suur kogus see on ja miks veinimeister seda teeb, ei oska ma täna öelda. Huvitav oleks küsida, et kas tõesti mikrokogus seda šampanjat muudab midagi olulist Souverian jt segus. Aroom oli kergelt jahune, lilleline ja mineraalsus tuli selles joogis palju paremini esile. Veidi oli ka röstisust ja vahvleid. Maitses olid magusad noodid, aprikoosimoos, küpsed aprikoosid ning lõpp oli pähkline. Võrdluses BdB-ga jäi Souverain seekord kaotajaks, ta tundus tagasihoidlikum ja väiksema ambitsiooniga.
Rosé – elegantne ja intensiivne nagu ütleb veinimeister. Koostises 50% Pinot Noir, 10% Meunier ja 40% Chardonnay, reservveine on segus vähemalt 35%. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Värvus klaasis oli oranž, aroomis oli tunda punaseid marju (vaarikaid ja maasikaid), natuke piimhapet, küpsiseid ja rösti. Maitses oli kergelt Põltsamaa Kosmose marmelaadi ehk siis punase sõstra marmelaadi ning üldiselt oli maitse ümar, täidlane ja külluslik. Hape oli lõppmaitses tuntav ja mõjus.
Kokkuvõttes võtame mütsi maha Henriot šampanjamaja ees, veinimeister teeb head tööd ning joogid on igati nauditavad! Salute!
Sel nädalal sattusin esimest korda Tallinnas Aia tänaval asuvasse salongi Biblioteq, kus peamiselt korraldatakse erinevaid üritusi ja kuhu saab vist ka niisama dringile minna. Tol õhtul toimus seal Nicolas Feuillatte šampanjade degustatsioon ning suupisted šampanjade kõrvale valmistas Põhjala catering.
Nicolas Feuillatte asutas oma maja aastal 1971 ning 1986. aastal müüs ta maja CVC-le (Centre Vinicole de Champagne), kuhu kuulub ca 80 kooperatiivi enam kui 5000 viinamarja kasvatajaga ning nad toodavad 7% kogu Champagne maakonna toodangust. Nicolas Feuillatte on enimmüüdud šampanjabränd Prantsusmaal ning maailmas ollakse 5. kohal.
Tervitusjoogiks pakuti Réserve Exclusive Bruti normaalsuurusest pudelist ning esimese käiguna sama šampanjat magnumpudelist. See oli hea õpikunäide sellest, kuidas sama šampanja areneb erinevas tempos erineva suurusega pudelites. Tavapudeli rüübe oli hästi täidlane, röstine ja üleküpsenud puuviljade maiguline. Magnumist välja valatud šampanja aroom oli värskem, elavam, puuviljad olid erksad ja tunda oli apelsinikoort. Maitses oli hape elavam, kergelt karamelline ja tunda oli punaseid marju. Lõppmaitse oli lühike ja klaasis seistes vajus jook üsna kiirelt ära. Šampanja kõrvale pakuti sous vide maisikana, punase sibula tšatni ja kuskusi suupistet. Kokk oli tabanud naelapea pihta, suupiste töötas selle šampanjaga suurepäraselt.
Teine käik oli Grande Réserve Rose Brut koos tuunikala tartari, tomatikonsomee ja avokaadokreemiga. Sellel šampanjal oli jõhvika värvus, aroomis oli tunda barbarissi ja pohli. Maitse oli võrreldes esimese šampanjaga palju otsekohesem, sirgjoonelisem ja vähem nüansirohke. Keskmaitses kerkis esile mõnus jõhvikas ning lõpus jäi suhu kerge tolmumaitse. Tuunikala tartar oli kergelt suitsuse puudutusega ning sobis šampanjaga taaskord väga hästi.
Kolmas käik oli Blanc de Blancs Collection Vintage 2014 koos graavikoha, valge redise, kapsamahla ja ürtidega. Aroom oli hästi sametine, pehme, kergelt magusa noodiga ja ka hapukapsane kergelt. Graavikoha suupiste oli üsna jõuline ja ürtidest rohune, kuid suupiste lõppmaitse ja šampanja mängisid hästi kokku. Ma arvan, et kapsamahl oli selle kokkumängu võti. Šampanja lõppmaitse oli mõnusalt õunane, ka kergelt kirbe õunakoorene. Meie seltskonna hinnangul oli see õhtu parim šampanja.
Õhtu lõpetuseks oli Grand Cru Blanc de Noir 2010 kokku sobitatud lõhe tartari, mango panna cotta ja kaaviariga. Šampanja aroomis oli tunda sügislilli ja üleküpsenud õunu. Maitse oli alguses kergelt idamaine, aasiapärane, hiljem rohkem koorene. Üldmulje oli kahvatu, duett suupiste ja joogi vahel ei kõlanud nii hästi kui eelmistes käikudes. 2010. aasta iseenesest oli ka väga keeruline aasta just Pinot Noirile ja paras väljakutse veinimeistritele. Mõned aastad tagasi maitsesin BdB 2006 ja tookordsed muljed olid väga positiivsed. Ühtegi fotot ma tol õhtul ei teinud, nii et fotosid näha ja eelmiste kordade muljeid saate lugeda siit.
Ruinart on vanim šampanjamaja, milline asutati juba aastal 1729 Nicolas Ruinarti poolt. Meie pisike mulliklubi on aastate jooksul mitmete majadega lähemalt tuttavaks saanud, kuid siiani ei olnud me Ruinarti degustatsiooni teemaks valinud. Sel sügisel sai see viga parandatud ning ühel kenal laupäevaõhtul nautisime ja hindasime Kadriorus Ruinarti šampanjamaja nelja erinevat šampanjat. Kõikidel meil tekib elu jooksul lemmikmaju ning huvitavalt kombel mitmel minu väga lähedasel inimesel on just Ruinart lemmik šampanjamaja. Ja paljudel sh ka mul endal on vägevaid ja unustamatuid elamusi seotud just selle majaga.
Seekordset degustatsiooni alustasime klassikaliselt Blanc de Blancsiga. Koostises 100% Chardonnay ja kuni 25% ulatuses kasutatakse 2 eelmise aasta reservveine. Värvus oli helekollane, kuldne toon. Ninna jõudsid esimesena värsked sidruninoodid, neile järgnesid lillelisus, valged luuviljad ja veidike pähkleid. Maitses tundsime pirne ja kergeid kirbeid toone, viinamarja puhast maitset ja hapet oli piisavalt. Lõppmaitses domineerisid magusad alatoonid.
Teisena valasime klaasidesse Dom Ruinart Blanc de Blancs 2007. Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 4,5g/l kohta. Aastal 2007 oli väga keerulised ilmaolud, kus soojale ja päikselisele kevadele järgnes jahe ja vihmarohke suvi ning korje algas juba augustis. Toon klaasisoli sügav kuldkollane, aroomis oli esimese hooga tunda mineraalsust ja suitsuseid noote. Mõnele meenutas aroom vana Chablisi ja tunda oli puidunüansse. Hästi mitmekülgse aroomiga jook, mille buketti ilmus aeg-ajalt väga erinevaid lõhnu: ploome, sidruneid, lagritsat, pähkleid ja lilli. Usun, et kui oleks olnud aega lasta joogil klaasis avaneda veelgi kauem, siis tulnuks kirjeldus veel pikem. Maitse oli samuti väga põneva ja jõulise iseloomuga. Hästi sügava struktuuriga ning piisavalt elava happega, õrnalt oli tunda tsitrusviljade noote tagaplaanil. Või, koor, pähklid, suitsusus, tamm… Veinimeister on teinud kõik, et Dom Ruinartis tuleksid esile Chardonnay parimad omadused. Väga üllatav jook, jõuline ja maskuliinne, iseteadlik ja põnevate varjunditega!
Kolmanda joogina nautisime “R” de Ruinart, paljude meelest parim NV šampanja. Koostises kuni 40% CH, 49% PN ja 11% Meunier, kuni 25% on reservveinid viimasest 2 aastast. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Jook klaasisi oli õrna kollase tooniga. Aroomis oli tunda õunasust ning pähkleid. Maitse oli ümar ja küps, täis küpseid mahlaseid luuvilju, samas hape oli heas tasakaalus ja lõppmaitse üsna pikk. Väga hästi nauditav (seltskonna) šampanja, sobib nii aperitiiviks kui näiteks austrite, mereandide või värskete juustude kõrvale.
Ja viimasena valasime klaasidesse Ruinart Rosé. Koostises 45% CH ja 55% PN (18-19% punase veinina). Värvus klaasis meenutas mannavahtu või heledama viljalihaga granaatõuna. Aroom oli tulvil punaseid marju (vaarikad, maasikad) ja värskust. Maitses oli samuti tunda värskeid punaseid marju kogu oma mahlasuse ja paraja hapukusega. Hea kerge ja marjane rosé.
Saidki kõik muljed kirja, üldmulje Ruinartist oli väga sümpaatne, tegemist on väärika majaga, mille šampanjadega tasub aeg-ajalt taastutvust teha. Minu eelmistest kohtumistest ja Ruinarti maja ajaloost saate soovi korral lähemalt lugeda siit. Kena sügise jätku!
Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.
Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:
2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)
Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.
Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50€) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!
Nagu lubatud, siis jätkame roosade šampanjade lainel ning seekord proovime Baron Alberti šampanjamaja roséd. Baron Alberti šampanjamaja ajaloost ning varemjoodud šampanjate muljeid saate lugeda siit.
Baron Alberti rosé on valmistatud saignée meetodil, mille puhul purustatud punase kestaga marjadel lastakse mõnda aega (12-24 h) mahutis seista ning marjadest raskusjõul välja imbuv roosa mahl eraldatakse. Riskikoht selle meetodi puhul on see, et kestakontakti tõttu võivad šampanjasse jääda tugevad tanniinid, nii et veinimeister peab väga hoolas olema ning liiga tumedaks ei tohi nõrguval nestel lasta minna. Võin kinnitada, et selles šampanjas liiga palju tanniine polnud ning värskust oli piisavalt.
Värvus klaasis oli üllatavalt hele, selline beež, oranži varjundiga toon.
Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Meunier.
Nina tundis aroomis suitsu, piimhapet, rohusust ja punaseid marju.
Maitses oli punaseid sõstraid, pihlakaid ja kirsikive. Maitse esimeses faasis oli tunda tugevat hapet, keskmaitses oli maitsebukett kõige jõulisem ja külluslikum ning lõppmaitse seevastu oli üsna lühike ja maitse vajus päris ruttu ära. Hea selgete joontega šampanja, lihtne ja kergesti nauditav.
Šampanja sobib aperitiiviks või nautimiseks koos pardifileega ning huvi korral leiate Baron Alberti šampanjad Vino Nobile veinipoest.
Värvus klaasis oli üllatavalt hele, selline beež, oranži varjundiga toon.
Mullimaailm 