Kohtumine Ruinartiga

Ruinart on vanim šampanjamaja, milline asutati juba aastal 1729 Nicolas Ruinarti poolt. Meie pisike mulliklubi on aastate jooksul mitmete majadega lähemalt tuttavaks saanud, kuid siiani ei olnud me Ruinarti degustatsiooni teemaks valinud. Sel sügisel sai see viga parandatud ning ühel kenal laupäevaõhtul nautisime ja hindasime Kadriorus Ruinarti šampanjamaja nelja erinevat šampanjat. Kõikidel meil tekib elu jooksul lemmikmaju ning huvitavalt kombel mitmel minu väga lähedasel inimesel on just Ruinart lemmik šampanjamaja. Ja paljudel sh ka mul endal on vägevaid ja unustamatuid elamusi seotud just selle majaga.

Seekordset degustatsiooni alustasime klassikaliselt Blanc de Blancsiga. Koostises 100% Chardonnay ja kuni 25% ulatuses kasutatakse 2 eelmise aasta reservveine. Värvus oli helekollane, kuldne toon. Ninna jõudsid esimesena värsked sidruninoodid, neile järgnesid lillelisus, valged luuviljad ja veidike pähkleid. Maitses tundsime pirne ja kergeid kirbeid toone, viinamarja puhast maitset ja hapet oli piisavalt. Lõppmaitses domineerisid magusad alatoonid.

Teisena valasime klaasidesse Dom Ruinart Blanc de Blancs 2007. Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 4,5g/l kohta. Aastal 2007 oli väga keerulised ilmaolud, kus soojale ja päikselisele kevadele järgnes jahe ja vihmarohke suvi ning korje algas juba augustis. Toon klaasis oli sügav kuldkollane, aroomis oli esimese hooga tunda mineraalsust ja suitsuseid noote. Mõnele meenutas aroom vana Chablisi ja tunda oli puidunüansse. Hästi mitmekülgse aroomiga jook, mille buketti ilmus aeg-ajalt väga erinevaid lõhnu: ploome, sidruneid, lagritsat, pähkleid ja lilli. Usun, et kui oleks olnud aega lasta joogil klaasis avaneda veelgi kauem, siis tulnuks kirjeldus veel pikem. Maitse oli samuti väga põneva ja jõulise iseloomuga. Hästi sügava struktuuriga ning piisavalt elava happega, õrnalt oli tunda tsitrusviljade noote tagaplaanil. Või, koor, pähklid, suitsusus, tamm… Veinimeister on teinud kõik, et Dom Ruinartis tuleksid esile Chardonnay parimad omadused. Väga üllatav jook, jõuline ja maskuliinne, iseteadlik ja põnevate varjunditega!

Kolmanda joogina nautisime “R” de Ruinart, paljude meelest parim NV šampanja. Koostises kuni 40% CH, 49% PN ja 11% Meunier, kuni 25% on reservveinid viimasest 2 aastast. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Jook klaasisi oli õrna kollase tooniga. Aroomis oli tunda õunasust ning pähkleid. Maitse oli ümar ja küps, täis küpseid mahlaseid luuvilju, samas hape oli heas tasakaalus ja lõppmaitse üsna pikk. Väga hästi nauditav (seltskonna) šampanja, sobib nii aperitiiviks kui näiteks austrite, mereandide või värskete juustude kõrvale.

Ja viimasena valasime klaasidesse Ruinart Rosé. Koostises 45% CH ja 55% PN (18-19% punase veinina). Värvus klaasis meenutas mannavahtu või heledama viljalihaga granaatõuna. Aroom oli tulvil punaseid marju (vaarikad, maasikad) ja värskust. Maitses oli samuti tunda värskeid punaseid marju kogu oma mahlasuse ja paraja hapukusega. Hea kerge ja marjane rosé.

Saidki kõik muljed kirja, üldmulje Ruinartist oli väga sümpaatne, tegemist on väärika majaga, mille šampanjadega tasub aeg-ajalt taastutvust teha. Minu eelmistest kohtumistest ja Ruinarti maja ajaloost saate soovi korral lähemalt lugeda siit. Kena sügise jätku!

Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

  • 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
  • 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
  • 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
  • NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
  • NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
  • 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
  • MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  • NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
  • 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
  • 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Baron Albert L’Émancipée Millésime 2010

Nagu lubatud, siis jätkame roosade šampanjade lainel ning seekord proovime Baron Alberti šampanjamaja roséd. Baron Alberti šampanjamaja ajaloost ning varemjoodud šampanjate muljeid saate lugeda siit.

Baron Alberti rosé on valmistatud saignée meetodil, mille puhul purustatud punase kestaga marjadel lastakse mõnda aega (12-24 h) mahutis seista ning marjadest raskusjõul välja imbuv roosa mahl eraldatakse. Riskikoht selle meetodi puhul on see, et kestakontakti tõttu võivad šampanjasse jääda tugevad tanniinid, nii et veinimeister peab väga hoolas olema ning liiga tumedaks ei tohi nõrguval nestel lasta minna. Võin kinnitada, et selles šampanjas liiga palju tanniine polnud ning värskust oli piisavalt.

Värvus klaasis oli üllatavalt hele, selline beež, oranži varjundiga toon.

Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Meunier.

Nina tundis aroomis suitsu, piimhapet, rohusust ja punaseid marju.

Maitses oli punaseid sõstraid, pihlakaid ja kirsikive. Maitse esimeses faasis oli tunda tugevat hapet, keskmaitses oli maitsebukett kõige jõulisem ja külluslikum ning lõppmaitse seevastu oli üsna lühike ja maitse vajus päris ruttu ära. Hea selgete joontega šampanja, lihtne ja kergesti nauditav.

Šampanja sobib aperitiiviks või nautimiseks koos pardifileega ning huvi korral leiate Baron Alberti šampanjad Vino Nobile veinipoest.

 

 

 

Pointillart Leroy Trois Soeurs Rosé

Pointillart Leroy šampanjamaja ajalugu sai alguse aastal 1894, ajal mil Prantsusmaa veiniaedu laastas phylloxera ehk viinamarjakatk. Kümne aastaga suutis too haigus hävitada suure osa viinamarjaaedadest ning paljud viinamarjakasvatajad otsustasid käega lüüa. Emile Leroy koos abikaasa aga ei andnud alla ning ning aastal 1904 alustasid nende pojad Louis ja Henry Beaunes veiniteaduse õpinguid. Siis tuli esimene maailmasõda, Louis langes keemiarünnakus, tema lesk jäi üksinda kasvatama nende lapsi, kellest vanim André pühendus viinamarjade kasvatamisele ning pereäri jätkamisele. Pärast teist maailmasõda osalesid André ja tema naine Odette aktiivselt kogukonna tegemistes, andsid osa oma maavaldustest  kogukonna käsutusse kui külas loodi kooperatiiv (Cooperative of Écueil) ning nad olid ka ise kooperatiivi aktiivsed liikmed. Aastal 1950 tõid nad turule oma esimese šampanja Leroy-Régnier nime all. Esimestel aastatel müüdi umbes 5000 pudelit aastas. Kurjal saatusel oli aga veel lööke varuks ning aastal 1957 suri Odette haiguse tagajärjel. Pere vanim tütar Jacqueline oli sel ajal 18 aastane ning ta otsustas koolist ära tulla ning asuda isale appi. André suunas kogu oma energia šampanja valmistamisesse ning aastal 1959 võttis ta maja nimena kasutusele André Leroy.  Ajavahemikul 1960-1975 rajas André uusi viinamarjaaedu ning 30 aastat pärast esimese viinapuu istutamist kuulus talle 3ha aedu ning aastane toodang oli 18000 pudelit. Aastal 1976 abiellus Jacqueline Jean-Louis Pointillartiga, kahe pere viinamarjaaiad liideti kokku ning šampanja tootmist jätkati Pointillart-Leroy nime alt. Aastal 2009 asus isa kõrvale õpipoisiks nende tütar Juliette ning 2012. aastal andis isa maja juhtimise tütrele üle, kes selle väljakutse rõõmuga vastu võttis.

Täna kuulub majale ühtekokku 5,12 hektarit viinamarjaaedu, millised paiknevad 22 erineval maatükil üle kolme premier cru küla: Ècueil, Chamery ja Vrigny. Kõige enam kasvab aedades Pinot Noir viinamarju (kokku 3,59ha).

Šampanja Trois Soeurs (kolm õde) on austusavaldus šampanjamaja märkimisväärsetele naistele, kolmele õele, tänu kelle abile ja toetusele on maja siiani püsinud.

Koostises on 85% Pinot Noir ja 15% Meunier. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus klaasis oli intensiivne punane, meenustas punasesõstra mahla tooni.

Aroomis oli esimesega hooga tunda mineraalsust ja kerget suitsusus, hiljem järgnesid punased sõstrad, maasikad ja veidike röstisust. 

Maitses oli hape keskmine, tunda oli maasikaid, valgeid ja punaseid sõstraid, lõppmaitse oli lühike, kergelt mõru ja veidi vesise loomuga.


Nicolas Maillart Rosé Brut

Suvi kestab ja on imeliselt soe sel aastal, tuuline küll, aga ikkagi soe. Ja päikseliste ilmadega kohe kisub rohkem roosa veini poole, sestap tuleb ka siin mitu kirjutist järjest just roosadest šampanjadest. Seekord jagan muljeid Eestis hästi tuntud ja levinud Nicolas Maillarti maja roosast stiilinäitest. Kui on huvi ja viitsimist, siis saate maja ajaloo ja teiste šampanjade osas mälu värskendada siit.

Koostises 60% Pinot Noir, 40% Chardonnayd, 7% on lisatud punaveini. Pressitud mahla on hoitud koos kestadega 52 tundi, pärast pudeldamist hoitakse šampanjat keldris keskmiselt 2 aastat.

Värvus klaasis oli särav lõheroosa toon, väga ilus värv! Suhkruid on lisatud 6g/l kohta.

Aroomis oli tugevalt tunda maasikaid, natuke ka pähkleid ja röstisust.

Maitses oli hapet parasjagu, mitte väga teravalt ja tugevalt tuntav. Maitse keskosas oli tunda punaseid marju: jõhvikaid, punaseid sõstraid ning järelmaitse oli tugevalt maasikane. Hästi suvine jook, sobib ideaalselt magustoitude kõrvale, mille valmistamisel on kasutatud maasikaid või teisi südasuviseid marju.

Imelist suve jätku, nautige päikest ja laadige akusid!

 

 

Rémy Massin&Fils Rosé

Rémy Massin&Fils maja ühest stiilinäitest kirjutasin ka oma viimases blogipostituses, kuid sõbrapäeva paiku oli võimalus avada Rémy Massin&Filsi rosé ning täna jagan teiega roosaid muljeid.

Värvus oli väga intensiivne, üllatavalt tugeva punaka varjundiga roosa toon.

Koostises 85% Pinot Noir ja 15% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda punaseid marju, ennekõike just metsvaarikaid ja metsmaasikaid, aga teise nurga alt oli tunda ka kerget lillelisust.

Šampanjat nautides tulid esimesena pähe sellised omadussõnad nagu: krõmps, krõbe ja karge. Jook klaasis oli väga värske, hape oli härrasmehelikult tagaplaanil ja esile ei tükkinud, samas aga kargust kiirgas igast piisast. Lõppmaitse oli väga pikk ja kirsine.

Šampanja oli väga mitmekihiline ja iga lonksuga tuli esile erinev maitsenüanss: korraks maasikas, siis kerged ürdid, krõmpsuv mineraalsus. Selline kihilisus lisas šampanjale põnevust ning veidike ka salapära, iga klaasike andis võimaluse tunda natuke midagi uut. Kokkuvõttes saan öelda, et veinimeister on suutnud valmistada hästi põneva ja üllatava joogi, mis külmaks kedagi ilmselt ei jäta. Soovitan proovida ning lasta šampanjal teie maitsemeeled kõnelema panna!

Püsige terved ja võtke ikka aega vahepeal, et klaasike šampanjat nautida!

Michel Genet Brut Rosé

Maja tootmine ja keldrid asuvad Chouilly külas ning maja ajalugu ulatub tagasi 1900ndate algusesse. Täna toimetavad majas Antoine, Vincent ja Agnès Genet, nende isa ja asutaja järgi on maja oma nime saanud. Nad lähenevad viinamarjakasvatusele ja šampanjatootmisele võimalikult naturaalselt ja orgaaniliselt. Kõik viinamarjad korjatakse käsitsi ning erinevatest aedadest korjatud viinamarjadest valmistatud veinid küpsevad eraldi vaatides.

Mõned kuud tagasi proovisime nende Brut Roséd:

Koostises 92% CH ja 8% PN-st valmistatud punaveini.

Värvus klaasis oli aprikoosikarva oranž. Suhkruid lisatud 8g/l kohta.

Aroomis oli tunda lambic-tüüpi õlut ja hapukapsast, piimhape oli tugev, üldmuljelt väga täidlane ja suhteliselt jõuline aroom. Veidi oli tunda ka punaseid marju, eelkõige sõstraid ja veidike võimsate südasuviste lillede aroomi.

Maitses domineerisid kuivatatud aprikoosid, tunda oli ka sidrunit. Hape oli lõpus väga ergas, lisaks oli tunda apelsinikoore mõrusust ja veidike marjasust. See rosé sobiks kokku punastest marjadest valmistatud magustoitudega või miks mitte ka meloni ja singi saatjaks.

 

 

Moët&Chandon Grand Vintage Rosé 2012

Moët & Chandon valmistas esimest korda aastakäigu šampanjat aastal 1842 ning valmistamise ajendiks oli soov pakkuda nõudlikele ameeriklastele ja brittidele küpsemat šampanjat.
Aastakäik 2012 on järjekorras juba 43. aastakäigu rosé. Aastal 2012 esitas ilm viinamarjakasvatajatele tõsiseid väljakutseid. Talvekülmad tulid varakult ja kevadel jagus öökülmi kauemaks kui tavaliselt. Augustikuu osutus saagi päästjaks – august oli soe ja kuiv, kuid saak ise jäi kümne aasta keskmisest 40% madalamaks (9000 kg/ha kohta). Viinamarjad olid magusamad ja suurema happesisaldusega kui eelmistel aastatel. Selline tasakaal meenutab aastakäike 2002, 1989 ja 1966, millal toodeti tippkvaliteetseid šampanjasid ja need aastad olid ka suure vananemispotensiaaliga.

Koostis: 42% PN (millest 13% on punane vein), 23% Meunieri ja 35% CH. Koostises domineerivad punased marjad ning seda on tunda ka veini iseloomus. Suhkruid on lisatud 5g/l.

Värvus oli väga punane, küpsete punaste sõstrate toon.

Aroomis oli tunda pohlamoosi, klaasis jooki liigutades ilmusid vaniljenoodid ja kodused vahvlid, võid oli tunda ja ka veidike metalsus. Hästi küps aroom oli.

Maitse oli aroomiga võrreldes oluliset toorem, happeline ja täis rohusust. Tunda oli greipi, tooreid punaseid sõstraid, kreeke ja ploome. Punastest viljadest pungil jook. See šampanja vajab aega, et areneda ja küpseda, aastat 5 kindlasti ja miks mitte ka kauem.  Oma pudeli avasime liiga vara, tegemist oli ulja noorukiga, täis hapet ja kirge, toorust ja tormakust. Aga ikkagi ka nüüd, oli ta tegelikult juba vägagi nauditav, eriti hästi passis ta kokku kanafilee ja päiksekuivatud tomatitest valmistatud hummuse suupistega.

PERTOIS-MORISET Cuvée ROS&BLANC Grand Cru Brut NV

Sel kevadel tutvusin Club Trésors de Champagne ühendusse kuuluva šampanjamajaga Petrois-Moriset, lähemalt saab sellest kohtumisest ja majast lugeda siit. Riiast tõin kaasa nende ROS&BLANC šampanja ning kohtumine oli väga maitsev ja elamusterohke.

Koostises 92% CH ja 8% PN, suhkruid on lisatud 3g/l kohta.

Tegemist on 2014. aasta korjega (70% ulatuses, ülejäänud on reservveinid) ning pudeldatud on vein 29.07.2015.

Aroom meenutas esimese hooga vanast ajast mälusopis olevat kodust punasesõstraveini, mis oli tüünelt täis punaseid küpsed marju, rohttaimi, roosilehti ja lillelisust. Väga mitmetahuline aroom!

Maitse oli kreemine ja tuntavalt mineraalne, esile kerkisid pähklid ja virsikud. Lõppmaitse oli väga pikk, mõru ja täis tooreid pihlakamarju.

Nautisime seda šampanjat koos vana cheddar juustuga ning nad sobisid ülihästi. Juustu kreemisus tõi varjust välja maasikad ja pohlad. Šampanja sobib lisaks koos juustuga nautimisele ka partneriks külmadele lihalõikudele, valgest lihast roogadele või magustoitudele nt maasikakoogile.

Bollinger Rosé 2006

Eile oli Global Champagne Day 2019 ning kui keegi on võtnud vaevaks ja kalendrisse välja mõelnud sellise tähtsa päeva, siis tuleb seda loomulikult ka vääriliselt tähistada.

Meie avasime Kievist Eestisse jõudnud Bollinger Rosé 2006, mis oli oma aega ja väärilist sündmust mõnda aega juba oodanud. Juba ainuüksi selle joogi pakend äratab tähelepanu ja imetlust, õnneks nii vorm kui sisu osutusid mõlemad maailmaklassi kuuluvaks. Tegemist on limited editioniga ning see aastakäik on maja ja veinimeistri poolt pühendatud Bollingeri rosé šampanjade auks.

Koostises 72% Pinot Noir, 28% Chardonnay, sh 7% on lisatud punast veini. Kasutatud on ainult 9 erineva aia viinamarju, millest 84% pärineb Grands cru aedadest ja 16% Premier cru aedadest. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta ning šampanja on keldris küpsenud enam kui 10 aastat.

Värvus oli särav oranž, hele apelsinikoore toon.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, kohviube, kergelt röstiseid noote ning ka kuivatatud taimi ja lilli. Natuke isegi kriiti ja tolmu. Kui lasime šampanjal klaasis seista ja soojeneda, siis ilmus selgesti tuntav küpse juustu lõhn.

Maitse oli väga heas tasakaalus ja täiuslik, täis küpseid maitseid ja erinevaid nüansse.  Natuke oli tunda mett ja küpseid puuvilju, samal ajal olid kohal ka mandariinid ja kuivatatud tsitrusviljakoorte täidlus. Hape oli viisakalt tagasihoidlik ja tagaplaanil, lõppmaitses eristusid selgelt kibuvitsamarjad.

Ülihea šampanja, kõik oli täpselt balansis ning kooskõlas, super elamus!

 

Kohtumine Bruno Paillardi šampanjadega

Bruno Paillard sündis 1953. aastal Reimsis, tema esivanemad oli viinamarjakasvatajad ja kauplejad ning perekonna ajalugu ulatub aastani 1704. Esiisade eeskujul alustas ka Bruno viinamarjakaupmehena, kuid aastal 1981 tekkis tal soov ise šampanjat valmistama hakata. Ta müüs oma vana Jaguari maha ning asutas ettevõtte. Aastal 1994 ostis Bruno Paillard oma esimese, 3 hektari suuruse viinamarjaaia Oger külakeses Côte des Blancsis. Täna on majal kokku 32 hektarit viinapuuaedu, millest 12 hektarit paiknevad grand cru alal. Oma aedadest saadakse 50-60% vajalikust viinamarjakogusest, ülejäänud ostetakse kokku maja pikaajalistelt partneritelt. Aastal 1983 oli Bruno Paillard esimene, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile märkima ümberkorkimise (disgorgement) kuupäeva. Pärast ümberkorkimist lähevad pudelid tagasi keldritesse, kus nad küpsevad veel 5-18 kuud.

Aastal 2007 liitus pere ettevõtmisega ka Bruno tütar Alice Paillard ning täna juhivad nad maja isaga kahasse. Kogutoodangust 75% eksporditakse 30-sse erinevasse riiki ning on suur rõõm, et nende riikide seas on nüüd ka tilluke Eesti!

Bruno Paillardi šampanjad on oma stiililt väga puhta ja klaari maitsega, mineraalsed ja  heas tasakaalus. Šampanjade valmistamisel kasutatakse ainult esimese pressi mahla, iga “cru” käärib eraldi mahutis või vaatides, reservveine lisatakse 25-50%  ning eriti sümpaatne on see, suhkrut lisatakse minimaalselt ning kõik šampanjad on extra brut.

Meie degusteerisime 4 erinevat šampanjat ning nüüd siis nendest ja meie emotsioonidest lähemalt.

Esimene käik oli Blanc de Blancs Grand Cru. Nagu nimigi viitab, siis on koostises ainult Chardonnay viinamarjad, millised kõik on kasvanud grand cru alal. Segus on kasutatud 25 erineva aastakäigu reservveine. Settel on šampanja olnud 4 aastat ja pärast ümberkorkimist veel 10 kuud keldris rahunenud. Värvus klaasis oli hästi hele, valkjaskollane võiks selle tooni kohta öelda. Aroomis oli tunda luuvilju, kergelt sidruneid ja lilli. Maitses tundsime estragoni, aprikoosikivi, mineraalsust ja veidike tsitrusvilju. Hape oli hästi delikaatne, hoidis end varjus, lõppmaitse oli keskmise pikkusega ning kergelt jäi suhu toomingamarja mekk. Väga heas tasakaalus šampanja!

Teisena valasime klaasidesse Dosage Zero, kuhu pole üldse suhkruid juurde lisatud. Jook on settel olnud 3-4 aastat ja hiljem pudelis veel 6 kuud. Selle joogi värvus oli helekollane koos kerge roheka varjundiga. Aroom oli suhteliselt nõrk, veidike kukekommine. Maitse oli alguses üsna äkiline, tunda oli mahlaseid punaseid sõstraid ja hiljem lisandus kreeka pähkel.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs 2006. Šampanja on settel olnud 9 (!) aastat ja hiljem veel aasta pudelis küpsenud. Imekauni etiketi on kujundanud Rootsi kunstnik Jockum Nordström. Värvus klaasis oli kuldkollane ning mullijoad olid imepeened. Aroomis oli kuivatatud ploome ja kuivatatud apelsinikoort. Maitse oli erakordne ja äärmiselt huvitav, luuviljane ja üleküpsenud viinamarjad tulid silme ette. Kohati meenutas dessertveini maitset, hästi mineraalne ja kompleksne. Väga kihvt ja eriline šampanja!

Õhtul lõpetasime traditsiooniliselt roosas toonis, Rosé Premiere Cuvée. Koostises peamiselt Pinot Noir, aga veidi on lisatud ka Chardonnayd. Settel on šampanja olnud 3 aastat ja hiljem pudelis veel 5 kuud. Värvus oli õrnalt oranž, aroomis tulid esile pihlakamarjad, punased sõstrad ja õrn sidrun. Maitse oli hästi värske, täis punaseid marju ja mõrudaid noote.

Kohtumine Bruno Paillardi šampanjadega oli tõeliselt nauditav ja elamusterohke ning kindlasti ei jää see meie viimaseks kohtumiseks.

Gosset Grand Rosé Brut

Gosset maja müüs punast veini juba aastal 1584, tegemist on vanima teadaoleva veinimajaga Champagne piirkonnas. Aastast 1994 kuulub maja Cointreau grupile ning maja tegevust juhib Béatrice Cointreau. Tema juhtimise all kasvas maja kogutoodang 20 aastaga  kahekordseks ning pärast 16 inimpõlve ja 400 aastat Aÿ külas kolis Gosset oma keldrid aastal 2010 Épernaysse. Gosseti šampanjade valmistamisel ei kasutata malolaktilist fermentatsiooni ning noored šampanjad võivad vahel olla väga otsekohased ja teravad ning ei pruugi kõikidele meeldida. Majal on kolm erinevat sarja: Antique, Héritage ja Celebris, meie tegime tutvust esimesse sarja kuuluva Grand Rosé Brutiga:

Koostises 50% CH ja 50% PN, millest 8% on punavein.

Suhkruid on lisatud 8g/l.

Värvus oli väga intensiivne! Lausa võiks öelda, et erkoranž – lõhe ja virsiku segu.

Aroomis domineerisid maasikad, kuid oli tunda ka mõningast lillelisust, punaseid sõstraid ja rohusust.

Maitses tulid esile punased sõstrad ja maasikad. Keskmaitsesse ilmusid pihlakamarjad, hapet oli piisavalt ning lõppmaitse oli pikk ja mahlane. Maitses tervikuna oli heas tasakaalus värskus ja punaste marjade jõulisus, iga maitsenüanss täiendas teist ja ei mänginud üle. Seda šampanjat saab nautida punase kala või grillitud vasikalihaga või hoopiski koos marjamagustoitudega (maasikas, vaarikas). Meie nautiseme seda jooki koos värskete maasikatega ning maitses imehästi!

Mõned aastad tagasi oli mul juhust proovida ka Gosset Grand Millésime 1999, täpsemalt saate tookordsest elamusest lugeda siit.

 

 

Kohtumine Louis Roedereriga

Kui veebruaris 2019 avaldati nimekiri The Most Admired Champagne Brand 2019, siis Roederer oli selles nimekirjas auväärsel kolmandal kohal. Keda huvitab maja ajalugu, siis pikemalt saate lugeda siit.

Täna on õnneks põhjust pikemalt peatuda maja lipulaeval Christalil, varem ei ole meil olnud võimalust seda kultusšampanjat maitsta.
Vene tsaar Aleksander II oli suur Roedereri maja toodangu austaja ning aastal 1876 valmistati tsaarile eriline šampanja – Christal. Šampanja villiti läbipaistvasse kristallist valmistatud pudelitesse ning väidetavalt oli selleks kaks põhjust: esiteks nägid siis kõik, et tsaar joob hinnalist jooki, teiseks kartis Aleksander II mürgitamist ning uskus, et läbipaistvast pudelist on mürk paremini näha. Kristallist pudelid ei olnud väga vastupidavad ning neid kasutati vaid paar aastat.
Aastatel 1917-1927 Cristali ei valmistatud, kuna pärast revolutsiooni kadus ostujõuline Venemaa turg. Aastal 1928 otsustas madame Olry-Roederer Christali uuesti valmistama hakata. Läbipaistev pudel sai patenteeritud ning tänapäeval müüakse seda kollasesse tsellofaani mähituna. Paber pole mitte ainult ilu pärast, vaid kaitseb jooki ka UV kiirguse eest.

Maitsesime tol õhtul 4 erinevat Louis Roedereri šampanjat ning nüüd kõikidest järjekorras:

Brut Premier koostises 40% CH, 40% PN ja 20% Meunieri. Šampanja on küpsenud keldrites 3 aastat ning jäetud pärast korkimist rahunema veel minimaalselt 6 kuuks. Värvus klaasis oli kuldkollane, aroomis oli tunda õunasust. Maitses domineerisid samuti õunad, hapu sügisene Antonovka, hape oli ilus tugev ja kandis läbi terve maitse. Üldmuljelt oli tegemist värske ja heas tasakaalus joogiga, piisavalt elav, parajalt rikas ja jõuline. 

Järgmisena avasime Vintage 2012 – koostises 70% PN ja 30% CH. Segust 30% on küpsenud tammevaatides ning pärmisettel on jook küpsenud reeglina 4 aastat. Aroom oli röstine ja ahjuõunane, tunda oli ka kerget metalsust. Maitses oli küpsed õunad, lõppmaitses küpsed ploomid, järelmaitse oli hästi pikk. Piisavalt magusust ja hapet, mis olid heas balansis.

Kindlasti võiks anda mõlemale aastakäigu šampanjale aega küpsemiseks, kuigi nad olid juba praegugi väga nauditavad. Aga noored ja vihased veel, aastatega tuleb ilmselt ümarust ja küpsust juurde.

Eriti palju ootaks seda Rosé Vintage 2013-lt, sest tegemist on suurepärase aastakäiguga, millel on piisavalt palju vananemispotensiaali. Koostises 65% PN ja 35% CH. Aroomis oli tunda fenkolit ja kergelt aniisi, lillelisust ja kuivatatud luuvilju. Maitses oli jõuliselt tunda punaseid marju, samas oli piisavalt mineraalsust ja särtsakat hapet.
Meie nautisime roséd koos grillitud nektariini ja krevettidega ning maitsekooslus oli imemaitsev!

Ja õhtu lõpuks siis kauaoodatud kohtumine Christal 2006-ga! Koostises 40% CH ja 60% PN, pärast 5-6 aastat pudelis, lisatakse Christalile 10-11g/l suhkruid ning 8-10 aasta vanuseid CH ja PN reservveine. Värvus oli kuldkollane ja helkiv, aroomis oli tunda vaniljet, rosinaid ja meekärge. Maitse oli siidine ja pehme, tunda oli mesisust, piisavalt mineraalsust ja luuvilju. Christalil on vananemispotensiaali 20 aastat, ilma et ta kaotaks happes või oma iseloomus. Head säilitamist ja nautimist!

Perrier-Jouët Blason Rosé

Perrier-Jouët šampanjamaja asutas Joseph Perrieri onu Pierre Nicolas, kes lisas segaduste vältimiseks maja nimele ka oma abikaasa neiupõlvenime Jouët. Maja ajaloost saate lähemalt lugeda siit.

Belle Epoque maitsmiseni ma siiani ikka veel jõudnud ei ole, küll ma ükskord loodetavasti ikka jõuan, seekord lubage esitleda – Blanson Rosé:

Selle šampanja baasiks on Grand Brut, millele on lisatud 12-15% punast veini.

Koostises 50% PN (koos punase veiniga), 25% Meunier, 25% CH. Suhkruid on lisatud 8-11g/l kohta.

Värvus oranž, selline kesksuvise pihlaka toon, hästi särav toon.

Aroomis olid tunda pirnid, aprikoosid ja granaatõunad, samuti ka saia ja õrnu röstiseid noote. Kui šampanja sai klaasis veidi seista ja avaneda, siis oli tunda ka mustsõstart ja kirsse.

Maitse oli sirgjooneline, hape tugev, lõpp lühike ja tulvil kirsse. Tegemist on kindlasti gastronoomilise joogiga. Veinimeister soovitab seda paari panna lõhega, pardirinna või lambalihaga. Meie nautisime Blason roséd värskest tuunikalast valmistatud pokega ning nad sobisid kokku ülihästi! Maitses oli maasikaid ja ka jõhvika toormoosi, enne lõppu tõusis esile kerge magusus, millele kohe järgnes kirbe noot.

Tegemist oli nauditava šampanjaga, nii et kui plaanite pidulikumat õhtusööki, siis otsige talle sobiv kaaslane ning pange menüüsse. Pettumust ta kindlasti ei valmista.

 

Champagne Launois Pére&Fils degustatsioon

Seekordset postitust alustan rõõmsa tõdemusega, et Eesti šampanjamaastikule on lisandunud järjekordne uus tegija – Chocolate&Champagne. Ise tutvustavad nad end kui uus elamustele orienteeritud showroom-butiik, mille riiulitelt on leida 30 erineva maja 170 erinevat šampanjat. Kõlab nagu unes, mis? Ühel vihmasel õhtupoolikul otsustasin nad üles otsida ja tuleb tunnistada, et see oli võimas väljakutse. Tegin kvartalile paar tiiru peale ning olin juba meeleheitel, sest ei leidnud õiget ust üles. Õnneks lõpuks sain telefonitsi nad kätte ja leidsin õige ukse. See, mis ootas teisel pool ust, oligi selline nagu olin ette kujutanud – riiulitel majade kaupa erinevad šampanjad, uudistamist ja imestamist jätkuks seal tundideks. Jõudsin märgata mõnd väga tuntud maja, kuid oli ka palju väikseid maju, kes kindlasti pakuvad põnevat avastamist. Üht-teist haarasin riiulitelt kaasa ka, aga nendest järgmine kord, sest enne veel kui mul endal õnnestus seda butiiki külastada, osalesin nende poolt maaletoodava maja Launois Pére&Fils degustatsioonil. Ja sellest siis täna pikemalt.

Launois Pére&Fils maja šampanjat hakati müüma aastal 1872 Mesnil-sur-Oger külas, veinivalmistamise teadmisi on edasi antud 8 põlvkonna jooksul. Perekond on ehitanud väga huvitava veinivalmistamise muuseumi, kus on võimalik näha ajaloolisi veinivalmistamise vahendeid. Pudelite kuju ja disaini muudeti üsna hiljuti ning üks põhjusi selleks oli ka eristatavus samas külas tegutsevast Léon Launoisist. Täna toimetavad majas Séverine and Caroline LAUNOIS. Šampanjade valmistamisel kasutatakse tammevaati ning meie maitsesime tol õhtul 6 erinevat šampanjat:

Launois Mesnil-Quartz koostises 100% CH. Värvus kuldkollane, aroom oli üsna nõrk, tunda oli õunud. Maitse oli magus, kirsine, hape keskmise tugevusega, lõppmaitse oli lühike. Maitsest jäid meelde röstisus, kerge magusus ning tuntavalt aniisi ja apteegitilli.

Launois Veuve Clemence, samuti 100% CH ning värvus klaasis oli kuldkollane ja särav. Aroom oli koorene, aga üllatavalt tugevalt alkohoolne. Maitses oli hapet rohkem ja särtsakust ka, aga lõpp muutus paraku lamedaks. Maitse ja aroomi kooskõla jäi arusaamatuks.

Launois Dorine, koostises 100% CH, värvus särav kuldkollane ning šampanjat on hoitud 12 kuud tammevaadis. Maitse oli väga intensiivne ja tugev, hape oli jõuline ja terav, tunda oli mineraalsust ja mädaõunu. Heas tasakaalus ning selgete iseloomujoontega šampanja!

Neljandana avasime maja tippšampanja Special Club Brut Blanc de Blancs 2010, koostises 100% CH. Viinamarjad pärinevad vanadelt viinapuudelt, millised on istutatud juba enne aastat 1952. Värvus oli helekollane, aroomis oli karamelli, küpseid õunu ja isegi veidi sügisest mädaõunasust. Maitses domineerisid samuti õunad ja karamell, röstisus oli tuntav ja hape oli heas tasakaalus. Kindlasti õhtu parim šampanja!

Viies jook oli Launois Oeil de Perdrix, šampanja nimi tähendab tõlkes “põldpüü silmad”. Värvus oli tolmune, hallikaskollane, koostises 100% Pinot Noir. Aroomis oli veidi õunasust, maitse oli põnevalt suitsune ja lõppmaitses tõusid tugevalt esile aroonia ja pihlakas.

Launois Rosé Valentine, koostises 100% Pinot Noir. Värvus oli oranžikas, maitse marjane ja kirbe. Lõppmaitse oli lühike, hape madal ja tunda oli jõhvikaid.

Kokkuvõtteks saan öelda, et see maja ajas meid veidi segadusse. Kõikides šampanjades oli üks läbiv joon ja sarnasus, samas osad kõikusid väga laial skaalal. Pooled meist eelistasid BdB šampanjasid, osad aga vastupidi 100% PN valmistatud jooke. Üldmulje oli veidi kummastav ning julgen öelda, et meid see maja jalust ei löönud.

Chocolate&Champagne riiulitel on palju põnevamaid maju, nii et kes soovib, see proovib ja seab sammud Peterburi teele!

Paul Bara Special Club Brut Rosé 2006

See šampanja tuleb rubriigist “kaua hoitud kaunikene”, sest ostsin selle Special Clubi 6-7 aastat tagasi Eestist ning panin parimat hetke ootama, milline saabus eelmise aasta emadepäeval. Ilm oli kevade kohta üllatavalt soe ja päikseline ning aias istudes väikeste suupistetega ja heas seltskonnas tundus olevat õige hetk seda roséd proovida.

Paul Bara oli esimene Club Trésors de Champagne liikmetest, kes hakkas Special Club roséd valmistama ning esimest korda tegi ta seda aastal 2004.

Koostises 70% PN, 30% CH ja suhkruid lisatud 7-8g/l kohta. Ta lisab 8% punast veini Special Clubi segule ning ongi rosé valmis.

Värvus oli väga tume oranž, telliskivi toon, kergelt pruunikas.

Aroomis olid pihlakad ja jõhvikad.

Maitses domineerisid mõrudad marjad ning hapet oli täitsa piisavalt. Ma arvan, et hoidsin seda šampanjat liiga kaua ning oleks võinud ta paar aastat varem avada. Marjasust oli vähe, särts oli kadunud ja kuigi hape kandis, siis usun, et nooremana oleks ta püssim ja säravam olnud.

 

 

De Venoge Cuvée des Princes

De Venoge perekond on pärit Šveitsist, sealt kus Venoge jõgi suubub Genfi järve. Kõigepealt maja ajaloost on lühidalt:

1825 lahkub Henri-Marc de Venoge kodumaalt ning asub elama Champagne maakonda. 1837 asutab ta Epernays ettevõtte “de Venoge & Cie”.
1838 loob Henri-Marc esimese illustreeritud šampanjapudeli sildi.
1845 võtab maja juhtimise üle Henri-Marci poeg Joseph de Venoge, kelle käe all aastatel 1845-1869 on maja hiigelaeg. Tema juurutas paljude kuningakodade noorte printside seas traditsiooni hakata käima jahipiknikel.
1851 lisatakse šampanjapudeli siltide kujundusele sinine pael (The Cordon Bleu), mis sümboliseerib Venoge jõge.
1864 tuuakse turule Cuvée des Princes sari Hollandi kuningakoja auks.
1866 asub isale appi Gaëtan de Venoge, kes hakkab tegelema müügi edendamisega ning peamiseks fookuseks saab USA turg.
1998 saab de Venogest Lanson-BCC grupi liige.
2005 lansseeritakse Cuvée “Louis XV”.

Ühel kenal sügispäeval korraldasime Cuvée de Princes sarja degustatsiooni, kus kokku maitsesime viit erinevat šampanjat. Šampanjad on pudeldatud dekantrikujulistesse pudelitesse. Veinimeistriks on Isabelle Tellier, naisveinimeistreid ei ole Champagnes just väga palju ning enne teda oli veinimeistriks Eric Lebel, kes täna toimetab Krugis.

Esimesena avasime Princes Extra Brut, koostises 35% PN, 30% Meunieri, 35% CH. Suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Aroomis oli tunda metalsus, mineraale ja ka kergelt magusaid noote. Lõhn meenutas sulanud plombiirijäätist. Maitse oli Extra Bruti kohta üllatavalt magus, maitses teises pooles tuli alles hape esile, alguses oli happe osas tühjus. Keskmaitses olid küpsed puuviljad. Joogi üldmulje oli veidi segadusttekitav, me ei suutnud seda jooki lõpuni lugeda ja kõiki nüansse mõista.

Teine käik – Princes Blanc de Blancs. Koostises 100% CH, värvus oli kuldkollane ja mullijoad klaasis olid väga tugevad. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroom oli mesine, tunda oli delikaatselt tsitrust, sidrunikoort ja mõrkjaid noote. Maitse algus oli mesine, lõpus tuli rohkem hapet ja rohusust. Iseloomus oli särtsu rohkem ja kehand oli ka tugevam kui esimesel šampanjal. Lõppmaitses oli tunda ka pajukoort ja askorbiinhapet.

Kolmandana avasime LOUIS XV Brut Rosé 2006. Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 4,6g/l kohta. Värvus oli õrn oranž, apelsinikoore toon. Aroomis oli tunda küpseid nektariine, õunu, õunakoort ja ebaküdooniat. Maitses oli arooniaid, veidi karamelli ja paradiisiõuntest valmistatud kompotti. Lõppmaitses oli pikk hape ja mõrusust. Üldmulje oli ülihea, väga kompleksne jook, hape oli heas tasakaalus.

Neljandana avasime maitsmiseks Princes Blanc de Noirs. Šampanja on valmistatud 100% PN viinamarjadest, suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli vahva tolmulõhn, lausa suvine kuiv kruusatee ja tunda oli ka mineraalsust. Maitse oli põnev, natuke magusa alatooniga, aga tunda oli raudnõgest ja ohakat. Ääretult huvitav maitse- ja aroomibukett!

Viimase käiguga pöördusime rosé juurde tagasi – Princes Rosé. Koostises 100% PN, suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis olid punased marjad, ennekõike jõhvikad, värvus oli tumeroosa. Maitses domineerisid punased marjad, jõhvikad ja pohlad, lõpp oli pikk ja mõru.

Meie hinnangul tulevad veinimeistril roséd paremini välja, neil oli rohkem iseloomu ja põnevaid nüansse. Aga otsustage ise!

Lanson Wimbledon Edition Rosé

Tänasel naistepäeval tundub mulle eriti paslik kirjutada rosé šampanjast. Nii umbes aasta tagasi kirjutasin erikujundusega Lansoni rosest, milline paisati sõbrapäevaks müüki UK-s ning paaris Euroopa lennujaamas. Tegemist oli turundusnipiga võitmaks juurde uusi šampanjasõpru ning tundub, et see töötab, inimestele meeldivad erikujundused!

Eelmisel suvel leidsin Amsterdami lennujaamas (hiljem nägin sama šampanjat ka Vilniuse lennujaamas) Wimbledoni tenniseturniiri auks loodud erišampanjad. Neid oli seal lausa kaks – Black Label ja Rosé, ühe tõin koju kaasa ning ära jõime selle koos sõpradega imeilusal õhtul Tallinna Botaanikaaias. Ütlen kohe ära, et tennist me ei mänginud, piirdusime lilleilu, muru ja imeliste šampanjade nautimisega.

Lanson Wimbledon Edition Rosé koostises on 32% CH, 53% PN ja 15% Meunieri. Veinimeister on lisanud tibakese ka punaveini Côteaux du Champenois Bouzy Rouge, milline on valmistatud PN viinamarjadest ja milline annab joogile imekauni kahvatu lõheroosa, minu meelest kergelt oranžika värvuse.

Aroomis domineerisid punased marjad ja suvelillede hõng. Maitse oli värske, õunane, tunda oli maasikaid ja lõppmaitses kirbeid noote. Üldmulje on õrn, värske ja parajalt ümar, heas tasakaalus sportliku iseloomuga rosé.

 

Imeliselt hästi sobis see rosé suveõhtusse ning kindlasti sobib see kaunistama ka tänast päeva. Imelist päeva Teile kaunid naised! 

 

 

J. Charpentier Prestige Rosé Brut

J.Charpentieri maja ajalugu ulatub tagasi 5 inimpõlve taha ning maja ajaloost saab lähemalt lugeda siit. Rose Brut‘ga tegime tutvust mõni aeg tagasi, täna vaatame lähemalt, millist jooki peidab endas Prestige Rosé Brut pudel:

Koostises 60% PN, 20% Meunier, 20% CH. Kasutatud on malolaktilist fermentatsiooni, baassegu on Prestige Brut ning roosa värvuse saamiseks lisab veinimeister 8-11% punast veini. Punavein on valmistatud Meunieri ja PN segust, viimased on korjatud enam kui 50 aastat vanadelt viinapuudelt.

Suhkruid on lisatud 8,5g/l kohta.

Värvus jõuline lõheroosa toon.

Aroomis olid käärinud nüansid, mädaõunad ja troopilised puuviljad.

Maitse oli mõnusalt karge, täis jõhvikaid ja pohli, lõppmaitses ilmusid õrnad mõrudad noodid. Parajalt intensiivne maitse, elav ja heas tasakaalus. Meie nautisime šampanjat ilma korraliku toiduta, kuid kindlasti tasub teda sobitada pärlkana või metslindudega, minu arvates sellise karakteriga rosé sobib ideaalselt linnulihaga. Kes eelistab magustoitu, siis punastest marjadest koogi või marjadesserdiga saaksid nad koos kulgeda küll.

Kel huvi J.Charpentieri maja teiste stiilinäidete vastu, siis neist saate lähemalt lugeda siit.

Pol Rogeri degustatsioon

Sel nädalal tuli uudis, et  šampanjamaja Pol Roger on Drinks Internationali poolt kokku pandud nimekirjas The Most Admired Champagne Brand 2019 kohal number 1! Pol Roger on varemgi selles nimekirjas olnud, kuid platseerunud kohtadele 2.-4, nüüd siis lõpuks esimene koht. Palju õnne!!! Nimekirja koostati seekord juba kuuendat korda ning koostamises osales enam kui 300 šampanjaga seotud professionaali üle maailma.
Selleaastane esikümme oli:
1. Pol Roger
2. Krug
3. Louis Roederer
4. Charles Heidsieck
5. Bollinger
6. Billecart-Salmon
7. Jacquesson
8. Dom Perignon
9. Taittinger
10. Ruinart

Aasta 2018 oli lisaks tavapärasele šampanjavalmistamisele Pol Rogeris majas ka väga sündmusterohke. Aasta alguses alustasid nad enam kui sada aastat tagasi sissekukkunud keldriosa taastamist ning tööde käigus leidsid 26 pudelit šampanjat aastatest 1889-1898. Maikuus valiti Brut Réserve Prints Harry ja Megan Markle pulmapeo ametlikuks šampanjaks, mis oli majale loomulikult suur tunnustus ja ka reklaam.

Siinkohal tundubki paslik kirja panna eelmise aasta maikuus toimunud Pol Rogeri degustatsiooniõhtu muljed. Tookord maitsesime nelja erinevat šampanjat ning esimesena valasime klaasidesse Blanc de Blancs 2008. Segus on kasutatud ainult grand cru küladest (Oiry, Chouilly, Cramant, Avize ja Oger) korjatud viinamarju ning šampanja on küpsenud keldris 7 aastat enne turule jõudmist. Aroomis oli vaniljet ja meekärge, röstisust, mandleid ja lõpus mineraalsust. Maitses oli värske ja pärmine, tundsime käärivat silo, vürtsiseid nüansse, õrnalt magusaid alatoone ja lõppmaitses pikalt sidrunikoort. Väga heas tasakaalus nauditav šampanja!

Teisena lendas kork pudelilt, mille sildil seisis Extra Brut. Esmakordselt jõudis Extra Brut šampanjasõpradeni aastal 2008. Kõik Pol Rogeri šampanjad läbivad malolaktilise fermentatsiooni ning küpsemine leiab aset 33m merepinnast allpool olevates keldrites. Šampanja värvus oli helekollane, aroomis olid rummirosinad ja kerged tsitrused. Maitse oli särtsakam kui aroom, äkilisem ja sirgjoonelisem. Tunda oli karamelli, lõppmaitse oli pikk ja kergelt mesine.

Kolmandana maitsesime maja lipulaeva Sir Winston Churchill 2006. Cuvée loodi Sir Winston Churchilli mälestuseks ning šampanja on oma iseloomult tugev, täidlase iseloomuga ja küps. Millises vahekorras selles segus on Chardonnay ja Pinot Noir, ei oska öelda, see on perekonna hästihoitud saladus. Aroom on röstine ja karamelline, tunda oli küpsiseid, brioche, mandariini koort, aga ka kärssavat nahka. Maitse oli küps ja täidlane, tunda oli õunakooki ja küpsetatud ploome. Hape oli väga heas konditsioonis, kõik oli ideaalselt paigas ning joogis oli ideaalne tasakaal happe ja täidluse vahel. Lõpus ilmus keelele õige pisut kirbet maitset.

Viimane šampanja selle paneelis oli tookord Rosé 2006. See šampanja luuakse nii, et võetakse baasveiniks Brut Vintage (60% Pinot Noir, 40% Chardonnay), millele lisatakse enne pudeldamist ja teist fermentatsiooni 15% punast veini (Pinot Noir). Šampanja on keldris küpsenud 7 aastat enne kui ta tarbijateni jõuab. Värvus klaasis oli terrakota oranž, aroomis oli jõhvikamahla, pihlakaveini, punaseid marju. Maitses domineerisid alguses maasikad, siis tekkis kergelt magus alatoon, kuna lisandusid vanilje ja kreemised noodid. Üldmulje oli julge ja sirgjooneline, intensiivne ja maitsetest pungil, lõppmaitse oli terav ja tugev. Saad kohe aru, et vot sel šampanjal on iseloomu!