Kohtumine Salmoni šampanjamajaga

Erakordselt kuum suvi on minu kirjutamise ja muljetejagamise tuhinale veidike pärssivalt mõjunud, kuid mida samm sügise poole, seda enam luban olla aktiivsem ning kogetud muljed kõik siia kirja panna. Sest šampanja nautimisele ning uute muljete otsimisele ja avastamisele mõjuvad soojad ja päikeselised ilmad jällegi suurepäraselt. Eesti on küll väike riik, kuid kui avatud silmadega ringi vaadata, siis leiab šampanjariiulitelt pidevalt midagi uut ja põnevat.

Maikuu alguses kogunes meie pisike mullinaiskond Pelgulinnas ning maitsesime Salmoni šampanjamaja toodangut. See maja on mulle ja paljudele teistelegi ilmselt vana tuttav, vahepeal on vahetunud maaletooja ning Salmoni šampanjat leiab nüüd Mulligaleeri riiulitelt (mulligalerii.ee).

Paari stiilinäidet maja toodangust olen ka varem maitsnud ning tookordsetest muljetest ning vahva maja ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Millest ma eelmine kord ei kirjutanud, on see, et šampanjamaja sümboliks on kuumaõhupall ning selle kujutis ilutseb ka paljudel šampanjapudeli etikettidel. Nii õrn sõiduriist, mille juhtimisega igaüks hakkama ei saa ning sama lugu on ju ka šampanja valmistamisega, et teps mitte igaüks ei oska seda imelist jooki teha. Kuna ca 85%-l maja aedadest kasvab Meunieri viinamari, siis ongi nad oma missiooniks võtnud selle viinamarja hea maine taastamise ning veinimeister valmistab julgelt mitut erinevat ainult Meunierist valmistatud šampanjat.

Degustatsiooni avalöögiks oli Cuvèe Sélection Montgolfière Brut, mille koostis on kolme viinamarja segu. Värvus klaasis oli kergelt oranžikas ja tumekollase helgiga. Aroomis oli tunda õunasust ja küpseid noote. Maitses oli lisaks õuntele ka pirne ja luuvilju, hape oli särtsakas ja elav, järelmaitses oli kõvasti särtsu ja sidrunikoort. Heas tasakaalus elava loomuga šampanja!

Teise joogina valasime klaasidesse „Les Catherines“ Millésime 2014 Zero Dosage. Sa püha püss – see šampanja lõi meid oma eripärasusega jalust nõrgaks ning imestust ja kiidusõnu jagus pikalt. Koostises 100% Meunieri, suhkruid lisatud ei ole. Aroom oli mineraalne, mahlane, tunda oli üleküpsenud melonit ja küpseid pirne. Värvus klaasis oli tumekollane. Esmamulje tegi kergelt nõutuks, sest kontrast aroomi ja maitse vahel oli suur, kuid kui jook sai klaasis aega avaneda, siis ühinesid aroom ja maitse üheks täiuslikuks tervikuks. Maitses oli hapet parasjagu, küpseid noote ja kerge vihje ka männipuule. Värske ja mineraalne jook, suurepärane näide veinimeistri oskusest Meunierist imelist jooki valmistada!

Kolmandana avasime maja lipulaeva Spécial Club Millésime 2013 Zero Dosage. Koostises 60% Chardonnay, 40% Pinot Noir, suhkruid lisatud ei ole. Värvus klaasis oli helekollane, aroom oli delikaatne ja peen. Nii aroomis kui maitses oli tunda õuna, mineraalsust, virsikuid ja lilli. Hästi mitmekihiline šampanja, mis on nii nauditav, et mõtted lähevad rändama ja ühtäkki avastad end hoopiski Champagne maakonnast…. Special Club oli kindlasti meie õhtu üks lemmikuid, väga heas tasakaalus, peen ja elegantne šampanja!

Järgmine šampanja oli taas midagi väga erilist, Cuvée A.S. (A. Salmon ) Brut. Koostises 50% Chardonnayd ja 50% Pinot Noir, suhkruid lisatud 7g/l kohta. Mõlemat baasveini on hoitud tammevaatides vastavalt 20 ja 8 kuud. Aroomis oli tunda lillelisust ja aprikoose, maitse oli röstine, koorene, küps, rikkalik ja võine, tunda oli küpsiseid ja pähkleid. Hästi kompleksne ja keeruka struktuuriga šampanja, mis sobib hästi tummisemate ja võiste/kooreste roogade kaaslaseks.

Õhtu lõpetasime kahe 100% Meunierist valmistatud šampanjaga. Kõigepealt Cuvée 100% Meunier Brut ja seejärel Cuvée Rosé 100% Meunier Brut. Niisiis mõlemad on valmistatud 100% Meunierist ja suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Brut oli aroomilt õunane ja tulvil erinevaid puuvilju sh ka ananassi, lisaks oli tunda ka kukekommi noote. Maitses oli mandleid ja karamelli, veidike mett, mineraalseid noote ja luuvilju. Hape oli läbivalt tuntav ja heas tasakaalus.

Rosés oli ootuspäraselt tunda rohkesti mahlaseid punaseid marju – maasikaid ja punaseid sõstraid, aga ka sidrunikoort õrnalt ja lillelisust. Maitses olid samuti punased marjad, veidike rösti, kuid ka tsitrusvilju ja üleküpsenud pirne.

Mõlemad šampanjad olid taaskord head näited veinimeistri kutsemeisterlikkusest, mida kõike võib Meunierist hea tahtmise ja lihvitud oskustega valmistada. Salmoni maja on väärikas ja hästi eripalgelise šampanjavalikuga, nii et šampanjasõpradel tasub proovida ning oma lemmik välja valida!

Patrick Soutiran Rosé

Patrick Soutiran on väike šampanjamaja Ambonnay külas ning natuke pikemalt saate maja ajaloost ja esimesena maitstud aastakäigu šampanjast saate lugeda siit. Sõbrapäeval avasime sõbraga roosa šampanja, kuidagi tundus, et sel päeval peaks just roosat jooma.

Koostises 90% CH ja 10% punast veini. Suhkruid on lisatud 11-12g/l.

Värvus klaasis valmistas meile esimese üllatuse – see oli sama oranž kui mandariinikoor. Hästi intensiivne ja tugev toon.

Aroomis oli tunda piimhapet ja kollaseid ploome.

Maitse oli järgmine üllatus – nagu hüppaks ajas tagasi lapsepõlve ja jooks punase sõstra moosist tehtud moosivett. Lisaks sõstardele oli ka tunda küpseid ploome, eriti lõpus. Hape oli äärmiselt tagasihoidlik. Täiesti ebatüüpiline šampanja. Kui seda jooki oleks pakutud pimedegustatsioonil, siis mina oleksin küll läinud Champagne maakonnast hästi kaugele.

Kohtumine Diebolt-Vallois šampanjadega

Eelmisel keerulisel aastal juhtus meeldivaid asju tegelikult palju rohkem kui me mäletame ning üks hea uudis Eesti šampanjasõpradele oli kindlasti see, et Mulligalerii hakkas maale tooma Diebolt-Vallois šampanjamaja toodangut.

Minu esimene kohtumine Diebolt-Valloisi šampanjaga toimus mõned aastad tagasi ning tookord leidsime selle šampanja Soomest. Esmamuljed olid positiivsed ja jõudsime ära oodata nende saabumise Eestisse. Esimese korra muljeid ja maja ajaloost saate veidi pikemalt lugeda siit.

Mulliklubi kohtumisõhtule Diebolt-Valloisi šampanjadega eelmise aasta novembris valisime 4 erinevat jooki ning muljed olid igati meeldivad.

Kuna suur osa maja põldudest asuvad Cote de Blancs`i piirkonnas Cramant ja Cuis külades, siis kasvavad nendel põldudel Chardonnay viinamarjad ning suur osa toodangust ongi Blanc de Blancs šampanjad. Esimesena avasime Blanc de Blancs, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Aroom oli õunane ja õhuline, tunda oli kriiti ja mineraalseid noote. Maitses tundsime mõrudaid mandleid, õunu loomulikult, ka veidi suitsuseid aroome. Hästi nüansirikas maitse, mitmetahuline ja üllatav. Lõppmaitses oli magusat melonit tunda.

Teisena avasime järgmise Blanc de Blancs Prestige, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Aroomis oli tunda küpsemaid õunu kui eelmisel, palju sügavam ja küpsem aroom. Ka maitse oli küpsem, tundsime röstiseid noote ja ahjuõunu. Lõppmaitse oli veidi vesine, aga hape kandis piisavalt kaua.

Kolmandaks lasime Rosél end üllatada, koostises 63% PN, 27% CH ja 10% Meunier, suhkruid 3-5g/l. Aroom oli marjane, tunda oli jõhvikaid ja metsmaasikaid. Maitse oli suhteliselt happeline, aga rikkalikum komponentide poolest kui aroom. Aeg-ajalt tundsime suus toomingamarja tolmusust ja lõpus ka kirbeid pihlakaid. Heas tasakaalus jook, suhteliselt intensiivne, aga mineraalne ja põnev!

Viimasena valasime klaasidesse Millésime 2012 BdB Extra Brut, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Lõhn oli õunane, mahlane, tundsime ka küpseid kollaseid ploome. Maitse oli mitmetahuline ja kihiline, täis röstiseid päevalilleseemneid ja pähkleid. Hape oli väga heas tasakaalus ning kõik maitsed moodustasid kokku ühtse nauditava terviku. Aasta 2012 oli suurepärane aasta just Chardonnay viinamarjade jaoks, nii et tasub mõned pudelid koju varuda ja lasta küpseda ning mõne aasta pärast vaadata kui kaugele šampanja oma arenguga jõudnud on.

Loodetavasti ei jää see kohtumine Diebolt-Vallois šampanjadega viimaseks, sest Mulligalerii valikus on veel kolm võimsat Fleur de Passion aastakäigu šampanjat, nn maja kroonijuveeli, millega ka kindlasti tahaks tutvust teha.

Kokkuvõtteks ütlen, et Diebolt-Vallois veinimeister valmistab nauditavaid šampanjasid, mida on lihtne sobitada õhtusöögil erinevate käikude kõrvale ja siis end hea toidu ja joogiga hellitada. Sest sa oled seda väärt!

Champagne HENRIOT

Majale pani aluse Nicolas Henriot lesk Apolline aastal 1808 ning visa töö tulemusena oli Henriot šampanja õige pea armastatud märjuke mitmes erinevas Euroopa kuningakojas. Aastal 1880 abiellus Paul Henriot kauni nooriku Marie Marguetiga, kelle kaasavara hulka kuulusid ka mõned Chardonnay aiad Côte des Blancs piirkonnas. Sestpeale on perekonna erinevad põlvkonnad majas toimetanud ning oma oskusi lihvinud. 2020. aasta veebruaris asus maja juhi kohale Alice Tétienne, kelle oskused ja teadmised täiendavad Henrioti perekonna kogemusi ning üheskoos on plaanis maja filosoofiat ning nägemust šampanja olemusest ja elamusest edasi arendada.

Henriot šampanjasid oleme ennegi joonud ja kiitnud, mälu värskendamiseks maitsesime ja võrdlesime ühel õhtul erinevaid Signature Cuvée sarja kuuluvat šampanjat:

Blanc de Blancs – maja ise peab seda šampanjat Signature sarja nurgakiviks. Viinamarjad pärinevad nii grand cru kui premier cru aedadest ja segus kasutatakse vähemalt 40% reservveine. Suhkruid on lisatud 8g/l kohta ning väikeses koguses on segule lisatud ka maja tippšampanjat Cuve 38. Aroomis oli jõuliselt tunda hapukapsast, röstiseid noote ja mineraalsust. Joogi värvus klaasis oli tumekollane. Maitses domineeris tugev röstisus, väga tugev kohe, samuti oli tunda küpseid ahjuõunu. Kuigi jook oli jahutatud ja õigel temperatuuril, siis ta oli iseloomult nii tugev, et tundus klaasis veidike soe ja karamellkommine. Väga äge ja kihvt jook, lõi meid oma tugeva iseloomuga kujundlikult pikali. Šampanja kõrvale nautisime lõhe tartari sinepise kastme, hapusaia ja kornišonidega ning kooslus oli lihtsalt suurepärane! Olen ka enne BdB maitsnud ning tookordsega võrreldes oli seekordsele šampanjale oli antud rohkem aega pudelis küpseda ja toonust koguda. Ja see oli talle mõjunud hästi.

Brut Souverain – veinimeister iseloomustab seda jooki kui täpset ja tasakaalukat. Koostises 50% Chardonnay, 45% Pinot Noir ja 5% Meunieri. Segus kasutatakse enam kui 25 erineva aia viinamarju, koguni 30% segust on reservveinid ning ka siia segusse on lisatud veidike tippšampanjat Cuve 38. Kui suur kogus see on ja miks veinimeister seda teeb, ei oska ma täna öelda. Huvitav oleks küsida, et kas tõesti mikrokogus seda šampanjat muudab midagi olulist Souverian jt segus. Aroom oli kergelt jahune, lilleline ja mineraalsus tuli selles joogis palju paremini esile. Veidi oli ka röstisust ja vahvleid. Maitses olid magusad noodid, aprikoosimoos, küpsed aprikoosid ning lõpp oli pähkline. Võrdluses BdB-ga jäi Souverain seekord kaotajaks, ta tundus tagasihoidlikum ja väiksema ambitsiooniga.

Rosé – elegantne ja intensiivne nagu ütleb veinimeister. Koostises 50% Pinot Noir, 10% Meunier ja 40% Chardonnay, reservveine on segus vähemalt 35%. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Värvus klaasis oli oranž, aroomis oli tunda punaseid marju (vaarikaid ja maasikaid), natuke piimhapet, küpsiseid ja rösti. Maitses oli kergelt Põltsamaa Kosmose marmelaadi ehk siis punase sõstra marmelaadi ning üldiselt oli maitse ümar, täidlane ja külluslik. Hape oli lõppmaitses tuntav ja mõjus.

Kokkuvõttes võtame mütsi maha Henriot šampanjamaja ees, veinimeister teeb head tööd ning joogid on igati nauditavad! Salute!

Nicolas Feuillatte šampanjade degusteerimine

Sel nädalal sattusin esimest korda Tallinnas Aia tänaval asuvasse salongi Biblioteq, kus peamiselt korraldatakse erinevaid üritusi ja kuhu saab vist ka niisama dringile minna. Tol õhtul toimus seal Nicolas Feuillatte šampanjade degustatsioon ning suupisted šampanjade kõrvale valmistas Põhjala catering.

Nicolas Feuillatte asutas oma maja aastal 1971 ning 1986. aastal müüs ta maja CVC-le (Centre Vinicole de Champagne), kuhu kuulub ca 80 kooperatiivi enam kui 5000 viinamarja kasvatajaga ning nad toodavad 7% kogu Champagne maakonna toodangust. Nicolas Feuillatte on enimmüüdud šampanjabränd Prantsusmaal ning maailmas ollakse 5. kohal.

Tervitusjoogiks pakuti Réserve Exclusive Bruti normaalsuurusest pudelist ning esimese käiguna sama šampanjat magnumpudelist. See oli hea õpikunäide sellest, kuidas sama šampanja areneb erinevas tempos erineva suurusega pudelites. Tavapudeli rüübe oli hästi täidlane, röstine ja üleküpsenud puuviljade maiguline. Magnumist välja valatud šampanja aroom oli värskem, elavam, puuviljad olid erksad ja tunda oli apelsinikoort. Maitses oli hape elavam, kergelt karamelline ja tunda oli punaseid marju. Lõppmaitse oli lühike ja klaasis seistes vajus jook üsna kiirelt ära. Šampanja kõrvale pakuti sous vide maisikana, punase sibula tšatni ja kuskusi suupistet. Kokk oli tabanud naelapea pihta, suupiste töötas selle šampanjaga suurepäraselt.

Teine käik oli Grande Réserve Rose Brut koos tuunikala tartari, tomatikonsomee ja avokaadokreemiga. Sellel šampanjal oli jõhvika värvus, aroomis oli tunda barbarissi ja pohli. Maitse oli võrreldes esimese šampanjaga palju otsekohesem, sirgjoonelisem ja vähem nüansirohke. Keskmaitses kerkis esile mõnus jõhvikas ning lõpus jäi suhu kerge tolmumaitse. Tuunikala tartar oli kergelt suitsuse puudutusega ning sobis šampanjaga taaskord väga hästi.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs Collection Vintage 2014 koos graavikoha, valge redise, kapsamahla ja ürtidega. Aroom oli hästi sametine, pehme, kergelt magusa noodiga ja ka hapukapsane kergelt. Graavikoha suupiste oli üsna jõuline ja ürtidest rohune, kuid suupiste lõppmaitse ja šampanja mängisid hästi kokku. Ma arvan, et kapsamahl oli selle kokkumängu võti. Šampanja lõppmaitse oli mõnusalt õunane, ka kergelt kirbe õunakoorene. Meie seltskonna hinnangul oli see õhtu parim šampanja.

Õhtu lõpetuseks oli Grand Cru Blanc de Noir 2010 kokku sobitatud lõhe tartari, mango panna cotta ja kaaviariga. Šampanja aroomis oli tunda sügislilli ja üleküpsenud õunu. Maitse oli alguses kergelt idamaine, aasiapärane, hiljem rohkem koorene. Üldmulje oli kahvatu, duett suupiste ja joogi vahel ei kõlanud nii hästi kui eelmistes käikudes. 2010. aasta iseenesest oli ka väga keeruline aasta just Pinot Noirile ja paras väljakutse veinimeistritele. Mõned aastad tagasi maitsesin BdB 2006 ja tookordsed muljed olid väga positiivsed. Ühtegi fotot ma tol õhtul ei teinud, nii et fotosid näha ja eelmiste kordade muljeid saate lugeda siit.

Kohtumine Ruinartiga

Ruinart on vanim šampanjamaja, milline asutati juba aastal 1729 Nicolas Ruinarti poolt. Meie pisike mulliklubi on aastate jooksul mitmete majadega lähemalt tuttavaks saanud, kuid siiani ei olnud me Ruinarti degustatsiooni teemaks valinud. Sel sügisel sai see viga parandatud ning ühel kenal laupäevaõhtul nautisime ja hindasime Kadriorus Ruinarti šampanjamaja nelja erinevat šampanjat. Kõikidel meil tekib elu jooksul lemmikmaju ning huvitavalt kombel mitmel minu väga lähedasel inimesel on just Ruinart lemmik šampanjamaja. Ja paljudel sh ka mul endal on vägevaid ja unustamatuid elamusi seotud just selle majaga.

Seekordset degustatsiooni alustasime klassikaliselt Blanc de Blancsiga. Koostises 100% Chardonnay ja kuni 25% ulatuses kasutatakse 2 eelmise aasta reservveine. Värvus oli helekollane, kuldne toon. Ninna jõudsid esimesena värsked sidruninoodid, neile järgnesid lillelisus, valged luuviljad ja veidike pähkleid. Maitses tundsime pirne ja kergeid kirbeid toone, viinamarja puhast maitset ja hapet oli piisavalt. Lõppmaitses domineerisid magusad alatoonid.

Teisena valasime klaasidesse Dom Ruinart Blanc de Blancs 2007. Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 4,5g/l kohta. Aastal 2007 oli väga keerulised ilmaolud, kus soojale ja päikselisele kevadele järgnes jahe ja vihmarohke suvi ning korje algas juba augustis. Toon klaasis oli sügav kuldkollane, aroomis oli esimese hooga tunda mineraalsust ja suitsuseid noote. Mõnele meenutas aroom vana Chablisi ja tunda oli puidunüansse. Hästi mitmekülgse aroomiga jook, mille buketti ilmus aeg-ajalt väga erinevaid lõhnu: ploome, sidruneid, lagritsat, pähkleid ja lilli. Usun, et kui oleks olnud aega lasta joogil klaasis avaneda veelgi kauem, siis tulnuks kirjeldus veel pikem. Maitse oli samuti väga põneva ja jõulise iseloomuga. Hästi sügava struktuuriga ning piisavalt elava happega, õrnalt oli tunda tsitrusviljade noote tagaplaanil. Või, koor, pähklid, suitsusus, tamm… Veinimeister on teinud kõik, et Dom Ruinartis tuleksid esile Chardonnay parimad omadused. Väga üllatav jook, jõuline ja maskuliinne, iseteadlik ja põnevate varjunditega!

Kolmanda joogina nautisime “R” de Ruinart, paljude meelest parim NV šampanja. Koostises kuni 40% CH, 49% PN ja 11% Meunier, kuni 25% on reservveinid viimasest 2 aastast. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Jook klaasisi oli õrna kollase tooniga. Aroomis oli tunda õunasust ning pähkleid. Maitse oli ümar ja küps, täis küpseid mahlaseid luuvilju, samas hape oli heas tasakaalus ja lõppmaitse üsna pikk. Väga hästi nauditav (seltskonna) šampanja, sobib nii aperitiiviks kui näiteks austrite, mereandide või värskete juustude kõrvale.

Ja viimasena valasime klaasidesse Ruinart Rosé. Koostises 45% CH ja 55% PN (18-19% punase veinina). Värvus klaasis meenutas mannavahtu või heledama viljalihaga granaatõuna. Aroom oli tulvil punaseid marju (vaarikad, maasikad) ja värskust. Maitses oli samuti tunda värskeid punaseid marju kogu oma mahlasuse ja paraja hapukusega. Hea kerge ja marjane rosé.

Saidki kõik muljed kirja, üldmulje Ruinartist oli väga sümpaatne, tegemist on väärika majaga, mille šampanjadega tasub aeg-ajalt taastutvust teha. Minu eelmistest kohtumistest ja Ruinarti maja ajaloost saate soovi korral lähemalt lugeda siit. Kena sügise jätku!

Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

  • 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
  • 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
  • 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
  • NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
  • NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
  • 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
  • MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  • NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
  • 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
  • 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Baron Albert L’Émancipée Millésime 2010

Nagu lubatud, siis jätkame roosade šampanjade lainel ning seekord proovime Baron Alberti šampanjamaja roséd. Baron Alberti šampanjamaja ajaloost ning varemjoodud šampanjate muljeid saate lugeda siit.

Baron Alberti rosé on valmistatud saignée meetodil, mille puhul purustatud punase kestaga marjadel lastakse mõnda aega (12-24 h) mahutis seista ning marjadest raskusjõul välja imbuv roosa mahl eraldatakse. Riskikoht selle meetodi puhul on see, et kestakontakti tõttu võivad šampanjasse jääda tugevad tanniinid, nii et veinimeister peab väga hoolas olema ning liiga tumedaks ei tohi nõrguval nestel lasta minna. Võin kinnitada, et selles šampanjas liiga palju tanniine polnud ning värskust oli piisavalt.

Värvus klaasis oli üllatavalt hele, selline beež, oranži varjundiga toon.

Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Meunier.

Nina tundis aroomis suitsu, piimhapet, rohusust ja punaseid marju.

Maitses oli punaseid sõstraid, pihlakaid ja kirsikive. Maitse esimeses faasis oli tunda tugevat hapet, keskmaitses oli maitsebukett kõige jõulisem ja külluslikum ning lõppmaitse seevastu oli üsna lühike ja maitse vajus päris ruttu ära. Hea selgete joontega šampanja, lihtne ja kergesti nauditav.

Šampanja sobib aperitiiviks või nautimiseks koos pardifileega ning huvi korral leiate Baron Alberti šampanjad Vino Nobile veinipoest.

 

 

 

Pointillart Leroy Trois Soeurs Rosé

Pointillart Leroy šampanjamaja ajalugu sai alguse aastal 1894, ajal mil Prantsusmaa veiniaedu laastas phylloxera ehk viinamarjakatk. Kümne aastaga suutis too haigus hävitada suure osa viinamarjaaedadest ning paljud viinamarjakasvatajad otsustasid käega lüüa. Emile Leroy koos abikaasa aga ei andnud alla ning ning aastal 1904 alustasid nende pojad Louis ja Henry Beaunes veiniteaduse õpinguid. Siis tuli esimene maailmasõda, Louis langes keemiarünnakus, tema lesk jäi üksinda kasvatama nende lapsi, kellest vanim André pühendus viinamarjade kasvatamisele ning pereäri jätkamisele. Pärast teist maailmasõda osalesid André ja tema naine Odette aktiivselt kogukonna tegemistes, andsid osa oma maavaldustest  kogukonna käsutusse kui külas loodi kooperatiiv (Cooperative of Écueil) ning nad olid ka ise kooperatiivi aktiivsed liikmed. Aastal 1950 tõid nad turule oma esimese šampanja Leroy-Régnier nime all. Esimestel aastatel müüdi umbes 5000 pudelit aastas. Kurjal saatusel oli aga veel lööke varuks ning aastal 1957 suri Odette haiguse tagajärjel. Pere vanim tütar Jacqueline oli sel ajal 18 aastane ning ta otsustas koolist ära tulla ning asuda isale appi. André suunas kogu oma energia šampanja valmistamisesse ning aastal 1959 võttis ta maja nimena kasutusele André Leroy.  Ajavahemikul 1960-1975 rajas André uusi viinamarjaaedu ning 30 aastat pärast esimese viinapuu istutamist kuulus talle 3ha aedu ning aastane toodang oli 18000 pudelit. Aastal 1976 abiellus Jacqueline Jean-Louis Pointillartiga, kahe pere viinamarjaaiad liideti kokku ning šampanja tootmist jätkati Pointillart-Leroy nime alt. Aastal 2009 asus isa kõrvale õpipoisiks nende tütar Juliette ning 2012. aastal andis isa maja juhtimise tütrele üle, kes selle väljakutse rõõmuga vastu võttis.

Täna kuulub majale ühtekokku 5,12 hektarit viinamarjaaedu, millised paiknevad 22 erineval maatükil üle kolme premier cru küla: Ècueil, Chamery ja Vrigny. Kõige enam kasvab aedades Pinot Noir viinamarju (kokku 3,59ha).

Šampanja Trois Soeurs (kolm õde) on austusavaldus šampanjamaja märkimisväärsetele naistele, kolmele õele, tänu kelle abile ja toetusele on maja siiani püsinud.

Koostises on 85% Pinot Noir ja 15% Meunier. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus klaasis oli intensiivne punane, meenustas punasesõstra mahla tooni.

Aroomis oli esimesega hooga tunda mineraalsust ja kerget suitsusus, hiljem järgnesid punased sõstrad, maasikad ja veidike röstisust. 

Maitses oli hape keskmine, tunda oli maasikaid, valgeid ja punaseid sõstraid, lõppmaitse oli lühike, kergelt mõru ja veidi vesise loomuga.


Nicolas Maillart Rosé Brut

Suvi kestab ja on imeliselt soe sel aastal, tuuline küll, aga ikkagi soe. Ja päikseliste ilmadega kohe kisub rohkem roosa veini poole, sestap tuleb ka siin mitu kirjutist järjest just roosadest šampanjadest. Seekord jagan muljeid Eestis hästi tuntud ja levinud Nicolas Maillarti maja roosast stiilinäitest. Kui on huvi ja viitsimist, siis saate maja ajaloo ja teiste šampanjade osas mälu värskendada siit.

Koostises 60% Pinot Noir, 40% Chardonnayd, 7% on lisatud punaveini. Pressitud mahla on hoitud koos kestadega 52 tundi, pärast pudeldamist hoitakse šampanjat keldris keskmiselt 2 aastat.

Värvus klaasis oli särav lõheroosa toon, väga ilus värv! Suhkruid on lisatud 6g/l kohta.

Aroomis oli tugevalt tunda maasikaid, natuke ka pähkleid ja röstisust.

Maitses oli hapet parasjagu, mitte väga teravalt ja tugevalt tuntav. Maitse keskosas oli tunda punaseid marju: jõhvikaid, punaseid sõstraid ning järelmaitse oli tugevalt maasikane. Hästi suvine jook, sobib ideaalselt magustoitude kõrvale, mille valmistamisel on kasutatud maasikaid või teisi südasuviseid marju.

Imelist suve jätku, nautige päikest ja laadige akusid!

 

 

Rémy Massin&Fils Rosé

Rémy Massin&Fils maja ühest stiilinäitest kirjutasin ka oma viimases blogipostituses, kuid sõbrapäeva paiku oli võimalus avada Rémy Massin&Filsi rosé ning täna jagan teiega roosaid muljeid.

Värvus oli väga intensiivne, üllatavalt tugeva punaka varjundiga roosa toon.

Koostises 85% Pinot Noir ja 15% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda punaseid marju, ennekõike just metsvaarikaid ja metsmaasikaid, aga teise nurga alt oli tunda ka kerget lillelisust.

Šampanjat nautides tulid esimesena pähe sellised omadussõnad nagu: krõmps, krõbe ja karge. Jook klaasis oli väga värske, hape oli härrasmehelikult tagaplaanil ja esile ei tükkinud, samas aga kargust kiirgas igast piisast. Lõppmaitse oli väga pikk ja kirsine.

Šampanja oli väga mitmekihiline ja iga lonksuga tuli esile erinev maitsenüanss: korraks maasikas, siis kerged ürdid, krõmpsuv mineraalsus. Selline kihilisus lisas šampanjale põnevust ning veidike ka salapära, iga klaasike andis võimaluse tunda natuke midagi uut. Kokkuvõttes saan öelda, et veinimeister on suutnud valmistada hästi põneva ja üllatava joogi, mis külmaks kedagi ilmselt ei jäta. Soovitan proovida ning lasta šampanjal teie maitsemeeled kõnelema panna!

Püsige terved ja võtke ikka aega vahepeal, et klaasike šampanjat nautida!

Michel Genet Brut Rosé

Maja tootmine ja keldrid asuvad Chouilly külas ning maja ajalugu ulatub tagasi 1900ndate algusesse. Täna toimetavad majas Antoine, Vincent ja Agnès Genet, nende isa ja asutaja järgi on maja oma nime saanud. Nad lähenevad viinamarjakasvatusele ja šampanjatootmisele võimalikult naturaalselt ja orgaaniliselt. Kõik viinamarjad korjatakse käsitsi ning erinevatest aedadest korjatud viinamarjadest valmistatud veinid küpsevad eraldi vaatides.

Mõned kuud tagasi proovisime nende Brut Roséd:

Koostises 92% CH ja 8% PN-st valmistatud punaveini.

Värvus klaasis oli aprikoosikarva oranž. Suhkruid lisatud 8g/l kohta.

Aroomis oli tunda lambic-tüüpi õlut ja hapukapsast, piimhape oli tugev, üldmuljelt väga täidlane ja suhteliselt jõuline aroom. Veidi oli tunda ka punaseid marju, eelkõige sõstraid ja veidike võimsate südasuviste lillede aroomi.

Maitses domineerisid kuivatatud aprikoosid, tunda oli ka sidrunit. Hape oli lõpus väga ergas, lisaks oli tunda apelsinikoore mõrusust ja veidike marjasust. See rosé sobiks kokku punastest marjadest valmistatud magustoitudega või miks mitte ka meloni ja singi saatjaks.

 

 

Moët&Chandon Grand Vintage Rosé 2012

Moët & Chandon valmistas esimest korda aastakäigu šampanjat aastal 1842 ning valmistamise ajendiks oli soov pakkuda nõudlikele ameeriklastele ja brittidele küpsemat šampanjat.
Aastakäik 2012 on järjekorras juba 43. aastakäigu rosé. Aastal 2012 esitas ilm viinamarjakasvatajatele tõsiseid väljakutseid. Talvekülmad tulid varakult ja kevadel jagus öökülmi kauemaks kui tavaliselt. Augustikuu osutus saagi päästjaks – august oli soe ja kuiv, kuid saak ise jäi kümne aasta keskmisest 40% madalamaks (9000 kg/ha kohta). Viinamarjad olid magusamad ja suurema happesisaldusega kui eelmistel aastatel. Selline tasakaal meenutab aastakäike 2002, 1989 ja 1966, millal toodeti tippkvaliteetseid šampanjasid ja need aastad olid ka suure vananemispotensiaaliga.

Koostis: 42% PN (millest 13% on punane vein), 23% Meunieri ja 35% CH. Koostises domineerivad punased marjad ning seda on tunda ka veini iseloomus. Suhkruid on lisatud 5g/l.

Värvus oli väga punane, küpsete punaste sõstrate toon.

Aroomis oli tunda pohlamoosi, klaasis jooki liigutades ilmusid vaniljenoodid ja kodused vahvlid, võid oli tunda ja ka veidike metalsus. Hästi küps aroom oli.

Maitse oli aroomiga võrreldes oluliset toorem, happeline ja täis rohusust. Tunda oli greipi, tooreid punaseid sõstraid, kreeke ja ploome. Punastest viljadest pungil jook. See šampanja vajab aega, et areneda ja küpseda, aastat 5 kindlasti ja miks mitte ka kauem.  Oma pudeli avasime liiga vara, tegemist oli ulja noorukiga, täis hapet ja kirge, toorust ja tormakust. Aga ikkagi ka nüüd, oli ta tegelikult juba vägagi nauditav, eriti hästi passis ta kokku kanafilee ja päiksekuivatud tomatitest valmistatud hummuse suupistega.

PERTOIS-MORISET Cuvée ROS&BLANC Grand Cru Brut NV

Sel kevadel tutvusin Club Trésors de Champagne ühendusse kuuluva šampanjamajaga Petrois-Moriset, lähemalt saab sellest kohtumisest ja majast lugeda siit. Riiast tõin kaasa nende ROS&BLANC šampanja ning kohtumine oli väga maitsev ja elamusterohke.

Koostises 92% CH ja 8% PN, suhkruid on lisatud 3g/l kohta.

Tegemist on 2014. aasta korjega (70% ulatuses, ülejäänud on reservveinid) ning pudeldatud on vein 29.07.2015.

Aroom meenutas esimese hooga vanast ajast mälusopis olevat kodust punasesõstraveini, mis oli tüünelt täis punaseid küpsed marju, rohttaimi, roosilehti ja lillelisust. Väga mitmetahuline aroom!

Maitse oli kreemine ja tuntavalt mineraalne, esile kerkisid pähklid ja virsikud. Lõppmaitse oli väga pikk, mõru ja täis tooreid pihlakamarju.

Nautisime seda šampanjat koos vana cheddar juustuga ning nad sobisid ülihästi. Juustu kreemisus tõi varjust välja maasikad ja pohlad. Šampanja sobib lisaks koos juustuga nautimisele ka partneriks külmadele lihalõikudele, valgest lihast roogadele või magustoitudele nt maasikakoogile.

Bollinger Rosé 2006

Eile oli Global Champagne Day 2019 ning kui keegi on võtnud vaevaks ja kalendrisse välja mõelnud sellise tähtsa päeva, siis tuleb seda loomulikult ka vääriliselt tähistada.

Meie avasime Kievist Eestisse jõudnud Bollinger Rosé 2006, mis oli oma aega ja väärilist sündmust mõnda aega juba oodanud. Juba ainuüksi selle joogi pakend äratab tähelepanu ja imetlust, õnneks nii vorm kui sisu osutusid mõlemad maailmaklassi kuuluvaks. Tegemist on limited editioniga ning see aastakäik on maja ja veinimeistri poolt pühendatud Bollingeri rosé šampanjade auks.

Koostises 72% Pinot Noir, 28% Chardonnay, sh 7% on lisatud punast veini. Kasutatud on ainult 9 erineva aia viinamarju, millest 84% pärineb Grands cru aedadest ja 16% Premier cru aedadest. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta ning šampanja on keldris küpsenud enam kui 10 aastat.

Värvus oli särav oranž, hele apelsinikoore toon.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, kohviube, kergelt röstiseid noote ning ka kuivatatud taimi ja lilli. Natuke isegi kriiti ja tolmu. Kui lasime šampanjal klaasis seista ja soojeneda, siis ilmus selgesti tuntav küpse juustu lõhn.

Maitse oli väga heas tasakaalus ja täiuslik, täis küpseid maitseid ja erinevaid nüansse.  Natuke oli tunda mett ja küpseid puuvilju, samal ajal olid kohal ka mandariinid ja kuivatatud tsitrusviljakoorte täidlus. Hape oli viisakalt tagasihoidlik ja tagaplaanil, lõppmaitses eristusid selgelt kibuvitsamarjad.

Ülihea šampanja, kõik oli täpselt balansis ning kooskõlas, super elamus!

 

Kohtumine Bruno Paillardi šampanjadega

Bruno Paillard sündis 1953. aastal Reimsis, tema esivanemad oli viinamarjakasvatajad ja kauplejad ning perekonna ajalugu ulatub aastani 1704. Esiisade eeskujul alustas ka Bruno viinamarjakaupmehena, kuid aastal 1981 tekkis tal soov ise šampanjat valmistama hakata. Ta müüs oma vana Jaguari maha ning asutas ettevõtte. Aastal 1994 ostis Bruno Paillard oma esimese, 3 hektari suuruse viinamarjaaia Oger külakeses Côte des Blancsis. Täna on majal kokku 32 hektarit viinapuuaedu, millest 12 hektarit paiknevad grand cru alal. Oma aedadest saadakse 50-60% vajalikust viinamarjakogusest, ülejäänud ostetakse kokku maja pikaajalistelt partneritelt. Aastal 1983 oli Bruno Paillard esimene, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile märkima ümberkorkimise (disgorgement) kuupäeva. Pärast ümberkorkimist lähevad pudelid tagasi keldritesse, kus nad küpsevad veel 5-18 kuud.

Aastal 2007 liitus pere ettevõtmisega ka Bruno tütar Alice Paillard ning täna juhivad nad maja isaga kahasse. Kogutoodangust 75% eksporditakse 30-sse erinevasse riiki ning on suur rõõm, et nende riikide seas on nüüd ka tilluke Eesti!

Bruno Paillardi šampanjad on oma stiililt väga puhta ja klaari maitsega, mineraalsed ja  heas tasakaalus. Šampanjade valmistamisel kasutatakse ainult esimese pressi mahla, iga “cru” käärib eraldi mahutis või vaatides, reservveine lisatakse 25-50%  ning eriti sümpaatne on see, suhkrut lisatakse minimaalselt ning kõik šampanjad on extra brut.

Meie degusteerisime 4 erinevat šampanjat ning nüüd siis nendest ja meie emotsioonidest lähemalt.

Esimene käik oli Blanc de Blancs Grand Cru. Nagu nimigi viitab, siis on koostises ainult Chardonnay viinamarjad, millised kõik on kasvanud grand cru alal. Segus on kasutatud 25 erineva aastakäigu reservveine. Settel on šampanja olnud 4 aastat ja pärast ümberkorkimist veel 10 kuud keldris rahunenud. Värvus klaasis oli hästi hele, valkjaskollane võiks selle tooni kohta öelda. Aroomis oli tunda luuvilju, kergelt sidruneid ja lilli. Maitses tundsime estragoni, aprikoosikivi, mineraalsust ja veidike tsitrusvilju. Hape oli hästi delikaatne, hoidis end varjus, lõppmaitse oli keskmise pikkusega ning kergelt jäi suhu toomingamarja mekk. Väga heas tasakaalus šampanja!

Teisena valasime klaasidesse Dosage Zero, kuhu pole üldse suhkruid juurde lisatud. Jook on settel olnud 3-4 aastat ja hiljem pudelis veel 6 kuud. Selle joogi värvus oli helekollane koos kerge roheka varjundiga. Aroom oli suhteliselt nõrk, veidike kukekommine. Maitse oli alguses üsna äkiline, tunda oli mahlaseid punaseid sõstraid ja hiljem lisandus kreeka pähkel.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs 2006. Šampanja on settel olnud 9 (!) aastat ja hiljem veel aasta pudelis küpsenud. Imekauni etiketi on kujundanud Rootsi kunstnik Jockum Nordström. Värvus klaasis oli kuldkollane ning mullijoad olid imepeened. Aroomis oli kuivatatud ploome ja kuivatatud apelsinikoort. Maitse oli erakordne ja äärmiselt huvitav, luuviljane ja üleküpsenud viinamarjad tulid silme ette. Kohati meenutas dessertveini maitset, hästi mineraalne ja kompleksne. Väga kihvt ja eriline šampanja!

Õhtul lõpetasime traditsiooniliselt roosas toonis, Rosé Premiere Cuvée. Koostises peamiselt Pinot Noir, aga veidi on lisatud ka Chardonnayd. Settel on šampanja olnud 3 aastat ja hiljem pudelis veel 5 kuud. Värvus oli õrnalt oranž, aroomis tulid esile pihlakamarjad, punased sõstrad ja õrn sidrun. Maitse oli hästi värske, täis punaseid marju ja mõrudaid noote.

Kohtumine Bruno Paillardi šampanjadega oli tõeliselt nauditav ja elamusterohke ning kindlasti ei jää see meie viimaseks kohtumiseks.

Gosset Grand Rosé Brut

Gosset maja müüs punast veini juba aastal 1584, tegemist on vanima teadaoleva veinimajaga Champagne piirkonnas. Aastast 1994 kuulub maja Cointreau grupile ning maja tegevust juhib Béatrice Cointreau. Tema juhtimise all kasvas maja kogutoodang 20 aastaga  kahekordseks ning pärast 16 inimpõlve ja 400 aastat Aÿ külas kolis Gosset oma keldrid aastal 2010 Épernaysse. Gosseti šampanjade valmistamisel ei kasutata malolaktilist fermentatsiooni ning noored šampanjad võivad vahel olla väga otsekohased ja teravad ning ei pruugi kõikidele meeldida. Majal on kolm erinevat sarja: Antique, Héritage ja Celebris, meie tegime tutvust esimesse sarja kuuluva Grand Rosé Brutiga:

Koostises 50% CH ja 50% PN, millest 8% on punavein.

Suhkruid on lisatud 8g/l.

Värvus oli väga intensiivne! Lausa võiks öelda, et erkoranž – lõhe ja virsiku segu.

Aroomis domineerisid maasikad, kuid oli tunda ka mõningast lillelisust, punaseid sõstraid ja rohusust.

Maitses tulid esile punased sõstrad ja maasikad. Keskmaitsesse ilmusid pihlakamarjad, hapet oli piisavalt ning lõppmaitse oli pikk ja mahlane. Maitses tervikuna oli heas tasakaalus värskus ja punaste marjade jõulisus, iga maitsenüanss täiendas teist ja ei mänginud üle. Seda šampanjat saab nautida punase kala või grillitud vasikalihaga või hoopiski koos marjamagustoitudega (maasikas, vaarikas). Meie nautiseme seda jooki koos värskete maasikatega ning maitses imehästi!

Mõned aastad tagasi oli mul juhust proovida ka Gosset Grand Millésime 1999, täpsemalt saate tookordsest elamusest lugeda siit.

 

 

Kohtumine Louis Roedereriga

Kui veebruaris 2019 avaldati nimekiri The Most Admired Champagne Brand 2019, siis Roederer oli selles nimekirjas auväärsel kolmandal kohal. Keda huvitab maja ajalugu, siis pikemalt saate lugeda siit.

Täna on õnneks põhjust pikemalt peatuda maja lipulaeval Christalil, varem ei ole meil olnud võimalust seda kultusšampanjat maitsta.
Vene tsaar Aleksander II oli suur Roedereri maja toodangu austaja ning aastal 1876 valmistati tsaarile eriline šampanja – Christal. Šampanja villiti läbipaistvasse kristallist valmistatud pudelitesse ning väidetavalt oli selleks kaks põhjust: esiteks nägid siis kõik, et tsaar joob hinnalist jooki, teiseks kartis Aleksander II mürgitamist ning uskus, et läbipaistvast pudelist on mürk paremini näha. Kristallist pudelid ei olnud väga vastupidavad ning neid kasutati vaid paar aastat.
Aastatel 1917-1927 Cristali ei valmistatud, kuna pärast revolutsiooni kadus ostujõuline Venemaa turg. Aastal 1928 otsustas madame Olry-Roederer Christali uuesti valmistama hakata. Läbipaistev pudel sai patenteeritud ning tänapäeval müüakse seda kollasesse tsellofaani mähituna. Paber pole mitte ainult ilu pärast, vaid kaitseb jooki ka UV kiirguse eest.

Maitsesime tol õhtul 4 erinevat Louis Roedereri šampanjat ning nüüd kõikidest järjekorras:

Brut Premier koostises 40% CH, 40% PN ja 20% Meunieri. Šampanja on küpsenud keldrites 3 aastat ning jäetud pärast korkimist rahunema veel minimaalselt 6 kuuks. Värvus klaasis oli kuldkollane, aroomis oli tunda õunasust. Maitses domineerisid samuti õunad, hapu sügisene Antonovka, hape oli ilus tugev ja kandis läbi terve maitse. Üldmuljelt oli tegemist värske ja heas tasakaalus joogiga, piisavalt elav, parajalt rikas ja jõuline. 

Järgmisena avasime Vintage 2012 – koostises 70% PN ja 30% CH. Segust 30% on küpsenud tammevaatides ning pärmisettel on jook küpsenud reeglina 4 aastat. Aroom oli röstine ja ahjuõunane, tunda oli ka kerget metalsust. Maitses oli küpsed õunad, lõppmaitses küpsed ploomid, järelmaitse oli hästi pikk. Piisavalt magusust ja hapet, mis olid heas balansis.

Kindlasti võiks anda mõlemale aastakäigu šampanjale aega küpsemiseks, kuigi nad olid juba praegugi väga nauditavad. Aga noored ja vihased veel, aastatega tuleb ilmselt ümarust ja küpsust juurde.

Eriti palju ootaks seda Rosé Vintage 2013-lt, sest tegemist on suurepärase aastakäiguga, millel on piisavalt palju vananemispotensiaali. Koostises 65% PN ja 35% CH. Aroomis oli tunda fenkolit ja kergelt aniisi, lillelisust ja kuivatatud luuvilju. Maitses oli jõuliselt tunda punaseid marju, samas oli piisavalt mineraalsust ja särtsakat hapet.
Meie nautisime roséd koos grillitud nektariini ja krevettidega ning maitsekooslus oli imemaitsev!

Ja õhtu lõpuks siis kauaoodatud kohtumine Christal 2006-ga! Koostises 40% CH ja 60% PN, pärast 5-6 aastat pudelis, lisatakse Christalile 10-11g/l suhkruid ning 8-10 aasta vanuseid CH ja PN reservveine. Värvus oli kuldkollane ja helkiv, aroomis oli tunda vaniljet, rosinaid ja meekärge. Maitse oli siidine ja pehme, tunda oli mesisust, piisavalt mineraalsust ja luuvilju. Christalil on vananemispotensiaali 20 aastat, ilma et ta kaotaks happes või oma iseloomus. Head säilitamist ja nautimist!

Perrier-Jouët Blason Rosé

Perrier-Jouët šampanjamaja asutas Joseph Perrieri onu Pierre Nicolas, kes lisas segaduste vältimiseks maja nimele ka oma abikaasa neiupõlvenime Jouët. Maja ajaloost saate lähemalt lugeda siit.

Belle Epoque maitsmiseni ma siiani ikka veel jõudnud ei ole, küll ma ükskord loodetavasti ikka jõuan, seekord lubage esitleda – Blanson Rosé:

Selle šampanja baasiks on Grand Brut, millele on lisatud 12-15% punast veini.

Koostises 50% PN (koos punase veiniga), 25% Meunier, 25% CH. Suhkruid on lisatud 8-11g/l kohta.

Värvus oranž, selline kesksuvise pihlaka toon, hästi särav toon.

Aroomis olid tunda pirnid, aprikoosid ja granaatõunad, samuti ka saia ja õrnu röstiseid noote. Kui šampanja sai klaasis veidi seista ja avaneda, siis oli tunda ka mustsõstart ja kirsse.

Maitse oli sirgjooneline, hape tugev, lõpp lühike ja tulvil kirsse. Tegemist on kindlasti gastronoomilise joogiga. Veinimeister soovitab seda paari panna lõhega, pardirinna või lambalihaga. Meie nautisime Blason roséd värskest tuunikalast valmistatud pokega ning nad sobisid kokku ülihästi! Maitses oli maasikaid ja ka jõhvika toormoosi, enne lõppu tõusis esile kerge magusus, millele kohe järgnes kirbe noot.

Tegemist oli nauditava šampanjaga, nii et kui plaanite pidulikumat õhtusööki, siis otsige talle sobiv kaaslane ning pange menüüsse. Pettumust ta kindlasti ei valmista.

 

Champagne Launois Pére&Fils degustatsioon

Seekordset postitust alustan rõõmsa tõdemusega, et Eesti šampanjamaastikule on lisandunud järjekordne uus tegija – Chocolate&Champagne. Ise tutvustavad nad end kui uus elamustele orienteeritud showroom-butiik, mille riiulitelt on leida 30 erineva maja 170 erinevat šampanjat. Kõlab nagu unes, mis? Ühel vihmasel õhtupoolikul otsustasin nad üles otsida ja tuleb tunnistada, et see oli võimas väljakutse. Tegin kvartalile paar tiiru peale ning olin juba meeleheitel, sest ei leidnud õiget ust üles. Õnneks lõpuks sain telefonitsi nad kätte ja leidsin õige ukse. See, mis ootas teisel pool ust, oligi selline nagu olin ette kujutanud – riiulitel majade kaupa erinevad šampanjad, uudistamist ja imestamist jätkuks seal tundideks. Jõudsin märgata mõnd väga tuntud maja, kuid oli ka palju väikseid maju, kes kindlasti pakuvad põnevat avastamist. Üht-teist haarasin riiulitelt kaasa ka, aga nendest järgmine kord, sest enne veel kui mul endal õnnestus seda butiiki külastada, osalesin nende poolt maaletoodava maja Launois Pére&Fils degustatsioonil. Ja sellest siis täna pikemalt.

Launois Pére&Fils maja šampanjat hakati müüma aastal 1872 Mesnil-sur-Oger külas, veinivalmistamise teadmisi on edasi antud 8 põlvkonna jooksul. Perekond on ehitanud väga huvitava veinivalmistamise muuseumi, kus on võimalik näha ajaloolisi veinivalmistamise vahendeid. Pudelite kuju ja disaini muudeti üsna hiljuti ning üks põhjusi selleks oli ka eristatavus samas külas tegutsevast Léon Launoisist. Täna toimetavad majas Séverine and Caroline LAUNOIS. Šampanjade valmistamisel kasutatakse tammevaati ning meie maitsesime tol õhtul 6 erinevat šampanjat:

Launois Mesnil-Quartz koostises 100% CH. Värvus kuldkollane, aroom oli üsna nõrk, tunda oli õunud. Maitse oli magus, kirsine, hape keskmise tugevusega, lõppmaitse oli lühike. Maitsest jäid meelde röstisus, kerge magusus ning tuntavalt aniisi ja apteegitilli.

Launois Veuve Clemence, samuti 100% CH ning värvus klaasis oli kuldkollane ja särav. Aroom oli koorene, aga üllatavalt tugevalt alkohoolne. Maitses oli hapet rohkem ja särtsakust ka, aga lõpp muutus paraku lamedaks. Maitse ja aroomi kooskõla jäi arusaamatuks.

Launois Dorine, koostises 100% CH, värvus särav kuldkollane ning šampanjat on hoitud 12 kuud tammevaadis. Maitse oli väga intensiivne ja tugev, hape oli jõuline ja terav, tunda oli mineraalsust ja mädaõunu. Heas tasakaalus ning selgete iseloomujoontega šampanja!

Neljandana avasime maja tippšampanja Special Club Brut Blanc de Blancs 2010, koostises 100% CH. Viinamarjad pärinevad vanadelt viinapuudelt, millised on istutatud juba enne aastat 1952. Värvus oli helekollane, aroomis oli karamelli, küpseid õunu ja isegi veidi sügisest mädaõunasust. Maitses domineerisid samuti õunad ja karamell, röstisus oli tuntav ja hape oli heas tasakaalus. Kindlasti õhtu parim šampanja!

Viies jook oli Launois Oeil de Perdrix, šampanja nimi tähendab tõlkes “põldpüü silmad”. Värvus oli tolmune, hallikaskollane, koostises 100% Pinot Noir. Aroomis oli veidi õunasust, maitse oli põnevalt suitsune ja lõppmaitses tõusid tugevalt esile aroonia ja pihlakas.

Launois Rosé Valentine, koostises 100% Pinot Noir. Värvus oli oranžikas, maitse marjane ja kirbe. Lõppmaitse oli lühike, hape madal ja tunda oli jõhvikaid.

Kokkuvõtteks saan öelda, et see maja ajas meid veidi segadusse. Kõikides šampanjades oli üks läbiv joon ja sarnasus, samas osad kõikusid väga laial skaalal. Pooled meist eelistasid BdB šampanjasid, osad aga vastupidi 100% PN valmistatud jooke. Üldmulje oli veidi kummastav ning julgen öelda, et meid see maja jalust ei löönud.

Chocolate&Champagne riiulitel on palju põnevamaid maju, nii et kes soovib, see proovib ja seab sammud Peterburi teele!