Dom Pérignon Vintage 2006

Esimene Dom Pérignoni šampanja oli vintage 1921, milline toodi turule aastal 1936. Special cuvée valmistamine oli tol ajal tundmatu nähtus, vaid Roedereri Christal oli varem ilmavalgust näinud, kuid Christali näol oli tegemist Vene tsaar Alexander II eritellimusega.

Aastani 1943 valmistati Dom Pérignoni aastakäigud Moët & Chandon aastakäigu šampanjadega samast veinisegust. 1921. aastakäiku peetakse läbi ajaloo maja parimaks, legendaarne oli 1976. aastakäik ning lähiminevikust peetakse parimaks, lausa erakordseks, 2003. aastakäiku.

Veinimeister Richard Geoffroy poolt loodud Dom Pérignonis kohtuvad kaks suurepärast ja äärmuslikku omadust – šampanja on koheselt valmis joomiseks ja samas omab ka väga pikka vananemispotensiaali. Viinamarjad korjatakse 9-st erinevast külast, millest vaid üks, Hautvillers, on premier cru küla, teised on grand cru külad. Hautvillersis asub Dom Pérignoni elukohaks olnud klooster ja tema viimane puhkepaik, meil oli au kevadise reisi ajal ka küla ja kloostriga lähemalt tutvuda.

Bränd “Dom Pérignon” kuulus algselt Mercier šampanjamajale, kus seda kunagi ei kasutatud ning Moët & Chandoni maja sai brändi kingituseks aastal 1927 kui abiellusid Francine Durand-Mercier ja Paul Chandon-Moët.

Peatsete abiellujatega on seotud ka minu esimene elamus Dom Pérignoniga, kui klaasides pärlendas vintage 2006 siis saime õnne soovida äsjakihlunud armsale paarile. Erakordsed sündmused väärivad erakordseid jooke!


Koostises ca 50%-50% CH ja PN (võimalikud väikesed kõikumised olenevalt aastakäigust).

Aroom oli kristallselge, puhas ja õhuline. Tunda oli lillelisust, südasuvist kuivanud heina, kuivatatud puuvilju ja röstiseid magusaid noote, küpseid ploome.

Maitse oli algfaasis hästi täidlane, ümar, täis tammeseid noote. Keskmaitse oli veidike kirbe, samas kreemine ja siidine. Maitse hääbus ühtlase ilusa joonena, lõpp oli üsna lühike ja maitse lõppes pehme vaniljenüansiga. Šampanja maitsed olid suurepärases tasakaalus.

2006. aastal olid ilmastikuolud Champagnes muutlikud, juuli oli erakordselt kuum ja august jahe ning vihmane. Erinevate aastakäikude võrdluses kukutavad eksperdid 2006. aastakäigu küpsete ja meelaste aastakäikudega samasse riiulisse, kuid tegemist ei ole nii küllusliku aastakäiguga kui oli 2002.

R.Juhlin on Dom Pérignoni pannud oma raamatus ka nimekirja “100 champagnes you should try before you die”:

The wine world’s strongest brand needs no introduction, and I can imagine that you have your own relationship with the curvy bottle with the beautiful olive green label. Unfortunately, far too many drink this gem in the wrong context. Devout enjoyment with a perfectly composed meal is my tip for maximum “Dom experience”!

Meie nautisime Domi koos siiakalaga ja ka niisama ning oli mõlemat moodi suurepärane. Elamuse saime igatahes meeldejääva ja vinge!

Uued raamatud

Uus aasta algas meeldiva üllatusega ning lõpuks jõudsid kohale juba sügisel tellitud uued raamatud, mille abil saan mullijookide kohta oma teoreetilisi teadmisi täiendada. Kõigepealt siis: Tom Stevenson “World Encyclopedia of champagne & sparkling wine”.

20140114-220216.jpg

Raamat ilmus esimest korda aastal 1998, teine täiendatud variant aastal 2003 ja nüüd siis kümme aastat hiljem ilmus kolmas versioon. Soome esimene MW (Master of wine) Essi Avellan on raamatut toimetanud ja täiendanud. 

Esmamuljed raamatust on positiivsed, tegemist on väga põhjaliku ülevaatega maailma vahuveinidest. Käsitletud on kõikide kontinentide veinimaid riikide kaupa, hinnang on antud 1600-le tootjale.
Esimeses osas on lühidalt kajastatud vahuveinide ajalugu, veini valmistamist, kasvualade erinevusi ja tingimusi, joogi stiile, erinevaid klaase jne. Järgnevad 150 lehekülge on loomulikult pühendatud šampanjale. Parasjagu on üldist infot, millele järgnevad majade detailsemad iseloomustused. Mulle sümpatiseerib raamatu otsene stiil, üleliigset vahtu ei ole, info on üldjoontes lühike ja konkreetne.

Euroopa riikidest on eraldi peatüki endale saanud lisaks Champagnele veel ka Prantsusmaa teised piirkonnad, Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Portugal ja Hispaania. Õige pea on mind ees ootamas reis Inglismaale ning tegelikult olen juba mitu aastat ihalenud proovida UK-s valmistatud vahuveini. Ei Eestist ega Soomest ei ole mul õnnestunud Suurbritannia vahuveini leida, ilmselt neid siia veel ei impordita. Küll aga olen lugenud, et tegemist on tõusva tähega vahuveini maailmas ning ootan põnevusega, mida kohalikud veiniriiulid mulle Inglismaal pakuvad.

Aafrika mandrilt on käsitletud põhjalikult Lõuna-Aafrika vabariiki ja paari sõnaga ka teisi vahuveine valmistavaid riike nagu Keenia, Madagaskar, Maroko, Tuneesia ja Zimbabwe. Vau! Kõlab tuttavalt? 

DSCN3028

Põhja-Ameerika peatükis räägitakse muidugi Kanadast, kust üks vahuvein on ka meie poelettidele jõudnud, USA-st ning Mehhikost, kus muide suurim vahuveinitootja on Hispaania cava gigant Freixenet. USA-s valmistati esimene vahuvein aastal 1842 Cincinnati osariigis. Tänaseks on mitmed tuntud šampanjamajad nagu nt Mumm, Moët, Piper ja Taittinger jõudnud endale USA-s valduse soetada, kus toodavad vahuveini. Paar aastat tagasi New Yorkis olles õnnestus ka minul proovida Domaine Carnerosis valmistatud vahuveini, tegemist on Taittingeri mõisaga, mis asub Kalifornias, aastane  kogutoodang on ca 300 000 pudelit ning vahuveini valmistatakse Chardonnayst ja Pinot Noirist.

Oma peatüki on raamatus saanud ka Lõuna-Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa ning eksootiliseks lõppakordiks on Aasia peatükk, kus käsitletakse Hiinat ja Indiat. Esialgu on küll toodang Aasias väga väike ning tarbitakse kohapeal ära, kuid kes teab, mis mõnekümne aasta pärast toimub.
Kokkuvõttes ütlen, et tegemist on hästi koostatud sisuka entsüklopeediga, mis võiks iga vahuveinisõbra riiulis olla küll. 

Teine raamat, mida ammu ootasin on Richard Juhlini “A scent of Champagne. 8000 champagnes tasted and rated”. Juhlini raamat Champagne guide” (ilmunud 2008) oli minu esimene šampanjaraamat, sisukas teejuht ja hea kaaslane mullimaailmas rändamise teel. Tolleks hetkeks oli R.J maitsnud kokku 6500 erinevat šampanjat, nüüdseks on ta jõudnud numbrini 8000. Ka seekordsesse raamatusse on autor kirjutanud mõned isiklikku laadi artiklid oma perekonnast ning sama südamlikud on ka šampanja valmistamise ja olemuse kirjeldused. On tunda, et ta suhtub pinnasesse, viinamarjadesse, veinimeistritesse ja muidugi šampanjasse suure ja sügava lugupidamisega.

Eriti vahvad on sellised rubriigid nagu “The 1oo best champagnes of all time” ja “100 champagnes you should try before you die“. R. Juhlin ise tunnistab, et ta armastab nimekirjade ja edetabelite koostamist ning miks mitte neid siis ka oma raamatus kajastada. 

20140114-220150.jpgThe 1oo best champagnes of all time” on nimekiri, mida on huvitav ja hariv lugeda, kuid enamikele šampanjasõpradele jäävad nimekirjas toodud šampanjad ilmselt kättesaamatuks. Kohal nr 1 on Juhlinilt 100 punkti saanud 1928 Pol Roger Grauves Vinothèque ja kohal nr 100 Juhlini skaala järgi 97,5 punkti saanud 1959 Paul Bara. Ülejäänud 98 maailma parimat siis jäävad nende vahele 🙂

Teine nimekiri  “100 champagnes you should try before you die” on märksa põnevam ja mitte nii kättesaamatu, sellest nimekirjast olen mina proovinud 6 nimetatut. Vähe küll, aga meil on aega veel, meil on aega veel.
Autor soovitab jooke, millised võiksid maitsjale midagi õpetada ja meeldejääva elamuse tekitada. Nimekiri on ilmselgelt koostatud nii, et ka tavalugeja leiaks endale midagi tuttavat ja kättesaadavat. Sestap ei viita soovitused sugugi mitte alati konkreetsele aastakäigule, vaid majale või sordile näiteks Pol Roger Blanc de Blancs, Louis Roederer Vintage või William Rosé Deutz. Nii et on, mida proovida ning siis kas Juhlini arvamusega nõustuda või mitte.

Mullitavaid ja meeldejäävaid elamusi teile uuel aastal!!!

Pommery Rosé

Pommery rosé oli edeva plekist roosa pudelikujulise karbi sees, maitsva mannavahu värviline, väga effektne pakend.  Otsustasime seda mullitavat roséd maitsta noore sirguva tütarlapse 12ndal sünnipäeval, värvi järgi tundus kõige sobivaim valik sellisel tähtpäeval.


Koostis: 70% Pinot Noir, 30% Chardonnay

Värvus: kollakas lõheroosa (kaugel karbi värvist)

Aroom: üsna kerge aroom, tunda maasikaid. Mull väga tihe ja intensiivne.

Maitse: mineraalne, õrnad punased marjad, kergelt magusa maitsenüansiga, lühikeses lõppmaitses tunda kerget liköörsust.

Juhlini hinnang 70, arenedes 76

Mumm Cordon Rouge NV

Maja asutati Reimsis 1827. aastal kolme sakslasest venna Jacobus, Gottlieb ja Philipp Mummi poolt, kellele oli abiks kohalik mees Friedrich Giesler. Vennad andsid majale nime P. A. Mumm oma isa Peter Arnoldi järgi.
Aastal 1852 võttis maja juhtimise üle järgmise põlvkonna esindaja Georges Hermann Mumm, kes oli väga innovaatilise mõtlemisega ning pühendunud mees. Ta reisis üle terve maailma, lisaks Euroopale ka Austraaliasse ning Uus-Meremaale eesmärgiga šampanjat turundada. Sajandivahetuse aegu müüdi Mummi paljudel turgudel, nagu nt Venemaa, Kanada, USA, aga ka Brasiilias ja Peruus.

G.H.Mummi suurimaks saavutuseks on kahtlemata Cordon Rouge,  milline on tänapäeval Mummi šampanjade sümboliks. Aastal 1876 otsustas G.H.Mumm oma heade ja oluliste klientide auks panna Cuvee Bruti kaela ümber punase siidilindi. Inspiratsiooni selleks sai ta Prantsusmaa kõrgetest eraisikule antavatest autasudest  Ordre Royal et Militaire de Saint Louis ning Grand Cordon de la Légion d’Honneur.

1904.aastal sai Mummist Briti kuningakoja ametlik šampanja ning see staatus on neil säilinud tänase päevani.

Kuna tegemist oli sakslastega, siis oli I maailmasõda Mummi maja jaoks iseäranis raske aeg. Kahe maailmasõja vahelisel ajal asus maja juhtima Renè Lalou, kelle ülesandeks sai maja maine ja nime päästmine. Pärast II maailmasõda laienes Mumm jõuliselt ning suunas fookuse just eksporditurule. Aastal 1969 võttis maja üle Kanada päritolu suurkontsern Seagram, täna on omanik Pernod Ricard. Mumm on üks suurimaid šampanjamaju, aastane kogutoodang 8 miljonit pudelit.

Mina proovisin esimese Mummi šampanjana Cordon Rouge, millist kuulu järgi armastavad eriti ameeriklased. Juhlini sõnul oli mõni aasta(kümme) tagasi tegemist täiesti arvestatava ja väga hea šampanjaga, millele aga järgnes sügav ja valus kukkumine.  Täna areneb NV šampanja andeka veinimeister Didier Mariotti käe all taaskord positiivses suunas. Kahjuks ei saa ma ei kinnitada ega ümber lükata Juhlini väidet mineviku märjukese kohta, küll aga loodan tulevikus nautida veinimeistri uusi imesid.

Koostis: 45% PN, 25% PM, 30% CH

Aroomis oli tunda küpsust ning kergelt magusaid karamelli ja šokolaadinoote. Esmamulje oli täielik mainstream, kuid lähemal nuusutamisel ja maitsmisel tekkis iseloomu. Ikka see kerge magusus vist andis teatava eristuva noodi. Ja selgelt tuleb aega anda klaasis avanemiseks ja arenemiseks.

Maitse oli happeline ja mineraalne, magusus ja röst maitses esile ei tule.

Võimaluse korral soovitatakse eelistada Magnum pudeleid, kus kvaliteet oluliselt parem.

Juhlini hinnang šampanjale 72 punkti, arenedes 78.

Mummi võib küll Eestis vist igast alkoholiga kauplevast poest leida, kui hea lugeja otsustad osta ja proovida, siis jaga oma elamusi!

Veuve Clicquot Brut Yellow label

Kaunil kollasel päikesepaistelisel laupäeval on paslik üles tähendada märkmed ja emotsioonid Yellow Labeli (Rootsis kutsutakse seda jooki Kollaseks Leseks) kohta.

Vaatamata sellele, et Clicquot näol on tegemist suurtootjaga, aastatoodang 18 miljonit pudelit, on maja suutnud läbi aegade säilitada Pinot’l baseeruva klassikalise stiili ning šampanjades on tunda taigna, leiva ning pipra selgeid elemente.

Ajavahemikul 1860-1870 sisenes Clicquot šampanjapudeli kujunduses uude ajajärku. 1873 aastakäik sai “spetsiaalse riietuse” – kollast värvi sildi. Aastal 1876 sai kollasest sildist spetsiaalne tunnus kuivale veinile, mida müüdi Briti saartel. Yellow label võeti kiirelt omaks ning müügiagendid ja kliendid nõudsid just kollast šampanjat. Yellow Labelil on ka väga kaunis, teistest eristuv madami portreega korgikaas.

Koostis: 56% PN, 16% PM, 28% CH
Värvuselt kuldkollane, päikeseloojangu varjund, äärmiselt mahe toon.

Aroomis tunda rosinaid, puuvilju, kerget vanilli ja brioche. Minu jaoks domineeris üle kõige puuvili, üldine aroomibukett ei olnud väga intensiivne ja iseloomukas, pigem rahulik, pipranoote ma kahjuks ei tabanud. Maitses oli selgelt tunda puuvilju ja marju üsna heas tasakaalus.

Juhlini hinnang 74, arenedes 85

Billecart-Salmon Brut Réserve

Suvel Champagne maakonnas ringi sõites külastasime võimaluse korral väikesed maju, vahel kloppisime ka edutult suurte värava taga, kuid enamasti ei tulnud  keegi avama. Saime aru, et kuumal suvekuul on veinivalmistajatel käed-jalad tööd täis ning pole aega ega isu iga untsantsakaga tegeleda. Ühel päeval lugesin Juhlini raamatust: “It’s real pleasure for any wine enthusiast to visit this small, well-run domain in Mareuil-sur-Ay”. Absoluutselt! Patt oleks jätta selline võimalus kasutamata, eriti kui juhtumisi sealsamas külas oled ning nii parkisimegi oma bussikese Billecart-Salmoni värava ette.

     

Mõis asutati aastal 1818 kui abiellusid Nicolas François Billecart and Elisabeth Salmon. Tänapäeval valmistab mõis elegantseid ja sportlikke veine, mis sobivad ideaalselt ka moodsa köögiga.

Billecart 1959 võitis esikoha Champagne of the Millennium 1999 degustatsioonil, kus valiti 150 XX sajandi parimat šampanjat.

Tol päeva kui meie värava avasime säras päike taevas, aed oli täis õitsvaid lilli ning ümberringi imeline vaikus. Maja peauks oli avatud, astusime sisse, kuid esialgu ei kohanud me hingelistki. Lõpuks kohtasime üht töötajat, kes kutsus kohale ametliku esindaja: saabus daam, umbes 50 aastane, mustas Chaneli kostüümis, erkpunaste huultega. Vau! Tõeline daam! Meie nägime välja… turistid, chillilt suviselt riides valmis ootamatuteks naudinguteks. Kuuldes meie soovist nende keldrit külastada, vabandas daam, et ekskursioonid algavad taas sügisel ning järjekord nende keldri külastamiseks on vähemalt 1 aasta! Vot nii! Selle peale ei osanud muud kosta kui paluda luba vähemasti mõisa poodi külastada ning seal ringi vaadata. Sellega oli daam õnneks päri. Ostsin kaasa ühe pudeli Brut Réserve ja mõned meened veel lisaks, daam kinkis noortele tütarlastele mälestuseks mõisa võtmehoidjad. Teadagi, investeering tulevikku – küllap nad sinna kord tagasi lähevad!

Lahkusime mõisast meeldivate tunnetega ning panin šampanja ootama oma hetke ühel külma päeval. Aeg tasus ootamist, tegemist oli suurepärase šampanjaga!

Koostis: 35% PN, 30% PM, 35% CH

Jook on meeldivalt puuviljane, aroomis tunda värskust, õuna ja pirni.

Maitses oli tunda sidrunit, millele järgnes pikk tasakaalus õunane (Granny Smith) järelmaitse. Jook hellistas pehmelt suulage, tunda oli kerget magusust ja kooresust.

Absoluutne nauding, tõeliselt suurepärane šampanja, sellist jooki juues saad aru, et on ikka küll vahe headel ning väga headel šampanjadel!

R. Juhlin annab oma raamatus huvitava nõuande: “Osta Billecart-Salmoni šampanjasid enne, kui need muutuvad sama kalliks kui Krug”.