Pierre Gimonnet Special Club 2012

Sünnipäeva puhul tõin veinikapi hämarusest välja ühe Special Clubi ning ühtlasi oli see minu esimene tutvus Pierre Gimonneti šampanjamajaga. Ajalooürikutes tuulates leiame esimesed märkmed perekond Gimonnet kohta 1750ndatest aastatest, nad tegelesid viinamarjakasvatusega ning müüsid kogu oma saagi teistele tootjatele. Alles aastal 1935 alustas Pierre Gimonnet ise šampanja tootmist. Tema poeg Michel asus isale appi aastal 1955 ning täna toimetavad majas Pierre pojapojad Olivier ja Didier.

Aedu on neil kokku 29,4ha, millest 13ha asuvad Grand Cru alal Cramant, Oger ja Chouilly külades. Ülejäänud 16ha asuvad Premier Cru aladel. Viinamarju teistelt kasvatajatelt nad juurde ei osta. Didier Gimonnet usub, et veini kõrge kvaliteet sõltub viinapuude vanusest. Nende aedades on keskmine viinapuude vanus 35 aastat, Grand Cru aedades on osad viinapuud 40 aastased ning leidub ka kaks väga vana aeda – istutatud aastatel 1911 ja 1913.

Erinevate aeda viinamarjadest pressitud mahla hoitakse eraldi, et säilitada konkreetse aia iseloom ning puidust vaate ei kasutata. Fermantatsioon ja malolaktiline fermentatsioon toimub terasest mahutites. Alates aastast 1982 säilitatakse reservveine pudelites vaatide asemel, veinimeistri sõnul lisavad nad reservveinile 4g suhkrut ning see hoiab pikemal säilitamisel veini värskena. Gimonneti šampanjad on oma stiililt puhtad, elegantsed ja lopsakad, küpsevad kenasti ning on head stiilinäited põhjapoolsest Côte des Blancs`st.

Alates aastast 2012 tehakse väikestes kogustes ka külapõhiseid šampanjasid, nn mono-terroir, kus segus kasutatav vein on ainult sellest külast pärit. Oger Grand Cru šampanja on segu neljast erinevast aiast. Chouilly Grand šampanjas kasutatakse erinevas vanuses reservveine 3ha suurusest “Montaigu” nimelisest aiast ning Cramant Grand Cru šampanjasegus on 12 erineva aia marju.

Nende külašampanjadeni loodan jõuda mõne aasta pärast, seekord nautisime Special Club 2012.

Koostises 100% CH, suhkrut on lisatud 4g/l kohta. 60% viinamarju pärineb Cramant külast, 30% Chouilly külast ja 10% premier cru alalt. Jook on pandud pudelisse aprillis 2013 ning korgitud oktoobris 2018.

Värvus klaasis oli tumeda varjundiga kuldkollane.

Maitses ja aroomis oli tunda õunu, võid, õunakoort, vaniljejäätist ja mineraalsust. Lõppmaitse oli pikk ja hape kandis hästi. Koos kalamarjasaiaga tuli vaniljenoot eriti jõuliselt esile, kalamarja umami ja magusus mängis joogiga väga hästi kokku. Suurepärane jook!

Lisan siia lõppu veel ühe mõttetera, mille leidsin Pierre Gimonneti kodulehelt: “Me ei päri maad oma vanematelt, vaid me laename seda oma lastelt” (Antoine de Saint Exupéry).

Paul Clouet Bouzy Vintage 2012

Lätist jõudis tänu headele sõpradele minuni Paul Cloueti šampanjamaja Grand Cru Blanc de Noirs 2012. aastakäigu šampanja. Esimene kord proovisin selle maja šampanjat enam kui viis aastat tagasi ning tookordseid muljeid ja infot maja ajaloo kohta saate lugeda siit.

Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Värvus klaasis oli kuldkollane.

Aroom oli täidlane, tunda oli kuivatatud puuvilju, rosinaid, mett ja röstisaia.

Maitses oli esimese hooga oli üllatuslikult tunda hoopiski lambavilla maitset. Lisandusid küpsed luuviljad, täidlus ja magusad noodid. Hape oli tasakaalus ja tagasihoidlik, lõppmaitse oli suhteliselt lühike. Keskmaitses oli tunda mett, brioche ja kuivatatud puuvilju. Üldmulje oli täidlane, rikkalik, magusapoolne, sügav ja kõige võimsamalt domineerisid just kuivatatud puuviljad. Kindlasti nõuab enda kõrvale tugeva iseloomuga rooga.

Vollereaux Cuvée Marguerite Rosé 2012

Vollereauxi šampanjamaja alguspunktiks võib lugeda aastat 1805, mil perekond rajas Champagne piirkonda esimesed viinamarjaaiad. Suurem edulugu sai alguse pärast Esimest Maailmasõda kui aastal 1923 toodeti esimene šampanja Victor Vollereaux juhtimise all. Täna juhib maja perekonna kuuenda põlve esindaja Franck Vollereaux. Kui ta sai nelja aastaseks, siis kinkis vanaema Marguerite talle veinimeistri põlle ning täisealiseks saades ta selle ameti endale valiski. Lisaks Franckile toimetab majas tema õde Hélène, kelle vastutusala on veiniturism ja kõik sellega seonduv ning onu Jean-Marie, kes vastutab viinamarjakasvatuse eest.

Vollereauxi šampanjad on Eestis väga laialt levinud ning viimati maitsesin nende Cuvée Marguerite Rosé uusimat aastakäiku 2012. Mõned aastad tagasi maitsesime 2008. aastakäiku ning tookordseid muljeid saate lugeda siit.

Värvus oli aprikoosi oranži varjundiga roosa.

Koostises 75% Chardonnay, 25% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 6g/l kohta.

Aroom oli küllaltki suitsune ja kergelt röstine, tunda oli vaarikaid, punaseid sõstraid. Klaasis avanedes lisandusid tsitrusviljade aroomid.

Maitse oli tugevalt sõstrane, õunane, täidlane ja suhteliselt jõuline. Keskmaitses oli tugevalt tunda punaseid marju, rohu mõrkjust ning lõppmaitses lisandusid kõrvetatud ja veidike kirbed noodid. Maitse keskel oli ka magusaid noote, hape oli terve maitse vältel tuntavalt tagaplaanil.

Kuna karakterit on joogil piisavalt, siis hästi kõlaks ta kokku sobiva roaga (nt lõhest valmistatud road), kuid samas on see rosé väga nauditav ka üksinda. Kokkuvõttes oli tegemist heas tasakaalus, marjase, ümara ja nauditava roséga.

Kohtumine Piper-Heidsieckiga

Põneva ajalooga Piper-Heidsiecki maja šampanjasid oleme aeg-ajalt siin ja seal maitsta saanud ning paari šampanja kohta olen varem ka siin blogis oma muljeid jaganud. Mõned nädalad tagasi võtsime oma seltskonnaga asja tõsisemalt ette ning korraldasime Piper-Heidsiecki šampanjadega õhtusöögi. Esimese kolme šampanja kõrvale nautisime erinevaid kalasuupisteid ja mereande, pearoaks oli vasikaliha koos selleri-kartuli püreega ning joogiks vasika kõrvale Rare 2006. Aga kõigest nüüd järjekorras.

Esimene šampanja, mille aperitiiviks avasime oli Essentiel Blanc de Blancs Extra Brut. Koostises 100% CH ning valmistamisel on kasutatud 2013. aasta saaki ning 35% ulatuses vanemaid reservveine. Korgitud oli nimetatud pudel oktoobris 2017. Seega on see šampanja keldris küpsenud õige mitu head aastat ning seda oli maitses ka kohe tunda.

Aroom oli väga täidlane ja küps, tunda oli röstitud leiba ja mandleid, üllatava leiuna avastasime aroomist peterselli. Küllaltki mineraalne jook, suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Maitses oli piisavalt rösti, piisavalt hapet, nautisime seda koos kraavilõhe ja soolasiiaga, austrid oleksid kindlasti olnud match made in heaven selle joogiga, aga austreid meil tol õhtul paraku polnud. Veinimeister Emilien Boutillat annab BdB-le säilituspotensiaaliks 15 ja enamgi aastat!

Olime kõik müüdud esimesest sõõmust alates, armusime sellesse šampanjasse hetkega, sest tegemist on üliheas tasakaalus suurepärase šampanjaga, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli lausa üllatav. Tolle pudeli ostsime suvel Viking Line laevalt ning kahjuks ei ole ma seda Eestis poeriiulitel näinud. Kui keegi teab, kus seda Eestis saab, siis palun andke teada!

Teine šampanja oli Cuvée Brut, kindlasti üks tuntumaid maja šampanjade rivis ning väidevalt oli just see Marilyn Monroe lemmikšampanja. Aastal 1953 teatas Marilyn: “Alustan igat päeva klaasikese Piper-Heidsieckiga, sest see soojendab mind üles”. Vot selline elu! Aga nüüd tagasi šampanja juurde – koostises 50% PN, 30% CH ja 20% Meunieri, reservveine on kasutatud minimaalselt 25% ja suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Aroomis oli tunda virsikuid ja kerget röstisust, maitses rohkem pirni, röstitud leiba ja samuti virsikuid. Hape oli särtsakas ja kalamarjaga moodustasid nad kena koosluse.

Kolmas jook järjekorras oli Vintage 2012, mille koostises on 48% CH ja 52% PN, suhkruid on lisatud 8g/l kohta. Aroom oli segu küpsetest nootidest, kus segunesid raba, metsaalune, röstisus ja küpsed luuviljad. Maitse tundus esimese hooga lõhnaga võrreldes veidi toores ning oli pungil troopilisi puuvilju, virsikuid, ka mandariine ja röstitud pähkleid. Hape oli võimas ja tuntav, jook tundub olevat oma arengus tõusukõveral ning kümne aasta pärast võib pudelis olla väga võimas jook. Veinimeister annab selle joogi säilituspotensiaaliks 20 ja enam aastat! Mõned aastad tagasi maitsesin Vintage 2006 ning neid muljeid saab lugeda siit.

Juba vintage kõrvale serveerisime vasikaliha ning lõpuks oligi aeg avada õhtu täht – Rare Millésime 2006. See oli minul esimene kord Rare maitsta ning tasus oodata 🙂 Koostises 70% CH ja 30% PN. Aroom oli delikaatne ja tulvil õunakoogi aroome, tunda oli ka mesisust ja troopilisi puuvilju. Maitses oli tunda veidi tamme ja mahedaid iiriseid, kuivatatud aprikoose, küpsetisi ja idamaiseid magusaid vürtse. Järelmaitses oli tugev kõrvetatud karamell. Üldmulje oli väga positiivne, tegemist oli hästi täidlase ja sügava joogiga ning vasikalihaga sobisid nad ideaalselt! Veinimeister soovitab Rare 2006 juua kuni aastani 2035.

Oli ülimaitsev ja maitsemeeli avardav õhtu, järgmise korrani!

Kohtumine Diebolt-Vallois šampanjadega

Eelmisel keerulisel aastal juhtus meeldivaid asju tegelikult palju rohkem kui me mäletame ning üks hea uudis Eesti šampanjasõpradele oli kindlasti see, et Mulligalerii hakkas maale tooma Diebolt-Vallois šampanjamaja toodangut.

Minu esimene kohtumine Diebolt-Valloisi šampanjaga toimus mõned aastad tagasi ning tookord leidsime selle šampanja Soomest. Esmamuljed olid positiivsed ja jõudsime ära oodata nende saabumise Eestisse. Esimese korra muljeid ja maja ajaloost saate veidi pikemalt lugeda siit.

Mulliklubi kohtumisõhtule Diebolt-Valloisi šampanjadega eelmise aasta novembris valisime 4 erinevat jooki ning muljed olid igati meeldivad.

Kuna suur osa maja põldudest asuvad Cote de Blancs`i piirkonnas Cramant ja Cuis külades, siis kasvavad nendel põldudel Chardonnay viinamarjad ning suur osa toodangust ongi Blanc de Blancs šampanjad. Esimesena avasime Blanc de Blancs, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Aroom oli õunane ja õhuline, tunda oli kriiti ja mineraalseid noote. Maitses tundsime mõrudaid mandleid, õunu loomulikult, ka veidi suitsuseid aroome. Hästi nüansirikas maitse, mitmetahuline ja üllatav. Lõppmaitses oli magusat melonit tunda.

Teisena avasime järgmise Blanc de Blancs Prestige, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Aroomis oli tunda küpsemaid õunu kui eelmisel, palju sügavam ja küpsem aroom. Ka maitse oli küpsem, tundsime röstiseid noote ja ahjuõunu. Lõppmaitse oli veidi vesine, aga hape kandis piisavalt kaua.

Kolmandaks lasime Rosél end üllatada, koostises 63% PN, 27% CH ja 10% Meunier, suhkruid 3-5g/l. Aroom oli marjane, tunda oli jõhvikaid ja metsmaasikaid. Maitse oli suhteliselt happeline, aga rikkalikum komponentide poolest kui aroom. Aeg-ajalt tundsime suus toomingamarja tolmusust ja lõpus ka kirbeid pihlakaid. Heas tasakaalus jook, suhteliselt intensiivne, aga mineraalne ja põnev!

Viimasena valasime klaasidesse Millésime 2012 BdB Extra Brut, koostises 100% CH, suhkruid 3-5g/l. Lõhn oli õunane, mahlane, tundsime ka küpseid kollaseid ploome. Maitse oli mitmetahuline ja kihiline, täis röstiseid päevalilleseemneid ja pähkleid. Hape oli väga heas tasakaalus ning kõik maitsed moodustasid kokku ühtse nauditava terviku. Aasta 2012 oli suurepärane aasta just Chardonnay viinamarjade jaoks, nii et tasub mõned pudelid koju varuda ja lasta küpseda ning mõne aasta pärast vaadata kui kaugele šampanja oma arenguga jõudnud on.

Loodetavasti ei jää see kohtumine Diebolt-Vallois šampanjadega viimaseks, sest Mulligalerii valikus on veel kolm võimsat Fleur de Passion aastakäigu šampanjat, nn maja kroonijuveeli, millega ka kindlasti tahaks tutvust teha.

Kokkuvõtteks ütlen, et Diebolt-Vallois veinimeister valmistab nauditavaid šampanjasid, mida on lihtne sobitada õhtusöögil erinevate käikude kõrvale ja siis end hea toidu ja joogiga hellitada. Sest sa oled seda väärt!

Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

• 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
• 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
• 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
• NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
• NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
• 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
• MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  
• NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
• 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
• 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50€) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Moët&Chandon Grand Vintage Rosé 2012

Moët & Chandon valmistas esimest korda aastakäigu šampanjat aastal 1842 ning valmistamise ajendiks oli soov pakkuda nõudlikele ameeriklastele ja brittidele küpsemat šampanjat.
Aastakäik 2012 on järjekorras juba 43. aastakäigu rosé. Aastal 2012 esitas ilm viinamarjakasvatajatele tõsiseid väljakutseid. Talvekülmad tulid varakult ja kevadel jagus öökülmi kauemaks kui tavaliselt. Augustikuu osutus saagi päästjaks – august oli soe ja kuiv, kuid saak ise jäi kümne aasta keskmisest 40% madalamaks (9000 kg/ha kohta). Viinamarjad olid magusamad ja suurema happesisaldusega kui eelmistel aastatel. Selline tasakaal meenutab aastakäike 2002, 1989 ja 1966, millal toodeti tippkvaliteetseid šampanjasid ja need aastad olid ka suure vananemispotensiaaliga.

Koostis: 42% PN (millest 13% on punane vein), 23% Meunieri ja 35% CH. Koostises domineerivad punased marjad ning seda on tunda ka veini iseloomus. Suhkruid on lisatud 5g/l.

Värvus oli väga punane, küpsete punaste sõstrate toon.

Aroomis oli tunda pohlamoosi, klaasis jooki liigutades ilmusid vaniljenoodid ja kodused vahvlid, võid oli tunda ja ka veidike metalsus. Hästi küps aroom oli.

Maitse oli aroomiga võrreldes oluliset toorem, happeline ja täis rohusust. Tunda oli greipi, tooreid punaseid sõstraid, kreeke ja ploome. Punastest viljadest pungil jook. See šampanja vajab aega, et areneda ja küpseda, aastat 5 kindlasti ja miks mitte ka kauem.  Oma pudeli avasime liiga vara, tegemist oli ulja noorukiga, täis hapet ja kirge, toorust ja tormakust. Aga ikkagi ka nüüd, oli ta tegelikult juba vägagi nauditav, eriti hästi passis ta kokku kanafilee ja päiksekuivatud tomatitest valmistatud hummuse suupistega.

Kohtumine Louis Roedereriga

Kui veebruaris 2019 avaldati nimekiri The Most Admired Champagne Brand 2019, siis Roederer oli selles nimekirjas auväärsel kolmandal kohal. Keda huvitab maja ajalugu, siis pikemalt saate lugeda siit.

Täna on õnneks põhjust pikemalt peatuda maja lipulaeval Christalil, varem ei ole meil olnud võimalust seda kultusšampanjat maitsta.
Vene tsaar Aleksander II oli suur Roedereri maja toodangu austaja ning aastal 1876 valmistati tsaarile eriline šampanja – Christal. Šampanja villiti läbipaistvasse kristallist valmistatud pudelitesse ning väidetavalt oli selleks kaks põhjust: esiteks nägid siis kõik, et tsaar joob hinnalist jooki, teiseks kartis Aleksander II mürgitamist ning uskus, et läbipaistvast pudelist on mürk paremini näha. Kristallist pudelid ei olnud väga vastupidavad ning neid kasutati vaid paar aastat.
Aastatel 1917-1927 Cristali ei valmistatud, kuna pärast revolutsiooni kadus ostujõuline Venemaa turg. Aastal 1928 otsustas madame Olry-Roederer Christali uuesti valmistama hakata. Läbipaistev pudel sai patenteeritud ning tänapäeval müüakse seda kollasesse tsellofaani mähituna. Paber pole mitte ainult ilu pärast, vaid kaitseb jooki ka UV kiirguse eest.

Maitsesime tol õhtul 4 erinevat Louis Roedereri šampanjat ning nüüd kõikidest järjekorras:

Brut Premier koostises 40% CH, 40% PN ja 20% Meunieri. Šampanja on küpsenud keldrites 3 aastat ning jäetud pärast korkimist rahunema veel minimaalselt 6 kuuks. Värvus klaasis oli kuldkollane, aroomis oli tunda õunasust. Maitses domineerisid samuti õunad, hapu sügisene Antonovka, hape oli ilus tugev ja kandis läbi terve maitse. Üldmuljelt oli tegemist värske ja heas tasakaalus joogiga, piisavalt elav, parajalt rikas ja jõuline. 

Järgmisena avasime Vintage 2012 – koostises 70% PN ja 30% CH. Segust 30% on küpsenud tammevaatides ning pärmisettel on jook küpsenud reeglina 4 aastat. Aroom oli röstine ja ahjuõunane, tunda oli ka kerget metalsust. Maitses oli küpsed õunad, lõppmaitses küpsed ploomid, järelmaitse oli hästi pikk. Piisavalt magusust ja hapet, mis olid heas balansis.

Kindlasti võiks anda mõlemale aastakäigu šampanjale aega küpsemiseks, kuigi nad olid juba praegugi väga nauditavad. Aga noored ja vihased veel, aastatega tuleb ilmselt ümarust ja küpsust juurde.

Eriti palju ootaks seda Rosé Vintage 2013-lt, sest tegemist on suurepärase aastakäiguga, millel on piisavalt palju vananemispotensiaali. Koostises 65% PN ja 35% CH. Aroomis oli tunda fenkolit ja kergelt aniisi, lillelisust ja kuivatatud luuvilju. Maitses oli jõuliselt tunda punaseid marju, samas oli piisavalt mineraalsust ja särtsakat hapet.
Meie nautisime roséd koos grillitud nektariini ja krevettidega ning maitsekooslus oli imemaitsev!

Ja õhtu lõpuks siis kauaoodatud kohtumine Christal 2006-ga! Koostises 40% CH ja 60% PN, pärast 5-6 aastat pudelis, lisatakse Christalile 10-11g/l suhkruid ning 8-10 aasta vanuseid CH ja PN reservveine. Värvus oli kuldkollane ja helkiv, aroomis oli tunda vaniljet, rosinaid ja meekärge. Maitse oli siidine ja pehme, tunda oli mesisust, piisavalt mineraalsust ja luuvilju. Christalil on vananemispotensiaali 20 aastat, ilma et ta kaotaks happes või oma iseloomus. Head säilitamist ja nautimist!

Champagne Baron Albert La Préférence 2012 Brut

Baron Albert šampanjamajale panid aluse härra Albert ja tema abikaasa Beatrice, kes valmistasid maja esimesed šampanjad ja kaevasid esimese keldri aastal 1946. Vanematelt võtsid maja üle nende kolm poega Gilbert, Gervais ja Claude. Täna toimetavad majas Claude kolm tütart Claire, Lise ja Aline. Kolm õde on eripalgelised, igaühel omad tugevused ning üheskoos tehakse palju ära. Aprillis 2016 sai šampanjamaja ühena esimestest “Sustainable Viticulture in Champagne and High Environmental Value (HEV)” sertifikaadid ning aastal 2018 õnnestus neil sertifikaate uuendada. Viinapuuaedu on nende valduses kokku 55 hektarit.

Eestisse on Baron Alberti šampanjad jõudnud juba mõne aja eest, valik on päris lai ning šampanjad jaotuvad kahe erineva tootesarja vahel: “Les Ambassadrices” ja “Les Coquettes”.

Esimesena teeme tutvust La Préférence 2012 Brut šampanjaga.

Värvus kuldse helgiga kollane.

Aroomis on tunda sulanud jäätist ja vaniljenoote.

Maitse on täis parajalt küpseid õunu ja kukekommi. Keskmaitses tuleb hape teravalt korraks keelele, aga kokkuvõttes on hape heas tasakaalus. Koostises domineerib Chardonnay, lõppmaitse on pikk ja nüansirikas, vanilje noot kestab päris kaua. Heas tasakaalus, juba täna parajalt küps šampanja, kuid mida kannatab kindlasti hoida keldris veel mõned head aastad.