Henri Goutorbe Special Club 2005

H. Goutorbe maja asub Aÿ külas, nad kuuluvad Club Tresors de Champagne ühendusse ning korra elus on olnud mul au ka seda maja külastada. Emile Goutorbe (1890-1956) pühendas kogu oma elu viinapuude kasvatamisele, šampanjamaja visooni kujundas ja viis ellu tema poeg Henri (1922-2009). Alates 1970ndatest toimetab majas Henri poeg René, abiks on tal abikaasa ja kolm täiskasvanud last: Elisabeth, Bertrand ja Etienne. Neile kuulub 22 hektarit viinapuuaedu, kus kasvab 70% Pinot Noir, 25% Chardonnay, 5% Meunier. Aastane kogutoodang on 180 000 pudelit.

Kohapeal maitsesime tookord paari erinevat šampanjat ning sel kevadel oli õnn taas proovida majast kaasatoodud Special Club 2005 mille avasime Kairega meie aias.

Koostises 75% Pinot Noir, 25% Chardonnay.

Värvus klaasis oli huvitava, kergelt roosaka varjundiga kollane.

Aroomis oli tunda lapsepõlvest mälus püsiva värskelt klopitud vahukoore purgist tulevat hõngu, samuti pehme või, võiküpsiste ja õrnalt röstiseid noote. Hästi mõnusalt ümar ja täidlane aroom.

Maitse üllatas alguses ootamatult tugeva sidruniga, justkui sidrunimahla oli tunda. Hape oli üsna tugev ja tuntav. Andsime joogile aega klaasis veidi soojeneda ja avaneda ning šampanja muutus pehmemaks, täidlasemaks ja ümaramaks. Maitsesse ilmusid õunakook ja küpsed puuviljad. Väga heas vanuses ja tasakaalus šampanja, selline iseloomuga, stoilise rahuga kulgev jook. Lõppmaitse oli päris pikk ja aimata oli sidruniseemne mõrkjust.

 

Advertisements

Taaskohtumine Lassallega

Kui kevadel 2016 Champagnes käisime, siis külastasime ka Chigny-Les-Rosé külas asuvat Lassalle šampanjamaja, mida peavad kolme põlvkonna naised. Tookordne kohtumine oli väga meeldiv ning kogu reisiseltskond ostis koju kaasa maja tippšampanja Cuvée Angéline 2008. Nende pudelite saatuseks sai tähistada midagi erakordset: mina kinkisin oma pudeli tütrele põhikooli lõpetamisel ning loodetavasti avab ta selle eeloleval suvel kui keskkool läbi. Üks teine Angéline reisis tuhandete kilomeetrite kaugusele Seišellidele tähistamaks kahe kauni noore inimese kihlumist. Kolmas pudel avati ühe kena noore daami 18ndal sünnipäeval ning ema sõnul oli šampanja erakordselt kreekapähkline, väga küps ja imeliselt siidine. Aga mitte Angélinest ei tahtnud ma täna rääkida.

Väisasin mõned kuud tagasi uuenduskuuri läbinud veinipoodi Lootsi tänaval, neil on nüüd uus nimi (Bottlescouts) ja sigari- ja veinipoodi on paigutatud mõned lauad. Klientuur koosnes peamiselt soomlastest, kuid mind köitsid ennekõike veiniriiulid, õigemini šampanjariiulid. Ja need olid täis väga põnevaid šampanjasid, mida teistes Eesti poodides ei kohta, sest tegemist on Soome firmaga ja veinivalik jõuab sealtkaudu Tallinnasse. Silm haaras riiulilt 4 erinevat Lassalle šampanjat, küll mitte Angéline, ning tekkis idee korraldada meie klubi ja Lassalle šampanjade jällenägemine. Mõeldud tehtud ning ühel tormisel laupäevaõhtul seadsimegi end ühe laua taga sisse. Suupisted valmistas kohalik köök, ei midagi erakordset, pigem tagasihoidlikud kaaslased peategelaste saatjaiks. Tol õhtul oli meil õnn ja rõõm maitsta järgmisi šampanjasid:

J. Lassalle Blanc de Blancs 2008

Koostises 100% Chardonnay. Aroomis oli karamelli ja küpseid pirne, avanedes tulid esiplaanile tsitrusviljad. Maitses oli hape väga särtsakas, veidike rohusust ja sidrunit oli tunda ja lõpus olid kerged magusad noodid. R.Juhlin soovitab oma nimistus “100 champagnes you should try before you die” samuti Lassalle BdB proovida. Mina ühinen tema soovitusega, tegemist on ülihea šampanjaga, kõik on nii hästi paigas ja tasakaalus.

J.Lassalle Préférence

Koostises 1/3 igat viinamarja. Aroomis tundsime ära Kuldreneti õunad, samuti oli tunda virsikuid ja maasikaid. Maitses olid küpsenud õunad, mesi, Limpa limonaadi ja melonit. Lõpp oli täidlane ja tunda oli magusaid noote.

J.Lassalle Rosé

Värvus klaasis oli kahvaturoosa. Aroomis oli tunda kergelt lagritsat, aga tugevalt juustu ja piimamannergut, malolaktiline fermantatsioon on oma jäljed jätnud. Maitse oli samas hästi happene, terav ja särtsakas, vastupidiselt aroomi järgi tekkinud ettekujutusele. Suus segunesid punased marjad – maasikad ja metsmarjad. Mälupildiga võrreldes meeldis kohapeal maitstud rosé meile veidi enam, seekordne oli tahuline ja järsemate piiridega.

J.Lassalle Special Club 2008

Champagnes maitsesime aasta vanemaid BdB ning Special Clubi, seekord mõlemad siis aastast 2008, millist muide peetakse väga hea säilituspotensiaaliga aastaks.

Värvus klaasis oli kuldkollane ja aroomis oli tunda aprikoose, mesiseid noote ja rosinaid. Maitse oli värske, mineraalne, hape oli särtsakas ja terav ning natuke oli tunda ka õuna ja rösti. Ilmselgelt on selle šampanja avamiseks veel liialt vähe vett merre voolanud, tasuks oodata veel mõned aastad, lasta tal küpseda ümaramaks ja täidlasemaks, et kõik nüansid ja iseloomuomadused jõuaksid välja arenenda.

Kokkuvõtteks saame öelda, et taaskohtumine oli väga maitsev ja meeleolukas, Lassalle tase on endiselt kõrge ning kes soovib ise proovida, siis seadke sammud Lootsi tänavale.

Alfred Gratien Brut Rosé

Mõned nädalad tagasi Riias käies jäi poeletil silma Alfred Gratieni Brut Rosé, Eesti poelettidelt miskipärast Gratieni šampanjasid ei leia. Champagnes leiab neid muidugi ka, viimati õnnestus kohapeal maitsta Alfred Gratien Brut Millesimé 2000 ja koju kaasa tulla Blanc de Blancs 2007

Koostises 60% CH, 20% PN ja 20% Meunieri, värvus klaasis oli õrn, läikiv oranž.

Aroomis punased sõstrad, maasikad ja suvised lilled, natuke ka marjakoogi lõhna.

Maitse oli jõuline ja puhas, hape heas tasakaalus ja tuntav. Maits pulbitses küpsetest õuntest, punastest marjadest ja röstistest küpsistest. Lõpus lisandusid diskreetsed magusad noodid, lõpp oli pikk, suitsune ja mineraalne. Väga nauditav jook, mida sobib tarbida koos külmade lihalõikude, singi ja veinimeistri soovitusel ka Champagne regioonist pärit andouillette vorstiga. Tegemist on väga erilise maitseelamusega, paar aastat tagasi kevadel Reimsis jagunes meie reisiseltskond andouillette küsimuses kaheks erinevaks pooleks ning pidasime sel teemal maha tuliseid vaidlusi. Meie tookordse reisi muljeid saab lugeda siit. Mina igatahes soovitan küll andouillette proovida kui Champagnesse satute ja miks mitte siis koos roosa šampanjaga.

Ameerika vahuveinid aastal 2018, osa 2

Jätkan oma heietustega sealt, kus eelmine kord pooleli jäin ning tutvustan teile veel kolme Ameerika veinimaja. Piper Sonoma maja valmistab Sonoma maakonnas vahuveini varsti juba pea 40 aastat. Bränd loodi 1980. aastal kui Piper-Heidsiecki šampanjamaja ja Sonoma Vineyards tegid koos otsuse rajada vahuveinimaja Healdsburgi. Täna kuulub maja Rémy Cointreau gruppi ning veinimeister on alates 2015. aastast Keith Hock, kes enne seda töötas 11 aastat teises tuntud ja prestiižses majas, Schramsberg Vineyardsis. Maitsesime Piper Sonoma Bruti, mille koostises on 25% Meunieri, 15% Pinot Noir ja 60% Chardonnayd. Segus on kasutatud 20-25% reservveine. Värvus oli helekollane, sidrunikoore värvus. Aroomis olid kollased ploomid ja natuke rösti. Maitse oli karamelline, teravust ja hapet oli parasjagu. Väga šampanjalik jook, tunda oli õunasust ja kergelt suitsust vaniljet.

Teine uus kohtumine oli veinimajaga Gruet, mille asutajaks oli Gilbert Gruet, kes sündis 1931. aastal Prantsusmaal, Bethonis. Aastal 1952 alustasid Gilbert ja tema abikaasa Danielle šampanja tootmist ning 1967. aastal loodi U.V.C.B. (Union Vinicole des Coteaux de Bethon), Bethoni küla kooperatiiv. Aastal 1983 leidsid Gruetid sobiva istanduse New Mexico osariigis ning Gilberti lapsed Laurent ja Nathalie (koos abikaasa ja pojaga) kolisid Ameerikasse ja alustasid seal vahuveini tootmist. Esimene nende vahuvein jõudis müügile 1989. aastal. 2004. aastal võitis Grueti 1997 Blanc de Blancs Londonis International Wine and Spirits võistlusel Yardeni trofee. Grueti vahuveine Ameerikas oli poeriiulitel päris palju näha, portfellis on neil kokku 7 NV ja 4 aastakäigu vahuveini. Meie valisime poeriiulilt välja Gruet Brut Rosé, koostises 100% Pinot Noir. Värvus klaasis oli jõhvikaroosa, aroomis oli tunda punaseid marju, eelkõige maasikaid. Maitse oli alguses väga kuiv, keskel hästi marjane ja lõpus lisandus kergelt suitsune mekk. Lõppmaitse oli väga pikk ja kuiv. Igati nauditav mullijook!

Ja jäänud ongi veel MUMM NAPA veinimaja, milline avati 1987.aastal ning kelle Brut Prestige maitsesin eelmine kord Ameerikas olles. Seekord proovisime Mumm Napa Brut roséd, mille koostises 80% Pinot Noir, 20% Chardonnay. Värvus oli virsikukarva oranž, aroomis oli tunda punaseid marju ja eelkõige just mahlast pakatavaid küpseid kirsse. Gastronoomiline vein, mille maitses olid kibuvitsad, hea hape, natuke karamelli ja lõpp oli üsna mõru. Iseloomuga jook, tugeva selgrooga. Üldmulje hea, kuid šampanjaga segi ei ajaks.

Sellised oli suvised muljed ookeani tagant, järgmine kord räägime taas šampanjadest.

LANGLET Extra Brut Blanc de Noirs

Šampanjamaja Langlet taga on kolm meest, kolm sõpra: Vincent Métivier, kes valis majale asupaigaks Glandi, väikese küla Château-Thierry ja Épernay vahel; Luc Chaudron, kes omab viinamarjaaedu Montagne de Reimsis ning Fréderic Papelard, kes on brändi saadik ja müügimees. Maja sümboliks on eesel, kelle pea kaunistab ka kõikide pudelite etikette. Meeste sõnul soovivad nad eelkõige olla innovatiivsed, pidevalt areneda ning trendide ja muutustega kaasas käia. Loomulikult hindavad nad šampanja valmistamise traditsioone ning vahel kasutavad ka tuntuid kunstnikke, kes nende pudelite etikette joonistavad.

Mind kõnetas Langleti šampanjamaja Pariisi kaubamajas ning haarasin riiulilt kaasa 100% Meunierist valmistatud Extra Bruti.

Värvus klaasis oli tumekollane, kuldse läikega.

Aroom oli täidlane, tunda oli aprikoose, tammekoore nüansse, natuke piimhapet ja silo hõngu.

Maitse oli suitsune, täis küpseid luuvilju ning sügisesi üliküpsenud õunu. Lõpus oli pikk ja kuiv hape, samuti oli tunda mineraalsust.

Väga põnev ja omapärane šampanja, 100% Meunieri näeb poelettidel harva ning tasub kindlasti proovida kui satute kohtuma. Pikemalt sellest põnevast viinamarjast Meunierist saate lugeda siit.

 

 

Kohtumine Drappieri šampanjamajaga

Suvi oli sel aastal pikk ja soe ning lisaks vabas õhus šampanja nautimisele üürisime üheks kenaks suveõhtuks Eduard Vilde muuseumi päiksepaistelise veranda. Tekkis tahtmine end korraks mõelda 1930ndatesse, nautida maja õhustikku ja imelist seltskonda.

E.Vilde majamuuseum asub Kadrioru pargis, endises lossi kastellaani majas. Oma suurelt jaolt tänaseni säilinud väljanägemise sai Kadrioru lossivalitsejale ehk kastellaanile ehitatud maja 1835-1836. aastal. 1881. aastal toimunud remondi käigus värviti peahoone roosaks. 1925. aastal otsustas Eesti Vabariigi valitsus kinkida kirjanik Eduard Vildele maja koos aiamaaga. Sobiva maja asemel leiti pärast pikki otsinguid 6-toaline korter Kadriorus endise kastellaanimaja esimesel korrusel. Riigi kulul teostati selles kapitaalremont ja sisustati populaarse A.M.Lutheri vabriku mööbliga. Vilde kolis majja 1927. aasta lõpus ja elas siin surmani 1933.

Meie valisime päiksepaistelise õhtu, tellisime suupisted Plus cateringist ning õhtu peakülaliseks oli seekord šampanjamaja Drappier. Vana tuttav šampanjamaja, mis sel suvel sai endale Eestis uue, särava ja aktiivse esindaja pr.Kristel Voltenbergi ja ChampChamber OÜ näol. Kui varem olid Eestis saadaval vaid mõned Drappieri maja šampanjad, siis õnneks on nüüd saadaval kõik 11 erinevat cuveed.

Drappieri suguvõsa alguseks loetakse aastat 1604 kui sündis Remy Drappier. Lisaks kolmele šampanja põhiviinamarjale kasvatatakse ka nelja vähemtuntut marja (Petit Meslier, Blanc Vrai, Arbane, Pinot Gris) ning valmistatakse nendest põnevaid šampanjasid. Drappier kasutab ainult esimese pressi mahla ning väävlit lisatakse minimaalselt. Aastane kogutoodang on 1,6 miljonit pudelit ning veinimeistriteks on Michel Drappier ning Yannick Desmarest.

Maaletoojal on huvilistele välja pakkuda põnev pakett “Kuus cuveed kell kuus”, millest meie maitsesime tol õhtul ära viis. Šampanjade kaaslasteks olid seekord  erinevad suupisted ning degustatsioon võis alata.

Esimesena valasime klaasidesse Brut Nature Zero Dosage. Zero dosage šampanjad on mõnede meie klubiliikmete absoluutsed lemmikud ning ootasime seda kohtumist suure põnevusega. Koostises on 100% Pinot Noir, suhkruid ei ole lisatud. Värvus oli kuldkollane, aroomis oli tunda tsitruseid, ürte ja õrnalt aimatavaid mandleid. Maitse oli luuviljane, õunane ja krõbe, väga kuiv ja mineraalne. Meile meeldis! Šampanja sobib ülihästi aperitiiviks ja mereandide kõrvale.

Teisena nautisime Blanc de Blancsi, mille koostises on 95% Chardonnay ja 5% Blanc Vray (teise nimega Pinot Blanc). Väga põnev koostis, mida tihti ei kohta. Suhkruid on lisatud 6,5g/l kohta. Aroomis tundsime rosinaid, küpsete pirnide aroome, õrnalt mett ja lillelisust (veinimeistri sõnul pojenge). Maitses oli tunda maapähkleid, küpsiseid, maitse üldmulje oli mõnusalt küps ja kreemine. Väga heas tasakaalus šampanja, mis sobib hästi suitsukala või valgest lihast roogade saatjaks.

Kolmandana tegime tagasipöörde zero dosage juurde ning nautisime Rosé Brut Nature Zero Dosage. Minu jaoks oli see lühikese aja jooksul juba teine kohtumine selle imelise šampanjaga, esimene kord kohtusime sel kevadel vabas looduses ööbikulaulu saatel Rosé Brut Nature Zero Dosage.Teine kohtumine ei jäänud esimesele karvavõrdki alla, rosé oli imeline! Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid lisatud ei ole. Lõhnas domineerisid punased marjad, eelkõige maasikad. Maitse oli samuti pungil täis punaseid marju, tundsime kibuvitsa ja aimata oli ka vihjeid mahedatele, küpsetele nektrariinidele. Tõeliselt ilus rosé…

Vahepeal tegime giidiga lühikese tuuri muuseumis ning muuhulgas saime ülevaate kirjanikuhärra põnevast (armu)elust. On ikka värvikaid kujusid meie kultuuriloos olnud!  Ma ei hakka siinkohal Vilde elulugu ümber kirjutama, huvilistel soovitan hoopis muuseumisse minna ning algallikast infot ammutada.

Kuulsate meestega ka jätkasime. Drappieri šampanjamaja oli Prantsuse kindrali ja riigimehe Charles de Gaulle lemmik ning tema nime kannab ka üks nende šampanja. Cuvee Charles de Gaulle koostises on 80% Pinot Noir ja 20% Chardonnayd. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Aroom oli jõuline, tundsime metspähkleid, muskaatpähklit, püssirohtu ja alumiiniumit. Maitse õrnalt metalsete nootidega, tunda oli sidrunit ja lõpus tuli (soola)karamell. Hape oli tugev ja heas tasakaalus, hästi kompleksne ja tunda, et  iseloomuga šampanja.

Meie õhtu lõpetas Rosé de Saignée, mis on valmistatud 100% Pinot Noirist, suhkruid on lisatud 6g/l. Värvus oli täpselt punane sõstar, mullijoad klaasis olid väga tihedad. Aroomis ja maitses oli tunda punaseid marju, vaarikaid ja mureleid. Hästi siidine ja lopsaka maitsega šampanja, mida võib nautida aperitiiviks või miks mitte hoopiski grillitud lambaliha kõrvale.

Kohtumine Drappieri šampanjamajaga oli igati maitsev ja meeleolukas, veinimeistrid teevad väga head tööd ning šampanjad on stiilipuhtad. Loodame, et kohtume õige pea uuesti, sest maja valikust 6 jäi järgmist korda ootama. Kaunist sügist kõikidele ja miks mitte kasutada võimalust Drappieri šampanjasid nautida!

Kasutatud allikad: Kadrioru pargi veebileht, http://www.kadriorupark.ee; Champchamber OÜ koduleht https://champchamber.com ; Mulligalerist http://mulligalerist.blogspot.com

Ameerika vahuveinid aastal 2018, osa 1

Sel suvel juunikuus puhkasime perega Ameerikas, üks meie väga hea sõber elab seal ning nii me vaheldumisi üksteisel siin- ja sealpool lompi külas käime. Viimaste jõulude ajal oli tema Eestis ning nüüd oli meie kord minna. Meie Ameerika piirdus seekord ainult idarannikuga, peamiselt veetsime aega suurtes linnades New Yorkis, Washingtonis ja Chicagos. Valisime minekuks juunikuu, kuna tappev kuumus saabub seal tavaliselt augustis. Sel aastal aga oli teisiti. Nii nagu Eestis algas suvi mai alguses, siis nii oli ka seal ning kõik kolm nädalat oli keskmine temperatuur 30C ringis. Mulle sobis, pigem mõnusalt soe suvine kuumus kui pintsakukraed kergitama sundiv külm põhjatuul. Nautisime igatahes täiel rinnal ning jagan siinkohal ka teiega oma mullitavaid elamusi.

Minu huvi reisides on alati maitsta kohalikke veine ja Ameerikas selleks võimalusi jagub. Hugh Johnson kirjutab oma 2018. aasta veiniteatmikus, et kuigi jätkuvalt toodetakse Californias 90% USA veinidest, siis teised osariigid on kasvamas, nt Washingtoni osariigis avatakse üks uus veinimaja lausa iga 15 päeva tagant! Veinipoodides ja söögikohtades on alati väga suur valik USA veine ning teisel kohal raudselt on Itaalia veinid. Newyorklased armastavad Itaalia veine, majaveinid on väga tihti Itaaliast, valgetest on suurim lemmik Prosecco kõrval Pinot Grigio.

Mis mind tõeliselt seekord üllatas võrreldes 4 aasta taguse mälestusega, oli tohutu suur valik “California Champange” sildiga vahuveine. Riiulite kaupa, erinevad tootjad ja pudeli hind alates 8 dollarist. Samal ajal algasid šampanjamajade tütarmajade poolt toodetud vahuveinide hinnad 20-25 dollarist. Californias toodetakse vahuveini juba alates 1860ndatest ning hoolimata Prantsusmaa pingutustest kaitsta champagne nime, pole see õnnestunud. Kuni need tooted EU-sse müüki ei jõua, on neil lubatud kasutada nimetust “California champagne”. Minu peamine huvi oli ikkagi tutvuda Vana Maailma suurte majade tegemistega Ameerikas, sain maitsta nii vanu tuttavaid kui uusi tegijaid ning “California champagnest” ma täna ei kirjuta.

Alustan vanast tuttavast majast Chandonist ning seekord maitsesin nende kaht erinevat vahuveini. Erilist vaimustust Chandon minus eelmine kord ei tekitanud ning paraku ka mitte seekord. Chandon Brut Classic värvus oli kuldkollane, hästi küps värvitoon. Aroomis oli pärmi ja tugevat röstisust ning maitses oli üleküpsenud õunu ja karamelli. Pimetestis ära ei petaks, üldmulje oli hea, röstine ja täidlane. Chandoni Blanc de Noirsi värvus oli tuhmblond, kergelt hallika tooniga beež. Aroomis olid kollased lilled, aga maitse oli suhtleliselt ilmetu. Kuigi poeriiulitel oli Chandoni vahuveine veelgi, siis otsustasin järgmistel kordadel teiste tootjate kasuks.

Järgmisena proovisime Hispaania gigandi Freixeneti poolt 1982. aastal asutatud Gloria Ferreri vahuveini, milline eelmine kord üllatas väga positiivselt, Seekord proovisime Sonoma Brut NV, mille koostises on 86,5% Pinot Noir ja 13,5% Chardonnayd, suhkruid on lisatud 12,4g/l kohta. Vahuveini värvus oli helekollane, valkja kuldse läikega. Aroomis olid röstised noodid ja maitse oli väga šampanjalik. Hape oli heas tasakaalus, tunda oli röstsaia, sidruneid ja hapusid rohelisi õunu. Väga hea vahuvein ning kui kunagi peaks tee viima läänerannikule, siis Ferreri veinimaja võiks külastada küll.

Järgmine kord kirjutan uutest kogetud maitseelamustest Gruetist ja Piper Sonomast. Seniks aga nautige kuldset sügist!