Leclerc Briant Premier Cru Extra Brut

Blogis on paar kuud väga vaikne olnud, aga jätkan sealt, kus viimane kord pooleli jäin – jätkan Leclerc Brianti šampanjadega. Viimati jagasin oma suurt vaimustust rosé osas ning mul õnnestus leida üks päris suure valikuga internetipood, kus Leclerc Brianti šampanjad valikus olid. Tellisin ühe uue maitse ning seekord siis Premier Cru Extra Brut:

Koostises 70% PN, 15% Meunier, 15% CH. Suhkruid on lisatud 3g/l kohta.

Jook oli kuldkollase värvusega, mull klaasis oli väga tugev. Jook on valmistatud 2015. aasta korjest, pudeldatud 2016 ning korgitud 2021.

Aroom oli veidi imal ja lilleline, sekka viskas ka piimamannergu hõngu.

Maitse oli tugev, terav, metalse nüansiga, kuiv ja mineraalne. Puuviljasust oli väga vähe, veidike oli tunda sidrunit ja tsitrusvilju, tegemist oli suhteliselt sirgjoonelise ja lihtsakoelise joogiga. Rasvase valge kala tasakaalustajana see jook toimis suurepäraselt, aga roséga sarnast elamust sellest joogist paraku ei saanud.

Eelmistest vaimustavatest kohtumisest Leclerc Brianti šampanjadega ning maja ajaloost saate lugeda siit.

Leclerc Briant Rosé Extra Brut

Leclerc Brianti maja alguseks loeb perekond aastat 1872 ning maja ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Mõned aastad tagasi leidsin Leclerc Brianti šampanjad Pagari tänava veinipoest, aga paraku seda poodi enam pole ning sellega koos kadusid ka šampanjad. Tookord jõudsin maitsta kahte erinevat, üheaia šampanja Les Crayères oli lihtsalt suurepärane jook ning seda elamust mäletan siiani. Leclerc Briant Brut oli veidi tagasihoidlikum, kuid siiski võrreldes teiste majade entry leveli šampanjadega oli selles karakterit küllaga. Igati äge maja on! Eelmiste jõulude ajal käisime korraks Pariisi õhku nuusutamas ning päevakese veetsime ka Reimsis. Külastasime seal veinipoode ning tõime koju kaasa ka mõned šampanjad. Ühe, mille kaasa tõime oli Leclerc Briant Rosé Extra Brut. Nüüd suvel avasime selle ning nentisime kahetsusega, et miks me küll ainult ühe pudeli seda kaasa tõime.

Koostises 93% Chardonnay ja 7% Pinot Noir punaveini, suhkruid on lisatud 3,5g/L kohta. Viinamarjad on korjatud aastal 2018 ning pudel on korgitud augustis 2021.

Värvus oli jõhvika roosa. Maitses olid punaseid marju, mineraalsust, kriiti, paekivi ja kirgast allikavett. Tundsime pohli, vahvleid ja lõppmaitses karamelli. Ülimaitsev rose, ülitäpne, stiilne, kirgas ja puhas. Super elamus!

Elamus oli nii võimas, et hakkasin internetist e-poode otsima ning loodan, et ehk õnnestub seda roséd ka Eestisse tellida.

Louis de Sacy Cuvée XII Édition Limitée

Louis de Sacy maja asub Montage de Reimsi piirkonnas Verzy külas ning majas toimetab täna perekonna 13. põlvkond. Viinamarju hakati kasvatama juba aastal 1633, kuid otsuse šampanjat tootma hakata tegi André Sacy aastal 1962. Algselt oli brändi nimi Champagne Sacy Père et Fils, kuid aastast 1986 kannab maja nime Champagne Louis de Sacy perekonna esiisa auks. André poeg Alain Sacy hakkas isa kõrval maja arendama ning suunas oma tähelepanu lisaks Prantsusmaa turule ka ekspordile. Noorima põlvkonna esindajad Yaël ja Jonathan Sacy liitusid pereäriga aastal 2013.

Maja omab tänasel päeval 18ha viinapuid, mis kasvavad 23 erineval põllulapil. Punaseid marju kasvab 70% (65% Pinot Noir ja 5% Meunier) ning 30% Chardonnayd. Viinapuude keskmine vanus on 30 aastat.

Maja esimene üheaia šampanja Cuvée les Courtisols 2013 tutvustati šampanjasõpradele aastal 2019.

Minu armsad sõbrad taliujujad kinkisid mulle sünnipäevaks ühe väga erilise šampanja – Louis de Sacy Édition Limitée XII D.12.15.

Tegemist on Louis de Sacy veinimeistri eksperimendiga, kes otsustas segada kokku parimad veinid ja jätta segu 12 pikaks aastaks magnum pudelites keldrisse settele seisma. Vein segati kokku 75% 2003 aastakäigust ja 25% 2002 aastakäigust ning kasutati 55% Pinot Noir ja 45% Chardonnay viinamarju. Suhkruid lisati 6,4g/L kohta ning ümber korgiti need pudelid detsembris 2015.

Värvus klaasis oli tumedama kollane merevaigu toon.

Aroomis olid kreeka pähklid, küpsed virsikud ja mandilid, hästi jõulise aroomiga jook.

Maitse oli väga täidlane, sõstrane, suitsune ja kummine. Hape oli ergas, tunda oli viinamarja seemnete mõrkjust, lõppmaitses oli ka maasikaid. Lõpus hape kadus päris kiiresti ning suhu jäi pikaks ajaks küpse saia noodid, mesisus ja karamell. Hästi sügava maitsebuketiga võimas jook! Usun, et veinimeister jäi ka ise oma eksperimendiga rahule. Eestis on see jook täiesti saadaval (Avallone.ee), nii et proovige järele!

Minu varemaid muljeid Louis de Sacy šampanjade kohta saate lugeda siit.

Paul Clouet Bouzy Vintage 2012

Lätist jõudis tänu headele sõpradele minuni Paul Cloueti šampanjamaja Grand Cru Blanc de Noirs 2012. aastakäigu šampanja. Esimene kord proovisin selle maja šampanjat enam kui viis aastat tagasi ning tookordseid muljeid ja infot maja ajaloo kohta saate lugeda siit.

Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 7g/l kohta. Värvus klaasis oli kuldkollane.

Aroom oli täidlane, tunda oli kuivatatud puuvilju, rosinaid, mett ja röstisaia.

Maitses oli esimese hooga oli üllatuslikult tunda hoopiski lambavilla maitset. Lisandusid küpsed luuviljad, täidlus ja magusad noodid. Hape oli tasakaalus ja tagasihoidlik, lõppmaitse oli suhteliselt lühike. Keskmaitses oli tunda mett, brioche ja kuivatatud puuvilju. Üldmulje oli täidlane, rikkalik, magusapoolne, sügav ja kõige võimsamalt domineerisid just kuivatatud puuviljad. Kindlasti nõuab enda kõrvale tugeva iseloomuga rooga.

Homaar ja Heidsieck

Millalgi talvel tekkis sõpradega mõte soetada ja maitsta üheskoos Piper-Heidsiecki ja Charles Heidsiecki majade tippšampanjasid, milliseid just väga tihti niisama ei kohta. Mõeldud-tehtud ning panime šampanjad siis kannatlikult õiget aega ootama. Viimaks tekkis mõte ühel varakevadisel laupäeval korraldada õhtusöök, mille staariks pidi saama homaar ning tundus õige aeg ka need šampanjad siis avada. Polegi Eestis varem ise elusaid homaare ostnud ja küpsetanud, aga eks ükskord ole ikka esimene kord. Meie leidsime akvaariumi Kanadast pärit homaaridega Promost, neid oli seal müügil koguni kahes suuruses.

Homaarist üksi jääb ju väheks ning hakkasime siis nuputama, et mida eelroaks valmistada. Piper-Heidsieck on Rare tarbeks teinud eraldi veebilehe http://www.rare-champagne.com, kust leiab tippkokkade poolt koostatud menüüd iga konkreetse Rare aastakäigu juurde. Väga tänuväärne tegu, kodukokad ei peagi pead pooleks murdma kui töö on tippude poolt juba tehtud. Soovitan vaadata, ääretult huvitavad menüüd on seal!

Enne kui õhtusöögi juurde jõuame, siis jagan lühidalt Rare kohta mõned ajaloolised faktid. Esimest korda valmistati Piper-Heidsiecki majas limiteeritud kogus eksklusiivset La Cuvée du Centenaire Prantsusmaa kuninganna Marie-Antointette tarbeks aastal 1885 ning seda aastat peetakse Rare šampanja sünniaastaks. Erakordse sündmuse auks disainis Pierre-Karl Fabergé ka erakordse pudeli, kuid seda ei olnud võimalik suurtes kogustes toota ning tookord kujundati hoopis erilise kujundusega sildid.

Täpselt 100 aastat hiljem, aastal 1985, disainis Van Cleef & Arpels erakordse kujundusega pudeli, mida kaunistasid kuld ja teemandid, ning seda kasutati 20. sajandi esimese, Rare Millésime 1976, turuletoomiseks. Aastakümnete jooksul on pudeli kujunduse edasiarendamisega tööd tehtud ning täna ehib Rare pudelit imekaunis kuldne kroon.

Meie valisime esimeseks šampanjaks Rare Millésime 2006 ning sinna juurde valmistasime brokkoli hummuse. Ääretult lihtne roog ja üllatav kui hästi see šampanjaga sobis! Ulme! Šampanja koostises 70% CH ja 30% PN, värvus klaasis oli särav kuldkollane. Ninna tõusid troopiliste puuviljade aroomid, tunda oli ka kohvi, kakaod ja kergelt aimatavaid idamaiseid vürtse. Maitse oli kreemine, täidlane, pehmelt kohvine ja hästi pika järelmaitsega. Tunda oli mineraalsust ja kuivatatud puuvilju. Suursugune ja nauditav šampanja!

Teine käik oli Rare Rosé Millésime 2008, mille kõrvale serveerisime kreveti-redise ceviche. Koostises 70% CH ja 30% PN. Värvus klaasis oli selline tagasihoidlik, mahe roosa toon. Aroomis oli tunda musti sõstraid, mustikaid ja mandleid. Maitses oli mineraalsust, veidi sidrunit isegi, karamelli, kukekommi ja küpseid punaseid marju. Keskmaitses lisandusid kerged suitsused noodid. Võrreldes Rare 2006-ga jättis rosé 2008 meile tagasihoidlikuma mulje. Hiljem lugesin kodulehelt, et veinimeistri hinnangu kohaselt on sel šampanjal arengupotensiaali aastani 2050! Uskumatul! Mis tähendab, et see jook on alles oma arenemistee alguses ning võibki veidi kinni olla, aasta on ju alles 2022.

Enne homaari juurde asumist avasime vahepalaks Charles Heidsieck Millésime 2006. Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 10,8 g/l. Aroomis oli lillelisust ja puuvilju. Maitse oli kergelt rohune alguses, keskel oli hape päris tugev, suhkru kõrge sisaldus oli samuti tunda. Maitses oli ka küpseid luuvilju ja võisaia.

Homaari kõrvale avasime paralleelselt Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 1995 ja Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 2004. Aastakäik 1995 on legendaarne ning ka mina olen sellest varem kirjutanud. Vahepealsetel aastatel aga ei olegi muide Blanc des Millénairest valmistatud. Aasta 2004 oli väga hea aasta just Chardonnay jaoks ning see ilmselt julgustas veinimeistrit 2004 seda erilist šampanjat taas valmistama.

Koostis mõlemal 100% Chardonnay. Alustades vanemast, siis 1995 oli röstine, sügav, hästi ümar, hästi tugev šampanja, hape kandis kogu maitse jooksul, tunda oli küpseid õunu. Äärmiselt elegantne ja suursugune jook. Noorem vend aastast 2004 oli samuti õunane, aga palju värskem ja särtsakam, hape oli teravam ja nurgad oli nö veel maha lihvimata. Tunda oli mineraalsust ja sidrunit.

Homaariliha oli äärmiselt hõrk ja mahlane, nautisime šampanja ja homaari kooslust väga, road ja šampanjad täiendasid üksteist suurepäraselt!

Suures ärevuses jäid korralikud fotod ka tegemata, aga üldplaan on õnneks ikka näha.

Vollereaux Cuvée Marguerite Rosé 2012

Vollereauxi šampanjamaja alguspunktiks võib lugeda aastat 1805, mil perekond rajas Champagne piirkonda esimesed viinamarjaaiad. Suurem edulugu sai alguse pärast Esimest Maailmasõda kui aastal 1923 toodeti esimene šampanja Victor Vollereaux juhtimise all. Täna juhib maja perekonna kuuenda põlve esindaja Franck Vollereaux. Kui ta sai nelja aastaseks, siis kinkis vanaema Marguerite talle veinimeistri põlle ning täisealiseks saades ta selle ameti endale valiski. Lisaks Franckile toimetab majas tema õde Hélène, kelle vastutusala on veiniturism ja kõik sellega seonduv ning onu Jean-Marie, kes vastutab viinamarjakasvatuse eest.

Vollereauxi šampanjad on Eestis väga laialt levinud ning viimati maitsesin nende Cuvée Marguerite Rosé uusimat aastakäiku 2012. Mõned aastad tagasi maitsesime 2008. aastakäiku ning tookordseid muljeid saate lugeda siit.

Värvus oli aprikoosi oranži varjundiga roosa.

Koostises 75% Chardonnay, 25% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 6g/l kohta.

Aroom oli küllaltki suitsune ja kergelt röstine, tunda oli vaarikaid, punaseid sõstraid. Klaasis avanedes lisandusid tsitrusviljade aroomid.

Maitse oli tugevalt sõstrane, õunane, täidlane ja suhteliselt jõuline. Keskmaitses oli tugevalt tunda punaseid marju, rohu mõrkjust ning lõppmaitses lisandusid kõrvetatud ja veidike kirbed noodid. Maitse keskel oli ka magusaid noote, hape oli terve maitse vältel tuntavalt tagaplaanil.

Kuna karakterit on joogil piisavalt, siis hästi kõlaks ta kokku sobiva roaga (nt lõhest valmistatud road), kuid samas on see rosé väga nauditav ka üksinda. Kokkuvõttes oli tegemist heas tasakaalus, marjase, ümara ja nauditava roséga.

JEEPER šampanjade degustatsioon

Sulnil suvepäeval otsustasime teha väikese Jeeper šampanjade degustatsiooni. Mõned aastad tagasi hakati neid Eestisse importima ning valik aina täieneb. Jeeperi brändi ajaloost saate pikemalt lugeda siit. Seekord oli meil menüüs 4 erinevat šampanjat, tegelikult on poeriiulil veel ka viies, aastakäigu šampanja, aga see jäi meil seekord proovimata.

Cuvée Blanc de Blancs Grande Réserve – koostises 100% Chardonnay, suhkruid on lisatud 7g/l. Värvus oli kuldkollane. Aroomis oli tunda mineraalsust ja õige natuke piimamannergut. Maitses oli hape keskmine, suus oli jook väga vahune ja kreemine, tunda oli tsitrusvilju ja karamelli.

Cuvée Blanc de Noirs koostises 65% Pinot Noir ja 35% Meunieri, suhkruid lisatud 5g/l. Jook oli küps, täidlane, mahe, kreemjas ja tulvil küpseid luuvilju. Aroomis oli täidlust ja alumiiniumi.

Cuvée Grand Rosé koostises 88% Chardonnay, 12% PInot Noir, suhkruid lisatud 6g/l. Maitse oli delikaatne ja külluslik, tunda oli kirsikive ning veidi meenutas maitse Belgia oude gueze kirsiõlut. Värvus oli Lõuna-Prantsusmaa rose veini värv, selline kirgas kergelt oranžikas roosa. Aroomis olid pojengid, roosid ja kirsid. Rosé on kindlasti minu vaieldamatu lemmik Jeeperi šampanjade seast!

Cuvée Grand Assemblage koostises 60% Chardonnay, 15% Pinot Noir, 25% Meunier. Suhkruid on lisatud 7g/l. Värvus kuldkollane, aroomis olid küpsed õunad ja brioche. Maitses oli hape päris jõuline, tunda oli sidrunite hapukust ja troopilisi puuvilju.

Oli maitsev pärastlõuna, tegemist on hea kvaliteedi ja hinna suhte šampanjadega.

Pertois-Moriset L’Année 2013

See väike perekonnale kuuluv šampanjamaja asub Le Mesnil-sur-Oger külas ning täna toimetab majas asutajate lapselaps Cécile koos oma abikaasa Vincentiga. Viinapuuaedu on neil kokku 20,7 hektarit, Côte de Blancsi aladel 13,4 hektaril kasvab Chardonnay ning Coteaux Sézannaises 7,30 hektaril 60% Pinot Noir ja 40% Chardonnay. Enamike šampanjade korral kasutavad nad teadlikult malolaktilise fermentatsiooni blokeerimist st et õunhappel ei lasta muutuda piimhappeks. Selle asemel lastakse veini pärmisettel olla võimalikult pikalt ning veinid pudeldatakse alati alles juunis-juulis.

Aastal 2015 liitus maja ühendusega Club Trésores de Champagne. Tooteportfell on neil väga mitmekülgne ja põnev – lisaks klassikalisele sarjale ja aastakäigu šampanjale on neil ka ainult ühes külas kasvanud viinamarjadest valmistatud šampanjad (Oger, Villeneuve), ühe aia šampanjad ning ka Special Club šampanja.

Jõulude ajal tõime Reimsist kaasa aastakäigu šampanja L’Année 2013, mille nüüd kenal suvepäeval laevajuhilubade tähistamiseks avasime.

Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 1g/l. Vein on pudeldatud juulis 2014, keldris küpsesid pudelid minimaalselt 72 kuud ning korgitud oli meie pudel aprillis 2021.

Aroomis oli värskust, kergelt sidrunit, veidike metalsust, alumiiniumi, tooreid õunu ja nektariine.

Maitse algfaasis oli tugev hape, õunasus ja natuke karamelli, maitse lõpp oli aga huvitavalt pärmine.

Austrite ja päikeselise õhtuga sobis šampanja ideaalselt!

Kui märkate poeletil Pertois-Moriset šampanjasid, siis mina soovitan kindlasti proovida! Minu muljeid eelmistest kordadest saate lugeda siit.

Nicolas Feuillatte Terroir Premier Cru

Nicolas Feuillatte bränd on šampanjasõpradele kindlasti tuttav, ka mina olen nende šampanjadest varem kirjutanud ning maja ajalugu ja varemaid muljeid saate lugeda siit. Seekord tutvustan teile Terroir Premier Cru šampanjat, mis on nende tooteportfellis üks uuemaid ja meie leidsime selle Tallinki laevapoest.

Koostises on võrdsetes osades kolm viinamarja: Chardonnay, Pinot Noir ja Meunier. Viinamarjad on kasvanud 100% premier cru alal.

Väljavalatud joogi värvus klaasis oli kuldkollane, kergelt beežika nüansiga.

Aroom oli väga täidlane, tulvil küpseid luuvilju, juustu, pirne ja piimamannergu hõngu.

Maitse oli aroomiga võrreldes värskem ja särtsakam, hästi mineraalne, intensiivne ja sujuva struktuuriga. Lõppmaitse oli kergelt soolakas. Tegemist on pretensioonitu joogiga, mis sobib ideaalselt aperitiiviks või kalaroogade, vasikaliha või vanade juustudega.

Delavenne Pére&Fils

Maja asub grand cru alal Bouzy külas ning Delavenne Pére&Fils on récoltants-manipulants, mis tähendab, et nad valmistavad ja müüvad ainult enda kasvatatud viinamarjadest šampanjat. Lisaks šampanjale toodavad nad ka punast veini Coteaux Champenois. Viinamarjaaiad on majal kolmes külas: Ambonnays, Bouzys ja Cramantis, kasvatatakse Chardonnayd ja Pinot Noiri, viinamarjad korjatakse käsitsi, pressitakse eraldi ning säilitatakse eraldi vaatides ning veinimeistriteks on majas Jean-Louis ja Jean-Christophe Delavenne. Malolaktilist fermentatsiooni ei kasutata ning šampanjat pudeldatakse perekonna traditsiooni kohaselt ainult juulis.

E-drinksi kaupluste riiulitelt võib leida 5 erinevat Delavenne Pére&Fils šampanjat, seekord tutvustan teile kahte neist:

Delavenne Nature Brut Non Dosage

Koostises 60% PN ja 40% CH, värvus oli kuldkollane.

Aroom oli intenvsiivne, puuviljane, esile tulid küpsiseid, orashein ja võililled.

Maitse oli üle keskmise täidlane ja hape oli ka üsna intensiivne. Oli tunda mineraalsust ja kriiti, röstitud saia ja pähkliseid noote. Järelmaitse oli suhteliselt pikk ja mineraalne. Kindlasti sobiks see šampanja ideaalselt austrite saatjaks või lihtsalt aperitiiviks.

Delavenne Brut Rosé

Koostises 43% PN, 40% CH ja 17% Bouzy Rouge punaveini, suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Marjad pärinevad 2015-2016 korjest. 

Jook klaasis oli punase sõstra tooni ja kerge kuldse helgiga.

Aroomis domineerisid kibuvitsamarjad, metsamarja moos, samuti oli tunda ka mõrkat heina ja rohttaimi. 

Maitse algfaasis oli maasikaid ja maasikamoosi, vaarikaid ja pohli. Keskmaitse oli täidlane ja tunda oli kergeid suitsuseid noote. Lõppmaitses domineerisid punased sõstrad ning päris lõpus jäi suhu jõuline tugev hape. Väga hea rose, mis sobib ideaalselt sushi või tartari kaaslaseks. 

Champagne Barons de Rothschild Rosé

Kuulsale Rothschildide suguvõsale kuulub ka üks šampanjamaja – Champagne Barons de Rothschild, mis loodi aastal 2009 kui kolm perekonnale kuuluvat veinimõisa – Château Lafite Rothschild, Château Mouton Rothschild ja Château Clarke Edmond Rothschild selle ühiselt asutasid. Perekonna esiisaks loetakse Mayer Amschel Rothschildi, kes sündis Saksamaal aastal 1744 ning pere üheks sümboliks on viis kimpu ühendatud noolt, mis kujutavad Mayeri viit poega ning kimp sümboliseerib nende ühist jõudu.

Esimest korda tegin majaga tutvust aastal 2014 ning vahepeal möödunud aastate jooksul on portfell tublisti täienenud. Nüüdseks on turule jõudnud ka aastakäigu šampanjasid ning majal on isegi oma Rare aastakäigu šampanja. Minul õnnestus seekord maitsta roséd:

Koostises 85% Chardonnay ja 15% PN, reservveinide osakaal segus on 40%.

Värvus ere oranž, aprikoosi ja lõhe värvus.

Aroom oli tulvil punastest marjadest, ennekõike jõudsid ninna metsmaasikad ning veidike ka sidrunikoort.

Maitses domineerisid punased metsamarjad ja sõstrad. Maitse oli veidike kirbe, samas õhuline, kerge ja mineraalne. Keskmaitses ilmusid kirsikivid, lõppmaitse oli pikk ja täidlane, hästi rikkalik. Kerge, aga samas intensiivse üldmuljega ning hästi tugeva kehandiga, mis klaasis seistes aja jooksul ei lahtunud. Väärt kogemus ja meeldiv maitseelamus oli see igatahes!

Õhtu Charles Heidsieckiga

Charles Heidsieck on üks šampanjamaja, milline avaldab pudeli tagumisel sildil korje ja korkimise aastaarvud. Eelmisel aastal hakkasin teadlikult poodides ning laevadel vaatama, millise aastakäigu Charles Heidsiecki Bruti siis müüakse. Kui leidsin suvel Promost üllatusega 2008 korjest ja 2014. aastal korgitud šampanja ja seda maitsesin, siis tekkis idee otsida kokku kõik erinevad aastakäigud ning teha horisontaalne degustatsioon. Lisaks 2008. aastakäigu korjele leidsin veel normaalsuuruses pudeli 2017/2020 ja magnumpudeli aastanumbritega 2015/2019.

Koostises 100% CH, viinamarjad pärinevad Côte des Blancs alalt, 10 erinevast aiast ning on korjatud 2016.

Aga enne kolme šampanja mõõduvõtmist ajasime maitsemeeled soojaks Lätist minu jõudnud Charles Heidsiecki Blanc de Blancs abiga. Majas valmistasti esimest BdB juba aastal 1949 ning taaslansseeriti see aastal 2018.

Värvus oli joogil heleroheline, aroomis oli tunda tooreid õunu, rohttaimi, mandleid ja sidruneid. Maitses domineerisid värsked noodid, keskmaitses oli hape päris tugev, kuid mitte ründav. Ilus ja pigem otsekohene jook, ainult hästi kergelt oli tunda võisust ja karamelli. Lõppmaitse oli kirbe ja mõrkjas, mineraalsete nootidega. Väga hea ja nauditav šampanja ning loodetavasti jõuab ta peatselt ka Eesti turule.

Seejärel valasime klaasidesse kolm erinevat Charles Heidsiecki Brut Réserve ning võrdlesime maitseomadusi ja aroome. Erinevused tulid selgelt välja ning olid üllatavalt suured.

2017/2020 jättis kõige toorema ja värskema mulje, eks ta oligi ju kõige noorem. Maitse oli lühike, kergelt röstine, üldmulje jäi vesine. Tunda oli tooreid õunu ja sidruneid.

2015/2019 oli esimesega võrreldes juba mõnusalt täidlane, külluslik ja küpsem. Tunda oli karamelli ja magusamaid noote.

2008/2014 oli kõige vanem ja ikka täitsa teisest ooperist. Tohutult küps, täidlane, aprikoosidest nõretav ja ümar šampanja. Kergelt suitsuste, röstiste ja leivaste nootidega, ploomikooki tundsime ka.

Selline võrdlemine annab võimaluse mõista, kuidas aeg mõjutab šampanja iseloomu arengut ning milliseks võib areneda hea maja NV šampanja. Ja kui erineva mulje võivad saada kaks inimest kui üks neist joob 2017 ja teine 2008 aasta korjest valmistatud šampanjat. Ometi saavad nad väita, et jõid täpselt sedasama šampajat.

Mina soovitan taolist degustatsiooni korraldada kui võimalus tekib, sest see on silmiavav ja põnev kogemus ning kuna aina enam maju kasutab võimalust tagumisele sildile aastaarve märkida, siis võimalusi tekib aina enam.

Ilusat saabuvat sõbrapäeva kõikidele šampanjasõpradele!!!

Lallier R.016

Lallieri šampanjamaja asutati 1906. aastal Aÿ külas René Lallieri poolt, aastal 2020 ostis maja Campari grupp ning maja juhiks ja veinimeistriks sai Dominique Demarville. Tema ülesandeks on kasutada ära viinamarjade parimad omadused, avastada siiani varjatud olnud võimalusi ning pöörata maja tootmine aina enam orgaanilise tootmissuuna poole. Maja omanduses on 15ha veiniaedu peamiselt Aÿ külas, oma aedadest saavad nad 40% tootmiseks vajalikest viinamarjadest, ülejäänud ostavad kokku. Lallier kasutab šampanja tootmiseks kahte viinamarja: Chardonnayd ja Pinot Noir ning alates 2007. aastast kasutavad nad isevalmistatud pärmi, milline koguti ja aretati Aÿ külas kasvavatelt Chardonnay viinamarjadelt pärit looduslikest pärmidest.

Lallieril on tootevalikus “R” seeria, kus R tuleb sõnast Reflection ehk peegeldus ning number näitab aastakäiku, millisest saagist on see šampanja peamiselt valmistatud. Lähemalt tutvustan täna R.016, mille koostises on 44% CH ja 56% Pinot Noir. 86% veinist pärineb aastast 2016 ning 14% on reservveinid. Suhkruid lisatud 7g/l kohta.

Aasta 2016 oli keeruliste ilmaoludega, aasta esimestel kuudel sadas tavapärasest rohkem vihma. Aprilli lõpus ja mai alguses saabusid ootamatud öökülmad, mis tegid viinamarjadele liiga. Suvi oli kuiv ja põuane ning veepuudus lükkas viinamarjade valmimist tavapärasest kaugemale, sarnaselt 2009 ja 2012 aastatele.

Värvus oli kuldkollane, mullijoad klaasis olid väga tihedad.

Aroomis oli tunda küpsiseid, röstitud mandleid, küpseid tsitrusvilju, virsikuid ja melonit.

Maitse algus oli hästi mahlane, hape oli mahe, aga samas tuntav. Väga täidlane üldmulje, tunda oli suitsuseid ja mõrudaid noote, üllatavalt magusa alatooniga jook. Lõpus oli pikalt tunda karamelli. Väga nauditav jook, milline sobib paari panna kanalihast roogadega või foie grasiga.

Lallieri Rosé muljeid saate lugeda siit.

Drappieri šampanjamaja vaiksed veinid

Eelmise aasta mais tõi Drappieri šampanjamaja turule paketi kolmest vaiksest veinist – Pinot Noirist valmistatud valge ja punane vein ning orgaaniline valge vein, milline on valmistatud Pinot Gris viinamarjast. Michel Drappier ütles, et vaiksete veinide turuletoomine on perekonna traditsioonide jätkamine, sest mullita veine on majas toodetud kohalikuks tarbimiseks juba alates 1808. aastast.

Meil õnnestus üks vaiksete veinide pakett ja pudel šampanjat Mulligaleriist eelmisel suvel soetada ning ühel kenal õhtul tegime selle eripärase degustatsiooni teoks. Aga enne veel veidi viinamarjadest.

Pinot Gris viinamarja kohalik nimetus on Fromenteau ning Drappier on üks väheseid maju, kelle aedades kasvavad kõik 7 šampanja viinamarja (kolmele suurele lisaks Arbanne, Petit Meslier, Pinot Blanc ja Pinot Gris). Fromenteau viinamarjad kasvavad Urville küla ümbruses ning Drappieri maja valmistab alates 2015. aastast šampanjat, mille koostises on 100% Fromenteau. Veini kääritamiseks kasutatakse looduslikke pärme, alkoholisisaldus on päris kõrge – kuni 13,2% ning suhkruid ei lisata, tegemist on zero dosage šampanjaga. Selle šampanja avasimegi kõigepealt:

Drappier Fromenteau Zero Dosage – lõhn oli mesine, täidlane, siirupine ja tunda oli karamelli. Maitses oli hape heas tasakaalus, taas tikkus esile mesisus, küpsed puuviljad ja kreemisus, hästi kompleksne jook. Veinimeistri sõnul ongi nende eesmärk toota Fromenteaust rikkalikku, täidlast ja külluslikku jooki.

Teisena avasime samast viinamarjast valmistatud vaikse veini – Coteaux Champenois Fromenteau Zero Dosage. Veini valmistamiseks on kasutatud 2017 ja 2018 korje veini. Veini värvus oli kuldkollane, aroom oli ka kergelt mesine, kuid palju kargem ja metalsem. Maitses oli õuna, rohusust, hapet ja metalsust, oluliselt õhem jook kui samast viinamarjast valmistatud šampanja.

Kolmas jook Coteaux Champenois Blanc de Pinot Noir oli väga põnev jook! Aroomis tundsime lehmapiima, pähkleid ja pärmisust. Maitse esmamulje oli natuke üllatavalt vesine, rohune ja kirbe, hape oli selline keskmise tugevusega.

Ja õhtu lõpetasime punase veiniga – Coteaux Champenois Rouge de Pinot Noir. Selles joogis olid kõik Pinot Noir punaveinile omased iseloomuomadused olemas. Aroom oli pungil punastest marjadest, küpsed ja külluslikud kirsid tulid esile. Maitse oli ootuspäraselt õhuke, marjane ja elegantne, hape kandis väga hästi.

Kokkuvõttes võin öelda, et oli maitsemeeli arendav põnev õhtu, sest šampanjat mekutame küll sageli, kuid samadest aedadest pärit vaikset veini väga tihti maitsta ei saa. Mullisõbrad jäid aga lemmiku valikul endale kindlaks – Fromenteaust valmistatud šampanja oli parim ning seda jooks teinekordki!

B de BOËRL & KROFF Brut Vintage 2005

Eelmise aasta detsembris õnnestus mul ootamatult maitsta üht eriti põnevat šampanjat, millest ei olnud ma enne mitte midagi kuulnud ega ammugi näinud. Osalesin ühel õhtusöögil, kus ma joogikaarti ise ei uurinud ega olnud ka tellija rollis. Õhtusöögi erinevate käikude juurde pakuti erinevaid jooke, kuid ühel hetkel valati klaasidesse midagi sellist, mis maitses väga põnevalt, oli minu jaoks täiesti uus ja teistsugune maitsekogemus. Joogi maitsekontsentratsioon üllatas mind tõsiselt, tundus väga huvitav kogemus, seda enam et bränd oli mulle täiesti tundmatu. Õnneks taipasin oma muljed vaikselt laua all telefoni salvestada ning kodus hakkasin siis asja uurima. Internetist vaatas mulle esimese hooga vastu Baleni koduleht (www.balen.ee), sealt edasi viis link ajakirja “Fine Wine International” March 2017 ilmunud artiklile ning nendest allikatest on suures osas pärit ka siinses postituses kasutatud informatsioon.

Tuleb välja, et Boërl & Kroff on üks šampanjamaailma väga hästi hoitud saladus! Lappasin kõik kodusolevad šampanjaraamatud läbi ning ainus, kust selle šampanja kohta infot leidsin, oli R.Juhlini “A scent of champagne”. Juhlin hindab brändi 4* vääriliseks ning ta kirjutab, et tegemist on maailma ühe kalleima šampanjaga, mis tuleb tibatillukesest aiast ning et seda jooki on vähesed saanud maitsta, kuid paljud räägivad sellest.

Brändi loomise hetk oli aastal 1994 kui Michel Drappier rääkis lõunalauas oma sõpradele Patrick Sabatéle ja Stéphane Séséle eksklusiivsest šampanjast, millist valmistas tema isa 1960ndatel president Charles de Gaulli tarbeks. Valmistamiseks kasutati viinamarju kolmest kõrvuti asuvast väikesest aiast – Les Égrillées, Le Montouillet ja La Belle Haie. Pärast presidendi surma lõpetas Drappier selle šampanja tootmise. Sõpradel tekkis lugu kuulates idee selle erilise šampanja tootmine taaselustada, seda enam, et aiad olid endiselt Drappieri perekonna omanduses. Esimene kord valmistati šampanjat juba järgmisel aastal, 1995, šampanjat villitakse ainult magnum pudelitesse ning jäetakse keldrisse küpsema 12 aastaks. Esimest korda said huvilised Boërl&Kroff šampanjat osta aastal 2007. Šampanjat valmistatakse vaid väga headel aastatel. Kui tingimused ei ole ideaalsed ning vein on stiililt hoopis teistsugune, siis valmistatakse “B de Boërl & Kroff nimelist šampanjat (tavasuuruses pudelitesse). Ja kui on väga vilets ja keeruline aasta, siis ei valmistata kumbagi šampanjat.

Minul õnnestus siis juhuse tahtel maitsta B de Boërl & Kroff 2005:

Koostises 80% PN, 10% CH, 10% Meunier. Suhkruid on lisatud 6,5g/l kohta ning osaliselt on veini kääritatud tammevaatides.

Värvus klaasis oli tumedam kollane, sügav toon. Aroom ja maitse olid väga rikkalikud ja kontsentreeritud – siidine ja pehme, samas jõuline šampanja. Tunda oli mett, mandleid, pähkleid ja punased marju (vaarikad), veidi ka mineraalsust ja soolakust. Lõppmaitse oli rikkalik ja väga pikk. Väga omapärane ja eripalgeline šampanja, selle joogi sügavus üllatas mind ja jättis võimsa mulje.

André Robert Les Jardins du Mesnil BdB

Jõulud veetsime sel aastal Pariisis ning üheks päevaks põikasime ka Reimsi, et imetleda jõuluehtes linna ning muidugi nautida ka šampanjat ja head toitu. Varahommikune Reims oli suhteliselt inimtühi, jalutasime ringi, külastasime katedraali ning väisasime muidugi ka kohalikke šampanjapoode. Poodide väljapanekus on suuri ja kalleid brände muidugi ka, kuid väga suur valik on väiksemate ja vähetuntud majade šampanjasid hinnaklassis 25€-60€/pdl. Üks, mille kaasa tõime, oli André Robert šampanjamaja Blanc de Blancs. Majaga sain mõned aastad tagasi tuttavaks Tallinnas kui õnnestus maitsta nende kolme erinevat üheaia šampanjat sarjast Auri Tria. Tookordseid muljeid ja fakte maja ajaloost saate lugeda siit.

Maja asub Côte des Blancs piirkonnas, täpsemalt Le Mesnil sur Ogeri külas ning seal on ideaalsed tingimused Chardonnay kasvatamiseks. See viinamari on maja staar!

Koostises 100% Chardonnay, baasvein on 2015. aasta korjest ning 50% veinist on lastud küpseda väikestes tammevaatides. Suhkruid ei ole lisatud (Brut Nature) ning pudel oli korgitud 04/2021.

Joogi värvus oli kuldne ja särav, mullijoad klaasis olid väga tihedad.

Aroomis oli tunda luuvilju, mineraalsust, tolmu ja veidike tsitrusvilju.

Maitse oli üllatavalt rohune, keskmaitses oli tugev hape, lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja sidruni nüansiga. Joogist jäi klaar ja värske üldmulje, tegemist oli mineraalse ja särtsaka joogiga.

Veuve Fourney&Fils BdB Grand Millésime 2000

Minu (suure) juubeli puhul kinkisid minu armsad mulle seekord hästi põneva šampanja. Aastaarv on minu jaoks väga sümboolne, sest aastal 2000 sündis minu tütar. Kujutan ette, et minu sünniaasta numbriga šampanjat tuleb tikutulega otsida ja ilmselt ka pool kuningriiki selle eest välja käia.

Otsustasin selle šampanja kohe oma sünnipäevaõhtul koos kinkijatega ära juua, sest mis siin ikka oodata! Järgmised 50 aastat saavad loodetavasti olema täis erinevaid üllatusi ja meeldivaid šampanjakohtumisi.

Ütlen ausalt, et olin veidi kõhkleval seisukohal selle šampanja suhtes. Meie eelmised kohtumised Veuve Fourney&Fils majaga on olnud pigem tagasihoidlikud, kuigi tegemist on hea kvaliteediga, aga suhteliselt selliste nn igapäevaste šampanjadega. Sestap siis kerge eelarvamus minu peas, aga nagu öeldakse, siis viska eelarvamused minema ja lase end üllatada!

Seda ma tegin ning see šampanja tõesti üllatas mind väga positiivselt! Tegemist on premier cru BdB, aasta 2000 ning iseloomu oli sellel šampanjal oi-oi kui palju!

Värvus klaasis oli hallikas-roheka tooniga tuhm kollane.

Aroomis oli suitsu, natuke rohtu ja natuke karamelli. Maitses üllatas kõigepealt takjas – vot ei tea, kust sellise südasuvise kirbe taime maitse ja aroom tuleb, aga tuli! Hape joogi kehandis oli 21 aasta kohta väga ägedalt püss, mis kandis jooki pikalt ja seisis sirgelt nagu sõdurpoiss. Lõpp oli ootuspäraselt lühike. Maitses oli veel tunda plombiirijäätist ja veidike pipart, keskmaitses ilmusid magusad noodid, suhu jäi vahune ja õhuline mulje. Väga kihvt jook!

Tutvus Gaston Chiquet šampanjadega

Novembris korraldasime sõpradele Gaston Chiquet šampanjadega õhtusöögi ning proovisime ära kõik Eestis saadaolevad selle maja šampanjad. Maja kuulub šampanjatootjate ühendusse Club Tresors. Nicolas Chiquet istutas esimesed viinapuud 1746. aastal ning 8 sugupõlve pärast teda on viinamarju kasvatanud Dizy külas. Aastal 1919 lõid vennad Fernand ja Gaston Chiquet oma maja ning panid sellele nimeks “Chiquet Frères (vennad)”. Nad olid tol ajal viinamarjakasvajate seas ühed esimestest, kes otsustasid kasvatatud viinamarjad endale jätta ning ise veini valmistada, mitte müüa neid suurtele šampanjamajadele. Gaston otsustas aastal 1935 vennast eraldi tegutsema hakata ning lõi omanimelise brändi. 1950ndatel tegutses ta koos oma poja Claudega ning nad ostsid juurde viinapuid Aÿ ja Hautvillers külades. Gaston Chiquet on üks väheseid maju, kes valmistab Blanc de Blancs šampanjat Pinot Noir kantsis Aÿ külas. Täna toimetavad majas Claude kaks poega ja pojatütar ning kokku omavad nad 23 hektarit viinapuuaedu.

Aga nüüd lähemalt šampanjadest. Aperitiiviks avasime selle erilise Aÿ külas kasvanud viinamarjadest valmistatud Blanc de Blancs d’Aÿ. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli tunda tsitrusvilju ning ka vihjeid ananassile. Maitses olid magusad noodid, vaniljet, üldpilt oli tugev, intensiivne, küps ja täidlane, domineerisid valged sõstrad.

Eelroaks serveerisime soolasiiga ja marineeritud angerjat ning kõrvale pakkusime Tradition Premier Cru. Koostises 40% Meunieri, 25% PN ja 35% CH. Suhkruid lisatud 6g/l kohta. Aroomis oli kuivatatud aprikoose ja punaseid marju. Maitse poolest oli jook robustsem ja tahulisem, tunda oli malolaktilist fermentatsiooni, hapet oli eelmisega võrreldes palju vähem. Maitses domineerisid punased marjad, aprikoosid ning tunda oli ka küpseid õunu ja veidike vürtse. Hästi aromaatne jook.

Kolmas käik oli Rosé Premier Cru koos külmsuitsuforelliga. Koostises 30% Meunieri, 30% PN ja 40% CH, on lisatud mingi kogus ka punast veini, mis annab joogile üsna intensiivse värvuse. Suhkruid on lisatud 9,6g/l. Šampanja oli igas mõttes tulvil punastest marjadest, nii maitses kui aroomis oli tunda maasikaid, punaseid metsamarju, ka mustikaid ja kirsse. Hapet oli parajasti, hästi värske maitse ja samas oli tunda ka marjatanniine. Jook täiendas väga hästi rose pipraga maitsestatud suitsuforelli.

Pearoaks valmistasime vasikafilee, kuid enne pearoa juurde asumist avasime maja tippjoogi Special Club 2013. Koostises 70% CH ja 30% PN. Esmapilgul oli tegu üllatavalt õhukese ja kerge joogiga. Klaasis seistes jook avanes, veidi ka soojenes ning muutus rikkalikumaks, täidlasemaks. Tunda oli kuivatatud lilli ja mandleid, mineraalsus oli kohal, aga niisamuti ka tsitrusviljad ja sidrunikoor. Hästi elegantne ja võib öelda, et isegi natuke suursugune jook. Vasikaliha on õrn ja pehme maitsega, seega sobisid nad kokku väga kenasti.

Viimase joogina avasime pearoa lõpuks šampanja nimega Insolent, mis viis meid tippveini juurest tagasi algusesse. Koostises vaid 15% CH, ülejäänud punased marjad. Julge ja otsekohene jook, aroom oli väga jõuline, natuke metalne ja kriidine. Tundsime küpseid pirne ja pirnikooki. Lõppmaitse oli pikk ja sõstrane. Veinimeistri sarnast käekirja oli tunda kõigis viies joogis, selgelt eristus Special Club, aga see ongi eesmärk. Tegemist on kvaliteetseid šampanjasid tootva majaga, millised kindlasti pakuvad suuremat naudingut hea toidu seltsis. Richard Juhlin annab majale 3* ning soovitab otsida vanemate aastakäikude magnumeid.

Krug Grande Cuvée

Head uut aastat kõikidele šampanjasõpradele!!!

Toogu uus aasta meile põnevaid avastusi, maitsvaid elamusi ja imelisi hetki meeldivas seltskonnas!!!

Lõpuks ometi, pärast kõiki neid aastaid, on mul põhjust siin blogis kirjutada pikemalt ühest maailma eksklusiivseimast ja erilisemast šampanjamajast KRUG.

Maja asutas Reimsis aastal 1843 Johann-Joseph Krug, kes oli visionäär ja filosoof ning kes uskus, et šampanja kui joogi olemuse suurim väärtus on nauding iseenesest. Šampanja valmistamist oli ta õppinud Jacquessoni šampanjamajas. Krugi esimene viinamarjasaak korjati aastal 1844 ning sündis Krug Grande Cuvée. Josephi unistuseks ja visiooniks oli igal aastal, hoolimata ilmastikutingimustest, valmistada sama kvaliteediga parimat šampanjat. Ja see ongi õnnestunud nüüd juba kuue inimpõlve jooksul. Üheks edu võtmeks on see, et Joseph pani aluse reservveinide kogule, mida on igal aastal täiendatud ning kus täna on sadu erinevaid veine erinevatest aastakäikudest, mida segudes kasutada.

Krug kuulub LVMH grupi omandusse, majas valmistatakse täna kuut erinevat šampanjat, maja juhib Olivier Krug ning veinimeistriks on Julie Cavil. Mõned aastad tagasi tegi bränd läbi uuenduskuuri tollase juhi Margareth Henriquezi käe all ning üheks muudatuseks oli uus ametlik punane värv. Täpselt sama värvi olla olnud šeifist leitud Johann-Joseph Krugi päevaraamatu kaaned.

Uuendusena hakati šampanjapudelite tagumisele sildile printima unikaalset ID koodi ja esisildile valmistamise aasta järjekorranumbrit. Minu Grande Cuvée pudeli esiküljel oli number 166, mis tähendab, et see on valmistatud 2010. aastal, segus on kasutatud 13 erineva aasta 140 erinevat veini, vanim vein pärines aastast 1998 ning noorim aastast 2010. Just sellise erinevate aastate ja kümnete erinevate veinide segamisega suudab veinimeister tagada sama kvaliteedi igal aastal. Šampanjapudel küpses keldris 7 aastat ning korgiti 2017. aasta kevadel.

Koostises 45% PN, 39% CH, 16% Meunier.

Värvus klaasis on beežikas kollane.

Aroom oli täidlane, kus tunda oli vahvleid, mett ning klaasis avanedes läks jook sügavamaks ja tugevamalt tuli esile röstisus.

Maitse täitsid küpsed aprikoosid, virsikumoos, röstitud metspähklid ja mandlid, kergelt suitsune ja täidlane jook. Hape oli keskmaitses päris tugev ning kui jook klaasis seisis ja veidi soojenes ilmus aroomi jood. Hästi sügav ja mitmetahuline, samas filigraanselt stiilipuhas jook. Iseloom säilis lõpuni ja maitsed pakkusid tõepoolest meeldejääva elamuse.

Henri Giraud Esprit Nature

Henri Giraud sinist värvi šampanjamaja Aÿ külas paistab kaugele ning suguvõsa alguseks loetakse aastat 1625 kui sündis Francois Henmart. Henri Giraud tootis esimese šampanja 1950ndatel, sel ajal müüdi šampanjat Giraud-Henmarti nime all. Henri soov oli mitte kasvada väga suureks ning müüa šampanjat ainult Prantsusmaa eraklientidele. Aastast 1982 juhib maja Claude Giraud, kes otsustas aastal 1990 maja haaret laiendada ning alustas viinamarjade ostmist ka teiste viinamarjakasvatajate käest. Tema käe all on šampanjade kvaliteet suure hüppe teinud, seda suuresti tänu sellele, et viimase 25 aasta jooksul on kasutatud Argonne metsast pärit tamme ning veinimeister proovib, kuidas vein ja tamm koos mängivad ja millise lõpptulemuse saavutavad.

Esprit Nature kannab endas Giraudi šampanjamaja püüet säästa võimalikult palju loodust ja inimeste tervist, nad olid ühed esimesed, kas otsustasid oma aedades pestitsiide enam mitte kasutada ning ütlesid selle ka kõva häälega välja. Pudeli sildil kujutatud paberist puu sümboliseerib elu ja looduse haprust. Veinimeister on öelnud, et maitse seda jooki ning ta hakkab sinuga rääkima. Nii see tõesti oli.

Koostises 80% Pinot Noir ja 20% Chardonnay.

Võimsa ja jõulise aroomiga, väga üllatav lõhnabukett, kus tundsime sõnnikut, ananassikonservi, tubakat ja õunakooki, samuti veidi röstitud saia ja kohviube. Klaasis soojenedes lisandus sidrunikoogi aroom.

Maitse oli sügav ja täidlane, tunda oli punaseid marju (vaarikad ja põldmarjad), veidike mandleid ja tubakat. Lõppmaitse oli pikk ja jõuline. Üliäge šampanja, väga erilise karakteriga ning nii aroom kui maitse olid täis üllatusi.