Drappier Rosé Nature

Kevadel Stockholmis lugesin R.Juhlini raamatust soovitust võimaluse korral šampanjat vabas looduses nautida ja olen sellise võimaluse nüüd paar korda endale ekstra loonud. Maikuu oli Eestis ju haruldaselt soe, kus peaaegu terve kuu oli täis päikest ning lausa lust oli hommikul ärgata ja nukker õhtul magama minna. Kevad on minu lemmik aastaaeg ning üks põhjus on see, et peaaegu kogu öö vältel on võimalik kuulata akna taga laululindude koori. Millised meloodiad! Sel aastal oli metsast koduaeda kosta isegi kägu, keda pealinnas väga tihti ei kuule. Musträstad elavad meil naaberaias kase otsas ning ööbikud veidi kaugemal raba ääres, ikka seal kus on toomingad. Ja just ööbiku laulu läksimegi otsima ühel päikselisel reedeõhtul, kodust haarasime kaasa piknikukorvi juustu, puuviljade ja veebruarikuisest jäisest Pariisist kaasa toodud Drappier šampanjaga. Lisaks meile olid raba äärde kogunenud ka sajad sääsed ja kihulased ööbikulaulu nautima, kuid me ei lasknud end segada ning piknik sai peetud.

Drappieri šampanjamaja on Eestis juba mõned aastad kohal olnud ning eelmiste elamuste kohta saate lugeda siit. Viimasest kohtumisest on möödas hea mitu aastat ning sestap haarasingi suure rõõmuga Pariisi poeletilt kaasa Rosé Nature Zero Dosage.

Koostises 100% Pinot Noir ja suhkruid lisatud ei ole.

Aroom oli võimas ja marjadest pungil, tunda oli punaseid sõstraid, vaarikaid ja maasikaid.

Maitse oli mineraalne ja marjane, punastest marjadest pungil. Keskmaitse oli mahlane ja lõpuks oli keelel tunda ka aroonia jahusust. Maitse oli parasjagu mõru ja lõppmaitse krõbedalt kuiv, kergelt oli aimata ka sidruni puudutust. Meile väga meeldis see rose, sest kõik maitsed olid ilusasti paigas, heas tasakaalus jook.

Advertisements

Deutz Brut Millésime 2006

Veidi enam kui kolm aastat tagasi oli mul õnn korraldada ja osaleda Deutzi šampanjamaja degustatsioonil, tolleaegseid muljeid saate lugeda siit. Tookord oli üks õhtu meeldejäävaim šampanja Millésime 2006. Ma soetasin endale tookord ühe pudeli varuks ning jätsin keldrisse ootama paremaid päevi. See päev saabus sel kevadel, mõned kuud tagasi, kui tõstsime klaasikese ühe tagasihoidliku kinnisvara üleandmise puhul ühelt perelt teisele ning avasime kodus just selle, seismapandud šampanjapudeli.

Värvus klaasis oli tumekollane, hästi küps ja tume toon.

Koostises 60% PN, 10% Meunier, 30% CH.

Aroomis oli tunda võiküpsiseid, õunakooki ja keskmisest tugevamalt röstitud saia. Mull oli klaasis üsna olematu. Ka 3 aastat tagasi olid selles joogis domineerivad röstised noodid, seekord nad soleerisid täiega ning olid väga jõulised.

Maitse oli väga täidlane, tunda oli küpseid õunu, puuviljakooki ja maitse kohta võiks öelda isegi, et see oli kergelt magusa karakteriga. Keskmaitses oli tunda õrnalt hapet, lõppmaitses tuli juurde veidi mõrusust ning päris lõpus oli tugevalt tunda õunu. Jook oli suurepärases toonuses, väga väärikalt vananenud ja muutunud (üli)täidlaseks. Just selliste võrdluste pärast tasub aeg-ajalt mõni pudel keldrisse ootama panna, lasta šampanjal veel rahuneda, küpseda, arenenda, vormuda ning siis uuesti nautida. Elagu elu ja šampanja!

Nicolas Maillarti šampanjamaja

Perekonna ajalugu veinikasvatuse alal ulatub aastasse 1753, mil perekonna esivanemad hakkasid viinamarju kasvatama Chamery külas. Tootja kandis nime Michel Maillart kuni aastani 2003, mil Nicolas, perekonna 9. põlve esindaja võttis pärast õpingute lõppu maja oma isalt üle ning muutis lisaks nimele ka lähenemist šampanja tootmisele. Esimese asjana astusid nad välja koduküla tootjate ühistust. Alates aastast 2009 kasutavad nad elektri tootmiseks päikesepaneele ning suudavad nende abil 90% oma elektrivajadusest katta. Ja aastast 2015 on majal HVE (high environmental value) ja jätkusuutliku viinamarjakasvatuse tunnustused, millised antakse keskkonnasõbraliku lähenemisviisi ja tegutsemise eest.

Majal on 8 hektarit viinapuuaedu kolmes Montagne de Reimsi piirkonna külas ning 75% aedades kasvab Pinot Noir. Veinimeister segab veine aedade ja viinapuude vanuse järgi, osad veinidest saavad tunda ka tammevaadi puudutust. Tammevaate ostab Nicolas nii uusi kui ka kasutatuid. Maja valmistab ka kahte üheaia šampanjat, kuid neid ei ole mul õnnestunud veel proovida. Küll aga proovisime kahte erinevat nende šampanjat ning pudelite tagumised etiketid sisaldasid väga täpset infot šampanjade kohta, mille siinkohal ka ära toon.

Platine Extra Brut Premier Cru koostises oli 55% Pinot Noir ja 45% Chardonnay. Vein oli valmistatud 2011. aastal ning reserrveine oli kasutatud 25%. Suhkruid oli lisatud 1g/l kohta ning kogutoodang sel aastal 13452 pudelit. Korgitud oli see konkreetne pudel juulis 2017.

Värvus oli tugev tumekollane, nagu sügisene koristatud viljapõld, mull klaasis oli tihe ja intensiivne.

Aroom küps ja täidlane, tunda oli melonit ja küpseid õunu, mesiseid noote ja virsikuid.

Maitses oli heas tasakaalus hape, keskmaitses tuli kergelt kirbe ja mõru torge keele peale. Tunda oli mett, lilleõisi (sirel?), natuke tolmust ja kriidist nooti. Väga mõnus ja ülimalt nauditav šampanjat, kõik komponendid olid heas tasakaaalus ja täiendasid üksteist. Super kooslus ja imeliselt maitsev šampanja!

Teiseks proovisime Platine Brut Premier Cru mille koostises oli 70% Pinot Noir, 24% CH ja 6% Meunieri. Suhkruid oli lisatud 6g/l kohta, vein oli valmistatud 2013. aastal ja kogutoodang 98513 normaalsuurusega pudelit. Korgitud oli see šampanja mais 2017.

Värvus oli kahvatu valkjaskollane, hästi õhuke värv.

Aroomis oli kergelt melonit, õunu, veidike pähkleid ja tõrusid.

Maitses olid domineerivad õunakoored ja õunad, kuskilt ilmus keelele musta terapipra aimdus, lõpp oli suhteliselt pikk. See šampanja oli oma olemuselt kergem, maitse hajus ja oli vesisem, küpseid noote peaaegu et polnudki. Ka lisatud suhkrukoguste erinevus oli hästi tuntav. Šampanjade valmistamise vahe oli 2 aastat ning ilmselgelt on Extra Brut küpsenud täidlasemaks ja iseloomukamaks. Brut ilmselt ongi loodud koheseks joomiseks, kerge ja õhuke. Mina igatahes kavatsen Extra Bruti veel nautida ning selleks tuleb vaid sammud seada Krugeri veinipoodi.

Kohtumine Veuve Clicquot šampanjamajaga

Madam Barbe-Nicole Clicquot-Ponsardin on šampanja ajaloo üks silmapaistvamaid naisi, kes vaid 27 aastaselt leseks jäädes otsustas äial mitte lubada šampanjamaja maha müüa ning sisenes julgelt valdavalt meeste pärusmaaks olnud šampanjamaailma. Ta julges võtta riske, oli töökas ja loominguline ning kindlasti mängis maja eduloos rolli kogu tema ümber olnud meeskond. Pikemalt maja ajaloost kirjutasin ka kunagi varem. 

Lähiajaloost veel niipalju, et aastal 1987 loodi LVMH Grupp, kuhu täna kuulub ka Veuve Clicquoti šampanjamaja. Maja NV rosé lansseeriti kirsipuude õitsemise ajal 2004. aasta kevadel Jaapanis, kuid kogu ülejäänud maailm pidi seda rosé’d veel 2 aastat ootama.

Soov teha Veuve Clicquoti majaga lähemalt tutvust oli meie peades juba ammu, aga alati kui klubiõhtuks maja valimine toimus, siis ikka tundus mõni teine maja palju põnevam või erilisem. Veuve Clicquoti turundus on maailmas ülitugev ja sisuliselt ükskõik kuhu pilgu pöörad, on ta kohal. Eks see aspekt ka veidi hoidis meid tagasi.

Mitte väga kaua aega tagasi võtsime kätte ja proovisime ühel kenal talvisel laupäeval Läänemaal nelja erinevat Veuve Clicquot šampanjat. Alustasime Veuve Clicquot Brut Yellow Label NV-st. See šampanja on maailmas tootmismahult (ca 13,5 miljonit pudelit aastas) teisel kohal pärast Moët&Chandoni Brut Impériali. Kui maja veinimeistriks sai Dominique Dermarville, siis ühe esimese otsusena tõi ta majja tagasi suured tammevaadid, milliseid polnud seal nähtud pärast 1960ndaid. Peamiselt kasutatakse neid aastakäigu šampanjade valmistamiseks, kuid kehvematel aastatel kui vintage šampanjat ei tehta, siis kasutatakse neid vaate Yellow Labeli valmistamisel. Kuigi see tammevaadi puudutus on kui piisake meres, on see siiski šampanja iseloomus tuntav. Lisaks kasutatakse kuni 35% reservveine. Yellow Label sünnib kohe juua, kuid ka säilitada 2-3 aastat, mille jooksul ta küpsust veel juurde kasvatab.

Koostises 50-55% Pinot Noir, 15-20% Meunier ja 28-33% Chardonnay. Suhkruid on lisatud 10g/l.

Värvus klaasis oli tumeda helgiga kuldkollane. Aroomis oli krõbedat ahjusooja röstisust ja kukekommi. Maitse oli alguses väga kreemine ja natuke röstine, keskmaitses ilmusid õunad ja lõpus ka kriidised noodid. Suhkruid on lisatud päris palju, nii et jook on hästi ümar ja kergelt joodav. Meie jaoks oli see Yellow Label tõeliselt positiivne üllatus, kõikidele meeldis ja ületas meie arvamusi ja ootusi.

Seejärel võtsime kaks aastakäigu šampanjat: Veuve Clicquot Vintage Brut 2008 ja Veuve Clicquot Vintage Rose 2008.

2008 oli viinamarjade valmimiseks väga heade tingimustega aasta, korje toimus hea ilmaga ning tegemist on väga suure potensiaaliga aastakäiguga. See aastakäik oli järjekorras 65, alates aastast 1810. Eelmised aastakäigu šampanjad pärinevad aastatest 2002 ja 2004, viimast nautisin mõned aastad tagasi jõuluõhtul.

2008 aastakäigu puhul on esmakordselt 5% veinist hoitud Kesk-Prantsusmaa tammedest valmistatud vaatides ning see lisab šampanjale rösti ja vaniljet.

Värvus oli Brutil helekollane, õrn särav toon. Rosé oli klaasis jõhvikatooni.

Maitse oli Brutil hästi värske ja ergas, hape oli jõuline ja julge. See šampanja vajab kindlasti aega, et küpseda ja rahuneda ning siis oma parimad iseloomuomadused välja tuua.

Rosé aroomis oli punaseid marju ja ka tsitruse noote. Maites tulid esile lisaks happele ka jõhvikad ja kirsid, lõppmaitse oli suhteliselt lühike.

lmselgelt olid mõlemad aastakäigu šampanjad liiga noored tarbimiseks. Veinimeister annab nii tavalisele kui rosé 2008 aastakäigule vananemispotensiaali kuni aastani 2030(!). Tasub panna paar pudelit keldrisse küpsema, mõned aastad oodata ja siis lasta šampanjadel uuesti rääkida. Mina igatahes võtsin soovitust kuulda.

Tolle päeva parim šampanja oli aga vaieldamatult La Grande Dame 2006. Esimest korda tehti seda šampanjat aastal 1969 ning šampanjasõbrad said seda maitsta aastal 1977. Segus kasutatakse eranditult ainult 8 grand cru aiast korjatud viinamarju, 2006. aastakäigu segus on 53% Pinot Noir ja 47% Chardonnay viinamarju.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, röstitud leiba, rikkalikku rosinakooki, aroom oli küps ja mõnusalt ümar. Maitse oli aga veelgi küpsem, täidlane ja täiuslikus tasakaalus, siidiselt pehme ja suud paitav. Ülim nauding ja imetlust vääriv veinimeistri kätetöö!

 

PIERRE GERBAIS Grains de Celles

Väike külake Celles-sur-Ource on Champagne piirkonna kõige lõunapoolseim ning varem loeti seda ala Burgundia koosseisu kuuluvaks. Gerbaisi šampanjamajas toimetab täna juba perekonna kaheksanda põlvkonna esindaja Aurélien Gerbais, kelle ülesandeks on ammutada endasse kõik eelmiste põlvkondade meeste peades ja kätes olevad teadmised šampanja valmistamise kohta. Tema õpetajad on maja praegune juht Pascal Gerbais, kellelt tuli 20 aastat tagasi idee liikuda orgaanilise viinamarjakasvatuse suunas. Alates 1996. aastast ongii majal orgaanilise viljeleja tunnustus AMPELOS sertifikaat. Kolmas mees on Pierre Gerbais, kes teab kõike Cellers-sur-Ource viinamarjaaedade pinnasest ja viinamarjade kasvatamisest. Šampanjat valmistavad nad peamiselt kolmest viinamarjast: Chardonnay, Pinot Noir ja Pinot Blanc. Nende portfellis on ka üks šampanja valmistatud 100% Pinot Blanci viinamarjadest, nimeks on sel “L’ Originale”.

Väike meeldetuletus siinkohal, et šampanjat valmistatakse peamiselt Chardonnay, Pinot Noir ja Meunier viinamarjasortidest, kuid lisaks nn “kolmele suurele” on lubatud kasvatada ja kasutada ka Pinot Blanc, Pinot Gris, Arbanne ja Petit Meslier viinamarju. Juurde istutada neid viinamarju aga ei tohi. Eksperimenteerivaid veinimeistreid ei ole just väga palju, kuid mõned siiski. nt Aubry šampanjamaja “Le Nombre d’ Or” sisaldab 6 viinamarja (v.a Pinot Blanc) ja Moutard Père&Fils maja“Cuvee des 6 Cépages” samuti kuut erinevat marja (v.a Pinot Gris). Viimast on ka minul õnnestunud maitsta ning see peaks ka täna Eestist leitav olema.

Pierre Gerbaisi šampanjad leidsin kevadel Pariisi poelettidelt, koju tõin pudeli Grains de Celles.

Šampanja on valmistatud 2013 ja korgitud 2017 jaanuaris.

Koostises 50% Pinot Noir, 25% Pinot Blanc, 25% Chardonnay.

Värvus oli kuldkollane ja särav. Suhkruid lisatud 3-4g/l kohta, Extra Brut.

Aroom oli mesine ja metsmaasikane, tunda oli lillelisust, tulbivarte lõikamisel vartest erituvat lõhna ja lämmastikku.

Maitses oli mineraalseid noote, kreemisust ja sidrunikooki. Mõnusalt kuiv ja krõbe, lõppmaitse oli aga huvitavalt vesine. Väga põnevate maitsenüanssidega, kergesti joodav ja igati nauditav šampanja.

Lähme loodusesse!

Eelmise aasta detsembris otsisin jõulueelses saginas lõpuks üles Richard Juhlini šampanjabaari Stockholmis. Tal on neid Rootsis päris mitu tükki ning üks neist paikneb Stockholmis aadressil Regeringsgatan 48, MOOD keskuses. Baaris oli muljetavaldav nimekiri šampanjadest, milliseid sai kohapeal klaasiga nautida ning võtsin minagi siis klaasikese 2009 Pertois-Lebrun Millésime.

Lahke baarman tõi mulle lauda trükisooja Juhlini raamatu, milles autor kirjeldab oma rännakuid ühest maailma imelisest paigast teise ning rändamise käigus maitses ta kokku 100 eriti head šampanjat. Väga ilus raamat oli. Eestisse hr. Juhlin kahjuks šampanjat nautima ei ole jõudnud, lähim geograafiline punkt meile oli Soomes. Ta võib-olla lihtsalt ei tea, et meie väikeses riigis leiab vabalt 100 imelist paika, kus head šampanjat juua.

Raamatut sirvides jõudsin tõdemuseni, et kahetsusväärselt vähe oleme vabas looduses šampanjat nautinud. Kuid need harvad hetked, kui oleme seda teinud, on olnud imelised!

Eredamalt meenuvad näiteks maikuised istumised Haeska linnuparadiisis vasttärganud murul, tuhanded linnud lendamas üle pea ja kevadet tulvamas hinge nii soojast päikesest, soojenevast Matsalu lahest kui klaasis värelevast šampanjast.
Teine mälupilt meenub meretagusest paradiisist Kalanast, istusime soojal suvepäeval merre rajatud sillal, laine loksus meie all ja aega tundus olevat lõputult. Või linnaruumis piknikku pidades, sama hea feelingu saime nii Epernay linnapargist kui eelmisel suvel Botaanikaaia lamamistoolidel päikest püüdes. Ja muidugi Riio jõeäärses paradiisis kus tuules krudisevate kõrkjate heli taustal nautisime klaasikest rosed.

On olnud ilusaid hetki, aga ikkagi tekkis raamatut sirvides tunne, et peaksime rohkem metsa ja randa ja niidule minema, haarama kaasa sõbrad, pisikesed suupisted ja pudeli head šampanjat. Looduse hääled ja aroomid annavad šampanjale hoopis teistmoodi nüansid.

Ma ei mallanud kevadet ära oodata, olgem ausad, kevad pole ju veel praegugi päriselt kohal ning jaanuari lõpus läksime armsa sõbra ja pudeli šampanjaga metsa. Tol ajal ei olnud see päris käre talv ka veel saabunud, nii et metsaalune oli suht roheline ja leidsime okaspuude metsatuka, mis oli parajalt tihe ja sumeda valgusega. Vahva kogemus oli – pehkinud kännust sai laud ja rohelistest mustikavartest kaunistused.

Nautimiseks oli meil kaasa võetud Champagne Voirin-Jumel Brut Tradition.

Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Chardonnay.

Värvus oli kuldne kollane, kergelt beežika tooniga.

Aroomis oli tunda mandleid ja rohelisi õunu, kergelt ka leiba ja rösti.

Maitse oli üsna õunane ja röstine, tunda oli keskmiselt tugevat hapet ning mesisust. Igal juhul andis osoonirikas õhk lendlevatele aroomidele jõudu juurde ning see oli väga virgutav.

Minu soovitus igatahes on, et haarake järgmisel ilusal õhtul külmkapist pudel šampanjat ja minge loodusesse! Mina plaanin seda kohe kindlasti teha!

Devaux D Rosé

Hing ihkab hirmsasti kevade poole ja iga päev, kui saab kasvõi korrakski nina päikse poole keerata, annab lootust, et varsti ta tuleb. Kevad muidugi. Ja siis saab minna metsa või mere äärde, võtta kaasa sõbrad ja pudel šampanjat ning lasta maitsemeeled vallad. Täpselt nii nagu soovitas oma viimases raamatus Richard Juhlin. Kevadet oodates aga saan jagada siin oma sügistalviseid elamusi.

Seekord siis Devaux D rosé,  milline tuleb maja “D” sarjast.

Värvus oli aprikoosikarva oranž, särava läikega jook, mullijoad klaasis olid tihedad ja peenikesed.

Aroomis oli tunda lillelisust, küpseid südasuviseid aprikoose ning ka õrnalt vaarikaid ja isegi vaarikavarre teed. Aroomid jätsid mulje, et klaasis on magusam ja ümaram šampanja, aga maitse lükkas selle kujutluse ümber.

Maitses tulid esimesena esile hapud punased sõstrad, tugev mineraalsus ning lõppmaitses kirsid ja isegi kirsikivid. Hape oli kindel ja jõuline, mis andis üldmuljeks konkreetse, sirge seljaga seisva tugeva natuuri. Väga kihvt rosé, mõnusa kehandi ja põnevate varjunditega.

Devaux šampanjamaja ajaloo kohta saab huvi korral lugeda siit.

Kena kevade ootamist!