Nathalie Tornay Brut Grand Cru

Tornay majale pandi alus 1950ndatel, täna juhivad maja Nathalie Tornay ja tema abikaasa Rudy Hutasse. Viinamarjaaiad on neil Ambonnay ja Bouzy külades, šampanjat valmistatakse 100% grand cru viinamarjadest.

Värvus kuldkollane, hästi tiheda mulliga jook.

Aroomis oli tunda vaniljet ja suitsunoote, küpseid aprikoose, pirne ja röstitud mandleid.

Maitse esmamulje oli hästi täidlane, kreemjas ja ümar. Domineerisid äsja ahjust võetud õunakoogi ja koduste vahvlite maitsed. Kui jook klaasis veidi soojenes, siis ilmusid õrnad suitsused noodid. Portveiniga maitsestatud pardimousse ning puuviljadest ja rosinatest kireva jõulusaia magusus tõid šampanja happelisuse kenasti esile, hape muutus teravamaks magusate nootide taustal. Lõppmaitse oli siidiste tsitrusviljade puudutustega, aga üsna lühike.

Põnev ja mitmekülgne šampanja, paljude erinevate tahkudega.

Egly-Ouriet Grand Cru Brut Tradition

Uue aasta alguses õnnestus mul üle hulga aja taaskohtuda Egly-Ourieti maja šampanjaga. Seekord Brut Tradition, millest ma polegi varem jõudnud kirjalikke märkmeid teha. Maja ise on muidugi erakordne, sain jõuludeks kingituseks trükilõhnalise Tyson Stelzeri šampanjaraamatu ning tema hinnangul on Champagnes neli 10/10 hinnangu saanud maja ning Egly-Ouriet on üks neist. R. Juhlini hinnangul on tegemist parima Pinot Noiri kasvatajaga terves maakonnas. Nende Grand Cru Blanc de Noirs Vieilles Vignes kuulub minu TOP3 šampanjaelamuse hulka, see oli vapustavalt hea. Maja omab 12 hektarit grand cru aedu, kus kasvab 70% PN ja 30% CH, suurem osa aedu on Ambonnays. Viinapuud on keskmiselt 45 aastat vanad ja korje toimub siis kui viinamarjad on maksimaalset küpsed.

Aga nüüd šampanjast lähemalt.

Koostises 70% PN, 30% CH, värvus tumekollane, küpsete värvitoonidega.

Aroomis mesi, küpsised, või, küpsed luuviljad. Samas ka veidike rohusust ja kummelit!

Maitse oli väga täidlane, küpsete nootidega, kus oli tunda õunu ja küpseid ploome. Hape oli olemas, aga püsis tarmukalt tagaplaanil. Kogu maitsebukett oli väga heas tasakaalus, iseloomukas ja meeldejääv. R.Juhlin võrdleb seda šampanjat Bollingeri NV-ga, kus tema nina tunneb šokolaadi, metspähkleid ja küpseid õunu. Mina nautisin seda koos Juustukuningate trühvlijuustuga ning nad täiendasid üksteist suurepäraselt.

Olen enne ka maitsnud Egly-Ourieti 100% Meunierist valmistatud šampanjat, muljeid saab lugeda siit. Vägev maja igatahes, soovitan kindlasti proovida kui juhust on!

 

Piper-Heidsieck 2006 Vintage Brut

Soovin kõikidele mullisõpradest kaasteelistele ELAMUSTEROHKET, TEGUSAT, ÜLLATAVAT, MEELEOLUKAT ja IMELIST uut aastat !!!!!!! Et jaguks piisavalt aega olla oma lähedastega ja iseendaga, aega nautida ja kogeda. Proosit!

Uue aasta esimeseks joogiks siin blogis sattus olema Piper-Heidsiecki 2006. aastakäigu šampanja. 

Värvus oli tumekollane, mull üsna intensiivne.

Aroomis oli tunda mett, kuivatatud aprikoose, röstitud pähkleid ja veidike idamaiseid vürtse.

Maitse oli täidlane, täis suitsuseid toone ja röstiseid pähkleid (mandlid eelkõige). Keskmaitses tuli keelele terav hape, millele järgnesid tugevalt mõrudad noodid. Nautisime seda šampanjat koos pardimaksa mousse’ga, mis oli rasvane ja väga pikantsete magusate maitsenootidega ning koos šampanjaga moodustasid nad tõeliselt jõulise paari.

Aasta 2006 oli Champagnes vastuoluliste ilmastikutingimustega- juuli oli kuum, august aga vastupidiselt vihmane ja tormine. Pinot Noir küpses väga tugevaks ja jõuliseks, täis purskuvat ja pulbitsevat energiat. Samas Chardonnays oli valmisolek pikalt küpseda ja vormuda keldrisügavuses. Sestap sel aastal pidi veinimeister vähendama PN ja suurendama CH osakaalu segus, et šampanjal oleks parajalt aega küpseda ja oma iseloomu kujundada. Lõpptulemuseks sai igati nauditav, klassikaline šampanja!

J. Lassalle Special Club 2007

Kevadel külastasime J. Lassalle šampanjamaja, kus maitsesime majas kohapeal kahte erinevat rüübet. Kaasa ostsime kamba peale terve koormatäie erinevaid šampanjasid, Reimsis proovisime Blanc de Blancs 2007 ning kodumaale kaasa tõin Special Club 2007. Õige hetk pudelilt kork ära lennutada saabus kevadisel, veidi sombusel päeval heade sõprade seltsis Läänemaal armsaks saanud rannamajas.

Koostises 60% CH ja 40% PN.

Värvus oli helekollane, mullijoad klaasis olid väga peenikesed ja tihedad.

Aroomis oli algfaasis värskust ja viiteid lagritsale, klaasis avanedes lisandusid kuivatatud puuviljad (virsikud) ja küpsed melonid.

Maitses oli pisut mineraalne, eristusid virsikud ja kerge suitsune nüanss, šampanjal oli tugev kehand ja hape oli heas tasakaalus. Suurepärane rüübe!

Kordan siinkohal ka R.Juhlini kirjeldust tema raamatu rubriigist “100 champagnes you should try before you die”:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

TEENAGE J. LASSALLE

Far from the top charts in terms of pure quality, but the charm of teenaged soft J. Lassalle is irresistible. Whether you choose Blanc de Blancs or Spécial Club is less important. Toffee, honey, and the aroma of deep yellow flowers are intermingled in a jubilant, joyful dance.

 

Rahulikke jõulupühi ning meeleolukat aastavahetust!!!

 

 

Foto autor: K.K

Gratiot-Pillière Blanc de Blancs 2010

Veinivalmistamise tarkusi on selles perekonnas edasi antud isalt pojale juba aastast 1657. Charly-Sur-Marnes sündinud Louis Gratiot alustas viinamarja kasvataja ja valge veini tootjana. Täna toimetab majas 11. veinimeistrite põlvkond!

Marie-Désiré Gratiot sai 1899. aastal riikliku auhinna kõrge kvaliteetse valge veini tootmise ees. See oli suur au ja uhke tunnustus. Tipphetkele aga järgnesid raske ajad: viinapuutäid laastasid piirkonda ning sellele järgnes I maailmasõda. Õnneks ei suutnud need katsumused Gratioti perekonda maha murda ning maja hakati uuesti üles ehitama. Vahepeal tuli üle elada veel ka II maailmasõda, aga maja nimi ja viinamarjaaiad õnneks säilisid.

Aastal 1963 valmis maja esimene šampanja Daniel Gratioti käe all, tol ajal jagati tootmist paari teise viinamarja kasvatajaga. Jean-Claude Gratiot, Danieli poeg, lansseeris koos abikaasa Françoise Pillière’ga aastal 1969 šampanjabrändi Gratiot-Pillière. Tol ajal nappis väikestel majadel tuntust ja ostjaid, nõudlust šampanja järele ei saa tänapäevaga kuidagi võrrelda. Jean-Claude laadis auto šampanjakaste täis, sõitis Pariisi äärelinnadesse ning müüs oma šampanjat väikestele poodidele ja turul. Tasapisi nende tuntus kasvas ning tekkis rahalisi vahendeid osta juurde maad ja istutada uusi viinapuid.

Olivier ja Sébastien Gratiot, Jean-Claude ja Françoise pojad, võtsid maja juhtimise üle aastal 1991. Ilmastikuolud olud olid esimesel aastal väga rasked, kevadised öökülmad tegid noortele viinapuudele liiga ning saak oli dramaatiliselt väike. Aga pärast seda aastat on õnneks ilmaolud noorte meeste tegemisi soosinud. Maja omab 18ha viinapuuaedu Marne orus, savisel lubjakivi pinnasel, kasvatatakse 80% Meunieri, 15% CH ja 5% PN ning valdavalt domineeribki segušampanjades Meunier.

Leidsin Gratiot-Pillière šampanjad kevadel sadama lähistel Lootsi tänaval asuvast Veinid Koju poest. Esimesena maitsesime Brut Blanc de Blancs 2010:

Koostises 100% CH, värvus kuldkollane ja särav. Vein on pudelis küpsenud minimaalselt 36 kuud.

Aroomis tundsime tsitrusviljade värskust, valgeid lilli, virsikuid, viirpuud ja õrna röstist mandlit.

Maitse oli tugevalt pirnine, karamelline ja mõnusate kreemiste maitsenootidega. Hape oli heas tasakaalus, lõppmaitse oli suht lühike ja kergelt mineraalne. Šampanja sobib suurepäraselt peolauale kammkarbi või teiste mereandide saatjana.

Dom Pérignon Vintage 2006

Esimene Dom Pérignoni šampanja oli vintage 1921, milline toodi turule aastal 1936. Special cuvée valmistamine oli tol ajal tundmatu nähtus, vaid Roedereri Christal oli varem ilmavalgust näinud, kuid Christali näol oli tegemist Vene tsaar Alexander II eritellimusega.

Aastani 1943 valmistati Dom Pérignoni aastakäigud Moët & Chandon aastakäigu šampanjadega samast veinisegust. 1921. aastakäiku peetakse läbi ajaloo maja parimaks, legendaarne oli 1976. aastakäik ning lähiminevikust peetakse parimaks, lausa erakordseks, 2003. aastakäiku.

Veinimeister Richard Geoffroy poolt loodud Dom Pérignonis kohtuvad kaks suurepärast ja äärmuslikku omadust – šampanja on koheselt valmis joomiseks ja samas omab ka väga pikka vananemispotensiaali. Viinamarjad korjatakse 9-st erinevast külast, millest vaid üks, Hautvillers, on premier cru küla, teised on grand cru külad. Hautvillersis asub Dom Pérignoni elukohaks olnud klooster ja tema viimane puhkepaik, meil oli au kevadise reisi ajal ka küla ja kloostriga lähemalt tutvuda.

Bränd “Dom Pérignon” kuulus algselt Mercier šampanjamajale, kus seda kunagi ei kasutatud ning Moët & Chandoni maja sai brändi kingituseks aastal 1927 kui abiellusid Francine Durand-Mercier ja Paul Chandon-Moët.

Peatsete abiellujatega on seotud ka minu esimene elamus Dom Pérignoniga, kui klaasides pärlendas vintage 2006 siis saime õnne soovida äsjakihlunud armsale paarile. Erakordsed sündmused väärivad erakordseid jooke!


Koostises ca 50%-50% CH ja PN (võimalikud väikesed kõikumised olenevalt aastakäigust).

Aroom oli kristallselge, puhas ja õhuline. Tunda oli lillelisust, südasuvist kuivanud heina, kuivatatud puuvilju ja röstiseid magusaid noote, küpseid ploome.

Maitse oli algfaasis hästi täidlane, ümar, täis tammeseid noote. Keskmaitse oli veidike kirbe, samas kreemine ja siidine. Maitse hääbus ühtlase ilusa joonena, lõpp oli üsna lühike ja maitse lõppes pehme vaniljenüansiga. Šampanja maitsed olid suurepärases tasakaalus.

2006. aastal olid ilmastikuolud Champagnes muutlikud, juuli oli erakordselt kuum ja august jahe ning vihmane. Erinevate aastakäikude võrdluses kukutavad eksperdid 2006. aastakäigu küpsete ja meelaste aastakäikudega samasse riiulisse, kuid tegemist ei ole nii küllusliku aastakäiguga kui oli 2002.

R.Juhlin on Dom Pérignoni pannud oma raamatus ka nimekirja “100 champagnes you should try before you die”:

The wine world’s strongest brand needs no introduction, and I can imagine that you have your own relationship with the curvy bottle with the beautiful olive green label. Unfortunately, far too many drink this gem in the wrong context. Devout enjoyment with a perfectly composed meal is my tip for maximum “Dom experience”!

Meie nautisime Domi koos siiakalaga ja ka niisama ning oli mõlemat moodi suurepärane. Elamuse saime igatahes meeldejääva ja vinge!

G.H.Martel&Co Cuvée VICTOIRE Brut Premier Cru

Kevadel külastasime G.H.Martel&Co šampanjamaja, mis asub Reimsi katedraalist ca 1,5km kaugusel rajoonis, kus on mitmeid šampanjamaju, näiteks Taittinger ja Drappier. Võtsime osa ekskursioonist majas ja keldrites ning esimesena üllatas meid niiskuse tagajärjel tekkinud ning nüüd šampanjakeldri lagedes ja seintel vohavad värvikirevad hallituslaigud. Taolist värvikirevust ei ole varem keldrites kohanudki, Eesti keldrites vaatab reeglina vastu paarkümmend erinevat halli hallitusevarjundit.


Fotodel on kaks näidet hallituse värvikirevusest ja valgusshow Reimsi katedraalil.


Kohapeal õnnestus meil mekutada mitut erinevat šampanjat, millest kirjutasin juba ükskord enne, ent parima mulje jättis proovitud Brut Fut de Chêne. Kaasa ostsime mõned ja maitsesime need ka Reimsis ära, kuid ei üllatanud need meid positiivselt. Järgmine maitseküllane kohtumine leidis aset hoopis koduses Eestis, sest õnneks üle lahe Soomes on selle maja šampanjad saadavalt ning minuni jõudis Cuvée Victoire Brut Premier Cru. See šampanja väärib eraldi sissekannet ning lähemalt tutvustamist. 

Koostises 60% CH ja 40% PN.

Värvus hele-helekollane, mullijoad klaasis olid väga tihedad.

Aroomis oli tunda tsitrusvilju: sidruneid ja lime ning tooreid luuvilju.

Maitse alguses tulid esile ploomid, millele lisandusid kergelt magusad noodid, karamellised sähvatused ja lapsepõlve meenutavad kukekommid. Hape oli päris tugev ja jõuline ning lõppmaitses pressis esile sidrun. Šampanja oli väga heas tasakaalus ning maitsete kokkumäng moodustas ühe hästi kooskõlava terviku. Suurepärane aperitiiv või siis valge liha kaaslane. Kokkuvõttes saan oma kogemuste pealt üldistada, et maja Cuvée Victoire sarja šampanjasid tasub poest otsida ja osta.