Nicolas Feuillatte Brut Rosé

Brändile pani aluse 1970ndatel Nicolas Feuillatte nimeline ärimees, kes kogus oma varanduse Ameerikas kohviäris tegutsedes. 1986. aastal müüs ta brändi CVC-le (Centre Vinicole de la Champagne), kuhu kuulub 82 väikest ühistut, üle 5000 viinamarjakasvataja, kellele ühtkokku kuulub 2250 hektarit aedu. Nicolas Feuillatte tegutses kuni oma surmani aastal 2014 CVC esindusnäo ja eelkõnelejana. Suve alguses proovisime Belgias Nicolas Feuillatte roséd, mis kuulub brändi “The must-have” sarja:

Koostises 10% Chardonnay, 60% Pinot Noir ja 30% Meunieri.

Värvus meenutas punasesõstra morssi, väga intensiivne punane värv.

Aroomis oli tunda maasikaid, vaarikaid ja kirsse.

Maitses domineerisid punased sõstrad ja maasikad, moosised ja kergelt magusad noodid. Hape oli üsna tagasihoidlik ja tegelikult oli kogu üldmulje väga tagasihoidlik. Sarnaselt minu esimesele kogemusele Nicolas Feuillatte šampanjaga viis aastat tagasi, oli jook tagasihoidlik ja isikupäratu. Tegemist on brändi entrylevel sarjaga ning kes teab, äkki kolm kõrgemat levelit üllatavad positiivselt. Aga enne kui pole proovinud, ei tea öelda. Kes soovib, see proovib!

Advertisements

Bollinger rosé

Kevadel, ilusal maikuu pühapäeval, nautisime koduaias Bollingeri roséd. Suvi oli veel ees ja loodus alles tärkas. Täna, soojal ja vihmasel septembri pühapäeval, ongi paras aeg see kevadine hetk blogisse talletada. Küllap läheb sügis mööda sama kiirelt kui suvi ning varsti hakkame üheskoos uut kevadet ootama.

Bollingeriga on mul seotud ainult positiivsed mälestused ja vaevalt, et kellelgi see teisiti on ja sel suvel meie pisikese mulliklubi suvepäevadel võrdlesime ka Bollingeri erinevaid aastakäigušampanjasid. Nüüd aga paar sõna NV rosé kohta:

Koostises 62% Pinot Noir, 24% Chardonnay, 14% Meunier, lisatud on ka 5-6% punast veini. Suhkruid lisatakse 8-9g/l kohta.

Värvus meenutas mannavahtu, klaasis helkisid kuldsed toonivarjundid ning mullijoad olid väga intensiivsed.

Aroomis eristusid selgelt punased sõstrad ja maasikad.

Maitses andsid samuti tooni punased marjad: jõhvikad ja maasikad. Tegemist oli hea struktuuri ja jõulise joogiga, kus hape oli keskmiselt tugev ja lõpus oli tunda tanniine. Järelmaitse oli pikk ja vaevuaimatavate mõrudate nootidega.

Ideaalselt sobib see šampanja koorikloomade kaaslaseks või punastest marjadest valmistatud magustoitude kõrvale. Aga muidugi ka niisama nautimiseks heas seltskonnas ja kasvõi ilma päikeseta. Veinimeister soovitab seda roséd proovida jaapani roogadega või mitte väga vürtsikate idamaiste roogadega. Tundub päris põnev!

J. Charpentier Rosé Brut

J. Charpentieri maja algus ulatub 5 inimpõlve taha ja õieti on maja esiisadeks kaks viinamarjakasvatajat Pierre CHARPENTIER ja Henri CLAISSE, kelle perekonnad ühinesid, aga kõigest järjekorras.

Aastal 1920 otsustas viinamarjakasvataja Pierre Charpentier hakata ka ise veini valmistama. Pierre tootis punast veini, mis alati tal väga hästi ei õnnestunud ning halvematel aastatel olid veinivaadid enam väärt kui vaadis olev vein. Pierre abiellus Margueritega ning nende perre sündis kolm last. Marcellin Charpentier võttis isalt äri üle aastal 1946 ning alustas 1954 šampanjatootmist brändi CHARPENTIER alt. Marcellini perre sündis samuti kolm last ning kui Marcellin 1960. aastal ootamatult suri, siis jätkas majas toimetamist lesk Solange koos lastega. Nende poeg Jacky Charpentier tegi oma veinimeistri debüüdi aastal 1969.

Mis puudutab Henri Claisse perekonda, siis algselt olid nad põllumehed, kes 1900ndate alguses otsustasid hakata viinamarju kasvatama. Henri poeg Marcel Claisse lõi 1950ndate alguses oma šampanjabrändi Marcel CLAISSE.

Marceli perre sündis 1951. aastal tütar Claudine, kes abiellus 1974. aastal Jacky Charpentieriga, kaks perekonda lõid ühise brändi  J. CHARPENTIER ning mõned aastad hiljem seadsid end sisse Villers sous Châtillon piirkonnas. Nad investeerisid ja arendasid maja infrastruktuuri, suunasid raha keldri ehitusse ja uute seadmete soetamiseks.

Claudinel ja Jackyl sündis kaks last, kellest vanim Jean Marc omandas magistrikraadi önoloogias ning aastal 2004 liitus pereäriga.

Viimsi Krugeri veinipoe letil on pikk rivi J. Charpentieri maja šampanjasid, esimesena degusteerisime Rosé Bruti:

Koostises 80% Meunier, 20% Pinot Noir, punast veini on lisatud 8%-11% ja suhkrut 9,5g/l.

Värvus: läikiv, särav virsikuroosa.

Aroomis oli tunda esimese hooga punaseid marju ja pihlakaid, järgnesid piimhape ja küpsised ning kerged röstised noodid.

Maitse oli vürtsikas ja kirsine, isegi kerge piparkoogi aimdus ilmus kuskilt ja muidugi metsmaasikad! Lõpus tulid keelele rohused, kirbed, lühikesed noodid.

Igati nauditav rosé, mida meie nautisime koos Eestimaa vorstimeistrite poolt valmistatud maitseküllase salaamiga ning küll nad said omavahel hästi hakkama!

Forget-Brimont Millésime 2004

Neli aastat tagasi jõudis põgusaks perioodiks Eesti turule Forget-Brimonti šampanjamaja ning siis õnnestus meil tutvuda mitme erineva šampanjaga sellest majast.
2004 aastakäigu šampanjaga tegin nii, et ühe pudeli maitsesin ära kohe ning teise panin veidikeseks seisma ning nüüd, neli aastat hiljem, tundus olema õige hetk seda šampanjat uuesti proovida. Põnev kogemus oli võrrelda kahte kirjeldust ning vaadata mismoodi šampanja vahepeal arenenud on.
Niisiis lubage esitleda – Forget-Brimont Millésime 2004 Premier cru:

Koostises 50% PN ja 50% CH.

Välimuse kirjeldus oli mõlemal korral täpselt sama: kuldkollane värvus, mullijoad klaasis  olid väga tihedad.

Aroomis oli varasemas versioonis rohkem leiba, röstisust, pähkleid ja seeni, isegi kerget merelõhna ja soolasust. Röstisus, või ja küpsetised ei olnud kuhugi kadunud, seeni ja merehõngu ma enam klaasist üles ei leidnud, nende asemel tulid nüüd välja õunakoogised noodid.

2013. aastal oli maitses leiba ja mett, hapet oli piisavalt ja jook oli väga heas tasakaalus – oli piisavalt magusust ja ka piisavalt täidlust. Tunda oli tikreid, küpseid pirne ja kreemjaid pähkleid. Lõppmaitse oli pikk ja lõpus oli tunda mõrudaid noote.

Seekord nautisin šampanjat koos kergelt apelsiniga maitsestatud pardipasteediga. Hape oli endiselt heas konditsioonis ning šampanja oli jätkuvalt hästi kooskõlavas maitsete tasakaalus. Šampanja klaasis oli ikka veel värske ja piisavalt terav, samas röstine ja küps. Natuke mõrudaid noote viskas sisse, tunda oli küpseid luuvilju ja lõppmaitse oli pikk ja kergelt magusate nootidega. Igati hästi arenenud ja küpsenud šampanja, mis ei olnud nende aastatega kaotanud grammigi oma headest iseloomuomadustest. Kahju lausa, et ma omal ajal kolmandat pudelit ei ostnud, põnev oleks nelja aasta pärast veelkord kohtuda.

Louis de Sacy Grand Soir 2003

Louis de Sacy maja asub Montage de Reimsi piirkonnas Verzy külas ning majas toimetab täna perekonna 13. põlvkond. Viinamarju hakati kasvatama juba aastal 1633, kuid otsuse šampanjat tootma hakata tegi André Sacy aastal 1962. Algselt oli brändi nimi Champagne Sacy Père et Fils, millest aastal 1986 sai perekonna esiisa auks nimetatud Champagne Louis de Sacy. André poeg Alain Sacy hakkas isa kõrval maja arendama ning suunas oma tähelepanu lisaks Prantsusmaa turule ka ekspordile. Noorima põlvkonna esindajad Yaël ja Jonathan Sacy liitusid pereäriga aastal 2012.

Maja omab 18 ha viinamarjaaedu (neljas erinevas külas), kus kasvab 65% Pinot Noir, 30% Chardonnay ja 5% Meunier. Veinimeister kasutab enamikes šampanjades 2/3 PN ja 1/3 CH, mõnesse lisatakse ka veidi Meunieri.

Maja sortimendis on kümmekond erinevat šampanjat, Eestis olen näinud 2-3 erinevat ning seekord õnnestus mul maitsta maja aastakäigu šampanjat Grand Soir 2003:

Koostises 60% Pinot Noir ja 40% Chardonnay.

Värvus klaasis oli tumedam kollane ja mullijoad olid üsnagi laisad.

Ninna jõudsid esimesena röstised noodid, hiljem lisandusid kuivatatud puuviljad ja ploomimoos.

Maitse oli täidlane ja (üle)küpsenud, kus hapet oli tunda, aga mitte teravalt, vaid kogunenud aastatele omaselt, üsna ümaralt. Järelmaitses oli ka röstiseid noote, eriti põnevana tundus suhu jõudnud arahhiisi maitse.

Tuleb tõtt tunnistada, et 2003. aastakäik ei olnud tippaasta oma tingimuste poolest ning selle kohta ütlevad asjatundjad järgmist: “Veinide iseloom väljendab aasta erilisi tingimusi. Öökülmad tegid kevadel palju kahju, sellele järgnesid rahehood ja eriti kuum suvi. Sademeid oli minimaalselt, mille tulemuseks olid täidlased ja küpsed marjased veinid, millel puudub värskus ja tugev selgroog. Eriti ebatüüpiline aastakäik ning vananemispotensiaali oli vähestel šampanjadel”. 

Mulle tundus, et selle aastakäigu šampanja oleks võinud avada juba mõned aastad varem, sest teravust ja särtsu oli liiga vähe, domineerima jäi üleküpsenud mulje. Ehk õnnestub järgmine kord avada mõni noorem aastakäik.

Suvepäevad Bollingeriga

Kujutage nüüd korraks ette: on laupäev, imeliselt soe ja päikseline juulikuu pärastlõuna. Puhub kerge tuuleiil, päike särab ja paitab õrnalt seitsme graatsia paljaid õlgu kui nad istuvad soojale rannaliivale kaetud valge linaga laua taha. Meri loksub kergelt, liiv on soe ja meeleolu pidulik. Laual ootavad hõrgud suupisted ja kuuleris on jääs kolm pudelit Bollingeri. Seda päeva on kaua planeeritud ja oodatud.

Stop! Elame Eestis ja meil on Eesti suvi! Oli kauaoodatud laupäeva hommik ja vihma tuiskas. Tuuleiilid kihutasid mööda kodumaad ringi ja viisid rannamajakesest öösel elektri. Pealinnas jäeti halva ilma tõttu isegi tantsupeo etendus ära. Graatsiad otsustasid mere äärde mitte minna, suvepäevad koliti ümber pealinna ja päikese asemel paitas meie kaetud õlgu kaminasoojus.

Laud oli ikkagi kaetud maitsvate suupistetega ning külmkapis olid Bollingerid. Olime seda päeva kaua oodanud ja planeerinud ning ei ole halba ilma, vaid peavad olema sobilikud riided ja korralik ulualune.

Bollingeriga oli meie mulliklubil meeliülendav kohtumine eelmise aasta mais, kui olime oma klubiseltskonnaga väljasõidul Reimsis ning pühapäeva hommikul jõime katedraali imetledes Bollingeri roséd. Sestap tekkis ühisotsus suvepäevadel just seda maja põhjalikumalt tundma õppida. Valisime välja kolm aastakäigu šampanjat ning püüdsime leida jookidele väärilised toidud.

Esimene käik oli 2005 La Grande Année. Kõrvale sobitasime Parmesani ja baklažaanikreemi koos röstitud ciabattaga.

Koostises 70% Pinot Noir ja 30% Chardonnay, segus on kasutatud 13 erineva aia marju, 95% pärinevad grand cru aladelt ja 5% premier cru aedadest. Suhkrut on lisatud 6g/l kohta.

Värvus – tumedate toonidega helkiv kollane.

Aroomis oli tunda erivaid õunavarjundeid, röstitud kõrvitsat, veidi mesiseid noote ja pähkleid.

Maitses oli tunda õunakooki ja küpseid puuvilju, Põltsamaa kuldse õunaveini mekki. Parmesaniga sobisid nad kokku ülihästi, juustu magusus ja šampanja moodustasid hästi tervikliku koosluse. Tõdesime kõik, et tegelikult see jook enda kõrvale toitu üldse ei vajagi, väga nauditav on see jook ka üksinda. Suurepärane algus!

Teine käik oli 2005 La Grande Année Rosé koos pardi-rillette, Guandalupe meloni ja Serrano singiga.

Koostises 72% Pinot Noir ja 28% Chardonnay, viinamarjad pärinevad samuti 13 aiast ning lisatud on 5% La Côte aux Enfants punast veini. Suhkrut on lisatud 7g/l kohta.

Värvus oli porgandikarva oranž, peaaegu sama toon kui melonil.

Aroom oli röstine ja leivane, viited küpsetistele ja puidunootidele.

Maitses oli punaseid marju, tugevat hapet ja mõrkjaid noote. Part oli selle rosé jaoks liialt tugevasti maitsestatud, kuid see-eest Serrano singi ja meloniga oli maitsekooslus ülihea. Taaskord suurepärane etteaste Bollingerilt ning rosé armastajad panid selle oma elu edetabelis kindlasti Top3 hulka.

Kolmas šampanja oli Bollinger R.D 2002 mille kõrvale nautisime Old Comté juustu, vana Rotterdami juustu ning trühvlipastaga röstsaia.

Koostises 60% Pinot Noir ja 40% Chardonnay, koostises on 23 erineva aia viinamarju. Suhkrut on lisatud 3-4g/l kohta.

Aroomis oli karamelli, küpseid marju ja mõrudaid mandleid ning vürtse, hästi täidlane aroom.

Maitse oli hästi täidlane ja karamelline, võimas ja tugev, samas hape oli parajalt tagasihoidlik. Lõppmaitse oli mineraalne ja kergelt mõrudate nootidega. Old Comté sobis selle šampanjaga ülihästi, juust oli kergelt animaalse maitsega ning sobitus šampanjaga perfektselt!

R.D toodi turule esmakordselt aastal 1963. Madame Bollinger leppis oma New Yorki agendiga kokku, et Ameerika turul lastakse müüki spetsiaalne, limiteeritud hulk šampanjat “Réserve 1947”. Mõte oli tekitada konkurentsi turul pakutavate “special” ja “Prestige cuvées” šampanjadele.
Madame idee oli valida välja vana aastakäik, see võimalikult hilja settest vabastada ja lisada vähe suhkruid nagu Extra Bruti puhul. Aastal 1967 otsustati nimekuju Bollinger R.D kasuks, mis tähendabki Récemment Dégorgé, Recently Disgorged.
Hoolimata halvast ilmast oli meil suurepärane tutvumisõhtu Bollingeriga, kõik šampanjad olid tipptasemel ja ilmselt see teisiti olla ei saagi. Hea töö, Madame Bollinger!

Gratiot-Pillière Millésime 2011

Gratiot-Pillière on põneva ajalooga maja, millest pikemalt saab lugeda ühest minu varasemast postitusest. Leidsin samast Lootsi tänava poest ka teise nende šampanja, seekord ühe üsna noorukese – 2011 aastakäigu. Soome esišampanjasõber Essi Avellanin üllitas sel kevadel oma uuenenud šampanjaraamatu ning tema iseloomustab aastat 2011 järgmiselt: “Viinamarjaaedade jaoks väga keeruline aasta. Öökülmad, rahe ja vihm olid kõik valel ajal. Tagajärjeks oli probleem hallitusega…”. Hindeks annab ta aastakäigule 1 tärni 5-st. Eksperdid hindavad aastakäigu arengut, potensiaali ja tugevust ajas pidevalt ümber, meie pigem põnevusega tahtsime proovida nii noort aastakäiku nii keerulisest aastast.

Reeglina valmistatakse aastakäigušampanjasid väga headel aastatel, kui on ideaalsed ilmastikuolud. Veinimeister on teinud huvitava valiku nii aasta kui joogi koostise osas, lausa 70% on segus Meunieri. See viimane on ilmselt veinimeistri teadlik valik, Meunieri sisaldavad šampanjad küpsevad kiiresti, on röstiste nootidega ning need saab siis kiiremini ka müügile paisata. Pudelisse on see jook pandud kevadel 2012, lisatud suhkruid 9g/l ning hoitud keldris minimaalselt 36 kuud.

Koostises siis nagu öeldud juba 70% Meunieri, 25% CH ja 5% PN.

Värvus oli kergelt tumedama varjundiga kuldkollane.

Aroomis olid tunda virsikuid, pirne ja aprikoose, hästi rikkaliku lõhnaga jook.

Maitse oli väga täidlane, lausa magusate suhkrunootidega. Suus oli ploomikooki, röstiseid vihjeid, küpseid luuvilju ja isegi rosinaid.

Aperitiiviks oli see jook kindlasti liiga täidlane, aga mõne liharoa juurde võiks teda küll sobitada. Igati tore jook, vananemispotensiaali sel ilmselt ei ole, aga koheseks nautimiseks oli klaasis maitseid küll ja küll.