Rémy Massin L’INATTENDUe

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime sõpradele külla, metsatukka, mille taga laiutab suur ja sinine meri. Hommikune kalaturg üllatas meid positiivselt ning meil õnnestus kaasa osta värskeid austreid. Kalakaupmehel oli pakkuda Iirimaalt ja Prantsusmaalt pärit austreid, meie otsustasime viimaste kasuks ning haarasime kodust kaasa ka pudeli Rémy Massin & Fils šampanjat – L’INATTENDUe.

Koostises 100% Chardonnay. Jook oli pudeldatud mais 2017.

Värvus klaasis oli valkjas kollane, hästi õrn värv.

Aroom oli õrnalt koorene ja veidike piimhappene, tugevamalt oli tunda värskeid õunu, rohusust ja natuke metalli.

Maitses domineerisid toored õunad ja rohttaimed, lõpus oli kiirelt ilmuv ja üsna ilmekas hape. Mineraalsus oli väga sümpaatne ning sobis ideaalselt kokku šampanja kõrvale serveeritud värskete austritega. Pärast suhteliselt pikka ja suitsust lõppmaitset jäid suhu kergelt magusad noodid. Ei tea kust see küll ilmus, aga ühel hetkel ma tundsin maitses ka selget jõhvikat. Ma arvan, et see ilmus mu klaasi märjast metsaalusest, aga kes teab.

Igatahes L’INATTENDUE ja austrid olid jumalikud partnerid üksteisele ning sobisid ideaalselt sellesse veidi vihmasesse sooja õhtupoolikusse. Imeline!

Minu varasematest kohtumistest Rémy Massin & Fils šampanjadega saate lugeda siit.

Šampanja ja austrid – match made in heaven!

Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

  • 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
  • 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
  • 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
  • NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
  • NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
  • 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
  • MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  • NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
  • 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
  • 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Baron Albert L’Émancipée Millésime 2010

Nagu lubatud, siis jätkame roosade šampanjade lainel ning seekord proovime Baron Alberti šampanjamaja roséd. Baron Alberti šampanjamaja ajaloost ning varemjoodud šampanjate muljeid saate lugeda siit.

Baron Alberti rosé on valmistatud saignée meetodil, mille puhul purustatud punase kestaga marjadel lastakse mõnda aega (12-24 h) mahutis seista ning marjadest raskusjõul välja imbuv roosa mahl eraldatakse. Riskikoht selle meetodi puhul on see, et kestakontakti tõttu võivad šampanjasse jääda tugevad tanniinid, nii et veinimeister peab väga hoolas olema ning liiga tumedaks ei tohi nõrguval nestel lasta minna. Võin kinnitada, et selles šampanjas liiga palju tanniine polnud ning värskust oli piisavalt.

Värvus klaasis oli üllatavalt hele, selline beež, oranži varjundiga toon.

Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Meunier.

Nina tundis aroomis suitsu, piimhapet, rohusust ja punaseid marju.

Maitses oli punaseid sõstraid, pihlakaid ja kirsikive. Maitse esimeses faasis oli tunda tugevat hapet, keskmaitses oli maitsebukett kõige jõulisem ja külluslikum ning lõppmaitse seevastu oli üsna lühike ja maitse vajus päris ruttu ära. Hea selgete joontega šampanja, lihtne ja kergesti nauditav.

Šampanja sobib aperitiiviks või nautimiseks koos pardifileega ning huvi korral leiate Baron Alberti šampanjad Vino Nobile veinipoest.

 

 

 

Pointillart Leroy Trois Soeurs Rosé

Pointillart Leroy šampanjamaja ajalugu sai alguse aastal 1894, ajal mil Prantsusmaa veiniaedu laastas phylloxera ehk viinamarjakatk. Kümne aastaga suutis too haigus hävitada suure osa viinamarjaaedadest ning paljud viinamarjakasvatajad otsustasid käega lüüa. Emile Leroy koos abikaasa aga ei andnud alla ning ning aastal 1904 alustasid nende pojad Louis ja Henry Beaunes veiniteaduse õpinguid. Siis tuli esimene maailmasõda, Louis langes keemiarünnakus, tema lesk jäi üksinda kasvatama nende lapsi, kellest vanim André pühendus viinamarjade kasvatamisele ning pereäri jätkamisele. Pärast teist maailmasõda osalesid André ja tema naine Odette aktiivselt kogukonna tegemistes, andsid osa oma maavaldustest  kogukonna käsutusse kui külas loodi kooperatiiv (Cooperative of Écueil) ning nad olid ka ise kooperatiivi aktiivsed liikmed. Aastal 1950 tõid nad turule oma esimese šampanja Leroy-Régnier nime all. Esimestel aastatel müüdi umbes 5000 pudelit aastas. Kurjal saatusel oli aga veel lööke varuks ning aastal 1957 suri Odette haiguse tagajärjel. Pere vanim tütar Jacqueline oli sel ajal 18 aastane ning ta otsustas koolist ära tulla ning asuda isale appi. André suunas kogu oma energia šampanja valmistamisesse ning aastal 1959 võttis ta maja nimena kasutusele André Leroy.  Ajavahemikul 1960-1975 rajas André uusi viinamarjaaedu ning 30 aastat pärast esimese viinapuu istutamist kuulus talle 3ha aedu ning aastane toodang oli 18000 pudelit. Aastal 1976 abiellus Jacqueline Jean-Louis Pointillartiga, kahe pere viinamarjaaiad liideti kokku ning šampanja tootmist jätkati Pointillart-Leroy nime alt. Aastal 2009 asus isa kõrvale õpipoisiks nende tütar Juliette ning 2012. aastal andis isa maja juhtimise tütrele üle, kes selle väljakutse rõõmuga vastu võttis.

Täna kuulub majale ühtekokku 5,12 hektarit viinamarjaaedu, millised paiknevad 22 erineval maatükil üle kolme premier cru küla: Ècueil, Chamery ja Vrigny. Kõige enam kasvab aedades Pinot Noir viinamarju (kokku 3,59ha).

Šampanja Trois Soeurs (kolm õde) on austusavaldus šampanjamaja märkimisväärsetele naistele, kolmele õele, tänu kelle abile ja toetusele on maja siiani püsinud.

Koostises on 85% Pinot Noir ja 15% Meunier. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus klaasis oli intensiivne punane, meenustas punasesõstra mahla tooni.

Aroomis oli esimesega hooga tunda mineraalsust ja kerget suitsusus, hiljem järgnesid punased sõstrad, maasikad ja veidike röstisust. 

Maitses oli hape keskmine, tunda oli maasikaid, valgeid ja punaseid sõstraid, lõppmaitse oli lühike, kergelt mõru ja veidi vesise loomuga.


Nicolas Maillart Rosé Brut

Suvi kestab ja on imeliselt soe sel aastal, tuuline küll, aga ikkagi soe. Ja päikseliste ilmadega kohe kisub rohkem roosa veini poole, sestap tuleb ka siin mitu kirjutist järjest just roosadest šampanjadest. Seekord jagan muljeid Eestis hästi tuntud ja levinud Nicolas Maillarti maja roosast stiilinäitest. Kui on huvi ja viitsimist, siis saate maja ajaloo ja teiste šampanjade osas mälu värskendada siit.

Koostises 60% Pinot Noir, 40% Chardonnayd, 7% on lisatud punaveini. Pressitud mahla on hoitud koos kestadega 52 tundi, pärast pudeldamist hoitakse šampanjat keldris keskmiselt 2 aastat.

Värvus klaasis oli särav lõheroosa toon, väga ilus värv! Suhkruid on lisatud 6g/l kohta.

Aroomis oli tugevalt tunda maasikaid, natuke ka pähkleid ja röstisust.

Maitses oli hapet parasjagu, mitte väga teravalt ja tugevalt tuntav. Maitse keskosas oli tunda punaseid marju: jõhvikaid, punaseid sõstraid ning järelmaitse oli tugevalt maasikane. Hästi suvine jook, sobib ideaalselt magustoitude kõrvale, mille valmistamisel on kasutatud maasikaid või teisi südasuviseid marju.

Imelist suve jätku, nautige päikest ja laadige akusid!

 

 

H. Goutorbe Rosé

Sel suvel sattusime esimest korda elus mõneks päevaks Vormsi saarele. Tegime saarele tiiru peale ning nautisime imeilusat ilma ja õhustikku ühes armsas suvemajakeses. Väga armas väike ja hajus saar oli, igas ilmakaares oli erinev rand ja maastik, saime matkata, ujuda ja metsmaasikauputust kogeda. Midagi sellist polnud minu silmad varem näinud – maasikaid oli raiesmikul lademes, ausalt, lihtsalt ole töökas ja korja ämbrid täis. Aga lisaks looduse nautimisele avasime ühel päeval värviküllases lebolas keset päikesepaistet ka šampanjapudeli – vana tuttav H.Goutorbe maja, seekord nende rosé.

Koostises 75% Pinot Noir (sh 12% punaveini) ja 25% Chardonnay.

Värvus klaasis oli tumeroosa, terrakota punane toon.

Aroomis oli tunda punaseid marju ja karamelli.

Maitse oli karamelline ja klaaskommine, esile tulid virsikud ja aprikoosid ning nendest keedetud moos. Ka maasikaid oli tunda ning meenus veneaegne maasikaliköör (kes mäletab, see mäletab) ja veidike potipõhja kõrbenud maasikamoos.

Küllaltki täidlane šampanja, aga mitte magus! Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja hape oli kogu aja väga tagasihoidlikult tagaplaanil. Rikkalik ja nüansirikas šampanja, pigem ikkagi magustoidu jook.

Varasematest kohtumistest H. Goutorbe šampanjadega saate lugeda siit. Tegemist on suurepärase väiketootjaga, kelle toodangut saab ainult kiita ning loota, et  neid imelisi jooke ka edaspidi Eestisse tuuakse.

 

Moutardi haruldased

Esimesed andmed selle kohta, et Moutardi perekonna esivanemad kasvatasid viinamarju ja valmistasid veini, pärinevad juba aastast 1642. Aastal 1927 muudeti Prantsusmaal seadust ning Aube alad liideti ametlikult Champagne piirkonnaga, samal aastal valmistas François Diligent esimese šampanja. 1958. aastal abiellus Françoisi tütar Lucien Moutardiga, kelle pere on pärit Polisy külast, Côte-des-Bar piirkonnast. Lucien jätkas oma isa eeskujul viinamarjaaedade laiendamist ning 30 aasta jooksul (1950-1980) istutas ta 10 hektarit viinamarju. Aastal 1952 istutas ta ühele põllule Arbanne viinamarjad. Too viinamarjasort oli kadumas ning väga paljudes aedades seda ei leidunud. Lucien otsustas proovida valmistada šampanjat 100% Arbannest ning Moutard on üks väheseid maju täna (kui mitte ainus), kes teeb 100% Arbanne šampanjat. Aastal 1980 asusid isale appi tema kolm last: Agnès, Véronique ja François ning aastal 2004 ostis perekond ka istanduse Burgundias.

Mõni aeg tagasi õnnestus meil proovida ühel õhtul 100% Arbannest ja 6 marja segust valmistatud šampanjasid:

Cuvée des 6 Cépages 2008 – värvus tumekollane, aroomis oli tunda fermentatsiooni, hapukapsa vedelikku ja juurvilju. Samas olid ka luuviljalised lõhnabuketis täitsa olemas, nii alõtša kui ka ploomid. Maitse oli puuviljane, kergelt suitsuse alatooniga, tunda oli nii ploome kui küpseid pirne. Lõpus tungis esile mesisus, järelmaitse oli pikk. Koostises on võrdsetes osades kasutatud Arbanne, Petit Meslier, Pinot Blanc, Chardonnay, Pinot Noir ja Meunier viinamarju. Mõned aastad tagasi õnnestus mul maitsta sama segu 2004. aastakäiku, tolleaegseid muljeid saab lugeda siit.

Cépage Arbane 2013 – värvus klaasis oli kuldkollane. Aroomis oli tunda kurkumit, araabiatoitude maitseaineid, loorberit. Samuti ka kollaseid ploome ja mandliküpsiseid. Maitse oli võrreldes teise šampanjaga palju teravam, hape oli erksam ja andis oma kohalolekust jõuliselt märku. Maitses oli tunda ka virsikuid ja puuviljasust, suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Hästi põnev šampanja!

 

Patrick Soutiran Millésime 2008

Gérard Soutiranil oli neli last ning poeg Patrick lõi oma ettevõtte aastal 1971. Majas tegutsevad täna Patricku lapsed Estelle ja Fabrice ning maja asub Montagne de Reimsi südames Ambonnay külas. Kokku omavad nad 3ha viinapuuaedu, kus kasvavad Pinot Noir ja Chardonnay. Vanade aedade viinamarju lastakse küpseda tammevaatides, nooremate puhul kasutatakse roostevabast terasest valmistatud mahuteid. Patricku vanema venna Alaini järeltulijad toimetavad täna Soutirani šampanjamajas ning mõlema maja šampanjad on Eestis täitsa olemas. Seekord tutvustan lähemalt:

Patrick Soutiran Millésime 2008

Koostises 80% PN ja 20% CH, suhkruid lisatud 8g/l.

Värvus oli kergelt halli varjundiga õlgkollane.

Aroomis oli tunda luuvilju ja mett, maitses domineerisid esimese hooga tsitrusviljad. Hiljem muutus maitse kreemisemaks ja ümaramaks, üldmulje oli puuviljane ja täidlane. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike, tunda oli hapet veidi, kuid üldine alatoon oli pigem magus. Aastakäigu šampanja kohta jättis too šampanja pigem tagasihoidliku ja keskpärase mulje, ei üllatanud ega löönud jalust nõrgaks.

 

Claude Baron Cuvée Topaze Millésime 2009

Champagne Claude Baron on šampanjamaja Albert Baroni teine bränd, mille taga on lisaks kolmele tegusale õele ka nende isa Claude. Albert Baroni šampanjamajast ning nende šampanjadest olen varem ka muljetanud, neid muljeid saab lugeda siit.

Claude Baroni brändi all valmistatakse kolme erinevat šampanjat, kõik nad on ka Eesti turule jõudnud.

Mina maitsesin Claude Baron Cuvée Topaze Millésime 2009:

Koostises 40% PN ja 60% CH.

Aroomis oli veidike rösti, rohusust ja kergelt sidrunit.

Maitse oli tulvil mesisust ja meekärge, isegi liialt intensiivne tundus see mee domineerimine. Aga kui mesisus õnnestus kõrvale lükata, siis oli mõnusalt ja maitsemeeli hellitavalt tunda ka valgeid ja punaseid sõstraid. Hea gastronoomiline vein, mida tasub erinevate roogadega sobitada.

 

 

Paul Goerg Premier Cru Vintage 2009

Ühel soojal suveõhtul istusime sõpradega Telliskivi loomelinnakus ning nautisime sumedas õhtus Paul Goergi šampanjat. Maja on Eestis esindatud mitu head aastat ning esimese kohtumise muljeid ning brändi loomise lugu saab lugeda siit.

Kolm aastat tagasi otsustasid nad muuta lähenemist ning hakkasid eraldama erinevate aedade marju. Igale maatükile määratakse kindel korjepäev, just selleks hetkeks kui viinamarjad on ideaalselt valminud ning erinevatelt maatükkidelt korjatud viinamarjad pressitakse eraldi. Kokku on selliselt eraldatud 15 hektarit aedu ja kõik viinapuud on vanemad kui 35 aastat.

Tookord Telliskivis nautisime Paul Goerg Premier Cru Vintage 2009

 

Koostises 85% CH, 15% PN, suhkruid on lisatud 5g/l kohta.

Värvus kuldkollane, mull klaasis oli keskmiselt tihe.

Aroomis oli tunda mineraalseid nooted, tsitrusvilju (eelkõige sidrunit) ja õrnalt piimhapet. Hiljem lisandusid röstised noodid ja pähklid.

Maitses oli esimese hooga tunda kuivatatud õunte koori, siis pirne ja barbarissi (kukerpuu). Särtsaka iseloomuga ja heas tasakaalus šampanja, millel oli mõnusalt pikk sidrunine lõppmaitse ning päris lõpus ilmus maitsesse tuhk. Väga põnev jook igatahes!

 

Champagne Tribaut Schloesser

Tribaut Schloesser šampanjamaja kuulub Veinisõbra portfelli ja aastate jooksul oleme selle maja šampanjasid nautinud nii erinevatel pop-up üritustel kui ka kodustel õhtusöökidel, kuid majast ja tema ajaloost ei olegi ma varem pikemalt kirjutanud. Nüüd on aeg see tühimik täita.

Tribaut Schloesser maja lugu algas 20. sajandi alguses kui Luksemburgist pärit noor talumees René Schloesser otsustas minna Champagne maakonda paremat elu otsima. Seal kohtas ta Lucie Coutelast, kelle perekond tegeles viinamarjade kasvatamisega ning noored abiellusid aastal 1927. Kaks aastat hiljem saabus Prantsusmaale majanduskriis ning veinitootjad ei ostnud enam kasvatajatelt kogu viinamarjasaaki ära. Sel hetkel tegid René ja Lucie elumuutva otsuse hakata oma viinamarjadest ise šampanjat tootma ning šampanjamaja oligi sündinud! Esimestel aastatel toodeti ca 1000 pudelit aastas ning pereliikmed, kes elasid Pariisis, aitasid šampanjat müüa. Pärast teise maailmasõja lõppu hakkas šampanja tarbimine vaikselt taas kasvama ning maja toodang suurenes 5000 pudelini aastas.

Aastal 1950 abiellus René ja Lucie tütar Suzanne Jean Tribautiga ning kahe perekonna ühinemise tulemusena sündis uus bränd CHAMPAGNE TRIBAUT-SCHLOESSER. Jean ja Suzanne jätkasid äri arendamist, investeerisid tootmistehnikasse ning ostsid juurde ka viinamarjaaedu. Perekonnale kuulub täna 40 hektarit viinamarjaaedu.

Aastal 1967 asus oma vanematele appi poeg Jean-Marie, kes keskendus äri laiendamisele ja turundusele. 1980. aastal ehitasid nad uue tootmishoone ning soetasid ka 600 liitrised tammevaadid, milles hoitakse reservveine. 1986. aastal alustati šampanja eksporti Saksamaale, Belgiasse, UK-sse, Šveitsi ja USA-sse. 1990ndatel viisid Jean-Marie koos vennaga šampanjamaja järgmisele tasemele, nad hakkasid tootmiseks viinamarju kokku ostma ka teistelt kasvatajatelt ning soetasid uued pressid.

Täna toimetavad majas perekonna 4. põlvkonna esindajad Sébastien ja Valentin (Jean-Marie pojad) ning nende šampanjat müüakse 25 riigis üle maailma, õnneks ka Eestis. Alates 2020. aastast on maja viinamarjaistandused klassifitseeritud HEV (High Environmental Value) kategooriasse. See akrediteering tunnustab omanike pühendumust keskkonda säästvale kasvatamisele, et kaitsta bioloogilist mitmekesisust ja veeressursse. Selle saavutamiseks kasutatakse vähe väetisi ja enamik töötlemisviise on orgaanilised.

Aga nüüd ka lähemalt kahest Tribaut Schloesseri maja šampanjast:

Tribaut Schloesser Blanc de Chardonnay

Koostises 100% CH, suhkruid on lisatud 6g/l ning reservveine on segus kasutatud 20%. Viinamarjad on kasvanud Romery, Fleury la Rivière, Aÿ ja Bassuet külades.

Šampanjal on lastud settel küpseda enne korkimist 42 kuud.

Aroomis on tunda küpseid mahlast kohe plahvatavaid valgeid sõstraid ning rohusust, mida tunned, kui jalutad suvel veel niitmata heinamaal. Samuti on äratuntav mineraalsus ning aimatav mõningane õrn lillelisus.

Maitse on tulvil rohususest ja värskusest, aga maitsemeeleni jõuavad ka õrnad röstised noodid. Hape ei ole väga intensiivne, pigem tagasihoidlik ja tasakaalukas. Šampanja sobib hästi mereandide ja valge kalaga, mina soovitan seda jooki nautida oma vaieldamatu lemmiku – värskelt soolatud siiakalaga.

Tribaut Schloesser Brut Origine

Koostises 30% CH, 20% PN ja 50% Meunier, suhkruid on lisatud 8g/l ning reservveine on segus kasutatud 10%.

Aroomis on tunda kuivatatud puuvilju, õunasust, küpseid aprikoose ja kergelt leiva röstisust.

Maitse on värske ja puuviljane, hape on keskmiselt intensiivne ja järelmaitse keskmise pikkusega. Šampanjal on lastud settel küpseda enne korkimist 30 kuud. Jook sobib hästi aperitiiviks või niisama sõbraga päikselisel päeval nautimiseks.

 

 

 

Cuvée Mémory Brut Millésime 2007

Cuvée Mémory on Veuve Doussot šampanjamaja tippšampanja, mis on loodud brändi asutaja Guy Joly mälestuseks. Pika kogemusega viinamarjakasvataja lõi koos poegadega oma brändi 1970ndatel, täna on tooteportfellis 10 erinevat šampanjat. Cuvée Mémoryt toodetakse aastas 6000 pudelit.

Koostises 60% CH ja 40% PN, suhkruid on lisatud 6-8g/l kohta.

Aroomis oli tunda piimhapet, küpseid õunu ja sulanud klaaskomme.

Maitses oli hape väga tugev ja ergas, täpselt parajalt sirgjooneline ja hape hoidis kogu maitsebuketti koos. Lisaks oli tunda suitsuseid noote ja täidlust, tunda on, et vein on küpsenud tammevaatides. Šampanja võlus joojaid ühtaegu nii oma magususe kui intensiivsusega, äärmiselt hea gastronoomiline vein.

Meie nautisime seda imelist jooki sügisel koos heade sõprade, pardiliha ning pardimaksast ja seentest valmistatud suupistetega. Šampanja hape ja pardipasteedi magusus tulid teineteisega suurepäraselt toime.

Ilus päikseline hetk ja imelised maitsed! Proosit!

 

Pol Roger Blanc de Blancs 2009

Taaskord on põhjust kirjutada Pol Rogeri Blanc de Blancs‘st, tuntud maja üliheast stiilinäitest, millist on mul olnud juhust ja põhjust ka varem maitsta. Esimene kord maitsesin 2002. aastakäiku, selleks hetkeks oli korjest möödas 11 aastat. Tookordne BdB jättis mulle erakordselt vägeva mulje, jook oli täiuslik ja tookord õhtu parim šampanja.

Teine kohtumine Pol Rogeri BdB-ga toimus aastal 2018 ja aastakäik oli tookord 2008. Korjest oli möödas 10 aastat ning tolleks hetkeks oli šampanja saavutanud täiusliku tasakaalu, oli aroomi- ja maitsenüansse, mida avastada ja nautida, pikemalt kirjeldatud muljed on siin.

Eelmisel aastal maitsesin 2009. aastakäiku, jälle oli möödunud 10 aastat ning minu jaoks oli põnev võrrelda just neid järjestikuseid aastakäike. Jah, samal ajahetkel ma neid küll maitsta ei saanud, aga muljeid võrrelda võib ikka.

Koostises 100% CH, värvus oli kuldkollane, sügav toon.

Aroomis oli õrnalt tunda sõnnikut ja käärivat silo, lillelisust ja täidlaseid magusamaid tsitrusvilju.

Maitses oli tunda veidi karamelli, hapet ja värskust oli vähe, hape oli üsna tagasihoidlik. Suhu jõudsid kerged suitsused noodid ja kuivatatud puuviljad. Heas tasakaalus ja igati nauditav šampanja. Võrreldes kahe varemmaitstud aastakäiguga (2002 ja 2008) oli 2009 veidi tagasihoidlikum, väiksema happega ning vähem mineraalsem.

Eelmise aasta aprillis tõi Pol Roger välja BdB 2012 aastakäigu ning esmaesitlusel seda maitsnud veiniasjatundjad peavad 2012. aastakäiku Pol Rogeri paremuselt teiseks BdB aastakäiguks 2002 järel. Nii et kui satute 2012 nägema, siis soovitan kindlasti proovida ja nautida. Ma ise jään ka seda kohtumist igatahes suure põnevusega ootama!

Ilusat kevadet!

 

André Robert AURI TRIA

Henri Robert alustas viinamarjade kasvatamist pärast esimest maailmasõda, 1930ndatel lõid nad koos teiste veinivalmistajatega ühistu, sest üheskoos oli odavam toimetada, nt omavahel veinivalmistamise seadmeid jagada. Teise maailmasõja alguses asus isale appi poeg André Robert (sündinud aastal 1925). Aastal 1960 ostis André veinimõisa ning muutumatuna on see säilinud tänapäevani, koos oma kriidikivi keldritega. Omanimelise šampanja müügiga alustas ta aastal 1962.

Täna toimetab šampanjamajas perekonna 5. põlvkonna esindaja Claire Robert, kes ühines pereäriga aastal 2013.  Majal on kokku 14h viinamarjaaedu ja kasvatatakse kõiki kolme viinamarja. Aga maja number 1 viinamari on ikkagi Chardonnay, mida kasvatatakse kõige enam ja mis mängib peaosa paljudes šampanjades. See on loogiline valik, sest Le Mesnil sur Ogeri küla asub Côte des Blancs piirkonnas ning seal on ideaalsed tingimused Chardonnay kasvatamiseks. Šampanjade valmistamisel kasutatakse tammevaate, kus joogil lastakse 7 kuud küpseda, pärast pudeldamist püsivad pudelid keldrites veel 3-6 aastat.

Enne jõule korraldas L’Aventure šampanjatuba degustatsiooni, kus sai maitsta kolme erinevat André Roberti šampanjat, kõik üheaia šampanjad ja valmistatud ühest viinamarjast. Kollektsiooni nimi on Auri Tria, kõiki šampanjasid on valmistatud veidi enam kui 700 pudelit.

Auri Tria Chardonnay 100% CH, viinamarjad pärit Le Mesnil-sur-Oger külast. Värvus klaasis oli kuldkollane ja särav, aroom oli täidlane, kreemine ja vahukoorene. Maitses oli hapet piisavalt, hästi delikaatne ja hape kandis lõppmaitses päris pikalt. Klaasis seistes muutus maitse veel täidlasemaks. Suhkruid on lisatud 6,5g/l, pudel korgitud 04/2016.

Auri Tria Pinot Noir – 100% Pinot Noir, viinamarjad on pärit külast nimega Vertus. Aroom hästi täidlane, tunda oli küpseid õunu. Maitse samuti väga küps, karamelline ja pontsakas. Suhkruid on lisatud 7g/l, pudel korgitud 01/2016.

Auri Tria Meunier – 100% Meunier, viinamarjad kasvanud Montigny-Sous-Châtillon külas. Aroomis oli tunda kergelt oksüdatsiooni, kapsa aroomi. Maitse oli ka sellel šampanjal väga täidlane, tulvil küpseid puuvilju. Suhkruid on Meunierile kõige enam lisatud, 8g/l, pudel korgitud 01/2016.

Väga rikastav kogemus oli maitsta neid rariteetseid üheaia šampanjasid. Kõik kolm olid piisavalt iseseisvad, kuid samas veinimeistri käekiri kumas kõikidest läbi ja oli äratuntav. Hiljem olen tutvunud ka maja BdB 2006 aastakäiguga, aga sellest muljetan kunagi hiljem.

Imelisi kevadpühi ja püsige terved!

Beaumont des Crayères Grande Réserve

Koduses karantiinis olles on aega vanu märkmeid sirvida ja avastada, et kõik mekutamised ei olegi blogisse jõudnud. On aega puudujääke likvideerida ning vabastada märkmik ja telefonimälu uute elamuste tarbeks. Küll tulevad uued elamused, iga asi omal ajal nagu öeldakse, ning seda magusamad need esimesed põnevad kohtumised saavad olema. Seniks aga sobrame minevikus.

Beaumont des Crayères nimelise tootjate ühenduse šampanjat nägin nii esimest kui teist korda just Stockholmi poelettidel. Esimene kord maitsesime 2004. aastakäigu šampanjat, muljeid saate lugeda siit.

Teine kord, täpselt aasta tagasi aprillis Stockholmi kruiisil olles, haarasin poeletilt kaasa sama tootja Grande Réserve. Poolpudeleid on Eestis poelettidel üsna vähe näha, ilmselt ei ole nõudlust nende järele, aga Stockholmis ikka valikut oli. Pildi tegemise ajaks sättisime linnamüürile ritta kolm erinevat, tänane päevakangelane on keskmine, vt foto allpool.

Niisiis Beaumont des Crayères Grande Réserve:

Koostises 60% Meunieri, 25% Chardonnay, 15% Pinot Noir. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus oli kuldkollane, särav toon.

Aroomis olid tunda leiba, suitsu, küpseid pirne ja sügislillede lõhnu.

Maitse esmamulje oli täidlane, suu oli täis küpseid virsikuid, samas kui hape oli suhteliselt märkamatu. Keskmaitse oli ümar ja sarnaselt aroomile täis röstisust ja suitsunoote. Lõppmaitse oli mahe ja lühike. Natuke liiga aeglane ja loid jook minu jaoks, särtsust ja elavaloomulisusest jäi puudu, hapet nappis. Võib-olla oli viga minus või väikeses pudelis, ei tea, aga tookordne mulje selline jäi. Usun et suuremast pudelist saab joogist täielikuma pildi ette ja iseloomuomadusi paremini tunda. Nii et tuleb uuesti Stockholmi minna.

 

H.Goutorbe Cuvée Blanc de Blancs Brut Premier Cru

Oleks aasta tagasi keegi öelnud, et kevad 2020 tuleb nii teistmoodi ja erilistes tingimustes, ei oleks uskunud. Paar kuud tagasigi veel ei osanud sellist reaalsust ette kujutada, aga tänaseks on 4 nädalat kodukontorit seljataga ja ilmselt teist samapalju veel ees. Kes teab. Püüan mitte liialt palju muretseda nende asjade pärast, mis minust ei sõltu, püsin kodus ja teen oma plaanides ja elus korrektuure, nagu ilmselt enamus inimesi hetkel.

Meil oli plaanis juuni alguses väikese seltskonnaga Champagnesse minna, maja ja buss olid üüritud ja mõned degustatsioonidki kokku lepitud. Aga inimene võib ju plaane teha, elu muudab need, tuleb reisid edasi lükata ning senikaua šampanjat kodus juua või lihtsalt unistada. Reedel muide osalesin elu esimesel Instagrammi e-degustatsioonil, Billecart-Salmoni majast Mathieu Roland-Billecart tutvustas nende Brut Sous Boisi. Päris äge kogemus, uus (ajutine) reaalsus. Kahjuks olin halvasti ettevalmistunud ja mul ei olnud kodus külmas seda pudelit, nii et praktiline osa jäi mul ka paraku vaid teoreetiliseks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis vanast tuttavast H.Goutorbe šampanjamajast, kus esimest korda 2016. aasta kevadel käisime. Varasematest kohtumistest H.Goutorbe šampanjadega saate lugeda siitÜhel päeval avastasin L`Aventure šampanjavalikust H.Goutorbe Blanc de Blancsi, mida ei olegi olnud juhust varem proovida.

Koostises 100% Chardonnay.

Värvus klaasis oli roheka varjundiga helkiv särav toon.

Aroomis oli tunda piimamannergut, võikreemi, võiküpsiseid ja mesiseid noote.

Maitse oli algfaasis üllatavalt röstine ja täidlane, metspähkline. Keskmaitses ilmus hape, lõpp oli pikk, sidrunid püsisid suus päris kaua ja mõjusalt. Hape oli pigem tasakaalukas kui terav, selline soosiv ja kehandit hoidev. Hästi mõnus segu röstisusest ja sidrunite värskusest, mulle jättis šampanja väga positiivse mulje.

Hoiame üksteist! Püsige terved!

Dom Pérignon P2 ja Vintage 2008

Bollingeri šampanjamaja oli esimene, kes tõi turule väga vana šampanja, mida lasti settel olla võimalikult kaua ning korgiti vahetult enne turuletoomist. Šampanja sai nimekujuks R.D (Récemment Dégorgé) ning 2002. aasta RD muljeid saate lugeda siit. Selline meetod annab veinimeistrile võimaluse maksimaalselt ära kasutada šampanja võimekust pikalt küpseda, mõnikord küpseb šampanja keldrites aastakümneid enne kui ta settelt eemaldatakse ja korgitakse.

Tänasel päeval valmistavad niinimetud hilja korgitud (inglise keeles late-disgorged) šampanjasid lisaks Bollingerile ka mitmed teised šampanjamajad, nt Jacquesson, Veuve Clicquot, Philipponnat, Lanson, Deutz ja Dom Pérignon.

Viimane on turuletoonud P2 ja P3 (Plénitude) versioonid väga vanadest šampanjadest ning veinimeister Richard Geoffroy on suurendanud nende šampanjade osakaalu kogutoodangust. Varem kandis nn hilja korgitud Dom Pérignoni šampanja nimetust Oenothèque. Richard Geoffroy on öelnud, et kui võrrelda P2 sama aastakäigu Dom Pérignonoga, siis P2 on nagu DP ruudus (astmel kaks), kuna pikalt pärmisettel olemine on andnud veinile sügavust juurde ja samas hiline korkimine toonud kaasa särtsu ja nooruslikkust. Ja kuigi mõlemad on sama aastakäigu šampanjad, siis nad on aastatega väga erinevaks küpsenud.

Mul õnnestus sügisel leida poeriiulilt P2 2000 ning šampanjaklubiga maitsesime kõrvuti Dom Pérignon Vintage 2008 ja P2 2000.

Alustan vanemast ja väärikamast P2 2000.
Toda aastat iseloomustatakse kui väga kontrastirohkete tingimustega aastat, kus külmad ja vihmased perioodid vaheldusid soojema ja tormisema ilmaga. Suvi oli üsna heitlik, ilmad paranesid alles augusti lõpus ning saagikoristus algas 11. septembril Pinot Noiri korjega.

Aroom oli küps, elav ja külluslik, esimesena jõudis ninna mesisus. Seejärel oli tunda briochi ja küpsete viinamarjade suhkrust aroomi, natuke lagritsat ja kuivatatud puuvilju.

Maitse esimene akord oli väga elav, siis hakkas väikeste sammudega tasahaaval esile tulema täidlus ja küpsus, tunda oli linnaseid ja rösti. Hästi nn valmis šampanja, täiuslikuks vormunud ja avanes suus tasahilju väga võimsaks ja täidlaseks joogiks, lõppmaitse oli väga pikk. Erakordne elamus oli see igal juhul.

Dom Pérignon 2008 oli muidugi selles ebavõrdses võrdluses noorem ja veidi kahvatum, kuid siiski pärit erakordselt heast aastast ning kindlasti tasuks temal veel lasta küpseda mõned aastad.

Aroomis oli veidi hapupiima, Belgia õlut, põhku ja kergelt oli tunda ka tsitrusviljade hõngu.

Maitse vajas klaasis veidi aega, et avaneda. Tegemist oli puhta, sihvaka kehandiga ja natuke minimalistliku iseloomuga joogiga. Kerge vesisus oli maitses, mis voolas hästi pikalt suus. Keskmaitse oli happeline, lõppmaitses oli hästi pikalt sidrunit.  Igati nauditavad joogid olid mõlemad.

Olge terved!

Champagne TH Petit Brut

TH Petit šampanjamajas on veini valmistatud juba enam kui 150 aastat, täna toimetab majas perekonna neljas põlvkond ning nende kodukülaks on lillerohke Ambonnay küla. Maja valikus on BdB, Brut, Rosé, Demi-Sec ning ka paar aastakäigu šampanjat. Mina tegin tutvust maja visiitkaardiga –  Cuvée Brut Grand Cru:

Koostises 78% PN ja 22% CH,  2012. aasta reservveine on segus kasutatud 66%. Suhkruid on lisatud 8g/l kohta.

Värvus tumekollane, mull klaasis oli tihe ja peen.

Aroomis oli tunda mädanenud õunu ja röstist saia.

Maitses olid õunad, kukekommi natuke, hapet oli parasjagu piisavalt ning keskmaitses oli veidike kirssi. Lõppmaitses kerkis esile õunaseemne mõrudus. Jook oli parajalt täidlane ja ümar, lõppmaitse sidus joogi kenasti ühtlaseks tervikuks. Kindlasti on tegemist hea gastronoomilise joogiga, mida sobib paaritada külmade suupistete või nt vasikalihast roogade juurde.

Ilusat kevadet kõikidele, püsige kodus ja olge terved!

 

Rémy Massin&Fils Rosé

Rémy Massin&Fils maja ühest stiilinäitest kirjutasin ka oma viimases blogipostituses, kuid sõbrapäeva paiku oli võimalus avada Rémy Massin&Filsi rosé ning täna jagan teiega roosaid muljeid.

Värvus oli väga intensiivne, üllatavalt tugeva punaka varjundiga roosa toon.

Koostises 85% Pinot Noir ja 15% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda punaseid marju, ennekõike just metsvaarikaid ja metsmaasikaid, aga teise nurga alt oli tunda ka kerget lillelisust.

Šampanjat nautides tulid esimesena pähe sellised omadussõnad nagu: krõmps, krõbe ja karge. Jook klaasis oli väga värske, hape oli härrasmehelikult tagaplaanil ja esile ei tükkinud, samas aga kargust kiirgas igast piisast. Lõppmaitse oli väga pikk ja kirsine.

Šampanja oli väga mitmekihiline ja iga lonksuga tuli esile erinev maitsenüanss: korraks maasikas, siis kerged ürdid, krõmpsuv mineraalsus. Selline kihilisus lisas šampanjale põnevust ning veidike ka salapära, iga klaasike andis võimaluse tunda natuke midagi uut. Kokkuvõttes saan öelda, et veinimeister on suutnud valmistada hästi põneva ja üllatava joogi, mis külmaks kedagi ilmselt ei jäta. Soovitan proovida ning lasta šampanjal teie maitsemeeled kõnelema panna!

Püsige terved ja võtke ikka aega vahepeal, et klaasike šampanjat nautida!

No added sugar tasting

Mõnest üritusest muljete avaldamine jääb vahel pikaks ajaks märkmikusse oma aega ootama, nii juhtus ka degustatsiooniga, millest täna muljetan. Konkreetset põhjust sel viivitusel polegi, ilmselgelt on vahel põhjuseks laiskus ja ilus ilm või siis “mure” rubriigist, et töö segab isiklikku elu. Igatahes olen selle õhtu muljeid mitmeid kordi üle lugenud ja meenutanud ning täna jagan teiega ka.

Eelmisel kevadel korraldas L`Aventure šampanjabaar maitsmise, kus soovijad said degusteerida šampanjasid, millistele pole suhkruid juurde lisatud. Ürituse nimi oli: “No added sugar champagne tasting”.

Zero dosage elik Brut Nature mõiste tähendab seda, et šampanja valmistamise käigus ei ole lisatud suhkruid. See stiil sai hoo sisse 1980ndatel, kuigi peab ütlema, et Laurent-Perrier müüs oma Grand Vin Sans Sucre Sauvage juba aastal 1889. Selle stiili šampanjade nimetamisel kasutatakse erinevaid termineid: Brut Nature, Non-Dosé, Brut Zéro, Ultra Brut ja Sans Sucre. XX sajandi lõpus said selle stiili šampanjad väga populaarseks, sest tarbijad otsisid aina enam kergemaid, naturaalsemaid, kuivemaid jooke. Üks eesmineja sel alal oli Laurent-Perrier, kelle Ultra-Brut lansseeriti aastal 1981. Ja sellest ajast saadik on nature stiili viljelejaid veinimeistried tulnud juurde suure hooga. Selline lähenemine annab veinimeistrile võimaluse oma toodangut eksponeerida võimalikult loomulikul moel.

Tol õhtul saime maitsta kolme erineva väiketootja zero dosage šampanjasid ning muljeid jagan maitsmise järjekorras. Esimene käik oli

Champagne Guy Charlemagne Brut Nature

Koostises 70% CH, 30% PN, kolm aastat on jook settel küpsenud. Aroomis olid päevalille seemned, kergelt röstiseid noote, sammalt ja õunaveini. Mull oli klaasis üsna intensiivne ja värvus kuldkollane. Maitses oli hape keskmise tugevusega, õunasus domineeris, värskus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja natuke röstine.

Guy Charlemagne šampanjamaja asub Côte des Blancsi südames, väikeses külakeses Mesnil sur Oger. Isalt pojale on veinitarkust edasi antud aastast 1892 ning nad kasutavad tootmiseks ainult enda aedades kasvanud viinamarju. Aastane kogutoodang on 130 000 pudelit ning 70% šampanjast eksporditakse.

Champagne AR LENOBLE Brut Nature Dosage Zero

Koostises 30% CH, 35% PN, 35% Meunier, reservveine on kasutatud 35%.

Värvus klaasis oli tumekollane, üllatavalt intensiivne toon. Aroom oli rikkalik ja pirnine, maitse oli jõuline, karamelline, koos austriga lõid nad üllatavalt eriilmelise kombinatsiooni. Väga intensiivne šampanja.

Täna toimetavad AR Lenoble majas õde-venda Anne ja Antoine Malassagne, kelle vaarisa Armand-Raphaël Graser asutas AR Lenoble aastal 1920. Chardonnayd (10 hektaril) kasvatavad nad Grand Cru külas Chouillys, Pinot Noir (6 hektaril) kasvab 1er cru külas Bisseuil ning Meunieri (2 hektaril) kasvukoht on Damery küla. Šampanja valmistamisel kasutavad nad vähesel määral ka Burgundia tammevaate ning erilist tähelepanu pööravad nad reservveinide säilitamisele magnumpudelites.

AR Lenoble Brut Nature Dosage Zéro valmistati esimest korda aastal 1998.

Ja viimasena maitsesime Champagne Rémy Massin&Fils Blanc de Noirs Nature

Koostises 100% PN, joogil klaasis oli kergelt hallika varjundiga kollane värvus. Aroom oli suitsune, pirnine ja kergete vihjetega vürtsidele (kardemon?). Maitse oli karamelline, veidi õunane, tunda oli punaseid marju ja lõppmaitses ka apelsinikoort. Põnev jook ning maja valik on päris lai ning kindlasti sobivad need kulinaarsed šampanjad saatjateks erinevate roogade kõrvale.

Rémy Massin&Fils maja šampanjasid olen ka varem mekkinud ning maja ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.

Õhtu oli huvitav ja šampanjad kõik eriilmelised, ma arvan, et veel põnevam oleks võrrelda ühe stiili zero dosage šampanjasid. Näiteks BdN või BdB šampanjasid, siis tekiks sarnasem võrdlusmoment. Aga igatahes oli see õhtu väärt kogemus ikkagi!