Champagne HENRIOT

Majale pani aluse Nicolas Henriot lesk Apolline aastal 1808 ning visa töö tulemusena oli Henriot šampanja õige pea armastatud märjuke mitmes erinevas Euroopa kuningakojas. Aastal 1880 abiellus Paul Henriot kauni nooriku Marie Marguetiga, kelle kaasavara hulka kuulusid ka mõned Chardonnay aiad Côte des Blancs piirkonnas. Sestpeale on perekonna erinevad põlvkonnad majas toimetanud ning oma oskusi lihvinud. 2020. aasta veebruaris asus maja juhi kohale Alice Tétienne, kelle oskused ja teadmised täiendavad Henrioti perekonna kogemusi ning üheskoos on plaanis maja filosoofiat ning nägemust šampanja olemusest ja elamusest edasi arendada.

Henriot šampanjasid oleme ennegi joonud ja kiitnud, mälu värskendamiseks maitsesime ja võrdlesime ühel õhtul erinevaid Signature Cuvée sarja kuuluvat šampanjat:

Blanc de Blancs – maja ise peab seda šampanjat Signature sarja nurgakiviks. Viinamarjad pärinevad nii grand cru kui premier cru aedadest ja segus kasutatakse vähemalt 40% reservveine. Suhkruid on lisatud 8g/l kohta ning väikeses koguses on segule lisatud ka maja tippšampanjat Cuve 38. Aroomis oli jõuliselt tunda hapukapsast, röstiseid noote ja mineraalsust. Joogi värvus klaasis oli tumekollane. Maitses domineeris tugev röstisus, väga tugev kohe, samuti oli tunda küpseid ahjuõunu. Kuigi jook oli jahutatud ja õigel temperatuuril, siis ta oli iseloomult nii tugev, et tundus klaasis veidike soe ja karamellkommine. Väga äge ja kihvt jook, lõi meid oma tugeva iseloomuga kujundlikult pikali. Šampanja kõrvale nautisime lõhe tartari sinepise kastme, hapusaia ja kornišonidega ning kooslus oli lihtsalt suurepärane! Olen ka enne BdB maitsnud ning tookordsega võrreldes oli seekordsele šampanjale oli antud rohkem aega pudelis küpseda ja toonust koguda. Ja see oli talle mõjunud hästi.

Brut Souverain – veinimeister iseloomustab seda jooki kui täpset ja tasakaalukat. Koostises 50% Chardonnay, 45% Pinot Noir ja 5% Meunieri. Segus kasutatakse enam kui 25 erineva aia viinamarju, koguni 30% segust on reservveinid ning ka siia segusse on lisatud veidike tippšampanjat Cuve 38. Kui suur kogus see on ja miks veinimeister seda teeb, ei oska ma täna öelda. Huvitav oleks küsida, et kas tõesti mikrokogus seda šampanjat muudab midagi olulist Souverian jt segus. Aroom oli kergelt jahune, lilleline ja mineraalsus tuli selles joogis palju paremini esile. Veidi oli ka röstisust ja vahvleid. Maitses olid magusad noodid, aprikoosimoos, küpsed aprikoosid ning lõpp oli pähkline. Võrdluses BdB-ga jäi Souverain seekord kaotajaks, ta tundus tagasihoidlikum ja väiksema ambitsiooniga.

Rosé – elegantne ja intensiivne nagu ütleb veinimeister. Koostises 50% Pinot Noir, 10% Meunier ja 40% Chardonnay, reservveine on segus vähemalt 35%. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Värvus klaasis oli oranž, aroomis oli tunda punaseid marju (vaarikaid ja maasikaid), natuke piimhapet, küpsiseid ja rösti. Maitses oli kergelt Põltsamaa Kosmose marmelaadi ehk siis punase sõstra marmelaadi ning üldiselt oli maitse ümar, täidlane ja külluslik. Hape oli lõppmaitses tuntav ja mõjus.

Kokkuvõttes võtame mütsi maha Henriot šampanjamaja ees, veinimeister teeb head tööd ning joogid on igati nauditavad! Salute!

André Jacquart Blanc de Blancs Brut Experience

André Jacquart oli maja tänase juhi ja veinimeistri Marie Doyardi emapoolne vanaisa. Marie mõlema vanema perekonnad tegelesid viinamarjakasvatusega: emapoolne suguvõsa tegutses Grand Cru alal paiknevas Mesnil-Sur Oger külas ja isapoolne suguvõsa tegutses Premier Cru alal paiknevas Vertus külas.

1958. aastal tootis André Jacquart oma Mesnil-sur-Ogeri külas paiknevas mõisas esimese pudeli šampanjat. Alates aastast 2004 koliti maja peakontor Vertusesse ning maja asus juhtima perekonna 5. põlvkonna esindaja Marie. Kokku kuulub majale 24 hektarit viinapuuaedu. Nüüd aga lähemalt šampanjast: EXPERIENCE Brut Blanc de Blancs Premier Cru

Koostises 100% Chardonnay, millest 60% on korjatud Vertuse külast ning mahl on käärinud roostevabast terasest mahutites. 40% viinamarjadest on korjatud Mesnil-sur-Ogerist ning mahl on küpsenud burgundia tammevaatides. Suhkruid on lisatud 3-4 g/l kohta.

Šampanja aroom oli võine ja kreemine, ninna jõudis ka röstsaia lõhna. Värvus klaasis oli tumekollane veidi tuhmi varjundiga.

Maitse oli mineraalne, kreemine ja samuti röstiste nootidega. Hape oli päris jõuline, lõppmaitse oli pikk ja tugevalt tammene. Nautisime šampanjat koos röstitud ja marineeritud silmuga ning kooslus oli põnev, sest joogi ja suupiste maitsekomponendid täiendasid üksteist. Silmu maitse iseenesest on paljude jaoks pikantne või üldse vastuvõetamatu, kuid kui silmud maitsevad, siis soovitan küll neid šampanjaga koos nautida.

Nicolas Feuillatte šampanjade degusteerimine

Sel nädalal sattusin esimest korda Tallinnas Aia tänaval asuvasse salongi Biblioteq, kus peamiselt korraldatakse erinevaid üritusi ja kuhu saab vist ka niisama dringile minna. Tol õhtul toimus seal Nicolas Feuillatte šampanjade degustatsioon ning suupisted šampanjade kõrvale valmistas Põhjala catering.

Nicolas Feuillatte asutas oma maja aastal 1971 ning 1986. aastal müüs ta maja CVC-le (Centre Vinicole de Champagne), kuhu kuulub ca 80 kooperatiivi enam kui 5000 viinamarja kasvatajaga ning nad toodavad 7% kogu Champagne maakonna toodangust. Nicolas Feuillatte on enimmüüdud šampanjabränd Prantsusmaal ning maailmas ollakse 5. kohal.

Tervitusjoogiks pakuti Réserve Exclusive Bruti normaalsuurusest pudelist ning esimese käiguna sama šampanjat magnumpudelist. See oli hea õpikunäide sellest, kuidas sama šampanja areneb erinevas tempos erineva suurusega pudelites. Tavapudeli rüübe oli hästi täidlane, röstine ja üleküpsenud puuviljade maiguline. Magnumist välja valatud šampanja aroom oli värskem, elavam, puuviljad olid erksad ja tunda oli apelsinikoort. Maitses oli hape elavam, kergelt karamelline ja tunda oli punaseid marju. Lõppmaitse oli lühike ja klaasis seistes vajus jook üsna kiirelt ära. Šampanja kõrvale pakuti sous vide maisikana, punase sibula tšatni ja kuskusi suupistet. Kokk oli tabanud naelapea pihta, suupiste töötas selle šampanjaga suurepäraselt.

Teine käik oli Grande Réserve Rose Brut koos tuunikala tartari, tomatikonsomee ja avokaadokreemiga. Sellel šampanjal oli jõhvika värvus, aroomis oli tunda barbarissi ja pohli. Maitse oli võrreldes esimese šampanjaga palju otsekohesem, sirgjoonelisem ja vähem nüansirohke. Keskmaitses kerkis esile mõnus jõhvikas ning lõpus jäi suhu kerge tolmumaitse. Tuunikala tartar oli kergelt suitsuse puudutusega ning sobis šampanjaga taaskord väga hästi.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs Collection Vintage 2014 koos graavikoha, valge redise, kapsamahla ja ürtidega. Aroom oli hästi sametine, pehme, kergelt magusa noodiga ja ka hapukapsane kergelt. Graavikoha suupiste oli üsna jõuline ja ürtidest rohune, kuid suupiste lõppmaitse ja šampanja mängisid hästi kokku. Ma arvan, et kapsamahl oli selle kokkumängu võti. Šampanja lõppmaitse oli mõnusalt õunane, ka kergelt kirbe õunakoorene. Meie seltskonna hinnangul oli see õhtu parim šampanja.

Õhtu lõpetuseks oli Grand Cru Blanc de Noir 2010 kokku sobitatud lõhe tartari, mango panna cotta ja kaaviariga. Šampanja aroomis oli tunda sügislilli ja üleküpsenud õunu. Maitse oli alguses kergelt idamaine, aasiapärane, hiljem rohkem koorene. Üldmulje oli kahvatu, duett suupiste ja joogi vahel ei kõlanud nii hästi kui eelmistes käikudes. 2010. aasta iseenesest oli ka väga keeruline aasta just Pinot Noirile ja paras väljakutse veinimeistritele. Mõned aastad tagasi maitsesin BdB 2006 ja tookordsed muljed olid väga positiivsed. Ühtegi fotot ma tol õhtul ei teinud, nii et fotosid näha ja eelmiste kordade muljeid saate lugeda siit.

Champagne Salmon

Maja asutajaks on Chaumuzy külas sündinud Michel Salmon, kes nooruses tegeles peamiselt viinamarjade kasvatamisega ning võimaluse korral muudkui aga suurendas oma aedade pindala, ostes kokku erinevaid põllulappe. Oma esimesed 500 pudelit šampanjat valmistas ta aastal 1958. Michel on veel tänagi majas ametist ning abiks on talle tema poeg Olivier (liitus 1980ndatel) ja pojapoeg. Viinamarjaaedu on majal kokku 10 hektaril, millest 85%-l kasvab Meunier. Aja jooksul on veinimeister õppinud aina paremi tundma seda imelist punast viinamarja ning tema iseloomujooni. Salmoni perekond on võtnud oma südameasjaks Meunieri hea maine taastamise ning uhkusega serveeritakse šampanjasõpradele ainult Meunierist valmistatud šampanjasid.

Maja kuulub koos 27 väikese šampanjamajaga ühendusse Club Trésors de Champagne ning Salmoni šampanjad on jaotatud kolme erineva sarja alla: Collection Montgolfier, Collection Meunier ja Collection Club.

Täna tutvustan kahte Salmoni šampanjat, esimesena Collection Montgolfiere Sélection Brut:

Koostises 50% Meunieri, 25% Chardonnay, 25% Pinot Noir. Suhkruid on lisatud päris palju, 9g/l kohta.

Värvus klaasis oli tumekollane küps toon. Pudel on korgitud 12/12/2019

Aroomis oli esimese hooga tunda pirne ja küpseid õunu, ka kergeid vürtsiseid noote. Avanedes ilmusid tugevamalt röstisus, kuivatatud aprikoosid ja kergelt üleküpsenud melon.

Maitse oli täidlane, ümar ja hästi mahedalt, aga parasjagu röstine. Tunda oli karamelli, õunakooki, melonit, hapet oli joogis tagasihoidlikult. Nautisime seda šampanjat Viljandis kohaliku juustumeistri poolt valmistatud lambapiima juustuga ning jook ja juust sobisid omavahel väga hästi! Meie arvates oli see jook tol hetkel ideaalses konditsioonis. Imemaitsev!

Teisena tutvustan Collection Meunieri sarjast 100% Meunier Brut:

Värvus tumekollane, kergelt isegi pruunikas. Suhkruid on lisatud 7g/l kohta.

Aroomis oli tunda kõrvenõgest, küpseid õunu, aprikoose ja virsikuid. Kui šampanjale klaasis aega andsime, siis jõudsid ninna kuivatatud õunad, suitsused noodid ja karamelli. Päris tühjas klaasis ninaga lõhnu taga ajades tundsime silo ja röstitud leiba. Nii et väga mitmekihilise aroomibuketiga jook.

Maitse oli samuti rikkalik ja tugevalt röstine, alguses oli rohkem tunda luuvilju ja mineraale. Hape oli päris tugev ning püsis sellisena läbi kogu maitse pika ja kirbe alatooniga lõpuni välja.

Kokkuvõttes saan öelda, et veinimeistril on põnev käekiri ning ehk kunagi õnnestub maitsta ka nende Special Clubi šampanjasid, kolmest kahte valmistavad nad 100% Meunierist.

Bauchet Cuvée Origine

Baucheti šampanjamajale pandi alus eelmise sajandi alguses ning pikemalt saab maja ajaloost lugeda siit. Lisaks Tallinki laevadele on võimalik Baucheti maja šampanjasid osta Eestis ka kuivalt maalt ning valikus on 5-6 erinevat jooki. Seekord haarasime väljasõidule ja väikesele soolaleivapeole riiulilt kaasa Cuvée Origine.

Värvus klaasis oli hästi helekollane, peaaegu nähtamatu toon, mullijoad klaasis olid tihedad ja mullid väikesed.

Aroomis domineerisid alguses jõuliselt õunad, pirnid ja lillelisus jäid tarmukalt tahaplaanile. Kui šampanja klaasis aegamööda avanes, siis tõusid esile küpsemad aroomid: õunakook, võitaignast valmistatud küpsised ja röstitud pähklid.

Maitses domineeris samuti õunasus, alguses kirbe õunakoor ja hiljem küpsem õunakook. Värskust oli täpselt parasjagu ning pika lõppmaitse jooksul ilmus veidike suitsust karamelli. Hästi sügisehõnguline šampanja, mis sobis suurepäraselt krabisevate värviliste puulehtedega kaetud päikeselises hoovinurgas nautimiseks. Tasub teinekordki see šampanja poeletilt kaasa haarata, serveerida seda aperitiivina või proovida sobitada näiteks köögiviljagratääni või suvekõrvitsa roogadega.

Imelist sügist kõikidele!

Paul Bara Extra Brut

Kevadise isolatsiooni ajal sattus minu postkasti pakkumine osta Paul Bara šampanjasid ning see üleskutse kõnetas mind, sest esiteks on tegemist väga vahva majaga ning teiseks tuleb maaletoojaid jõudumööda ikka toetada. Paul Baraga oleme kohtunud siin ja seal, tegemist on hinnatud väiketootjaga, kelle veinimeistril on hea vaist ning šampanjades ei ole siiani pidanud pettuma. Varasematest kogemustest saate lugeda siit, kevadel ostetud Extra Bruti võtsime paar nädalat tagasi kaasa Haapsalusse ning nautisime seda imelist jooki ja vananaiste suve ühel õhtul Väikse Viigi ääres. Kus siis veel, kui mitte seal, eks?

Koostises 80% Pinot Noir ja 20% Chardonnay. Suhkruid on lisatud minimaalselt, ainult 2g/l kohta.

Extra Bruti ja Réserve valmistatakse täpselt samast segust, kuid viinamarjad tulevad Extra Bruti jaoks vanematelt viinapuudelt ja parematest aedadest. Veinimeister kasutab segus kuni 50% reservveine.

Värvus klaasis oli kahvatu kollane.

Aroomis oli jõuliselt tunda tugevamaid lõhnakomponente nagu küpsed aprikoosid, ploomikompott ja õunakook, hästi küpsed noodid. Samuti sai aimu sidrunist, värsketest pirnidest ja pähklitest.

Maitse oli hästi värske ja nooruslikult jõuline, samas ka parasjagu kreemine ja piisavalt elav. Hästi puuviljane, mineraalsus oli eksimatult äratuntav, ka kergelt soolane nüanss. Lõppmaitse oli pikk ja heas tasakaalus. Austritest tundsime selle šampanja kõrvale puudust, koos oleksid nad maitsnud väga hästi. Aga ikkagi oli jook väga nauditav, Paul Bara oma tuntud headuses!

Kohtumine Ruinartiga

Ruinart on vanim šampanjamaja, milline asutati juba aastal 1729 Nicolas Ruinarti poolt. Meie pisike mulliklubi on aastate jooksul mitmete majadega lähemalt tuttavaks saanud, kuid siiani ei olnud me Ruinarti degustatsiooni teemaks valinud. Sel sügisel sai see viga parandatud ning ühel kenal laupäevaõhtul nautisime ja hindasime Kadriorus Ruinarti šampanjamaja nelja erinevat šampanjat. Kõikidel meil tekib elu jooksul lemmikmaju ning huvitavalt kombel mitmel minu väga lähedasel inimesel on just Ruinart lemmik šampanjamaja. Ja paljudel sh ka mul endal on vägevaid ja unustamatuid elamusi seotud just selle majaga.

Seekordset degustatsiooni alustasime klassikaliselt Blanc de Blancsiga. Koostises 100% Chardonnay ja kuni 25% ulatuses kasutatakse 2 eelmise aasta reservveine. Värvus oli helekollane, kuldne toon. Ninna jõudsid esimesena värsked sidruninoodid, neile järgnesid lillelisus, valged luuviljad ja veidike pähkleid. Maitses tundsime pirne ja kergeid kirbeid toone, viinamarja puhast maitset ja hapet oli piisavalt. Lõppmaitses domineerisid magusad alatoonid.

Teisena valasime klaasidesse Dom Ruinart Blanc de Blancs 2007. Koostises 100% Chardonnay, suhkruid lisatud 4,5g/l kohta. Aastal 2007 oli väga keerulised ilmaolud, kus soojale ja päikselisele kevadele järgnes jahe ja vihmarohke suvi ning korje algas juba augustis. Toon klaasis oli sügav kuldkollane, aroomis oli esimese hooga tunda mineraalsust ja suitsuseid noote. Mõnele meenutas aroom vana Chablisi ja tunda oli puidunüansse. Hästi mitmekülgse aroomiga jook, mille buketti ilmus aeg-ajalt väga erinevaid lõhnu: ploome, sidruneid, lagritsat, pähkleid ja lilli. Usun, et kui oleks olnud aega lasta joogil klaasis avaneda veelgi kauem, siis tulnuks kirjeldus veel pikem. Maitse oli samuti väga põneva ja jõulise iseloomuga. Hästi sügava struktuuriga ning piisavalt elava happega, õrnalt oli tunda tsitrusviljade noote tagaplaanil. Või, koor, pähklid, suitsusus, tamm… Veinimeister on teinud kõik, et Dom Ruinartis tuleksid esile Chardonnay parimad omadused. Väga üllatav jook, jõuline ja maskuliinne, iseteadlik ja põnevate varjunditega!

Kolmanda joogina nautisime “R” de Ruinart, paljude meelest parim NV šampanja. Koostises kuni 40% CH, 49% PN ja 11% Meunier, kuni 25% on reservveinid viimasest 2 aastast. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Jook klaasisi oli õrna kollase tooniga. Aroomis oli tunda õunasust ning pähkleid. Maitse oli ümar ja küps, täis küpseid mahlaseid luuvilju, samas hape oli heas tasakaalus ja lõppmaitse üsna pikk. Väga hästi nauditav (seltskonna) šampanja, sobib nii aperitiiviks kui näiteks austrite, mereandide või värskete juustude kõrvale.

Ja viimasena valasime klaasidesse Ruinart Rosé. Koostises 45% CH ja 55% PN (18-19% punase veinina). Värvus klaasis meenutas mannavahtu või heledama viljalihaga granaatõuna. Aroom oli tulvil punaseid marju (vaarikad, maasikad) ja värskust. Maitses oli samuti tunda värskeid punaseid marju kogu oma mahlasuse ja paraja hapukusega. Hea kerge ja marjane rosé.

Saidki kõik muljed kirja, üldmulje Ruinartist oli väga sümpaatne, tegemist on väärika majaga, mille šampanjadega tasub aeg-ajalt taastutvust teha. Minu eelmistest kohtumistest ja Ruinarti maja ajaloost saate soovi korral lähemalt lugeda siit. Kena sügise jätku!

Rémy Massin L’INATTENDUe

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime sõpradele külla, metsatukka, mille taga laiutab suur ja sinine meri. Hommikune kalaturg üllatas meid positiivselt ning meil õnnestus kaasa osta värskeid austreid. Kalakaupmehel oli pakkuda Iirimaalt ja Prantsusmaalt pärit austreid, meie otsustasime viimaste kasuks ning haarasime kodust kaasa ka pudeli Rémy Massin & Fils šampanjat – L’INATTENDUe.

Koostises 100% Chardonnay. Jook oli pudeldatud mais 2017.

Värvus klaasis oli valkjas kollane, hästi õrn värv.

Aroom oli õrnalt koorene ja veidike piimhappene, tugevamalt oli tunda värskeid õunu, rohusust ja natuke metalli.

Maitses domineerisid toored õunad ja rohttaimed, lõpus oli kiirelt ilmuv ja üsna ilmekas hape. Mineraalsus oli väga sümpaatne ning sobis ideaalselt kokku šampanja kõrvale serveeritud värskete austritega. Pärast suhteliselt pikka ja suitsust lõppmaitset jäid suhu kergelt magusad noodid. Ei tea kust see küll ilmus, aga ühel hetkel ma tundsin maitses ka selget jõhvikat. Ma arvan, et see ilmus mu klaasi märjast metsaalusest, aga kes teab.

Igatahes L’INATTENDUE ja austrid olid jumalikud partnerid üksteisele ning sobisid ideaalselt sellesse veidi vihmasesse sooja õhtupoolikusse. Imeline!

Minu varasematest kohtumistest Rémy Massin & Fils šampanjadega saate lugeda siit.

Šampanja ja austrid – match made in heaven!

Mullipidu Riias

Selle aasta kevadel pidi Riias teist korda toimuma mullijookide festival (Burbuļu parāde), kuid ootamatult ilmunud viirus lükkas festivali toimumise hoopis augustisse. Tegelikult oligi parem, sest augustis sai üritus toimuda väljas ning kuna sattus olema ka ülisoe ja suurepärane ilm, siis võitsime eelmisel laupäeval Riias jackpoti.

Üritus toimus Läti Kunstiakadeemia sisehoovis (kool asutati aastal 1919). Külaliste hajutamiseks toimus üritus kahes osas, meil olid piletid õhtuseks 4 tunniseks sessiooniks. Hoovi olid oma lauad ülesseadnud 12 erinevat maaletoojat, kes siis huvilistele lahkelt valasid erinevaid mulliveine, rääkisid juurde maja ajaloost ning tutvustasid jooke. Valikus olid proseccod, cavad, cremantid, isegi üks sparkling Shiraz Austraaliast ja muidugi šampanjad, mida oli valikus kõige enam. Meie  keskendusimegi ainult šampanjade maitsmisele ning üritasime teha võimalikult targad valikud pakutavast sortimendist. Neli tundi kulus kiirelt ning minu TOP10 sai selline:

  • 2007 Taittinger Comtes de Champagne Blanc de Blancs (täidlane ja küps)
  • 2015 Philipponnat Royal Réserve Brut (mõnusalt puuviljane, väga heas tasakaalus, marjane)
  • 2010 Lallier Grand Cru Millesimé (küps ja täidlane, tundub et oma parimas eas)
  • NV Charles Heidsieck Rosé Réserve (lihtsalt imeline rosé!)
  • NV Lallier Grand Cru Rosé Brut (punastest marjadest tulvil, küps)
  • 2007 Henri Mandois Cuvée Victor Vieilles Vignes Brut Rosé Millesimé (piimhape aroomis, röstine, hape väga heas tasakaalus)
  • MV 14 Henri Giraud Aÿ Grand Cru Fût de Chêne (pirnine, ürdine)
  • NV Paul Bara Grand Cru Rosé Brut (hea marjane)
  • 2012 Paul Bara Special Club (särtsakas, hape noor, omab potensiaali vananeda)
  • 2014 Nicolas Feuillatte Blanc de Blancs Collection Vintage (väga õunane, hape jõuline, tugev üldmulje)

Lisaks lemmikutele olid ka mõned sellised šampanjad, mis meie arvates oleksid võinud oma nooruse tõttu veel avamata jääda. Kõige rohkem aga oli kahju sellest, et Paul Clouet Brut 1998 (magnum) oli ilmselgelt liiga kauaks pudelisse jäänud ning selle joogi parim aeg oli möödas. Aga väärt õppetund maitsjatele oli see ikkagi.

Kokkuvõttes saan nentida, et üritus oli väga hästi organiseeritud, tasuta vesi oli iseenesest mõistetav, hoovi peal oli paar mõnusat söögikohta, rahvast oli parasjagu ning joogid suurepärased. Võrreldes eelmise aasta Helsinki mullifestivaliga oli tegemist täieliku säästuüritusega, sest Riias oli maitsmine piletihinna (79.50) sees, aga Soomes tuli lisaks piletile iga šampanja eest eraldi juurde maksta. Igatahes edendavad lätlased oma mullijookide kultuuri väga jõudsalt ning suur tänu neile selle eest, et ka naabreid peole lubatakse! Järgmise korrani!

 

 

Baron Albert L’Émancipée Millésime 2010

Nagu lubatud, siis jätkame roosade šampanjade lainel ning seekord proovime Baron Alberti šampanjamaja roséd. Baron Alberti šampanjamaja ajaloost ning varemjoodud šampanjate muljeid saate lugeda siit.

Baron Alberti rosé on valmistatud saignée meetodil, mille puhul purustatud punase kestaga marjadel lastakse mõnda aega (12-24 h) mahutis seista ning marjadest raskusjõul välja imbuv roosa mahl eraldatakse. Riskikoht selle meetodi puhul on see, et kestakontakti tõttu võivad šampanjasse jääda tugevad tanniinid, nii et veinimeister peab väga hoolas olema ning liiga tumedaks ei tohi nõrguval nestel lasta minna. Võin kinnitada, et selles šampanjas liiga palju tanniine polnud ning värskust oli piisavalt.

Värvus klaasis oli üllatavalt hele, selline beež, oranži varjundiga toon.

Koostises 50% Pinot Noir ja 50% Meunier.

Nina tundis aroomis suitsu, piimhapet, rohusust ja punaseid marju.

Maitses oli punaseid sõstraid, pihlakaid ja kirsikive. Maitse esimeses faasis oli tunda tugevat hapet, keskmaitses oli maitsebukett kõige jõulisem ja külluslikum ning lõppmaitse seevastu oli üsna lühike ja maitse vajus päris ruttu ära. Hea selgete joontega šampanja, lihtne ja kergesti nauditav.

Šampanja sobib aperitiiviks või nautimiseks koos pardifileega ning huvi korral leiate Baron Alberti šampanjad Vino Nobile veinipoest.

 

 

 

Pointillart Leroy Trois Soeurs Rosé

Pointillart Leroy šampanjamaja ajalugu sai alguse aastal 1894, ajal mil Prantsusmaa veiniaedu laastas phylloxera ehk viinamarjakatk. Kümne aastaga suutis too haigus hävitada suure osa viinamarjaaedadest ning paljud viinamarjakasvatajad otsustasid käega lüüa. Emile Leroy koos abikaasa aga ei andnud alla ning ning aastal 1904 alustasid nende pojad Louis ja Henry Beaunes veiniteaduse õpinguid. Siis tuli esimene maailmasõda, Louis langes keemiarünnakus, tema lesk jäi üksinda kasvatama nende lapsi, kellest vanim André pühendus viinamarjade kasvatamisele ning pereäri jätkamisele. Pärast teist maailmasõda osalesid André ja tema naine Odette aktiivselt kogukonna tegemistes, andsid osa oma maavaldustest  kogukonna käsutusse kui külas loodi kooperatiiv (Cooperative of Écueil) ning nad olid ka ise kooperatiivi aktiivsed liikmed. Aastal 1950 tõid nad turule oma esimese šampanja Leroy-Régnier nime all. Esimestel aastatel müüdi umbes 5000 pudelit aastas. Kurjal saatusel oli aga veel lööke varuks ning aastal 1957 suri Odette haiguse tagajärjel. Pere vanim tütar Jacqueline oli sel ajal 18 aastane ning ta otsustas koolist ära tulla ning asuda isale appi. André suunas kogu oma energia šampanja valmistamisesse ning aastal 1959 võttis ta maja nimena kasutusele André Leroy.  Ajavahemikul 1960-1975 rajas André uusi viinamarjaaedu ning 30 aastat pärast esimese viinapuu istutamist kuulus talle 3ha aedu ning aastane toodang oli 18000 pudelit. Aastal 1976 abiellus Jacqueline Jean-Louis Pointillartiga, kahe pere viinamarjaaiad liideti kokku ning šampanja tootmist jätkati Pointillart-Leroy nime alt. Aastal 2009 asus isa kõrvale õpipoisiks nende tütar Juliette ning 2012. aastal andis isa maja juhtimise tütrele üle, kes selle väljakutse rõõmuga vastu võttis.

Täna kuulub majale ühtekokku 5,12 hektarit viinamarjaaedu, millised paiknevad 22 erineval maatükil üle kolme premier cru küla: Ècueil, Chamery ja Vrigny. Kõige enam kasvab aedades Pinot Noir viinamarju (kokku 3,59ha).

Šampanja Trois Soeurs (kolm õde) on austusavaldus šampanjamaja märkimisväärsetele naistele, kolmele õele, tänu kelle abile ja toetusele on maja siiani püsinud.

Koostises on 85% Pinot Noir ja 15% Meunier. Suhkruid on lisatud 9g/l kohta.

Värvus klaasis oli intensiivne punane, meenustas punasesõstra mahla tooni.

Aroomis oli esimesega hooga tunda mineraalsust ja kerget suitsusus, hiljem järgnesid punased sõstrad, maasikad ja veidike röstisust. 

Maitses oli hape keskmine, tunda oli maasikaid, valgeid ja punaseid sõstraid, lõppmaitse oli lühike, kergelt mõru ja veidi vesise loomuga.


Nicolas Maillart Rosé Brut

Suvi kestab ja on imeliselt soe sel aastal, tuuline küll, aga ikkagi soe. Ja päikseliste ilmadega kohe kisub rohkem roosa veini poole, sestap tuleb ka siin mitu kirjutist järjest just roosadest šampanjadest. Seekord jagan muljeid Eestis hästi tuntud ja levinud Nicolas Maillarti maja roosast stiilinäitest. Kui on huvi ja viitsimist, siis saate maja ajaloo ja teiste šampanjade osas mälu värskendada siit.

Koostises 60% Pinot Noir, 40% Chardonnayd, 7% on lisatud punaveini. Pressitud mahla on hoitud koos kestadega 52 tundi, pärast pudeldamist hoitakse šampanjat keldris keskmiselt 2 aastat.

Värvus klaasis oli särav lõheroosa toon, väga ilus värv! Suhkruid on lisatud 6g/l kohta.

Aroomis oli tugevalt tunda maasikaid, natuke ka pähkleid ja röstisust.

Maitses oli hapet parasjagu, mitte väga teravalt ja tugevalt tuntav. Maitse keskosas oli tunda punaseid marju: jõhvikaid, punaseid sõstraid ning järelmaitse oli tugevalt maasikane. Hästi suvine jook, sobib ideaalselt magustoitude kõrvale, mille valmistamisel on kasutatud maasikaid või teisi südasuviseid marju.

Imelist suve jätku, nautige päikest ja laadige akusid!

 

 

H. Goutorbe Rosé

Sel suvel sattusime esimest korda elus mõneks päevaks Vormsi saarele. Tegime saarele tiiru peale ning nautisime imeilusat ilma ja õhustikku ühes armsas suvemajakeses. Väga armas väike ja hajus saar oli, igas ilmakaares oli erinev rand ja maastik, saime matkata, ujuda ja metsmaasikauputust kogeda. Midagi sellist polnud minu silmad varem näinud – maasikaid oli raiesmikul lademes, ausalt, lihtsalt ole töökas ja korja ämbrid täis. Aga lisaks looduse nautimisele avasime ühel päeval värviküllases lebolas keset päikesepaistet ka šampanjapudeli – vana tuttav H.Goutorbe maja, seekord nende rosé.

Koostises 75% Pinot Noir (sh 12% punaveini) ja 25% Chardonnay.

Värvus klaasis oli tumeroosa, terrakota punane toon.

Aroomis oli tunda punaseid marju ja karamelli.

Maitse oli karamelline ja klaaskommine, esile tulid virsikud ja aprikoosid ning nendest keedetud moos. Ka maasikaid oli tunda ning meenus veneaegne maasikaliköör (kes mäletab, see mäletab) ja veidike potipõhja kõrbenud maasikamoos.

Küllaltki täidlane šampanja, aga mitte magus! Lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja hape oli kogu aja väga tagasihoidlikult tagaplaanil. Rikkalik ja nüansirikas šampanja, pigem ikkagi magustoidu jook.

Varasematest kohtumistest H. Goutorbe šampanjadega saate lugeda siit. Tegemist on suurepärase väiketootjaga, kelle toodangut saab ainult kiita ning loota, et  neid imelisi jooke ka edaspidi Eestisse tuuakse.

 

Moutardi haruldased

Esimesed andmed selle kohta, et Moutardi perekonna esivanemad kasvatasid viinamarju ja valmistasid veini, pärinevad juba aastast 1642. Aastal 1927 muudeti Prantsusmaal seadust ning Aube alad liideti ametlikult Champagne piirkonnaga, samal aastal valmistas François Diligent esimese šampanja. 1958. aastal abiellus Françoisi tütar Lucien Moutardiga, kelle pere on pärit Polisy külast, Côte-des-Bar piirkonnast. Lucien jätkas oma isa eeskujul viinamarjaaedade laiendamist ning 30 aasta jooksul (1950-1980) istutas ta 10 hektarit viinamarju. Aastal 1952 istutas ta ühele põllule Arbanne viinamarjad. Too viinamarjasort oli kadumas ning väga paljudes aedades seda ei leidunud. Lucien otsustas proovida valmistada šampanjat 100% Arbannest ning Moutard on üks väheseid maju täna (kui mitte ainus), kes teeb 100% Arbanne šampanjat. Aastal 1980 asusid isale appi tema kolm last: Agnès, Véronique ja François ning aastal 2004 ostis perekond ka istanduse Burgundias.

Mõni aeg tagasi õnnestus meil proovida ühel õhtul 100% Arbannest ja 6 marja segust valmistatud šampanjasid:

Cuvée des 6 Cépages 2008 – värvus tumekollane, aroomis oli tunda fermentatsiooni, hapukapsa vedelikku ja juurvilju. Samas olid ka luuviljalised lõhnabuketis täitsa olemas, nii alõtša kui ka ploomid. Maitse oli puuviljane, kergelt suitsuse alatooniga, tunda oli nii ploome kui küpseid pirne. Lõpus tungis esile mesisus, järelmaitse oli pikk. Koostises on võrdsetes osades kasutatud Arbanne, Petit Meslier, Pinot Blanc, Chardonnay, Pinot Noir ja Meunier viinamarju. Mõned aastad tagasi õnnestus mul maitsta sama segu 2004. aastakäiku, tolleaegseid muljeid saab lugeda siit.

Cépage Arbane 2013 – värvus klaasis oli kuldkollane. Aroomis oli tunda kurkumit, araabiatoitude maitseaineid, loorberit. Samuti ka kollaseid ploome ja mandliküpsiseid. Maitse oli võrreldes teise šampanjaga palju teravam, hape oli erksam ja andis oma kohalolekust jõuliselt märku. Maitses oli tunda ka virsikuid ja puuviljasust, suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Hästi põnev šampanja!

 

Patrick Soutiran Millésime 2008

Gérard Soutiranil oli neli last ning poeg Patrick lõi oma ettevõtte aastal 1971. Majas tegutsevad täna Patricku lapsed Estelle ja Fabrice ning maja asub Montagne de Reimsi südames Ambonnay külas. Kokku omavad nad 3ha viinapuuaedu, kus kasvavad Pinot Noir ja Chardonnay. Vanade aedade viinamarju lastakse küpseda tammevaatides, nooremate puhul kasutatakse roostevabast terasest valmistatud mahuteid. Patricku vanema venna Alaini järeltulijad toimetavad täna Soutirani šampanjamajas ning mõlema maja šampanjad on Eestis täitsa olemas. Seekord tutvustan lähemalt:

Patrick Soutiran Millésime 2008

Koostises 80% PN ja 20% CH, suhkruid lisatud 8g/l.

Värvus oli kergelt halli varjundiga õlgkollane.

Aroomis oli tunda luuvilju ja mett, maitses domineerisid esimese hooga tsitrusviljad. Hiljem muutus maitse kreemisemaks ja ümaramaks, üldmulje oli puuviljane ja täidlane. Lõppmaitse oli suhteliselt lühike, tunda oli hapet veidi, kuid üldine alatoon oli pigem magus. Aastakäigu šampanja kohta jättis too šampanja pigem tagasihoidliku ja keskpärase mulje, ei üllatanud ega löönud jalust nõrgaks.

 

Claude Baron Cuvée Topaze Millésime 2009

Champagne Claude Baron on šampanjamaja Albert Baroni teine bränd, mille taga on lisaks kolmele tegusale õele ka nende isa Claude. Albert Baroni šampanjamajast ning nende šampanjadest olen varem ka muljetanud, neid muljeid saab lugeda siit.

Claude Baroni brändi all valmistatakse kolme erinevat šampanjat, kõik nad on ka Eesti turule jõudnud.

Mina maitsesin Claude Baron Cuvée Topaze Millésime 2009:

Koostises 40% PN ja 60% CH.

Aroomis oli veidike rösti, rohusust ja kergelt sidrunit.

Maitse oli tulvil mesisust ja meekärge, isegi liialt intensiivne tundus see mee domineerimine. Aga kui mesisus õnnestus kõrvale lükata, siis oli mõnusalt ja maitsemeeli hellitavalt tunda ka valgeid ja punaseid sõstraid. Hea gastronoomiline vein, mida tasub erinevate roogadega sobitada.

 

 

Paul Goerg Premier Cru Vintage 2009

Ühel soojal suveõhtul istusime sõpradega Telliskivi loomelinnakus ning nautisime sumedas õhtus Paul Goergi šampanjat. Maja on Eestis esindatud mitu head aastat ning esimese kohtumise muljeid ning brändi loomise lugu saab lugeda siit.

Kolm aastat tagasi otsustasid nad muuta lähenemist ning hakkasid eraldama erinevate aedade marju. Igale maatükile määratakse kindel korjepäev, just selleks hetkeks kui viinamarjad on ideaalselt valminud ning erinevatelt maatükkidelt korjatud viinamarjad pressitakse eraldi. Kokku on selliselt eraldatud 15 hektarit aedu ja kõik viinapuud on vanemad kui 35 aastat.

Tookord Telliskivis nautisime Paul Goerg Premier Cru Vintage 2009

 

Koostises 85% CH, 15% PN, suhkruid on lisatud 5g/l kohta.

Värvus kuldkollane, mull klaasis oli keskmiselt tihe.

Aroomis oli tunda mineraalseid nooted, tsitrusvilju (eelkõige sidrunit) ja õrnalt piimhapet. Hiljem lisandusid röstised noodid ja pähklid.

Maitses oli esimese hooga tunda kuivatatud õunte koori, siis pirne ja barbarissi (kukerpuu). Särtsaka iseloomuga ja heas tasakaalus šampanja, millel oli mõnusalt pikk sidrunine lõppmaitse ning päris lõpus ilmus maitsesse tuhk. Väga põnev jook igatahes!

 

Champagne Tribaut Schloesser

Tribaut Schloesser šampanjamaja kuulub Veinisõbra portfelli ja aastate jooksul oleme selle maja šampanjasid nautinud nii erinevatel pop-up üritustel kui ka kodustel õhtusöökidel, kuid majast ja tema ajaloost ei olegi ma varem pikemalt kirjutanud. Nüüd on aeg see tühimik täita.

Tribaut Schloesser maja lugu algas 20. sajandi alguses kui Luksemburgist pärit noor talumees René Schloesser otsustas minna Champagne maakonda paremat elu otsima. Seal kohtas ta Lucie Coutelast, kelle perekond tegeles viinamarjade kasvatamisega ning noored abiellusid aastal 1927. Kaks aastat hiljem saabus Prantsusmaale majanduskriis ning veinitootjad ei ostnud enam kasvatajatelt kogu viinamarjasaaki ära. Sel hetkel tegid René ja Lucie elumuutva otsuse hakata oma viinamarjadest ise šampanjat tootma ning šampanjamaja oligi sündinud! Esimestel aastatel toodeti ca 1000 pudelit aastas ning pereliikmed, kes elasid Pariisis, aitasid šampanjat müüa. Pärast teise maailmasõja lõppu hakkas šampanja tarbimine vaikselt taas kasvama ning maja toodang suurenes 5000 pudelini aastas.

Aastal 1950 abiellus René ja Lucie tütar Suzanne Jean Tribautiga ning kahe perekonna ühinemise tulemusena sündis uus bränd CHAMPAGNE TRIBAUT-SCHLOESSER. Jean ja Suzanne jätkasid äri arendamist, investeerisid tootmistehnikasse ning ostsid juurde ka viinamarjaaedu. Perekonnale kuulub täna 40 hektarit viinamarjaaedu.

Aastal 1967 asus oma vanematele appi poeg Jean-Marie, kes keskendus äri laiendamisele ja turundusele. 1980. aastal ehitasid nad uue tootmishoone ning soetasid ka 600 liitrised tammevaadid, milles hoitakse reservveine. 1986. aastal alustati šampanja eksporti Saksamaale, Belgiasse, UK-sse, Šveitsi ja USA-sse. 1990ndatel viisid Jean-Marie koos vennaga šampanjamaja järgmisele tasemele, nad hakkasid tootmiseks viinamarju kokku ostma ka teistelt kasvatajatelt ning soetasid uued pressid.

Täna toimetavad majas perekonna 4. põlvkonna esindajad Sébastien ja Valentin (Jean-Marie pojad) ning nende šampanjat müüakse 25 riigis üle maailma, õnneks ka Eestis. Alates 2020. aastast on maja viinamarjaistandused klassifitseeritud HEV (High Environmental Value) kategooriasse. See akrediteering tunnustab omanike pühendumust keskkonda säästvale kasvatamisele, et kaitsta bioloogilist mitmekesisust ja veeressursse. Selle saavutamiseks kasutatakse vähe väetisi ja enamik töötlemisviise on orgaanilised.

Aga nüüd ka lähemalt kahest Tribaut Schloesseri maja šampanjast:

Tribaut Schloesser Blanc de Chardonnay

Koostises 100% CH, suhkruid on lisatud 6g/l ning reservveine on segus kasutatud 20%. Viinamarjad on kasvanud Romery, Fleury la Rivière, Aÿ ja Bassuet külades.

Šampanjal on lastud settel küpseda enne korkimist 42 kuud.

Aroomis on tunda küpseid mahlast kohe plahvatavaid valgeid sõstraid ning rohusust, mida tunned, kui jalutad suvel veel niitmata heinamaal. Samuti on äratuntav mineraalsus ning aimatav mõningane õrn lillelisus.

Maitse on tulvil rohususest ja värskusest, aga maitsemeeleni jõuavad ka õrnad röstised noodid. Hape ei ole väga intensiivne, pigem tagasihoidlik ja tasakaalukas. Šampanja sobib hästi mereandide ja valge kalaga, mina soovitan seda jooki nautida oma vaieldamatu lemmiku – värskelt soolatud siiakalaga.

Tribaut Schloesser Brut Origine

Koostises 30% CH, 20% PN ja 50% Meunier, suhkruid on lisatud 8g/l ning reservveine on segus kasutatud 10%.

Aroomis on tunda kuivatatud puuvilju, õunasust, küpseid aprikoose ja kergelt leiva röstisust.

Maitse on värske ja puuviljane, hape on keskmiselt intensiivne ja järelmaitse keskmise pikkusega. Šampanjal on lastud settel küpseda enne korkimist 30 kuud. Jook sobib hästi aperitiiviks või niisama sõbraga päikselisel päeval nautimiseks.

 

 

 

Cuvée Mémory Brut Millésime 2007

Cuvée Mémory on Veuve Doussot šampanjamaja tippšampanja, mis on loodud brändi asutaja Guy Joly mälestuseks. Pika kogemusega viinamarjakasvataja lõi koos poegadega oma brändi 1970ndatel, täna on tooteportfellis 10 erinevat šampanjat. Cuvée Mémoryt toodetakse aastas 6000 pudelit.

Koostises 60% CH ja 40% PN, suhkruid on lisatud 6-8g/l kohta.

Aroomis oli tunda piimhapet, küpseid õunu ja sulanud klaaskomme.

Maitses oli hape väga tugev ja ergas, täpselt parajalt sirgjooneline ja hape hoidis kogu maitsebuketti koos. Lisaks oli tunda suitsuseid noote ja täidlust, tunda on, et vein on küpsenud tammevaatides. Šampanja võlus joojaid ühtaegu nii oma magususe kui intensiivsusega, äärmiselt hea gastronoomiline vein.

Meie nautisime seda imelist jooki sügisel koos heade sõprade, pardiliha ning pardimaksast ja seentest valmistatud suupistetega. Šampanja hape ja pardipasteedi magusus tulid teineteisega suurepäraselt toime.

Ilus päikseline hetk ja imelised maitsed! Proosit!

 

Pol Roger Blanc de Blancs 2009

Taaskord on põhjust kirjutada Pol Rogeri Blanc de Blancs‘st, tuntud maja üliheast stiilinäitest, millist on mul olnud juhust ja põhjust ka varem maitsta. Esimene kord maitsesin 2002. aastakäiku, selleks hetkeks oli korjest möödas 11 aastat. Tookordne BdB jättis mulle erakordselt vägeva mulje, jook oli täiuslik ja tookord õhtu parim šampanja.

Teine kohtumine Pol Rogeri BdB-ga toimus aastal 2018 ja aastakäik oli tookord 2008. Korjest oli möödas 10 aastat ning tolleks hetkeks oli šampanja saavutanud täiusliku tasakaalu, oli aroomi- ja maitsenüansse, mida avastada ja nautida, pikemalt kirjeldatud muljed on siin.

Eelmisel aastal maitsesin 2009. aastakäiku, jälle oli möödunud 10 aastat ning minu jaoks oli põnev võrrelda just neid järjestikuseid aastakäike. Jah, samal ajahetkel ma neid küll maitsta ei saanud, aga muljeid võrrelda võib ikka.

Koostises 100% CH, värvus oli kuldkollane, sügav toon.

Aroomis oli õrnalt tunda sõnnikut ja käärivat silo, lillelisust ja täidlaseid magusamaid tsitrusvilju.

Maitses oli tunda veidi karamelli, hapet ja värskust oli vähe, hape oli üsna tagasihoidlik. Suhu jõudsid kerged suitsused noodid ja kuivatatud puuviljad. Heas tasakaalus ja igati nauditav šampanja. Võrreldes kahe varemmaitstud aastakäiguga (2002 ja 2008) oli 2009 veidi tagasihoidlikum, väiksema happega ning vähem mineraalsem.

Eelmise aasta aprillis tõi Pol Roger välja BdB 2012 aastakäigu ning esmaesitlusel seda maitsnud veiniasjatundjad peavad 2012. aastakäiku Pol Rogeri paremuselt teiseks BdB aastakäiguks 2002 järel. Nii et kui satute 2012 nägema, siis soovitan kindlasti proovida ja nautida. Ma ise jään ka seda kohtumist igatahes suure põnevusega ootama!

Ilusat kevadet!