Homaar ja Heidsieck

Millalgi talvel tekkis sõpradega mõte soetada ja maitsta üheskoos Piper-Heidsiecki ja Charles Heidsiecki majade tippšampanjasid, milliseid just väga tihti niisama ei kohta. Mõeldud-tehtud ning panime šampanjad siis kannatlikult õiget aega ootama. Viimaks tekkis mõte ühel varakevadisel laupäeval korraldada õhtusöök, mille staariks pidi saama homaar ning tundus õige aeg ka need šampanjad siis avada. Polegi Eestis varem ise elusaid homaare ostnud ja küpsetanud, aga eks ükskord ole ikka esimene kord. Meie leidsime akvaariumi Kanadast pärit homaaridega Promost, neid oli seal müügil koguni kahes suuruses.

Homaarist üksi jääb ju väheks ning hakkasime siis nuputama, et mida eelroaks valmistada. Piper-Heidsieck on Rare tarbeks teinud eraldi veebilehe http://www.rare-champagne.com, kust leiab tippkokkade poolt koostatud menüüd iga konkreetse Rare aastakäigu juurde. Väga tänuväärne tegu, kodukokad ei peagi pead pooleks murdma kui töö on tippude poolt juba tehtud. Soovitan vaadata, ääretult huvitavad menüüd on seal!

Enne kui õhtusöögi juurde jõuame, siis jagan lühidalt Rare kohta mõned ajaloolised faktid. Esimest korda valmistati Piper-Heidsiecki majas limiteeritud kogus eksklusiivset La Cuvée du Centenaire Prantsusmaa kuninganna Marie-Antointette tarbeks aastal 1885 ning seda aastat peetakse Rare šampanja sünniaastaks. Erakordse sündmuse auks disainis Pierre-Karl Fabergé ka erakordse pudeli, kuid seda ei olnud võimalik suurtes kogustes toota ning tookord kujundati hoopis erilise kujundusega sildid.

Täpselt 100 aastat hiljem, aastal 1985, disainis Van Cleef & Arpels erakordse kujundusega pudeli, mida kaunistasid kuld ja teemandid, ning seda kasutati 20. sajandi esimese, Rare Millésime 1976, turuletoomiseks. Aastakümnete jooksul on pudeli kujunduse edasiarendamisega tööd tehtud ning täna ehib Rare pudelit imekaunis kuldne kroon.

Meie valisime esimeseks šampanjaks Rare Millésime 2006 ning sinna juurde valmistasime brokkoli hummuse. Ääretult lihtne roog ja üllatav kui hästi see šampanjaga sobis! Ulme! Šampanja koostises 70% CH ja 30% PN, värvus klaasis oli särav kuldkollane. Ninna tõusid troopiliste puuviljade aroomid, tunda oli ka kohvi, kakaod ja kergelt aimatavaid idamaiseid vürtse. Maitse oli kreemine, täidlane, pehmelt kohvine ja hästi pika järelmaitsega. Tunda oli mineraalsust ja kuivatatud puuvilju. Suursugune ja nauditav šampanja!

Teine käik oli Rare Rosé Millésime 2008, mille kõrvale serveerisime kreveti-redise ceviche. Koostises 70% CH ja 30% PN. Värvus klaasis oli selline tagasihoidlik, mahe roosa toon. Aroomis oli tunda musti sõstraid, mustikaid ja mandleid. Maitses oli mineraalsust, veidi sidrunit isegi, karamelli, kukekommi ja küpseid punaseid marju. Keskmaitses lisandusid kerged suitsused noodid. Võrreldes Rare 2006-ga jättis rosé 2008 meile tagasihoidlikuma mulje. Hiljem lugesin kodulehelt, et veinimeistri hinnangu kohaselt on sel šampanjal arengupotensiaali aastani 2050! Uskumatul! Mis tähendab, et see jook on alles oma arenemistee alguses ning võibki veidi kinni olla, aasta on ju alles 2022.

Enne homaari juurde asumist avasime vahepalaks Charles Heidsieck Millésime 2006. Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 10,8 g/l. Aroomis oli lillelisust ja puuvilju. Maitse oli kergelt rohune alguses, keskel oli hape päris tugev, suhkru kõrge sisaldus oli samuti tunda. Maitses oli ka küpseid luuvilju ja võisaia.

Homaari kõrvale avasime paralleelselt Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 1995 ja Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 2004. Aastakäik 1995 on legendaarne ning ka mina olen sellest varem kirjutanud. Vahepealsetel aastatel aga ei olegi muide Blanc des Millénairest valmistatud. Aasta 2004 oli väga hea aasta just Chardonnay jaoks ning see ilmselt julgustas veinimeistrit 2004 seda erilist šampanjat taas valmistama.

Koostis mõlemal 100% Chardonnay. Alustades vanemast, siis 1995 oli röstine, sügav, hästi ümar, hästi tugev šampanja, hape kandis kogu maitse jooksul, tunda oli küpseid õunu. Äärmiselt elegantne ja suursugune jook. Noorem vend aastast 2004 oli samuti õunane, aga palju värskem ja särtsakam, hape oli teravam ja nurgad oli nö veel maha lihvimata. Tunda oli mineraalsust ja sidrunit.

Homaariliha oli äärmiselt hõrk ja mahlane, nautisime šampanja ja homaari kooslust väga, road ja šampanjad täiendasid üksteist suurepäraselt!

Suures ärevuses jäid korralikud fotod ka tegemata, aga üldplaan on õnneks ikka näha.

Õhtu Charles Heidsieckiga

Charles Heidsieck on üks šampanjamaja, milline avaldab pudeli tagumisel sildil korje ja korkimise aastaarvud. Eelmisel aastal hakkasin teadlikult poodides ning laevadel vaatama, millise aastakäigu Charles Heidsiecki Bruti siis müüakse. Kui leidsin suvel Promost üllatusega 2008 korjest ja 2014. aastal korgitud šampanja ja seda maitsesin, siis tekkis idee otsida kokku kõik erinevad aastakäigud ning teha horisontaalne degustatsioon. Lisaks 2008. aastakäigu korjele leidsin veel normaalsuuruses pudeli 2017/2020 ja magnumpudeli aastanumbritega 2015/2019.

Koostises 100% CH, viinamarjad pärinevad Côte des Blancs alalt, 10 erinevast aiast ning on korjatud 2016.

Aga enne kolme šampanja mõõduvõtmist ajasime maitsemeeled soojaks Lätist minu jõudnud Charles Heidsiecki Blanc de Blancs abiga. Majas valmistasti esimest BdB juba aastal 1949 ning taaslansseeriti see aastal 2018.

Värvus oli joogil heleroheline, aroomis oli tunda tooreid õunu, rohttaimi, mandleid ja sidruneid. Maitses domineerisid värsked noodid, keskmaitses oli hape päris tugev, kuid mitte ründav. Ilus ja pigem otsekohene jook, ainult hästi kergelt oli tunda võisust ja karamelli. Lõppmaitse oli kirbe ja mõrkjas, mineraalsete nootidega. Väga hea ja nauditav šampanja ning loodetavasti jõuab ta peatselt ka Eesti turule.

Seejärel valasime klaasidesse kolm erinevat Charles Heidsiecki Brut Réserve ning võrdlesime maitseomadusi ja aroome. Erinevused tulid selgelt välja ning olid üllatavalt suured.

2017/2020 jättis kõige toorema ja värskema mulje, eks ta oligi ju kõige noorem. Maitse oli lühike, kergelt röstine, üldmulje jäi vesine. Tunda oli tooreid õunu ja sidruneid.

2015/2019 oli esimesega võrreldes juba mõnusalt täidlane, külluslik ja küpsem. Tunda oli karamelli ja magusamaid noote.

2008/2014 oli kõige vanem ja ikka täitsa teisest ooperist. Tohutult küps, täidlane, aprikoosidest nõretav ja ümar šampanja. Kergelt suitsuste, röstiste ja leivaste nootidega, ploomikooki tundsime ka.

Selline võrdlemine annab võimaluse mõista, kuidas aeg mõjutab šampanja iseloomu arengut ning milliseks võib areneda hea maja NV šampanja. Ja kui erineva mulje võivad saada kaks inimest kui üks neist joob 2017 ja teine 2008 aasta korjest valmistatud šampanjat. Ometi saavad nad väita, et jõid täpselt sedasama šampajat.

Mina soovitan taolist degustatsiooni korraldada kui võimalus tekib, sest see on silmiavav ja põnev kogemus ning kuna aina enam maju kasutab võimalust tagumisele sildile aastaarve märkida, siis võimalusi tekib aina enam.

Ilusat saabuvat sõbrapäeva kõikidele šampanjasõpradele!!!

Kohtumine Piper-Heidsieckiga

Põneva ajalooga Piper-Heidsiecki maja šampanjasid oleme aeg-ajalt siin ja seal maitsta saanud ning paari šampanja kohta olen varem ka siin blogis oma muljeid jaganud. Mõned nädalad tagasi võtsime oma seltskonnaga asja tõsisemalt ette ning korraldasime Piper-Heidsiecki šampanjadega õhtusöögi. Esimese kolme šampanja kõrvale nautisime erinevaid kalasuupisteid ja mereande, pearoaks oli vasikaliha koos selleri-kartuli püreega ning joogiks vasika kõrvale Rare 2006. Aga kõigest nüüd järjekorras.

Esimene šampanja, mille aperitiiviks avasime oli Essentiel Blanc de Blancs Extra Brut. Koostises 100% CH ning valmistamisel on kasutatud 2013. aasta saaki ning 35% ulatuses vanemaid reservveine. Korgitud oli nimetatud pudel oktoobris 2017. Seega on see šampanja keldris küpsenud õige mitu head aastat ning seda oli maitses ka kohe tunda.

Aroom oli väga täidlane ja küps, tunda oli röstitud leiba ja mandleid, üllatava leiuna avastasime aroomist peterselli. Küllaltki mineraalne jook, suhkruid on lisatud 4g/l kohta. Maitses oli piisavalt rösti, piisavalt hapet, nautisime seda koos kraavilõhe ja soolasiiaga, austrid oleksid kindlasti olnud match made in heaven selle joogiga, aga austreid meil tol õhtul paraku polnud. Veinimeister Emilien Boutillat annab BdB-le säilituspotensiaaliks 15 ja enamgi aastat!

Olime kõik müüdud esimesest sõõmust alates, armusime sellesse šampanjasse hetkega, sest tegemist on üliheas tasakaalus suurepärase šampanjaga, mille hinna ja kvaliteedi suhe oli lausa üllatav. Tolle pudeli ostsime suvel Viking Line laevalt ning kahjuks ei ole ma seda Eestis poeriiulitel näinud. Kui keegi teab, kus seda Eestis saab, siis palun andke teada!

Teine šampanja oli Cuvée Brut, kindlasti üks tuntumaid maja šampanjade rivis ning väidevalt oli just see Marilyn Monroe lemmikšampanja. Aastal 1953 teatas Marilyn: “Alustan igat päeva klaasikese Piper-Heidsieckiga, sest see soojendab mind üles”. Vot selline elu! Aga nüüd tagasi šampanja juurde – koostises 50% PN, 30% CH ja 20% Meunieri, reservveine on kasutatud minimaalselt 25% ja suhkruid on lisatud 9g/l kohta. Aroomis oli tunda virsikuid ja kerget röstisust, maitses rohkem pirni, röstitud leiba ja samuti virsikuid. Hape oli särtsakas ja kalamarjaga moodustasid nad kena koosluse.

Kolmas jook järjekorras oli Vintage 2012, mille koostises on 48% CH ja 52% PN, suhkruid on lisatud 8g/l kohta. Aroom oli segu küpsetest nootidest, kus segunesid raba, metsaalune, röstisus ja küpsed luuviljad. Maitse tundus esimese hooga lõhnaga võrreldes veidi toores ning oli pungil troopilisi puuvilju, virsikuid, ka mandariine ja röstitud pähkleid. Hape oli võimas ja tuntav, jook tundub olevat oma arengus tõusukõveral ning kümne aasta pärast võib pudelis olla väga võimas jook. Veinimeister annab selle joogi säilituspotensiaaliks 20 ja enam aastat! Mõned aastad tagasi maitsesin Vintage 2006 ning neid muljeid saab lugeda siit.

Juba vintage kõrvale serveerisime vasikaliha ning lõpuks oligi aeg avada õhtu täht – Rare Millésime 2006. See oli minul esimene kord Rare maitsta ning tasus oodata 🙂 Koostises 70% CH ja 30% PN. Aroom oli delikaatne ja tulvil õunakoogi aroome, tunda oli ka mesisust ja troopilisi puuvilju. Maitses oli tunda veidi tamme ja mahedaid iiriseid, kuivatatud aprikoose, küpsetisi ja idamaiseid magusaid vürtse. Järelmaitses oli tugev kõrvetatud karamell. Üldmulje oli väga positiivne, tegemist oli hästi täidlase ja sügava joogiga ning vasikalihaga sobisid nad ideaalselt! Veinimeister soovitab Rare 2006 juua kuni aastani 2035.

Oli ülimaitsev ja maitsemeeli avardav õhtu, järgmise korrani!

Charles Heidsieck Millésime 2006 Brut

Enne kui jõuame 2006. aastakäigu šampanja muljeteni, siis soovitan lugemist alustada hoopiski vapra Charles-Camille Heidsiecki eluloost.

Mõned aastad tagasi tegime sügavamat tutvust maja šampanjadega ning tookord maitsesime 2005. aastakäiku. Aga samal õhtul mekkisime ka Blanc des Millénaires 1995 Vintage ja Rosé Millésime 1999. Tookordsetest muljetest saate täpsemalt lugeda siit.

Õnneliku juhuse läbi jõudis sel kevadel minuni aastakäik 2006 ning oli äärmiselt meeldiv järgmise aastakäiguga tutvust teha. Aasta 2006 oli Champagnes väga vastuoluline – talv oli lumine ja maikuus olid sagedased tormid. Juuli oli kuum, august see-eest vihmane ning sellisele ilmastikuolude vaheldumisele järgnes viinamarjadele soodsate valmimistingimustega kuiv ja päikseline september.

Koostises 60% PN ja 40% CH.

Värvus oli roheka varjundiga kuldkollane toon.

Aroomis oli tunda piimhapet, röstitud pähkleid ja suviseid lilli. Samuti puuviljade aroome: virsikud ja ploome.

Maitses oli tunda küpseid luuvilju (aprikoose ennekõike), küpset melonit, võikreemi ja nougatit. Maitses põimusid tihedalt soolasus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli väga jõuline, hape oli väga pikk ja kandis hästi. Kulinaarne jook, mis kohati tundus nii “paks”, et seda võiks lausa lõigata kui saaks. Põnev ja jõuline jook! Taaskord ühe minu lemmikmaja super stiilinäide.

 

 

Charles Heidsieck Rosé Réserve

Sellest ajast kui Charles Heidsiecki veinimajast esimest korda kirjutasin on palju vett merre voolanud, tänaseks on majas ühtteist juba muutunud ning tasub end taas maja arengutega kurssi viia.

Aastal 1985 sai Charles Heidsiecki veinimeistriks andekas Daniel Thibault, kes hakkas Brut Réserve puhul kasutama ca 40% ulatuses reservveine ning see uuendus viis NV šampanja järgmisele tasemele. Tegemist on kindlasti ühe parima NV šampanjaga! Ambitsiooni jagus tal aga veel enamakski ning ta töötas välja “Mis en Cave” kontseptsiooni, kus NV sildile märgitakse šampanja valmistamiseks kasutatud baasveini  aastanumber. See on väga väärtuslik info lõpptarbijale hindamaks konkreetse veini küpsust ja iseloomu, sest suur osa veinist on pärit just sellest konkreetsest aastakäigust. Thibaulti järel asus veinimeistri kohale Régis Camus, kes suutis kontseptsiooni säilitada ning Charles Heidsiecki šampanjapudelite sildid on tänagi inforikkaimad omasuguste seas.

Aastal 2012 sai maja veinimeistriks Thierry Roset, kelle arendusplaan nägi ette vähendada 120 erineva cru viinamarjade kasutamist 60 parimani ning ta eriline fookus läks Ambonnay Pinot Noirile, Ogeris kasvanud Chardonnayle ning Verneuili Meunierile. Paraku on saatus karm ning 2014. aasta korje ajal sai Roset õnnetul kombel hukka. Aastal 2015 sai veinimeistriks 15 aastat Veuve Clicquotis kogemusi omandanud Cyril Brun.

Maja omanik Rémy Cointreau loobus Charles ja Piper-Heidsiecki majade omamisest aastal 2011 ning uueks omanikuks sai Prantsuse luksbrändide omanikfirma EPI. Kui eelmine omanik Rémy Cointreau fokusseeris peamiselt Piper-Heidsiecki arendamisele, siis uue omaniku fookus on just Charles Heidsiecki brändil. Igal aastal suurendatakse kogutoodangu mahtu ning eesmärgiks on jõuda 35 aasta tagusele tasemele, kus Charles Heidsiecki toodang oli võrreldav Veuve Clicquoti mahuga.

Heidsiecki roséd on mul õnn olnud maitsta erinevatel aegadel, nii Eestis kui Reimsis, aga eraldi kirjatükki polegi siiani õnnestunud roséle pühendada. Maja degustatsioonil nautisime aastakäigu rośed, NV rosé jäi tookord välja. Essi Avellanin kiidab oma viimases raamatus kogu Charles Heidsiecki maja valikut, kuid erilist kiitust väärivad tema sõnul just roosad šampanjad. Mul ei jää üle muud kui temaga nõustuda, ma tunnistan, et tegemist on ühe minu lemmikmajaga.

Aga nüüd parandan vea ning muljetan oma viimasest roosast kogemusest. Pudeli etiketil oli kirjas baasveini aastakäik 2009 ning korkimise aastaks märgitud 2016.

Värvus oli heleda tooniga virsikukarva oranž.

Aroomis olid tunda karamell, virsikud ja veidike ka potipõhja kõrbenud maasikamoosi.

Maitses oli rösti ja vaniljenoote, punaseid sõstraid, isegi aimatavaid pihlakaid ja peotäis pähkleid. Hape oli üsna jõuline, keskel päris terav, lõppmaitse see-eest pikk ja mahenev. Imeliselt puhta ja mitmetahulise maitsega jook, mida kindlasti tasub soetada ja nautida!

Piper-Heidsieck 2006 Vintage Brut

Soovin kõikidele mullisõpradest kaasteelistele ELAMUSTEROHKET, TEGUSAT, ÜLLATAVAT, MEELEOLUKAT ja IMELIST uut aastat !!!!!!! Et jaguks piisavalt aega olla oma lähedastega ja iseendaga, aega nautida ja kogeda. Proosit!

Uue aasta esimeseks joogiks siin blogis sattus olema Piper-Heidsiecki 2006. aastakäigu šampanja. 

Värvus oli tumekollane, mull üsna intensiivne.

Aroomis oli tunda mett, kuivatatud aprikoose, röstitud pähkleid ja veidike idamaiseid vürtse.

Maitse oli täidlane, täis suitsuseid toone ja röstiseid pähkleid (mandlid eelkõige). Keskmaitses tuli keelele terav hape, millele järgnesid tugevalt mõrudad noodid. Nautisime seda šampanjat koos pardimaksa mousse’ga, mis oli rasvane ja väga pikantsete magusate maitsenootidega ning koos šampanjaga moodustasid nad tõeliselt jõulise paari.

Aasta 2006 oli Champagnes vastuoluliste ilmastikutingimustega- juuli oli kuum, august aga vastupidiselt vihmane ja tormine. Pinot Noir küpses väga tugevaks ja jõuliseks, täis purskuvat ja pulbitsevat energiat. Samas Chardonnays oli valmisolek pikalt küpseda ja vormuda keldrisügavuses. Sestap sel aastal pidi veinimeister vähendama PN ja suurendama CH osakaalu segus, et šampanjal oleks parajalt aega küpseda ja oma iseloomu kujundada. Lõpptulemuseks sai igati nauditav, klassikaline šampanja!

Champagne Piper-Heidsieck Brut

Mind paelub ajalugu ja vanad sugupuud ning lapsena tahtsin vahepeal isegi ajalooõpetajaks saada. Aga läks teisiti ning nüüd saan tänu armastusest šampanja vastu uurida Prantsusmaa perekondade ajalugu. Põnev, kuidas on kulgenud läbi sajandite ühe või teise perekonna ja veinimaja lugu, mõni neist on traagilisem, teine õnnelikum, kuid haarav ja kaasakiskuv igal juhul. See annab klaasis loksuvale šampanjale ka veidike varjundit juurde, tore on ju mõelda, kuidas võis see jook maitsta sada aastat tagasi või mis veinimeister just seda cuveéd segades mõtles.

Täna heidan pilgu Piper-Heidsiecki veinimajja, kus kõik sai alguse Florens-Louis Heidsieck`st, kes armus kõigepealt Champagne maakonnast pärit tüdrukusse ning seejärel armus ta veini. Ta oli iseõppinud veinimeister ning tema unistuseks oli valmistada vein, millist sobiks juua ka kuningannadel. 1785. aastal lõi ta riiete ja veiniga kaupleva ettevõtte Heidsieck&Co ning peaaegu kohe andis sama nime ka šampanjale, millisest sai kiiresti väga populaarne jook ning seda mitte ainult Champagne maakonnas.

Pärast Florens-Louisi surma aastal 1828 ühendasid maja edendamiseks jõud tema vennapoeg Christian Heidsieck ning andekas ja suurte ärikogemustega Henri-Guillaume Piper. Majast sai 14 kuningliku perekonna ja õukonna ametlik varustaja ning see tagas majale piisava tarne ning klientide hulga. Kogu kõrgseltskond soovis juua vaid Piperi ja Heidsiecki toodangut. Aasta 1835 suri ootamatult Christian Heidsieck ning kolm aastat hiljem abiellus tema lesk äripartner Henri-Guillaume Piperiga ning bränd PIPER-HEIDSIECK oligi loodud!

Aastal 1870 asus maja juhtima Jacques-Charles Théodore Kunkelmann, hiljem pärisid maja tema poeg ja pojatütar Yolande. Viimase abikaasa, Marquis Jean de Suarez d’Aulan, oli lennunduse entusiast, kes II maailmasõja ajal varjas relvi šampanjakeldrites ning õhtul, mis Gestapo tuli teda arreteerima, põgenes Põhja-Aafrikasse ning ühines kuulsa Lafayette eskadrilliga. Ta hukkus lahingus aastal 1944.

Pärast Prantsusmaa vabastamist ja sõja lõppu oleks maja äärepealt pankrotistunud, kuid vapper naine Yolande suutis maja kriisist välja tuua ning abiks talle oli kindral d’Alès, kellega nad abiellusid 1945. Yolane ja Marquis Jean de Suarez d’Aulan`i vanim poeg François d’Aulan võttis äri üle 1957 ning ta juhtis maja järgmised 33 aastat.

1990. aastal müüdi maja Rémy Cointreau grupile, kes tollal juba omas Charles Heidsiecki. Kaks brändi toodi ühise katuse ja veinimeistri käe alla, kuid brändide stiili ja sõnumid püüti hoida võimalikult lahus ning erinevad. Essi Avellani sõnul oli tegemist justkui kahe vennaga: Charles on tõsine, kogenud ja šarmantne härrasmees, Piper on noorem, tormakam ja pidutseda armastav poissmees. Piperi turundus suunati rohkem Ameerika turule ning Piper leidis oma kliendid Hollywoodi pidutsejate ja kuulsuste seast.

Isegi kui paljud šampanjasõbrad vanade kogemuste baasil Piperi peale kulmu kortsutavad, siis asjatundjad igatahes leiavad, et viimase 15 aasta jooksul on toimunud suur arenguhüpe. Ja kuigi veinimeister Régis Camus kasutab Piperi valmistamisel rohkem õhemaid ja puuviljasemaid baasveine, siis tänane Piper ei olevat enam nii lihtne ja üheülbaline kui varem.

Aastal 2011 sai brändide omanikuks EPI (Societe Europeenne de Participations Industrielles), kes ei ole Piperi osas veel tänaseni märkimisväärseid muudatusi ette võtnud, vastupidiselt Charles Heidsieckiga, aga muutused ilmselt tulevad.

Seekord avaldan mõned märksõnad veidi aega tagasi proovitud Piper-Heidsieck Bruti kohta.

Koostises: 55% PN, 30% Meunier, 15% CH.

Värvus kuldkollane, mull väga tihe ja peenike.

Aroom valdavalt õunane ja pirnine, hästi kergelt on tunda ka tsitruseid.

Maitses oli tunda küpseid õunu, natuke karamelli ja valminud pirne. Üldmulje suhteliselt õhuke ja lendlev, täpselt selline reedeõhtune peomeeleolu šampanja, mida on lihtne juua seltskonnas ringi hõljudes. Hea, kerge, noortepärane ja iseloomutu, selline kergelt joodav seltskonnašampanja, milliseid peab ju ka olema. Glamuuri ja nime on sel brändil ju küll.

Aga mina jään ootama Piperi uut tulemist, sest Charles Heidsieck on täna suurepärases vormis ning loodetavasti toimub samasuunaline (total) makeover ka Piperiga. Elame ja näeme!

Charles Heidsiecki õhtusöök

Lõpuks ometi õnnestus meie šampanjaklubil teha teoks oma ammune unistus ning degusteerida ühel õhtul kõiki Eestis saadaolevaid Charles Heidsiecki šampanjasid. Legendaarse maja šampanjade auks korraldasime laupäeval õhtusöögi ning iga šampanja kõrvale püüdsin valida sobivaima roa, mis aitaks esile tulla šampanja parimatel maitsenüanssidel. Ja teisalt pidi roog olema piisavalt neutraalne, et šampanjat mitte varju jätta. Tulemus oli suurepärane, aga kõigest juba järjekorras.

Esimene käik olid austrid ja Brut Réserve.

Šampanja valmistamiseks on kasutatud 40% reservveine, mõned neist vanemad kui 10 aastat. Ilmselt on nii suure koguse reservveinide kasutamine ongi üks selle šampanja suurepärasuse saladus. Koostises 40% PN, 35% Meunier, 25% CH. Värvus kuldkollane, kerge rohelise läikega, hästi särav toon. Aroomis oli tunda röstiseid noote ja pähkleid. Samuti oli tunda sügises aias ringihõljuvat üleküpsenud õunade ja ploomide lõhna, kergelt mädanevate puuviljade lõhna. Maitses oli tunda mineraalsust, kriiti, leivasust ja ploome. Šampanja oli heas tasakaalus, kõik oli täpselt paigas. Suurepärane šampanja, mis võlus meie seltskonna esimesest sõõmust. Charles Heidsiecki Brut Réserve on mitu korda valitud maailma parimaks NV-ks ning täiesti õigustatult! Austrid selle joogi kõrvale olid täpselt tasakaalukad ning hästi passivad saatjad.

Teine käik – kanamaks, ploomid ja Brut Millésime 2005.

Koostises 60% PN ja 40% CH. Värvus tumedam kuldkollane võrreldes Brut Réservega. Aroomis domineeris õunakook koos maitsvate röstitud metspähklitega. Samuti oli tunda küpse meloni aroomi, küpseid aprikoose ja ploome. Maitse oli täidlane ja küps, magusa röstitud leiva maitsega. Kergelt konjakiga flambeeritud kanamaksa ning ahjus küpsetatud ploomidega oli maitsekooslus vägev. Erinevus Brut Réservega ei olnud nii suur kui oleks arvanud, loomulikult oli sügavuses ja küpsuses vahe sees, kuid mõlemad šampanjad võib julgelt liigitada superkvaliteedi sarja.

Kolmas šampanja Rosé Millésime 1999 ja saatjateks vasikas, peet ja vaarikas.

Kuuldused selle veini suurepärasusest käivad mööda Eestit juba mitu kuud, tegemist on maailma ühe suurima roséga. Vein on küpsenud keldris 12(!) aastat, koostises 70% PN, 30% CH, lisatud on 7% punast veini. Värvus terrakota punane, Aseri telliste värvi. Aroomis oli tunda vaarikaid ja õrnalt pipart. Maitse oli hästi täidlane ja heas balansis, tunda oli õunamoosi. Keskmaitse läks magusate nootide poole, kuid ainult korraks, sest lõpus oli tunda pipart, calvadost ja mis peamine – särtsakust. Vasikakarbonaad koos ahjupeedi ja õrna vaarikakastmega kaunistasid seda imelist šampanjat. See šampanja on väga mitmekihiline ning ma arvan, et esimese korraga me päris viimase kihini ei jõudnudki. Selles joogis oli veel midagi salapärast, millele me esimese hooga pihta ei saanud. Paar kihti saime lahti, kuid tegelikult tahaks seda roséd võrrelda teiste rosédega. Niivõrd huvitav ja eriline tundus see.

Viimane šampanja oli legendaarne Blanc des Millénaires 1995 Vintage ja selle kõrvale pakkusime vaid õhukese viilu Juustukuningate trühvlijuustu.

Maja endine lipulaev Champagne Charlie otsustati ühel hetkel asendada Blanc des Millénairesiga ning see otsus on kutsunud esile vastakaid tundeid ja arvamusi. Kui Champagne Charlie cuveé oli valmistatud peamiselt punastest marjadest, siis Blanc des Millénairesi koostises on 100% CH mis tähendab hoopis teise karakteriga veini. Aga meie minevikku ei tunne, sestap hindasime tänast lipulaeva.

Nagu öeldud siis koostises 100% CH, värvus kuldkollane. Vein on arenenud settel ja keldrites 17 pikka aastat. Aroom oli hästi mesine, tunda oli küpseid kollaseid ploome, äsjakeedetud moosi aroomi ja vaniljet. Maitse oli mitmekülgne, tunda oli parajalt hapet, pärmi ja võiküpsiseid. Tõeline superšampanja, mis klaasis end avab, elujõudu ja särtsakust on tal väga palju. Tõeline pärl, mis enda kõrvale ei vajagi toitu, viiluke trühvlist nüanssi oli täpselt täpp i tähe peal. Suur šampanja!

R. Juhlin on oma viimases raamatus ära toonud loetelu šampanjadest, milliseid peaks enne surma kindlasti proovima ning nimekirjas sees on ka 1995 Blanc de Millénaires. Toon siinkohal ära ka autori kaassõnad selle veini juurde: “A wine that symbolizes the super polished and roasted era with Daniel Thibault, legendary winemaker at Charles Heidsieck, who passed away much too early in 2002. Today, the wine is an ultra-sophisticated tidbit, which is among the most inviting and difficult to pinpoint”.

On suur rõõm, et Charles Heidsieck on Eesti turule jõudnud ning igal juhul tasub neid šampanjasid proovida. Iga sõõm on oma hinda väärt ning elamus on garanteeritud!

 

Piper-Heidsieck Rosé Sauvage NV

Kõigi kolme šampanjamaailma Heidsiecki: Charles Heidsieck, Piper-Heidsieck ja Heidsieck Co&Monopole juured algavad Florens Louis Heidsieckist, kes pani aluse oma firmale juba aastal 1785. Pärast tema surma jätkas äri tema vennapoeg Christian Heidsieck ning nime teine pool “Piper” lisandus tänu Henri-Guillaume Piperile, kes abiellus lõpuks Christiani lesega. Mõis kuulus perekonnale kuni aastani 1989, mil neist sai Rémy Cointreau osa.

Piper-Heidsiecki on läbi aegade hästi turundatud ning kuulsaim Piperi fänn oli kindlasti Hollywoodi staar Marilyn Monroe, kes väidetavalt alustas oma hommikuid klaasikese Piperi šampanjaga. Hoogne turundus toimus aga ka juba palju varem – firma 100ndaks (aastal 1885) juubeliks disainis Carl Fabergé šampanja tarbeks teemantide ja kullaga kaunistatud pudeli.

Esimesena tegin tutvust Piperi Rosé Sauvage NV-ga:

Koostis: 45% PN, 40% PM, 15% CH

Värvus tugev granaatpunane, meenutas toore liha värvust, nii sügav punane toon oli.

Aroom elav ja mahlane, tunda jõhvikaid ja pohli. Kerge röstine nüanss, kuid domineerib siiski marjasus.

Maitses on iseloomu, hästi sirgejooneline ja mahlane maik, kus tunda punaseid metsamarju, veidike barbarissi ja lõppmaitsesse hiilib kerge mõrusus. Mulle imponeeris selle šampanja iseloomukus ja selgroog, ta võiks olla hea kaaslane näiteks pardi kõrvale.

Juhlini hinnang 75, arenedes 80.

Charles Heidsieck Brut Rèserve NV

Charles Heidsiecki veinimajale pandi alus aastal 1851, maja nn. uus tõus algas aastal 1985 kui Rémy Cointreau (tol ajal Rémy Martin) ostis maja välja Henrioti suguvõsalt. Heidsieckidel õnnestus tookord kaasa kutsuda ka Henrioti tolleaegne veinimeister Daniel Thibault. Tänapäeval valmivad Charles ja Piper Heidsiecki šampanjad ühe katuse all, samade oskuslike veinimeistrite valvsa pilgu ja nõudliku suu abil. 

Essi Avallan kirjutab oma šampanjaraamatus, et tema on pimedegustatsioonidel mitmeid kordi just Charles Heidsiecki Brut Rèserve NV nimetanud parimaks mitteaastakäigu (NV) šampanjaks. Šampanja trumbiks peavad asjatundjad tema suurepärast oskust kooskõlada erinevate roogadega, nii et seda võib serveerida kogu õhtusöögi jooksul. Kui reeglina kasutatakse NV šampanjade puhul 20% reservveine, siis C.H Brut Réservi puhul on see number 40%, kusjuures kasutatavate reservveinide keskmine iga on päris kõrge-  ulatudes 4-5 aastani.

Koostis: 33% PN, 33% CH, 33% PM. Värvus sidrunikollane.

Aroom: röstine, tunda mett ja brioshi, troopilisi puuvilju,  röstitud kohviubasid, mangot, aprikoosi, pistaatsiapähkleid, mandlit ja isegi põletatud tuletiku aroomi.

Maitse: kontsentreeritud ja tugev maitse, mahlane, pehmelt  sametine, tunda ploome, metskirsse ja lõpus vaniljet.

Vahva jook!

Charles-Camille Heidsiecki lugu

Täna tahan teiega jagada üht imelist ja liigutavat lugu šampanja ajaloost.

………………………………………………………………………………………………….

Charles- Henri Heidsieck oli nutikas mees, kellel tuli 1811. aastal kui Napoleoni armee lähenes Moskvale, idee jõuda Moskvasse enne Napoleoni armeed ning tähistada võitjate sisenemist. Kahekümne ühe aastane noormees ostis valge hobuse ning ratsustas sellel 2000 miili Reimsist Moskvasse. Tema saabumine oli tõeline sensatsioon, tekitades elanikes palju elevust ning konkurentides pahameelt.

Charles-Henri poeg Charles-Camille Heidsieck oli aga andekas ja veelgi hulljulgem mees kui tema isa. Aastal 1851, enne kolmekümneseks saamist, pani ta aluse omanimelisele šampanjamajale ning uskus võimalusse siseneda Ameerika turule. Ta saabus Bostonisse aastal 1852 ning oli esimene šampanjamaja omanik, kes isiklikult USA-d külastas. Charles vaimustus selle maa energiast ning ringi rännates tema vaimustus ainult kasvas. Targa mehena palkas ta endale kohaliku agendi ning lükkas müügi  täie hooga käima. Viis aastat hiljem New Yorki saabudes tervitati teda kui naasvat kangelast, tema auks korraldati vastuvõtte ja temast kirjutasid ajalehed. Charles oli 190 cm pikk, moeka kitsehabeme ja vuntsidega, suurte, sügavate ja naeratavate silmadega. Teda hakati kutsuma Šampanja- Charlie´ks.

Ilus edulugu sai tõsise tagasilöögi kui 12.aprillil 1861. aastal algas Ameerika Ühendriikide kodusõda.

Heidsieck tormas uudist kuuldes esimese Ameerikasse suunduva laeva peale, kuna pool tema varast oli Ameerikasse investeeritud ja mitme tuhande pudeli eest oli raha veel saamata. New Yorki jõudnuna kuulis ta oma agendilt, et on vastu võetud  uus seadus, mis vabastab võlgnikud nende kohustustest ning agent ei kavatsenudki talle raha maksta! Seadus oli vastu võetud Lõuna sissetulekute vähendamiseks, kuid nagu ikka, leidus kavalpäid, kes tõlgendasid seadust nii nagu neile vaja. Heidsieck otsustas minna Lõunasse ning raha tarnitud šampanja eest siiski kokku koguda. Kuna Lõunas raha ei olnud, otsustas  Charles  võtta raha asemel puuvilla, paigutas need kahele laevale ning saatis Prantsusmaa poole teele. Kahjuks kumbki neist sinna ei jõudnud…

New Orleansi naastes Charles arreteeriti ning kuna tema kotist leiti diplomaatilisi dokumente, siis süüdistati teda spionaažis ja heideti Fort Jacksoni vanglasse, mis asus Mississippi delta soisel saarekesel. Heidsiecki perekond ja sõbrad hakkasid võitlema tema vabastamise eest, läkitades palvekirju Napoleon III-le. Vanglas möllas kollapalavik, samuti tuli vangidel võidelda looduslike valvurite – alligaatoritega, kes üritasid ronida sisse kongide lahtistest akendest iga kord kui veetase jões tõusis.

16. novembril 1862 tasus võitlus end ära ning president Lincolni ettekirjutusega vabastati Charles vanglast. Kosumiseks ja taastumiseks kulus terve talv ning alles kevadel jõudis ta koju tagasi. Ta oli masenduses, kuna äri oli läinud pankrotti ja tema naine oli hakanud arvete maksmiseks nende vara müüma.

Ja siis juhtus ime….

Ühel talveõhtul koputati Heidsiecki uksele ning paluti tulla naaberkülla kohtuma sinna saabunud misjonäriga. Preester ulatas talle paki pabereid ja maakaardi. Tegemist oli Colorados asuva maatüki paberitega, kõik kirjutatud Heidsiecki nimele. Preester selgitas, et Heidsiecki endise agendi vend tundis sügavat kahetsust, et agent oli keeldunud Charlesile maksmast ning loodab, et maatükk katab vähemalt osaliselt võlgu oleva summa. Heidsieck oli sõnatu – maa hulka kuulus kolmandik Denveri linna territooriumist. Tillukesest külast oli saanud suur ja jõukas linn, maatükk oli väärt miljoneid! Heidsieck müüs maa maha ning maksis saadud rahaga ära kõik oma võlad, paari kuu pärast oli šampanjamaja uuesti jalul.

(Kirjalik allikas: Don & Petie Kladstrup “Champagne”)