Nicolas Feuillatte Palmes d’Or 2006

Nicolas Feuillatte brändi lõi samanimeline mees, kes teenis oma varanduse USA-s kohvi müües ning aastal 1986 müüs ta oma brändi Centre-Vinicole de la Champagne ühendusele. Nicolas Feuillatte nime all toodetakse aastas 10 miljonit pudelit ning neid müüakse enam kui 80 riigis.

Eelmisel nädalal maitsesime sõprade seltsis Nicolas Feuillatte brändi lipulaeva Palmes d’Or 2006:

Koostises 50% PN ja 50% CH, värvus klaasis oli särav kuldne toon.

Aroomis oli tunda apelsinikoort, kuivatatud puuvilju, täidlaseid ja küpseid noote, küpsiseid ja mandleid.

Maitses olid alguses küpsed puuviljad ja mesi, keskmaitses hape puudus ja oli kaugel, lõppmaitsesse tuli hape aga jõuliselt sisse ja oli üsna pikk. Tunda oli ka veidike sidruneid, aprikoose ja pähkleid. Üldmulje oli üsna täidlane ja rikkalik, sobib hästi kõvade juustude ja trühvliga vääristatud roogade kaaslaseks.

Homaar ja Heidsieck

Millalgi talvel tekkis sõpradega mõte soetada ja maitsta üheskoos Piper-Heidsiecki ja Charles Heidsiecki majade tippšampanjasid, milliseid just väga tihti niisama ei kohta. Mõeldud-tehtud ning panime šampanjad siis kannatlikult õiget aega ootama. Viimaks tekkis mõte ühel varakevadisel laupäeval korraldada õhtusöök, mille staariks pidi saama homaar ning tundus õige aeg ka need šampanjad siis avada. Polegi Eestis varem ise elusaid homaare ostnud ja küpsetanud, aga eks ükskord ole ikka esimene kord. Meie leidsime akvaariumi Kanadast pärit homaaridega Promost, neid oli seal müügil koguni kahes suuruses.

Homaarist üksi jääb ju väheks ning hakkasime siis nuputama, et mida eelroaks valmistada. Piper-Heidsieck on Rare tarbeks teinud eraldi veebilehe http://www.rare-champagne.com, kust leiab tippkokkade poolt koostatud menüüd iga konkreetse Rare aastakäigu juurde. Väga tänuväärne tegu, kodukokad ei peagi pead pooleks murdma kui töö on tippude poolt juba tehtud. Soovitan vaadata, ääretult huvitavad menüüd on seal!

Enne kui õhtusöögi juurde jõuame, siis jagan lühidalt Rare kohta mõned ajaloolised faktid. Esimest korda valmistati Piper-Heidsiecki majas limiteeritud kogus eksklusiivset La Cuvée du Centenaire Prantsusmaa kuninganna Marie-Antointette tarbeks aastal 1885 ning seda aastat peetakse Rare šampanja sünniaastaks. Erakordse sündmuse auks disainis Pierre-Karl Fabergé ka erakordse pudeli, kuid seda ei olnud võimalik suurtes kogustes toota ning tookord kujundati hoopis erilise kujundusega sildid.

Täpselt 100 aastat hiljem, aastal 1985, disainis Van Cleef & Arpels erakordse kujundusega pudeli, mida kaunistasid kuld ja teemandid, ning seda kasutati 20. sajandi esimese, Rare Millésime 1976, turuletoomiseks. Aastakümnete jooksul on pudeli kujunduse edasiarendamisega tööd tehtud ning täna ehib Rare pudelit imekaunis kuldne kroon.

Meie valisime esimeseks šampanjaks Rare Millésime 2006 ning sinna juurde valmistasime brokkoli hummuse. Ääretult lihtne roog ja üllatav kui hästi see šampanjaga sobis! Ulme! Šampanja koostises 70% CH ja 30% PN, värvus klaasis oli särav kuldkollane. Ninna tõusid troopiliste puuviljade aroomid, tunda oli ka kohvi, kakaod ja kergelt aimatavaid idamaiseid vürtse. Maitse oli kreemine, täidlane, pehmelt kohvine ja hästi pika järelmaitsega. Tunda oli mineraalsust ja kuivatatud puuvilju. Suursugune ja nauditav šampanja!

Teine käik oli Rare Rosé Millésime 2008, mille kõrvale serveerisime kreveti-redise ceviche. Koostises 70% CH ja 30% PN. Värvus klaasis oli selline tagasihoidlik, mahe roosa toon. Aroomis oli tunda musti sõstraid, mustikaid ja mandleid. Maitses oli mineraalsust, veidi sidrunit isegi, karamelli, kukekommi ja küpseid punaseid marju. Keskmaitses lisandusid kerged suitsused noodid. Võrreldes Rare 2006-ga jättis rosé 2008 meile tagasihoidlikuma mulje. Hiljem lugesin kodulehelt, et veinimeistri hinnangu kohaselt on sel šampanjal arengupotensiaali aastani 2050! Uskumatul! Mis tähendab, et see jook on alles oma arenemistee alguses ning võibki veidi kinni olla, aasta on ju alles 2022.

Enne homaari juurde asumist avasime vahepalaks Charles Heidsieck Millésime 2006. Koostises 60% PN ja 40% CH, suhkruid on lisatud 10,8 g/l. Aroomis oli lillelisust ja puuvilju. Maitse oli kergelt rohune alguses, keskel oli hape päris tugev, suhkru kõrge sisaldus oli samuti tunda. Maitses oli ka küpseid luuvilju ja võisaia.

Homaari kõrvale avasime paralleelselt Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 1995 ja Charles Heidsieck Blanc des Millénaires 2004. Aastakäik 1995 on legendaarne ning ka mina olen sellest varem kirjutanud. Vahepealsetel aastatel aga ei olegi muide Blanc des Millénairest valmistatud. Aasta 2004 oli väga hea aasta just Chardonnay jaoks ning see ilmselt julgustas veinimeistrit 2004 seda erilist šampanjat taas valmistama.

Koostis mõlemal 100% Chardonnay. Alustades vanemast, siis 1995 oli röstine, sügav, hästi ümar, hästi tugev šampanja, hape kandis kogu maitse jooksul, tunda oli küpseid õunu. Äärmiselt elegantne ja suursugune jook. Noorem vend aastast 2004 oli samuti õunane, aga palju värskem ja särtsakam, hape oli teravam ja nurgad oli nö veel maha lihvimata. Tunda oli mineraalsust ja sidrunit.

Homaariliha oli äärmiselt hõrk ja mahlane, nautisime šampanja ja homaari kooslust väga, road ja šampanjad täiendasid üksteist suurepäraselt!

Suures ärevuses jäid korralikud fotod ka tegemata, aga üldplaan on õnneks ikka näha.

Bollinger Rosé 2006

Eile oli Global Champagne Day 2019 ning kui keegi on võtnud vaevaks ja kalendrisse välja mõelnud sellise tähtsa päeva, siis tuleb seda loomulikult ka vääriliselt tähistada.

Meie avasime Kievist Eestisse jõudnud Bollinger Rosé 2006, mis oli oma aega ja väärilist sündmust mõnda aega juba oodanud. Juba ainuüksi selle joogi pakend äratab tähelepanu ja imetlust, õnneks nii vorm kui sisu osutusid mõlemad maailmaklassi kuuluvaks. Tegemist on limited editioniga ning see aastakäik on maja ja veinimeistri poolt pühendatud Bollingeri rosé šampanjade auks.

Koostises 72% Pinot Noir, 28% Chardonnay, sh 7% on lisatud punast veini. Kasutatud on ainult 9 erineva aia viinamarju, millest 84% pärineb Grands cru aedadest ja 16% Premier cru aedadest. Suhkruid on lisatud 6g/l kohta ning šampanja on keldris küpsenud enam kui 10 aastat.

Värvus oli särav oranž, hele apelsinikoore toon.

Aroomis oli tunda kuivatatud puuvilju, kohviube, kergelt röstiseid noote ning ka kuivatatud taimi ja lilli. Natuke isegi kriiti ja tolmu. Kui lasime šampanjal klaasis seista ja soojeneda, siis ilmus selgesti tuntav küpse juustu lõhn.

Maitse oli väga heas tasakaalus ja täiuslik, täis küpseid maitseid ja erinevaid nüansse.  Natuke oli tunda mett ja küpseid puuvilju, samal ajal olid kohal ka mandariinid ja kuivatatud tsitrusviljakoorte täidlus. Hape oli viisakalt tagasihoidlik ja tagaplaanil, lõppmaitses eristusid selgelt kibuvitsamarjad.

Ülihea šampanja, kõik oli täpselt balansis ning kooskõlas, super elamus!

 

Kohtumine Bruno Paillardi šampanjadega

Bruno Paillard sündis 1953. aastal Reimsis, tema esivanemad oli viinamarjakasvatajad ja kauplejad ning perekonna ajalugu ulatub aastani 1704. Esiisade eeskujul alustas ka Bruno viinamarjakaupmehena, kuid aastal 1981 tekkis tal soov ise šampanjat valmistama hakata. Ta müüs oma vana Jaguari maha ning asutas ettevõtte. Aastal 1994 ostis Bruno Paillard oma esimese, 3 hektari suuruse viinamarjaaia Oger külakeses Côte des Blancsis. Täna on majal kokku 32 hektarit viinapuuaedu, millest 12 hektarit paiknevad grand cru alal. Oma aedadest saadakse 50-60% vajalikust viinamarjakogusest, ülejäänud ostetakse kokku maja pikaajalistelt partneritelt. Aastal 1983 oli Bruno Paillard esimene, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile märkima ümberkorkimise (disgorgement) kuupäeva. Pärast ümberkorkimist lähevad pudelid tagasi keldritesse, kus nad küpsevad veel 5-18 kuud.

Aastal 2007 liitus pere ettevõtmisega ka Bruno tütar Alice Paillard ning täna juhivad nad maja isaga kahasse. Kogutoodangust 75% eksporditakse 30-sse erinevasse riiki ning on suur rõõm, et nende riikide seas on nüüd ka tilluke Eesti!

Bruno Paillardi šampanjad on oma stiililt väga puhta ja klaari maitsega, mineraalsed ja  heas tasakaalus. Šampanjade valmistamisel kasutatakse ainult esimese pressi mahla, iga “cru” käärib eraldi mahutis või vaatides, reservveine lisatakse 25-50%  ning eriti sümpaatne on see, suhkrut lisatakse minimaalselt ning kõik šampanjad on extra brut.

Meie degusteerisime 4 erinevat šampanjat ning nüüd siis nendest ja meie emotsioonidest lähemalt.

Esimene käik oli Blanc de Blancs Grand Cru. Nagu nimigi viitab, siis on koostises ainult Chardonnay viinamarjad, millised kõik on kasvanud grand cru alal. Segus on kasutatud 25 erineva aastakäigu reservveine. Settel on šampanja olnud 4 aastat ja pärast ümberkorkimist veel 10 kuud keldris rahunenud. Värvus klaasis oli hästi hele, valkjaskollane võiks selle tooni kohta öelda. Aroomis oli tunda luuvilju, kergelt sidruneid ja lilli. Maitses tundsime estragoni, aprikoosikivi, mineraalsust ja veidike tsitrusvilju. Hape oli hästi delikaatne, hoidis end varjus, lõppmaitse oli keskmise pikkusega ning kergelt jäi suhu toomingamarja mekk. Väga heas tasakaalus šampanja!

Teisena valasime klaasidesse Dosage Zero, kuhu pole üldse suhkruid juurde lisatud. Jook on settel olnud 3-4 aastat ja hiljem pudelis veel 6 kuud. Selle joogi värvus oli helekollane koos kerge roheka varjundiga. Aroom oli suhteliselt nõrk, veidike kukekommine. Maitse oli alguses üsna äkiline, tunda oli mahlaseid punaseid sõstraid ja hiljem lisandus kreeka pähkel.

Kolmas käik oli Blanc de Blancs 2006. Šampanja on settel olnud 9 (!) aastat ja hiljem veel aasta pudelis küpsenud. Imekauni etiketi on kujundanud Rootsi kunstnik Jockum Nordström. Värvus klaasis oli kuldkollane ning mullijoad olid imepeened. Aroomis oli kuivatatud ploome ja kuivatatud apelsinikoort. Maitse oli erakordne ja äärmiselt huvitav, luuviljane ja üleküpsenud viinamarjad tulid silme ette. Kohati meenutas dessertveini maitset, hästi mineraalne ja kompleksne. Väga kihvt ja eriline šampanja!

Õhtul lõpetasime traditsiooniliselt roosas toonis, Rosé Premiere Cuvée. Koostises peamiselt Pinot Noir, aga veidi on lisatud ka Chardonnayd. Settel on šampanja olnud 3 aastat ja hiljem pudelis veel 5 kuud. Värvus oli õrnalt oranž, aroomis tulid esile pihlakamarjad, punased sõstrad ja õrn sidrun. Maitse oli hästi värske, täis punaseid marju ja mõrudaid noote.

Kohtumine Bruno Paillardi šampanjadega oli tõeliselt nauditav ja elamusterohke ning kindlasti ei jää see meie viimaseks kohtumiseks.

Grand Champagne Helsinki masterclassid

Helsinki üritusel osalesime mõlemal päeval ühel masterclassil ning jagan teiega siinkohal meie muljeid. Esimene masterclass oli:

Clovis Taittinger: Taittinger Magnum Battle

Maitsmiseks oli Clovis välja valinud kolm Taittingeri šampanjat: Brut Réserve, Brut Millésime 2013, Comtes de Champagne BdB 2007 ning võrdlemiseks valati ühte klaasi tavasuurusega pudelist ja teise klaasi magnumist. Seega said joojad võrrelda kuidas on sama šampanja arenenud erineva suurusega pudelites. Brut Réserve puhul oli tavalises pudelis küpsenud šampanja värv veidi tuhmim, aroom tolmusem ja maitse magusam. Magnum pudelis oli maitse oluliselt teravam, otsekohesem, hapet oli parasjagu ning tunda oli luuvilju. Lõppmaitse oli kergelt magus ja veidi kõrbenud.

Brut Millésime 2013 puhul oli väiksemas pudelis hape teravam, maitses oli küpseid ploome ja aprikoose, samuti kuivatatud luuvilju. Magnum pudel oli seevastu hoopis mahedam ja hapet oli vähem tunda.

Comtes de Champagne BdB 2007.
Aasta 2007 oli ilmastikuolude poolest väga heitlik ja keeruline. Pärast pehmet talve läks varakevadel äkki ebaharilikult soojaks, kuid mais pööras ilm ära ning suvi oli pigem külm.
Comtes de Champagne BdB 2007 segus on kasutatud 5 grand cru külast (Avize, Chouilly, Cramant, Oger, Mesnil-sur-Oger) korjatud viinamarju. 5% veinist hoitakse noortes tammevaatides lisamaks röstiseid noote šampanjasse. Ja seda oli tunda – maitses oli tunda tammevaati ja päris tugevaid vaniljenoote. Aroomis oli valgeid lilli ja mineraalsust, maitses sidruneid ja soolakust. Väga intensiivne ja täidlane šampanja. Magnum pudelis küpsenud jook oli täidlasem ja sügavam. Väga lahe kogemus, kahjuks ainult oli aeg limiteeritud ning pikalt ei saanud lasta jookidel klaasides avaneda ning maitsenüansse tabada.

Järgmisel päeval tutvusime lähemalt Laurent-Perrieri majaga:

Nicole Snozzi: Laurent-Perrier Vintages in Magnum

Masterclassis osalejatele pakuti nelja erineva aastakäigu šampanjat: 2004, 2006, 2007, 2008 ning kõik nad olid magnumpudelites. Nicole Snozzi on töötanud šampanjamajas enam kui 30 aastat ning ta rääkis päris palju ka maja ajaloost ja inimestest. Aastal 2010 suri Bernard de Nonancourt, kelle tütred Alexandra ja Stéphanie omavad täna 61% majast. Nicole sõnul on LP veinimeistri moto: no oxidation, no heaviness. Eesmärgiks on valmistada värkseid ja kergeid šampanjasid.

Aastakäigu šampanjade koostises on 50% CH ja 50% PN.

Aastakäik 2004 on joomiseks valmis juba täna, aroomis oli tunda kuivatatud luuvilju, mesisust ja röstinoote. Maitses oli ploome ja rösti, hapet oli parasjagu. Aastakäik 2006 aroomis olid mandlid, maitse oli tugevalt röstine ja vaniljenootidest pungil.

2007. aastakäik oli sutsu toores, hästi rohune ja värske, aroomis sidrunid ja maitses soolakus. 2008. aastakäik oli heas tasakaalus, röstise aroomiga, kus oli tunda ka greipfruuti. Elav šampanja, täis värskeid noote ja lõppmaitses sidruneid.
Oli põnev võimalus võrrelda erinevaid aastakäike, selliselt maitstes saab hästi aru kui erinevad on aastad ja kuidas samast aiast korjatud viinamarjadest arenevad erinevate maitseomaduste ja iseloomuga joogid.

Paul Bara Special Club Brut Rosé 2006

See šampanja tuleb rubriigist “kaua hoitud kaunikene”, sest ostsin selle Special Clubi 6-7 aastat tagasi Eestist ning panin parimat hetke ootama, milline saabus eelmise aasta emadepäeval. Ilm oli kevade kohta üllatavalt soe ja päikseline ning aias istudes väikeste suupistetega ja heas seltskonnas tundus olevat õige hetk seda roséd proovida.

Paul Bara oli esimene Club Trésors de Champagne liikmetest, kes hakkas Special Club roséd valmistama ning esimest korda tegi ta seda aastal 2004.

Koostises 70% PN, 30% CH ja suhkruid lisatud 7-8g/l kohta. Ta lisab 8% punast veini Special Clubi segule ning ongi rosé valmis.

Värvus oli väga tume oranž, telliskivi toon, kergelt pruunikas.

Aroomis olid pihlakad ja jõhvikad.

Maitses domineerisid mõrudad marjad ning hapet oli täitsa piisavalt. Ma arvan, et hoidsin seda šampanjat liiga kaua ning oleks võinud ta paar aastat varem avada. Marjasust oli vähe, särts oli kadunud ja kuigi hape kandis, siis usun, et nooremana oleks ta püssim ja säravam olnud.

 

 

Pol Rogeri degustatsioon

Sel nädalal tuli uudis, et  šampanjamaja Pol Roger on Drinks Internationali poolt kokku pandud nimekirjas The Most Admired Champagne Brand 2019 kohal number 1! Pol Roger on varemgi selles nimekirjas olnud, kuid platseerunud kohtadele 2.-4, nüüd siis lõpuks esimene koht. Palju õnne!!! Nimekirja koostati seekord juba kuuendat korda ning koostamises osales enam kui 300 šampanjaga seotud professionaali üle maailma.
Selleaastane esikümme oli:
1. Pol Roger
2. Krug
3. Louis Roederer
4. Charles Heidsieck
5. Bollinger
6. Billecart-Salmon
7. Jacquesson
8. Dom Perignon
9. Taittinger
10. Ruinart

Aasta 2018 oli lisaks tavapärasele šampanjavalmistamisele Pol Rogeris majas ka väga sündmusterohke. Aasta alguses alustasid nad enam kui sada aastat tagasi sissekukkunud keldriosa taastamist ning tööde käigus leidsid 26 pudelit šampanjat aastatest 1889-1898. Maikuus valiti Brut Réserve Prints Harry ja Megan Markle pulmapeo ametlikuks šampanjaks, mis oli majale loomulikult suur tunnustus ja ka reklaam.

Siinkohal tundubki paslik kirja panna eelmise aasta maikuus toimunud Pol Rogeri degustatsiooniõhtu muljed. Tookord maitsesime nelja erinevat šampanjat ning esimesena valasime klaasidesse Blanc de Blancs 2008. Segus on kasutatud ainult grand cru küladest (Oiry, Chouilly, Cramant, Avize ja Oger) korjatud viinamarju ning šampanja on küpsenud keldris 7 aastat enne turule jõudmist. Aroomis oli vaniljet ja meekärge, röstisust, mandleid ja lõpus mineraalsust. Maitses oli värske ja pärmine, tundsime käärivat silo, vürtsiseid nüansse, õrnalt magusaid alatoone ja lõppmaitses pikalt sidrunikoort. Väga heas tasakaalus nauditav šampanja!

Teisena lendas kork pudelilt, mille sildil seisis Extra Brut. Esmakordselt jõudis Extra Brut šampanjasõpradeni aastal 2008. Kõik Pol Rogeri šampanjad läbivad malolaktilise fermentatsiooni ning küpsemine leiab aset 33m merepinnast allpool olevates keldrites. Šampanja värvus oli helekollane, aroomis olid rummirosinad ja kerged tsitrused. Maitse oli särtsakam kui aroom, äkilisem ja sirgjoonelisem. Tunda oli karamelli, lõppmaitse oli pikk ja kergelt mesine.

Kolmandana maitsesime maja lipulaeva Sir Winston Churchill 2006. Cuvée loodi Sir Winston Churchilli mälestuseks ning šampanja on oma iseloomult tugev, täidlase iseloomuga ja küps. Millises vahekorras selles segus on Chardonnay ja Pinot Noir, ei oska öelda, see on perekonna hästihoitud saladus. Aroom on röstine ja karamelline, tunda oli küpsiseid, brioche, mandariini koort, aga ka kärssavat nahka. Maitse oli küps ja täidlane, tunda oli õunakooki ja küpsetatud ploome. Hape oli väga heas konditsioonis, kõik oli ideaalselt paigas ning joogis oli ideaalne tasakaal happe ja täidluse vahel. Lõpus ilmus keelele õige pisut kirbet maitset.

Viimane šampanja selle paneelis oli tookord Rosé 2006. See šampanja luuakse nii, et võetakse baasveiniks Brut Vintage (60% Pinot Noir, 40% Chardonnay), millele lisatakse enne pudeldamist ja teist fermentatsiooni 15% punast veini (Pinot Noir). Šampanja on keldris küpsenud 7 aastat enne kui ta tarbijateni jõuab. Värvus klaasis oli terrakota oranž, aroomis oli jõhvikamahla, pihlakaveini, punaseid marju. Maitses domineerisid alguses maasikad, siis tekkis kergelt magus alatoon, kuna lisandusid vanilje ja kreemised noodid. Üldmulje oli julge ja sirgjooneline, intensiivne ja maitsetest pungil, lõppmaitse oli terav ja tugev. Saad kohe aru, et vot sel šampanjal on iseloomu!

Kohtumised Nicolas Feuillatte šampanjadega

Nicolas Feuillatte bränd on viimastel aastatel Eesti turule sisenenud, valik poodides ja laevadel on suurenenud ning mul on õnnestunud proovida kolme erinevat šampanjat. Otsustasin kõik muljed ühte kirjatükki koondada, hea võrrelda ja järge pidada. Nicolas Feuillatte näol on tegemist suure kooperatiiviga, kus on ca 5000 liiget ning mõnede kirjalike allikate andmetel on tegemist lausa suuruselt viienda šampanjabrändiga. Kuigi kooperatiiv omab palju kvaliteetseid viinapuuaedu ja nad võiksid toota väga head šampanjat, siis potensiaali ei ole seda suudetud ära kasutada ning asjatundjate hinnangul toodetakse jätkuvalt suhteliselt keskpärast šampanjat. Kui entrylevel šampanja kohta võib nii öelda, siis minu meelest iga järgmise tasemega astutakse ikka samm kvaliteedis edasi ka.

Esmalt siis Nicolas Feuillatte Brut, mida esimest korda jõime Tartus Toomemäe sillal.

Koostises 10% CH, 50% Meunier ja 40% PN.

Aroomis oli tunda valgeid luuvilju, õunu ja vaarikaid. Maitse oli parajalt puuviljane, kerge ja ümara maitsebuketiga. Natuke ilmetu, keskpärane šampanja, mis meeleolu loomiseks sobis aga talvepäeva vägagi hästi.

Järgmine kohtumine leidis aset suvel Põlvas, Intsikurmu festivalil, kus leidsime lettidelt Nicolas Feuillatte Réserve Exclusive Bruti. Kui neli suve tagasi esimest korda Intsikurmus käisin, siis sai osta vaid õlut, viimane kord aga juba šampanjat, erinevatest veinidest rääkimata. Eks pakkumine areneb ikka vastu nõudlust, mis on ju väga tore! Igatahes seal me kohtusime ja hiljem olen leidnud seda šampanjat soodsa hinnaga nii Tallinki laevadelt kui Tallinna kauplustest.

 

Koostises 20% CH, 40% PN ja 40% Meunieri. Šampanja on küpsenud keldrites 4 aastat.

Aroomis oli tunda küpseid pirne ja aprikoose. Tegemist on kerge, värske ja elava šampanjaga, kus puuviljasus on päris jõuline ja iseloomukas. Heas tasakaalus nauditav šampanja, milline sobib imeliselt aperitiiviks ning niisama sõpradega nautimiseks. Veinimeister soovitab seda šampanjat nautida suitsulõhe, krevettide ja valgest kalast sashimiga või näiteks ka marineeritud kanalihaga.

 

Nicolas Feuillatte Brut Millésimé 2006 Blanc de Noirsi sain eelmisel aastal sünnipäevaks, aitäh Merike!

Koostises 100% Pinot Noir, värvus küps kuldkollane toon. Aroom oli hästi rikkalik, täis vaniljet, mesiseid noote, küpseid aprikoose. Hästi lopsakas ja täidlane lõhn, tunda oli ka õunakooki, brioche ja ahjust äsjavõetud keeksi. Maitse oli aroomist märksa sirgjoonelisem, värskem ja nurgelisem. Tunda oli veidi teravat, kuid samas parajas tasakaalus hapet, samuti aprikoose ja lõppmaitses tulid esile rohttaimed ja kirbed noodid. Igati nauditav ja elegantne šampanja!

 

 

 

Kohtumine H.Goutorbega L’Aventures

Lõpuks ometi on Tallinna baarimaastikule (popima sõnaga vist skeenele) jõudnud täiselujõus, teotahteline ja sõbralik šampanjabaar L’Aventure Maakri tänaval. Sattusin sinna esimest korda vahetult enne jõule, riiulid olid täis põnevaid šampanjasid ja teenindaja ülisõbralik ja lahke. Ta oli meid oodanud! Rääkisime maast ja ilmast ja muidugi šampanjast, paljud majad riiulitel on nende endi maale toodud ja mis eriti tore – paljud tootjad kuuluvad ühendusse Club Tresors de Champagne. Kohtumine vanade tuttavatega soojendab südant ja meelt! L’Aventure kontseptsioon meeldis meile esimesest pilgust – koht kuhu tulla sõbraga, võtta klaasike ja lihtsalt lobiseda. Taolisi veinibaare on vanalinnas küll, kuid 100% šampanjabaare mitte. Õnneks nüüd on!

Jaanuaris korraldab L’Aventure kolmapäeviti erinevaid šampanjamajasid tutvustavaid õhtuid, hind on soodne ning soovijatel avaneb harukordne võimalus saada lähemalt tuttavaks ühe majaga. Eelmisel nädalal käisime kohtumas vana tuttava H.Goutorbe majaga, mida korra oma klubiga aastal 2016 väisasime. Korra kohtusime ka eelmisel kevadel ning seda enam tõmbas mind nendega uuesti kohtuma.

Degustatsiooniõhtul pakuti külalistele kolme erinevat H.Goutorbe šampanjat. Esimesena lendas kork Cuvée Prestige‘lt. Koostises 70% PN, 5% Meunier, 25% Chardonnay. Värvus oli tumekollane, kuldse helgiga. Aroom oli hästi täidlane, kergelt magusate nootidega, tunda oli karamelli ja praetud leiba. Maitse oli teravam kui lõhn, hapet oli alguses rohkem tunda, kuid see ei domineerinud. Üldmulje oli väga delikaatne, tunda oli küpseid õunu ja lõpus ka mesiseid noote. Igati nauditav šampanja!

Teisena valati klaasidesse Blanc de Noirs Grand Cru 2013. Koostises 100% PN, värvus oli küpsetes toonides kollane justnagu augustikuine viljapõld Virumaal.  Aroomis domineeris metall, tagaplaanil kergelt hõljus röstiseid noote, kuid väga õrnalt. Veidike oli tunda ka õunasust. Maitses oli hape veel teravam, õunhape, hästi sirgjooneline, justkui lööks käega vastu põske. Maitses oli tunda ka kukekommi ja veidike leiba. Kokkuvõttes on tegemist on noore ja potensiaalika šampanjaga, mis kindlasti vajab aega küpsemiseks, et näidata oma parimaid iseloomuomadusi. Soovitan osta ühe pudeli koju, panna keldrisse ja oodata mõned aastad, sest potensiaali on selles joogis oi-oi kui palju!

Kolmandana proovisime Special Club Grand Cru 2006. Koostises 70% PN, 30% CH, värvus kuldkollane. Aroomis oli samaaegselt nii metalli kui röstist karamelli, veidike ka mädanenud ploome. Maitse oli hästi mitmetahuline: rikkalik, kergelt suitsune ja hästi täidlane. Tunda oli jõhvikaid, tolmu, parkainet ning lõppmaitse oli kergelt kirbe ja hästi pikk. Imeline šampanja, mis sobib niisama nautida, kuid minu arvates oleks seda põnev sobitada mõne imelise roa nagu nt vasikaliha või (mets)linnu kõrvale.

Aga sellega minu H.Goutorbe nädal ei piirdunud, sest oma sünnipäeval avasin Champagnest kaasatoodud Cuvée Millesime 2006. Lihtsalt tundus olema õige päev ja õige hetk just selle šampanja avamiseks. Koostises 75% PN ja 25% CH. Värvus oli tumekollane ja mull klaasis oli väga tihe. Aroom oli täidlane, küps ja täis luuvilju: ploome, aprikoose, kreeke. Maitse oli küps, mõnusalt täidlane, täis küpseid luuvilju ja veidike ka pirne. Hästi küpsenud ja väljaarenenud šampanja!

 

Kokkuvõtteks ütlen, et mulle meeldib H.Goutorbe maja stiil, nende šampanjade täidlus ja maitsenüansid on mulle arusaadavad ja imeliselt nauditavad. Kel huvi proovida, siis seadke sammud Maakri tänavale ning hoidke silmad lahti, sest üritusi aina tuleb kalendrisse!

Duval-Leroy Blanc de Blancs Millésime 2006

Champagne ajalugu tunneb paljusid leski, kes on väga edukalt šampanjamaju juhtinud. Carol Duval-Leroy jäi ootamatult leseks aastal 1991 ning lisaks šampanjamajale vajas hoolitsust ka kolm väikest poega. Täna toimetavad nad majas kõik koos, Carol ning tema kolm poega: Julien, Charles ja Louis. Suur osa töötajatest on samuti naised, veinimeistriks on Sandrine Logette-Jardin.

Viinapuuaedu on neil kokku 200 hektarit ning 60%-l kasvab Chardonnay. Aastane kogutoodang on 4,5 miljonit pudelit ning veinikelder asub kodukülast Vertusest 30 km kaugusel Chalons-en-Champagnes. Viis aastat tagasi maitsesin Duval-Leroy Bruti, sel suvel, ühel väga pidulikul õhtul avasime 2006. aastakäigu Blanc de Blancsi. Oli ilus augustiõhtu ning šampanja klaasis oli samuti imeline.

Brut Blanc de Blancs Millésime 2006 Grand Cru:

Koostises 100% Chardonnay.

Aroomis oli tunda karamelli, täidlast õunasust, veidike pärmi, röstitud mandleid ja mandariini.

Maitses oli hape hästi sirgjooneline, kuid kaugeltki mitte domineeriv. Mõnus õunakrõmps maitse, kus oli parajalt röstiseid noote ja suitsu. Kohati jõudis keelele õunaseemnete mõrusus. Üldmulje oli kreemine, tegemist oli väga heas tasakaalus joogiga, mis oli parajalt rikas ja täidlane. Hästi küpsenud ja oma parimas vormis olev jook.

………………………………………………………………………………………….

Sel aastal on olnud erakordselt soe ja päikeseline suvi ning sestap olen minagi peamiselt tegelenud akude laadimise ja elamuste kogumisega. Blogis on valitsenud vaikus, kuid see on andnud ka mulle endale võimaluse vanu kirjutisi üle lugeda ning nii mõndagi uuesti proovida. Muljeid olen suve jooksul kogunud siit ja sealt, käisin korra Ameerikaski, kust leidsin vanu tuttavaid ning ka uusi šampanjamaju, kes on sinna mandrile endale istanduse rajanud. Muljed on kõik kirjas ja tallel, hakkan neid siis sügise saabudes vaikselt teiega jagama. Imelist sügist ja põnevaid mullielamusi kõikidele!

 

Deutz Brut Millésime 2006

Veidi enam kui kolm aastat tagasi oli mul õnn korraldada ja osaleda Deutzi šampanjamaja degustatsioonil, tolleaegseid muljeid saate lugeda siit. Tookord oli üks õhtu meeldejäävaim šampanja Millésime 2006. Ma soetasin endale tookord ühe pudeli varuks ning jätsin keldrisse ootama paremaid päevi. See päev saabus sel kevadel, mõned kuud tagasi, kui tõstsime klaasikese ühe tagasihoidliku kinnisvara üleandmise puhul ühelt perelt teisele ning avasime kodus just selle, seismapandud šampanjapudeli.

Värvus klaasis oli tumekollane, hästi küps ja tume toon.

Koostises 60% PN, 10% Meunier, 30% CH.

Aroomis oli tunda võiküpsiseid, õunakooki ja keskmisest tugevamalt röstitud saia. Mull oli klaasis üsna olematu. Ka 3 aastat tagasi olid selles joogis domineerivad röstised noodid, seekord nad soleerisid täiega ning olid väga jõulised.

Maitse oli väga täidlane, tunda oli küpseid õunu, puuviljakooki ja maitse kohta võiks öelda isegi, et see oli kergelt magusa karakteriga. Keskmaitses oli tunda õrnalt hapet, lõppmaitses tuli juurde veidi mõrusust ning päris lõpus oli tugevalt tunda õunu. Jook oli suurepärases toonuses, väga väärikalt vananenud ja muutunud (üli)täidlaseks. Just selliste võrdluste pärast tasub aeg-ajalt mõni pudel keldrisse ootama panna, lasta šampanjal veel rahuneda, küpseda, arenenda, vormuda ning siis uuesti nautida. Elagu elu ja šampanja!

Taaskohtumine Mailly šampanjamajaga

Kui me nüüdseks juba enam kui 5 aastat tagasi esimest korda Champagnes käisime, siis külastasime ka Mailly šampanjamaja. Ehitis oli väga moodne ja modernne ning nooruke müüjanna üllatas meid tõeliselt oma veinieelistustega, aga nii sellest reisist kui vahepealsetest kohtumisest Maillyga saate pikemalt lugeda siit.

Ühel peaaegu kevadisel laupäeval oli meil korraline klubiõhtu ning ürituse perenaine otsustas seekord teha sügavama sissevaate täna Eesti turul pakutavatesse Mailly šampanjadesse. Laua katsime erinevate suupistete ja eelroogadega: soolakalad, krevetid, avokaadosalat, marineeritud angerjas, erinevad pasteedid, lihalõigud, foie gras, erinevad käsitöö leivad-saiad ja juustud.

Mailly valmistab kõik oma šampanjad ainult grand cru alal kasvanud viinamarjadest, 70ha maad on jagunenud 280 põllulapiks, millest 75%-l kasvab Pinot Noir ja 25%-l Chardonnay. Mailly kooperatiivi kuulub täna ca 80 viinamarjakasvatajat ning kokku valmistatakse enam kui 10 erinevat šampanjat. Neid kõiki me muidugi maitsta ei jõudnud, aga osasid küll ja nüüd kõigest järjepanu.

Esimesena avasime Extra Brut šampanja, millist toodetakse juba aastast 1955.
Koostises 75% PN ja 25% CH, suhkrut  juurde lisatud ei ole.

Värvus oli kuldse läikega ning kergelt oranžika varjundiga. Aroomis oli tunda õunu ja viirpuu õisi, röstised noodid olid vaevuaimatavad.

Maitses domineeris õunasus, hästi karge šampanja, mille lõppmaitses tuli esile kreeka pähkli kirbe maitsetoon. Suurepärane kaaslane külmade kalaroogadega kõrvale. Kahjuks meil seekord austreid ei olnud, millega Extra Brut sobiks kindlasti imeliselt.

Teisena avasime maja prestige cuvée sarja kuuluva L’Intemporelle 2010. Šampanja lebas  imekaunis, kriiskavvalges karbis, mis tekitas meis mingil põhjusel kohe assotsiatsiooni pulmade ja piduliku vastuvõtuga. Jook ise oli ka väga trendikas ning eristus teistest šampanjadest oma stiili ja maitsekompositsiooni poolest.

Värvus kuldkollane, koostises 60% PN ja 40% CH. Suhkrut on lisatud 8g/L.

Aroomis mineraalsed, lillelised ja luuviljade aroomid: aprikoosid, valged lilled ja kevadine mullapind.

Maitse on limonaadine, kreemjas, kerge, õhuline, kus värsked noodid segunevad küpsete ploomidega. Esmakordselt valmistati seda jooki aastal 1990 ning veinimeister soovitab seda tarbida koos suupistetega, kammkarpide või kalaroogadega.

Kolmas šampanja oli Millésimé 2009, tõeliselt tugev ja jõuline šampanja.
Koostises 75% PN ja 25% CH, suhkruid on lisatud 6g/L, värvus kuldkollane.

Aroomis oli küpsed noodid, puuviljad, brioche, kerged vaniljenoodid. Maitse oli hästi täidlane, kreemjad ja võised noodid segunesid küpsete virsikute ja magusamaitseliste tsitrusviljadega. Mõnusalt jõulise kehandiga jook, mis kõva häälega nõudis enda kõrvale tõsisemaid suupisteid või lihast rooga. Lõppmaitse oli pikk ja nüansirikas, hape segunes soolaste nootidega ja jäi üsna pikalt kestma. 

Järgmisena avasime Les Échansons 2006, mille koostises on samuti 75% PN ja 25% CH. Klaasis väreles merevaigukollast tooni peene mulliga jook. Tegemist oli tolle õhtu kõige vanema šampanjaga, mille aroomis oli tunda sügavust ja küpsust, esile tulid (üle)küpsenud pirnid, kollased ploomid, pähklid ja karamell.

Maitse oli heas tasakaalus, hästi küps ja rahulik vein täis võiseid ja küpseid maitseid. Mesi, viigimarjad ja õrnad vürtsikad noodid, millised segunesid mineraalsete nootidega, hape oli nõrk, peaaegu mittetuntav.

Degustatsiooni viimane šampanja oli vana tuttav Brut Rosé mille koostises on 90% PN ja 10% CH. Joogi värvust oli särava läikega lõheroosa. Aroomis olid suvised marjanoodid: vaarikad, punased sõstrad ja maasikad. Maitses oli mineraalseid noote ja samuti punaseid marju, suhu jättis hästi siidise tunde ja lõppmaitses lisandus veidi mõrusust. See rosé sobib paari panna külmade lihalõikude ja sinkidega, kookide puudumisel jäi magustoiduga sobivus seekord proovimata.

Champagne Philipponnat

Seekord otsustasime mulliklubiga degusteerida Philipponnati šampanjamaja esindajaid. Philipponnati maja oli üks esimeste seas, kes hakkas pudeli tagumisele etiketile trükkima infot šampanja valmistamiseks peamiselt kasutatud baasveini aastat, korkimise kuupäeva ja lisatud suhkru kogust.

Šampanjamaja on Eestis kohal juba paar aastat, maaletooja käest saab otse osta neid brillare.eu veebipoest ning meie võtsime esimese hooga maitsmiseks neli erinevat šampanjat. Jookidele saatjaks ostsime sushit ning viimaseks käiguks foie gras koos Muhu leiva magusa puuviljasaiaga. Sushi oli imekaunis ja imemaitsev, anname 6 soovitushäält Viimsi vanas keskuses asuvale väikesele sushikohale!

Aga nüüd šampanjade juurde, esimesena avasime Royale Réserve Non Dosé. Tegemist on maja NV sarja esindajaga, baasveinile on lisatud 48% reservveine ning šampanja on küpsenud keldrisügavuses 12C juures pärmil 3 aastat.

Koostises 65% PN, 30% CH, 5% Meunier.

Värvus kahvatu kuldkollane.

Aroomis olid pärnaõied ja röstised noodid, hästi täidlane ja küps esimene mulje.

Maitse oli tugev ja puhas, kus oli tunda pirne, tsitruste puudutust, karamelli ja kergeid suitsuseid noote. Suurepärane avalöök, mis sai degusteerijatelt lõpuks 24 maksimumpunkti ja oli selle õhtu absoluutne lemmik. Veinimeister ütleb, et šampanja näitab oma jõulist intensiivsust kõige paremini 6-18 kuud pärast korkimist, kuid võib seista ka keldris mõned aastad.

Teine šampanja, mida maitsesime oli Royale Réserve Brut, milline on küpsenud keldrisügavuses 12C juures pärmil 3 aastat.

Koostis sama mis zero dosagel: 65% PN, 30% CH, 5% Meunier, suhkrut on lisatud 8g/l kohta.

Aroomis olid küpsised ja pirnid, meenoodid ja tsitrusviljad.

Maitse oli hästi õunane, veidike ka punaseid sõstraid ja vaarikaid, lõppmaitse hästi leivaröstine. Järelmaitses domineeris suhkur ning meie hinnangute skaalal sai see šampanja neljanda koha. Bruti võib keldris säilitada kuni 5 aastat, kus ta ajaga areneb ümaramaks. Šampanja sobib kenasti valge liha külmade lõikudega, linnulihaga, kala ja mereandidega.

Kolmas šampanja oli vana väärikas Grand Blanc Brut 2006. Viinamarjad on kasvanud kriidisel pinnasel, koostises 100% CH ning suhkrut on lisatud 4,25 g/l. Värvus kuldkollane. 

Aroomis oli tunda kõrbenud leivakoorikut, kääriva leivajuuretise hõngu ning pähkleid.

Maitse oli väga täidlane, rukkileivane. Lõpus tulid esile hape ja kirsid, lõppmaitse oli üsna pikk. Ideealne kaaslane homaarile või vähile, kuid värske tuunikala ja lõhe tõid ka kenasti selle šampanja parimad omadused esile. Meie järjestuses sai BdB napilt II koha.

Viimane käik oli Blanc de Noirs 2008 koos foie grasi ja magusa puuviljasaiaga. Kevadel Reimsis nautisime seda šampanjat õhtupäikesest täis tänavakohvikus, seekord süübisime jooki põhjalikumalt.

Koostises 100% Pinot Noir.

Värvus kuldkollane, mullijoad keskmise tihedusega.

Aroomis domineerisid mustad ploomid ja ploomikivid, meenoodid samuti.

Maitse oli mineraalne ja puuviljane, lõppmaitses tulid esile pipar ja erinevad vürtsid. Meie pingereas väärikas kolmas koht. Veinimeister soovitab seda šampanjat metslindudega, usun et pardiga oleks kooslus super.

Kokkuvõttes saame öelda, et maja ei ole asjata saanud R.Juhlinilt 4* tunnustust, kõik proovitud šampanjad olid suurepärased, ükski ei valmistanud pettumust. Ja me alustasime ju maja alumistest sarjadest, saab vaid oletada, mida maja tippsarjad pakuvad. Nii et soovitan kindlasti Philipponnatiga tutvust teha, uskuge, te ei pettu!

Ilusat Eesti Vabariigi 99. aastapäeva!!!!!

Piper-Heidsieck 2006 Vintage Brut

Soovin kõikidele mullisõpradest kaasteelistele ELAMUSTEROHKET, TEGUSAT, ÜLLATAVAT, MEELEOLUKAT ja IMELIST uut aastat !!!!!!! Et jaguks piisavalt aega olla oma lähedastega ja iseendaga, aega nautida ja kogeda. Proosit!

Uue aasta esimeseks joogiks siin blogis sattus olema Piper-Heidsiecki 2006. aastakäigu šampanja. 

Värvus oli tumekollane, mull üsna intensiivne.

Aroomis oli tunda mett, kuivatatud aprikoose, röstitud pähkleid ja veidike idamaiseid vürtse.

Maitse oli täidlane, täis suitsuseid toone ja röstiseid pähkleid (mandlid eelkõige). Keskmaitses tuli keelele terav hape, millele järgnesid tugevalt mõrudad noodid. Nautisime seda šampanjat koos pardimaksa mousse’ga, mis oli rasvane ja väga pikantsete magusate maitsenootidega ning koos šampanjaga moodustasid nad tõeliselt jõulise paari.

Aasta 2006 oli Champagnes vastuoluliste ilmastikutingimustega- juuli oli kuum, august aga vastupidiselt vihmane ja tormine. Pinot Noir küpses väga tugevaks ja jõuliseks, täis purskuvat ja pulbitsevat energiat. Samas Chardonnays oli valmisolek pikalt küpseda ja vormuda keldrisügavuses. Sestap sel aastal pidi veinimeister vähendama PN ja suurendama CH osakaalu segus, et šampanjal oleks parajalt aega küpseda ja oma iseloomu kujundada. Lõpptulemuseks sai igati nauditav, klassikaline šampanja!

Dom Pérignon Vintage 2006

Esimene Dom Pérignoni šampanja oli vintage 1921, milline toodi turule aastal 1936. Special cuvée valmistamine oli tol ajal tundmatu nähtus, vaid Roedereri Christal oli varem ilmavalgust näinud, kuid Christali näol oli tegemist Vene tsaar Alexander II eritellimusega.

Aastani 1943 valmistati Dom Pérignoni aastakäigud Moët & Chandon aastakäigu šampanjadega samast veinisegust. 1921. aastakäiku peetakse läbi ajaloo maja parimaks, legendaarne oli 1976. aastakäik ning lähiminevikust peetakse parimaks, lausa erakordseks, 2003. aastakäiku.

Veinimeister Richard Geoffroy poolt loodud Dom Pérignonis kohtuvad kaks suurepärast ja äärmuslikku omadust – šampanja on koheselt valmis joomiseks ja samas omab ka väga pikka vananemispotensiaali. Viinamarjad korjatakse 9-st erinevast külast, millest vaid üks, Hautvillers, on premier cru küla, teised on grand cru külad. Hautvillersis asub Dom Pérignoni elukohaks olnud klooster ja tema viimane puhkepaik, meil oli au kevadise reisi ajal ka küla ja kloostriga lähemalt tutvuda.

Bränd “Dom Pérignon” kuulus algselt Mercier šampanjamajale, kus seda kunagi ei kasutatud ning Moët & Chandoni maja sai brändi kingituseks aastal 1927 kui abiellusid Francine Durand-Mercier ja Paul Chandon-Moët.

Peatsete abiellujatega on seotud ka minu esimene elamus Dom Pérignoniga, kui klaasides pärlendas vintage 2006 siis saime õnne soovida äsjakihlunud armsale paarile. Erakordsed sündmused väärivad erakordseid jooke!

Koostises ca 50%-50% CH ja PN (võimalikud väikesed kõikumised olenevalt aastakäigust).

Aroom oli kristallselge, puhas ja õhuline. Tunda oli lillelisust, südasuvist kuivanud heina, kuivatatud puuvilju ja röstiseid magusaid noote, küpseid ploome.

Maitse oli algfaasis hästi täidlane, ümar, täis tammeseid noote. Keskmaitse oli veidike kirbe, samas kreemine ja siidine. Maitse hääbus ühtlase ilusa joonena, lõpp oli üsna lühike ja maitse lõppes pehme vaniljenüansiga. Šampanja maitsed olid suurepärases tasakaalus.

2006. aastal olid ilmastikuolud Champagnes muutlikud, juuli oli erakordselt kuum ja august jahe ning vihmane. Erinevate aastakäikude võrdluses kukutavad eksperdid 2006. aastakäigu küpsete ja meelaste aastakäikudega samasse riiulisse, kuid tegemist ei ole nii küllusliku aastakäiguga kui oli 2002.

R.Juhlin on Dom Pérignoni pannud oma raamatus ka nimekirja “100 champagnes you should try before you die”:

The wine world’s strongest brand needs no introduction, and I can imagine that you have your own relationship with the curvy bottle with the beautiful olive green label. Unfortunately, far too many drink this gem in the wrong context. Devout enjoyment with a perfectly composed meal is my tip for maximum “Dom experience”!

Meie nautisime Domi koos siiakalaga ja ka niisama ning oli mõlemat moodi suurepärane. Elamuse saime igatahes meeldejääva ja vinge!

Jacquart šampanja õhtusöök

Eelmisel neljapäeval oli mul suur rõõm osaleda Umami restoranis Jacquarti šampanjaõhtusöögil, kus šampanjasid tutvustas maja esindaja Laurence Alamanos ning iga šampanja kõrvale olid Umami ja Leib, Resto ja Aed kokad valmistanud erilise roa. Õhtu oli akna taga päikseline ja kevadine, aegamisi täitus Umami saal  rõõmsate ja värvikirevais rõivais mullisõprade ja hea toidu austajatega ning nauding võis alata!

MAAPIRN & HOMAAR / Brut Mosaique
Brut Mosaique aroomis oli tunda tsitruseid, mandleid ja pirne. Maapirnist oli vormitud efektsed poolikud “kuusekäbid” ning asetatud täidetuna kivile, lapikule põllukivile. Maapirni suitsune magus maitse oli julge ja domineeriv, šampanja lisas maitsebuketile parajalt hapet. Huvitav amps ning nauditav šampanja! 

JUURSELLER & BEEMSTER ROYAL / 2006 Vintage
Eriti huvitavalt  valmistatud ja presenteeritud roog, juursellerit oli töödeldud heintes, kuivatatud, taaselustatud. Ei suutnud kogu seda protsessi meelde jättagi. Juustust oli valmistatud hapukas kaste ning kõige tipuks oli roog kergelt üleraputatud kohvipuruga. Kõlab ulmelisena, kuid maitses imeliselt (vt vasakult esimest fotot). Kohvipuru tõi eredalt esile šampanja maitsenüansid ning šampanja omakorda tõmbas oodatult alla kastme happesuse.

Šampanja koostis 50% CH ja 50% PN, küpsenud 6 aastat pudelites. Aroomis oli tunda pähkleid, küpsiseid, valgeid lilli, piimhapet ja kerget pärmi. Maitses oli hapet enam kui aroomi järgi võinuks arvata, mõnusalt täidlane ja ühtne maitsebukett. Minu hinnangul oli see õhtu üks huvitavaim toidukäik, mida saatis õhtu parim šampanja.

TURSK & KARULAUK / 2006 Blanc de Blancs
BdB sädeles klaasis kirka kollase tooniga, aroomis oli tunda võisaia, röstisust ja värskeid ürte. Maitse kergelt rohune ja ürdisegune, lõpp hästi kuiv. Kindasti nõtkem ja õrnem kui eelmine šampanja, kuid ka veidi kahvatum. Tursa õrna tekstuuriga aga sobis šampanja suurepäraselt, kala oli õrn ja maitsev, karulaugukreem tasakaalukalt kõrval assisteerimas.

JÄNES & TRÜHVEL / 2006 Cuvée Prestige Alpha
Suurepärane roog, jäneseliha oli äärmiselt hõrk ja lausa sulas suus, lisandid juures täiendamas nii silmailu kui ka maitsenüansse. Šampanja näol on tegemist maja lipulaevaga, milline toodi turule aastal 2013. Koostises on viinamarjad 50-50 vahekorras, aroom väga küpsete nootidega, võine, isegi juustused noodid koos seentega. Maitse mineraalne, tsitruse nootidega, tundsime isegi rabarberit suus vilksatamas. Jäneseliha ja võise alatooniga  šampanja väärisid üksteise seltskonda.

JOGURT & KIRSS / Brut Rosé
Õhtusöögi lõppakord tekitas meie lauas elevust oma kompositsiooni ja teostuse tõttu ning ka kõige väiksemad magustoidu sõbrad tunnistasid, et sellist magustoitu võiks süüa iga õhtusöögi lõpetuseks. Lühidalt võiks magustoidu kokku võtta nii, et hapuka alatooniga jogurti keskel oli tasakaalukas kirsimaius  ning peal ilutses riivitud muna. Hästi mitmekülgsed maitsed ning iga komponent oli võimeline särama eraldi, kuid üheskoos moodustasid nad tõelise maitsepommi. Roséle on lisatud 15-18% punast veini, mille tulemuseks on punastest marjadest pakatav mullijook, aroomis ja maitses tunda punaseid sõstraid, metsmaasikaid ja ploome.

Tõeliselt põnev ja meeldejääv lõpp säravale maitserännakule Umamis. Aitäh Veinisõbrale ja Umamile ning loodetavasti kuuleme uuest üritusest juba õige pea!

Deutzi šampanjamaja degustatsioon

Imelisel reedeõhtul kogunes meie pisike šampanjaklubi, eesmärgiga süveneda Deutzi šampanjamaja loomingusse. Eestis on Deutz juba ammu ning mul on väga meeldivaid hetki olnud nii Brut Classicuga kui ka roséga. Kuna oli reede õhtu, siis me ei jõudnud suupisteid valmistada ning läksime seekord kergema vastupanu teed – tellisime austreid. Sõime neid nii toorelt kui gratineeritult. Austrid ja šampanja on klassikaline koosolus, värsked austrid ja õrnad mullid on üksteise jaoks loodud.

Esimesena lendas kork pudelilt, millel oli silt Blanc de Blancs 2008. Kork lendas ning klaasi valatud mullijook lõi meid kõiki oimetuks. Sõna otseses mõttes, osad meist ei toibunud sellest maitseelamusest õhtu lõpukski, kindlasti oli tegemist ühe eilse õhtu parima, kui mitte kõige parema joogiga.

Koostis 100% Chardonnay.

Aroomis lõi esimese hooga ninna hästi tugev küpsetis ja röstisus. Kui panna talulauta suur hunnik heinu, lasta neil seal seista ja vajuda, võib-olla hakkab isegi altpoolt kergelt mädanema ja kui pistad nina sinna heinahunnikusse, siis tunned sama aroomi – see oli Saale nägemus aroomist. Tasapisi lisandusid puuviljanoodid, hästi küpsed, kes tundis  pirni, kes hurmaad. Põnevalt hiilis aroomi tagaplaanil aga hoopis selline imal hape, selline varjatud, luusiv aroominüanss. Äärmiselt põnev ja mitmekülgne aroom!

Maitse oli sama põnev, alguses oli tunda päikese poolt kergelt kõrvetatud rohtu, kus lisaks röstile ikka on veel rohusust ka tunda. Keskmaitse ümar ja mesine, minule sümpatiseeris kõige enam täiesti lõpus keelel jääv pehme ja magusa alatooniga koduõlu maik.

Milline üheshingamine aroomil ja maitsel, milline suudpaitav hellitus! Suurepärane šampanja, uskumatu elamus, mis jääb kindlasti kauaks meelde.

Teisena mekkisime Brut Classicut, mis on väga maitsev traditsiooniline šampanja, aga eile jäi ta suurepärase avalöögi varju. Võib-olla vajaks ta ka veidi küpsemist pudelis veel, eile tundus maitse kergelt sinepine, sellerivart oli isegi tunda. Küpseid noote oli üllatavalt vähe, samas nagu öeldud, siis BdB surus ta kindlasti ebavõrdsesse positsiooni.

Kolmas valik oli võib-olla ootamatu, aga minu poolt teadlikult rea keskele paigutatud – Cuvée William Deutz Rosé 2002. R.Juhlin on valinud selle rosé 100 šampanja hulka, milline tuleb enne surma kindlasti ära proovida. Tema hinnangul on tegemist maailma paremuselt nr.2 roséga (kõik aastakäigud) pärast Louis Roedereri Cristal Roséd.  R.Juhlin soovitab teha nii: Go to Normandie, Bretagne, or Gotland and sit down and wait for the slow sunset, and enjoy it when the rocks adopt the same pink tint as the contents of the glass.

Meie küll päikeseloojangut ei näinud, kuid klaasis värelevat, õrna karamelli tooni nägime küll. Seltskonna rosé armastajad kiitsid jooki taevani, mina sealhulgas, tegemist oli kindlasti ühe parima roséga, mida mul on elus õnnestunud proovida.

Esimesed aastakäigud valmistati William Deutzi roséd ainult Ay külas kasvanud Pinot Noirist, kuid alates 1990ndast aastast on koostises ka 25% Chardonnayd.

Aroomis oli tunda mineraalsust, soola lõhna, samuti õrnalt maasikaid.
Maitses punased marjad, maasikad ja mõrkjad noodid. Väga heas tasakaalus maitse!

 

Õhtu kaks viimast käiku oli sarnased ja samas erinevad Brut Millésime 2006 ja Brut Millésime 2007 alustasime nooremast.

Koostises: 60% PN, 10% Meunier, 30% CH.

Aroomis staaritsesid rosinad, kuivatatud aprikoosid ja mustad ploomid. 2006. aastakäigus tulid esile küpsemad ja jõulised röstinoodid.

Maitsed erinesid üksteisest enam, vanem aastakäik oli hästi sügava maitsega, heas tasakaalus. Tunda oli röstsaia, kusjuures hästi pikalt suuspüsiv röstisus. 2007 oli võrdluses neutraalsema ja nõrgema iseloomuga.

Kokkuvõttes sai vanem aastakäik kõrgemad punktid ning nii mõnigi osaleja hindas selle õhtu parimaks šampanjaks!

Deutz on suurepärane šampanjamaja, kelle valikus ei ole ühtegi nõrka või pettumust valmistavat jooki. Eestis on need poeriiulitel täitsa olemas, mina soovitan neid kindlasti proovida!

Champagne Joseph Perrier degustatsioon

Suvel tegime algust koduste šampanjadegustatsioonidega, möödunud laupäeval sai maitseklubi jälle kokku ning seekord tutvusime üheskoos Joseph Perrieri šampanjadega. Maja asub imekaunis Châlons-en-Champagnes, maja ajalugu ei hakka ma siinkohal ümber kirjutama, kirjas on see ühes minu varasemas postituses.

Laupäeval maitsesime kuut erinevat J.Perrieri mullijooki koos spetsiaalselt just selle joogi juurde valmistatud suupistega. Kuna istusime küünlavalges sumeda valgusega toas, siis värvuse kirjeldamise jätsime seekord ära.

Õhtu avalöök – Cuvée Royale Brut Blanc de blancs koos kammkarbi carpaccioga. Koostis 100% Chardonnay ja segust 15% on reservveini. Jooki on lastud keldrites küpseda minimaalselt 5 aastat. Aroomis oli röstist teravilja, aprikoose ja ploomisust. Maitses oli tunda sidrunikoort ja tsitrusvilju, üsna happeline ja äkiline, samas lõppmaitse oli magusa alatooniga. Kammkarbi magusus ja BdB kõlasid koos imeliselt! 

Teine käik Cuvée Royale Brut suitsetatud meriahvena määrdega krõbeleival. Koostis: 35% CH, 35% PN, 30% Meunier. Segus on 20% reservveini ja viinamarjad pärinevad enam kui 20 erinevast külast. Aroom hästi röstine ja õunane. Maitse heas tasakaalus, esile tükivad küpsed mahlased pirnid ja kerge karamelli puudutus ka.

Esimene aastakäigu šampanja oli Cuvée Royale Brut Vintage 2002 saatjaks forellimari pisikesel kuivikul. Koostis: 50% CH, 41% PN, 9% Meunier. Vein on keldrisügavustes küpsenud 6 aastat. Aroomis virsikud ja küdoonia. Maitse oli külluslik ja ümar, tundsime ingverit ja virsikumoosi. Forellimari oli merehõnguline ja väga maitsev, jook ja suupiste täiendasid üksteist kenasti.

Õhtu ülekaalukas lemmik oli Cuvée Speciale Brut Blanc de blancs Vintage 2006.

Koostis 100% CH. Aroomis oli tunda suitsust röstisust, väga põnev oli see suitsune puudutus. Samuti oli tunda tsitrusvilju. Maitse oli väga heas tasakaalus, rikkalik, saiaröstine, kerge happega ja paraja mulliga. Teistega võrreldes oli see BdB selgelt eristuva iseloomuga ja see meeldis meile väga! Ja kõrvale pakutud soolasiig sobis joogiga ideaalselt oma võrratu puhta ja klaari maitsega.

Maja lipulaev on Cuvée Joséphine seekord õnnestus meil maitsa 2004 aastakäiku, kõrvale pakkusin faasanipasteedi suupisteid. Koostis: 52% CH ja 48% PN. Aroomis oli tunda idamaiseid vürtse ja kuivatatud aprikoose. Maitse oli üllatavalt vaoshoitud, kergelt karamelline. Eelnenud BdB tõstis lati nii kõrgele, et nende kahe võrdluses pidi Joséphine alla vanduma. Vähemalt meie arvates. 

Õhtu lõpetas Cuvée Royale Brut Rosé, koostises 25% CH, 75% PN ja Meunieri. See oli vaieldamatult kõige tagasihoidlikum šampanja tol õhtul. Aroomis oli tunda punaseid marju ning maitses kerge leivasus ja vihjeid punastele marjadele. Üldmulje väga kesine, eks võimsate valgete tagant oli tal ka raske esile tulla. Olen korra ka varem J. Perrieri roséd joonud ning pean ütlema, et tookordne elamus oli muljetavaldavam.

Oli meeleolukas ja maitsev õhtu, maja stiil on äratuntav ja veinimeistri käekiri nauditav. NV šampanjade stiili peetakse lihtsasti mõistetavaks, joogid on pigem pehmed ja ümarad, kui rasked ja tugevad. Blanc de blancsi (BdB) peetakse teiste majade BdB-ga võrreldes mehelikuma stiili esindajaks. Saime pikalt selle üle arutleda, et kas ikka saab ühte jooki iseloomustada sõnaga “mehelik” kui erinevatel inimestel on erinev arusaamine mehelikkusest. Olgu kuidas on, aga Joseph Perrieri tasub teinekordki nautida!