Moët&Chandon Grand Vintage Rosé 2012

Moët & Chandon valmistas esimest korda aastakäigu šampanjat aastal 1842 ning valmistamise ajendiks oli soov pakkuda nõudlikele ameeriklastele ja brittidele küpsemat šampanjat.
Aastakäik 2012 on järjekorras juba 43. aastakäigu rosé. Aastal 2012 esitas ilm viinamarjakasvatajatele tõsiseid väljakutseid. Talvekülmad tulid varakult ja kevadel jagus öökülmi kauemaks kui tavaliselt. Augustikuu osutus saagi päästjaks – august oli soe ja kuiv, kuid saak ise jäi kümne aasta keskmisest 40% madalamaks (9000 kg/ha kohta). Viinamarjad olid magusamad ja suurema happesisaldusega kui eelmistel aastatel. Selline tasakaal meenutab aastakäike 2002, 1989 ja 1966, millal toodeti tippkvaliteetseid šampanjasid ja need aastad olid ka suure vananemispotensiaaliga.

Koostis: 42% PN (millest 13% on punane vein), 23% Meunieri ja 35% CH. Koostises domineerivad punased marjad ning seda on tunda ka veini iseloomus. Suhkruid on lisatud 5g/l.

Värvus oli väga punane, küpsete punaste sõstrate toon.

Aroomis oli tunda pohlamoosi, klaasis jooki liigutades ilmusid vaniljenoodid ja kodused vahvlid, võid oli tunda ja ka veidike metalsus. Hästi küps aroom oli.

Maitse oli aroomiga võrreldes oluliset toorem, happeline ja täis rohusust. Tunda oli greipi, tooreid punaseid sõstraid, kreeke ja ploome. Punastest viljadest pungil jook. See šampanja vajab aega, et areneda ja küpseda, aastat 5 kindlasti ja miks mitte ka kauem.  Oma pudeli avasime liiga vara, tegemist oli ulja noorukiga, täis hapet ja kirge, toorust ja tormakust. Aga ikkagi ka nüüd, oli ta tegelikult juba vägagi nauditav, eriti hästi passis ta kokku kanafilee ja päiksekuivatud tomatitest valmistatud hummuse suupistega.

Ameerika vahuveinid aastal 2018, osa 1

Sel suvel juunikuus puhkasime perega Ameerikas, üks meie väga hea sõber elab seal ning nii me vaheldumisi üksteisel siin- ja sealpool lompi külas käime. Viimaste jõulude ajal oli tema Eestis ning nüüd oli meie kord minna. Meie Ameerika piirdus seekord ainult idarannikuga, peamiselt veetsime aega suurtes linnades New Yorkis, Washingtonis ja Chicagos. Valisime minekuks juunikuu, kuna tappev kuumus saabub seal tavaliselt augustis. Sel aastal aga oli teisiti. Nii nagu Eestis algas suvi mai alguses, siis nii oli ka seal ning kõik kolm nädalat oli keskmine temperatuur 30C ringis. Mulle sobis, pigem mõnusalt soe suvine kuumus kui pintsakukraed kergitama sundiv külm põhjatuul. Nautisime igatahes täiel rinnal ning jagan siinkohal ka teiega oma mullitavaid elamusi.

Minu huvi reisides on alati maitsta kohalikke veine ja Ameerikas selleks võimalusi jagub. Hugh Johnson kirjutab oma 2018. aasta veiniteatmikus, et kuigi jätkuvalt toodetakse Californias 90% USA veinidest, siis teised osariigid on kasvamas, nt Washingtoni osariigis avatakse üks uus veinimaja lausa iga 15 päeva tagant! Veinipoodides ja söögikohtades on alati väga suur valik USA veine ning teisel kohal raudselt on Itaalia veinid. Newyorklased armastavad Itaalia veine, majaveinid on väga tihti Itaaliast, valgetest on suurim lemmik Prosecco kõrval Pinot Grigio.

Mis mind tõeliselt seekord üllatas võrreldes 4 aasta taguse mälestusega, oli tohutu suur valik “California Champange” sildiga vahuveine. Riiulite kaupa, erinevad tootjad ja pudeli hind alates 8 dollarist. Samal ajal algasid šampanjamajade tütarmajade poolt toodetud vahuveinide hinnad 20-25 dollarist. Californias toodetakse vahuveini juba alates 1860ndatest ning hoolimata Prantsusmaa pingutustest kaitsta champagne nime, pole see õnnestunud. Kuni need tooted EU-sse müüki ei jõua, on neil lubatud kasutada nimetust “California champagne”. Minu peamine huvi oli ikkagi tutvuda Vana Maailma suurte majade tegemistega Ameerikas, sain maitsta nii vanu tuttavaid kui uusi tegijaid ning “California champagnest” ma täna ei kirjuta.

Alustan vanast tuttavast majast Chandonist ning seekord maitsesin nende kaht erinevat vahuveini. Erilist vaimustust Chandon minus eelmine kord ei tekitanud ning paraku ka mitte seekord. Chandon Brut Classic värvus oli kuldkollane, hästi küps värvitoon. Aroomis oli pärmi ja tugevat röstisust ning maitses oli üleküpsenud õunu ja karamelli. Pimetestis ära ei petaks, üldmulje oli hea, röstine ja täidlane. Chandoni Blanc de Noirsi värvus oli tuhmblond, kergelt hallika tooniga beež. Aroomis olid kollased lilled, aga maitse oli suhtleliselt ilmetu. Kuigi poeriiulitel oli Chandoni vahuveine veelgi, siis otsustasin järgmistel kordadel teiste tootjate kasuks.

Järgmisena proovisime Hispaania gigandi Freixeneti poolt 1982. aastal asutatud Gloria Ferreri vahuveini, milline eelmine kord üllatas väga positiivselt, Seekord proovisime Sonoma Brut NV, mille koostises on 86,5% Pinot Noir ja 13,5% Chardonnayd, suhkruid on lisatud 12,4g/l kohta. Vahuveini värvus oli helekollane, valkja kuldse läikega. Aroomis olid röstised noodid ja maitse oli väga šampanjalik. Hape oli heas tasakaalus, tunda oli röstsaia, sidruneid ja hapusid rohelisi õunu. Väga hea vahuvein ning kui kunagi peaks tee viima läänerannikule, siis Ferreri veinimaja võiks külastada küll.

Järgmine kord kirjutan uutest kogetud maitseelamustest Gruetist ja Piper Sonomast. Seniks aga nautige kuldset sügist!

Dom Pérignon Vintage 2006

Esimene Dom Pérignoni šampanja oli vintage 1921, milline toodi turule aastal 1936. Special cuvée valmistamine oli tol ajal tundmatu nähtus, vaid Roedereri Christal oli varem ilmavalgust näinud, kuid Christali näol oli tegemist Vene tsaar Alexander II eritellimusega.

Aastani 1943 valmistati Dom Pérignoni aastakäigud Moët & Chandon aastakäigu šampanjadega samast veinisegust. 1921. aastakäiku peetakse läbi ajaloo maja parimaks, legendaarne oli 1976. aastakäik ning lähiminevikust peetakse parimaks, lausa erakordseks, 2003. aastakäiku.

Veinimeister Richard Geoffroy poolt loodud Dom Pérignonis kohtuvad kaks suurepärast ja äärmuslikku omadust – šampanja on koheselt valmis joomiseks ja samas omab ka väga pikka vananemispotensiaali. Viinamarjad korjatakse 9-st erinevast külast, millest vaid üks, Hautvillers, on premier cru küla, teised on grand cru külad. Hautvillersis asub Dom Pérignoni elukohaks olnud klooster ja tema viimane puhkepaik, meil oli au kevadise reisi ajal ka küla ja kloostriga lähemalt tutvuda.

Bränd “Dom Pérignon” kuulus algselt Mercier šampanjamajale, kus seda kunagi ei kasutatud ning Moët & Chandoni maja sai brändi kingituseks aastal 1927 kui abiellusid Francine Durand-Mercier ja Paul Chandon-Moët.

Peatsete abiellujatega on seotud ka minu esimene elamus Dom Pérignoniga, kui klaasides pärlendas vintage 2006 siis saime õnne soovida äsjakihlunud armsale paarile. Erakordsed sündmused väärivad erakordseid jooke!

Koostises ca 50%-50% CH ja PN (võimalikud väikesed kõikumised olenevalt aastakäigust).

Aroom oli kristallselge, puhas ja õhuline. Tunda oli lillelisust, südasuvist kuivanud heina, kuivatatud puuvilju ja röstiseid magusaid noote, küpseid ploome.

Maitse oli algfaasis hästi täidlane, ümar, täis tammeseid noote. Keskmaitse oli veidike kirbe, samas kreemine ja siidine. Maitse hääbus ühtlase ilusa joonena, lõpp oli üsna lühike ja maitse lõppes pehme vaniljenüansiga. Šampanja maitsed olid suurepärases tasakaalus.

2006. aastal olid ilmastikuolud Champagnes muutlikud, juuli oli erakordselt kuum ja august jahe ning vihmane. Erinevate aastakäikude võrdluses kukutavad eksperdid 2006. aastakäigu küpsete ja meelaste aastakäikudega samasse riiulisse, kuid tegemist ei ole nii küllusliku aastakäiguga kui oli 2002.

R.Juhlin on Dom Pérignoni pannud oma raamatus ka nimekirja “100 champagnes you should try before you die”:

The wine world’s strongest brand needs no introduction, and I can imagine that you have your own relationship with the curvy bottle with the beautiful olive green label. Unfortunately, far too many drink this gem in the wrong context. Devout enjoyment with a perfectly composed meal is my tip for maximum “Dom experience”!

Meie nautisime Domi koos siiakalaga ja ka niisama ning oli mõlemat moodi suurepärane. Elamuse saime igatahes meeldejääva ja vinge!

Vahuveinimajad Ameerikas vol.1

Mullimaailm veetis sel soojal suvel paar nädalat Ameerika idarannikul, mis andis võimaluse proovida tuntud šampanja- ja vahuveinimajade poolt Ameerikas valmistatud toodangut. Kuigi olen siiani hoidnud joont ja kirjutanud ainult šampanjadest, siis erandid ju ainult kinnitavad reegleid, sest tahan oma muljeid ka teiega jagada.

Esimene mullivein valmistati Ameerikas aastal 1842 Nicholas Longworthi poolt Ohio jõe kallastel, Cincinnati lähistel. Viinamarja sort, mida tol ajal idarannikul peamiselt kasvatati ja millest veini valmistati oli kohalik sort Catawba (Labrusca hübriid) – valmistati nii valget, roosat, nii tavalist kui ka mulliveini. Veini iseloomustamiseks kasutatakse spetsiaalset väljendit “foxy” – äärmiselt omapärase, kergelt kopitanud maitsega veinid, mille maitse kaldub rohkem animaalsuse kui lillelisuse, puuviljade poole ning kus seguneb ka kommidele sarnane metsmaasikaid meenutav aroom. Ilmselt oli tegemist äärmiselt pikantse vahuveiniga.

Californias valmistati esimene vahuvein arvatavasti aastal 1855 San Gabrieli veinimõisas Benjamin Davis Wilsoni poolt. Moët & Chandon oli trendilooja Euroopa suurte veinimajade liikumises üle ookeani, nad ostsid esimestena aastal 1973 Napa Valleys 324ha maad. Esimene Chandoni vahuveini valmistati Ameerikas aastal 1976. Mina proovisin Chandon NV Brut Classic´i, milline oli üsna happeline, domineerisid sidrunid ja õunad, omas üsna lühikest maitsebuketti ja oli kokkuvõttes üsna ilmetu vahuvein. Tegemist on maja kõige lihtsama veiniga ka, nii et võib-olla ootuspärane tulemus, teisi kahjuks seekord proovida ei õnnestunud.

Meeldivaima ja maitseküllaseima elamuse valmistas kohapeal Gloria Ferreri vahuvein – tegemist ei ole šampanjamajaga, vaid Hispaania gigandi Freixeneti poolt 1982 asutatud majaga. Ferrer alustas veinitootmist tegelikult Ameerika idarannikul juba 1930ndatel, kuid alles 1980ndatel liiguti teiste eeskujul läänerannikule. Kuna Freixenet Cordon Negro oli tol ajal Ameerikas enimmüüdud mullivein ja müüdi eelkõige hinda, siis tegi José Ferrer väga targa otsuse ning andis majale oma naise nime – Gloria Ferrer. Tekkis uus ja kvaliteetsem bränd, mida saab kallima hinnaga müüa. Freixenetiga võrreldes on muidugi tegemist mikrotootmisega, millest 10% imporditakse ka USA-st välja.

Mina maitsesin Gloria Ferreri Blanc de Noirs`i, mille koostises on 92% Pinot Noir ja 8% Chardonnayd.
Värvus hallikas lõheroosa, selline tuhmi helgiga. Aroomis oli tunda maasikaid, küpseid virsikuid ja punaseid ploome, samuti kerget saiarösti. Maitse oli hästi terviklik ja kompleksne, aimatavad maasikad, natuke vaniljet ja järelmaitses pähklite mõrusus. Mullid olid pisitillukesed ja tihedates jugades. Kokkuvõttes suurepärane vahuvein, mis kindlasti teeb tuule alla nii mõnelegi keskpärasele šampanjale.

Vahuveinimajad Ameerikas vol.2 ilmub õige pea.

Moët & Chandon

Olen Moët & Chandonist kirjutamist ikka alati edasi tulevikku lükanud, sest vist ei leidu inimest, kes M&C maitsnud ei ole. Veel umbes 5 aastat tagasi oli see üks vähestest brändidest, millist oli võimalik Eesti kaubandusvõrgust osta ning pidulikematel puhkudel on paljud meist seda ka teinud. Tänaseks on poelettide valik õnneks positiivses suunas liikunud ning valida on kümnete erinevate brändide vahel. Küll aga eelistavad ka täna väga paljud just M&C šampanjasid ning kindlasti on selle taga brändi tugev tuntus sh teadmine tarbijate peas et šampanja = Moët & Chandon.

Moët perekond on tegelikult Hollandi päritolu, kuid nad tegutsevad Champagnes juba aastast 1400. Šampanjamajale pani aluse Claude Moët aastal 1743, kui tõelise tunnustuse osaliseks sai maja 1800ndate alguses. Nimelt õppis Napoleon Bonaparte Brienne sõjalises akadeemias koos Jean-Rémy Moëtiga ning neist said head sõbrad. Jean-Rémy oli nutikas ärimees ning ta oskas oma sõpruse Napoleoniga äri kasuks keerata. Napoleoni tarbeks ehitati isegi Le Trianoni nimeline loss, et tal oleks kuskil peatuda oma Champagne visiitide ajal.

Aastal 1832 muudeti maja nimi Moët & Chandoniks, täna kuulub ta LVMH gruppi. 82% toodangust eksporditakse, kusjuures aastane kogutoodang on 32 miljonit pudelit! Kasutatakse üsna moodsat tehnoloogiat ning tavašampanjad on nn kindlapeale minekud. Kohati tundub, et M&C on loobunud tõsise šampanjamaja imago hoidmisest ja jätnud sellise “ekspertšampanjade” tootja imago Krugi ja Ruinarti kanda. Välja arvatud muidugi maja lipulaev, maailma üks tuntumaid šampanjasid – Dom Pérignon, mille esimene aastakäik valmistati juba aastal 1921.

Moët & Chandoni NV šampanjad on kergesti mõistetavad, need on õhukesed, värsked, pretensioonitud ning vastavad paljude veinijoojate maitsele. Tegemist on laiatarbe kaubaga ning tänu tuntusele ja ulatuslikule turundusele on müüginumbrid kindlasti suured.

Richard Juhlin on Moët & Chandon Brut Impériali nimetanud ka 100 šampanja hulgas, mida peab elu jooksul proovima. Selgitus sellise valiku kohta on minu arvates päris hea (kirjapilt muutmata):

Moët & Chandon Brut Impérial compared with a top sparkling wine.
It is hardly for quality reasons that I included this wine. No, I just think it belongs to your general education when tasting the world’s best selling champagnes. Also, it is an excellent reference point to work from grading your truly great tasting experiences. Pick any sparkling wine you want and put it next to a regular bottle of Moët, and I promise that you would rather drink champagne. Einstein was right when he said that everything is relative. (R.Juhlin “A Scent of Champagne”)

 

Koostis: 50% Pinot Noir, 40% Meunier, 10% Chardonnay.

Värvus helekollane, mull üsna suur.

Aroomis tunda rohelisi õunu, kevadist rohusust ja valgeid lilli.

Maitses tundsin enam röstisust ja leivasust, mis jõudis kesta isegi keskmisest pikema lõppmaitse lõpuni. Samuti oli tunda sidrunikoort ja heledaid luuvilju.

Kes soovib, see proovib ja miks mitte järgida R. Juhlini soovitust?