Gratiot-Pillière Millésime 2011

Gratiot-Pillière on põneva ajalooga maja, millest pikemalt saab lugeda ühest minu varasemast postitusest. Leidsin samast Lootsi tänava poest ka teise nende šampanja, seekord ühe üsna noorukese – 2011 aastakäigu. Soome esišampanjasõber Essi Avellanin üllitas sel kevadel oma uuenenud šampanjaraamatu ning tema iseloomustab aastat 2011 järgmiselt: “Viinamarjaaedade jaoks väga keeruline aasta. Öökülmad, rahe ja vihm olid kõik valel ajal. Tagajärjeks oli probleem hallitusega…”. Hindeks annab ta aastakäigule 1 tärni 5-st. Eksperdid hindavad aastakäigu arengut, potensiaali ja tugevust ajas pidevalt ümber, meie pigem põnevusega tahtsime proovida nii noort aastakäiku nii keerulisest aastast.

Reeglina valmistatakse aastakäigušampanjasid väga headel aastatel, kui on ideaalsed ilmastikuolud. Veinimeister on teinud huvitava valiku nii aasta kui joogi koostise osas, lausa 70% on segus Meunieri. See viimane on ilmselt veinimeistri teadlik valik, Meunieri sisaldavad šampanjad küpsevad kiiresti, on röstiste nootidega ning need saab siis kiiremini ka müügile paisata. Pudelisse on see jook pandud kevadel 2012, lisatud suhkruid 9g/l ning hoitud keldris minimaalselt 36 kuud.

Koostises siis nagu öeldud juba 70% Meunieri, 25% CH ja 5% PN.

Värvus oli kergelt tumedama varjundiga kuldkollane.

Aroomis olid tunda virsikuid, pirne ja aprikoose, hästi rikkaliku lõhnaga jook.

Maitse oli väga täidlane, lausa magusate suhkrunootidega. Suus oli ploomikooki, röstiseid vihjeid, küpseid luuvilju ja isegi rosinaid.

Aperitiiviks oli see jook kindlasti liiga täidlane, aga mõne liharoa juurde võiks teda küll sobitada. Igati tore jook, vananemispotensiaali sel ilmselt ei ole, aga koheseks nautimiseks oli klaasis maitseid küll ja küll.

Gratiot-Pillière Blanc de Blancs 2010

Veinivalmistamise tarkusi on selles perekonnas edasi antud isalt pojale juba aastast 1657. Charly-Sur-Marnes sündinud Louis Gratiot alustas viinamarja kasvataja ja valge veini tootjana. Täna toimetab majas 11. veinimeistrite põlvkond!

Marie-Désiré Gratiot sai 1899. aastal riikliku auhinna kõrge kvaliteetse valge veini tootmise ees. See oli suur au ja uhke tunnustus. Tipphetkele aga järgnesid raske ajad: viinapuutäid laastasid piirkonda ning sellele järgnes I maailmasõda. Õnneks ei suutnud need katsumused Gratioti perekonda maha murda ning maja hakati uuesti üles ehitama. Vahepeal tuli üle elada veel ka II maailmasõda, aga maja nimi ja viinamarjaaiad õnneks säilisid.

Aastal 1963 valmis maja esimene šampanja Daniel Gratioti käe all, tol ajal jagati tootmist paari teise viinamarja kasvatajaga. Jean-Claude Gratiot, Danieli poeg, lansseeris koos abikaasa Françoise Pillière’ga aastal 1969 šampanjabrändi Gratiot-Pillière. Tol ajal nappis väikestel majadel tuntust ja ostjaid, nõudlust šampanja järele ei saa tänapäevaga kuidagi võrrelda. Jean-Claude laadis auto šampanjakaste täis, sõitis Pariisi äärelinnadesse ning müüs oma šampanjat väikestele poodidele ja turul. Tasapisi nende tuntus kasvas ning tekkis rahalisi vahendeid osta juurde maad ja istutada uusi viinapuid.

Olivier ja Sébastien Gratiot, Jean-Claude ja Françoise pojad, võtsid maja juhtimise üle aastal 1991. Ilmastikuolud olud olid esimesel aastal väga rasked, kevadised öökülmad tegid noortele viinapuudele liiga ning saak oli dramaatiliselt väike. Aga pärast seda aastat on õnneks ilmaolud noorte meeste tegemisi soosinud. Maja omab 18ha viinapuuaedu Marne orus, savisel lubjakivi pinnasel, kasvatatakse 80% Meunieri, 15% CH ja 5% PN ning valdavalt domineeribki segušampanjades Meunier.

Leidsin Gratiot-Pillière šampanjad kevadel sadama lähistel Lootsi tänaval asuvast Veinid Koju poest. Esimesena maitsesime Brut Blanc de Blancs 2010:

Koostises 100% CH, värvus kuldkollane ja särav. Vein on pudelis küpsenud minimaalselt 36 kuud.

Aroomis tundsime tsitrusviljade värskust, valgeid lilli, virsikuid, viirpuud ja õrna röstist mandlit.

Maitse oli tugevalt pirnine, karamelline ja mõnusate kreemiste maitsenootidega. Hape oli heas tasakaalus, lõppmaitse oli suht lühike ja kergelt mineraalne. Šampanja sobib suurepäraselt peolauale kammkarbi või teiste mereandide saatjana.