Lõuna-Prantsusmaalt pärit Vicomte Florens de Castellane asutas šampanjamaja 1895. aastal ning kaunistas pudeli sildi St André ristiga. Sajandivahetusel sai de Castellani šampanjast Pariisi teatrite ja kõrgklassi restoranide trendijook. Aastal 1902 kujundas kuulus Itaalia kunstnik ja karikaturist Leonetto Cappiello neile esimese reklaamiplakati, milline on postkaardil jõudnud mõni aeg tagasi tänu Postcrossingule ka minuni.
Kokku kujundas Cappiello elu jooksul enam 530 erinevat postrit, millised on ka tänapäeval väga müüdav kaup.
1930ndatel hakati de Castellanes vaatama ka Prantsusmaalt kaugemale ning alustati šampanja eksportimist maailma suurlinnadesse: London, Stockholm, New York, Sydney, Berliin – kõikjal joodi de Castellani šampanjat.
Maja läks Laurent-Perrieri täielikku omandusse aastal 1985 ning sellest ajast saadik on veinitootmise tehnoloogiat tugevalt kaasajastatud. Väidetavalt on šampanjad muutunud maitselt puhtamaks ja klaarimaks, kuid kaotanud isikupäras. Šampanjasid müüakse tänapäeval kolme erineva brändi alt: de Castellane, Maxim ja Ettore Bugatti.
Champagnes ringirändajatel on hea teada, et de Castellani majas on täna avatud veinimuuseum ning imeline Liblikate Aed, kus troopilises kasvukeskkonnas lendab vabana ringi ca 400 erinevat liblikaliiki.
Minu ainus kogemus senini de Castellane šampanjaga on Brut Croix Rouge, milline jõudis minuni suurlinnast Brüsselist.
Koostises 35% Pinot Noir, 35% CH ja 30% Meunieri.
Ilus helekollane värvus, klaasis purskasid tihedad mullijoad.
Aroomis tunda küpsiseid, magusaid aprikoose ja poolküpseid nektariine.
Maitses kerkib esile röstine ja suitsune noot, hästi sirgeseljaline iseloom on sel joogil. Lõppmaitse hästi rohune ja mõrudate nootidega.
Kokkuvõttes on tegemist huvitava iseloomuga, iseäraliku ja nauditava šampanjaga.
Mullimaailm 