Imelisel reedeõhtul kogunes meie pisike šampanjaklubi, eesmärgiga süveneda Deutzi šampanjamaja loomingusse. Eestis on Deutz juba ammu ning mul on väga meeldivaid hetki olnud nii Brut Classicuga kui ka roséga. Kuna oli reede õhtu, siis me ei jõudnud suupisteid valmistada ning läksime seekord kergema vastupanu teed – tellisime austreid. Sõime neid nii toorelt kui gratineeritult. Austrid ja šampanja on klassikaline koosolus, värsked austrid ja õrnad mullid on üksteise jaoks loodud.
Esimesena lendas kork pudelilt, millel oli silt Blanc de Blancs 2008. Kork lendas ning klaasi valatud mullijook lõi meid kõiki oimetuks. Sõna otseses mõttes, osad meist ei toibunud sellest maitseelamusest õhtu lõpukski, kindlasti oli tegemist ühe eilse õhtu parima, kui mitte kõige parema joogiga.
Koostis 100% Chardonnay.
Aroomis lõi esimese hooga ninna hästi tugev küpsetis ja röstisus. Kui panna talulauta suur hunnik heinu, lasta neil seal seista ja vajuda, võib-olla hakkab isegi altpoolt kergelt mädanema ja kui pistad nina sinna heinahunnikusse, siis tunned sama aroomi – see oli Saale nägemus aroomist. Tasapisi lisandusid puuviljanoodid, hästi küpsed, kes tundis pirni, kes hurmaad. Põnevalt hiilis aroomi tagaplaanil aga hoopis selline imal hape, selline varjatud, luusiv aroominüanss. Äärmiselt põnev ja mitmekülgne aroom!
Maitse oli sama põnev, alguses oli tunda päikese poolt kergelt kõrvetatud rohtu, kus lisaks röstile ikka on veel rohusust ka tunda. Keskmaitse ümar ja mesine, minule sümpatiseeris kõige enam täiesti lõpus keelel jääv pehme ja magusa alatooniga koduõlu maik.
Milline üheshingamine aroomil ja maitsel, milline suudpaitav hellitus! Suurepärane šampanja, uskumatu elamus, mis jääb kindlasti kauaks meelde.
Teisena mekkisime Brut Classicut, mis on väga maitsev traditsiooniline šampanja, aga eile jäi ta suurepärase avalöögi varju. Võib-olla vajaks ta ka veidi küpsemist pudelis veel, eile tundus maitse kergelt sinepine, sellerivart oli isegi tunda. Küpseid noote oli üllatavalt vähe, samas nagu öeldud, siis BdB surus ta kindlasti ebavõrdsesse positsiooni.
Kolmas valik oli võib-olla ootamatu, aga minu poolt teadlikult rea keskele paigutatud – Cuvée William Deutz Rosé 2002. 
R.Juhlin on valinud selle rosé 100 šampanja hulka, milline tuleb enne surma kindlasti ära proovida. Tema hinnangul on tegemist maailma paremuselt nr.2 roséga (kõik aastakäigud) pärast Louis Roedereri Cristal Roséd. R.Juhlin soovitab teha nii: Go to Normandie, Bretagne, or Gotland and sit down and wait for the slow sunset, and enjoy it when the rocks adopt the same pink tint as the contents of the glass.
Meie küll päikeseloojangut ei näinud, kuid klaasis värelevat, õrna karamelli tooni nägime küll. Seltskonna rosé armastajad kiitsid jooki taevani, mina sealhulgas, tegemist oli kindlasti ühe parima roséga, mida mul on elus õnnestunud proovida.
Esimesed aastakäigud valmistati William Deutzi roséd ainult Ay külas kasvanud Pinot Noirist, kuid alates 1990ndast aastast on koostises ka 25% Chardonnayd.
Aroomis oli tunda mineraalsust, soola lõhna, samuti õrnalt maasikaid.
Maitses punased marjad, maasikad ja mõrkjad noodid. Väga heas tasakaalus maitse!
Õhtu kaks viimast käiku oli sarnased ja samas erinevad Brut Millésime 2006 ja Brut Millésime 2007 alustasime nooremast.
Koostises: 60% PN, 10% Meunier, 30% CH.
Aroomis staaritsesid rosinad, kuivatatud aprikoosid ja mustad ploomid. 2006. aastakäigus tulid esile küpsemad ja jõulised röstinoodid.
Maitsed erinesid üksteisest enam, vanem aastakäik oli hästi sügava maitsega, heas tasakaalus. Tunda oli röstsaia, kusjuures hästi pikalt suuspüsiv röstisus. 2007 oli võrdluses neutraalsema ja nõrgema iseloomuga.
Kokkuvõttes sai vanem aastakäik kõrgemad punktid ning nii mõnigi osaleja hindas selle õhtu parimaks šampanjaks!
Deutz on suurepärane šampanjamaja, kelle valikus ei ole ühtegi nõrka või pettumust valmistavat jooki. Eestis on need poeriiulitel täitsa olemas, mina soovitan neid kindlasti proovida!
Mullimaailm 