Henri Goutorbe Special Club 2005

H. Goutorbe maja asub Aÿ külas, nad kuuluvad Club Tresors de Champagne ühendusse ning korra elus on olnud mul au ka seda maja külastada. Emile Goutorbe (1890-1956) pühendas kogu oma elu viinapuude kasvatamisele, šampanjamaja visooni kujundas ja viis ellu tema poeg Henri (1922-2009). Alates 1970ndatest toimetab majas Henri poeg René, abiks on tal abikaasa ja kolm täiskasvanud last: Elisabeth, Bertrand ja Etienne. Neile kuulub 22 hektarit viinapuuaedu, kus kasvab 70% Pinot Noir, 25% Chardonnay, 5% Meunier. Aastane kogutoodang on 180 000 pudelit.

Kohapeal maitsesime tookord paari erinevat šampanjat ning sel kevadel oli õnn taas proovida majast kaasatoodud Special Club 2005 mille avasime Kairega meie aias.

Koostises 75% Pinot Noir, 25% Chardonnay.

Värvus klaasis oli huvitava, kergelt roosaka varjundiga kollane.

Aroomis oli tunda lapsepõlvest mälus püsiva värskelt klopitud vahukoore purgist tulevat hõngu, samuti pehme või, võiküpsiste ja õrnalt röstiseid noote. Hästi mõnusalt ümar ja täidlane aroom.

Maitse üllatas alguses ootamatult tugeva sidruniga, justkui sidrunimahla oli tunda. Hape oli üsna tugev ja tuntav. Andsime joogile aega klaasis veidi soojeneda ja avaneda ning šampanja muutus pehmemaks, täidlasemaks ja ümaramaks. Maitsesse ilmusid õunakook ja küpsed puuviljad. Väga heas vanuses ja tasakaalus šampanja, selline iseloomuga, stoilise rahuga kulgev jook. Lõppmaitse oli päris pikk ja aimata oli sidruniseemne mõrkjust.

 

Suvepäevad Bollingeriga

Kujutage nüüd korraks ette: on laupäev, imeliselt soe ja päikseline juulikuu pärastlõuna. Puhub kerge tuuleiil, päike särab ja paitab õrnalt seitsme graatsia paljaid õlgu kui nad istuvad soojale rannaliivale kaetud valge linaga laua taha. Meri loksub kergelt, liiv on soe ja meeleolu pidulik. Laual ootavad hõrgud suupisted ja kuuleris on jääs kolm pudelit Bollingeri. Seda päeva on kaua planeeritud ja oodatud.

Stop! Elame Eestis ja meil on Eesti suvi! Oli kauaoodatud laupäeva hommik ja vihma tuiskas. Tuuleiilid kihutasid mööda kodumaad ringi ja viisid rannamajakesest öösel elektri. Pealinnas jäeti halva ilma tõttu isegi tantsupeo etendus ära. Graatsiad otsustasid mere äärde mitte minna, suvepäevad koliti ümber pealinna ja päikese asemel paitas meie kaetud õlgu kaminasoojus.

Laud oli ikkagi kaetud maitsvate suupistetega ning külmkapis olid Bollingerid. Olime seda päeva kaua oodanud ja planeerinud ning ei ole halba ilma, vaid peavad olema sobilikud riided ja korralik ulualune.

Bollingeriga oli meie mulliklubil meeliülendav kohtumine eelmise aasta mais, kui olime oma klubiseltskonnaga väljasõidul Reimsis ning pühapäeva hommikul jõime katedraali imetledes Bollingeri roséd. Sestap tekkis ühisotsus suvepäevadel just seda maja põhjalikumalt tundma õppida. Valisime välja kolm aastakäigu šampanjat ning püüdsime leida jookidele väärilised toidud.

Esimene käik oli 2005 La Grande Année. Kõrvale sobitasime Parmesani ja baklažaanikreemi koos röstitud ciabattaga.

Koostises 70% Pinot Noir ja 30% Chardonnay, segus on kasutatud 13 erineva aia marju, 95% pärinevad grand cru aladelt ja 5% premier cru aedadest. Suhkrut on lisatud 6g/l kohta.

Värvus – tumedate toonidega helkiv kollane.

Aroomis oli tunda erivaid õunavarjundeid, röstitud kõrvitsat, veidi mesiseid noote ja pähkleid.

Maitses oli tunda õunakooki ja küpseid puuvilju, Põltsamaa kuldse õunaveini mekki. Parmesaniga sobisid nad kokku ülihästi, juustu magusus ja šampanja moodustasid hästi tervikliku koosluse. Tõdesime kõik, et tegelikult see jook enda kõrvale toitu üldse ei vajagi, väga nauditav on see jook ka üksinda. Suurepärane algus!

Teine käik oli 2005 La Grande Année Rosé koos pardi-rillette, Guandalupe meloni ja Serrano singiga.

Koostises 72% Pinot Noir ja 28% Chardonnay, viinamarjad pärinevad samuti 13 aiast ning lisatud on 5% La Côte aux Enfants punast veini. Suhkrut on lisatud 7g/l kohta.

Värvus oli porgandikarva oranž, peaaegu sama toon kui melonil.

Aroom oli röstine ja leivane, viited küpsetistele ja puidunootidele.

Maitses oli punaseid marju, tugevat hapet ja mõrkjaid noote. Part oli selle rosé jaoks liialt tugevasti maitsestatud, kuid see-eest Serrano singi ja meloniga oli maitsekooslus ülihea. Taaskord suurepärane etteaste Bollingerilt ning rosé armastajad panid selle oma elu edetabelis kindlasti Top3 hulka.

Kolmas šampanja oli Bollinger R.D 2002 mille kõrvale nautisime Old Comté juustu, vana Rotterdami juustu ning trühvlipastaga röstsaia.

Koostises 60% Pinot Noir ja 40% Chardonnay, koostises on 23 erineva aia viinamarju. Suhkrut on lisatud 3-4g/l kohta.

Aroomis oli karamelli, küpseid marju ja mõrudaid mandleid ning vürtse, hästi täidlane aroom.

Maitse oli hästi täidlane ja karamelline, võimas ja tugev, samas hape oli parajalt tagasihoidlik. Lõppmaitse oli mineraalne ja kergelt mõrudate nootidega. Old Comté sobis selle šampanjaga ülihästi, juust oli kergelt animaalse maitsega ning sobitus šampanjaga perfektselt!

R.D toodi turule esmakordselt aastal 1963. Madame Bollinger leppis oma New Yorki agendiga kokku, et Ameerika turul lastakse müüki spetsiaalne, limiteeritud hulk šampanjat “Réserve 1947”. Mõte oli tekitada konkurentsi turul pakutavate “special” ja “Prestige cuvées” šampanjadele.
Madame idee oli valida välja vana aastakäik, see võimalikult hilja settest vabastada ja lisada vähe suhkruid nagu Extra Bruti puhul. Aastal 1967 otsustati nimekuju Bollinger R.D kasuks, mis tähendabki Récemment Dégorgé, Recently Disgorged.
Hoolimata halvast ilmast oli meil suurepärane tutvumisõhtu Bollingeriga, kõik šampanjad olid tipptasemel ja ilmselt see teisiti olla ei saagi. Hea töö, Madame Bollinger!

Paul Bara Special Club 2005

Paul Bara šampanjamaja asutati Bouzy külas aastal 1833 ning sellest ajast saadik on maja juhtimist perekonnas põlvest põlve edasi antud. Täna juhib maja Chantale Bara, kes on võtnud eesmärgiks arendada brändi selliselt, et avaneksid uued turud ja uued võimalused šampanja eksportimiseks. Mul on olnud õnn kohtuda Paul Bara šampanjadega nii Reimsis kui Eestis ning sel aastal õnnestus taaskord Paul Bara šampanjat proovida tänu Georgile, kes kevadel Champagnes käis. Õige hetk pudeli avamiseks tundus meie M-i 16ndal sünnipäeval, maikuu alguses. Niisiis Special Club 2005:

Koostises 30% CH ja 70% PN.

Värvus helekollane ja särav.

Aroomis oli tunda rohusust: kirbed orasheinad ja pisut vanev nõges, lisaks veel mineraalsust ja mesiseid noote. Kui aus olla, siis aroomi tagaplaanil seisid ja ootasid oma aega kerged ja õrnad röstised noodid.

Maitse oli kergelt suitsune ja tunda oli mineraalseid noote, samas olid pildil ka karamellised maitsetorked. Lõppmaitse oli hästi rohune ja kirbe, kuid õnneks mitte väga mõru. Hape oli suhteliselt nõrguke. Šampanja oli heas tasakaalus juba täna, ei tea mis juhtuks mõne aasta pärast.

 

Kevadel Champagnes osa 2

Meie teine päev Reimsis algas maitsva hommikusöögiga ja pärast kehakinnitamist rentisime endile kaheks päevaks auto. Esimene sihtkoht oli Chigny-les-Roses külas asuv J. Lassalle šampanjamaja, milline asutati aastal 1942 ning täna juhivad seda kolme põlvkonna naised. Vanim proua on üle 80 aasta vana, kuid armastab endiselt nii veini kui šampanjat (meie giidi sõnul) ning osaleb igapäevaselt veinimaja töös. Neile kuulub 16 ha viinamarjaaedu seitsmes erinevas külas. J. Lassalle maja kuulub ühendusse Club Tresors de Champagne, milline asutati 1971. aastal ja kuhu ühtekokku kuulub 28 erinevat maja, kes ise kasvatavad oma viinamarjad ja ise valmistavad šampanja. Klubisse kuuluvad majad jagavad samu väärtusi ja põhimõtteid ning igal majal on oma Special Club nime kandev šampanja, millist valmistatakse vaid väga headel aastatel. Varem on mul olnud õnne maitsta ühendusse kuuluva Paul Bara maja šampanjasid.

Tulles tagasi J.Lassalle juurde, siis sattusime nende juurde õnneks ennelõunasel ajal ning tänu sellele õnnestus näha ka šampanjavalmistamise erinevaid etappe. Parasjagu toimus magnumpudelite discorgement, s.t eemaldati pärmisete, lisati veidi veini ja suhkrulahust ning pudel sai peale uue korgi, videot (autor K.R) vaata siit:

Pärast ringkäiku majas ja keldrites õnnestus meil maitsta kaht erinevat šampanjat: Préférence ja Rosé. Mõlemad olid suurepärased šampanjad, kuid rosé meeldis meile tibake enam. Tegemist on hästi elegantsete, kergete ja peene mulliga šampanjadega, mis lausa sulasid suus ja jätsid sametise mulje.

Préférence koostises 1/3 PN, 1/3 CH ja 1/3 Meunieri, Rosé koostises 65% PN, 15% Meunieri ja 20% CH. Nautisime imelist päikselist päeva ning lahkusime kaasas kastitäis “suveniire”. Eestisse sai toodud nii Special Club 2007, BdB 2007  kui ka vanaisa poolt tütretütrele valmistatud Angéline 2008. Aga nendest lähemalt kunagi tulevikus.

Edasi kulges tee Hautvillersi külla, kus võtsime kerge lõunaeine ning vaatasime üle munk Dom Pérignoni haua külas asuvas kloostris. Seejärel võtsime suuna Aÿ külla, sest seal ootas meid ees H. Goutorbe maja külastus.

See maja kuulub samutiühendusse Club Tresors de Champagne. Emile Goutorbe (1890-1956) pühendas kogu oma elu viinapuude kasvatamisele, ta oli nn taimekooli pidaja.
Šampanjamaja visooni kujundas ja viis ellu tema poeg Henri (1922-2009) ning täna toimetab majas tema poeg René koos abikaasa ja kolme täiskasvanud lapsega. Meil õnnestus seal õdusas majas jahutavate võlvide all maitsta kolme erinevat šampanjat:

Cuvée Tradition Brut (koostises 70% PN, 5% Meunier, 25%CH)

Cuvée Prestige Brut Premier Cru (koostises 7o% PN, 5% Meunier, 25%CH)

Special Club Grand Cru 2005 (koostises 70% N, 30%CH).

Kõik olid väga nauditavad šampanjad, esimene neist lihtsam igapäevašampanja, teine juba veidi elegantsem ning Special Club oli küps, täidlane ja täis jõudu.

Kes Champagne piirkonda plaanib reisida, siis Aÿ ja naaberküla Mareuil-sur-Aÿ tasub kindlasti kavva võtta, sest seal on lisaks H. Goutorbele väga palju toredaid šampanjamaju: Bollinger, Ayala, Billecart-Salmon, Philipponnat, Deutz, Marc Hébrart jpt. mida kindlasti tasub võimaluse korral külastada.

Teise päeva lõpetasime õhtusöögiga Reimsi populaarses söögikohas Les Crayeres Brasserie “Les Jardin”, milline asub pargipuude alla peidetuna otse 5* hotelli taga. Kel soovi, võib õhtustada ka hotelli peenemas restoranis, meie otsustasime seekord brasserie kasuks. Teenindus oli super ja toidud söögikoha taseme kinnitajaks. Kõige eredama elamuse said need, kes julgesid tellida vasika harknääret. Liinale lähevad siinkohal teele tänusõnad meie reisi söögikohtade soovituste eest!

Pärast õhtusööki jalutasime veel linnas ning saime osa ka katedraali peal toimunud valgusshow’st.

Charles Heidsiecki õhtusöök

Lõpuks ometi õnnestus meie šampanjaklubil teha teoks oma ammune unistus ning degusteerida ühel õhtul kõiki Eestis saadaolevaid Charles Heidsiecki šampanjasid. Legendaarse maja šampanjade auks korraldasime laupäeval õhtusöögi ning iga šampanja kõrvale püüdsin valida sobivaima roa, mis aitaks esile tulla šampanja parimatel maitsenüanssidel. Ja teisalt pidi roog olema piisavalt neutraalne, et šampanjat mitte varju jätta. Tulemus oli suurepärane, aga kõigest juba järjekorras.

Esimene käik olid austrid ja Brut Réserve.

Šampanja valmistamiseks on kasutatud 40% reservveine, mõned neist vanemad kui 10 aastat. Ilmselt on nii suure koguse reservveinide kasutamine ongi üks selle šampanja suurepärasuse saladus. Koostises 40% PN, 35% Meunier, 25% CH. Värvus kuldkollane, kerge rohelise läikega, hästi särav toon. Aroomis oli tunda röstiseid noote ja pähkleid. Samuti oli tunda sügises aias ringihõljuvat üleküpsenud õunade ja ploomide lõhna, kergelt mädanevate puuviljade lõhna. Maitses oli tunda mineraalsust, kriiti, leivasust ja ploome. Šampanja oli heas tasakaalus, kõik oli täpselt paigas. Suurepärane šampanja, mis võlus meie seltskonna esimesest sõõmust. Charles Heidsiecki Brut Réserve on mitu korda valitud maailma parimaks NV-ks ning täiesti õigustatult! Austrid selle joogi kõrvale olid täpselt tasakaalukad ning hästi passivad saatjad.

Teine käik – kanamaks, ploomid ja Brut Millésime 2005.

Koostises 60% PN ja 40% CH. Värvus tumedam kuldkollane võrreldes Brut Réservega. Aroomis domineeris õunakook koos maitsvate röstitud metspähklitega. Samuti oli tunda küpse meloni aroomi, küpseid aprikoose ja ploome. Maitse oli täidlane ja küps, magusa röstitud leiva maitsega. Kergelt konjakiga flambeeritud kanamaksa ning ahjus küpsetatud ploomidega oli maitsekooslus vägev. Erinevus Brut Réservega ei olnud nii suur kui oleks arvanud, loomulikult oli sügavuses ja küpsuses vahe sees, kuid mõlemad šampanjad võib julgelt liigitada superkvaliteedi sarja.

Kolmas šampanja Rosé Millésime 1999 ja saatjateks vasikas, peet ja vaarikas.

Kuuldused selle veini suurepärasusest käivad mööda Eestit juba mitu kuud, tegemist on maailma ühe suurima roséga. Vein on küpsenud keldris 12(!) aastat, koostises 70% PN, 30% CH, lisatud on 7% punast veini. Värvus terrakota punane, Aseri telliste värvi. Aroomis oli tunda vaarikaid ja õrnalt pipart. Maitse oli hästi täidlane ja heas balansis, tunda oli õunamoosi. Keskmaitse läks magusate nootide poole, kuid ainult korraks, sest lõpus oli tunda pipart, calvadost ja mis peamine – särtsakust. Vasikakarbonaad koos ahjupeedi ja õrna vaarikakastmega kaunistasid seda imelist šampanjat. See šampanja on väga mitmekihiline ning ma arvan, et esimese korraga me päris viimase kihini ei jõudnudki. Selles joogis oli veel midagi salapärast, millele me esimese hooga pihta ei saanud. Paar kihti saime lahti, kuid tegelikult tahaks seda roséd võrrelda teiste rosédega. Niivõrd huvitav ja eriline tundus see.

Viimane šampanja oli legendaarne Blanc des Millénaires 1995 Vintage ja selle kõrvale pakkusime vaid õhukese viilu Juustukuningate trühvlijuustu.

Maja endine lipulaev Champagne Charlie otsustati ühel hetkel asendada Blanc des Millénairesiga ning see otsus on kutsunud esile vastakaid tundeid ja arvamusi. Kui Champagne Charlie cuveé oli valmistatud peamiselt punastest marjadest, siis Blanc des Millénairesi koostises on 100% CH mis tähendab hoopis teise karakteriga veini. Aga meie minevikku ei tunne, sestap hindasime tänast lipulaeva.

Nagu öeldud siis koostises 100% CH, värvus kuldkollane. Vein on arenenud settel ja keldrites 17 pikka aastat. Aroom oli hästi mesine, tunda oli küpseid kollaseid ploome, äsjakeedetud moosi aroomi ja vaniljet. Maitse oli mitmekülgne, tunda oli parajalt hapet, pärmi ja võiküpsiseid. Tõeline superšampanja, mis klaasis end avab, elujõudu ja särtsakust on tal väga palju. Tõeline pärl, mis enda kõrvale ei vajagi toitu, viiluke trühvlist nüanssi oli täpselt täpp i tähe peal. Suur šampanja!

R. Juhlin on oma viimases raamatus ära toonud loetelu šampanjadest, milliseid peaks enne surma kindlasti proovima ning nimekirjas sees on ka 1995 Blanc de Millénaires. Toon siinkohal ära ka autori kaassõnad selle veini juurde: “A wine that symbolizes the super polished and roasted era with Daniel Thibault, legendary winemaker at Charles Heidsieck, who passed away much too early in 2002. Today, the wine is an ultra-sophisticated tidbit, which is among the most inviting and difficult to pinpoint”.

On suur rõõm, et Charles Heidsieck on Eesti turule jõudnud ning igal juhul tasub neid šampanjasid proovida. Iga sõõm on oma hinda väärt ning elamus on garanteeritud!

 

Sume suveõhtu Ayalaga

Suvi lasi end sel aastal küll liiga kaua oodata, aga lõpuks ometi on ta päral ning laseb pikalt väljas istuda ning ilma ja seltskonda nautida. Seekord tegime tutvust Bollingeri omandusse kuuluva Ayala majaga, kõik mis Eestis saada, proovisime ära ning lisaks veel minu poolt väike vimka šampanjade vahele. Aga kõigest järjekorras.

Ayala on Eestis üsna tuntud maja, maaletoojaks Balen ning Ayala šampanjadest on ka enne juttu olnud. Sildi disainiga on Ayala jõudnud valgest läbi musta nüüd pärlmutter hõbedaste siltideni. Minule isiklikult tundub, et liigutakse aina nooruslikumas ja ka visuaalselt võluvamas suunas. Šampanjade koostises ja kvaliteedis nii suuri muutusi õnneks ei toimu, need on endiselt kvaliteetsed ja hästi nauditavad. Tänu Saale ennastsalgavale pingutusele köögis oli meie suupiste laud seekord väga rikkalik ning šampanja ja suupistete sobitamine mõnusalt intrigeeriv väljakutse.

Õhtu avalöögiks valisime Ayala Brut Majeuri ja kammkarbi carpaccio. Oh küll maitses magus see, kammkarbi magusus kippus kohati šampanja hapet pisut varjutama, kuid kokkuvõttes oli kooslus meeliülendav ja maitsev. Šampanja koostises 40% PN, 40% CH ja 20% Meunieri, värvus õrnkollane ja mull üsna hoogne. Suhkrut on lisatud 7 g/l kohta, aroomis tunda tugevat sidrunikoort ja heledaid luuvilju. Maitse heas tasakaalus, samuti tunda tsitruseid ja suhteliselt pikas lõppmaitses sidrunikooki. Majeur oli üks meie selle õhtu lemmikuid, kindel esikolmiku koht.

IMG_6643
Õhtu oli väga kuum ja jook soojenes klaasis mitte veetleva vaid hoopis  tohutu kiirusega ning kindlasti on sel omad mõjud meie tundmustele tol õhtul.

Teisena avasime Ayala Brut Nature ning suupisteteks küpsetatud imeõhukesed ja krõbedad lavašši sektorid koos baklažaanipasta, hummuse ja väikese köögiviljadest valmistatud külmsupi lonksuga.

Üllatav kui hästi töötas zero dosage hape koos baklažaani mahedusega! Koostises 40% PN, 40% CH, 20% Meunieri, värvus õrnkollane. Aroomis tunda sidruneid, maitse hästi mineraalne, sidrunile lisaks  ilmusid greibi nüansid. 

Kolmas käik oli minu poolt pimesi ettesöödetud üllatus, avasin ja valasin klaasidesse Inglismaal valmistatud vahuveini. Gusbourne on tuntud ja hinnatud veinimaja Inglismaal, asub see Kagu-Inglismaal Kenti krahvkonnas. Kasvatatakse Champagne maakonnale omaseid viinamarju ning valmistatakse kolme erinevat vahuveini.

 

Meie maitsesime Gusbourne Blanc de Blancs 2009, koostises 100% CH.
Aroomis tugevad röstised ja küpsed noodid koos kerge õunasuse ja tsitrusviljadega. Hästi täidlane ja külluslik aroom! 

Maitses oli kreemisust ja koort, õunakooki ja pähkleid.
Tegemist oli tõeliselt positiivse üllatusega, mina ei ole nii head šampanjameetodil valmistatud vahuveini enne maitsnud. Midagi nii sarnast šampanjale on raske luua, kuid õnneks väga kerge nautida. Pole ime, et Inglismaa vahuveine peetakse veinimaailma tõusvateks tähedeks, kui nad kõik suudavad nii head vahuveini valmistada kui Gusbourne. Tõe huvides tuleb mainida, et hinnatase on sel vahuveinil šampanjaga samal tasemel või isegi suts kõrgem.

Kuulates ära etteheited ja nöökamised oma salakavaluse ja pettuse aadressil, et niimoodi šampanjasõpru alt tõmbasin, avasime järgmisena Ayala Blanc de Blancs 2005.

Koostises 100% CH, värvus säravalt kuldkollane. Veini on lastud 6 aastat keldrites küpseda, mille tulemuseks on suurepärases tasakaalus vein. Aroomis oli tunda virsikuid, lillelisust ja tsitruseid. Maitse oli rikkalik, täidlane ja ümar. Heas tasakaalus vein, meie üks lemmikuid tol õhtul.

Ja viimase käiguna avasime Ayala Rosé Majeur Brut, koostises 50% CH, 40% PN, 10% Meunier, värvus lõheroosa. Aroom rohune, kus oli tunda maasikaid, aniisi ja õhkõrnalt tubakanoote, maitses domineerisid punased marjad.

Ilus lõpp meie ilusale degustatsioonile!

Champagne Veuve Devaux

Kenal reedeõhtul ei ole midagi paremat kui istuda uudishimuliku ja meeldiva veiniseltskonnaga imekaunis aias, ninad kord päikese, kord vihma poole, laual suupisted ning nautida imelisi šampanjasid. Just nii me hiljuti tegime, tutvusime Veuve Devauxi maja šampanjadega ning teejuhiks oli seekord Veinikeldri Georgi.

Devauxi majale panid XIX sajandil aluse kaks venda – Jules ja Auguste Devaux. Saatus tahtis aga nii, et pärast asutajaid jäi maja juhtimine pikaks ajaks lesknaiste ülesandeks, saatus ei olnud suguvõsa meesesindajate suhtes just väga armuline. Aastal 1843 jäi maja juhtimine noore, kõigest 39-aastase, lese Claude-Joseph Devauxi ja tema poja François-Auguste õlgadele. Nemad lisasid aastal 1846 maja nimele ette veuve. Järjekorras teine lesk, Augusta-Maria, asus maja juhtima pärast oma abikaasa François-Auguste surma 1879 ning tegi seda kuni aastani 1895. Maja sai kiiresti üsna tuntuks, müük läks kenasti ning XIX sajandi lõpuks eksporditi 75% kogutoodangust. Kolmas lesk maja ajaloos oli Augusta-Maria minia, kes juhtis maja kokku 31 aastat kuni oma surmani aastal 1951. Aastal 1987 andis perekonna viimane esindaja, Jean-Pol Auguste Devaux, kellel kahjuks ei olnud järeltulijaid, brändi juhtimise üle Laurent Gilletile, Union Auboise presidendile.

Majal on täna kaks sarja: Classiques ja Collection D. Klassikaline sari küpseb pudelites minimaalselt 3 aastat ja D-sari minimaalselt 5 aastat. D-sarja puhul kasutatakse ainult esimese pressi mahla ning segudes alati 4 erineva aastakäigu veine.

Nüüd siis jookidest lähemalt, esimesena avasime Grande Réserve koostises 70% PN ja 30% CH, helekollase värvusega.

Aroomis oli tunda virsikuid, kerget mesisut ja lillelisust.
Maitse palju sirgjoonelisem kui aroom lubanuks arvata, keskel parasjagu hapet ning lõpus mõrudad noodid. Maitse peavoolu kandjad on luuviljalised, eelkõige virsikud. Šampanja sai palju kiita ning meeldis enamikule meie seltskonnast. Tegemist on nauditava joogiga, mis tingimata ei nõua enda kõrvale rooga, vaid pigem head seltskonda.

Järgmisena avasime Millésime 2005 mille koostises on 90% CH ja 10% PN.

Värvus kahvatu kollane. Aroom röstine, kakaone, pärm ja palju küpseid noote.

Maitse hästi omapäraste nootidega, mina kribasin üles järgmised märksõnad: ohakas, suitsusus, õunaseeme mõrusus. Kui peaks ühe omadussõna valima, siis vast “kirbe”. Ääretult põnev šampanja, mis kindlasti ei ole veel oma elu parimas vormis. Paari aastaga võib sest arendada väga lahe vein, nii et tasub keldrisse küpsema panna. Praegu vajab ta kindlasti enda kõrvale head toitu.

Kolmas šampanja oli Collection D sarjast Cuvée D mille koostises on 60% PN ja 40% CH. Värvus kuldkollane.

Aroom kõige küpsem, tunda küpsiseid, röstisust ja õunakooki. 

Maitse alguses küpsed leivanoodid, brioche, lõpus tuleb esile just parasjagu hapet. Hästi täidlane ja röstine üldmulje, meie seltskonna absoluutne lemmik! 

Õhtu lõpetas Collection D sarjast Ultra D, koostises samuti 60% PN ja 40% CH. Lisatud suhkruhulk on minimaalne, 2g/l kohta.

Aroomid värsked ja mineraalsed, õrnalt oli aimata on valgeid lilli.
Maitse oli hästi pikk ja heas tasaaalus, tunda õunasust ja mineraalsust. Oleks arvanud, et extra brut on veelgi kuivem, kuid pudelis oli parajas tasakaalus šampanja. Järgmine kord tuleb seda koos austritega proovida, soolakas auster ja joogi mineraalsus peaksid üksteisega hästi klappima.

Tublid lesknaised olid need Devauxi perekonna naised, hea et nad omal ajal saatusele alla ei vandunud ja majal ikka elu sees hoidsid. Tänu neile on meil täna võimalus nautida neid imelisi ühtlaselt hea tasemega šampanjasid. Meil oli kaks magnumpudelit ning teised tavalised, magnumites peaksid olema parimad küpsemistingimused šampanjadele. Nii et kui ise proovima hakkate, siis võimaluse korral ostke magnum, nauding kestab kauem 🙂
Rõõmsa taaskohtumiseni Champagne Devaux!

Ayala Blanc de Blancs 2005

Märtsikuus võitis M koos oma võistkonnaga ootamatult riigiülesed võistlused ning uhkete vanematena oli meil sel puhul muidugi põhjust avada üks väga hea šampanja, seekord valisime Ayala Blanc de Blancs 2005.

See imeline jook on valmistatud Le Mesnil-sur-Ogeri, Cramanti ja Chouilly külade Grand Cru aedades kasvanud viinamarjadest. Hoolimata sellest, et 2005. aasta septembri alguses olid üsna viletsad ilmaolud, siis korje ajaks ilmaolud rahunesid ning korje sai toimuda normaalsetes tingimustes. Viinamarjade küpsusaste oli hea ning marjad oli keskmisest isegi veidi suuremad.

Blanc de Blancs küpseb settel 5 aastat ning selle aja jooksul muutub jook kompleksemaks, kasvatab iseloomu ja maitsebukett areneb ümaramaks. 2005. aastakäik oli esimene, milline küpses renoveeritud Ayala keldrites.IMG_4103

Kuldkollase värvusega, mullijoad klaasis olid väga tihedad.

Aroomis küpsed ja vallatud tsitrused (sidrun), ananass ja valged lilled. Tunda oli ka kerget ingveri aroomi ja õunasust.

Maitse oli värske ja intensiivne, hea balanss kreemisuse ja struktuursuse vahel, pika järelmaitsega. Tunda oli kooresust, meenus sulanud plombiir lapsepõlvemälestusest, samas oli kohe sealsamas teatud õunaseemne mõrusus. Hästi koorene ja täidlane, suurepärases tasakaalus ühtne maitsebukett.

Igati väärikas jook tähistamaks suursündmust joojate elus.

Lisan siia lõppu lõigu aastakäigu kohta, nii kirjeldab R.Juhlin oma raamatus 2005. aastakäiku (3*/5*-st):

Õitseajal oli väga head ilmad, millele järgnesid vihmad ja kuumad ilmad. Täpselt korjeajaks ilm rahunes, temperatuur langes ning oli kuiv ja päikseline ilm. Eriti just Chardonnay viinamarjad olid sel aastal täis värskust ja lillelisust. See on aastakäik, mis paljudele joojatele meelepärane on, neid võlub magus ja ümar küpsus.
R.J sõnul aga on neis veinides liiga palju magusaid kookose (!) nüansse, mis koos värskuse ja rohususe tekitab täieliku segapudru. Veinikeldris säilitamise potensiaal on üsna väike, kuid proovida võib.

Oudinot Brut 2004

Uue aasta esimene šampanja jõudis minu klaasi Mark & Spenceri toiduosakonnast – Oudinot sarja 2004. aastakäik. Riiulis oli ka 2005 aastakäik, aga eelistasin vanemat, Soome esimene Master of Wine Essi Avellan kirjeldab aastakäike nii:

2004 – 4 tärni (5* süsteemis), aastakäik on hea näide sellest, et suur saagikus ei pea tingimata tähendama kehvemat kvaliteeti. Aastal 2004 andsid viinapuud üllatavalt suure saagi võrreldes eelmise aasta väikese saagiga. Lõpptulemuseks on peen ja klassikaline šampanja. Veinid on elavad ja neis on parasjagu iseloomu. Ei ole küll super aastakäik, kuid veinides on piisavalt sarmi.

2005 – 2 tärni, ladusalt kulgenud soe veiniaasta, kus ilm soosis ka korjeaega. Lõpptulemus osutab siiski pigem tagasihoidlikele šampanjadele, mis on üheülbaliselt marjased. Veinid näitavad juba ka valmimise märke, mis ei ennusta neile pikka küpsemispotensiaali. Samas noorelt tarbides on nad siiski kergelt joodavad ning ümarad.

Mõned tähelepanekud proovitud 2004 aastkäigu kohta:

20130116-211424.jpg

Koostis: 100% CH

Rikkalikus aroomis oli tunda küpsised ja võid, õuna, apelsini ja kergelt karamelli.

Maitse küps ja rikkalik, tasakaaluks hape, mis lisas veinile krõbedust ja värskust. Järelmaitse pikk ja puuviljane.

Meeleolukas algus uuele aastale! Tulgu see täis enneolematuid elamusi!