Charles Heidsieck Millésime 2006 Brut

Enne kui jõuame 2006. aastakäigu šampanja muljeteni, siis soovitan lugemist alustada hoopiski vapra Charles-Camille Heidsiecki eluloost.

Mõned aastad tagasi tegime sügavamat tutvust maja šampanjadega ning tookord maitsesime 2005. aastakäiku. Aga samal õhtul mekkisime ka Blanc des Millénaires 1995 Vintage ja Rosé Millésime 1999. Tookordsetest muljetest saate täpsemalt lugeda siit.

Õnneliku juhuse läbi jõudis sel kevadel minuni aastakäik 2006 ning oli äärmiselt meeldiv järgmise aastakäiguga tutvust teha. Aasta 2006 oli Champagnes väga vastuoluline – talv oli lumine ja maikuus olid sagedased tormid. Juuli oli kuum, august see-eest vihmane ning sellisele ilmastikuolude vaheldumisele järgnes viinamarjadele soodsate valmimistingimustega kuiv ja päikseline september.

Koostises 60% PN ja 40% CH.

Värvus oli roheka varjundiga kuldkollane toon.

Aroomis oli tunda piimhapet, röstitud pähkleid ja suviseid lilli. Samuti puuviljade aroome: virsikud ja ploome.

Maitses oli tunda küpseid luuvilju (aprikoose ennekõike), küpset melonit, võikreemi ja nougatit. Maitses põimusid tihedalt soolasus ja mineraalsus. Lõppmaitse oli väga jõuline, hape oli väga pikk ja kandis hästi. Kulinaarne jook, mis kohati tundus nii “paks”, et seda võiks lausa lõigata kui saaks. Põnev ja jõuline jook! Taaskord ühe minu lemmikmaja super stiilinäide.

 

 

Charles Heidsieck Rosé Réserve

Sellest ajast kui Charles Heidsiecki veinimajast esimest korda kirjutasin on palju vett merre voolanud, tänaseks on majas ühtteist juba muutunud ning tasub end taas maja arengutega kurssi viia.

Aastal 1985 sai Charles Heidsiecki veinimeistriks andekas Daniel Thibault, kes hakkas Brut Réserve puhul kasutama ca 40% ulatuses reservveine ning see uuendus viis NV šampanja järgmisele tasemele. Tegemist on kindlasti ühe parima NV šampanjaga! Ambitsiooni jagus tal aga veel enamakski ning ta töötas välja “Mis en Cave” kontseptsiooni, kus NV sildile märgitakse šampanja valmistamiseks kasutatud baasveini  aastanumber. See on väga väärtuslik info lõpptarbijale hindamaks konkreetse veini küpsust ja iseloomu, sest suur osa veinist on pärit just sellest konkreetsest aastakäigust. Thibaulti järel asus veinimeistri kohale Régis Camus, kes suutis kontseptsiooni säilitada ning Charles Heidsiecki šampanjapudelite sildid on tänagi inforikkaimad omasuguste seas.

Aastal 2012 sai maja veinimeistriks Thierry Roset, kelle arendusplaan nägi ette vähendada 120 erineva cru viinamarjade kasutamist 60 parimani ning ta eriline fookus läks Ambonnay Pinot Noirile, Ogeris kasvanud Chardonnayle ning Verneuili Meunierile. Paraku on saatus karm ning 2014. aasta korje ajal sai Roset õnnetul kombel hukka. Aastal 2015 sai veinimeistriks 15 aastat Veuve Clicquotis kogemusi omandanud Cyril Brun.

Maja omanik Rémy Cointreau loobus Charles ja Piper-Heidsiecki majade omamisest aastal 2011 ning uueks omanikuks sai Prantsuse luksbrändide omanikfirma EPI. Kui eelmine omanik Rémy Cointreau fokusseeris peamiselt Piper-Heidsiecki arendamisele, siis uue omaniku fookus on just Charles Heidsiecki brändil. Igal aastal suurendatakse kogutoodangu mahtu ning eesmärgiks on jõuda 35 aasta tagusele tasemele, kus Charles Heidsiecki toodang oli võrreldav Veuve Clicquoti mahuga.

Heidsiecki roséd on mul õnn olnud maitsta erinevatel aegadel, nii Eestis kui Reimsis, aga eraldi kirjatükki polegi siiani õnnestunud roséle pühendada. Maja degustatsioonil nautisime aastakäigu rośed, NV rosé jäi tookord välja. Essi Avellanin kiidab oma viimases raamatus kogu Charles Heidsiecki maja valikut, kuid erilist kiitust väärivad tema sõnul just roosad šampanjad. Mul ei jää üle muud kui temaga nõustuda, ma tunnistan, et tegemist on ühe minu lemmikmajaga.

Aga nüüd parandan vea ning muljetan oma viimasest roosast kogemusest. Pudeli etiketil oli kirjas baasveini aastakäik 2009 ning korkimise aastaks märgitud 2016.

Värvus oli heleda tooniga virsikukarva oranž.

Aroomis olid tunda karamell, virsikud ja veidike ka potipõhja kõrbenud maasikamoosi.

Maitses oli rösti ja vaniljenoote, punaseid sõstraid, isegi aimatavaid pihlakaid ja peotäis pähkleid. Hape oli üsna jõuline, keskel päris terav, lõppmaitse see-eest pikk ja mahenev. Imeliselt puhta ja mitmetahulise maitsega jook, mida kindlasti tasub soetada ja nautida!

Charles Heidsiecki õhtusöök

Lõpuks ometi õnnestus meie šampanjaklubil teha teoks oma ammune unistus ning degusteerida ühel õhtul kõiki Eestis saadaolevaid Charles Heidsiecki šampanjasid. Legendaarse maja šampanjade auks korraldasime laupäeval õhtusöögi ning iga šampanja kõrvale püüdsin valida sobivaima roa, mis aitaks esile tulla šampanja parimatel maitsenüanssidel. Ja teisalt pidi roog olema piisavalt neutraalne, et šampanjat mitte varju jätta. Tulemus oli suurepärane, aga kõigest juba järjekorras.

Esimene käik olid austrid ja Brut Réserve.

Šampanja valmistamiseks on kasutatud 40% reservveine, mõned neist vanemad kui 10 aastat. Ilmselt on nii suure koguse reservveinide kasutamine ongi üks selle šampanja suurepärasuse saladus. Koostises 40% PN, 35% Meunier, 25% CH. Värvus kuldkollane, kerge rohelise läikega, hästi särav toon. Aroomis oli tunda röstiseid noote ja pähkleid. Samuti oli tunda sügises aias ringihõljuvat üleküpsenud õunade ja ploomide lõhna, kergelt mädanevate puuviljade lõhna. Maitses oli tunda mineraalsust, kriiti, leivasust ja ploome. Šampanja oli heas tasakaalus, kõik oli täpselt paigas. Suurepärane šampanja, mis võlus meie seltskonna esimesest sõõmust. Charles Heidsiecki Brut Réserve on mitu korda valitud maailma parimaks NV-ks ning täiesti õigustatult! Austrid selle joogi kõrvale olid täpselt tasakaalukad ning hästi passivad saatjad.

Teine käik – kanamaks, ploomid ja Brut Millésime 2005.

Koostises 60% PN ja 40% CH. Värvus tumedam kuldkollane võrreldes Brut Réservega. Aroomis domineeris õunakook koos maitsvate röstitud metspähklitega. Samuti oli tunda küpse meloni aroomi, küpseid aprikoose ja ploome. Maitse oli täidlane ja küps, magusa röstitud leiva maitsega. Kergelt konjakiga flambeeritud kanamaksa ning ahjus küpsetatud ploomidega oli maitsekooslus vägev. Erinevus Brut Réservega ei olnud nii suur kui oleks arvanud, loomulikult oli sügavuses ja küpsuses vahe sees, kuid mõlemad šampanjad võib julgelt liigitada superkvaliteedi sarja.

Kolmas šampanja Rosé Millésime 1999 ja saatjateks vasikas, peet ja vaarikas.

Kuuldused selle veini suurepärasusest käivad mööda Eestit juba mitu kuud, tegemist on maailma ühe suurima roséga. Vein on küpsenud keldris 12(!) aastat, koostises 70% PN, 30% CH, lisatud on 7% punast veini. Värvus terrakota punane, Aseri telliste värvi. Aroomis oli tunda vaarikaid ja õrnalt pipart. Maitse oli hästi täidlane ja heas balansis, tunda oli õunamoosi. Keskmaitse läks magusate nootide poole, kuid ainult korraks, sest lõpus oli tunda pipart, calvadost ja mis peamine – särtsakust. Vasikakarbonaad koos ahjupeedi ja õrna vaarikakastmega kaunistasid seda imelist šampanjat. See šampanja on väga mitmekihiline ning ma arvan, et esimese korraga me päris viimase kihini ei jõudnudki. Selles joogis oli veel midagi salapärast, millele me esimese hooga pihta ei saanud. Paar kihti saime lahti, kuid tegelikult tahaks seda roséd võrrelda teiste rosédega. Niivõrd huvitav ja eriline tundus see.

Viimane šampanja oli legendaarne Blanc des Millénaires 1995 Vintage ja selle kõrvale pakkusime vaid õhukese viilu Juustukuningate trühvlijuustu.

Maja endine lipulaev Champagne Charlie otsustati ühel hetkel asendada Blanc des Millénairesiga ning see otsus on kutsunud esile vastakaid tundeid ja arvamusi. Kui Champagne Charlie cuveé oli valmistatud peamiselt punastest marjadest, siis Blanc des Millénairesi koostises on 100% CH mis tähendab hoopis teise karakteriga veini. Aga meie minevikku ei tunne, sestap hindasime tänast lipulaeva.

Nagu öeldud siis koostises 100% CH, värvus kuldkollane. Vein on arenenud settel ja keldrites 17 pikka aastat. Aroom oli hästi mesine, tunda oli küpseid kollaseid ploome, äsjakeedetud moosi aroomi ja vaniljet. Maitse oli mitmekülgne, tunda oli parajalt hapet, pärmi ja võiküpsiseid. Tõeline superšampanja, mis klaasis end avab, elujõudu ja särtsakust on tal väga palju. Tõeline pärl, mis enda kõrvale ei vajagi toitu, viiluke trühvlist nüanssi oli täpselt täpp i tähe peal. Suur šampanja!

R. Juhlin on oma viimases raamatus ära toonud loetelu šampanjadest, milliseid peaks enne surma kindlasti proovima ning nimekirjas sees on ka 1995 Blanc de Millénaires. Toon siinkohal ära ka autori kaassõnad selle veini juurde: “A wine that symbolizes the super polished and roasted era with Daniel Thibault, legendary winemaker at Charles Heidsieck, who passed away much too early in 2002. Today, the wine is an ultra-sophisticated tidbit, which is among the most inviting and difficult to pinpoint”.

On suur rõõm, et Charles Heidsieck on Eesti turule jõudnud ning igal juhul tasub neid šampanjasid proovida. Iga sõõm on oma hinda väärt ning elamus on garanteeritud!

 

Charles Heidsieck Brut Rèserve NV

Charles Heidsiecki veinimajale pandi alus aastal 1851, maja nn. uus tõus algas aastal 1985 kui Rémy Cointreau (tol ajal Rémy Martin) ostis maja välja Henrioti suguvõsalt. Heidsieckidel õnnestus tookord kaasa kutsuda ka Henrioti tolleaegne veinimeister Daniel Thibault. Tänapäeval valmivad Charles ja Piper Heidsiecki šampanjad ühe katuse all, samade oskuslike veinimeistrite valvsa pilgu ja nõudliku suu abil. 

Essi Avallan kirjutab oma šampanjaraamatus, et tema on pimedegustatsioonidel mitmeid kordi just Charles Heidsiecki Brut Rèserve NV nimetanud parimaks mitteaastakäigu (NV) šampanjaks. Šampanja trumbiks peavad asjatundjad tema suurepärast oskust kooskõlada erinevate roogadega, nii et seda võib serveerida kogu õhtusöögi jooksul. Kui reeglina kasutatakse NV šampanjade puhul 20% reservveine, siis C.H Brut Réservi puhul on see number 40%, kusjuures kasutatavate reservveinide keskmine iga on päris kõrge-  ulatudes 4-5 aastani.

20130330-160108.jpg

Koostis: 33% PN, 33% CH, 33% PM. Värvus sidrunikollane.

Aroom: röstine, tunda mett ja brioshi, troopilisi puuvilju,  röstitud kohviubasid, mangot, aprikoosi, pistaatsiapähkleid, mandlit ja isegi põletatud tuletiku aroomi.

Maitse: kontsentreeritud ja tugev maitse, mahlane, pehmelt  sametine, tunda ploome, metskirsse ja lõpus vaniljet.

Vahva jook!

Charles-Camille Heidsiecki lugu

Täna tahan teiega jagada üht imelist ja liigutavat lugu šampanja ajaloost.

………………………………………………………………………………………………….

Charles- Henri Heidsieck oli nutikas mees, kellel tuli 1811. aastal kui Napoleoni armee lähenes Moskvale, idee jõuda Moskvasse enne Napoleoni armeed ning tähistada võitjate sisenemist. Kahekümne ühe aastane noormees ostis valge hobuse ning ratsustas sellel 2000 miili Reimsist Moskvasse. Tema saabumine oli tõeline sensatsioon, tekitades elanikes palju elevust ning konkurentides pahameelt.

Charles-Henri poeg Charles-Camille Heidsieck oli aga andekas ja veelgi hulljulgem mees kui tema isa. Aastal 1851, enne kolmekümneseks saamist, pani ta aluse omanimelisele šampanjamajale ning uskus võimalusse siseneda Ameerika turule. Ta saabus Bostonisse aastal 1852 ning oli esimene šampanjamaja omanik, kes isiklikult USA-d külastas. Charles vaimustus selle maa energiast ning ringi rännates tema vaimustus ainult kasvas. Targa mehena palkas ta endale kohaliku agendi ning lükkas müügi  täie hooga käima. Viis aastat hiljem New Yorki saabudes tervitati teda kui naasvat kangelast, tema auks korraldati vastuvõtte ja temast kirjutasid ajalehed. Charles oli 190 cm pikk, moeka kitsehabeme ja vuntsidega, suurte, sügavate ja naeratavate silmadega. Teda hakati kutsuma Šampanja- Charlie´ks.

Ilus edulugu sai tõsise tagasilöögi kui 12.aprillil 1861. aastal algas Ameerika Ühendriikide kodusõda.

Heidsieck tormas uudist kuuldes esimese Ameerikasse suunduva laeva peale, kuna pool tema varast oli Ameerikasse investeeritud ja mitme tuhande pudeli eest oli raha veel saamata. New Yorki jõudnuna kuulis ta oma agendilt, et on vastu võetud  uus seadus, mis vabastab võlgnikud nende kohustustest ning agent ei kavatsenudki talle raha maksta! Seadus oli vastu võetud Lõuna sissetulekute vähendamiseks, kuid nagu ikka, leidus kavalpäid, kes tõlgendasid seadust nii nagu neile vaja. Heidsieck otsustas minna Lõunasse ning raha tarnitud šampanja eest siiski kokku koguda. Kuna Lõunas raha ei olnud, otsustas  Charles  võtta raha asemel puuvilla, paigutas need kahele laevale ning saatis Prantsusmaa poole teele. Kahjuks kumbki neist sinna ei jõudnud…

New Orleansi naastes Charles arreteeriti ning kuna tema kotist leiti diplomaatilisi dokumente, siis süüdistati teda spionaažis ja heideti Fort Jacksoni vanglasse, mis asus Mississippi delta soisel saarekesel. Heidsiecki perekond ja sõbrad hakkasid võitlema tema vabastamise eest, läkitades palvekirju Napoleon III-le. Vanglas möllas kollapalavik, samuti tuli vangidel võidelda looduslike valvurite – alligaatoritega, kes üritasid ronida sisse kongide lahtistest akendest iga kord kui veetase jões tõusis.

16. novembril 1862 tasus võitlus end ära ning president Lincolni ettekirjutusega vabastati Charles vanglast. Kosumiseks ja taastumiseks kulus terve talv ning alles kevadel jõudis ta koju tagasi. Ta oli masenduses, kuna äri oli läinud pankrotti ja tema naine oli hakanud arvete maksmiseks nende vara müüma.

Ja siis juhtus ime….

Ühel talveõhtul koputati Heidsiecki uksele ning paluti tulla naaberkülla kohtuma sinna saabunud misjonäriga. Preester ulatas talle paki pabereid ja maakaardi. Tegemist oli Colorados asuva maatüki paberitega, kõik kirjutatud Heidsiecki nimele. Preester selgitas, et Heidsiecki endise agendi vend tundis sügavat kahetsust, et agent oli keeldunud Charlesile maksmast ning loodab, et maatükk katab vähemalt osaliselt võlgu oleva summa. Heidsieck oli sõnatu – maa hulka kuulus kolmandik Denveri linna territooriumist. Tillukesest külast oli saanud suur ja jõukas linn, maatükk oli väärt miljoneid! Heidsieck müüs maa maha ning maksis saadud rahaga ära kõik oma võlad, paari kuu pärast oli šampanjamaja uuesti jalul.

(Kirjalik allikas: Don & Petie Kladstrup “Champagne”)